unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

Advertisements

hullu pardi lubadus.

Miskipärast ei jõudnud kohe selleni, et pajatada Jungwoo ja Danbi külaskäigust detsembris. Siis tuli vaheaeg, aga ei leidnud enda jaoks õiget momenti alustada kirjutamist, jaanuar lendas mööda õppimise tähe all ning kui nendega sain ühele poole, tuli juba järgmine korealane, Minji, külla.

Kõigepealt jätkaks sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Jungwoo ja Danbi külaskäik oli nagu unenägu ja see aeg möödus meeletult kiiresti. Vaatan aeg-ajalt pilte koos oldud ajast ja naeratan endamisi. Jungwooga olime ühel meelel, kuivõrd meie koosviibimine meenutas suvekooli, vaatamata sellele, et samal ajal näpistab õues rõskelt jäine külm.

Mõni postitus tagasi kirjutasin, mida me teeme ja kuhu ma neid viin. Praktiliselt nii oligi sõna-sõnalt, kui mõningad muutused välja arvata. Tsiteerin üle-eelmist postitust:

Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis  (raekojaplatsi jõuluturul). Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel.

Pildid räägivad ehk iseenda eest.

15998_261331993993102_1383063829_n

SAMSUNG

Näljased ja ilusad.

IMG_0899

Kusjuures… ma olen ilmselt üks viimaseid inimesi, keda võiks iseloomustada sõnaga “patriootlik” ning mu sõbrad kindlasti nõustuvad sellega. Aga kui tegin neile esimesel õhtul tuuri Vanalinnas, siis tekkis ometi endas uhke tunne ja et meil on tõesti, mida näidata ja mille üle uhke olla. See lõi välja eriti tugevalt siis, kui ma rääkisin laulvast revolutsioonist ning näitasin sellekohaseid videosid. Jõulude paiku õhtusel kellajal vanalinnas ringi liikuda on tõesti väga ilus. Jõuluturg raekojaplatsil tekitas eriti maagilise ja sooja jõulutunde. Soojuse osas võib-olla aitas glögi natuke kaasa, aga see selleks. :D

Naljakas oli sealhulgas see, kuivõrd hämmingus olid need kaks korealast. :D Kui nad nägid jõuluturgu, vaateplatvormi Vanalinna ülemises osas või sinist lasterongi mööda tuhisemas tänavatel, siis nad ahhetasid kooris: “Whoaaaa!” Danbi läks eriti hüppesse, kui ta nägi seda sinist lasterongi. ∩_∩

Ema helistas esimese päeva õhtul mulle, et uurida, kas mu sõbrad jõudsid kenasti Eestisse. Ükskõik, mida ma emale ka vastasin, Jungwoo üritas kõike minu öeldut jäljendada. Teate küll, kuidas need väikesed lapsed teevad, kui nad imiteerivad kõike, mida täiskasvanud teevad. :’D

IMG_0886

Teletorni esmakordsest külastamisest oli möödas rohkem kui 16 aastat, seetõttu mõjus selle külastamine eriti nostalgiliselt. Mäletan hägusalt tolleaegset fuajeed.. Väga palju on muutunud selle aja jooksul.

SAMSUNG

Danbi kirjutas tahvlile korea keeles “Tallinn,” südamekesed kõrval. Jungwoo kirjutas ülevale paremale nurka: “Jungwoo, Danbi ja Rauno tulid siia.” Janeki kohta puuduvad õnneks teadmised.

Aga me läksime laupäeval sinna just siis, kui torni ümbritses udupilv. Ausalt, me ei näinud eriti kaugele. Aga nagu sellest vähe poleks, pärast torni juurest lahkumist läks taevas paari minuti jooksul selgeks. Seda on näha ka alumisel pildil. Me tukastasime isegi 5-10 minutit teletornis ja sellest ei piisanud. ㅎ.ㅎIMG_0938

Käisime Gotsus söömas. Omanik tuli ka piiluma ja ajasime paar minutit juttu. Ta tõi külaliste puhul isegi ekstra portsu riisi. Sööming oli mõnus. ^^
IMG_1086

Vaatasime mitu korea filmi. Kõige uuema “Running Man”i episoodi. Eesti filmi “Klass.” Mu lemmikseriaali “White Christmas”i paar esimest episoodi. Mängisime natuke. Minu ja Jungwoo vahel oli väike lumesõda. Veetsime koos aega ja muljetasime rummikoola/õlu kõrval pidevalt suvekoolist ja muudest asjadest. Jungwoo ja Danbi polnud kunagi rummikoolat joonud varem. Oleks te ainult näinud Jungwoo nägu, kui ma segasin esimesed joogid kokku. Ta oli metsikult hämmingus, et suured silmad peas ja suu põrandani vajunud. Nagu oleks Jeesuse teist tulekut näinud.  ^ㅅ^

SAMSUNG

[10.12.2012 3:28:53] Rauno: Danbi mängib GTA 4 praegu :D
[10.12.2012 3:29:04] Rauno: me Jungwooga vaatame, kuidas tüdruk mängib, haha
[10.12.2012 3:29:12] Rauno: she kills so many peole!! D:

Ilma naljata, Danbi tappis mängus rohkem inimesi kui mina ja Jungwoo kahepeale kokku. Ta tunnistas seda ise ka hiljem: “I am a VIOLENT GIRL.” Nagu Henrik ütles kunagi mulle.. probleemi ülestunnistamine on esimene samm lahenduse suunas. Haha. ^^

560957_389651467784655_1984392940_n

IMG_1116

Kristi oli samuti meiega Gotsus ja Hellas Hundis. :)

SAMSUNG

Jungwoo soojendab oma varbaid enne lennukile minekut.

Kõigest muidugi ei jõua kirjutada, aga ausalt.. see oli nii ilus nädalavahetus. Teada tuntud värk, kuidas aeg jookseb meeletult kiiresti. Lõpuks jõudis kätte ka aeg, kui nad pidid lahkuma. Pärast nende lahkumist ma ei osanud kuidagi olla. Ei osanud midagi teha. Äkitselt hakkas nii igav.

farewell then.

Võib-olla ma olen pikemat aega juba depressioonis, kuid külmale tõele otsa vaadates olen seda eitanud või pole lihtsalt sellest aru saanud. Võib-olla peidab mu alateadvus mingit sõnumit, mida ma ei julge enam välja öelda, sest selle ilmsiks tulek ei muuda ehk nagunii mitte midagi, olgu see nii oluline kui tahes minu jaoks. Võib-olla ma olen baka seltskonnast väsinud. Ei, võib-olla lihtsalt ümbritsevatest inimestest väsinud. Võib-olla peitub põhjus kuskil mujal. Maeitea-maeitea..

Igatahes, sellel polegi tegelikult enam mingit tähtsust. :) Kuid ma tean, et ma vajan keskkonnamuutust. Teist kohta, teist keskkonda, kus saan asjade üle rahulikumalt mõelda, teises perspektiivis ja ilma mõjutusteta.  Ma olen väsinud ja kurnatud. Täpselt seepärast..

ma lähen Lõuna-Koreasse viieks nädalaks. Juba homme hommikul kl 7:35 lendan kaugele siit.

Ajou Ülikooli raames toimub rahvusvaheline suvekool. Sinna tulevad inimesed Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Seal hakkan õppima korea keelt, korea kultuuritöökoda ja IT-d. Korea kultuuritöökoja kursus on igal nädalal erinev – esimesel nädalal õpime taekwondod, teisel nädalal külastame mudafestivali (jah, kõik püherdavad ja maadlevad muda sees), kolmandal nädalal käime Hyundai autotehases ja veel palju muud.

Väga palju asju hakkab toimuma. Ma ei teagi, kust alustada – Jeju saar (sinna lähme juba nelja päeva pärast ja korea keele õpetaja mainis, et isegi tema pole veel seal käinud), Everland, Donggangi parvetamine ja veel. Viimased paar kuud, õigemini sellest ajast saadik, kui teatati, et olen ametlikult vastu võetud, on mul nii suur elevus sees olnud, et ma vaevu saan öösiti magada. Kui lugejad mäletavad eelmistes postitustes mainitud tähtaega, siis see oligi sellesama asjaga seotud.

Viimase kuuga nägin enam-vähem peaaegu ära kõik inimesed, keda ma soovisin näha. Kuid on ikka veel paar inimest, kellega jooksid kokku saamise plaanid rappa ja sellest on kahju küll. Kuid mis siin ikka.. Enam sel polegi tähtsust. Keda iganes ma tahtsin näha, kuid erinevatel põhjustel ei saanud, näen järgmine kord siis paari kuu pärast. :)

Korea keele õpetaja tuli eile maasikaid ostma minu käest lõuna paiku keskturul. Samal ajal oli päris korralik järjekord tekkinud ja ma ei pannudki teda esimese korraga tähele, kuni ta kummardas natuke ettepoole ja ütles südantsoojendava häälega “Tere!” Alguses plaanis võtta kaks kilo maasikaid, kuid mõtles ümber ja võttis hoopis kastiga viis kilo. Harjutasin natuke korea keelt, ütlesin õpetajale: “See inimene mu kõrval on mu isa.” Soovis mulle head reisi ja ütles, et tuleb kohe kindlasti augustis tomateid ostma ja muud. :3

Kohver seisab mu toa põrandal juba terve päeva ja mõtlen, mida veel kaasa võtta. Kohver on täpselt pooltäis. Tagasi tulen ju niikuinii suurema pagasiga. Ma olen isegi üllatunud, et nii vähe asju.. Kollane vihmavari, mille ma ostsin paar päeva tagasi lihtsalt põhjusel, et selle aasta lemmikseriaalis “Love Rain” oli meeldejääv stseen SNSD Yoona ja Jang Geun Sukiga, ei mahu lihtsalt mitte kuidagi kohvrisse ära! See on liiga pikk..

Eveli ja keegi veel tegi lausa spetsiaalse palve, et tooksin neile korea mehe. Kadii tahab külmkapimagnetit. Anette tahab pandaga võtmehoidjat. Ühesõnaga jah.. :3

Jään kindlasti teatud inimesi väga siiralt igatsema. Juba ainuüksi lähedastega hüvastijätmine on raske, kurb ja vaimselt väga rusuv.

Üks mu suurimaid unistusi… lähebki tõepoolest täide. ^^

Nüüd lähen igatahes jooksma pooleks tunniks, käin duši all, mugin metsmaasikaid ja üritan magama minna. Eks näis, kas suudan üldse magama jääda või mitte, sest juba eelmisel öösel ma vähkresin pikka aega voodis elevusest. *-*

Kusjuures, eile õhtul, kui jooksmast tagasi tulin, siis kaks aasialast küsisid minu käest teejuhiseid. Noormees ja preili. Nad tulid Hong Kongist ja soovisid minna raekojaplatsile. Noormees oskas päris soravalt inglise keelt. Juhatasin neile ilusti kätte suuna, kuhu ja mis suunas minema peab. Tagasi koju jõudes ma olin ikka nii sillas nii lihtsast asjast. See oli ilmselt ka esimene kord, kui aasialastest turistid on minu käest abi küsinud. Ma vist isegi lootsin, et nad on hoopis Lõuna-Koreast pärit.. Oleks saanud natuke korea keelt harjutada. Nyaw. :3

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

Lose your confidence.

Plaanisin Lehariga minna Belgiasse kuskil juuli keskel, ütleme 16-23 juuli, kuid ilmselt ei saa. Me saame minna siis, kui maasika hooaeg on läbi ja tomatid on valdavalt rohelised. Ja samuti tahaksime minna siis, kui Helen parasjagu välismaal tööl ei ole. Igal juhul, kui lähme – meid ootab Pariis, mida Lehar raudselt külastada tahab ja Amsterdam (punaste laternate tänav, HOO~!)

Eilne õppesõit oli eelmiste sõidukordadega palju parem. Siduriga koha pealt minek hakkab selgemaks saama. Ma olen määrasin endale tänasest karistuse, kui ma peaks siduriga tegeledes mootorit välja suretama. Kui võrrelda üleeelmise korraga, kui mootor suri välja 13 korda, siis täna kõigest neli korda! Märgatav areng siiski ei päästa mind 40-st kätekõverdusest.

Täna olin koos Liisiga sõitmas, kordamööda nagu ikka. Kumbki sõitsime ligikaudu 190 minutit Põlvas. Vahetult enne Räpina poole sõitu tuli tunniks ajaks autosse teine õpilane – vene keelt rääkiv neiu. See oli lihtsalt täiesti kohutav, kuidas ta sõitis. Pidurdas pidevalt liiga järsku ja ma kaotasin järje, mil muutusin väga ärevile, ma mõtlen kaasreisijana. Ühel hetkel tundus, et ta ei kavatsegi mööduda lapsevankriga emast ja Põlva Kaubamaja ette sõites kaldus ta vasakpoolselt realt kogemata parempoolsele rajale, et tagant sõitev auto oleks äärepealt peegli otsast sõitnud, kui õpetaja poleks viimasel hetkel rooli keeranud. Riina ka eneskindluse puuduses ei sõitnud nii hullusti, kuigi sattusin kohati ärevile.  See tuletas mulle meelde, et ta oli vist esimene tüdruk, kellest olin sisse võetud. Sel ajal, kui käisin algkoolis ning isegi lasteaias oli vist nii. : )) Vanemad pärisid kogu aeg, et kes see tüdruk paralleelklassist on ning nad siiani ei tea seda. Nagu sel oleks praegu tähtsust. : )

Lähipäevade jooksul saab hakata teleka ees rokkima~! Oh, seda ka, et te olete nüüdseks raudselt märkanud uut blogi kujundust. Loodetavasti teile meeldib!

“Amfoteersus” can save your day!

Kool on põhimõtteliselt läbi, kuid mitte minu jaoks. Mul on ikka veel seal üht-teist teha, paar kursust on vaja korda ajada nagu näiteks bioloogia, matemaatika, eesti keel, kirjandus, ajalugu ja… vist ongi kõik.

Eelmisel nädalal käisin enda klassiga keemia praktikal Kohtla-Järvel. Me pidime esialgsete plaanide järgi veetma seal kolm päeva, kuid demokraatia võitis ja otsustasime teisel päeval kiiruga ära teha kõik ning koju minna. Igal juhul, kui oleks see kolm päeva kestnud, oleksin saanud Priitu silmast silma näha. Kusjuures, ma nägin fuajees juhtumisi tema pilti teiste piltide hulgas.

Sooritasime erinevaid keemiaga seotud ülesandeid TTÜ Virumaa Kolledžis, mis nägi päris kobe välja ja seal oli üsna modernsed masinad ja aparaadid. Me pidime näiteks suhkru sisaldust leidma jäätises  ja naatriumkloriidi sisaldust ketšupis. Grupp jagati kaheks, üks tegi katseklaasidega ülesandeid, teine sisalduse leidmist. Üks grupp tegi ühel päeval ühte tööd, teine grupp teist tööd ning järgmisel päeval vastupidi. Katseklaasidega ülesandeid oli igal juhul parem ja mugavam teha, sest eestikeelne juhendaja oli olemas. Aga teise variandi puhul oli tõeliselt nõme, et juhendajad rääkisid vene keeles. Mul on väga raske saada üle tülpimusest vene keele vastu ja seda andis seal kõvasti tunda. Instruktsioonid olid ka kohati liiga keerulised, et üksinda hakkama saada.

Ööbisime Järve gümnaasiumis ja täpsemalt magasime kolmanda korruse klassiruumis. Just nii, tüdrukud ja poisid samas toas. ^^ Esimese päeva õhtu oli parajalt kreisi. Ma mängisin paar tundi võrkpalli võimlas, mida olen väga armastama hakanud. Isegi Priidule tuli see üllatuseks, et koolil oli öövalvur olemas ning tal oli kaks väga suurt ja nunnut koera. Raul küsis vist isegi, mis tõug see oli, mulle ei jäänud meelde. Võrkpalli ajal lasti need korraks võimlast läbi, ma olin “Wtf?” näoga. Arvatavasti nad üritasid kanepit leida, mida meil ei olnud. (Mitte, et ma väidaks, et keegi oli need kaasa võtnud)   : ))

Võite arvata isegi, et joomine on selliste sündmuste puhul vältimatu. Oligi ja isegi mina jõin natuke. Klassivend hakkas liiga vara oma koksi jooma, mis koosnes mingist ulme pirnimaitselisest Aramisest ja Coca-Colast. Selle pärast ta kustus kõige esimesena kell 22 ja ärkas üles öösel kl 3. Magamise ajal oli keegi R-nimeline sodinud ta näo korralikult ära. Vurrud, Hitleri-sarnased vuntsid jne. Õpetajad käisid meid kontrollimas vahel ja täpselt sel hetkel hakkas Keiol halb ja läks akna juurde ja… Õpetajad arvasid ilmselt, et vaatab lihtsalt aknast välja ja naudib värsket õhku; kaugeltki sellest. : D

Kella 8 paiku tulid õpetajad klassi ja toimus väike seminari moodi värk, et mõlemas grupis räägiti lühidalt ja üldiselt ära, et mida nad tegid ja et järgmisel päeval oleks lihtsam. Ma olin õrnalt laksu all (2 pudelit Bud-i), kuulmine halvenes ja suutsin mingit osa kuulata. Ja see osa, mis meelde jäi, päästis mu naha järgmisel päeval, kui õpetaja küsis õpilasi individuaalselt ülesannete kohta. Minu võtmesõnaks oli “amfoteersus.”

Järgmise päeva hommikul olin tohutult väsinud ja kui viisime asjad bussi, läksime bussi korraks. Meil oli kõvasti aega, et kolledžis hommikusööki saaks süüa. Ma jäin seal magama. Ja kui ma ärkasin üles, oli kogu buss tühi. Kõik läksid ilma minuta ära. Nii ei ole ilus! : D Aga samas on see nendest omamoodi nunnu, et lasevad mul rahus magada. : )) Oi, kuidas ma ikka armastan oma klassi.

Kohtla-Järve on suhteliselt creepy linn, kui aus olla. See oli ilus koht küll, aga õhkkond ei olnud sõbralik. Pool rahvastikust on venelased. Virx midagi väitis, et sai paar aastat tagasi nuga kuskile neeru piirkonda ja näitas armi. Aga pole hullu midagi, sobib ikka ja on ideaalne koht õudusfilmi tegemiseks. : ))  Kohtla-Nõmmel (didn’t even know that kinda place exists) külastasime põlevkivi kaevandust, kus panime kitlid selga ja soovi korral sai valgustid kaasa võtta, mida ka tegin. 8 kraadi sooja. Ailar oli vist peast soe, kui ta arvas, et pääseb kaevandusse kõigest T-särgiga.

Rohkemat midagi polegi öelda. Täpselt nagu Peterburi reisi puhul, jäi puudu kirss vahukoore otsas. Whaaa..?!