some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

Advertisements

Are you zeni geba?

Okei, nüüd on küll aeg kirja panna, mis paari viimase kuu jooksul toimunud on.

Esiteks, rebaste ristimine. Julgen öelda, et see oli ilmselt Tamme kooli kõige parem rebaste ristimine ja isegi mõned õpetajad tunnistasid seda. See kestis nädal aega, iga päev pidid nad erineva riietusega kooli tulema. Esmaspäeval pidid nad emotsema (täpselt nii, emo stiilis riided), teisipäeval pidid nad kehastuma baleriinideks (liibukad, whoo~!), kolmapäeval oli aga cross-dressing (ehk siis poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja tüdrukud poisteks), neljapäeval pidid nad sõjaväevormides kohal olema ja reede.. ma polegi eriti kindel, mis päev see oli, kuid rebased olid koolis igasugustes erksavärvilistes riietes.

Tundub igav? Eksite. Iga abiturient sai endale rebasest orja, keda nad peavad nädal aega kantseldama. Orjad pidid kandma tervelt nädal aega meie tehtud silte. Oh man, mõned sildid olid küll räme head. Minu ori pidi kandma silti, millel seisis: “Rauno Kaldmaa on minu ainus ja kõikvõimas boss!” Ühel orjal oli nt “Minu nimi on tühine Siim. Täidan alandliku Marise käske!” või siis “Varjupaigast leitud & vaktsineeritud, omanik: Keio Küüt.” Paari sõnaga ilmselt panin mööda, aga saate toreda ettekujutuse küll. Ahjaa, nad pidid iga kord au andma, kui abiturienti näevad. See oli mingisugune kombinatsioon tavaliselt auandmisest ja saluutist. Aga võite uskuda, et pidev auandmine ja orja omamine viib ego-boosti väga lakke, et meile vaadati alt üles. Ahjaa, minu ori oli ka väga nunnu, aga kuna tegemist on orjadega, siis nende nimed on siiski tühised (hea küll, ta nimi oli Marili).

“Koostöö” paralleelklassiga oli kahtlane. Nagu ma aru sain, võtsid nad reedese päeva täielikult enda kontrolli alla arutamata meie klassiga esiteks. Ma pole muidugi kõige õigem seda ütlema, sest ma ei löönud. Esialgsete plaanide järgi pidi rets palju hullem tulema, näiteks kavas oli punase morsi sees kastetud tampooniga teatejooks. Aga vaatamata sellele pole mitte ükski koolinädal olnud nii lõbus. Üks asi jäi nimetamata – Rebaste Rada. Nagu siis, kui meid retsiti, pidime mööda Rebaste rada kõndima ja meie orjadest rebased pidid see aasta täpselt samamoodi tegema. Ja kui ükski neist peaks mitte alluma – see oli kas siis rajast mööda astumine, au andmata jätmine või mis iganes, siis olid nende jaoks karistused olemas.  : ))

Vaheaeg möödus üsna rahulikult ja kenasti, mu emps pidas sünnipäeva vaheaja lõpus. Ja see oli küll üsna korralik pidu, kärakat oli nii palju et tapab. Pidu kestis tervelt 10 tundi ja ma ei tee nalja, ma sain magama alles kl 5 öösel.

Ja minu tühine sünnipäev oli ka 6. novembril. Mul kujunes täielik ükskõiksus enda sünnipäeva vastu juba paar kuud enne seda. Absoluutselt mingit vaimustust polnud. Aga sellegipoolest sünnipäev oli suhteliselt muhe. Sain ühe kingituse Janika käest, mida ma olin tükk aega tahtnud – söögipulgad!! Ja lisaks sellele veel YamYam!i eine sushi kastmega.  Vanemad olid sel päeval ka Tartus ja käisime siis Tartu Lõunakeskuse uue osa avamisel. Uus osa oli väga ilus ja ainsa asjana häiris see, et Rimi võttis üle poole sellest uuest osast.

Sünnipäeva pidu ka muidugi ei pidanud, vaid veetsin õhtu koos perega. Lihtsalt selline lebo olemine, mitte täielikku mäluauku joomine ja hommikul enda ropsi sees ülesärkamine. Kuid ma saan ühte asja öelda – seriaali “Zeni Geba” vaatamine nimelt sünnipäeva õhtul ei ole üldsegi hea mõte. Tegemist on hea seriaaliga, õigemini parandan, ülivõimsalt hea seriaaliga, kuid see on lihtsalt nii kuradi sünge, jõhker ja julm.  Pole näinud ühtegi Lääne seriaali, mis oleks selliselt tasemelt nii julm.

Sest et küsige endalt, kumb on tähtsam – raha või inimese süda? Ütlete, et inimese süda? Võtke aga “Zeni Geba” ette. Ütlesite hoopis raha? No igal juhul, veel enam vaadake seda.

long time no see..

Neljapäeva õhtu, mil olin klubis Rock & Roll Heaven’is, oli kohe kindlasti selle aasta üks parimaid õhtuid. Ma nägin juba Kairet kohe alguses, aga varjasin end, et saaks teda ikka hiljem tervitada. Ta oli mõtetes ja ei pannud kohe mind tähele, seni kuni näitasin peace-i! Tõeliselt hea oli teda näha.

Mind üllatas täiesti, et nägin Ursulat ja Siimot, ning neid ei märkanud üldse. Nendega olin ka siis koos mõnda aega. Millegipärast olin esimesed tund aega närvis, tähendab, ma ei kartnud ega midagi, aga lihtsalt selline närvilisus oli pidevalt.

Platinum Annoyance esines viimasena, seega pidin keskööni seal olema. Ürituse keskel sattusin kokku Katiga, kes oli ikka väga pisikeseks jäänud, või siis on asi minus – olen ise väga pikaks kasvanud. Kaire ütles ka, et olen pikaks kasvanud. Natuke ajasime juttu, siis läksime taharuumi, vaiksemasse nurka, kus istusid minu suureks üllatuseks veelgi rohkem tuttavad ja sõbrad – kõik tammekast. Isegi paralleelklassi Toomas oli seal, kes ajas ikka tõsiselt naerma.

Kui Platinum Annoyance hakkas esinema, alles siis tundsin tõeliselt, et õige pidu on alanud. Platinum Annoyance oli jõhkralt ülikõva. Ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et see oli minu silmis õhtu parim bänd, kuigi eelviimast ma ei kuulanud (olin samal ajal tammekatega istumas).Ma ei räägi seda ainult sellepärast, et Kaire oli laulja, vaid nende muusika istus väga hästi. Ma elasin täiega kaasa nende esinemise ajal. Üle pika aja (kui üliheade filmide ja seriaalide vaatamised vahele jätta) tundsin ma, et… I lived! Pärast iga laulu sai korralik aplaus ja hõise tehtud HG moel. Kaire rääkis, et mai alguses pidid nad esinema Põlvas. Suure tõenäosusega lähen sinna, sest see on kõigest 30-40 km kaugusel Räpinast. Ning mind ajas imestama ka see, et PA kitarrist Jörgen ja Toomas on sugulased. Mind valdas enam-vähem sama hämming, nagu Anna-Liisal, kui ütlesin, et Lehar on mu sugulane.

 

Reedel kolisin enda korterist välja ning viisin enamus asjad Valve juurde. Absoluutselt kõik mu asjad viisime ära. Toanaabri ema oli ka seal ning ta hakkas uuesti pärima üüri kohta. Ta ikka ei saa (või ei taha) aru saada, et ta on kolmas elanik ning peab maksma osa üüri eest. Ta maksab Hannese üüri kinni, aga kes maksab tema eest? Miks peame meie mingi osakese kinni maksma, et ta elab seal? Ühesõnaga on ta mõistus ikka nii lubjastunud, kui olla saab. Vahel oli selline tunne, nagu karjuks Makino Tsukushi (HYD peategelane) kombel täiest kõrist: “UNBELIEVABLE !!” Tänu sellele, et ta nii UNBELIEVABLY loll oli, oleks korteri omanik vabalt nad välja visanud; kuid mu ema vähemalt tegi nii palju ära kui suutis, öeldes korteri omanikule, et nad saaksid kuni kevade lõpuni sinna jääda mil Hannes lõpetab kutsekooli.

 

Nädalavahetus kulges üsna kiiresti, aga samas väga lõbusalt. Väga-väga lõbusalt. Sain proovida kaua oodatuid mänge – Resident Evil 5 ja Silent Hill 5: Homecoming. Pean tõdema, et RE 5 on parem, kuigi neid ei tohiks võrrelda. Ei saa mainimata jätta, et Homecoming pole eriti see õige SH. Uudsus on kadunud, küll aga graafika on väga võimas. Pean ette heitma sedagi, et see on kohati liiga rip-off filmist. Esimene osa, mil Alex oli õudusunenäos haiglas, meenutas see pidem bordelli, sest et väärastunud haiglaõdedel olid üsna suure dekolteega pluusid seljas. RE 5 sai mängitud kella 4-ni öösel, lihtsalt nii jõhkralt hea.

 

Üks tuttav Rando eputas väga hullult ning üritas mind kadedaks teha, kui tõmbas endale poole kuu eest SH 5 arvutile ning mängis seda. Tegelikult tal õnnestuski mind kadedaks ajada, lisasin Orkutisse lausa screenshot-i sellest. Kuid minu kättemaks on see, et ma sain enne teda RE 5 mängida, mida tema nii jõhkralt ootab. Ma pole veel muidugi seda öelnud talle, aga kui ta teatab, et sai selle kätte, saan mina magusalt naerda, öeldes: “Mul on see juba ammu käes ja üle poole on juba läbi tehtud.”

 

Küll aga, uus elukoht on palju mõnusam. Ma pean veidike harjuma selle mõttega, et mul on esimest korda enda tuba. Esmaspäeval ostsime uue LG 37” teleka, mis on ikka päris kihvt. Lisaks sellele olen tükk aega tahtnud kott-tooli ehk siis teise nimega tumbat, millesse armusin ära esimese filmi improvisatsiooni ajal Priidul külas olles. Internetti siin ei ole, mis on kohati tegelikult hea. Saan olla suuremast jaost sõpradest eraldatud, mis toimib minu jaoks samamoodi nagu elaksin ilma telefonita. Ehk mõne aja pärast saan Internetti, kui küsin Taavilt Kõu modemit, kuid vist mitte. Kannatan hoopis ilmselt kevadeni ära Internetita. Kui filmid olemas (ja telefon voodi alla visatud), suudan Internetita olla. See tähendab ka seda, et blogi sissekanded võivad ilmuda harvemini. Sellesama sissekande kirjutasin läpakas valmis ja koolis riputasin siia üles.

 

Näitasin esmaspäeval samuti sõpradele enda uut elukohta. Sain Ingeborgi, Atsi, Merka ja Andreasega kokku ning ma olin täiesti segaduses, kui Andreas ütles: “Konnichiwa!” Whaaa… ?! Polegi viimasel ajal rahulikult saanud uues elukohas olla, eile õhtul tahtis vend ka korterit näha. :))

Platinum Annoyance’ist niipalju veel ,et nad esinevad 1. mail Põlvas ja suure tõenäosusega olen seekord kohal. Ja seekord ma kavatsen raudselt rohkem rokkida, kui Band Battle ajal!

the fifth sequels on the way

Enamus vaheajast läks “raisku” kasvuhoones töötamisele, kuid vähemalt sai midagi kasulikku tehtud selle asemel, et magada kella 2-ni päeval. Peamiselt istutasime tomatitaimed ümber pottidesse. Minu hooleks jäeti maasikatomatid, mis on mu lemmikud. Eelmisel suvel olime esimesed Eestis, kes seda müüsid ja müük läks väga hästi.

Vend läks kolmapäeval Soome, võistlusi vaatama. Hästi paljud kurdid kogunevad kuhugi Turu piirkonda. Igatahes, ma käisin talle tugevasti peale, et ta käiks korra kuskil Soome kaubanduskeskuses ja ostaks mulle kaks Xbox 360 mängu. Lõpuks sain ta nõusse. Igal juhul Soomest, kui Eestist.

Silent Hill 5: Homecoming ja Resident Evil 5

Vaheajal tabas mind mingisugune haiglane Aasia filmide kihk, et hakkasin neid üha rohkem ja rohkem tirima. Tänu sellele sai nii mõni võrratu film ära vaadatud, nt Korea filmidest “Oldboy” ja “Memories of Murder.”  Ja siis veel “Tonari no Totoro” (My Neighbour Totoro). Totoro oli lihtsalt niii armas, et võtaks heameelega ta endale ja kui ta suvel aias kuskil puu all lebotaks, siis ma magaksin tema kõhu peal. ^^

Enamik filmiveebi foorumlastest on hakanud filmiblogisid pidama ja see on pannud mind mõtlema, et ma võiks ka filmiblogi pidada isikliku blogi kõrval. Ja ma hakkaksin ilmselt arvustama animesid ja J-dramasid. Hollywood’i filmidega ei viitsi jamada. Ma olen nüüdseks isegi hea käputäie animesid jõudnud ära vaadata: Death Note, Code Geass R1-2, Wolf’s Rain, Paranoia Agent, Final Fantasy: Unlimited jne. Mis lugejad sellest ideest arvaksid?

Lubadused, mida me tegime..

Teisipäeval sain kokku Ursula (tema uus juuksevärv rokib!) ja Mariellega ning käisime kinos “Detsembrikuumust” vaatamas. Ma olen nüü järje kaotanud, et mitu korda me oleme kolmekesi kinos käinud. Ajaloo õpetaja andis meile otsese käsu seda filmi vaadata. Minu puhul poleks seda vaja olnud, sest ma nii või naa vaatan praktiliselt kõik filmid, mis kinos jooksevad. Tegu on ühe parima Eesti filmiga, mida olen näinud. Algusstseen Eesti-Venemaa piiril oli juba isegi väga võimas.

Ma sain kaks korda selle õhtu südamest naerda. Üks oli see, kui meil olid piletid ostetud ja oli pool tundi aega enne filmi algamist ja istusime esimesel korrusel pingil. Marielle küsis: “Mis filmi me hakkame vaatama?”

Ja teine suurepärane moment oli filmi ajal. Filmi teisel poolel sai eestlane tulistada, kukkus teiselt korruselt alla ja kukkumise ajal oli kuulda Wilhem Scream’i, mille peale purskasin naerma. Võib-olla see polnudki Wilhelm Scream, kuid see kõlas tõesti niimoodi ja ajas jõhkralt naerma. I didn’t see that coming. Okei, võib-olla oli see sadistlik, et hakkasin naerma Wilhelm Scream’i saatel eestlase tulistamise peale, kuid mind ei huvita see.

Ma rääkisin tänase päeva jooksul kaheksale inimesele  tomatite anekdooti filmist “Pulp Fiction,” kuid mitte keegi ei puhkenud eriti selle peale naerma. Tasus ikkagi proovida. Myth busted!  Samas, ma olen suhteliselt vaikne suhtlemises, kuid täna ma kogesin üsna mitu korda tunnet, et aitab juba vaikimisest ja hakkasin järsku lobisema. Ma ei mäleta, et mul seda tunnet oleks varem olnud.

Boris kinkis mulle sünnipäeva puhul ühe filmi, kus mängib üks minu lemmiknäitlejanna Naomi Watts. Naljakas on see, et kui ma hakkan mõtlema, kes on mu lemmiknäitlejad, siis pähe ei tule ühtegi. Alles pärast pikka aega mõtlemist tuleb keegi meelde. Tähendab, esimese laksuga tuleb Naomi Watts meelde, kuid rohkem kedagi, kuigi ma olen kindel, et lemmiknäitlejaid oli veel kaks-neli.. Oh, Richard Dean Anderson on ka üks neist. 

Ma näen viimasel ajal sarnasusi inimeste vahel, keda ma tean. See hakkab juba mind tõsiselt närima. Näiteks kui ma käisin üksinda teisel korral Madeira kõige suuremas kaubanduskeskuses, peamiselt kinos “Saw V” vaatamas, siis nägin Marielle sarnast tüdrukut. Jah, seesama, kellega käisin teisipäeval kinos. Sama pikk, sama numps nägu, kuid juuksed olid tumepruunid. Või siis teine näide : üks 10. klassi tüdruk Tamme gümnasiumist meenutab jõhkralt ühe mu lemmikmängu “Silent Hill 3” peategelast Heather’it.

See on tegelikult suhteliselt creepy, it’s starting to freak me out!

Mu lemmikseriaalile “Hana Yori Dango” tehti film, mis on järjeks seriaalile ja see esilinastus suvel Jaapanis. Nüüd DVD tuleb välja detsembris ja fansub versioon peaks jaanuaris valmis saama. Mina ja Ingrid lubasime, et kuna me oleme mõlemad niivõrd suured HYD fännid (temast sai Jaapani fänn, sest ma soovitasin talle seda seriaali ja teda hakkas üha rohkem huvitama Jaapan), siis me vaatame selle filmi koos.

Samas, mu lemmikanimatsioonile tuleb järgmise aasta sügisel välja Director’s Cut, teisisõnu Final Fantasy VII – Advent Children Complete. See versioon peaks tulema palju kõvem, sest see on vähemalt 40 minutit pikem ja võitlused on julmemad, näiteks Cloud’il olid trailer’is igasugused marrastused ja vigastused näol ja see, kuidas Sephiroth torkas oma Masamune mõõga tema õlga ja tõstis niimoodi Cloud’i üles, oli väga-väga jõhker. Saskia, kes oli ka koos meiega kevadvaheajal Pariisis, vaatas seda filmi hiljuti ja muutus otsekohe selle fänniks. Ta on seda nüüdseks viis korda vaatanud, kuid minu puhul… ma olen tõesti järje ära kaotanud, sest olen seda niivõrd palju vaatanud. Lihtsalt selline film, mida saab mitmeid kordi vaadata. Igatahes, kui Director’s Cut välja tuleb, siis me vaatame selle uuendatud versiooni koos ära!

I can feel it.

Eelmise nädala reedel ma liitusin Spordikooliga. Käisin koos emaga TÜ Spordihoones, täitsime vastava ankeedi ära, maksime klubikaardi ja esimese kuutasu. Paraku tuleb tunnistada, et igapäev ei saa seal kohal olla.
Näiteks, alates tänasest hakkasin käisin käima peotantsu kursusel, mis on meie kooli jaoks (tasuta) ning meid juhendab Veiko Ratas. :) Jah, seesama, kes oli saates “Tantsud tähtedega.” Kursus toimub esmaspäeviti. Kursus toimus esimest korda kaks nädalat tagasi, eelmisel nädalal jäi ära ning täna ma liitusin kursusega.
[—]
Kui kuulsin peotantsukursusest, siis ma ei teinud sellest eriti välja. Kuid ema tungiva soovituse põhjal ma liitusin ikkagi; ja mis eriti hoogu andis, oli see, et meil peaks sel aastal koolis ball. Ega ballil ei tahaks jätta muljet, et ei oska tantsida. :D
Enda üllatuseks olin suhteliselt rahulik ning ei värisenudki, nagu ma alguses arvasin. Tantsukaaslaseks oli paralleelklassi tüdruk, kes oli ka täna esimest korda peotantsukursusel. Armas oli ta küll.
Veiko Ratas oli muidu lahe. Üleüldse tänane kursusetund jättis väga hea mulje – lahe oli, kuid see-eest väga väsitav. Kui koju jõudsin kella 17.25 paiku, siis vasak käsi oli peaaegu surnud ülevalhoidmise tõttu. :D

Nüüd kurbade faktide juurde: ma olen viimasel ajal filmidesse ja seriaali (Stargate SG-1) meeletult ära uppunud, et ma hangin neid rohkem, kui ma ära jõuan vaadata. :D Septembri kuu jooksul olen vaatanud ligi 50 osa. Ning mitmed DVD-d, mida olen ostnud, ootavad vaatamist : The Abyss, Halloween ja Suspiria.

Ligi poolteist nädalat tagasi rääkisin sõbranna Katiga (“Go Live, kooli algus, jooksmine” sissekandes kirjutasin temast). Ta õppis esimesed 9 aastat samas koolis, kus minagi – TTG. Kuid nüüd ta käib Tartu Kivilinna Gümnaasiumis. Igatahes, mida ma öelda tahtsin. . Ta ütles, et nüüd, kui ta käib TKG-s, siis ta mõistis, kuid TTG oli teda muutnud kuidagi, mingil moel. Ma ei saanud täpsemalt aru, mida ta selle all mõtles ning palusin tal ka seletada. Kuid ta ei osanud põhjendada ning ütles, et küll ma ise ka sellest aru saan.
Nüüd.. ma pole väga kindel, kuid ma hakkan osaliselt aru saama sellest, mida ta öelda üritas. Ma tunnen vaikselt, kuidas see mu üle võimust võtab. Juba viimased paar päeva on see nii olnud.

Don’t ask!

Ebameeldiv hommik, erm..

Võtame siis lühidalt mu tänase päeva läbi.
Vanemad läksid eile päeval Tallinna, EKLVL konverentsil käisid täna, nagu ma eelnevas sissekandes kirjutasin. Läksin magama kella 1 paiku öösel. Sättisin äratuse nii mobiiltelefonil kui ka äratuskellal.
Ja järsku ärkasin 9:38. Jube paanika oli tol hetkel. :D Sättisin end kibekiiresti valmis, läksin jooksuga kooli. Reedel on lühike koolipäev. Bioloogia -> Kirjandus -> Kirjandus -> Matemaatika -> Vene keel. 9:40 läheb vahetundi, 9:50 läheb tundi ning jõudsin kooli kella 9:53-ks, täpsemalt jõudsin kolmandaks tunniks. Paar minutit sinna-tagasi. Kui hakkasin ülemistele korrustele minema, tulid vastu kaks klassivenda. Uhh, vähemalt ei pidanud üksi minema sinna. :D Natuke piinlik oli, aga midagi väga hullu polnud.
Matemaatikas oli kontrolltöö kiirteoreemi vms peale, mida ma ei osanud eelnevates tundides. Enne tunni algust vaatasin õpikust korraks üle, kuidas värgid käisid. Töö kätte antud, läks väga hästi. Oskasin kõike imekombel. Polnudki üldse raske. Ja vene keel läks ka ülimalt hästi. Võtsime täna ette tegusõnade pööramise, sain kaks viite. :D Pidime kaks harjutust tegema ja esimesed kolm, kel valmis (ning õigesti tehtud), saavad viied. Üllatavalt lihtne oli. Teiste jaoks oli raske, ei saanud just aru, miks.
Nüüd tagant järgi mõeldes hommikule, naeran nüüd selle üle. :D
Koju jõudnud, vaatasin mõne aja pärast “Kyle XY” seriaali esimese hooaja kaks viimast episoodi ära. Väga hea seriaal on, ootan pingsalt teist hooaega.
Kaks sõpra käisid siin läbi.
Muud erilist polegi juhtunud.

Kas ma eksin või ongi see nii, et bass teeb kiiresti kõhu tühjaks või tekitab väikseid valusi kõhus? Pidudel on alati nii olnud ja täna suht valjult muusikat kuulates oli sama lugu. Karvane värk igatahes. :)