unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

Advertisements