“What the fuck” John Malkovichi moodi..

Muide, pärast neljapäeva retsi õhtust osa käisin Ekraanis, vaatasin Coen’i vendade “Burn After Reading” ära. Film oli naljakas, väga naljakas. Te ei kujuta ettegi, kui naljakas John Malkovich võib olla vandudes. Ma pole varem teda iialgi naljakas rollis näinud. “What the fuck?!” Ma imiteerisin tema vandumist ka reedel koolis, kaks korda. Siis, kui Erich istus vahetunnis matemaatika klassis minu kohal ja viimases tunnis, keemia, kui tüdrukud istusid minu tavapärasel kohal. Igatahes, Ekraanis käisin viimati selle aasta kevadel ja ma mäletan väga hästi, et piletihind õhtul oli 80 krooni. Nüüd, kui ma käisin neljapäeval seal, siis maksis kinopilet 50 krooni. That’s right, konkurents Cinamoniga.

Reedese kehalise kasvatuse 1000 meetri jooks ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Viimasel korral olin pärast jooksu veelgi rohkem kurnatud, kuid seekord mitte nii hullusti. Kuigi jalgpalli oli pärast seda veider mängida, enamik näisid väsinud.

Ema tuli koos naabrinaisega linna ja ta sai minule kooli järgi tulla. Käisin korteris läbi, võtsin mõned asjad ja sõitsime Taskusse. Naabritädi Viivi polnud varem Taskus käinud ja mõtlesime talle teha seda kohta näidata. Mu ema näitas talle rohkem seda ümbrust, ma läksin kohe oma lemmikkorrusele. Mõne aja pärast tulid nad samale korrusele ja ma rääkisin siis neile täpsemalt kolmandast korrusest – kolm söögikohta; mängusaal; 5 kinosaali, üle 500 istmekoha kokku jne. Me käisime Planeta Sushis söömas. Me plaanisime võtta mingisuguse lõunasöögi karbi ja me pidime selle valikuga kiirustama, sest pärast kella 17.00 seda enam ei valmistata (sest tegu on lõunasöögiga) ning meil oli seitse minutit aega, et seda võtta. Ma võtsingi lõunasöögi praetud kanaga, mis mulle väga maitses, eriti kana. Enne, kui toit kohale toodi, jõime teed ja suppi. Enne suppi pühkisime käed mingisuguse sooja lapiga, mis ettekandja sõnul puhastab hinge. Kui me ootasime sööki, siis ma sain samal ajal rääkida ühest oma lemmikteemast – Jaapanist. Nende kombed seal, teetraditsioonid jne.

Aga… sushi ei olnud nii hea, nagu ma lootsin. : /

Advertisements

Ilus käekiri päästab Teid!

Orienteerumine Vedul polnud siiski nii hea võrreldes Otepää orienteerumisega. Muidu mõnusalt lõbus oli küll. Teine buss, mis veel sõitis sinna ja millel olid teised klassid, läks tee peal katki ja bussi hakkas järjest tossu sisse tulema. Õnneks Vedu polnud eriti kaugel, seega ei pidanud nad tossu käes kaua kannatama. Kui nende buss kohale jõudis, bussijuht tegi bussiluugi lahti ja sealt tulid sädemed välja. Alguses ma arvasin, et tehti nalja, kuid teised rääkisid hiljem sama juttu.

Pikka rada ma ei viitsinud võtta, võtsin 2,9 km pika raja. Maastik oli Otepääl ilusam ja künklikum. Finišis sain alles teada, et mul jäi üks punkt läbimata. Enne alustamist märkisin kaardile ära, et mis punkt on esimene, et hiljem otsima ei peaks. Mul jäi 9. punkt numbriga 49 läbimata. Uurisin korralikult kaarti ja nägin, et ma unustasin 9. punkti kaardil märkida. Ja ma ei mäleta, mis mu aeg oli. Ja muidugi, ma tegin selle üksinda ära.

Reedese päeva nael oli ilmselt see, kui meil kehaline kasvatus lõppes ja läksime tagasi koolimaja poole. Õpetaja avas kooli tagaukse ja hoidis seda lahti, kõik tormasid kohe sisse, ma jäin neist maha. Samal ajal tulid kaks 8. klassi tüdrukut ümber nurga ja mind nähes kohe ütlesid: “Tsauu Rauno!” Täpselt pärast seda tervitust nad mõleamd kordasid mu nime vähemalt 4-5 korda, mille peale ma hakkasin naerma. Õpetaja nägi seda ise ka ja vaatas neile tagant järgi muigava näoga. Ma tegin õpetajale kommentaari: “Mul on lööki!’

Esimese matemaatika tunnikontrolli eest sain miinusega 3. Õpetaja kiitis minu ilusat käekirja, kui töö kätte sain. Nagu ta seda ütles, tsiteerin: “Sul on ilus käekiri. Kui sul oleks olnud samasugune käekiri nagu Alaril (ehk siis kohutav käekiri), oleksid kahe saanud.” :D Ilus käekiri päästis mind.

Eero sünnipäeval polnud viga. Alguses kippus igav olema, juhtusin vanade klassivendade Viljari ja Martiniga samal ajal kohale jõudma. Kuna ma hakkan iga päevaga üha enam järjest väikseid lapsi vihkama, siis tema kõige väiksem vend käis vingumisega tõesti nii närvidele, et vahel oleks hea meelega öelnud: “Shut the fu** up!” Lõpus läks lõbusamaks, kui viimased külalised kohale jõudsid. Mulle tuldi järgi umbes poole 22 paiku, kuid viimased külalised läksid ära alles öösel kell 3.

Natuke haige.

Eelmisel nädalal olin kohati haige. Kõik sai alguse teisipäevasest kehalise kasvatuse tunnist, kus me pidime 1000 m aja peale jooksma. Nii kiiresti joostes ma ei suuda eriti läbi nina hingata. Ja peale tundi oli tugev köha. Ma polnud ainus. Garderoobis riideid vahetades absoluutselt kõik klassivennad köhisid.
Siis veel, et teisipäeval oli trenn. Jooksime laululavale ja üsna tugev tuul oli, mille eest seal kuidagi varju ei saanud ja mis nõrgestaski mu tervist.
Neljapäevane kehalise kasvatuse tund rokkis täiega. Mängisime jalgpalli vihma käes. Ma oleks peaaegu värava löönud ühel korral. Paar tundi hiljem oli koolis üsna kehv olla. Tundsin end uimaselt, halvasti ja peavalu oli kohutav. Enne, kui saksa keele tund algas, käisin kooliarsti juures. Kraadisin end seal ja näitas 37,1 kraadi. Mulle anti valida, kas lähen kohe koju või kannatan veel ühe tunni ära. Kooliarst ütles ka lõpuks, et kui neljapäeva õhtul on palavik, siis kooli ei tule. Palavikku polnud õhtul. Nüüdseks olen terveks saanud.
Reedel vaatasime koolis filmi “Onegin,” mis põhineb “Jevgeni Onegini” raamatul. Film oli suht keskmine, oleks võinud parem olla. Mõned stseenid olid võimsad, samas mitmed teised cheesy’d. Masendav film oli ka, heas mõttes. Kui süveneda filmi korralikult, siis pärast vaatamist on selline nõrk masendus. Lõpus tuli mul korraks uni peale.
See uudis ajas naerma, aga samas oli täiesti wtf? .. Veider.

Ma ei saa jätta ütlemata, kui lollid saavad olla mõned filmide pealkirja tõlkijad. Kaupsis nägin ülihead Korea filmi “The Host,” millele on eestikeelsed subtiitrid lisatud jne. Ja eestikeelne pealkiri oli: …
“Dinosauruse sekkumine.”
Ma pole üle pika aja nii labast ja nõmedat eestikeelset pealkirja näinud. See tõlkija tuleks maha lasta.

Tänase päeva kõige naljakam moment leidis aset teise matemaatika tunni alguses, kui klassivend pani ühe bikiinides tibi pildi õpetaja arvuti tagataustaks. :D Õpetaja ei teinud suurt nägu selle peale. Vaatas korraks arvutisse, tegi veidra näo, kulmud kortsus. Ja ütles peale seda : “Nii, hakkame peale.”

Ära unusta!

Eile jäi viimane tund ära ja selle asemel pidime kell 2 olema Tartu Ülikooli Füüsika Instituudis. Ekskursioon täpsemalt siis. Tutvustati ja räägiti lähemalt igasugustest masinatest, näiteks kilemasinast, laseritehnoloogiast, kiirgustest ja nii edasi. Ma küsisin vahel veidraid küsimusi, kaldudes teemast kõrvale. Näiteks esimese masina tutvustuse juures, seadme nime ei mäleta. Teises toanurgas oli suur arvutiekraan. Kui seda nägin, küsisin Eerolt niisama naljaga, et mitu tolli see ekraan on.
Igatahes, kui see mees lõpetas oma jutu ära, siis küsis: “On mingeid küsimusi?”
Keegi minust tagapool, Arto vist, ütles: “Ma ei tea, Raunol oli enne vist mingi küsimus..”
Ja ma ütlesin: “Aa jah, et mitu tolli see ekraan seal on?”
Instituudi neljanda korruse koridor oli suhteliselt kõle. Ekskursioon kestis kaks tundi.
Pärast ekskursiooni olin natuke aega Lõunakeskuses, sõin jäävälja kõrval asuvas hiina restoranis. Trenni ei jõudnudki eile.

Täna oli kehalises kasvatuses ujumine. Panin eile õhtul ujumisasjad valmis, oma arust panin kõik vajaliku kotti… enda arust. Tund algas, läksin ujumiseks ümber riietuma. Riided seljast, siis tuli väga järsku mõte: “kas ma ikka võtsin ujumispüksid kaasa?” Ei, uurisin koti läbi. Unustasingi need koju ja pidin uuesti riided selga panema. Minnes ujula esisesse ruumi, kus istusid need, kes olid vabastatud tunnist, küsis Eero mult: “Rauno, sa oled vabastatud?”
Õpetaja oli ka esikus, märkis üles neid, kes esitasid vabastatava tõendi. Ma ütlesin: “Ei, ma unustasin ujumispüksid koju.” Kõik naersid. :D Ja tulebki nüüd veel üks märkus juurde.

Toanaaber Hannes ja ta tüdruk läksid lahku. Kahju igatahes. Nad olid koos umbes… neli-viis kuud. Ma hakkasin juba ära harjuma, et tüdruk käib siin kolmapäeviti külas. Nagu ma aru sain Hannese jutust, siis tüdruku tunded kadusid ära või nii.. Kuid Hannese süda ei näi ka just kõige rohkem purustatud olevat; eile oli ta heas tujus suhteliselt ja rääkimisel sai palju nalja.

Olgu 2. Jaapani animefilmide festival JAFF tänatud. Esmaspäeval kell 19.00 algab mu lemmikanimatsioon : “Final Fantasy VII – Advent Children” ning ma lähen seda kindlasti vaatama. Ma ei saa seda vaatamata jätta. Athena keskus, ma tulen!

Troy, laamendamine, kino.

Niisiis. Kirjanduses on meil teemaks antiikmütoloogia ning reedel rääkisime eepostest, ja natuke lähemalt “Ilias”st. Tegelikult rohkem, kui natuke. Trooja on minu jaoks alati huvitav olnud. Ja esmaspäeval (eile) oli meil kaks järjestikust eesti keele tundi, samuti täna. Ning eile vaatasime tunnis filmi “Troy“d. :) Täna teise eesti keele tunni lõpuks sai film vaadatud. Me ei vaatanud kogu aeg filmi, tunni alguses kirjutasime paar asja üles seoses koolituskursusega “Õppides loon ennast” ja õpetaja jagas lehed, kus on küsimused Trooja kohta. Näiteks peab tegelassuhete kaardi koostama, vastama küsimustele jms.
Kuigi olen filmi näinud, siiski mul oli närvipinge sees Hectori ja Achilleusi duelli ajal. Üks märkimisväärsemaid stseene filmis. “Odysseuse” eeposest võiks ka film tulla.
Muidu vaatamine oli täiesti mõnus vaheldus kirjutamisele ja õppimisele. Loodame, et vaatame veel tundide ajal filme.
[—]
Eile lugesin läbi Sophoklesi “Kuningas Oidipus” ning selle vastamine pidi olema täna, kirjanduse tunni ajal. Filmi vaatamise tõttu lükkus edasi. :D Igatahes, väga hea, et raamat lühike oli, sest selle raamatu lugemine polnud justkui kõige meeldivam. Läbilugemine võttis ligikaudu poolteist tundi aega. Kuigi jah, Ralf spoilerdas raamatu kohta (: D), olin lugemisel üllatunud, kui tõde avaldati. Oh, mis pervertsus..

Eelmisel nädalal, kui kehalise kasvatuse tunni alguses jõudsime staadionile.. seal kus me pidime ootama, oli üks veoauto. Ning kui jõudsime sinna, siis ma andsin jalaga hoobi veoauto tagumise plaadi vastu vms. Sugulane ütles: “Juba hakkab laamendama!” :D
Täna ma tegin samamoodi, kui staadionile jõudsime, ning seekord ütles sugulase pinginaaber: “See hakkab jälle laamendama.” :D
Ma kavatsen seda korrata ka järgmises keh. kasvatuse tunnis; ehk see hakkab muutuma tavaks.

Ma pean pärast koolipäeva vähemalt korra väljas käima, otherwise ma lähen segaseks vms. Ma ei suuda jääda siia jääda vms. Suurlinn; 75% tõenäosus, et näen kedagi tuttavat Tartu Kaubamaja kandis jne. Arvestades, milline (ja veel eriti!) kinofriik ma sel suvel olen olnud, siis seni ma polegi Tartu Ekraanis veel käinud. Asi on ilmselt filmivalikus. Näiteks “Surf’s Up” näib küll korralik animatsioon; aga see, et eestikeelsed hääled peale loetud on… Urrrrr!!
Paljud kiidavad küll “The Bourne Ultimatum“i , kuid kardan seda vaatama minna, sest eelmist osa vaadates jäin kohati magama (pärast väsitavat koolipäeva) ning ei mäleta eriti palju.
Aga nt “Rush Hour 3” oleks kindel laks minna vaatama.

Siiani imestan veel, et Ai Otsuka – Planetariumi muusikavideo veel YouTubes üleval on, millele eelmises sissekandes viitasin.

Go Live, kooli algus, jooksmine.

Enne, kui lugema hakkate, hoiatan ette, et tegemist on EKSTREEMSELT pika sissekandega ning selle kirjutamiseks kulus paar tundi. See on see, kui jätad blogimise unarusse. Ma ei suuda edasi minna, kui eelnevad tähtsad sündmused pole kirjas. Ei saa. :D

Suve lõpul, 1. septembril käisin Tartu Tamme Gümnaasiumi aktusel. Ma olin nii põnevil, ikkagi uus kool ja uus klass. Suhteliselt hea oli. Pärast aktust käisin fotograafi juures endast pilte tegemas, õpilaspileti jaoks ja nn “paturegistri” jaoks. Vahetasin korteris riided ära, sõin emaga ning läksin järgmise bussiga Tallinna. Ning sinna selleks, et näha I-d, kellest olen sisse võetud, suvelõpu üritusel Go Live 2007. Jõudsin Tallinna kl 16.45 paiku, hakkasin Lauluväljaku poole minema. Hädad hakkasid… [—] Kõigepealt pöörasin valest kohast ära, L. Koidula tänavale. Siis tegin ringi ning sain õigesse kohta ühe kohaliku pere juhtnööride abil, tänud neile. :) Siis ma olin loll, et ei pööranud sildile “Sissepääs mere uksest” tähelepanu, ja läksin ülespoole. Ja dead end, pidin tagasi tulema ning lõpuks sain sisse.
Käisin esimest korda Lauluväljakul. Mõnusalt muigama ajas, kui palju noori oli seal. Ja kui nägin Laulukaart, karp läks otsekohe lahti ja “Oh my GOD!!” Meeletult võimas vaatepilt, nii suur kaar ja väga pungil noortest. Vahel sai käidud ka tuletornis, kl 19-20 paiku ning kõrgel hakkas väga külm, kuid vaatepilt, mis sealt ülevalt paistis, oli küll väga väärt 25 krooni. Ja eriti kui vaadata alla, noorukid on nagu…. ee.. sipelgad.
Aga sellegipoolest, failure, sest ma ei suutnud leida teda. :( Pärast Go Live-i oli meeletult halb tunne sellepärast.
Kui keegi kavatseb küsida, miks ma ei saatnud talle sõnumit ja et saaks nt tuletorni ees kokku vms, siis shut up! Just shut the HELL up!

Go Live rokkis üldiselt, kuigi paljud räägivad, et eelmisel aastal oli parem. Ei oska selle koha pealt kommenteerida. Ma polnud ainus, kes oma tahtmist ei saanud. Ühed sõbrannad, Liisa ja Kati tahtsid mind ka väga näha, kuid ei leidnud mind üles.

Niisiis. Esimene koolinädal. Uus kool ja uus klass lihtsalt rokivad! Endine klassivend ja sugulane on samas klassis. Ma ei suuda, sugulane viskab ikka nii marunaljakaid kilde ning küsimusi. Kõvasti ajab naerma. Ma omamoodi kadestan teda sellepärast, kuidas ta suudab selliseid nalju teha. Näiteks eesti keeles rääkisime žestidest ja viipest, üks klassiõde pakkus nt pilgutamine. Õpetaja küsis, et mida see pilgutamine tähendab? Ja sugulane ütles: “Silm kuivab ära!” xD

Esimese koolinädala nädalavahetusel oli kohutuslik koolituskursus “Õppides loon ennast.” Alguses olin pahane, et nädalavahetus röövitakse ära. Reedel siis 18-21, laupäeval 9-21.30 ja pühapäeval 10-15.
Reedel pärast kooli tulid vanemad, tõid uue külmkapi.
Lisan siia vahele, et tagasiteel enda korterisse Keskkaare tänaval tuli mulle juhuslikult vastu Kaia (just bloggeri genky). Möödusime üksteisest, siis peatusin järsku, vaatasin tagasi ja ütlesin: “Kas sa oled Kaia?” :D Alguses ta ei tundnud mind ära. Ütlesin, et mu nimi on Rauno ja bloggeri kasutaja on pyramidhead. Ta tundis mu ära. 3-5 minutit sai temaga mõnusalt räägitud. Esmamulje temast on väga hea, väga energiline tüdruk jne. :)
Korteris kulus natuke aega, vanemad lahkusid kl 17.15 paiku, hakkasin makarone keetma otsejoones. Söömise lõpetasin kl 17.45 (või hiljem). Kindel oli see, et jään hiljaks. Jooksin põhimõtteliselt kogu tee koolini. Jäin veidike hiljaks, kl 18.04 jõudsin kohale. Klass jagati kolmeks grupiks.Esimene ringiküsimus oli: “Mis lillena te ennast tunnete?” Ma ütlesin, närtsinud lillena. Olin jooksmise tõttu omadega läbi. Muidugi naerdi. :D Õpetaja küsis: “Hea küll, aga mis lill täpsemalt?”
“Vahet pole, närtsinud igatahes.” Õpetaja natuke muigas ja jätkasime. Kui järg jõudis lõpule, ütlesin : “Ma muudan vastust ja ma olen fuksia.”
Esialgu suhtusin sellesse kursusesse pahaselt, sest meilt röövitakse nädalavahetus ära. Aga hoopis, täiesti lõbus ja mõnus oli. Minu meelest tasus küll väga ära. Igasugused ajurünnakud, rollimängud, grupitööd. Meie grupp jagati veel omakorda kolmeks grupiks, olin Talviga ja Reneega.
Ajurünnaku esimese vooru, mille küsimuseks oli : “Mida teha värviliste sügislehtedega?”, võitis teine grupp ideega teha kanakostüüm. :D Teisel voorul oli küsimuseks: “Mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda kursuse ajal.” Meie grupp võitis selle vooru ideega, et lennuk kukkub koolimajja (Rene poolt) ning minu poolt pandud lausega: “Kanakostüümis mõrvar tuleb kallale.” :D
Jalutasin klassikaaslase Vircoga Kaubamaja juurde, tema läks bussijaama ja mina omakorda Kaubamaja toidukauplusesse. Eskalaatorist üles minnes tulid vastu LIISA ja KATI, on alles üllatus. :D Kes luges tähelepanelikult algust, saab aru. Kes mitte, sirvige algust, Go Live´i lõigu lõppu. Irooniline. Go Live´l mitte kuidagi ei leia üksteist ja nii järsku ja ootamatult nägime üksteist. Eskalaator lõpetas meie lühikese jutukese. Ja suubusin korterisse.

Laupäeval olime 12 tundi koolis. Jalalihaste valu andis natuke tunda. Mõnus päev, kl 13.00 oli tunniajane söögipaus ja läksime lähedal olevasse söögikohta sööma, kes soovisid. Ma võtsin suure lasteprae. Praad oli hea (friikartulid ja viinerid), aga kaste… õrrr… ma vihkan, kui kastet pannakse prae peale, mitte kõrvale. Enamus kasted on kohutavad, ning seegi ei läinud peale.
Mapp oli hädavajalik asi, mida mul polnud ning neid lehti muudkui jagati. Saime oma grupiga 21.25 lahti (esialgselt pidime lahti saama 22.00, aga me saime varem valmis). Plaanisin Lõunakeskusesse minna mappi ostma. Ühtegi sobivat bussi ei leidunud plaanide järgi, hilja tulid. Seega, ma jooksin! Jõudsin kenasti kohale ja mapp sai ostetud. Bussiga läksin tagasi korterise.

Järgmisel päeval andis kaksiksääremarja lihaste valu tugevamini tunda. Esimese “tunni” ajal juhtus kõige hullem õnnetus: kuulmisaparaadi patareid said tühjaks! Ja mul polnud neid kaasas. Ütlesin õpetajale probleemist vahetunni alguses (vahetund on 15 min) ja otsustasin otsejoones korterisse… joosta ja tagasi. Korter on mul Kuperjanovi tänaval. Tagasi tulin bussiga, ma ei suutnud joosta nii palju. Jäin ligikaudu 14 minutit hiljaks. Aga ikka parem, kui ülejäänud päeva passida nii, et ühe kõrvaga ei kuule. Esimese tunni lõpus grupimängu mängides jäin väga suurde hätta ja segadusse kohati. Kaksiksääremarja lihaste valu andis VEELGI rohkem tunda. :D Trepist alla minna oli piinav.
Suhteliselt mõnus koolituskursus oli. Väsitav küll, kuid natuke kahju on, et seda rohkem ei tule.

Aga siiski, paistab, et see hull jooksmine viimasel ajal tuli mulle endale kasuks. Täna kehalise kasvatuse tunnis jooksime 50-t (või oli see 60) meetrit ja tüdrukute keh. kasvatuse õpetaja nägi ning ma ilmselt avaldasin talle muljet vms. Kui pidime hakkama jalgpalli mängima, siis ta kutsus mind enda juurde ja ta tahtis mind meelitada kergejõustiku trenni. Ma pidavat olema “kerge jalaga” ja et minusuguseid oleks vaja, kel oleks sisu jne. Ei taheta lobudikke jne. Varsti on tulekul ka pendelteate jooksu võistlus ja mind oleks vaja. Kella 17.00ks staadioni juurde, mis asub Tartu Ülikooli Spordihoonest natuke ülesmäge, Peetri kiriku läheduses. Arvestades ka, et ma pole varem kergejõustiku trennis käinud. :D
Staadion oli väga värvikirev, täis plakateid jne. Ilus vaatepilt. Ja grupp, kellele juurde läksin, näis väga tore. Paralleelikas on samas grupis. Ma juba mõtlesin alguses välisukse juures, et miks ta nägu nii tuttav on. Mõned raskused siiski on, kuid hakkan vaikselt asjad käppa saama.
Kell 20.15 jõudsin korterisse. Siis ma õppisin ja hakkasin sissekannet kirjutama kell 20.50 ja lõpetasin kirjutamise 23.19.
Ilmselt bloggeri ajaloo pikim sissekanne. :P Kui ei ole, siis kindlasti minu kõige pikem sissekanne.

Muideks, eriti veider on see, et mõni päev tagasi jõuti minu sissekandeni otsingusõnu “IQ test” kasutades terve päeva jooksul just 90-100 korda!! Kummaline.

Orienteerumine & TKG

Täna oli üks parimaid kehalise kasvatuse tunde elu jooksul. Erinevalt paarist ringist staadionil ja jalgpallimängust oli täna orienteerumine staadioni lähedal metsas. Pidime läbima seitse punkti antud kaardil. Orienteerumine on väga lahe tegevus, eriti metsas. Linnas on liiga igav. :P Orienteerumine pidi olema kahekaupa, kuid ma tahtsin üksi joosta. Ja saingi ka üksi, kuna kõik olid juba paaridena valmis. Üksi on selles mõttes parem, kuna teine inimene pole koormaks. Ilma uhkustamata, mul on nimelt väga hea orienteerumistaju, näiteks 2005/2006 talvevaheajal käisin vanematega Tenerifel, kus linnas käies suutsin väga hästi aru saada, kus oleme, mis teed kaudu minna jne. Läbinud ühe punkti, vaatasin sekundiks kaarti ja jooksin juba järgmise suunas. Jõudsin tagasi staadionile neljandana vist, ajaks oli täpselt 19 minutit. Õpetaja mainis ka, et võib tulla veel orienteerumistunde ning ma loodan ka väga seda. :)

Ning ma olen tahtnud ka kirjutada Kivilinna gümnaasiumi vestlustest eelmise nädala reedel, samuti mitmed inimesed (nende seas ka üks bloggerlane) on soovinud, et ma täpsemalt kirjeldaksin vestluseid. Kokkuvõtlikult öeldes oli vestlus väga mõnus ja lahe. Sisenesin koolimajja, vaatasin stendilt, kus ruumis toimub inglise õppesuuna vestlus. Teisele korrusele läinud, ütles üks pruuni- ja pikajuukseline poiss, et neljandale korrusele ja esimene uks paremalt. Sattusin segadusse, küsisin uuesti, et arvutiklassi peab minema. Seejärel ta vastas, et küsimustiku peab täitma – see on kõigile kohutuslik. Täitsin küsimustiku ära, tükk aega läks sellele. Läksin inglise keele klassi ukse taha, ootasin oma 5-10 minutit. Sain varem ka klassi, kuna kaks tüdrukut ei täitnud esialgu küsimustikku ära. Sisenesin klassi, istusin pinki nagu nad palusid. Esimene pool vestlusest oli hea, tavapärane. Küsiti, miks ma siia kooli tahan tulla jne. Öeldi samuti pärast kooli nime nägemist, et üks Räpinast käis ka enne vestlusel. Aimasin kohe ära, et paralleelklassi Darja.
Midagi mainiti ka, mul on saksa keel A-võõrkeeleks. Ütlesin seejärel, et inglise keelt oskan tunduvalt paremini kui saksa keelt, kuna see on rohkem levinud ja kergem. Kui 6-ndas klassis inglise keel tuli, segunes saksa keel inglise keelega ja läks väga segaseks. Ja siit algaski vestluse teine, väga-väga lahe pool – ülejäänud vestlus oli inglise keeles. :)
“Tell something about you. Your family, hobbys, friends..?”
“I have problems with hearing. About hobbys… i am collecting the cinema tickets. I’ve got 15 tickets now.”
“Why are you collecting them? What is so special about those?”
Jäin paariks sekundiks mõtlema ja ütlesin: “Those aren’t special. Maybe in ten years it’s good to remember, what I’ve seen in cinema.”
Jne…
Lõpuks ta ütles, et me loodame, et saad sisse. Seda loodan minagi. Väga meeldejääv ja sümpaatne oli.

Ja hea uudis, millest eile sain teada. Nimelt klassivend ütles, et ma sain Tamme gümnaasiumi sisse, tema samuti.. reaaltehnoloogia õppesuunda. :) Üllatavalt vara avaldati, 15. maini on küllalt aega. :D Aga siiski, hoian pöialt Kivilinna gümnaasiumile, väga. Igatahes, kui sinna sisse ei saa, siis vähemalt ma ei lähe üksi Tammesse. Klassivend eelistab rohkem Tammet kui Mart Reiniku gümnaasiumi.