ajalugu kordab ennast.

Soolaleivapeole tuli oodatust vähem inimesi. Hästi paljud inimesed, keda kutsusin ja keda oleksin nii väga soovinud näha, olid kas tööl, animeööl, õppimas, väsinud, unustasid ära või lasid niisama üle mis iganes naeruväärsetel põhjustel, mis pole isegi mainimist väärt.

Sai vist pisut natuke halb kuupäev valitud või ma ei tea, milles asi oli. See tegi tegelikult üsna nukraks, kuid samas.. tegemist oli ka rahuliku soolaleivapeoga, kus oli piiratud arv inimesi. Kohale tulnud inimesed olid ka ühtlasi need, kellega saan väga hästi ja lähedalt läbi.

Kuid mis siin ikka, kes ei tulnud kohale, jäid ilma minu tehtud kimbapist (korea stiilis sushist, mille sees oli keeduvorst, juust, porgand, redis ja paprika) ja näevad teinekord, kus ma pesitsen. Ketlyga juba leppisime kokku, millal teeme privaatsoolaleivapeo. ^^ Ma ootan seda juba eriti innukalt, sest ta tegi mulle maali, mida ma tahan nii väga näha.

Soolaleiva puhul sain palju kingitusi. Tijalt sain ühe imehea martsipani, Evelilt aga hästi suure “The Misti” filmipostri, Anettelt ühe kummalise pandapingviini (?) kaisulooma, Mihklilt väga erinev ports toiduaineid (sool, vahuvein, leib, Raffaello ja kõike muud põnevat). Justkui.. tegemist oleks olnud sünnipäevaga, mis eelmisel aastal vahele jäi. Ma arvan, et ajalugu kordab end see aasta. “The Misti” postrit ei saanudki kohe üles panna, sest kõikide piltide, fotode ja postrite tõttu, mis ma seni olin üles pannud, sai see kleepimisnäts täielikult otsa. Tõsiselt, mu kodu näeb välja nagu mingi galerii.

Võib-olla paar pilti räägivad natuke rohkem soolaleivapeost, kui mina suudaksin seda siin oma sõnadega kirja panna.

Nagu lubatud ja vastasin lausa spetsiaalselt Ralfi palvele (ja kindlasti ka Tija omale), said külalised näha hästi palju SNSD muusikavideosid. Sooviksin eriti rõhutada sõnapaari “hästi palju.” ^^

Muuhulgas Tija tiris mind ka Gee’d tantsima. Ning samuti vaatasime õhtu jooksul ära kaks filmi – “Frequently Asked Questions About Time Travel” ja “Castaway on the Moon.”

Soolaleivapidu oli omamoodi ka esimene filmiveeblaste ja bakade ühisüritus. :) Muust ma ei oska eriti kirjutada. Aga detailidesse mitte laskumata ma võin veel öelda seda, et… kui järgmine kord Henrik peaks uuesti Viru Valgega külla tulema, siis ma viskan selle lihtsalt aknast välja!

Korea keele eksamil saatis mind vist tõepoolest Taeyeoni õnnistus unenäost. Eksam läks üpris hästi, kui eelmise semestriga võrrelda. Muidugi, seekord oli õppematerjalide kogus kaks korda suurem ja pidi vaeva rohkem nägema. Sain õpetajaga kokku ja nägin eksamitöö oma silmaga ära. Õpetaja oli ise siiralt üllatunud, kui hästi ma sellega hakkama sain, seda eriti kuulamise ja lugemise osas, kus oli ainult paar väiksemat viga. Koguni kommenteeris, et Lõuna-Korea filmide ja seriaalide vaatamine on mulle kasuks tulnud lugemisel ja kuulamisel.

Jaapani päeval tegin kogemata pika jalutuskäigu, sest arvasin miskipärast, et kogu see üritus toimub Šnelli tiigis, kuigi see oli hoopis Hirvepargis. Ja haha, Anette oli täpselt sama asja teinud. Kuid Kaia ei saanud sel päeval Tallinna tulla, seega võtsin kassikõrvade meisterdamise töötoa enda hoole alla. Kaheksa huvilisega olid meil Margusega isegi palju tegemist. Isegi Jaapani päeva korraldaja tuli kassikõrvu tegema ja hiljem nägin teda ringi lippamas, endal kassikõrvad peas. :3 Aga ma ei saa aru, kuidas mul õnnestus sel päeval Barutot mitte näha.. Kõik peale minu nägid vist teda.

Pole vist enam sissekannet, kus ma ei mainiks SNSD’d. :)

märtsiöö filosoofiatunnid.

Ühel ilusal märtsiööl filosofeerisin Indrekuga elust ja kõigest.

Indrek: Kuule, kuidas jaapanlased kanji’s capsi kasutavad.

Indrek: Või katakanas vms.

Rauno: capsi? ._.

Rauno: neil on caps lock?!

Indrek: Nagu NII

Rauno: whaaa

Indrek: Kuidas see asi välja näeb, kas teist moodi siis?

Rauno: ma tõesti ei kujuta ette

Indrek: lol

Indrek: Ma just mõtlesin selle peale.

Indrek: mind-blown as fuck

Rauno: ma ei ole kindel, kas neil üldse on caps lock

Rauno: mindblowing indeed

Rauno: ma arvan, et äärmisel juhul, kui kedagi sõimatakse läbi, siis caps locki asemel pannakse lause lõppu 999 hüüumärki

Indrek: x’D

Märtsi alguses käisin Tartus ühe filmiveeblase soolaleivapeol. Jaan oli üks neist filmiveeblastest, keda nägin esmakordselt alles Kadii sünnipäeval. Veidral kombel, ma astusin bussi, kus olid Janika ja Kadii korraga. Tartu on tõepoolest väike. :3 Esimest korda oli mul see dilemma ja paanika et “OMOMO, kellega ma nüüd rääkima hakkan?!” Igal juhul, Janikat oli võrratu näha üle pika aja. ^^ Jutustasime lühidalt oma eludest nii kaua, kuni bussisõit keset Riia maanteed kestis. Janika küsis minu käest: “Kas sa oled losti näinud?” Ma ütlesin endale korduvalt mõteteis: “Ära hakka naerma, ära hakka naerma, ära hakka naerma,” endal aga tuim nägu ees. Ma ei saa teda süüdistada, ta ei teadnud. :3 Ja kui lugeja ka ei tea, siis selgituseks, mu kasutajanimi mitmes kohas (filmiveebi ja baka seltskonnas peamiselt) on “lostinthemist” ja mind kutsutakse tihti lühidalt “lostiks.” Seega teatud kontekstis võib see küsimus kõlada, kas keegi on mind näinud. ^^

Jaani korteri õnnistasime sisse tikusiili põlema panemisega. Jah, lugesite õigesti. Tikusiil. Ja me panime selle põlema. See oli idee poolest üks suur saipäts, mille sisse topiti üle kümne toosi jagu tikke ja… ah mida, ma näitan parem pilti. Leek sai alguse säraküünla tipust ja jõudis allapoole, kuni läks kogu kupatus põlema.

Jaan korraldas filmiviktoriini, kus panime oma terased filmiajud tööle ja hiljem vaatasime “Robogeishat.” Seltskonnas vaatamiseks sobib, aga üksinda oleks ma selle vaatamise tõenäoliselt pooleli jätnud. Aga mis järgnes Jaani soolaleivapidu, oli veelgi parem. Läksin Kadiiga kesklinna, sain tuttavaks tema sõbra Robertiga ja olin nendega koos terve öö kesklinnas. Tõsiselt äge öö. Kell 2:42 öösel võtsime kottidest välja Tuplad ja hakkasime neid sööma. Muidugi, ainult meie, filmiveeblased, saame sellest aru.

<lostinthemist> kell on 2:42

<lostinthemist> on aeg… Tuplat süüa.

Mõnikord saime kolmekesi keset ööd naerda nii, et kõhulihased olid valusad. Underground on tõepoolest nii underground, nagu nimest välja paistab. Mõtlesime, et aitab ja liigume Kadii juurde. Jõudsime raekojaplatsi juurde. Kell 5 öösel.. püüdsid kaks meest kala jäätunud purskkaevu juures. Neil oli täiskomplekt olemas – jääpuur, õngeritv ja tool. Mida põrgut, isegi jää sisse oli auk sisse tehtud. :’D Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja kaugelt neid nähes küsisin retoorilisel alatoonil: “Kas nad püüavad kala?” Kalamehed kuulsid mind ja vastasid jaatavalt. Läksime lähemale. Oii, me saime nii palju naerda. Kust tullakse selle idee peale, et nimelt kell 5 öösel jäätunud purskkaevust kala püüda? Küll aga ma pean imetlema nende kirge ja järjekindlust. Nad kordasid üsna veenvalt: “Küll näkkab, ärge naerge nüüd, küll näkkab.”

Jäin Kadii juurde ööseks koos Robertiga. Enne uinumist sõime kõhud täis ja vaatasime SNSD muusikavideosid. Kadii tahtis näha neid. Teate küll ju.. kui tahetakse fänniteenindust, siis tuleb seda tagada. Täpselt nagu.. kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.

Kadii: “Aa see on nagu siis korea Spice Girls?”

Rauno: “Tahad peksa saada või?”

külmavereline piparkoogiõgard.

Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.

<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)

<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D

Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.

Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.

Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3

Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:

“Kas kellelgi on probleeme sellega?”

Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:

“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”

See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.

Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo,  ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.

Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:

“Where do they keep coming from?”  :’D

Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3

Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.

Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”

Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^

some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

kiljume… nagu väikesed tüdrukud.

Nagu arvasin, kanji töö läks väga ilusasti. Kolm töökest on veel jäänud. Teisipäevases inglise keele praktikumis esinesid kursakaaslased ettekannetega. Oeh, ma pean järgmise nädala teisipäeval esinema.. selle nädalavahetuse üritan pühendada ettekande koostamisele, sest muidu läheb kiireks. Kuulasin teiste ettekandeid, sain juba hea ettekujutuse, milline võiks mu ettekanne olla ja samal ajal.. kritseldasin ja harjutasin kanjisid. Neid on nii mõnus kritseldada, kui igav hakkab. Kursaõde nägi kanjisid ja ta sattus vaimustusse. :3

Teisipäev, teisipäev… Lõpuks jõudis kätte aeg, mil sain kätte uued kuulmisaparaadid. Oh põrgut.. vean kihla, et kui ma oleks 10. aastane, siis ma vehiks kätega nagu hull ja nutaks. Sest tõesti, helid tunduvad hetkel nii teistsugused ja võõrad. Põrgusse, isegi mu enda hääl kõlab teistsugusena. Ning ei saa mainimata jätta sedagi, et olen hakanud kuulma nüüd uusi helisid, mida ma pole kunagi varem tähele pannud. Näiteks nüüd, ühikas (jah, ma ei ela nüüd enam vanatädi juures, vaid Maaülikooli ühikas) kuulsin läbi akna, kuidas rong mööda sõidab. Ja ei, aken oli kinni. Pärast viimast praktikumi teisipäeval sain kõigepealt kokku Henrikuga, kellega käisin Žen-Ženis söömas. Oiii, ta pani mind juba kohe alguses proovile ja üritas tekitada vaikselt erinevaid helisid – klõpsis küünlajalga, koputas õrnalt vastu lauda ja nii edasi. Ma olin vahel päris meeltesegaduses.

Pärast seda aga läksin Ketly juurde, endiselt meeltesegaduses, kus sain taas süüa spagette hakklihaga, aga kõige tähtsam oli siiski jäätisetort! Mustsõstramaitseline jäätisetort, mille peal on riivitud šokolaaditükkide kuhi… urr, nii kuum… :3 Sebisin Raheli ka kohale, kes jõudis hiljem kohale. Kuna päeva põhikavas oli “Final Fantasy VII – Advent Children Complete,” mida ta tahtis ka näha, siis vaatasime Ketlyga seni filmi “Incite Mill.” Seda olin tahtnud juba detsembrist saadik näha. Mis teha, mind lihtsalt intrigeerivad sellise temaatikaga filmid, kus inimesed lukustatakse kuhugi ja neid sunnitakse osa võtma tapmismängus – umbes nagu mu lemmikfilm läbi aegade, mis on “Battle Royale.”

Iroonilisel kombel, Rahel jõudis ukse taha täpselt mõni minut hiljem, kui film lõppes. Ma loodan, et Rahelile meeldis Final Fantasy film väga. Ehk oleks talle vist isegi rohkem meeldinud, kui mina ja Ketly ei oleks erutunud iga väiksema Cloudi seksikale liigutusele ja kiljunud nagu väikesed tüdrukud.

Sest tõesti, kuidas saab MITTE kiljuda sellise überseksika Cloudi iga pisema muskli tõmblusele? *-* Tuled kustu, ja niimoodi vaatasime terve filmi ära, sõime vahepeal viinamarju ja põukisime üksteist. Oojah, viinamarjadega seoses ka… pooled viinamarjad olid söödud. Ma ütlesin: “Ma pööran need ümber,” ja pöörasin viinamarjad kausis ümber. Saite aru loogikast? Pärast filmi naersime pool tundi lihtsalt järjest absurdsete naljade üle.

Kolmapäev see-eest… seda päeva iseloomustab tõenäoliselt kõige paremini see väike armas pildike: Mhm, kuulmise pärast. Aga vähemalt kuradi suur pluss on uutel aparaatidel see, et mikrofon ei ole ainult ettepoole suunatud, vaid taha ka. Neli aastat eelmiste aparaatidega oli kogu aeg see asi, et mikrofon oli ainult ette suunatud. Konkreetselt iga kord, kui õpetaja kõndis mööda klassi ja liikus tahapoole, siis pidin tema poole vaatama, et paremini kuulda. See muutus tõesti väga tüütuks ja mingi hetk ma lihtsalt lõpetasin konspekteerimise ära, sest ei viitsinud pead keerata. Aga endiselt, teistmoodi kõlavad helid ajavad segadusse. Jaapani keel oli eriti kohutavalt raske – suur klassiruum ja seal kajas väga palju. Samas… see on kõigest algus ja täielikult ümber kohanemine võtab keskmiselt aega paar nädalat. Sellised on mu esmamuljed.

Alates tänasest, neljapäevast, hakkan olema JAFFi infolauas Cinamoni kinokassade kõrval. Küll mitte iga päev, kuid enamiku aja festivalist. Juba kell 16.00 võib mind näha juba. Stepmania, Guilty Gear ja värki. Rahaga on pisut kitsas olukord see aasta, seega ei saa suurt animemaratoni teha nagu üle-eelmisel aastal, kui vaatasin festivali jooksul tervenisti 11 filmi ära. :3 AGA! Alati on olemas järgmine aasta!

Igatahes, tundub, et olen saanud blogiga taas uuesti rajale, vaatamata nii pikale augule. Selle asemel, et teha pikk-pikk kokkuvõttev sissekanne eelmise aasta olulistest sündmustest minu jaoks… Ma vahepeal üritan sissekannete sisse sulatada mõned lõigud, kus kirjutan, mis eelmisel aastal samal ajal toimusid. Näiteks varsti tuleb AnimeFest Lätis.. eelmisel aastal tegin seal Cloudi cosplay’d, aga eks selles kirjutan kunagi hiljem, kui on õige aeg kasutada “eelmisel aastal, samal ajal” fraasi. :3  Sellega seoses sooviks ka teada saada, kui palju on mu blogil nüüd endiselt lugejaid alles. Kes endiselt hoiavad silma peal, ma oleks väga tänulik, kui annaksite endast märku näiteks kommentaari jättes. :)

Mul… pole kunagi olnud plaanis blogi hüljata.

ma igatsen teid, kuhu te jäänud olete.

Oh, ma ei teagi enam, kust alustada nüüd. Viimasest postitusest ongi vist aasta möödas, või pisut rohkemgi. Puhas enesetapp oleks kirja panna kõik vähegi korda läinud sündmused ja tegevused, mis selle aja jooksul toimunud on. Väga palju elu, seiklusi, rõõmu, avastusi; samas ka kaotust, kurbust, pisaraid ja ebaõnne.

Üks kommentaar videost, mis läheb täppi sissekande kirjutamise ajal olnud meeleoluga, eriti sissekande lõpus nimede kirjutamisel: i think it sounds like all those and a little bit of happiness, like a memories flashback to when you were always happy or those slow motion montages of videos with your friends.

Ma olen tegelikult mitu korda üritanud end kätte võtta ja kirja panna, mis toimunud on.  Näiteks juulis vist üritasin kirjutada midagi, mul oli täpselt õige meeleolu kirjutamiseks, aga siis teatud inimesed olid öelnud midagi halba, mis viis halvale tujule ja sinnapaika jäigi see. Eh.. juuste siniseks värvimine (värvisin juukseid kaks korda – esimesel korral tuli lillakashall, teisel korral rohkem… lilla), joint, südamelihasepõletik, AnimeFest Riias, Awesome Foursome, kanuumatk, gümnaasiumi lõpetamine, tume periood, rukkipõld, pesapall, baka suvine kokkutulek, ülikool, Animatsuri, esimene Jaapani rokk-bändi Guild kontsert Eestis, juubeli sünnipäev…

Õigus, jah, ma olen tudeng. Õpin majandusarvestust ja finantsjuhtimist Eesti Maaülikoolis. Liiga pikk eriala? Äkki lühendame seda ja siis saame “raamatupidamine.” Selle kõrval õpin jaapani keelt Tartu Ülikoolis niiöelda külalisüliõpilasena. Ausalt kirjutades esimene semester läks suhteliselt aia taha. Paljud kursused jäid arvestamata, sealhulgas jaapani keel. See semester alustasin uuesti jaapani keelega. Täna oli seal just esimene kanji töö, mis oli liiga lihtne. Muidugi on see lihtne, kui seda õppida kirglikult. Õpetaja Miyano on ka täiega äge, põnev on vaadata, kuidas ta mängib nukkudega, mille nimedeks on Anne ja Rika. Eriti muhe on ka vaadata, kuidas ta kaotab mõtte ja jääb kokutama: “Heee… jah.. mhm… ee… jah!” Kui ma nüüd pingutan, siis läheb kõik hästi.Kurb ainult, et kodus on hetkel masendav olukord…

Ma ootan innukalt homset päeva. Ma saan lõpuks uhiuued kuulmisaparaadid kätte. Neli aastat sai täis. Viimased pool aastat on praeguste kuulmisaparaatidega ikka tõeline pind perses olnud. Juulis läks vasak kuulmisaparaat ootamatult katki ja sellest ajast saadik töötab see poolõrnalt. Eriti frustreeriv oli, kui läksin seda parandusse viima, siis Tartu kuulmiskeskuse remont oli suvepuhkusel ja seda üsna pikka aega. Mida kanni? Ja Tallinnas oli täpselt sama olukord. Nagu sellest vähe ei oleks, detsembris läks parem kuulmisaparaat täielikult katki. Olin raamatupidamise aluste praktikumis, parem kuulmine halvenes järjest kuni midagi enam kuulda ei olnud. Sattusin paanikasse, põgenesin klassist ja läksin kiiruga kuulmiskeskusesse. Mhm, võimendi oli täielikult läbi ja see jäi sinna parandusse, sain asemele teise aparaadi ajutiseks. Vaatamata sellele, et homme saan uhiuued aparaadid, on see katkine siiani paranduses – mida põrgut?! Igatahes, need uued aparaadid – neid on Eestis ainult kaks. Ühe paari saan mina ja teine paar läheb ühele tüdrukule. Ongi juba aeg… need oleksid pidanud kohale jõudma juba veebruaris. Vahepeal möödus märts ja nüüd on peaaegu aprilli keskpaik käes.

Homset ootan ka, sest lähen Ketlyle külla. Ta vanemad läksid Brüsselisse ja meil on plaanis teha Final Fantasy VII: Advent Children Complete filmiõhtu! Juhuu! :3 Ja mis siis, et me vaatasime seda filmi juba paar nädalat tagasi? Me oleme mõlemad Final Fantasy fännid ja seda peab kordama lihtsalt. Siis Ketly mainis ka jäätisetordi tegemist ja ilmselgelt me ei piirdu ainult ühe filmiga. Siis ta mainis ka veel šokolaaditordi tegemist homme! Ilmselt jään sinna ööseks. See tuletab mulle meelde eelmise aasta kevade lõppu, kui mina ja Raimond käisime tal tihti külas ning ööbisime seal pidevalt. Eriti eredalt on meeles, kuidas ma olin kätte saanud just Final Fantasy XIII ja mängisime seal pea terve öö. Ja mainimata ei saa jätta Awesome Foursome’i… Awesome Foursome – mina, Raimond, Gerli ja Ketly. Kurb, et suvel nii läks. Et seda enam pole, tunnen ma osaliselt end süüdi selle lagunemises.

Tegelikult, mind ajendas üldse praegu kirjutama see asjaolu (ülemine tekst oli niisama boonus), et mul on igav. Teistsorti igavus. Mul oleks hetkel küllalt tegevusi, näiteks doramat või filme vaadata, juttu ajada, õppida.. kuid, ma mõtlen igatsuse tõttu tekkinud igavust. Mul on tunne, et inimesed libisevad käte vahelt lihtsalt minema nagu liiv – hoia nii kõvasti kui tahad, aga ikkagi pisikesed liivaterad libisevad minema… järgnevaid inimesi ma lihtsalt… igatsen.

Riine – ta läks aastaks ajaks Indoneesiasse kunstiõpetajaks tööle. Sadist selline, et kõditas mind jõulupeol ja seejärel kõditatakse mind endiselt siiani. Ta oli ka põhiline ürituste eestvedaja, et alati oli tegevust – kino, uisutamine, Megazone..

Aurelia – läks aastaks ajaks Austraaliasse seiklusele ja maailma avastama. Tema poiss, Holger, samuti läks Inglismaale ülikooli ja kahtlen, et teda näen lähiaastatel.

Rahel – eh, enam nii hästi läbi ei saa nagu suvel, kui jagasime muresid kõigest… Nüüd lihtsalt mõlemad oleme üksteisest eemale tõmbund, rääkimata sellest, et ülikooliga seoses on ta õppimise alla mattunud.

Robert – ta aitas mind. Tema huvi filmide vastu kadus aja jooksul ning kadus silmapiirilt üldse ära. Ei unusta eales seda telefonitünga, mida sa tegid. xD

Enda gümnaasiumi klassist kõige rohkem ilmselt Ingemar. Pinginaabrina oli ta tõesti vägev, eesti keele tunnis pidevalt tegime nalja nii, et naersime kõht kõveras.

Madeleine – hilissügise ajal ütles ta mulle, et ma olen nagu ta BFF. Jaanuaris lihtsalt.. pärast kohutavat õnnetust kodus lakkasime nii hästi läbi saamast.

Karoliine – pärast Animatsurit saime eriti hästi läbi, sest meid mõlemaid huvitas dorama. Ei saagi enam aru. Detsembris otsustas ta lihtsalt mind ignoma hakata. Lihtsalt, ei räägi ja kõik. Isegi, kui üritan temaga juttu ajada, siis on ta kas rämedalt väsinud või õpib. Oeh..

Kaire – enda sihiks seadis ta oma ambitsioonid. Tõenäoliselt üks nendest inimestest, kes on tugevalt mu elu suunanud.

Ingrid – tüdruk, kelle tegin dorama- ja ühtlasi Jaapani fänniks, kui soovitasin tal vaadata doramat “Hana Yori Dango.” Täpselt nagu Ingeborgi puhul, leidis ta omale poisi ning hakkas üldse eemalduma.  Huvitav, mis temast nüüd on saanud…

Hannes, Joosep – mis teist küll on saanud pärast seda, kui kolisin Hannese juurest ära vanatädi juurde.. Lapsepõlvemälestused… at its finest.

Ja kõige lõpuks, kõige rohkem igatsen Priitu. Ma võin julgelt süümepiinadeta öelda, et ta on läbi aegade olnud üks parimaid sõpru. Nüüd ta õpib Norras vahetusõpilasena. Tal on endal tekkinud elu seal, et suhtlemiseks jääb vähe aega. Ometi on ju tema see, kes on kõige rohkem mu elu mõjutanud. Ta soovitas mul vaadata “Hana Yori Dangot,” mis tegi mind Jaapani fänniks (ja mõistate irooniat, ma andsin jaapani pisiku Ingridile edasi) ning huvi anime vastu tekkis aastaid hiljem. Silent Hill, Final Fantasy VII, Girugämesh. Mäletad, kuidas eelmisel aastal tegime sõbrapäevapeo ajal Resident Evil 5 maratoni terve öö? ^^

Kui sellele kõigele mõelda, siis see teeb mind kurvaks. Väga kurvaks. ma igatsen teid.

Are you zeni geba?

Okei, nüüd on küll aeg kirja panna, mis paari viimase kuu jooksul toimunud on.

Esiteks, rebaste ristimine. Julgen öelda, et see oli ilmselt Tamme kooli kõige parem rebaste ristimine ja isegi mõned õpetajad tunnistasid seda. See kestis nädal aega, iga päev pidid nad erineva riietusega kooli tulema. Esmaspäeval pidid nad emotsema (täpselt nii, emo stiilis riided), teisipäeval pidid nad kehastuma baleriinideks (liibukad, whoo~!), kolmapäeval oli aga cross-dressing (ehk siis poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja tüdrukud poisteks), neljapäeval pidid nad sõjaväevormides kohal olema ja reede.. ma polegi eriti kindel, mis päev see oli, kuid rebased olid koolis igasugustes erksavärvilistes riietes.

Tundub igav? Eksite. Iga abiturient sai endale rebasest orja, keda nad peavad nädal aega kantseldama. Orjad pidid kandma tervelt nädal aega meie tehtud silte. Oh man, mõned sildid olid küll räme head. Minu ori pidi kandma silti, millel seisis: “Rauno Kaldmaa on minu ainus ja kõikvõimas boss!” Ühel orjal oli nt “Minu nimi on tühine Siim. Täidan alandliku Marise käske!” või siis “Varjupaigast leitud & vaktsineeritud, omanik: Keio Küüt.” Paari sõnaga ilmselt panin mööda, aga saate toreda ettekujutuse küll. Ahjaa, nad pidid iga kord au andma, kui abiturienti näevad. See oli mingisugune kombinatsioon tavaliselt auandmisest ja saluutist. Aga võite uskuda, et pidev auandmine ja orja omamine viib ego-boosti väga lakke, et meile vaadati alt üles. Ahjaa, minu ori oli ka väga nunnu, aga kuna tegemist on orjadega, siis nende nimed on siiski tühised (hea küll, ta nimi oli Marili).

“Koostöö” paralleelklassiga oli kahtlane. Nagu ma aru sain, võtsid nad reedese päeva täielikult enda kontrolli alla arutamata meie klassiga esiteks. Ma pole muidugi kõige õigem seda ütlema, sest ma ei löönud. Esialgsete plaanide järgi pidi rets palju hullem tulema, näiteks kavas oli punase morsi sees kastetud tampooniga teatejooks. Aga vaatamata sellele pole mitte ükski koolinädal olnud nii lõbus. Üks asi jäi nimetamata – Rebaste Rada. Nagu siis, kui meid retsiti, pidime mööda Rebaste rada kõndima ja meie orjadest rebased pidid see aasta täpselt samamoodi tegema. Ja kui ükski neist peaks mitte alluma – see oli kas siis rajast mööda astumine, au andmata jätmine või mis iganes, siis olid nende jaoks karistused olemas.  : ))

Vaheaeg möödus üsna rahulikult ja kenasti, mu emps pidas sünnipäeva vaheaja lõpus. Ja see oli küll üsna korralik pidu, kärakat oli nii palju et tapab. Pidu kestis tervelt 10 tundi ja ma ei tee nalja, ma sain magama alles kl 5 öösel.

Ja minu tühine sünnipäev oli ka 6. novembril. Mul kujunes täielik ükskõiksus enda sünnipäeva vastu juba paar kuud enne seda. Absoluutselt mingit vaimustust polnud. Aga sellegipoolest sünnipäev oli suhteliselt muhe. Sain ühe kingituse Janika käest, mida ma olin tükk aega tahtnud – söögipulgad!! Ja lisaks sellele veel YamYam!i eine sushi kastmega.  Vanemad olid sel päeval ka Tartus ja käisime siis Tartu Lõunakeskuse uue osa avamisel. Uus osa oli väga ilus ja ainsa asjana häiris see, et Rimi võttis üle poole sellest uuest osast.

Sünnipäeva pidu ka muidugi ei pidanud, vaid veetsin õhtu koos perega. Lihtsalt selline lebo olemine, mitte täielikku mäluauku joomine ja hommikul enda ropsi sees ülesärkamine. Kuid ma saan ühte asja öelda – seriaali “Zeni Geba” vaatamine nimelt sünnipäeva õhtul ei ole üldsegi hea mõte. Tegemist on hea seriaaliga, õigemini parandan, ülivõimsalt hea seriaaliga, kuid see on lihtsalt nii kuradi sünge, jõhker ja julm.  Pole näinud ühtegi Lääne seriaali, mis oleks selliselt tasemelt nii julm.

Sest et küsige endalt, kumb on tähtsam – raha või inimese süda? Ütlete, et inimese süda? Võtke aga “Zeni Geba” ette. Ütlesite hoopis raha? No igal juhul, veel enam vaadake seda.

Ametlikult Asashio liige.

Nüüd on parim aeg kirja panna, mis septembris toimunud on.

12. septembril käisin Aurelia sünnipäeval Tallinnas. Ta pidas sünnipäeva Vertigos restoranis, mis nägi robustselt ilus välja. Vaade kesklinnale oli ilus. Kingitust otsisin tükk aega päev enne sünnipäeva ja kuidagi läbi surma õnnestub alati leida kingitus, mis sünnipäevalisele meeldib. Kuid fakt on see, et ei saa öelda päris, kui kingitus ei meeldi, eks? : )  Aga Aurelia sõnul meeldis talle soolalamp väga ja sobib isegi toavärvidega. Vertigos sõime peamiselt jaapani toitu. Sushi, teate küll. Ma olin põhimõtteliselt ainus, kes söögipulkadega sõid. Mõned vist proovisid nendega süüa, aga lõppude lõpuks läksid üle kahvlitele ja nugadele. Sünnipäev ise oli väga muhe ja mõnus. Vahepeal sai tohutult palju naerda. Holgeriga aretasin välja täiusliku plaani. Lausa kahju hakkas Liisust. Vaene Liisukene, pidi taluma minu blondiinsust, kui mängisime Aliase mängu.Tulin viimase bussiga tagasi Tartu.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Siiani imestan selle üle.

Samal nädalavahetusel Tartus toimus AniMatsuri ja sinna jõudsin pühapäeval ainult. Priit oli laupäeval sellel üritusel ja temaga taas ei saanud kokku. : D AniMatsuri oli täiega kickass. Päeva nael oli kohe kindlasti cosplay esinemine, enamik külastajatest olid lätlased. Seega polnud ime, kui enamik lätlasi olid cosplay kostüümis. Ja ma räägin, mõned cosplay-d olid küll sellised, et löövad täiesti pahviks ja karp vajub põrandani. Nt “Code Geass”ist pikkade roheliste juustega C.C., samasugune riietus ja käes pitsakarp. Päeva parim cosplay esinemine oli võimas ja oli teisigi häid esinemisi. Üks tüdruk kehastas Misa-Misat animest “Death Note,” ta tutvustas laval seda vihikut (y’know the drill – write someone’s name on it and the person dies in 40 seconds) ja siis seejärel kohe küsis ühelt lava ääres seisjalt: “Hi, what’s your name?” Ma purskasin selle peale naerma, see oli ikka väga andekas. xD Iiris Vesik oli laval võimas.

Lisaks sellele seal oli kirbuturg, müüdi mangat ja DVD-sid. Ostsin sealt Final Fantasy VII: Advent Children plakati ja FF VII mängukaardid, lisaks sellele Claymore võtmehoidja. Veidike soolased hinnad tõesti, kuid FF VII fännile kohutuslik ost. Ma oleksin pidanud Mushishi teise volüümi ära lugema, kui pärast sünnipäeva sõitsin bussiga Tartu poole. Sel juhul oleksin saanud Mushishi kolmanda volüümiga pihta hakata manga lugemisnurgas. ^^

Selle aasta JAFFil lubasin Kaiale, et liitun animeklubi Asashioga pärast JAFFi, kuid polnud jõudnud seda teha. Kuid õnneks polnud ta minu peale pahane, et ma seni polnud liitunud. Otse vastupidi, kalli sain hoopis. ^^

Käisin üleeile Erichi ja Virco sünnipäeval Külitses. Sünnipäev oli päris muhe. Küll aga Vircost oli see väga nõme, et ta sünnipäeval minema tõmbas. Külajuttude kohaselt pidid olema probleemid oma tüdrukuga, kuid mina ei tea. Mina ja teised saime küll aru, et mõlema sünnipäevapidu on ja kui niimoodi ära kaduda.. siis ei tea tõesti, mida sellest arvata. Kaks tüüpi pidasid kõne ja see oli tõeliselt vaimukas. Et kuna Erich sai 18. aastaseks , siis pole mitte ainult alkohol ja suitsud lubatud, vaid ka… võtsid kinkekotist välja pornoajakirja ja -video. Enamik läksid sauna, kust oli kuulda tõelisi metsahääli. Sõna otseses mõttes karjuti üksteise kõrva täiest kõrist ja niisama. Kui üks hakkas karjuma, siis teised kohe ühinesid karjumisega. Marx oli vahepeal suures jamas, sest ta istus saunas Keio poti peal! Mängisin esimest korda Twisterit ja Ats on ikka väga hull, pidevalt lükkab maha. Mina lasin tõesti end maha lükata, kuid Ingermar mitte ja selle tõttu Ats lõi enda pea tohutult vastu põrandat ära, et laubal oli robustne muhk. Never seen anything like this. Jõudsin koju kell 2 öösel. Ahjaa, kingituse tegime koos mitmekesi ja kõige olulisem kingitus Erichile oli kohe kindlasti roosat värvi bokserid. Vot selliseid ma kannaks! Üks asi pani mõtlema: mida paganat nad kohvi sisse panid?

Lõpuks liitusin eile Asashioga, käisin esimesel koosolekul Anne Noortekeskuses. Veidike hilinesin, ei leidnud seda kohta kohe üles. Nüüdsest ma olen ametlikult animeklubi Asashio liige. ^^ Koosolekul rääkisime peamiselt AniMatsurist, selle plussidest ja miinustest, mis oleks võinud paremini olla jne. Vaesekesed, kui ma end tutvustasin, siis nad pidid taluma minu Totoro hullust. : ))

People are strange.

Reedel oli viimane õppesõit, mis läks päris hästi. Paaril korral ununes suunatuli ära ja seesama venelane sõitis tund aega, kuid seekord paremini. Selles mõttes, et seekord ei olnud eluohtlikku olukorda. Ma olin päris üllatunud, kui õpetaja ütles, et kohutuslik sõidutundide arv on läbitud. Järgmise nädala laupäeval on viimased teooriatunnid, seega kas eksam toimub siis kohe pärast neid tunde või kuidas? Dunno. Ja huvitav on see, et ma pole mitte midagi kuulnud mingist hädaabikoolitusest, mida peab autokooli käigus tegema. Ma olen küll esitanud arstitõendi, aga hädaabikoolitus? Doesn’t ring any bells.

Kuigi suvi on käes ja mul on praegu palju vaba aega, olen sellegipoolest uppunud animetesse, mangadesse, raamatutesse ja filmidesse. Anime hulgast ootab mind “Hellsing,” millest on peaaegu pool ära vaadatud, “Sailor Moon R” teine hooaeg (ärge naerge selle üle :d see on kickass shojo) ja Seirei no Moribito; manga hulgast “Mushishi,” mida hakkasin Kaia pärast lugema, “Battle Royale” ja Ouran High School Host Club; raamatute hulgast Natsuo Kirino “Grotesque” ja filmidest ammugi ei hakka rääkima.

Sel päeval, kui Lehar lõpetas keskkooli, küsiti minult neli (!) korda, et kas mul on tüdruk olemas. Neli korda samal päeval sama asja küsida erinevate inimeste poolt, see ei ole normaalne. Inimesed on imelikud.   -.-