aimlessly in a thick fog.

Jaanipäev, nädalavahetus. Ah. Selle nädalavahetuse jooksul toimus ikka nii palju, kuid pikemalt ei viitsi eriti kirjutada. Paras punt inimesi käisid külas ja jäid ööseks. Ketly, Rahel, Muusik ja Erik nägid esimest korda mu korterit. Jaanipäeva veetsin Riisiperes Taneli juures. Väga pikalt sellest ma kirjutada ei soovi, kuna mõnes mõttes oli tegemist halvima jaanipäevaga üle mitme aasta.

“Teeme nii, et sina lähed üles ja mina alla.”

Lihtsalt.. tuju oli nii masendavalt sitt, tundsin end kohutavalt sihitult. Nagu oleksin hästi paksu udu sees ja ma ei näe enda jalgealust, et tavapärane (teate küll ju) elevus asendub hoopis frustratsiooniga ning peas käivad läbi järeleandmatult sellised küsimused nagu: “Kes ma olen? Mida ma siin teen? Kas minu tegudel on üldse tähendust? Kas kõigel on üldse on mõtet, mida ma teen? Mida ma teiste jaoks tähendan? Millisena näevad teised mind?” Mida iganes kõike muud. Ühesõnaga üks kogu mõttetu pseudojura. Kirsina vahukoore otsas oli muidugi ilm kohutavalt jube.

Riho: “Su tagumik on nii pehme.”

Rauno: “See on su pick-up line, eks ole?”

Esialgne planeeritud privaatsoolaleivapidu Ketlyga, mis oli pärast jaanipäeva ning millega ühinesid ka Tija ja Mihkel, sattus ka halvale ajale, sest kehv tuju süvenes veelgi. Minust polnud paratamatult erilist suhtlejat sel õhtul. Hea seegi, et vähemalt neil oli lõbus. Esmaspäeva hommikul, kui kõik ootamatult ära läksid kohe pärast minu äratamist, mõjus niigi sitale tujule veel halvemini.

“Mati ronib karjääriredelil üles. Enne magas ta majas laua all, nüüd magab saunamaja teise korruse põrandal.”

Mõnikord ma tõsiselt vihkan enda iseloomuomadusi.. eriti sellistes olukordades.  Ning kurb on, et teised näevad seda ise oma silmaga…

Kõigele sellele randile lisaks nägin Riisiperes samuti äärmiselt ebameeldivat und, mis lõi mu ka rivist välja.

Advertisements

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

kuidas saada sushisõltlaseks?

Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^

Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.

Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.

Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.

<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod

<lostinthemist> O_____O

<lostinthemist> MILLISES?!

Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3

Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^

Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!

sidrunilimonaad ajab mürama.

Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3

Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!

Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.

 <lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)

<Dream> lolwat :D

<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!

<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale

Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.

Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..

Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3

10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3

Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.

Ta…

Ta…

Ta….

Ta magas Totoro kõrval!!! D:

Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.”  o_o’

Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.

Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.

Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….

Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3

lostisenss ei vea kunagi alt.

Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, et sess oli lõpuks ometi läbi. Nagu ma kirjutasin, oli mul kohutavalt igav eksamite kõrval. Aga õnneks aeg liigub edasi ja hommikud läksid üha valgemaks.

ärkan pool 9 üles, vaatan aknast välja. ütlen endamisi pahuralt “miks krt väljas ikka veel nii pime on” ja vajun edasi magama lihtsalt

pool tundi hiljem: “wat, miks väljas juba nii valge on” ja magan edasi

Ühel ilusal laupäeval käisin Anettega ja tema pisiõega šoppamas. Tema sõbrannal Birgittal on sünnipäev ja läksin appi kingitust otsima. Mõtlesime, kas me lähme Kristiine või Viru keskusesse. Aga sellele pani punkti Anette pisiõde, kes ütles: “Kristiines ei müüda kõike, sest seal ei müüda ju elevante.” Mis on isegi üsna tõsi.. mina vähemalt pole Kristiine keskuses elevante näinud. Keegi on?  Ning veel kui lillepoes olime, valisime hoolega, mis lilled võtta. Küsisime pisitüdruku arvamust, et mida ta arvab valgeroosa siksakiliseset roosist, mis nägi minu meelest väga ilus välja. Anette väikeõde pani jälle punkti maha: “Mulle ei meeldi see, mul hakkab paha.” Selle peale puhkesime tõsiselt naerma. :’D Nii adorable, lapsesuu on parim. Igatahes, Hello Kitty poest jäi mulle silma üks tõsiselt äge kruus, mille ma endale ka pidin pikemalt mõtlemata sebima. See näeb nii äge ja nunnu välja. :3

Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Baka kokkutulek, kuhu läksin ise kolmandat korda. Kui eelmised kaks kokkutulekut olid tõsiselt “OMOMO-parim-üritus-aastas-EVER” vinged, siis see aasta oli.. nii lahja. Kui koju jõudsin, oli nii tugev pettumuse maik suus. Jah, saun ja fotojaht olid eepilised. Aga muud ei oska konkreetselt midagi öelda. Rõvedalt paljud inimesed, keda ma oleks soovinud meeletult seal näha, lasid üle või ei saanud kokkutulekule tulla. Tija, Rahel, Gerli, Anti, Hannes, Kauri-chan, Ahti ja veel mitmed…

Kopra tallu jõudmine oli omaette probleem.

<Henrik> kas sul mingi GPS on?

<Rauno> lol mis asi on GPS.

<Henrik> Geografic Positioning System

<Rauno> ei Henrik.

<Rauno> mina töötan sellise meelega nagu lost sense.

<Rauno> sa võid seda kutsuda ka lostisensiks

<Henrik> aa…et sa mingi eksid ära :D

<Rauno> ma uurisin juba teekonna välja.

<Rauno> minu lostisensi kohaselt me peaksime kohale jõudma ikka…. eventually.

<Henrik> kuhugi…

Sõites Kopra talu poole vägistasin inimesi Girls’ Generationi muusikaga. Ahjaa, Tallinnast startides näitasin Anettele seda Girls’ Generationi muusikaplaati. Anette hakkas selle järele haarama…  Ütlesin kiiresti: “Ei, sa ei viska seda aknast välja!” Otsustasime Viljandis peatuse teha ning poes käia. Jõudsime autoga Viljandisse. “Uu, kena maja. Pole paha korter. Ilus tänav. Aww, vaadake seda koera seal nurgas. Mõnus, päike paistab ka.” Umbes nii mõtlesin viis minutit järjest ja kui olin piisavalt sügavale linna sisse sõitnud, alles siis taipasin küsida endalt: “Kus me oleme?” Aga kallid lugejad, ärge kartke, ma improviseerisin ja lõpuks jõudsime Prismasse. Poodi jõudes tunnistasin teistele üles, et linna sisse sõites ma ei teadnud tegelikult, kuhu ja mis suunas üldse sõitma peab. Henriku sõnul ma tegin soliidset pokkerinägu, sest nad ei tajunud ära, et ma ei tea, kuhu minna. :3

Supisööming oli võimas. Mina olin muidugi Team Frikadellisupp. Saime supid kätte, Ott hõikas: “Head isu!” Henrik ütles selle peale nii kurja häälega: “Mis sa lõugad?!” Sõin kaks portsu frikadellisuppi ja veel kaks kaneelirulli. Saun.. ma olin taaskord nii nukker, et polnud jääauku. Kuid lume sees sai piisavalt palju lumeingleid tehtud.. Ning mis veel.

Fotojaht. Kohe on näha, et kolme aasta jooksul on see asi järjest enam ära vajunud. Ideid ja kujutlusvõimet jääb järjest vähemaks. Aga kõige ägedam fotojahi teema oli “Soojal maal, palmi all.” Selle pildi tegime õues päikese käes. Arvestades seda, et me võtsime riided seljast ära, oli õues kusjuures üllatavalt soe.

Kuid kokkuvõtlikult tõesti.. see aasta jäi asi väga lahjaks. Paar maitsvat kirssi ei tee siiski halba vahukoort heaks. Loodetavasti järgmine aasta on parem, sest siis on 10. aasta juubel.

külmavereline piparkoogiõgard.

Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.

<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)

<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D

Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.

Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.

Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3

Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:

“Kas kellelgi on probleeme sellega?”

Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:

“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”

See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.

Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo,  ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.

Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:

“Where do they keep coming from?”  :’D

Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3

Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.

Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”

Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^

akrüülvärviline õnnitlus.

Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.

Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.

Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?

Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.

Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:

“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”

“…….”

Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…

Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^

Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^

Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.

“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”

*blank stare*

Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.