Kolmanda veerandi viimane päev oli üsnagi lebo. Ajaloos vaatasime dok/mängufilmi, füüsikas oli üllatavalt lihtne kontrolltöö, mis peamiselt tugines ühele 2006. aasta SL Õhtulehe artiklile, mõnus aktus, kehaline kasvatus, millest mina vabastatud olin ja poolikult kulutatud matemaatika.
Aktusel toimus hääletus, et mis ilusasti kõlav eestikeelne lause on parim. Esimese koha võitis “Ämber läks ümber.” Mina hääletasin selle lause poolt : “Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää,” puhtalt selle pärast, et mul oli kõht kohutavalt tühi, mõtlesin kogu aeg söögi peale ja sel momendil sõin viimati rohkem kui 18 tundi tagasi.
Kell 5 pidid tulema korterisse mu vanemad ja korteri omanik, et asjad selgeks rääkida.Kui isa tuli mulle järgi, ütles, et kokkusaamine jääb ära, sest siin pole midagi rääkida. Isegi korteri omanik arvas seda, et kui toakaaslase ema elab ka meiega nüüd, siis üür läheb kolmeks. Ja ta ikka ei saa aru, et tema on see kolmas elanik. Öelge nüüd, kui pikad juhtmed võivad inimestel olla? Kes teab, ehk kolin juba vaheajal ära.
Ma mõnitan täiega majanduslangust, kasutades “majandussurutise” asemel sõna “majanduspigisti.” Elu on ju vaja vahel veidike roosamaks muuta.
