kaamlite agoonia.

Jeesus, kuidas aeg lendab. Terve november selja taga.

Ma ootan innuga juba järgmise aasta PÖFFi. Vaatasingi kusjuures kõik üheksa Lõuna-Korea filmi ära ning see oli seda väärt. Kõige rohkem nendest filmidest meeldis “The Thieves,” aga esimesel seansil polnud subtiitreid ega tulnud ka. Ma riskisin, jäin filmi edasi vaatama ja sain enda üllatuseks rohkem kui pooltest dialoogidest aru. Peavalu tekitasid vahepeal jaapani- ja hiinakeelsed dialoogid. Aga juba selles mõttes oli üliäge elamus ja film ise võrratult hea.

Kõige parem oli koguni see, et sain lahti kahest minu kõrval istuvast ülitüütust tibist, kes lobisesid terve filmi alguse, kuni saalis pandi tuled põlema ja preili tuli meile ütlema, et subtiitreid ei tule ja võib piletiraha tagasi küsida või pileti teise seansi vastu vahetada. Pärast seda oligi käputäis inimesi saali jäänud. Aga “The Thieves” meeldis mulle koguni nii väga, et käisin seda teist korda vaatamas, kuhu tirisin Anette kaasa, vaatamata sellele, et ta oli natuke vastumeelne seoses koolitöödega. Pärast seanssi oli ta aga üsna elevil. Vähemalt pühkis suust ära halva maigu, mille oli “Breaking Dawni” teine osa jätnud. ^^

Rauno says:
romantiline küünlavalgus
Mihkel says:
Kellel sünnipäev?
Rauno says:
mitte kellelgi
Mihkel says:
Minu pilt ripub kusagil?
Rauno says:
jup

Appi, kui elevil ma olen. Sõnadega seda ei kirjelda enam lihtsalt. Juba homme tulevad Jungwoo ja Danbi mulle külla. Juba homme kl 11 on nad Tallinna lennujaamas. Lähen neile lennujaama vastu. Mustade uste taga seisan sildiga, kuhu on suurelt ja korea keeles kirjutatult: “환영해~ 정우 & 단비!! =^.^=

OU MAI GAD!

OU MAI GAD! :3

Ma olen juba paljud asjad valmis mõelnud, mida me teeme. Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis. Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel. Nagu Kaia ütles kogu selle krempli kohta – nagu perfektne deito. :3

Kogu see aeg homsest kuni teisipäevani, mil nad ära lähevad, saab olema fantastiline. Ma ei tea, kas ma täna öösel magada suudan.. ma olen liiga elevil kõigest. *-*

Jungwoo õrritas mind juba selle pildiga, mille tõttu ma oleks peaaegu ära minestanud:

1354830786959

Kui keegi taipab ära, mis asi see pildil peaks, siis minu poolt sügav austus sellele inimesele. ^^ Muidu rääkimata veel ka sellest, et ta õrritas hiljuti veel Paparazzi albumiga… Ou mai gad…

Heheh, naljakas küll juba, kui palju inimesi on minu korterist viimase kuu jooksul läbi hüpanud. Mihkel, Triinu, Tija jäid pärast Miyako sünnipäeva ööseks mõned nädalad tagasi. Täiesti metsas, kuidas ma luksusin sel öösel pool tundi järjest. Hommikul ärkasid nad “two camels in a tiny car” video peale üles. Tija tõusis silmapilkselt istukile, Mihkel tõmbas teki üle pea ja Triinu põgenes teise tuppa. Kõigepealt torupillid, nüüd möirgavad kaamlid. Kui Mihkel rääkis enne, et torupillid ja kaamlid on täiega cool, siis nüüd ta vihkab neid. Ei tea küll miks… :’D

Mihkel says: no tra need kaamlid.

No WTF.

Miks nad sellist häält teevad krt :D

Kaia on kaks korda läbi hüpanud. Siis eelmisel reedel oli filmiõhtu, kus oli paras animeseltskond koos, kuid vaatasime Lõuna-Korea filme. Täna õhtul tuleb juba järgmine filmiõhtu. ^^

Terve selle nädala alguse kirjutasin jõulukaarte korealasest sõpradele. Üheksa postkaarti äärest ääreni täis kirjutatud. Vahepeal oli koguni nii palju asju, mida oleks tahtnud kirja panna. Tegelikult ma lubasin postkaardid saata juba oktoobris, kuid ma ei tea, miks ma jõudsin selleni alles nüüd. Tundus, et nüüd on see õige “moment” ja meeleolu, et kirjutama hakata. Nüüd nad saavadki lubatud postkaardid koos jõulusoovidega. ^^

A9aKumsCMAAYuxI.jpg large

paparazzi’ed

Päevad ja päevad mööduvad jälle kiiresti, kuid suvest saadik on minuga midagi teistmoodi kui tavaliselt. Üle pika aja, ma ütleks.  Kui ma ütlesin suvekooli inimestele mõned päevad pärast Eestisse tagasi tulemist: “Our summer school was just the beginning,” siis nüüdseks olen veendunud, et nii on see tõepoolest.  Ma ei oska seda kõike sõnadega kirjeldada, kuid pärast suvekooli on mul tunne, et ahelad mu ümber on katki tiritud. Paberid tükkideks rebitud. Suur ränkraske koorem on mu seljalt langenud. Kõige tähtsam, et ma tunnen end oluliselt vabana ja elurõõmsana. Suvekool Lõuna-Koreas tegi selles mõttes küll midagi erakordset.

Isegi, kui pean hallidel ja sajustel hommikutel kella 8ks kooli minema, leian ma endiselt palju energiat naermiseks. Ei, “naermiseks” on väga tagasihoidlikult kirjeldatud – pigem ma tunnen enda sees, kuidas süda hüppab rõõmust lakke.  Mis sellest, kui vihm näkku sajab ja tuul puhub alati vastupidiselt selles suunas, kuhu poole mu juuksetukk on kammitud. Kohati väsitavad ja pikad koolipäevad ei morjenda mu elurõõmsust. Igas väiksemas asjas leian midagi positiivset. Ma tean täpselt, mida ma tahan ja mida ma edasipidi tegema hakkan.

Aktiivsuse tase suvekoolis oli meeletult kõrge. Ilma naljata, peaaegu igal õhtul sai väljas käidud ja midagi tehtud, siis nüüd viimase paari kuuga olen tunduvalt passiivsemaks muutunud. Enam ei kipu nii väga sõpradega kokku saama. Eks juulis oli meie aeg ka väga piiratud ja pidin härjal sarvest haarama.

“Our summer school was just the beginning.”

Ühel juuliõhtul Crazy Duck’i pubis, pärast mitu shoti tekiilat, lubasime Jungwooga üksteisele, et saame iga hinna eest pärast suvekooli kokku. Hetkel õpib Jungwoo aga Rootsis vahetusüliõpilasena. Umbes kuu aja pärast lähebki meie lubadus täide! :’) Just mõned nädalad tagasi ütles, et ta ostsis lennupiletid ja juba 8. detsembril kl 11.05 on ta Tallinna lennujaamas. Temaga tuleb kindlasti kaasa veel Danbi, ja veel kahe korealase saatus on veel teadmata, kas ühinevad samuti. Ma ei jõua detsembrit ära oodata juba. Ma olen juba välja mõelnud, mida kõike me tegema hakkame. Kuhu ma nad viin. Mida ma neile näitan. Ja kõike muud. Ma lähen talle lennujaama vastu suure sildiga korea keeles. :D

Minusse süstib veel rohkem ootusärevust see, et ta toob mulle kingituse. Jungwoo õde saatis talle paki Lõuna-Koreast, ning niipea, kui Jungwoo sai selle nädal aega tagasi kätte.. õrritas ta mind sellise pildiga.

Ma läksin õnnetundest peaaegu lolliks, et hüppasin peaaegu mööda tuba ringi nagu alaarenenud känguru. Jah, see on Girls’ Generationi album Paparazzi. ∩_∩ Kõigest kuu aega veel. Elevus on laes.

Ning rääkides veel sellest, siis üks korealasest sõbranna tuleb mulle samuti külla. Doori läheb kevadsemestriks Türgisse vahetusõpilaseks, ning kui kool saab läbi juunis, tuleb ta Eestisse. Ühel septembriõhtul ta lihtsalt küsis, kas ta võib mulle külla tulla. Kuidas üldse oleks mul võimalik sellest keelduda. :’) Doori oli muuseas minu aegyo õpetaja.

Ma ei leia ainsatki asja, mille üle nuriseda. Kõik on justkui kuidagi paigas. Ei sõltu enam teisest inimesest liiga palju. Ning sama käib vastupidi. Ma armastan enda elu.

Lõpetuseks väike pilt meie videokõnest Jungwooga:

Ja siis ka see:

45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

farewell then.

Võib-olla ma olen pikemat aega juba depressioonis, kuid külmale tõele otsa vaadates olen seda eitanud või pole lihtsalt sellest aru saanud. Võib-olla peidab mu alateadvus mingit sõnumit, mida ma ei julge enam välja öelda, sest selle ilmsiks tulek ei muuda ehk nagunii mitte midagi, olgu see nii oluline kui tahes minu jaoks. Võib-olla ma olen baka seltskonnast väsinud. Ei, võib-olla lihtsalt ümbritsevatest inimestest väsinud. Võib-olla peitub põhjus kuskil mujal. Maeitea-maeitea..

Igatahes, sellel polegi tegelikult enam mingit tähtsust. :) Kuid ma tean, et ma vajan keskkonnamuutust. Teist kohta, teist keskkonda, kus saan asjade üle rahulikumalt mõelda, teises perspektiivis ja ilma mõjutusteta.  Ma olen väsinud ja kurnatud. Täpselt seepärast..

ma lähen Lõuna-Koreasse viieks nädalaks. Juba homme hommikul kl 7:35 lendan kaugele siit.

Ajou Ülikooli raames toimub rahvusvaheline suvekool. Sinna tulevad inimesed Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Seal hakkan õppima korea keelt, korea kultuuritöökoda ja IT-d. Korea kultuuritöökoja kursus on igal nädalal erinev – esimesel nädalal õpime taekwondod, teisel nädalal külastame mudafestivali (jah, kõik püherdavad ja maadlevad muda sees), kolmandal nädalal käime Hyundai autotehases ja veel palju muud.

Väga palju asju hakkab toimuma. Ma ei teagi, kust alustada – Jeju saar (sinna lähme juba nelja päeva pärast ja korea keele õpetaja mainis, et isegi tema pole veel seal käinud), Everland, Donggangi parvetamine ja veel. Viimased paar kuud, õigemini sellest ajast saadik, kui teatati, et olen ametlikult vastu võetud, on mul nii suur elevus sees olnud, et ma vaevu saan öösiti magada. Kui lugejad mäletavad eelmistes postitustes mainitud tähtaega, siis see oligi sellesama asjaga seotud.

Viimase kuuga nägin enam-vähem peaaegu ära kõik inimesed, keda ma soovisin näha. Kuid on ikka veel paar inimest, kellega jooksid kokku saamise plaanid rappa ja sellest on kahju küll. Kuid mis siin ikka.. Enam sel polegi tähtsust. Keda iganes ma tahtsin näha, kuid erinevatel põhjustel ei saanud, näen järgmine kord siis paari kuu pärast. :)

Korea keele õpetaja tuli eile maasikaid ostma minu käest lõuna paiku keskturul. Samal ajal oli päris korralik järjekord tekkinud ja ma ei pannudki teda esimese korraga tähele, kuni ta kummardas natuke ettepoole ja ütles südantsoojendava häälega “Tere!” Alguses plaanis võtta kaks kilo maasikaid, kuid mõtles ümber ja võttis hoopis kastiga viis kilo. Harjutasin natuke korea keelt, ütlesin õpetajale: “See inimene mu kõrval on mu isa.” Soovis mulle head reisi ja ütles, et tuleb kohe kindlasti augustis tomateid ostma ja muud. :3

Kohver seisab mu toa põrandal juba terve päeva ja mõtlen, mida veel kaasa võtta. Kohver on täpselt pooltäis. Tagasi tulen ju niikuinii suurema pagasiga. Ma olen isegi üllatunud, et nii vähe asju.. Kollane vihmavari, mille ma ostsin paar päeva tagasi lihtsalt põhjusel, et selle aasta lemmikseriaalis “Love Rain” oli meeldejääv stseen SNSD Yoona ja Jang Geun Sukiga, ei mahu lihtsalt mitte kuidagi kohvrisse ära! See on liiga pikk..

Eveli ja keegi veel tegi lausa spetsiaalse palve, et tooksin neile korea mehe. Kadii tahab külmkapimagnetit. Anette tahab pandaga võtmehoidjat. Ühesõnaga jah.. :3

Jään kindlasti teatud inimesi väga siiralt igatsema. Juba ainuüksi lähedastega hüvastijätmine on raske, kurb ja vaimselt väga rusuv.

Üks mu suurimaid unistusi… lähebki tõepoolest täide. ^^

Nüüd lähen igatahes jooksma pooleks tunniks, käin duši all, mugin metsmaasikaid ja üritan magama minna. Eks näis, kas suudan üldse magama jääda või mitte, sest juba eelmisel öösel ma vähkresin pikka aega voodis elevusest. *-*

Kusjuures, eile õhtul, kui jooksmast tagasi tulin, siis kaks aasialast küsisid minu käest teejuhiseid. Noormees ja preili. Nad tulid Hong Kongist ja soovisid minna raekojaplatsile. Noormees oskas päris soravalt inglise keelt. Juhatasin neile ilusti kätte suuna, kuhu ja mis suunas minema peab. Tagasi koju jõudes ma olin ikka nii sillas nii lihtsast asjast. See oli ilmselt ka esimene kord, kui aasialastest turistid on minu käest abi küsinud. Ma vist isegi lootsin, et nad on hoopis Lõuna-Koreast pärit.. Oleks saanud natuke korea keelt harjutada. Nyaw. :3

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

잘 먹겠습니다.

Tundub tõepoolest, et asjad hakkavad paremuse suunas liikuma. Kui kõik hästi läheb, siis aprilli lõpus saangi lõpuks ühikast välja. Ei jõua ära oodata. ^^

Samuti ei jõua ära oodata homset päeva. Esmaspäevase korea keele tunni asemel toimub filmiõhtu. Meie korea keele grupiga ühineb kaks vahetusüliõpilast Lõuna-Koreast. Kõigepealt ajame juttu, sööme kõhud täis ja vaatame filmi. Loodan ainult, et film ei juhtu olema selline, mida ma viimase pooleteise kuu jooksul näinud olen. Kuid samas teist korda vaatamine ei teeks paha. Õpetaja soovitas juba välja mõelda, mida öelda tunni alguses.. tutvustusringi ajal. Vahetusõpilastele peab ennast tutvustama ikka korea keeles. :3

Umbes pool aastat tagasi vahetult pärast sügisvaheaega oli ka kaks teistmoodi, kuid ülipõnevat korea keele tundi. Õpetaja viibis siis paar nädalat kodumaal. Ühes tunnis asendas õpetajat mees, muidugi 40.-50. eluaastates korealane, kes oskas väga vaevaliselt eesti keelt. Sel tunnil vaatasime korea filmi “Marathon.” Eriti teravalt jäi meelde, kui ta küsis enne filmi vaatamist: “Noh, kas paneme siis koreakeelsed subtiitrid peale?” :’D

Päev pärast filmiõhtut tuli õpetajat asendama teine korealane, tunduvalt noorem ja ta on Eestis umbes viis aastat elanud. Me ajasime terve tunni juttu ning samal ajal sõime kimbabi, mis on praktiliselt lihtsalt korea versioon sushist, kuid toore kala asemel on seal muud – sink, juust, krevett, redis, porgand, kurk. Ta ise tegi selle kimbabi. Maitses oivaliselt hästi. Toores kala ainult puudub ja kuigi ausalt öeldes ma olen vaikselt hakanud rohkem taluma toorest kala sushi sees, eelistan siiski iga kell kimbabi. ^^ Tunni alguses oli tutvustusring korea keeles, ning ülejäänud tunni rääkisime inglise keeles.

Kuigi see oli kõigest pool aastat tagasi ja siis me ei osanud suurt midagi korea keeles igapäevasel suhtlustasandil. Tunnen nüüd, kuidas poole aastaga on tõsine areng toimunud. Iga päevaga oskan järjest rohkem ennast väljendada. Näiteks eilse päeva jooksul ütlesin paar korda “잘 먹겠습니다,” kuigi sellest ei saanud mitte keegi aru. ^^ Eks see selgub homme, kuidas korea keeles suhtlemine välja hakkab nägema. Muidugi, inimestega suhtlemine ja ülesannete käigus lausete moodustamine ja rääkimine on kaks täiesti erinevat asja. Äkki kui vahetusõpilased juhtuvad olema tüdrukud, siis mul lööb raudselt nõrkus sisse. :3 Detaile ma ei tea, kes need vahetusõpilased on õigemini. Samuti ei tea, mis filmi me vaatama hakkame.

15 päeva tähtajani. Iljal on tuline õigus, mis ta selle kohta rääkis. Mõtlesin sügavalt selle peale. See on tõepoolest once in a lifetime võimalus.

valge šokolaadi saladus.

Sushivaimustus läks koguni nii kaugele, et olen juba kaks korda Sushi Catis söömas käinud. Viimasel korral, kui astusin sisse, näidati seal SNSD – Oh! muusikavideot. Ma olin täiega põnevil sellest. :3 Togisin Anettet korduvalt, et võiks ise hoopis sushit teha ja ühel reede õhtul otsekohe pärast kooli läksimegi Hannesele külla.

Ma olin nagu väike laps. Ostsime lõhet, paprikat ja kurki. See oligi nüüd esimene kord, kus ma tegin reaalselt sushit. Esimene rullimine oli intensiivselt pingeline. Aga ma sain sellega hakkama! Ma olin isegi nii õnnelik, et sirutasin sushirulli lakke ja ütlesin võidujoovastuses: “Minu esimene sushi!” Ja issand, kui hea see oli.. Ma võiks seda lõpmatuseni süüa.

Juba viimased kaks kuud olen tõsiselt Lõuna-Korea filmide lainel. Iga filmiga süveneb järjest rohkem minu armastus ja kiindumus selle riigi filmitööstusesse. Koguni üledoos. Tõsiselt, miks need nii head on?! Järjest rohkem satun kullatükkide otsa. Viimaste nädalate jooksul olen ära vaatanud need filmid: Bleak Night, Children…, The Frontline, Castaway on the Moon, White: The Melody of Curse, A Moment to Remember, The Yellow Sea ja A Bittersweet Life. Ja oi, see nimekiri sellega veel ei lõpe. Sellest kõigest mulle piisas otsustamiseks, et järgnevatel PÖFFidel kavatsen ära vaadata kõik Lõuna-Korea filmid.

<Soits> mingi korea režissöör pidi suvel siia tulema mingeid võtteid filmima

<Rauno> OMOMO

17. märtsil ootas mind animeklubi raames järgmine katsumus – White Day pidu. Tegelikult esimene tõeline katsumus oli juba jõulupidu, seekord olin juba mõningate kogemuste võrra pisut rikkam. Kuid selle korraldamine oli ikka väga lõbus ja närvekõditav. Üks asi, mida ma jõulupeo puhul õppisin ja tegin paremaks, oli seltskonnamängude korraldamine. Kuna ma ise olen põhiline korraldaja, ei olnud mul otseses mõttes aega korraldada mänge jõulupeol. Tookord viimasel hetkel suutsin Riine ära moosida, et oleks nõus midagi välja mõtlema. Seekord määrasin kindla inimese ära, kes seda tegema hakkab.

Päev enne White Day pidu käisin Indrekul külas Kehras. Rongid on tõsiselt ägedad asjad, mulle meeldib, kuidas need teevad *tsuh-tsuh.* Kuulasime muusikat, tegime muusikalisti peo jaoks ja terve öö vaatasime Running Mani saateid. Naersime end ribadeks. See oli üsna mõnus vaheldus. Tal oli suur akvaarium koridoris, ma nägin Nemot! Ja Indreku kass on üliülinunnu. :3 Puhtatõuline Püha Birma, kui ma õigesti mäletan. Kahju, et mul pole pilti, tahaks hea meelega näidata. Silmad olid võluvalt sinised.

Ühel hetkel, kui me kuulasime muusikat, siis Indrek võpatas, vaatas mulle sügavalt silma mitmeks pikaks sekundiks, sest tal tuli üks geniaalne mõte. Minu ehmatas sellise liigutusega ära. Ja sellest mõttest arenes välja see asi, mida kirjutasin White Day peo asjus igale poole:

Kallid alaealised, kes mõtlevad peol alkoholi tarbida – teilt konfiskeeritakse see. Muidugi, üritada võite, pole hullu. Hiljem tuleb konfiskeeritud materjalist joomisvõistlus tikutõmbamisega valitud indiviidide poolt.

Muidugi, täiskasvanute vahel.

Võtsin White Day peo korraldamist tõsiselt ja vaatasin isiklikult ka, et alaealised ei jooks. Ma ei lubanud Shinil isegi mitte korrakski alkoholi puudutada. Aga kahjuks konfiskeeritud materjali ei saanud… Või õnneks? Pidu iseenesest.. inimesi oli üsna hõredalt, kui võrrelda näiteks jõulu- või valentinipäevapeoga. Kuid lõbus oli just seltskonnamängude pärast, mida Margus korraldas. Aitasin ka muidugi tal seda teha.

Õhtu naelaks oli joonistamismäng. Kujutage ette, et see on telefonimäng, aga ainult joonistamise kujul ja teil on aega 10 sekundit, et kindlat asja joonistada ja enda meistriteost järgmisele inimesele näidata. Järgmine inimene peab nähtu põhjal sama asja joonistama ning järgmisele näitama. Viimane inimene arvab ära, mida esimesele joonistajale näidati. Inimeste joonistamisoskused on ikka hämmastavad. :’D Isegi WC-potti ei osatud joonistada… kui WC-poti puhul jõudis järg viimasele inimesele, Indrekule, kes jäi tervelt minutiks sügavalt mõtlema, mis kuradi asi see pildil on. Siis lõpuks ütles ta valju häälega enesekindlalt: “Ma tean,  mis see on! See on garaaž!”

Rait ütles, et ma meeldin talle ja ta andis mulle ühe suure šokolaadi. Inimesed naersid selle peale ja ma olin omamoodi kohkunud sellest. Mõtlesin korraks hetke, aktsepteerisin šokolaadi ja ütlesin: “Teate ju küll, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.” Ja Valdars andis mulle kaks suurt šokolaadi. Nii nunnud. :3

<Kadii> täna pidi olema üks võimsamaid magnettorme jälle

<Cochrane> seepärast see kahvel põrandal oligi

<lostinthemist> oot, kahvel?

some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!