a tradition that will continue…

Ma arvan, et ma pingutasin eelmises sissekandes veidike üle, kus võis jääda lugejatele mulje, et mul on hetkel väga “tormilised” ajad. Tõsi, on küll, ehk paar (no hea küll, kolm-neli siis) vihmapiiska tibutab ja kesköösel täpselt kl 00:00 võib äikest lüüa, aga orkaan küll mitte. Vähemalt veel mitte. ^^ Igatahes, järgmine kord, kui ma lähen samamoodi hulluks nagu eelmisel korral, siis ma peaksin kuulama laulu Arashi – We can make it. Sest et.. kui ma seda täna kuulasin, ma ei oska kirjeldada, ma olin nii äkki sellest laulust energiat täis. Kui peaksin Superstaarisaatesse minema, siis ma laulaksin seda žüriile. Kas keegi on üldse neile jaapanikeelset laulu laulnud? Ei! Aga kui ma seda teeksin, siis ma oleksin esimene eestlane. :3 Teine lauluvalik oleks “Nana” OST-i kuuluv laul, mille nime ma õigupoolest praegu ei teagi, aga animes kuulub see laul Trapnestile ja esimesed laulusõnad algavad nii: “Travel to the moon…” Ma olen sellest laulust siiani sõltuvuses ja kuna ma pole seda jõudnud tirida, siis võtan antud anime episoodi ette ja panen selle lõpus uuesti ja uuesti mängima, kus laul pihta hakkab. Damn! Laulusõnad on korduva kuulamise (ja vaatamise) tõttu ka nüüd väga selgesti meelde jäänud, et suudan vabalt peastki seda laulda. :333

Neljapäev oli üsna huvitav. Õhtul oli taas Megazone ja see on nüüd juba muutunud omaette traditsiooniks. See oli väga koomiline, kui Liisu, endine blondiin, jõudis kohale ja tema juuksed on nüüd ROOSAT värvi!! Kohale jõudes peaaegu kõik kogunesid tema ümber.. tema juukseid uurima.. : D Aga mis pagan siis eile juhtus? Eelmisel neljapäeval ma olin esikolmikus, õigemini kolmandal kohal ja skoor oli midagi 6000 punkti. Aga seekord, kõigest 2000 ?! Ma pean tunnistama, vahel ei suutnud enam vahet teha, kes olid minu võistkonnas ja kes olid vastased. Niipalju siis sellest tehnikast, et “kui näed rebast, siis tulista.” Riine oli sel korral kõige jõhkram vastane. Isegi, kui ta mind tulistas, siis tema eest ära põgeneda ei õnnestunud… eriti. Aga vähemalt, Riine, kui sa seda hetkel loed, siis meie võistkond siiski võitis! *näitab keelt* :33 Tõtt-öelda olin ka seekord heleda T-särgiga ja seetõttu olin päris nähtav sihtmärk. Kas ma olen üldse ümbruskonda sulandumise värgist kuulnud? Tundub, et mitte. ^^ Aga igatahes, järgmisel neljapäeval, kui toimub Megazone, siis enne seda kavatsen kuulata intensiivset sedasama laulu Arashi – We can make it. Lööme ikka järgmiseks korraks selle võitlusvaimu korralikult üles! Yosh!

Pärast Megazone’i, taas Big Ben. Andrei oskab ikka eriti hästi, et Big Beni poole sõites unustas ta ühe inimese maha. xD Lõpuks ometi sai midagi süüa, sest ma polnud päeval midagi korralikku söönud. Aga enne seda, kui mu friikartulid kohale jõudsid… xD Ma arvan.. et piisab sellest, kui ma ütlen, et istusin Riine ja Meriti keskel. Teate, mida see tähendab? Mul oli just selline tunne, et kui istusin, siis minu kohal rippus animelik (ma mõtlen just Ouran High School Host Club-i stiilis) silt: “Rauno, beware of the tickling army!!!” *sob-sob* Ja veel hetk hiljem, kui nad mõlemad kavalalt naersid, rippus minu kohal silt: “Get ready, your theory of tickling to death is going to be tested!” *sob-sob* Kui ma arvasin, et need eelmiste kordade kõditamised oli juba paras õudusunenägu, siis need olid pigem eilse kõrval kui Disneyland. xD Mul ei ole sõnu, see oli lihtsalt väga kreisi, eriti kui hullult ja kui palju Merit mind kiusas. : D Merit tegi natuke massaaži ka ja peaaegu iga kord käisid külmavärinad läbi. :3 Ja oluline on ka see, et ma sain Riinele natuke tagasi teha! :3

“Battle Royale” manga viimased peatükid on jäänud ja kuidagi ei taha lõpuni lugeda. Asi ei ole ajapuuduses, vaid selles, et see ei lõpeks nii kiiresti. ^^ Aga miks siis just “Fruits Basketiga” täiesti vastupidi on, mida ma olen viimaste päevade jooksul väga intensiivselt lugenud. Baka kokkutulekul lugesin sõbranna käest laenutatud 13. volüümi läbi ja nüüdseks olen 19. volüümi alguses. “Fruits Basket” kuulub lemmikmangade hulka “Mushishi” kõrval ja suure tõenäosusega hangin endale need volüümid. Kas just kõik volüümid, kuid esimesed kindlasti.

Eutanaasia uurimustöö saime ka nüüd üldiselt valmis ja tänases eetika tunnis kanname seda Keioga ette. Aajah, siis järgmisel teisipäeval pean samuti füüsika tundi ise, üksinda andma. Selles suhtes, et mul oli esmaspäeval paras paanika, et see nädal tuleb nii kiire. See oli nagu taevane õnnistus, kui teada sain, et pean tundi andma hoopis järgmisel nädalal, mitte see teisipäev. Mul ei ole siin sülearvutil isegi Powerpointi, rääkimata Wordist, mis tähendab, et ma ei saa Powerpointi esmaspäevaks lükata, vaid pean selle kodus, Räpinas ära tegema.

Igatahes, nüüd ma ootan tohutult järgmise nädala teist poolt, Megazone ja sõbrapäevapidu. ^^ Priit tuleb ka seekord kohale, YOSH~!! Katsu ainult nüüd uuesti haigeks jääda nagu jõulupeo puhul! :3 Või vastasel juhul ma saadan su ukse taha sellise kõditamisearmee, et see eilne kõditamine Big Benis on selle kõrval lausa Legoland!

Muideks, miks “Reporteri” rekonstruktsioonid on udused? Ärge küll öelge nüüd, et ma pean rekonstruktsioonide jaoks eraldi prillid ostma ?? O_o

Üsna jube on keset üles ärgata selle peale, et su jalg läks krampi. *sob-sob*

this restless and anxious feeling..

Ma ei saa enam rahulik olla. Ma ei saa enam rahulikult istuda ega voodis lamada, lebotada ega midagi. What if..? Ja kui ma lebotan rahulikult, hakkan mõtlema. Erinevatest asjadest, näiteks mida ma peaksin nüüd tegema või millal ma teda järgmisena näen. Mõtted muudkui kogunevad ja kogunevad, siis ma muutun väga rahutuks ja ärevaks, ei suuda paigal püsida, tunnen mingit vajadust midagi teha, kas või nõusid pesta. Sest kui ma seda ei tee., siis, tunnen suurt frustratsiooni. Praegusel hetkel.. ma ei eelistaks mõelda, vaid teha midagi.

Lugesin läbi Hesse “Stepihundi” ja ma tõeliselt nautisin seda raamatut. Üldiselt raamatud kohutuslikust kirjandusest on mind enamasti kü… neutraalseks jätnud nagu näiteks Tammsaare “Tõde ja õigus,” aga “Stepihunt” on tõeliselt hea. J.D. Salingeri “Kuristik rukkise” lugesin juba poolteist aastat tagasi läbi, mis meeldis samuti ja Remarque “Läänerindel muutuseta” tundub ka väga hea olevat, sest ometi ma tahtsin seda ka tohutult lugeda pärast “Kuristik rukkist,” aga poodides polnud seda enam müügil. Raamatukogu oli muidugi üks võimalus, aga vot nii head raamatut tahaks juba hoopis pigem riiulil omada, kui laenutada, vaatamata sellele, et mu riiulis seisavad enamasti Jaapani päritolu raamatud ja mangad. Puhka rahus, J.D. Salinger! Tänases kirjanduse tunnis analüüsisime muideks ka “Kuristik rukkist” ja ma mõistan nüüd rohkem, miks see niivõrd hea on.

Miks majanduse eksam juba sel neljapäeval on? Eelistaksin, et see jääks rohkem kevade poole, kuid samas saab siis teiste eksamite peale rohkem mõelda. Isegi kui see peaks ebaõnnestuma, siis vähemalt neljapäeva õhtul on taas Megazone minek… bakadega. :3 Kindlasti hakkan seal veelkord moonwalki tegema ja kõike muud. Reedeks on vaja ka teha uurimustöö Keioga, eutanaasia teemal. Käisin eile raamatukogus ja vaatasin, mis ma sealt leidsin. Lähemalt uurides leidsin, et see on ikka väga intrigeeriv teema.

Ei saa enam kauem reaalsuse eest põgeneda..

the first meeting of Baka

Nädala alguses jäin õrnalt haigeks. Tõsist hullu ei olnud midagi, valus kurk, tugev nohu ja õhtuti peavalu. Asi oli selles, et ma ei tahtnud mitte mingil juhul haigeks jääda, võtsin kasutusele peaaegu kõik meetmed, et end ravida ja minust sai teesõltlane. Kes oleks arvanud, et öine Theraflu teeb nii uniseks, et hommikul ei jõua üles ärgata ega kooli minna.  Mingil teisel ajal oleks haigeksjäämine sobivam olnud, kuid sel nädalal oli plaan minna Megazone’i taas bakadega ja nädalavahetusel toimub Kopra talus Baka foorumi kokkutulek, mis on tunduvalt tõsisem sündmus, kui senised koosolemised bakadega, sest üle 50 inimese tuleb kohale, sealhulgas ka Trash.

Neljapäevane Megazone läks ikka küll paremini, kui eelmisel korral, skoori poolest. Teate ikka seda liikumisohutust, et jooksmine pole enam-vähem lubatud. Enam-vähem sel põhjusel lõigi Ahti endal kulmu veriseks. Mina aga jõudsin järeldusele, et ei pea jooksma, vaid piisab sellest, kui teed moonwalki ja selle tagajärjel õnnestusin enda pea ära lüüa mingi oranži mannekeeni vastu. Riine nägi seda ja võite kindlad olla, et ta sai korralikult naerda. :3 Järgmisel korral panen ka tumedad riided, sest heledate riietega sai minust neoonlampide vihus kõige paremini nähtav sihtmärk.. ja kõige heledam! Peaaegu oleksime ühe mängu veel teinud, aga Tasku suletakse nüüdsest kl 20 ja läksime hoopis Eduard Vilde restorani sööma. See oli väga-väga mõnus õhtu ja lõppes veel paremini. ^^

Siis neljapäeva õhtul ei läinudki üldse magama ja vaatamata faktile, et reedel oli proovikirjand, olin terve öö üleval. Ma pole eriti kindel, mis minuga viimasel ajal öösiti toimub. Rahutud ööd.. ma võin olla väsinud ja unine, kuid magama ei suuda jääda. Sel reede öösel ei olnud hullu midagi, vaatasin hoopis “Ouran High School Host Club”i lõpuni ja hetkel pole mitte midagi uut vaadata, kõik anime kraami andsin ka Raimondile. *sob-sob* Aga proovikirjand läks minu meelest paremini, kui eelmine, mille teemaks oli “Kes on edukas inimene?” Õpetaja kirjelduse kohaselt oli see “kribu-krabu,” vaatepilt kitsas ja kõike muud. Tagant järele mõeldes ja enda kirjandit läbi lugedes tõepoolest nii oligi. Aga see proovikirjand… geezus, see oli väga haige. Praktiliselt kõik kirjandi teemad olid väga sügava teemaga ja vajasid kõvasti läbimõtlemist. Polnud mingi ime, et mul läks teema valimiseks poolteist tundi. Kuus tundi proovikirjandit, alates kella kaheksast kuni kaheni päeval, ja võite uskuda, et see oli otseses mõttes vaimne enesetapp. Jaa, tõsi, olin terve öö üleval, aga väsinud ei olnud (ma polnud isegi reede õhtul kl 8 väsinud ega unine). Lõpuks valisin teemaks “Kõigel siin ilmas on hind.” Enne mustandi kirjutamist kirjutasin mõned allikad paberile, ja alustan viimastest.
P. Coelho “Ristiisa,” küll õpetaja mõtleb midagi sarnast: “Ahaa.” Siis oli Richie Kelly film “Donnie Darko.” Kujutan ette, et õpetaja mõtleb: “Noo… hea küll.” Ja kõige esimeseks allikaks oli… Jaapani seriaal “Zeni Geba,” 2009, eestikeelne pealkiri “Rahahull,” inglise keeles aga “Money Crazy,” võtke kuidas soovite, lugejad. Siin kohas tahaks ma küll näha kirjanduse õpetaja nägu! xD Kui mina oleksin tema asemel, siis oleks mu reaktsioon umbes selline: “WHA~?!” Ma hakkasin omaette naerma eslle peale. Igatahes, ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et “Zeni Geba” võib vabalt olla üks parimaid allikaid selle kirjandi puhul. Kui peaksingi kirjutama klassikirjandi selle seriaali kohta, nagu me teeme vahel raamatute puhul, siis see tuleks vähemalt viis lehekülge pikk, sest seal on nii palju, mida analüüsida ja mille üle arutleda. Muidugi, muid allikaid oli ka, millest ma lähtusin, aga tahtsingi peamiselt õpetajale peavalu tekitada, et mis seriaal veel see “Zeni Geba” on. :3 Kirjandi lõpetus jäi ehk väga lahjaks, aga mis siin ikka.

Laupäeva hommikul valmistusin kokkutulekuks, panin asjad kokku ja hakkasin vara Tartu poole sõitma. Pidime kõik Zeppelini juures kokku saama ja siis koos välja sõitma. Maximas ostsin isegi liiga palju süüa kaasa ja kokkutuleku ajal ma peamiselt neid ei puudutanudki. : ) Minust sai Baka isiklik koogihoidja. Hoidsin terve tee kooki kandikuga.. iseenesest sain suurepäraselt hakkama, aga kui mul oleks terve tee olnud moraalne tugi, siis ehk ma poleks ühte roosat pisikest tähekest ära söönud. Kerli võttis ühe tähekesi ja hiljem Remi ka… kuigi lubasin talle selle eest jalaga anda. *giggles*
Kokkutulek oli mõnusalt muhe. Väga palju rahvast ja ohtralt kõditamist! Mitte ainult Merit, vaid nüüd Riine ka.. *sob-sob* Ma ei saanud öösel kl 6 rahulikult mangat lugedagi, kui istusin selili diivanil ja.. : ) Kokkutulekul oli ikka oma ajakava ka. Esimese asjana algas fotojaht. Moodustasime grupid ja meile anti teemad, millest pidime pildi tegema, näiteks võim, loodus, mänguväljak, grupikas, kobras (eks ole, me olime Kopra talus), cosplay jne. Ma olin vist ainus, kes oli hingega cosplay juures. Otseses mõttes, ma panin selga punase mantli, kaelas oli valge sall, peas oli armas Kaia kassimüts ja lisaks sellele värviti mu huuled punaseks. :3 Jaa… ma ütlesin ka tutvustamise ajal, et mulle meeldib vabal ajal animet vaadata ja cosplay’d teha, eriti naistegelaste omi. ^^ Ma ei tea, räägiti ,et mulle pidi see punane mantel väga hästi sobima, mis oli minu võistkonnas ühe tüdruku oma ja mille ta sai Soomest. Ütlesin talle, et kui kunagi satun Soome ja seal näen seda, siis sebin selle kindlasti ära. :3 Vahepeal toimus viktoriin ja minu võistkonna nimeks oli vist “Epic Fail nr. 1.” Mina ega teised ei teadnud peaaegu mitte midagi. ^^ Piljardis tegin isikliku rekordi – lõin sisse neli kuuli järjest, aga siiski suutsin mängu kaotada Raimondile, sest mul õnnestus must kuul sisse lüüa, enne kui kõik ühevärvilised olid sees. Mustki on ühevärviline, mnjah. Mängisin Raimondiga üsna palju Tekken 3, ja eks ikka… I kicked his ass! ^^ Aga mitte kuidagi ei suutnud Tekken 3’s pähe teha Anttile, kellel olid ikka väga jõhkralt head oskused. Nägin ka siis lõpuks Trashi ja ajasin temaga natuke juttu, kes millegipärast arvas üks hetk, et kas ma olen homo, aga eks ta nägi ka seda minu cosplay’d. *giggles* Õhtul toimus eesti filmi “Rändaja” esilinastus, mis oli minu meelest võrratult hea ja jättis väga hea mulje. Ma isikliklt ei olegi vist seni ühtegi Eesti õudusfilmi näinud, samas ma pole kindel, kas antud film on üldse õudusfilm, kuid see suutis paaris kohas kananaha ihule ajada.

Ma olin terve öö üleval, taaskord. Pean tõdema, uni oli tõesti vahepeal, aga samas ei tahtnud mitte kuidagi magama jääda, sest alati toimus midagi. Mu tuba oli ka saunamajas, mis on pisut tüütult kaugel peamajast. Muusik oli mu toanaabriks ja niipalju siis tõesti meie toast, sest kumbki meist ei läinud sinna magama, vaid tukkusime kuskil tugitoolil ja diivanil… peamajas. :3 Ma ei oska hetkel midagi muud kirjutada, see kokkutulek oli väga mõnus ja muhe ja minugipoolest oleks see võinud kaks päeva kesta, kuid samas oleksin teise päeva öösel raudselt laip. Surnuks kõditamine on ka teoreetiliselt võimalik? *giggles*

Kui aus olla, siis ma olen väga ärevil animeklubi Asashio suhtes, sest Kaia läheb ju ometi Tallinna jaapani keelt õppima ja ma pole väga kindel, mis siis saab. Nagu ma olen aru saanud, siis ta on organiseerinud peaaegu kõik üritused seoses animeklubiga. Sõbrapäev vaikselt läheneb ja siis toimub taas midagi. Ja üleüldse, ma muutun veel ärevamaks, kui mõtlen selle aasta peale. Kevad, suvi, sügis..Kuidas ma hakkama saan, kuidas suvi möödub töötades, sest isa vigastas selga ja ta ei saa eriti midagi teha, mida ma hakkan edasi õppima ja kuhu ma lähen. Ma ei saa endale valetada enam, mul on tekkinud millegipärast mingid kahtlused seoses filminduse osas, et kas see on ikkagi minu jaoks. Kõik see teeb mind vastikult rahutuks ja ärevaks. Kui vaid kool kestaks kauem.

to be continued…

Jätkan detsembriga, kuulates samal ajal üha uuesti ja uuesti lugu The Price of Freedom – Takeharu Ishimoto.

Pärast eilset sissekannet jäin veel mõtlema, mida ma olin kirjutanud seoses Sirlega ja jõudsin selgusele, et peaaegu iga parima sõbrannaga on asi nii lõppenud..vist. Mingil hetkel võisid tekkida sügavamad tunded ja siis enne, kui olen sellest aru saanud, olen ta kaotanud. Mitte ainult kellelegi teisele kaotanud, vaid lõppedes enamasti täieliku võõrandumisega. Reaalselt läks täpselt nii ka viimase sõbrannaga, kui ta leidis kellegi eelmise aasta kevadel, vaatamata faktile, et ma kiitsin selle heaks. Hetkel tõesti ei saa aru, kas ma olin siis temasse ka armunud või mitte. Igatahes, sellel pole enam tähtsust. What’s done is done. Reaalselt, ma ise ütlesin põhimõtteliselt otse välja, et ei soovi temaga suhelda, sest…

mul on ülihea meel, et täna öösel on -30 kraadi külma!!! Ma olen vist imelik, kui ma naudin seda jõhkrat pakast. Minu meelest teeb see ainult head, sest vähemalt need seagripi pisikud külmuvad surnuks.

Detsembrist veel nii palju, et kooli jõulupidu oli üsna muhe. Eelmisel aastal oli teemaks 80ndad, seekord aga Oscari gaala. Iga klass pidi videolõigu või mingi esinemise tegema, lõpus läksid jagamisele Oscarid. 9. klasside esinemised olid enamasti jubedad ja parimateks pidasin 10. klasside esinemisi. Kes oleks seda arvanud, et Tuhkatriinu, keda mängis muideks Risto Alberg (!), hakkab ootamatult “I like big butts” laulu saatel tantsima. Muide, mis värk selle teemadega nüüd on. Kas koolid kopeerivad üksteise pealt ideesid maha? Kuulsin, et Forseliuse gümnaasiumis oli ka Oscari gaala ja sealses rebaste ristimises oli kasutatud orjasüsteemi nagu meil. Ilmselgelt on siin mingisugune vandenõuteooria.

Aga, kohe järgmisel päeval toimus anime jõulupidu, mis oli minu meelest mitmeid kordi parem, kui kooli jõulupidu, vaatamata sellele, et esinemisi vaadates sai tohutult naerda. Hilinesin küll tund aega, jõudsin samal ajal Ahtiga kohale ja kui sisse astusin, tervitas mind mõnusalt soe atmosfäär. Raske on kirjeldada, kui mõnus ja muhe see oli, sain inimestega tuttavaks. Mängisime seltskonnamänge. Üks oli selline, kus kõik võtsime ringi, hoidsime üksteisest kinni ja jalaga pidime puudutama kõrvalseisva inimese jalga, ning kõrvalseisev inimene pidi omakorda puudutatud jalaga teist inimest puudutama ning langed ringist välja. Aja jooksul muutus see väga huvitavaks, kui nurk jalgade vahel hakkas ekstreemselt suureks muutuma. Veel enam, et baaridaam Riine, kes oma korseti tõttu meenutas korraks S&Mi, hakkas kõiki kõditama ja… nüüd said kõik teada minu nõrkusest – jah, ma kardan kõditamist! Mitte ainult Riine, vaid hiljem hakkas Merit mind kogu aeg kõditama ja üsna kurb fakt on see, et ta ei karda üldse kõditamist. :O Aga, muu hulgas, üks seltskonnamäng oli viimasest Q. Tarantino filmist “Vääritud tõprad,” kus kirjutati paberile mingi tegelase nimi, hoiad seda laubal ja pead küsimustega ära arvama, kes see on. Minul… *köhib väga valjult*… läks naeruväärselt kaua aega Homer Simpsoni äraarvamiseks. :3 Laulsime karaoket, tantsisime “Purupururini” laulu saatel, ajasime juttu ja kõike muud. Selgus, et ma olen “Stepmanias” ikka tohutult koba. Anime jõulupidu, mis algas kell seitse õhtul… hea küll, minu jaoks siiski kell kaheksa õhtul, lõppes kell viis hommikul. Kui selliseid pidusid tuleb lähiajal veel, siis ma jään neid innustusega ootama. :3

Vaheaeg möödus hästi, vähemalt esimene pool sellest. Jõulud ja aastavahetus olid muhedad, kuid midagi erilist nende kohta küll pole öelda. Mul oli vaheajal unerežiim absoluutselt paigast ära ja elasin jänkilikult – päeval magasin ja öösel olin üleval. Vähemalt vanemad ja vend said mõnusalt magada, terve maja oli tänu minule soe. Eriti hommikul, kui nad üles ärkavad. Hoidsin igasugused pätid ja röövlid nagu näiteks päkapikud majast eemal.

2. jaanuaril mu isa kukkus kasvuhoone katusest läbi, kui ta puhastas katust lumest. Ta kukkus kaks-kolm meetrit kõvale turvasepinnasele, maandudes esmalt jalgadele ja siis suure hooga seljale. Ta suutis käsi-jalgu liigutada, aga ei suutnud püsti tõusta. Kiirabi viis ta Põlva, kus tehti röntgen ja selgus, et kolm selgroolüli on murdunud. Ta vajas operatsiooni, selleks viidi ta Tartu Maarjamõisa haiglasse. Ma ei suuda ette kujutada, mida ta peab selle pärast läbi elama. Ta ei saanudki kohe operatsioonile, vaid pidi nädal aega voodis lamama ainult selili, et igasugune turse ja paistetus kaoks seljast. Huvitaval kombel sai viga esimene, kolmas ja neljas selgroolüli, teine jäi lihtsalt terveks. Operatsioon võttis kauem aega, kui esialgu arvati, see toimus 9. jaanuaril. Ma plaanisin esialgu minna sel päeval Tallinna ja teha üks korralik kinomaraton – kolm “Avatari” seanssi järjest, kõik 3-Ds. Kui oleksingi läinud, ei oleks ma saanud keskenduda filmile. Päev pärast operatsiooni sain teda näha ja see oli jube.. ta ei jõudnud eriti rääkida, sest selg valutas.

Vahepeal algas siis kool 11. jaanuaril. Käisin pärast kooli papsi kaks korda vaatamas, kolmapäeval ja pühapäeval. See oli väga hämmastav, kuidas ta paari päeva jooksul paranenud oli. Eelmise nädala teisipäeval ta tõusis püsti ja tegi kolm sammu. Järgmisel päeval aga suutis ta tervelt traumatoloogia koridori tipuni kõndida ja tagasi, mis võttis tervelt 15 minutit aega ja veel omakorda järgmisel päeval kõndis ta tund aega. Nüüdseks on ta muidugi kõik haigla koridorid läbi kõndinud, sest reaalselt seal ei ole midagi muud teha.

Eelmise nädala laupäeval nägin teda uuesti pärast Asashio koosolekut. Koosolekul oli väga mõnus taaskord. Ma polnud jõudnud jopetki veel nagisse riputada, ja juba sattusin kõditamise ohvriks. :3

Teisipäeval käisin animeklubi inimestega Megazone’s. Koosolekul räägiti sellest ja ma olin parajalt segaduses, et Megazone on nüüd Taskus… mis ajast?! Igatahes, seal oli küll väga äge, kuigi alguses jättis see labürint soovida, aga kui ära harjusin, muutus labürint kuidagi… paremini seeditavaks. Ahjaa, ma sattusin seekordki kõditamise ohvriks. Palju kõditamist. Väga palju kõditamist. LOTS! :3 Ma pean endale samasuguse kaitse hankima, mis Andreil oli. *giggles* Pärast Megazone’i sõime Big Ben-is ja ajasime lihtsalt juttu. Küll aga oli kahju Ahtist, kes jõudis vaid viis minutit mängida ja lõi endal kulmu veriseks. Hah, naljakal kombel teda on üritatud välja kutsuda sellesarnastele tegemistele, ta keelduvat neist ja nüüd kui ta lõpuks tuligi, sai vigastada. Küll maailm on ikka irooniline. :3

Ma pidin neljapäeval isa vaatama minema. Vähemalt ma arvasin nii. Kl 17 paiku pakkisin asjad kokku ja valmistusin minema haiglasse, siis helistas emps ja ütles, et isa viidi mõni aeg tagasi Põlva haiglasse. Võite ette kujutada, et mu reaktsioon koosnes sõnast: “WHA~?!! Küll see ajastamine on vahel nii irooniline. Teda lubati nädalavahetuseks koju. Alles mõni tund tagasi tegi ta elutoas ringe, ja sedagi üsna edukalt. ^^

Lõpetuseks kirjutan, et pärast aastavahetust käisin Tallinnas, 2. jaanuaril. Sain Holgeriga kokku ja käisime “Avatarit” 3-Ds vaatamas. See oli uskumatult võimas elamus, aga sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama. Üllataval kombel ei tekkinud mul silma- ega peavalusid ja täpselt nagu “Jääaeg 3″ 3-D seansi puhul hakkas mul hoopiski nina valutama, sest prillid on parajalt rasked. Aga seekord mul olid vastumeetmed olemas – vatitupsukesed! Sain Holgeriga enne seanssi tohutult palju naerda ühe koomilise ja piinliku asja üle, et rahvas jälgis meid, samal ajal kui me naerukrampides olime, mitu minutit järjest. : D Pärast seanssi saime ka Aureliaga kokku ja üllataval kombel nägin isegi Laurat hetkeks, ja läksime kolmekesi Kompressorisse. Seal sain taas meeletult häid kartulipalle süüa. :3 Samal õhtul proovisin esimest korda hõõgveini, mis ei olnud minu jaoks nii tuleohtlik, nagu nime poolest võiks arvata. Jäin Holgeri juurde ööseks, vaatasime kolmekesi “Shaun of the Dead”i ja jõime vahuveini… kirsikoolamaitseliste kummikommidega.Täpselt nagu pärast Holgeri sünnipäeva ärkasin selgi hommikul esimesena üles. Aga Holgeril ei vedanud… ta pidi nägema Totorot… seda suurt, karvast, pehmet, ülinunnut TOTOROT!

Seekord ma käisin Solarises! Minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud kohale, mis virin ja vingumine selle hoone kohta oli.

to the Holger’s birthday!

Hea küll, võtsin nüüd end kokku ja üritasin end blogi lainele meelestada, mis ilmselt ka õnnestus, vastasel juhul ma ei istuks praegu enda toas, siin Tartus, mugavas kott-toolis, mida ma muideks jumaldan, sülearvuti, mille aku ei pea üle kolme minuti vastu, süles, kõrvaklapid peas, mida peaks siiski õigupoolest kutsuma pannideks, kuulates enamasti kurvatoonilisi mõtlemapanevaid Final Fantasy VII või süngeid Silent Hilli lugusid, kusjuures Silent Hill soundtracki hulgast olen siiani kohutavalt sõltuvuses laulust, mis on nii-öelda remake Elvis Presley laulust ja laulu nimeks on “Always on my Mind,” aga kui rääkida veel hetkesest muusikast, siis Final Fantasy repertuaarist olen praegu sõltuvuses loost “Dreams and Pride” Takeharu Ishimoto poolt, nõustun samuti Priiduga, et see kuulub ühe parimate lugude hulka Crisis Core: Final Fantasy VII soundtrackist, telekast vaatab vastu EM iluuisutamise võistlus, mida poole silmaga jälgin ja tükk aega sain korraliku kõhutäie naerda, kui Austria iluuisutaja Dmitri Matsjuk komistas tuhandete vaatajate ees (nad kaotasid selle tõttu tervelt ühe punkti!), ning sülearvutis toksin WordPressi, lisaks sellele olen täielikult teadlik sellest, et esimene lõik koosnebki ainult ühest lausest, nagu see on Ralfil vahel kombeks, ja selle tõttu peaksin praegu saama lausa Aasta parima itsitaja auhinna.

Viimasel ajal on kohutavalt palju juhtunud ja annan endast kõigest 7%, et see siia kirja panna, alustades eelmise aasta jõuludest ja kusjuures, kallid lugejad, head uut aastat, kui mul õnnestus enda blondiinsuse tõttu unustada seda kellelegi soovida, ning muidugi, pean enda blondiinsust küllaltki heaks vabanduseks või pigem ettekäändeks, nagu mõned seda nimetaksid. Ja samuti annan endast 1%, et kirjutada vähem selliseid segadusttekitavaid lauseid, mis sisaldavad hulgaliselt rind- ja põimlauseid.

Vaadates tagasi detsembrisse, siis esimese asjana kirjutaksin Holgeri sünnipäevast, mis toimus, kui mu blondiinihõnguline mälu ei peta, 12. detsembril. See oli väga meeldiv üllatus, kui Aurelia kutsus septembris mind enda sünnipäevale, sest muidugi mõista, me teadsime end kaua aega, aga et Aurelia poiss nimega Holger, keda teadsin suhteliselt vähe, keda olin kõigest kaks korda näinud, esimesel korral olles Laura ja Aureliaga suve lõpus ja teisel korral muidugi Aurelia enda sünnipäeval, kuid sain temaga algusest peale väga hästi läbi ja need möödusid tihti naerukrampides, kutsus mind samuti enda sünnipäevale, oli lausa korralik šokk, kui mitte rääkida meeldivast üllatusest. Ärge saage valesti aru, ma ei nurise millegi üle, aga see oli lihtsalt väga positiivne šokk. Ma teadsin Aurelia kaudu, et ta laenutas suvel raamatukogust Natsuo Kirino novelli “Out,” mis talle tohutult meeldis ja seda raamatut plaanin minagi raudselt lugeda, sest teised novellid Kirino poolt pealkirjadega “Real World” ja “Grotesque” olid väga head. Soovitasin suvel samuti talle enda lemmikraamatut, milleks on Koushun Takami “Battle Royale,” aga et ta polnud seda endale muretsenud või raamatukogust laenanud, teadsin täpselt, mida talle kinkida.

Seega, 12. detsembril sõitsin siis bussiga Tallinna ja veelgi muhedam on see, et laupäeviti on pilet kõvasti odavam noorukitele. Holger pidas sünnipäeva vanalinnas Patricku pubis ja kuna ma väga ei teadnud, kus see asub, sain temaga natuke aega enne sünnipäeva algust kokku. Laupäeva kohta oli rahvast üsna palju, nii raekoja platsil kui ka Viru keskuses. Raekoja platsi poole kõndides tuli korraks jutuks minu kuulmine ja ta mainis, et tema sünnipäevale tuleb klassivend, kelle tüdruk on kurt ning temagi peaks kohale tulema. Holger rääkis ühest väga huvitavast ja veidrast unenäost seoses “Losti” teemaga, raekoja platsil saime kokku ühe tüübiga, kelle nimi oli vist Andres, kui taaskord mu blondiinihõnguline mälu ei peta, ja oh häda, sel hetkel sai mu parema kuulmisaparaadi patarei tühjaks ning ma olin kodus enne äraminekut kindel, et küll patareid kestavad ja otsustasin neid mitte kaasa võtta. MY ASS!  Aga õnneks apteegis müüakse neid, probleem sai lahendatud ja läksime seejärel Patricku pubisse, teisele korrusele sünnipäevade jaoks mõeldud keskaegsetes toonides kivituppa, kus andsin Holgerile kingituse üle ja ma olin kogu aeg 107% kindel, et talle meeldib minu kingitus. Meeldiski ja vot, isegi niii väga meeldis, rohkem, kui arvasin. ^^ Tema enda sõnul ei jõudnud ta ära oodata, et saaks seda raamatut lugema hakata. Rahvast hakkas ajapikku juurde voolama, enamik neist olid Holgeri klassikaaslased. Võite arvata küll, mis värk oli. Eks ikka tekiilad soola ja sidruniga, õlud ja kõike muud vahvat. :3 Aurelia jõudis natuke aja pärast Liisuga kohale. Aurelia sünnipäeval, kui mängisime Aliast, siis ma olin vaese Liisuga paaris, kes pidi mu blondiinihõngulist mõistust taluma. :3 Nendega sain hiljem kohutavalt palju naerda, et kõht valutas sellest. Isegi, kui minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud naljad kohale, piisab mulle ainult sellest, kui keegi täiest südamest naerma hakkab ja mind oma naeruga nakatab.

Mõne tunni pärast jõudis kohale Holgeri klassivend, kelle tüdruk pidi olema kurt ja ma olin šokeeritud, et see oli Sirle, keda ma teadsin kaua aega. Ta oli kunagi minu parim sõbranna, me olime üksteist perelaagrites ja mujal näinud. Jah, ma teadsin teda väga hästi. Ma teadsin samuti tema poissi Taavit, mitte isiklikult, vaid olin näinud pilte temast. Kui ta astus sisse, jäin mõtlema, et kus ma küll teda näinud olen, ja Sirle oli tema taga, et ma ei näinud teda esialgu. Ja kui ta ilmus Taavi selja tagant välja… minu seest käis läbi jõhker *GASP* ja peas karjus lause: “WHAA~?!”  Jeaa… see oli šokk, kui väike saab maailm olla. Tõenäoliselt sellel ei ole praegu enam erilist tähtsust, kuid kunagi, kui olin loll ja blondiin (muide, ma peaks siiani vist loll ja blondiin olema), meeldis mulle Sirle tohutult ja olin temasse armunud. Enam-vähem sel ajal, kui ma armusin temasse, siis tuli Taavi ja pehmelt öeldes, sebis ta ära. Rääkisin sama asja Aureliale hiljem, ja ta oli väga üllatunud. Samuti, aastaid tagasi, kui olin armunud ja Taavi tuli vahele, siis tekkis mul tema vastu täielik põlgus. Aastad läksid mööda, samuti võõrandusime üksteisest ja ei suhelnud enam.. eriti. Samuti, aastate jooksul põlgus Taavi vastu kadus. Kuid sellegipoolest, mul oli hea meel Sirlet näha, hea oli temaga juttu ajada ja samuti rääkisin Taaviga, ning mu mulje temast paranes tugevasti. Ei mingit põlglikkust. :3 Mind üllatas asjaolu, et kui nad on peaaegu kolm aastat koos olnud, siis on ta viipe keele selgeks õppinud või midagi sellist. Kuid isegi mina oskasin paremini viipe keeles rääkida, ja tunnistan ausalt üles, kui halvasti see ka ei kõlaks, mu viipe keele oskus on väga palju langenud ja hakkas drastiliselt langema, kui läksin esimest korda kooli.

Igatahes, Holgeri sünnipäev oli väga muhe ja jäin selle väärt õhtuga väga rahule. Kui sünnipäev lõppes, läksime Aurelia juurde Holgeriga, seal jäin ka ööseks. Aurelia kodu oli teistsugusem, kui oleksin osanud ette näha. Väga omapärane ja ilus kodu oli. Jõudsime umbes kella 3 paiku öösel, ajasime köögis juttu ja tellisime pitsat… topeltjuustu ja -peekoniga! Üks kingitustest, mida Holger sai, oli eriti muhe. Klassikaaslased panid vist 600 krooni väärtuses purki münte ja kahekrooniseid ning purgil oli silt: “Masumoos.” Magama sain kella viie paiku öösel ja tekk oli väga mõnus. :3

Pühapäeva õhtuks jõudsin koju. See nädalavahetus oli väga mõnus ja seda ma naljalt ei unusta. Lisaks sellele ma polnud Solarises käinud, mul oli kavas sel nädalavahetusel käia ja.. pühapäeva õhtul, kui olin end sättinud väga mugavalt sellesse samasse kott-tooli, tuli telekast Solarise reklaam, välgatas miski ja lõin käega pähe: “KURAT, ma unustasin Solarises käia!!”

Tänaseks aitab, rohkem hetkel ei jõua ja kindlasti on veel, millest kirjutada, aga seda teen kas homme või… poole kuu pärast. :3

Silent Hill: Shattered Memories OST

Iga Silent Hilli fänn nagu mina teab, et nüüdseks on väljunud uus mäng – Silent Hill: Shattered Memories. Eelkõige platvormile Wii, kuid peatselt ilmub kohe PS2 ja PSPle.

Kuid mängust ma ei hakka siin kirjutama, vaid OSTist (soundtrack – heliriba, võtke kuidas soovite), mis on hetkel paraku illegaalselt saadaval. Aga uskuge mind, ma olen iga kell valmis ostma Silent Hilli muusikaplaate, kui ainult need motherf…flogging värdjad turustaksid neid Eestis. Jah, ma tean isegi, et siinne turg on selle jaoks liiga väike, ma olen majandust õppinud ja tean seda.

Aga tulles tagasi Shattered Memories OSTi juurde. Lubage kõigepealt öelda, et eelmise mängu Silent Hill: Homecoming OST jättis mind tervikuna väga külmaks, kuigi peab tõdema, et seal oli üks võrratult hea laul, mis kuulub SH soundtrackide hulgas ühe parimate hulka. Sellest laulust tegin kusjuures ka ühe pikema sissekande, kus analüüsisin laulusõnu põhjalikult. Kes soovib mälu värskendada, saab lugeda siit.

Shattered Memories OST on üllatavalt hea, teistsugune ja omapärane. Seda on kohati raske kirjeldada. Ärge saage valesti aru, muidugi seda heas mõttes. Minu puhul eelmiste mängude OSTs oli üldiselt nimekirjas teatud lood, mis mulle peale läksid. Ütleme, favoriidid. Kuid Shattered Memoriesi kõlbab väga hästi kuulata tervikuna.

Mary Elizabeth McGlynni poolt on selgi korral neli vokaallugu, mis on enam-vähem.. pole  viga. Kuid üks laul, ühtlasi ka avalaul, on vaieldamatult albumi parim. Ja see laul on “Always on my Mind,” mis on nimelt samanimelise Elvis Presley laulu niinimetatud uusversioon… Silent Hilli jäises ja hõrgus kastmes.

Laulusõnad:

Maybe I didn’t love you
Quite as often as I could have
And maybe I didn’t treat you
Quite as good as I should have

If I made you feel second best
I’m so sorry I was blind
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Maybe I didn’t hold you
All those lonely, lonely times
And I guess I never told you
I’m so happy that you’re mine

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Tell… tell me
Tell me that your sweet love hasn’t died
Give… give me
One more chance to keep you satisfied

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on…
You were always on…
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Mul pole muud eriti midagi öelda, vapustavalt lummav. Ja muide, pange tähele. Shattered Memoriesi ametlikus traileris kõlab Mary hääl teistsuguselt. Justkui laulaks ta väga kõrgelt.

Hetkel ei oskagi muud kirjutada. Igal juhul saan puhta südamega öelda, et kuulasin albumi esimesel korral algusest lõpuni ja tõesti, ma pole seda varem teinud. Kuid kuulama hakates juhtus nii ja peab mainima, et seda on tervikuna väga meeldiv ja hea kuulata. Üldjuhul on minuga nii, et albumis on teatud favoriidid ja kuulan ainult neid. Shattered Memoriesiga seda mul pole. Akira Yamaoka on suurepärase albumi teinud.

Kusjuures, albumis oli üks lugu, mis mõjus mulle väga.. khm, väga negatiivselt. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et selle loo pärast ma jätsin kooli vahele, sest tunded, mida lugu tekitas… oli peamiselt masendus, üksindus ja kurbus. Tõtt-öelda pärast selle loo korduvat kuulamist see ei mõjutanudki, aga hommikul ärkasin üles ja loo esimene pool kummitas mind, ja kohe, sattusin masendavasse tujusse. Paar asjakohast säutsu Twitterist:

One song from there completely turned down my mood today. Songs with Mary Elizabeth McGlynn were great.

1:01 PM Dec 11th from web

http://www.youtube.com/watch?v=uNuv6-NCBd0 This song (the beginning!) was able to make me sad and completely turned down my mood

1:04 PM Dec 11th from web

Täpselt nii.

Akira Yamaoka – Creeping Distress.

Kuid see oli tõesti jah, väga ootamatu sündmus. Hetkel ma tõesti ei julge Creeping Distressi korduvalt kuulata. Nimelt see esimene pool, Priidu kirjeldus oli hea: kuiv kitarr. Ja ma olen üsna kindel, et ma ei olnud 11. detsembril koolis. Ja see, mida Ralf selle peale ütles, on puhtalt geniaalne:

Ralf ütleb:
interesting
kui koolist puudusid
siis panid ka tõendisse
et jäin koju, kuna creeping distress kummitas

Ralf ütleb:
lp. klassijuhataja
kuulasin silent hilli soundtracki ja minus tekitas depressiooni lugu “creeping distress” blaaa-blaa

All the best,

Pyramid Head

Are you zeni geba?

Okei, nüüd on küll aeg kirja panna, mis paari viimase kuu jooksul toimunud on.

Esiteks, rebaste ristimine. Julgen öelda, et see oli ilmselt Tamme kooli kõige parem rebaste ristimine ja isegi mõned õpetajad tunnistasid seda. See kestis nädal aega, iga päev pidid nad erineva riietusega kooli tulema. Esmaspäeval pidid nad emotsema (täpselt nii, emo stiilis riided), teisipäeval pidid nad kehastuma baleriinideks (liibukad, whoo~!), kolmapäeval oli aga cross-dressing (ehk siis poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja tüdrukud poisteks), neljapäeval pidid nad sõjaväevormides kohal olema ja reede.. ma polegi eriti kindel, mis päev see oli, kuid rebased olid koolis igasugustes erksavärvilistes riietes.

Tundub igav? Eksite. Iga abiturient sai endale rebasest orja, keda nad peavad nädal aega kantseldama. Orjad pidid kandma tervelt nädal aega meie tehtud silte. Oh man, mõned sildid olid küll räme head. Minu ori pidi kandma silti, millel seisis: “Rauno Kaldmaa on minu ainus ja kõikvõimas boss!” Ühel orjal oli nt “Minu nimi on tühine Siim. Täidan alandliku Marise käske!” või siis “Varjupaigast leitud & vaktsineeritud, omanik: Keio Küüt.” Paari sõnaga ilmselt panin mööda, aga saate toreda ettekujutuse küll. Ahjaa, nad pidid iga kord au andma, kui abiturienti näevad. See oli mingisugune kombinatsioon tavaliselt auandmisest ja saluutist. Aga võite uskuda, et pidev auandmine ja orja omamine viib ego-boosti väga lakke, et meile vaadati alt üles. Ahjaa, minu ori oli ka väga nunnu, aga kuna tegemist on orjadega, siis nende nimed on siiski tühised (hea küll, ta nimi oli Marili).

“Koostöö” paralleelklassiga oli kahtlane. Nagu ma aru sain, võtsid nad reedese päeva täielikult enda kontrolli alla arutamata meie klassiga esiteks. Ma pole muidugi kõige õigem seda ütlema, sest ma ei löönud. Esialgsete plaanide järgi pidi rets palju hullem tulema, näiteks kavas oli punase morsi sees kastetud tampooniga teatejooks. Aga vaatamata sellele pole mitte ükski koolinädal olnud nii lõbus. Üks asi jäi nimetamata – Rebaste Rada. Nagu siis, kui meid retsiti, pidime mööda Rebaste rada kõndima ja meie orjadest rebased pidid see aasta täpselt samamoodi tegema. Ja kui ükski neist peaks mitte alluma – see oli kas siis rajast mööda astumine, au andmata jätmine või mis iganes, siis olid nende jaoks karistused olemas.  : ))

Vaheaeg möödus üsna rahulikult ja kenasti, mu emps pidas sünnipäeva vaheaja lõpus. Ja see oli küll üsna korralik pidu, kärakat oli nii palju et tapab. Pidu kestis tervelt 10 tundi ja ma ei tee nalja, ma sain magama alles kl 5 öösel.

Ja minu tühine sünnipäev oli ka 6. novembril. Mul kujunes täielik ükskõiksus enda sünnipäeva vastu juba paar kuud enne seda. Absoluutselt mingit vaimustust polnud. Aga sellegipoolest sünnipäev oli suhteliselt muhe. Sain ühe kingituse Janika käest, mida ma olin tükk aega tahtnud – söögipulgad!! Ja lisaks sellele veel YamYam!i eine sushi kastmega.  Vanemad olid sel päeval ka Tartus ja käisime siis Tartu Lõunakeskuse uue osa avamisel. Uus osa oli väga ilus ja ainsa asjana häiris see, et Rimi võttis üle poole sellest uuest osast.

Sünnipäeva pidu ka muidugi ei pidanud, vaid veetsin õhtu koos perega. Lihtsalt selline lebo olemine, mitte täielikku mäluauku joomine ja hommikul enda ropsi sees ülesärkamine. Kuid ma saan ühte asja öelda – seriaali “Zeni Geba” vaatamine nimelt sünnipäeva õhtul ei ole üldsegi hea mõte. Tegemist on hea seriaaliga, õigemini parandan, ülivõimsalt hea seriaaliga, kuid see on lihtsalt nii kuradi sünge, jõhker ja julm.  Pole näinud ühtegi Lääne seriaali, mis oleks selliselt tasemelt nii julm.

Sest et küsige endalt, kumb on tähtsam – raha või inimese süda? Ütlete, et inimese süda? Võtke aga “Zeni Geba” ette. Ütlesite hoopis raha? No igal juhul, veel enam vaadake seda.

Ametlikult Asashio liige.

Nüüd on parim aeg kirja panna, mis septembris toimunud on.

12. septembril käisin Aurelia sünnipäeval Tallinnas. Ta pidas sünnipäeva Vertigos restoranis, mis nägi robustselt ilus välja. Vaade kesklinnale oli ilus. Kingitust otsisin tükk aega päev enne sünnipäeva ja kuidagi läbi surma õnnestub alati leida kingitus, mis sünnipäevalisele meeldib. Kuid fakt on see, et ei saa öelda päris, kui kingitus ei meeldi, eks? : )  Aga Aurelia sõnul meeldis talle soolalamp väga ja sobib isegi toavärvidega. Vertigos sõime peamiselt jaapani toitu. Sushi, teate küll. Ma olin põhimõtteliselt ainus, kes söögipulkadega sõid. Mõned vist proovisid nendega süüa, aga lõppude lõpuks läksid üle kahvlitele ja nugadele. Sünnipäev ise oli väga muhe ja mõnus. Vahepeal sai tohutult palju naerda. Holgeriga aretasin välja täiusliku plaani. Lausa kahju hakkas Liisust. Vaene Liisukene, pidi taluma minu blondiinsust, kui mängisime Aliase mängu.Tulin viimase bussiga tagasi Tartu.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Siiani imestan selle üle.

Samal nädalavahetusel Tartus toimus AniMatsuri ja sinna jõudsin pühapäeval ainult. Priit oli laupäeval sellel üritusel ja temaga taas ei saanud kokku. : D AniMatsuri oli täiega kickass. Päeva nael oli kohe kindlasti cosplay esinemine, enamik külastajatest olid lätlased. Seega polnud ime, kui enamik lätlasi olid cosplay kostüümis. Ja ma räägin, mõned cosplay-d olid küll sellised, et löövad täiesti pahviks ja karp vajub põrandani. Nt “Code Geass”ist pikkade roheliste juustega C.C., samasugune riietus ja käes pitsakarp. Päeva parim cosplay esinemine oli võimas ja oli teisigi häid esinemisi. Üks tüdruk kehastas Misa-Misat animest “Death Note,” ta tutvustas laval seda vihikut (y’know the drill – write someone’s name on it and the person dies in 40 seconds) ja siis seejärel kohe küsis ühelt lava ääres seisjalt: “Hi, what’s your name?” Ma purskasin selle peale naerma, see oli ikka väga andekas. xD Iiris Vesik oli laval võimas.

Lisaks sellele seal oli kirbuturg, müüdi mangat ja DVD-sid. Ostsin sealt Final Fantasy VII: Advent Children plakati ja FF VII mängukaardid, lisaks sellele Claymore võtmehoidja. Veidike soolased hinnad tõesti, kuid FF VII fännile kohutuslik ost. Ma oleksin pidanud Mushishi teise volüümi ära lugema, kui pärast sünnipäeva sõitsin bussiga Tartu poole. Sel juhul oleksin saanud Mushishi kolmanda volüümiga pihta hakata manga lugemisnurgas. ^^

Selle aasta JAFFil lubasin Kaiale, et liitun animeklubi Asashioga pärast JAFFi, kuid polnud jõudnud seda teha. Kuid õnneks polnud ta minu peale pahane, et ma seni polnud liitunud. Otse vastupidi, kalli sain hoopis. ^^

Käisin üleeile Erichi ja Virco sünnipäeval Külitses. Sünnipäev oli päris muhe. Küll aga Vircost oli see väga nõme, et ta sünnipäeval minema tõmbas. Külajuttude kohaselt pidid olema probleemid oma tüdrukuga, kuid mina ei tea. Mina ja teised saime küll aru, et mõlema sünnipäevapidu on ja kui niimoodi ära kaduda.. siis ei tea tõesti, mida sellest arvata. Kaks tüüpi pidasid kõne ja see oli tõeliselt vaimukas. Et kuna Erich sai 18. aastaseks , siis pole mitte ainult alkohol ja suitsud lubatud, vaid ka… võtsid kinkekotist välja pornoajakirja ja -video. Enamik läksid sauna, kust oli kuulda tõelisi metsahääli. Sõna otseses mõttes karjuti üksteise kõrva täiest kõrist ja niisama. Kui üks hakkas karjuma, siis teised kohe ühinesid karjumisega. Marx oli vahepeal suures jamas, sest ta istus saunas Keio poti peal! Mängisin esimest korda Twisterit ja Ats on ikka väga hull, pidevalt lükkab maha. Mina lasin tõesti end maha lükata, kuid Ingermar mitte ja selle tõttu Ats lõi enda pea tohutult vastu põrandat ära, et laubal oli robustne muhk. Never seen anything like this. Jõudsin koju kell 2 öösel. Ahjaa, kingituse tegime koos mitmekesi ja kõige olulisem kingitus Erichile oli kohe kindlasti roosat värvi bokserid. Vot selliseid ma kannaks! Üks asi pani mõtlema: mida paganat nad kohvi sisse panid?

Lõpuks liitusin eile Asashioga, käisin esimesel koosolekul Anne Noortekeskuses. Veidike hilinesin, ei leidnud seda kohta kohe üles. Nüüdsest ma olen ametlikult animeklubi Asashio liige. ^^ Koosolekul rääkisime peamiselt AniMatsurist, selle plussidest ja miinustest, mis oleks võinud paremini olla jne. Vaesekesed, kui ma end tutvustasin, siis nad pidid taluma minu Totoro hullust. : ))

Roosa on ilus ja see on fakt!

Nüüd on siis teha väike kokkuvõte suvest. Ma sain lõpuks juhiloa kätte 27. augustil. Autokooli teooriaeksami sooritasin veatult, sõidueksam aga tuli veidike kohmakalt välja, kuid sooritatud. ARKi teooriaeksamil tegin kaks, imepisikest viga ja sõidueksamil tuli veelgi imetillukesem viga, aga sooritatud. Küll aga, juhilubade tegemisele läks, veripõrgult, terve suvi. Absoluutselt kõik plaanid jäid selle pärast ära – Belgia reis, Est-Con (või siis midagi sellist), sõpradega kokkusaamised ja palju muud. Tõepoolest, see on väga nõme. Seega lühidalt – kui ma oleksin teadnud, et juhiluba näeb välja nii ilusalt roosa (mõtlen tõsiselt, roosa on ilus), oleksin juhiload juba eelmisel suvel ära teinud. Oijah, see plaanide luhtaminek läheb ka selle roosaga kokku..

Mis tõeliselt meeldejääv ja lummav oli, Põlva ARKi teooriaeksamile sõites nägin hommikul tohutut udu Leevakul. See oli tõeliselt ilus. Tundsin, et olin tõeliselt valmis rokkima eksamil.

Ühesõnaga, see suvi oli tõesti väga morn ja igav. Kui nüüd suvele tagasi mõtlen, siis tõenäoliselt ei tule midagi muud erilist meelde, kui ainult juhiload. Suve lõpp (pigem hilis-lõpp) oli väga meeldiv, 5. septembril sain Laura ja Aureliaga kokku. Täpselt aasta tagasi sain nendega pärast GoLive kokku. See aasta mind see üritus järsku ei huvitanud ja otsustasin,et veedan hoopis nendega terve päeva Tallinnas selle asemel, et GoLive-l igavleda rahvamassi hulgas. Aurelia lubas, et oli mulle giidiks ja tänu sellele nägin siis ära selle kurikuulsa Vabadussamba ja uue Rotermanni kvartali, siis viidi mind Von Krahli, kus toimus kogu see Taneli teema (ärge küsige) ja Kompressorisse, kus sõin imemaitsvaid kartulipalle. Need olid tõeliselt head.

Lootsime, et ehk näeme üksteist enne 5. septembrit (teate küll, et kaks on alati parem kui üks), kuid taaskord ei saanud  – kokkusaamise päeval pidin Põlva juhilubade järgi minema ja lisaks sellele oli vaja koolis töövihikute järgi minna. Arvake ära, kui palju maksid kokku matemaatika, keemia ja ajaloo töövihikud? 413 kroonil. Hea, et mul vene keelt ei ole, muidu oleks arve napilt alla 500 krooni.

Aurelia ja Laura juurde tagasi tulles veel niipalju, et Aurelia sai 9.09.09 18-aastaseks ja ta kutsus mind sünnipäevale, sel laupäeval. Kas te teate, mida see tähendab? Ma saan nendega uuesti kokku ja vot seekord on mul lilled kaasas!

Kooliaasta algas kenasti. Ma olen veendunud, et see kooliaasta saab olema üsna igav. Paljud tuttavad läksid teistesse koolidesse ära. Kuid seni on see üsna huvitav olnud, sest paaril klassivennal nagu näiteks Marxil ja Atsil on mingi imelik noku sündroom ja neil on imelikud vajadused seda mu päevikusse ja vihikutele kirjutada. “Noruks” või “loruks” ümbertuunimine ei võta palju vaeva, nagu sellest vähe poleks, siis mu ülikuum Jokkeri stiilis pinal meelitab neid ligi. Ja kõike seda, mis seal sees on. Ühes tunnis avastasin isegi enda korterivõtme keemia klassi pingil asuva kraani küljes. Kuid parem ikka noku, kui mingi juustuviiner, eksole? See käis Sinu kohta, Ats! : )))) Kohati raske uskuda, et tegemist on 12ndikega.

Kui blogis pole uusi sissekandeid, siis vähemalt üritan Twitteris säutsuda. Rahvas, liituge ometi sellega!

Literally scattered.

Käisin vahepeal juuksuris. Jah, suvel on raske lõngus olla. Aga positiivne on nüüd veel see, et ma olen nüüd veelgi kuumem kui suvi seni on olnud. Inimesed on tõepoolest imelikud. Ühed on kommenteerinud mu soengu kohta, et ma näen nüüd inimese moodi välja ja samas teised väidavad vastupidist, et näen rohkem välja nagu marslane.

Esmaabikoolitus ikkagi toimus ja see oli jube & vahva. Esimesed kaks tundi räägiti haigustest, nende sümptomitest nagu näiteks epilepsia korral ning ma ei talu selliseid loenguid. Kui mõõt täis sai, tõusin püsti ja ütlesin, et pean korraks väljas ära käima. Õues viskasin end kohe muru peale ja lebotasin seal viis minutit. Kui ma seda poleks teinud, siis ma oleksin minestanud. Hommikusöök? Check! Jõin piparmündi teed ja sõin kolm võileiba ja kiirnuudleid. Hiljem tundsin veel, kuidas hakkab järk-järgult halvemaks minema ja nagu õpetaja ütles enne: “Pane jalad laua peale, kui hakkab halb” ning täpselt nii tegingi. Muidugi, niimoodi näeb väga kickass välja, aga tervis ennekõike. Et te teaks, ma juba põhikoolis ei talunud neid videosid suitsetamise ja narkootikumid kohta, et mis tagajärjed nendel on ja kuidas see organismile mõjub jne. Hiljem läks lõbusamaks, kui igaüks pidi elustamist tegema ja nn “muinasjuttu” rääkima, et mida kannatanu puhul teha. Ei tea, kas viga oli minus või teistes, kuid teised rääkisid pidevalt, et seal hakkas järjest palavamaks minema. Kui mänguasjaga tegelesime, siis oli minu meelest seal paras temperatuur. Dunno, inimesed on imelikud.

12. juulil, ehk siis pühapäeval plaanisin Tartu minna. Inimesed on ikka nii imelikud. Hommikul räägin, et lähen Tartu ning kui bussijaamas ootan, helistatakse ja öeldakse viimasel hetkel, et tule kohe tagasi. Kurat, niimoodi tillist tõmbamine ajas ikka väga vihale. Niivõrd kohe, et viskasin telefoni vastu elutoa põrandat pilbasteks. Pole äärmist huvi selle üle, kas telefon töötab või mitte. Samamoodi ei paku huvi ka Viljandi folkfestival ja üldlaulupidu jättis ka täiesti külmaks, samas mida te ootasite tulihingelisest Jaapani fännist? Ja ma keeldun ka telefonit kasutamast. Ülehomsest saab kaks nädalat täis ilma telefonita. Isiklik rekord.

Sain mingi päev Tartus ära käidud küll jah. Devastator-i munanditest sangpommide nimel, ma tunnistan, et mulle meeldis “Transformers 2: Revenge of the Fallen.” Ma ei ootanud sellelt mitte midagi muud, kui täiesti mindblowing action-it. Action tundus mõnevõrra parem kui esimeses osas, kuid ülejäänu võib maha kanda. Nõustun Ralfiga, et Sideswipe oleks võidud rohkem näidada. See, kuidas ta rokkis filmi alguses, oli kickass – vuhises ekraanist täiel kiirusel mööda ja lõikas deception-ist auto pooleks oma mõõgataolise relvaga.. aegluubis. Ahjaa, mu Cinamoni klubikaart on siiani Lehari käes. :T

Ralfi ajendil, nagu tegi ta blogi puhul, hakkasin ajaga kaasas käima – liitusin Twitter-iga! Uurisin välja, et isegi (!) Britney Spears kasutab seda, mis on iseenesest muidugi väga positiiiivne. Paljud stsenaristid, muusikud ja näitlejad kasutavad seda. Näiteks “Sõbrad” seriaalist tuntud Matthew Perry säutsumisi on väga muhe lugeda. Siinkohal tsiteerin Sopranot: “See on kõigest aja küsimus, millal te kõik sinna tulete. ) Minu säutsumisi saate lugeda siit.