People are strange.

Reedel oli viimane õppesõit, mis läks päris hästi. Paaril korral ununes suunatuli ära ja seesama venelane sõitis tund aega, kuid seekord paremini. Selles mõttes, et seekord ei olnud eluohtlikku olukorda. Ma olin päris üllatunud, kui õpetaja ütles, et kohutuslik sõidutundide arv on läbitud. Järgmise nädala laupäeval on viimased teooriatunnid, seega kas eksam toimub siis kohe pärast neid tunde või kuidas? Dunno. Ja huvitav on see, et ma pole mitte midagi kuulnud mingist hädaabikoolitusest, mida peab autokooli käigus tegema. Ma olen küll esitanud arstitõendi, aga hädaabikoolitus? Doesn’t ring any bells.

Kuigi suvi on käes ja mul on praegu palju vaba aega, olen sellegipoolest uppunud animetesse, mangadesse, raamatutesse ja filmidesse. Anime hulgast ootab mind “Hellsing,” millest on peaaegu pool ära vaadatud, “Sailor Moon R” teine hooaeg (ärge naerge selle üle :d see on kickass shojo) ja Seirei no Moribito; manga hulgast “Mushishi,” mida hakkasin Kaia pärast lugema, “Battle Royale” ja Ouran High School Host Club; raamatute hulgast Natsuo Kirino “Grotesque” ja filmidest ammugi ei hakka rääkima.

Sel päeval, kui Lehar lõpetas keskkooli, küsiti minult neli (!) korda, et kas mul on tüdruk olemas. Neli korda samal päeval sama asja küsida erinevate inimeste poolt, see ei ole normaalne. Inimesed on imelikud.   -.-

Lose your confidence.

Plaanisin Lehariga minna Belgiasse kuskil juuli keskel, ütleme 16-23 juuli, kuid ilmselt ei saa. Me saame minna siis, kui maasika hooaeg on läbi ja tomatid on valdavalt rohelised. Ja samuti tahaksime minna siis, kui Helen parasjagu välismaal tööl ei ole. Igal juhul, kui lähme – meid ootab Pariis, mida Lehar raudselt külastada tahab ja Amsterdam (punaste laternate tänav, HOO~!)

Eilne õppesõit oli eelmiste sõidukordadega palju parem. Siduriga koha pealt minek hakkab selgemaks saama. Ma olen määrasin endale tänasest karistuse, kui ma peaks siduriga tegeledes mootorit välja suretama. Kui võrrelda üleeelmise korraga, kui mootor suri välja 13 korda, siis täna kõigest neli korda! Märgatav areng siiski ei päästa mind 40-st kätekõverdusest.

Täna olin koos Liisiga sõitmas, kordamööda nagu ikka. Kumbki sõitsime ligikaudu 190 minutit Põlvas. Vahetult enne Räpina poole sõitu tuli tunniks ajaks autosse teine õpilane – vene keelt rääkiv neiu. See oli lihtsalt täiesti kohutav, kuidas ta sõitis. Pidurdas pidevalt liiga järsku ja ma kaotasin järje, mil muutusin väga ärevile, ma mõtlen kaasreisijana. Ühel hetkel tundus, et ta ei kavatsegi mööduda lapsevankriga emast ja Põlva Kaubamaja ette sõites kaldus ta vasakpoolselt realt kogemata parempoolsele rajale, et tagant sõitev auto oleks äärepealt peegli otsast sõitnud, kui õpetaja poleks viimasel hetkel rooli keeranud. Riina ka eneskindluse puuduses ei sõitnud nii hullusti, kuigi sattusin kohati ärevile.  See tuletas mulle meelde, et ta oli vist esimene tüdruk, kellest olin sisse võetud. Sel ajal, kui käisin algkoolis ning isegi lasteaias oli vist nii. : )) Vanemad pärisid kogu aeg, et kes see tüdruk paralleelklassist on ning nad siiani ei tea seda. Nagu sel oleks praegu tähtsust. : )

Lähipäevade jooksul saab hakata teleka ees rokkima~! Oh, seda ka, et te olete nüüdseks raudselt märkanud uut blogi kujundust. Loodetavasti teile meeldib!

Why tremble with anger that’s not even there?

Kokkuvõtlikult kahest-kolmest viimasest nädalast:

Jäin suvetööle, nagu oli arvata. Selle käigus pidin järgi tegema: 4 matemaatika, 2 eesti keele, 1 kirjanduse, 4 bioloogia, 4 ajaloo ja 2 lugemiskontrolli raamatutest “Isa Goriot” ning “Kuritöö ja Karistus,” mis muide sarnaneb olemuselt “Death Note”-ile. Lisaks sellele veel 2 matemaatika kodust kontrolltööd ja töövihikus mõned leheküljed täitmist. Pole paha, kui minu arvamust kuulda tahate. Võrrelge seda eelmise aastaga, kui mul oli vaja ainult 3-4 matemaatika kursust järgi teha. Skoor! Üle poole klassi jäi suvetööle ja ma imestan, et kui ma andsin hinneteraamatu klassijuhataja kätte, siis pool mu klassist polnud veel 11. klassi “lõpetanud.”

Miks nii palju järeltöid? Ühelt poolt lasin tunnid üle, millega kippusin liialdama ja teiselt poolt häirisid mind tohutult isiklikud probleemid parima sõbrannaga. Miks ma siiani kirjutan temast kui “parimast” sõbrast. Peamiselt kevadel ja ka juuni alguses, kui iga kord mõtlesin kas või korra tema peale, muutusin vihaseks. Ta ajas lihtsalt marru sellega, kui häbematult ta on mind ära kasutanud, et kedagi endale saada (mäletate neid jaanuaris toimunud pidusid eelmises korteris?) Ma ehk olen tõepoolest väga naiivne, et seda ei taipanud. Kuskil kevadel tuli laks vastu pead ja asjad selginesid. Kaotad oma sõbrast üle poole, kui ta armub. More than that. Okei, see fenomen kehtib enamiku kohta ilmselt, kuid häid sõpru ka ei tohiks unustada. Rohkem ja rohkem olen järeldusele jõudnud, et ma ei taha enam temaga mingeid tegemisi teha. Tal pole ilmselt aimugi, mida ma olen pidanud tundma tema pärast. See tähendab, et meil on ees tõsine vestlus. Ja foto shooting temaga jääb arvatavasti ära. Ma ei saa lihtsalt temaga enam edasi suhelda, kui tema peale mõeldes muutun vihaseks ja kurvaks. Kui mõelda kõigele sellele, mis viimasel ajal toimunud on. Kuidas öelda inimesele, et ma ei taha enam teda näha? Kõlab egoistlikult? Võib-olla ehk ta isegi on sellest aru saanud ja süümepiinade tõttu üritab kontakti edasi hoida. See on võimalik, kuid ta ise tõi selle endale kaela.

Zack: “We’re friends, right?”

Sellele järgnes lõpetamiste maania ja valus on selle peale mõelda, sest järgmisel aastal lõpetan mina. Üsna huvitav on võrrelda Tamme gümnaasiumi ja Räpina ühisgümnaasiumi 9. lõpetajaid. Seda märkasin juba eelmisel aastal, et Räpina 9ndikud näevad välja pigem laste moodi, kes on suhteliselt lapsikud võrreldes Tammega 9ndikega. Imelik erinevus.. või siis mitte. Lehari keskkooli lõpetamine oli kõige lahedam. Ahja keskkoolist lõpetas see aasta.. ee.. 8 inimest?! Lõpetajad olid selliste nägudega, nagu oleks käimas Jaapani tv show “Do Not Laugh Batsu Game,” kus üritatakse naeru tagasi hoida. Serioosselt kohe, muigama ajas.

Käisin kolm korda hambaarsti juures ja viimane külastus oli eelmistest kõige valusam. Eelmised korrad oli pigem mõnus kõdi sellega võrreldes. Tuimestus on päris lahe. Pool suud ei tunne, saad närida suu sisemist nahka ilma et midagi tunneks. Miinused on sellel ka – raskused rääkimisega. Ma pidin kaks korda bussipiletit küsima, et müüja saaks mu mõminast aru.

Umbes 1/3 õppesõitudest on läbitud ja siduriga vajab kõvasti harjutamist. Vahel tuleb sellega kohalt minek hästi välja, siis teistel kordadel läheb see nii metsa kui üldse annab minna. Eelviimasel suretasin autot 13 korda. Skoor. Iga titt, kes on manuaaliga sõitnud, oskab automaadiga sõita.

Oh, hakkab pihta. Enamus ajast juulis ja augustis olen taas Tallinnas nagu eelmistel suvedel. Müük läbi, siis on terve õhtu vaba. Coca Cola Plaza ootab! Oih, st mu suurimad fännid Aurelia ja Laura ka. They’re dying to see me. Me too! :*

Kirev elu.

Eelmises sissekandes jäi mul kirjutamata see, et kui ma päeva võrra varem ilmusin koju, siis tegin vanematele tünga, kui ütlesin: “Õpetajad saatsid mu koju, sest ma jäin seal õlle joomisega vahele.” Oii, nende nägu oleks võinud keegi filmida.

Lõpuks hakkasin nüüd autokoolis käima. Koolitus kestab 6 nädalat, laupäeviti kella 9-st kuni 14-ni. Tunnistan, et esimesed kolm tundi olid päris igavad, sest see oli rohkem sissejuhatav osa koolitusele. Kui aga asja kallale läksime,  siis läks rokkimiseks. Õpetaja on päris hea, ta oli isegi minu ema õpetaja. Ma oleksin pidanud juba eelmise aasta suve alguses autokooli minema, kuid siis olin ükskõikne selle vastu. Kodus sattusin kohe pommirahe alla, vanemad panid mind proovile, küsides esimese päeva jooksul õpituid asju ja muidugi seda, et kuidas seal oli olla. Come on, nad on kõik autokoolis olnud, nad ise teavad kõige paremini, kuidas seal oli.

Neljapäeva õhtul käisin kinos, mil oli viimane võimalus vaadata Rootsi vampiirifilmi “Luba sisse see õige.” Ma jõudsin napilt õigeks ajaks kohale ja unustasin telefoni hääletuks panna. Ja täpselt siis, kui ma olin kindel, et kindlasti keegi ei helista, aga näed, Lehar helistas. Helin ehmatas isegi minu ära. Film oli fantastiline, pärast filmi rääkisin temaga ja ta kutsus mind kuskile Vallikraavi tänaval asuvale klubisse, kus esines Ahja bänd Groundhog Day. Kõik see oma kompanii oli seal kohal – Mini-Me, Ursula, Kama jne. Kontsert oli mõnus.

Pärast seda läksin nendega Püssirohukeldrisse, võtsime ühed püssi punased. Seal toimus kaks… tähelepanuväärset sündmust, üks veelgi müstilisem kui teine.

Me istusime lauas, jõime oma püssi punaseid. Lehar läks korraks välja ja tüki aja pärast tuli tema kohale üks võõras täis mees, kes hakkas Kathleenile hullusti külge lööma. Alguses oli see üpris naljakas, aga hiljem läks asi tõsiseks. Ta võttis Mini-Me vihmavarju, alguses mängis küll sellega, aga hiljem ei tahtnud tagasi anda. Lehar tuli tagasi ja siis Mini-Me nõudis vihmavarju tagasi ja ta oli sunnitud seda jõuga tagasi võtma. Istus tagasi lauda. See tüüp muutus veidraks, tuli korraks ühele poole laua äärde, minu kõrval põhimõtteliselt. Ta jõllitas Mini-Med sellise imeliku pilguga.. ma vaatasin tema silmi – pupillid olid märgatavalt laienenud.  Siis kõndis teisele poole lauda ja üritas Mini-Mele laksu anda, mis oleks peaaegu õnnestunud. Ilge jama hakkas pihta, Lehar läks mölisema temaga ja peaaegu oleks vastu vahtimist saanud. Tüüp oli lihtsalt nii haigelt täis, et ei seisnud püstigi. Turvad tirisid ta välja ja rohkem me teda ei näinud.

Nii, mind ajabki rohkem segadusse, et kumb saab olla veidram, kas see, et tüüp lõi Kahtleenile külge või hoopiski see, et samal ajal, kui Lehar käis neid punaseid jooke ostmas, lõi üks vana mees mulle külge! Dunno, kas tal oli midagi viga, et ei märkanud armsat Kahtleeni just mu kõrval seismas; kuid ta pani mulle käe ümber ja kutsus tantsima. Aga sama kiiresti nagu ta ilmus, sama kiiresti kadus ka ära. Ilmselt jõudis täiega laksu all ajule kohale, et ma pole tüdruk.

“Amfoteersus” can save your day!

Kool on põhimõtteliselt läbi, kuid mitte minu jaoks. Mul on ikka veel seal üht-teist teha, paar kursust on vaja korda ajada nagu näiteks bioloogia, matemaatika, eesti keel, kirjandus, ajalugu ja… vist ongi kõik.

Eelmisel nädalal käisin enda klassiga keemia praktikal Kohtla-Järvel. Me pidime esialgsete plaanide järgi veetma seal kolm päeva, kuid demokraatia võitis ja otsustasime teisel päeval kiiruga ära teha kõik ning koju minna. Igal juhul, kui oleks see kolm päeva kestnud, oleksin saanud Priitu silmast silma näha. Kusjuures, ma nägin fuajees juhtumisi tema pilti teiste piltide hulgas.

Sooritasime erinevaid keemiaga seotud ülesandeid TTÜ Virumaa Kolledžis, mis nägi päris kobe välja ja seal oli üsna modernsed masinad ja aparaadid. Me pidime näiteks suhkru sisaldust leidma jäätises  ja naatriumkloriidi sisaldust ketšupis. Grupp jagati kaheks, üks tegi katseklaasidega ülesandeid, teine sisalduse leidmist. Üks grupp tegi ühel päeval ühte tööd, teine grupp teist tööd ning järgmisel päeval vastupidi. Katseklaasidega ülesandeid oli igal juhul parem ja mugavam teha, sest eestikeelne juhendaja oli olemas. Aga teise variandi puhul oli tõeliselt nõme, et juhendajad rääkisid vene keeles. Mul on väga raske saada üle tülpimusest vene keele vastu ja seda andis seal kõvasti tunda. Instruktsioonid olid ka kohati liiga keerulised, et üksinda hakkama saada.

Ööbisime Järve gümnaasiumis ja täpsemalt magasime kolmanda korruse klassiruumis. Just nii, tüdrukud ja poisid samas toas. ^^ Esimese päeva õhtu oli parajalt kreisi. Ma mängisin paar tundi võrkpalli võimlas, mida olen väga armastama hakanud. Isegi Priidule tuli see üllatuseks, et koolil oli öövalvur olemas ning tal oli kaks väga suurt ja nunnut koera. Raul küsis vist isegi, mis tõug see oli, mulle ei jäänud meelde. Võrkpalli ajal lasti need korraks võimlast läbi, ma olin “Wtf?” näoga. Arvatavasti nad üritasid kanepit leida, mida meil ei olnud. (Mitte, et ma väidaks, et keegi oli need kaasa võtnud)   : ))

Võite arvata isegi, et joomine on selliste sündmuste puhul vältimatu. Oligi ja isegi mina jõin natuke. Klassivend hakkas liiga vara oma koksi jooma, mis koosnes mingist ulme pirnimaitselisest Aramisest ja Coca-Colast. Selle pärast ta kustus kõige esimesena kell 22 ja ärkas üles öösel kl 3. Magamise ajal oli keegi R-nimeline sodinud ta näo korralikult ära. Vurrud, Hitleri-sarnased vuntsid jne. Õpetajad käisid meid kontrollimas vahel ja täpselt sel hetkel hakkas Keiol halb ja läks akna juurde ja… Õpetajad arvasid ilmselt, et vaatab lihtsalt aknast välja ja naudib värsket õhku; kaugeltki sellest. : D

Kella 8 paiku tulid õpetajad klassi ja toimus väike seminari moodi värk, et mõlemas grupis räägiti lühidalt ja üldiselt ära, et mida nad tegid ja et järgmisel päeval oleks lihtsam. Ma olin õrnalt laksu all (2 pudelit Bud-i), kuulmine halvenes ja suutsin mingit osa kuulata. Ja see osa, mis meelde jäi, päästis mu naha järgmisel päeval, kui õpetaja küsis õpilasi individuaalselt ülesannete kohta. Minu võtmesõnaks oli “amfoteersus.”

Järgmise päeva hommikul olin tohutult väsinud ja kui viisime asjad bussi, läksime bussi korraks. Meil oli kõvasti aega, et kolledžis hommikusööki saaks süüa. Ma jäin seal magama. Ja kui ma ärkasin üles, oli kogu buss tühi. Kõik läksid ilma minuta ära. Nii ei ole ilus! : D Aga samas on see nendest omamoodi nunnu, et lasevad mul rahus magada. : )) Oi, kuidas ma ikka armastan oma klassi.

Kohtla-Järve on suhteliselt creepy linn, kui aus olla. See oli ilus koht küll, aga õhkkond ei olnud sõbralik. Pool rahvastikust on venelased. Virx midagi väitis, et sai paar aastat tagasi nuga kuskile neeru piirkonda ja näitas armi. Aga pole hullu midagi, sobib ikka ja on ideaalne koht õudusfilmi tegemiseks. : ))  Kohtla-Nõmmel (didn’t even know that kinda place exists) külastasime põlevkivi kaevandust, kus panime kitlid selga ja soovi korral sai valgustid kaasa võtta, mida ka tegin. 8 kraadi sooja. Ailar oli vist peast soe, kui ta arvas, et pääseb kaevandusse kõigest T-särgiga.

Rohkemat midagi polegi öelda. Täpselt nagu Peterburi reisi puhul, jäi puudu kirss vahukoore otsas. Whaaa..?!

St. Peterburg, Asteria

9. – 11. mai 2009

Need on kuupäevad, mil olin Peterburis 9.b ja 8.c klassiga. Kolm päeva kestev reis St Peterburi linnas oli üsna hea.

Peaaegu poolteist kuud tagasi saatis mulle Janika sõnumi, et kas ma olen huvitatud tema klassiga Venemaale tulema, sest paar inimest on puudu ja oleks hea, kui kohad täis saaks. Haarasin kohe härjal sarvest ja rääkisin järgmisel päeval õpetaja Tamminguga ning panin end reisile kirja.

Väljasõit oli laupäeva varahommikul kl 6 kooli ees. Narvas läks piiri ületamine kohutavalt palju aega, mis oli mõttetu ajaraisk. Ah jaa, grupis oli ainult seitse poissi, mina kaasa arvatud, ja ülejäänud olid tüdrukud. Võtsin kaasa 11 filmi, kuid need oleks võinud jätta koju. Pärast piiri ületamist pidime “Borat”it vaatama, but dunno. Õigus, keegi 14-Anonüümne kirjutas Narva piiril märkmepaberile teate sisuga: “Lp eestlane! Kuna praegu on võidupüha, võid sattuda Narva purustaja ohvriks!” Saatsime märkmepaberi ettepoole ja tüki aja pärast tuli Tamming selle lehega tagasi, muige suul ja nii kui ta lahkus, hakkasime naerma.

Külastasime Peterhoffi, vene tsaaride suveresidentsi, teiste sõnadega purskkaevude parki. Väga võimas koht, mõned kohad lõid mu täiesti pahviks, kuid seda ei vaata mitte kuidagi paari-kolme tunniga ära. Isegi mitte veeranditki pargist. Isegi mitte terve päevagagi.

Mind üllatas, et Venemaal on hästi palju Jaapani (või siis olid need hoopis hiinlased jt) turiste ja kui ma nägin Peterhoffis esimest jaapanlannat, kes oli ikka jõhkralt ilus, oli mul karp lahti ja vaatasin talle järgi tükk aega. Ei saa ka mainimata jätta, et praktiliselt kõik vene tüübid on kuradi mulleti soengutega. What kinda fashion is that?

Päike paistis, kui Peterhoffi jõudsime ja täpselt, kui lahkusime, hakkas vihma sadama. Sõitsime Peterburi poole. Maantee, mis ühendas Peterburi ja Peterhoffi parki, oli tohutult umbes. Masendav lausa.

Meid viidi Asteria hotelli, kus ööbisime kaks päeva. Hotell oli hubane, mõnus ja ilus. Ma olin Johaniga samas toas, kusjuures samuti eelmise aasta Pariisi reisil olin enamasti Johaniga samas toas.
Esimese päeva õhtul sai hotellis ikka tohutult palju nalja. Oli ikka tohutul hulgal sebimist ühest toast teise tuppa, jutuajamine ja ma jõin nr 1 Jaapani õlut Asahi-t, mis oli veidike mõru. Samal ajal, kui ma olin teises toas, käis Johan koos Birgiti ja Hedaga meie toas ning nad tegid minu digikaameraga ikka hullu pornot – peitsid end kappi, padjasõda ning mul pole õrna aimugi, mida Heda üritas mu voodi alla ronides leida, kuid sinna ma küll pornoajakirju ei peitnud. Birgit ronis ka Johani voodi alla ning sealgi jäi ta tühjade kätega. Tulin mõne aja pärast enda tuppa ja igavusest oleks peaaegu magama jäänud, kuid ei, just siis hakkas lõbusaks minema. Tuppa ilmusid superkostüümides tüdrukud, nt Elinal ja Astritil olid sukad peas. Nad tegid vallatusi koridorites ning kui Tamming küsis meilt järgmisel päeval nendesamade möllutajate kohta, ütlesime : “Me ei tundnud neid ära, sest neil olid sukad peas.”

Heda ja Birgit viskasid kuidagi kavalaid pilke, kui ma neid nägin, neil näis kuidagi piinlik olevat ning itsitasid omaette. Just nii, mul polnud õrna aimugi, et nad tegid mu digikaameraga porri ning kui tegin koera mängivast Catleenist pildi, avastasin juhtumisi need pildid.

Järgmise päeva hommikul olid peaaegu kõik väga väsinud. Pärast hommikusööki oli meil bussiekskursioon Peterburi kesklinnas. Paari koha nimi ei tule enam isegi meelde, aga kõige meeldejäävamateks kohtadeks oli Aurora sõjalaev ja Kunstkamera. Igal pool olid suveniiride putkad. Muuseumipiletite jaoks läks palju rohkem rublasid, kui ma oleks osanud arvata ja sellepärast sain ainult kolm suveniiri osta. Ma oleks veel ostnud lähedastele mõnusaid kingitusi.

Kunstkamera muuseum oli rabavalt meeldejääv. Näidati paljude erinevate kultuuride esemeid, riietusi, miniatuurhooneid läbi aegade. Mind köitis kõige rohkem Jaapani näitus, mille ma vaatasingi kõige põhjalikumalt läbi. Aga mis teeb Kunstkamera väga eriliseks, oli teisel korrusel asuv antropoloogia näitus. Ma ei soovita nõrganärvilistel sinna minna, Janika ütles ka ühel hetkel, et hakkab vist oksele (but she did not). Värdjad, nagu Tamming ütles. Loodete jõhkrad ja jubedad moonutised, Siiami kaksikud – jõuab kohale, mida ma mõtlen? Väga ebameeldiv oli neid vaadata ja isegi loomade puhul tuli ette Siiami kaksikute sündroom. Pilte ei võinud nendest teha ja ma ei oleks ka teinud, sest see ei ole lihtsalt selline asi, mida Orkutis või Fotoalbumis uhkustamiseks üles riputada.

Aurora sõjalaev oli vägev. Ma tõsiselt kahetsen, et ei ostnud ühest suveniiriputkast seda pendel-kella vms, mille Birgit (?) ostis. Putkade läheduses oli üks daam, kes hoidis enda käes pisikest karupoega. Kõik tüdrukud olid nii lummatud sellest karupojast, mina ka kusjuures. Tõesti, niiii nunnu nägi välja, tegin talle isegi pai ja ütlesin: “Tahaks teda pigistada!”

Sõime lõunat ühes kohvikus ja hakkasime riikliku kunstimuuseumi Ermitaaži poole kõndima, mis polnud üldse kaugel. Pidime pool tundi seisma järjekorras ja piletikassa juures oli ikka tohutu sebimine ja trügimine. Keegi katsus mu tagumikku seal. :S Ühe teooria kohaselt pidi see olema Janika, kes seisis enam-vähem mu taga või oli see jaapanlaste paar mu kõrval. Kristjan küsis minult, et kuidas on olla ahistatud ning ütlesin, väga-väga erutav. Aga muidugi, see, et keegi katsus mu tagumikku, oli puhas vale (HOOOOOO!!!). Ermitaaži puhul meenus mulle Louvre, mis oli ka tohutult suur. Me saime paar tundi olla seal, täpselt nagu Louvre-s ja no seda ei vaata mitte kuidagi kahe tunniga läbi. Aga niipalju kui me seda nägime, oli see väga võimas ja suurejooneline. Ermitaaži ees tegime samuti nn grupipildi.

Ühes saalis näidati raudrüüsid ja meile, meestele, torkas silma kohe üks asi. Küll raudrüü kaitses nägu, käsi ja misiganes kehaosi, aga just kubemepiirkond oli täiesti kaitsmata. “See on puhas mõnitamine!“ Ühel raudrüütlil oli küll mingisugune kerakujuline kubemekaitse, aga come on! Praktiliselt kõikide tegelaste skulptuurid olid lokilambad. ^^

Lõpuks sõitsime laevaga mööda kanaleid ja Neeva jõge. Me pidime tükk maad kõndima ermitaaži juurest kanalini. Ma sõin Tutti Frutti komme ja kui Birgit ei tahtnud neid, kui ma pakkusin talle. Eks siis midagi, Rainer söötis teda vägisi nendega. Me lihtsalt hoolitsesime selle eest, et ta ei nälgiks. : ))  Ma istusin teistega laeva sees, kusjuures ruum oli väga madal ja lõin tugevasti enda pisikese pea ära. Kõik muidugi naersid selle peale. Laevasõit oli kuidagi väga rahustav ja uni tekkis kergesti. Ning Rainer söötis seal taas Birgitit ühe pirukaga. : ))

Hotellis, kui jõudsime tagasi, käis meie toas ikka räme läbi. Ma olin Johaniga oma toas, ajasime juttu, sõime. Rain ja Hans tulid meie juurde ja… Rain võttis saiakoti ning andis sellega kerge löögi vastu Johani kätt, aga siis saiakott läks katki ja kõik saiad lendasid igas kaares laiali põrandale. Ning saiasõda oli alanud! Saia loobiti igas suunas, ma olin naerukrampides ja üritasin naeru tagasi hoida, et leib kurku kinni ei jääks. Üks saia tükike oli isegi kapi otsa lennanud.

Käisin Janika ja Kadiga hotelli lähedal asuvas kaubanduskeskuses, Janikal oli üht-teist vaja (khm). Arvata võite, mis juhtub, kui naistega väljas käia – riidepoed!!! Lõpuks me jõudsime ikkagi toidupoodi, kuhu pidime minema. Kadi ja Janika oleksid pidanud tegema need riideostud … nagu me kõik. Me kõik saime aru, et kolmandal päeval vahetult enne Tsarskoje Selot viiakse meid kaubamajja, kus saame süüa osta ja midagi head kaasa… ma tulen selle juurde hiljem tagasi. Tagasiteel hotelli me nägime pandasid. Janika kohe hüüdis, et mu lemmikloomad on seal. Aga kõige hullem on see, et ma ei saanud neilt mitte ainsatki musi ega kallit. : (

Üleüldse, inimesed hakkasid tohutult meie toast läbi käima, Birgit tuli ka koos Merkaga sinna ja pakkusin talle hästi mõnusaid Milky Way Crispy Rolls-e ning Birgit ei tahtnud. Ma ütlesin: “Kas me peame sind jälle söötma? Me hoolime sinust, me kõik teame, et sa oled anoreksik ja värki…” Pean veelkord kirjutama, et hästi palju sebimist käis ikka meie toas, inimesed tulid ja läksid peaaegu iga 5 minuti tagant. Mitte et ma oleks pahane, aga tüütu oli käia kogu aeg ust avamas. Vahel kartsin, et Tamming oli ukse taga, kuid me olime kõvasti vaiksemad, kui eelmisel õhtul. Vaatasin ühel momendil koridorisse ja mida ma näen, kolm tüdrukut roomavad koridori põrandal. Ma loodan, et nad teadsid videokaamerate olemasolust ning tuletan meelde ka seda superkostüümides peitusemängu koridoris.

Nõme oli see, et pea hakkas valutama selle löögi pärast ja ma ei suutnud öösel eriti cheery olla. Aga siiski enamasti olime meie toas ja ajasime juttu. Õigemini, tüdrukud ajasid juttu. Lizbeth on maru lahe tüdruk, peaks ütlema, ta silmad on tohutult ilusad. Ma olen varemgi kirjutanud, et mul on väga suur nõrkus ilusate jaapanlannade vastu. : ))

Hommikul olin räme väsinud. Ime, et jõudsin üldse niipalju süüa. Ma läksin peavalu tõttu varem magama, aga tundub, et teised olid üleval terve öö. Kui küsisin Johanilt ja Rainilt, et mis toimus. Nad ütlesid, et ma ei taha teada ja on parem, kui ma ei tea. Ma ikkagi käisin neile peale, et rääkige ja lõpuks nad hoopis näitasid mulle, mis juhtus ja nüüd ma ütlen teile, lugejad, te ei taha seda teada!

Aeg hüvasti jätta Asteriaga, ja ma otsustasin enam-vähem viimasel viiel minutil midagi külalisteraamatusse kirjutada. Laenasin Kristjanilt pastakat ja hakkasin kirjutama Zodiac-ulikult : “This is the Japanese fan speaking…” Lühidalt öeldes kirjutasin, et hotell oli super, eriti hommikusöök; tulime Tartust, mis on üks lahedamaid Eesti linnasid ja St Peterburg on ilus linn, kuigi kohati jättis väga räpase mulje. Kirjutasin nii inglise kui ka eesti keeles samale leheküljele. Kõige tipuks kirjutasin juurde: “PS! Fännake Jaapanit edasi!! : ))” ja joonistasin minu eluarmastuse Totoro sinna tekstiga: “Totoro!! (L)”

Külastasime Vassili saart, kusjuures seda pidime tegelikult teise päeva bussiekskursiooni käigus külastama ning lõpuks jõudsime Verelunastuskirikusse, mis oli ikka tohutult võimas. See jättis kõige võimsama mulje seni Venemaal külastatud kohtadest. Kõik need pildid olid tehtud mosaiik stiilis ja mõned kujutised olid tehtud kuldtükkidest, et päikese käes jätsid pildid võimsama mulje. Kahjuks oli pilvine, aga vähemalt lambid natuke näitasid kuldset sädet. Kiriku kõrval oli väike turg, kus ostsin kruusi. Seal oli palju mugavam, sest mõned müüjad oskasid inglise keelt ja see tegi asjad palju lihtsamaks.

Ja siis tuligi see koht, kus paljusid inimesi kõige valusamalt tillist tõmmati. Meid lubati viia hüpermarketisse, kus saame midagi head ja süüa kaasa osta, aga meid viidi hoopis hulgilattu šoppama. Üsna paljud olid selle peale pahased..

Umbes tund aega sõitsime bussiga, kuni jõudsime Tsarskoje Selosse, kus vaatasime Katariina paleed. Väga tähelepanuväärne oli see, et selle läheduses asus Hiina stiilis külalistemaja, mille peale erutusin koheselt. Katariina palee oli väga ilus, mis muud öelda. Küll aga seismine ja giidi kuulamine oli tohutult väsitav. Merevaigu tuba oli unustamatu. Täiesti rabav lihtsalt, mida suudetakse teha. Katariina palee juures asus väike turg, kust sain veel suure surmaga paar asja koju osta. Ja lõpuks hakkasime Eesti poole sõitma. Mul polnud piiril mitte grammigi kõhklust ega hirmu, et saaksin teatud asjad üle piiri ja neil pole õigus seda teha, arvestades, et olen 18. Ja näed, ei kontrollitudki meie asju. Ma olin viimaste hulgas järjekorras ning Kristjan teistega oli ammu teisel pool. Nad irvitasid ikka hullult, kui nägid mind järjekorras ning selle peale ma ütlesin neile viipe keeles: “Käige “#¤%&%!” But our plan worked. Paljudel muutus meeleolu täiesti rõõmsaks pärast piiri ületamist. Jõudsime Tartu kella 10-11 paiku õhtul ning täpselt siis hakkas vihma sadama. Ja see oli ka väga mõnus ja tore, et kui bussiga sõitsime, siis Kadi hoolitses selle eest, et mu tagumikul oleks soe. ^^

Reis oli kokkuvõtlikult vägev ning grupp, inimesed, oli veelgi parem, aga siiski, miski jättis kuidagi kuiva maitse sisse. See oli täpselt sama, nagu vaataks “Benjamin Buttoni uskumatu elu” või “Slumdog Millionnaire.” Filmid olid küll suurepärased ja head, kuid miski säde jääb puudu. Nagu vahukoore otsas puudub kirss. Ma tõesti ei oska öelda, mis puudu jäi. Võib-olla see, et ma olin põhimõtteliselt üksinda reisil? Paljud küsisid minult, et kas ma olengi ainult üksinda ja et kuidas ma viitsisin üksinda tulla. Ma kutsusin näiteks Leharit, kes oleks isegi kaasa tulnud venelasi kurikaga peksma, aga tal oli nimelt 11. mail eksam. Lihtsalt ei leidnud kedagi, see pole esimene kord ja ma olen alati olnud selline erak. High five! selle peale. Dunno. Lisaks sellele on väga tähelepanuväärne, et ma ei ostnud mitte ainsatki DVD-d. Küll seal leidus väga magusaid filme, näiteks “The Wrestler”i kaheplaadiline väljaanne, kuid ma ei ostnud. Lihtsalt ei tahtnud.

verine Mary

Nüüd saab lõpuks üle tüki aja blogisse kirjutada. Uues elukohas pole Internetti ja olen mõistnud, et ilma Internetita on tõepoolest palju parem elada (vähemalt niikaua, kuni mul on olemas filmid, seriaalid ja anime-d, mida vaadata ning sellest mul väheks ei jää), kuid sel juhul saavad kannatada suhted lähedaste inimestega. On tunda, kuidas ma olen üsna paljude inimestega kaugemaks jäänud ja viimaste nädalate jooksul on peas ringi tiirlenud küsimus, mille esitas samuti Zack “Final Fantasy VII-s” : “We’re friends, right?” Internetti satun nädalavahetustel, mil olen Räpinas ja koolis ehk satun vahetundide ajal arvuti taha. Põhimõtteliselt see, mis Maris kuskil talve lõpus enda blogisse kirja pani, on tõene, et peaaegu mitte kedagi ei huvita, kus sa oled või mis sinuga juhtunud on, kuni neil on sind vaja.

Paar nädalat tagasi olid Tartus mingid tudengite päevad ja Lehar helistas esmaspäeva õhtul, et kas viitsin välja minna. Igasuguseid veidraid elukaid sai selle õhtu jooksul näha: Ursulat, Johannat, Mini-Me-d (Rauno), Mirelli & Martat, Siimot, Mariellet, Enelinit & Ingridit ja teisigi. Sain lõpuks ära proovida Tšehhi õlu Bud-i, mis oli Lehari lemmikõlu ja see oli üllatavalt hea. Olime Pirol, McDonalds’is täitsime kõhud peaaegu sulgemise ajal, raekoja platsil, kuskil suures pommiaugus keset Tartut, Krooksus jne. Kella 4 ajal öösel olime ühes pubis Botaanikaaia lähedal ja üritasime 75 kr kokku saada, et kolm õlut ühe hinna eest osta. Aga mina… ma parem tsiteerin Siimot: “Kõik on mingi hullult pinges, et raha kokku saada, aga see siin tõmbab järsku 100 kr rahulikult välja!” Aga see pubi lõpetas õlu müümise täpselt kell 4 ja me jäime kõigest 6 minutit hiljaks. : (

Igatahes, ma pole eales nii kaua kooli ajal väljas olnud ja jõudsin koju kell 5 öösel. Pole mingi ime, et terve usuõpetuse tunni ja ülejäänud paar tundi magasin. Leharil ja teistel elukatel vedas, kel oli eksamiperiood – nad ei pidanud kella 8-ks kooli minema, aga vähemalt Marielle oli ka meiega peaaegu sama kaua väljas ja ta mõistab, mida ma tundsin.  : ))

Eelmise nädala esmaspäeval sain Lehari ja Mini-Me-ga taas kokku ja olime peamiselt Pirol. Ursula tuli ka sinna mõne aja pärast. Peamiselt lihtsalt olime õlut joomas ja juttu ajamas. Sain tuttavaks Merkaga, kes oli Rauli kunagine klassiõde. Päris palju juttu saime räägitud Tammest, sellest koolist ja õpetajatest. ^^ Kuskil ühes pubis proovisin ära kokteili Bloody Mary, mida olen pikemat aega tahtnud. Pehmelt öeldes sellepärast, et ühes lemmikfilmis “Shaun of the Dead” seda mainiti (kusjuures, see oli üsna kaval vihje). Ma olin parajalt täis ja kui hakkasin sealt ära minema, polnud mul õrna aimugi, miks ma Lehariga rääkisin natsismist, kommunismist, Hitlerist ja Stalinist. Jõudsin seekord pool 2 koju. Õhtut iseloomustab kõige paremini järgmised sõnad: kaks tumedat õlut, kaks tekiilat soola ja laimiga ja Bloody Mary!

long time no see..

Neljapäeva õhtu, mil olin klubis Rock & Roll Heaven’is, oli kohe kindlasti selle aasta üks parimaid õhtuid. Ma nägin juba Kairet kohe alguses, aga varjasin end, et saaks teda ikka hiljem tervitada. Ta oli mõtetes ja ei pannud kohe mind tähele, seni kuni näitasin peace-i! Tõeliselt hea oli teda näha.

Mind üllatas täiesti, et nägin Ursulat ja Siimot, ning neid ei märkanud üldse. Nendega olin ka siis koos mõnda aega. Millegipärast olin esimesed tund aega närvis, tähendab, ma ei kartnud ega midagi, aga lihtsalt selline närvilisus oli pidevalt.

Platinum Annoyance esines viimasena, seega pidin keskööni seal olema. Ürituse keskel sattusin kokku Katiga, kes oli ikka väga pisikeseks jäänud, või siis on asi minus – olen ise väga pikaks kasvanud. Kaire ütles ka, et olen pikaks kasvanud. Natuke ajasime juttu, siis läksime taharuumi, vaiksemasse nurka, kus istusid minu suureks üllatuseks veelgi rohkem tuttavad ja sõbrad – kõik tammekast. Isegi paralleelklassi Toomas oli seal, kes ajas ikka tõsiselt naerma.

Kui Platinum Annoyance hakkas esinema, alles siis tundsin tõeliselt, et õige pidu on alanud. Platinum Annoyance oli jõhkralt ülikõva. Ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et see oli minu silmis õhtu parim bänd, kuigi eelviimast ma ei kuulanud (olin samal ajal tammekatega istumas).Ma ei räägi seda ainult sellepärast, et Kaire oli laulja, vaid nende muusika istus väga hästi. Ma elasin täiega kaasa nende esinemise ajal. Üle pika aja (kui üliheade filmide ja seriaalide vaatamised vahele jätta) tundsin ma, et… I lived! Pärast iga laulu sai korralik aplaus ja hõise tehtud HG moel. Kaire rääkis, et mai alguses pidid nad esinema Põlvas. Suure tõenäosusega lähen sinna, sest see on kõigest 30-40 km kaugusel Räpinast. Ning mind ajas imestama ka see, et PA kitarrist Jörgen ja Toomas on sugulased. Mind valdas enam-vähem sama hämming, nagu Anna-Liisal, kui ütlesin, et Lehar on mu sugulane.

 

Reedel kolisin enda korterist välja ning viisin enamus asjad Valve juurde. Absoluutselt kõik mu asjad viisime ära. Toanaabri ema oli ka seal ning ta hakkas uuesti pärima üüri kohta. Ta ikka ei saa (või ei taha) aru saada, et ta on kolmas elanik ning peab maksma osa üüri eest. Ta maksab Hannese üüri kinni, aga kes maksab tema eest? Miks peame meie mingi osakese kinni maksma, et ta elab seal? Ühesõnaga on ta mõistus ikka nii lubjastunud, kui olla saab. Vahel oli selline tunne, nagu karjuks Makino Tsukushi (HYD peategelane) kombel täiest kõrist: “UNBELIEVABLE !!” Tänu sellele, et ta nii UNBELIEVABLY loll oli, oleks korteri omanik vabalt nad välja visanud; kuid mu ema vähemalt tegi nii palju ära kui suutis, öeldes korteri omanikule, et nad saaksid kuni kevade lõpuni sinna jääda mil Hannes lõpetab kutsekooli.

 

Nädalavahetus kulges üsna kiiresti, aga samas väga lõbusalt. Väga-väga lõbusalt. Sain proovida kaua oodatuid mänge – Resident Evil 5 ja Silent Hill 5: Homecoming. Pean tõdema, et RE 5 on parem, kuigi neid ei tohiks võrrelda. Ei saa mainimata jätta, et Homecoming pole eriti see õige SH. Uudsus on kadunud, küll aga graafika on väga võimas. Pean ette heitma sedagi, et see on kohati liiga rip-off filmist. Esimene osa, mil Alex oli õudusunenäos haiglas, meenutas see pidem bordelli, sest et väärastunud haiglaõdedel olid üsna suure dekolteega pluusid seljas. RE 5 sai mängitud kella 4-ni öösel, lihtsalt nii jõhkralt hea.

 

Üks tuttav Rando eputas väga hullult ning üritas mind kadedaks teha, kui tõmbas endale poole kuu eest SH 5 arvutile ning mängis seda. Tegelikult tal õnnestuski mind kadedaks ajada, lisasin Orkutisse lausa screenshot-i sellest. Kuid minu kättemaks on see, et ma sain enne teda RE 5 mängida, mida tema nii jõhkralt ootab. Ma pole veel muidugi seda öelnud talle, aga kui ta teatab, et sai selle kätte, saan mina magusalt naerda, öeldes: “Mul on see juba ammu käes ja üle poole on juba läbi tehtud.”

 

Küll aga, uus elukoht on palju mõnusam. Ma pean veidike harjuma selle mõttega, et mul on esimest korda enda tuba. Esmaspäeval ostsime uue LG 37” teleka, mis on ikka päris kihvt. Lisaks sellele olen tükk aega tahtnud kott-tooli ehk siis teise nimega tumbat, millesse armusin ära esimese filmi improvisatsiooni ajal Priidul külas olles. Internetti siin ei ole, mis on kohati tegelikult hea. Saan olla suuremast jaost sõpradest eraldatud, mis toimib minu jaoks samamoodi nagu elaksin ilma telefonita. Ehk mõne aja pärast saan Internetti, kui küsin Taavilt Kõu modemit, kuid vist mitte. Kannatan hoopis ilmselt kevadeni ära Internetita. Kui filmid olemas (ja telefon voodi alla visatud), suudan Internetita olla. See tähendab ka seda, et blogi sissekanded võivad ilmuda harvemini. Sellesama sissekande kirjutasin läpakas valmis ja koolis riputasin siia üles.

 

Näitasin esmaspäeval samuti sõpradele enda uut elukohta. Sain Ingeborgi, Atsi, Merka ja Andreasega kokku ning ma olin täiesti segaduses, kui Andreas ütles: “Konnichiwa!” Whaaa… ?! Polegi viimasel ajal rahulikult saanud uues elukohas olla, eile õhtul tahtis vend ka korterit näha. )

Platinum Annoyance’ist niipalju veel ,et nad esinevad 1. mail Põlvas ja suure tõenäosusega olen seekord kohal. Ja seekord ma kavatsen raudselt rohkem rokkida, kui Band Battle ajal!

tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (”Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.

sinner’s reward

Irooniline. Eelmise veerandi lõpus ma rääkisin Keiole, et ta võtaks PSP kooli kaasa, et saaks mõne igava tunni ajal Tekkenit mängida multiplayer’is. Sel ajal oli ta selle laenanud enda sõbra kätte. Täpselt täna, võttis ta PSP kooli kaasa ja mina olin see, kes oli jällegi PSP ühe tuttava kätte andnud.

Ma olin suhteliselt üllatunud, et Virco on lugenud juba ammu Cormac McCarthy “The Road,” mis mul praegu käsil on. Kõigest 70 lehekülge veel ja leheküljed lähevad päris kiiresti. Helena sirvis matemaatika tunni ajal raamatut ja palus, et kui ma sellega lõpetan, annaksin talle seda lugeda.

Küll aga, paar-kolm nädalat tagasi tellisin Krisostomusest kolm raamatut: Silent Hill: Sinner’s Reward, mis pidi olema seni parim SH koomiks, arvestades, et esimesed koomiksid olid suhteliselt jurad ja üsna viletsad soperdised; Predator: Turnabout, mida hakkangi ilmselt lugema pärast “The Road”i ja Crisis Core: Final Fantasy VII Guide Book. Seni on kohale jõudnud vaid kaks esimest, mille järel käisin täna.

Vahetult enne raamatupoodi, kui kõndisin raekoja platsi poole, nägin, et sinna oli tekkinud uus Videoplanet, millest ma pole enne kuulnud. Pärast raamatute otsimist käisin seal ja päris kena nägi välja, ning see vist avati hiljuti. Can’t blame it, viimati käisin raekoja platsil septembri lõpus Teadusfestivali raames.

Silent Hill: Sinner’s Reward’i jõudsin juba läbi lugeda ja päris äge oli. Jättis tõesti SH mulje, kuid lõppes veidike kiiresti ära. Animeblogi suhtes olen nüüd kindlal seisukohal ja hakkan kohe uue blogi loomisega tegelema, pärast sissekannet.

Väljakolimine on sellel reedel. Ehk siis jätan hüvasti selle korteriga. Poolteist aastat siin elada oli küllaltki mõnus, kuni vähi saabumiseni…

the fifth sequels arrived this midnight..