Kaitstud: 아름다운미래는 기다리고 있지?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

kristallpostkaart.

Jaanuar oli hämmastavalt kiire kuu. Peamiselt eksamite pärast, kuna ma pööran nüüd õppimisele rohkem tähelepanu. Vahel isegi nii palju, et pidin ohverdama ajaveetmised sõpradega. Ning pärast eksameid algas kohe kevadsemester. Mäletan, kuidas keegi (nime ei avalda :3) ohkas selle peale, kuna ma ei saa puhata. Kuid minul isiklikult polnud selle vastu midagi. Ma ei suuda eriti pikalt olla tegevuseta, eriti kui see on seotud õppimisega. Mitte, et ma ei oskaks puhata ja lõõgastuda, aga kui laisklemine läheb liiga pikale, närib sisse tühjusetus. Teisest küljest on jälle asi selles, kuidas mulle meeldib õudselt koolielu. Iga päev koolis käia, sõpradega juttu ajada, õppida ja samal ajal loenguid huvitavaks teha. Selles mõttes igatsen tohutult gümnaasiumi, sest seal tekkis klassiga terviklik ja ühtne kommuunilik tunne. Ülikoolis on see muidugi mingil määral olemas, kuid väga hajutatult.

See selleks. Kevadsemestri esimese nädala lõpus tuli Minji külla. Tema vahetusüliõpilase semester Austrias oli läbi saanud ja reisis mööda Euroopat ringi, külastades suvekooli sõpru. Sealhulgas ka mind. Kuigi meie aeg oli väga piiratud, oli teda meeletult hea uuesti näha. Neljapäeva hilisõhtul tuli laevaga Soomest ja järgmisel päeval pidi lahkuma Rootsi suunas.

Suures osas oli meie aeg nagu kiire lühikokkuvõte Jungwoo ja Danbi külastuskäigust detsembris. Kui tookord kolmepäevane külastus tundus meeletult lühikesena, siis mis te arvate 18 tunnist? :D Külastasime põhimõtteliselt samu kohti – peamiselt Tallinna teletorn (õnneks seekord polnud udupilve!) ja Vanalinn. Ilm oli alguses parajalt jahe ja metsikult tuuline, et tundus kohati külmem kui detsembris. Aga Minji tõi vist päikse endaga kaasa, sest päeva lõpuks läks taevas selgeks ja nägime päikest. :)

Tõi mulle paar kingitust ka – Austria kristallsool ja šokolaad. Lisaks veel postkaart, mis on otseses mõttes äärest ääreni täis kirjutatud. ^^

65204_4218927353404_883335496_n DSCN0442 DSCN0440

hullu pardi lubadus.

Miskipärast ei jõudnud kohe selleni, et pajatada Jungwoo ja Danbi külaskäigust detsembris. Siis tuli vaheaeg, aga ei leidnud enda jaoks õiget momenti alustada kirjutamist, jaanuar lendas mööda õppimise tähe all ning kui nendega sain ühele poole, tuli juba järgmine korealane, Minji, külla.

Kõigepealt jätkaks sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Jungwoo ja Danbi külaskäik oli nagu unenägu ja see aeg möödus meeletult kiiresti. Vaatan aeg-ajalt pilte koos oldud ajast ja naeratan endamisi. Jungwooga olime ühel meelel, kuivõrd meie koosviibimine meenutas suvekooli, vaatamata sellele, et samal ajal näpistab õues rõskelt jäine külm.

Mõni postitus tagasi kirjutasin, mida me teeme ja kuhu ma neid viin. Praktiliselt nii oligi sõna-sõnalt, kui mõningad muutused välja arvata. Tsiteerin üle-eelmist postitust:

Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis  (raekojaplatsi jõuluturul). Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel.

Pildid räägivad ehk iseenda eest.

15998_261331993993102_1383063829_n

SAMSUNG

Näljased ja ilusad.

IMG_0899

Kusjuures… ma olen ilmselt üks viimaseid inimesi, keda võiks iseloomustada sõnaga “patriootlik” ning mu sõbrad kindlasti nõustuvad sellega. Aga kui tegin neile esimesel õhtul tuuri Vanalinnas, siis tekkis ometi endas uhke tunne ja et meil on tõesti, mida näidata ja mille üle uhke olla. See lõi välja eriti tugevalt siis, kui ma rääkisin laulvast revolutsioonist ning näitasin sellekohaseid videosid. Jõulude paiku õhtusel kellajal vanalinnas ringi liikuda on tõesti väga ilus. Jõuluturg raekojaplatsil tekitas eriti maagilise ja sooja jõulutunde. Soojuse osas võib-olla aitas glögi natuke kaasa, aga see selleks. :D

Naljakas oli sealhulgas see, kuivõrd hämmingus olid need kaks korealast. :D Kui nad nägid jõuluturgu, vaateplatvormi Vanalinna ülemises osas või sinist lasterongi mööda tuhisemas tänavatel, siis nad ahhetasid kooris: “Whoaaaa!” Danbi läks eriti hüppesse, kui ta nägi seda sinist lasterongi. ∩_∩

Ema helistas esimese päeva õhtul mulle, et uurida, kas mu sõbrad jõudsid kenasti Eestisse. Ükskõik, mida ma emale ka vastasin, Jungwoo üritas kõike minu öeldut jäljendada. Teate küll, kuidas need väikesed lapsed teevad, kui nad imiteerivad kõike, mida täiskasvanud teevad. :’D

IMG_0886

Teletorni esmakordsest külastamisest oli möödas rohkem kui 16 aastat, seetõttu mõjus selle külastamine eriti nostalgiliselt. Mäletan hägusalt tolleaegset fuajeed.. Väga palju on muutunud selle aja jooksul.

SAMSUNG

Danbi kirjutas tahvlile korea keeles “Tallinn,” südamekesed kõrval. Jungwoo kirjutas ülevale paremale nurka: “Jungwoo, Danbi ja Rauno tulid siia.” Janeki kohta puuduvad õnneks teadmised.

Aga me läksime laupäeval sinna just siis, kui torni ümbritses udupilv. Ausalt, me ei näinud eriti kaugele. Aga nagu sellest vähe poleks, pärast torni juurest lahkumist läks taevas paari minuti jooksul selgeks. Seda on näha ka alumisel pildil. Me tukastasime isegi 5-10 minutit teletornis ja sellest ei piisanud. ㅎ.ㅎIMG_0938

Käisime Gotsus söömas. Omanik tuli ka piiluma ja ajasime paar minutit juttu. Ta tõi külaliste puhul isegi ekstra portsu riisi. Sööming oli mõnus. ^^
IMG_1086

Vaatasime mitu korea filmi. Kõige uuema “Running Man”i episoodi. Eesti filmi “Klass.” Mu lemmikseriaali “White Christmas”i paar esimest episoodi. Mängisime natuke. Minu ja Jungwoo vahel oli väike lumesõda. Veetsime koos aega ja muljetasime rummikoola/õlu kõrval pidevalt suvekoolist ja muudest asjadest. Jungwoo ja Danbi polnud kunagi rummikoolat joonud varem. Oleks te ainult näinud Jungwoo nägu, kui ma segasin esimesed joogid kokku. Ta oli metsikult hämmingus, et suured silmad peas ja suu põrandani vajunud. Nagu oleks Jeesuse teist tulekut näinud.  ^ㅅ^

SAMSUNG

[10.12.2012 3:28:53] Rauno: Danbi mängib GTA 4 praegu :D
[10.12.2012 3:29:04] Rauno: me Jungwooga vaatame, kuidas tüdruk mängib, haha
[10.12.2012 3:29:12] Rauno: she kills so many peole!! D:

Ilma naljata, Danbi tappis mängus rohkem inimesi kui mina ja Jungwoo kahepeale kokku. Ta tunnistas seda ise ka hiljem: “I am a VIOLENT GIRL.” Nagu Henrik ütles kunagi mulle.. probleemi ülestunnistamine on esimene samm lahenduse suunas. Haha. ^^

560957_389651467784655_1984392940_n

IMG_1116

Kristi oli samuti meiega Gotsus ja Hellas Hundis. :)

SAMSUNG

Jungwoo soojendab oma varbaid enne lennukile minekut.

Kõigest muidugi ei jõua kirjutada, aga ausalt.. see oli nii ilus nädalavahetus. Teada tuntud värk, kuidas aeg jookseb meeletult kiiresti. Lõpuks jõudis kätte ka aeg, kui nad pidid lahkuma. Pärast nende lahkumist ma ei osanud kuidagi olla. Ei osanud midagi teha. Äkitselt hakkas nii igav.

varsti… varsti…

Kõigest neli tundi on jäänud nende saabumiseni Eestisse. Täna öösel sain sõba silmale ehk neli-viis tundi, ülejäänud aja kas veeresin voodis edasi-tagasi põnevusest. Ma isegi ei liialda, et üks hetk oleksin äärepealt voodist maha veerenud põrandale.

Umbes täpselt sama elevil olin 2006. aastal just vahetult enne “King Kongi” uusversiooni vaatamist. Samamoodi rullisin end voodis edasi-tagasi. Kikiki. Õnneks ma ei teinud sama asja enne Girls’ Generationi kontserti, sest ühika narivoodi ülemisest osast mahakukkumine oleks päris valus.

Selline näeb välja silt, millega neile lennujaama vastu lähen. *-*

A9hWpXFCIAEt8Tx.jpg large

kaamlite agoonia.

Jeesus, kuidas aeg lendab. Terve november selja taga.

Ma ootan innuga juba järgmise aasta PÖFFi. Vaatasingi kusjuures kõik üheksa Lõuna-Korea filmi ära ning see oli seda väärt. Kõige rohkem nendest filmidest meeldis “The Thieves,” aga esimesel seansil polnud subtiitreid ega tulnud ka. Ma riskisin, jäin filmi edasi vaatama ja sain enda üllatuseks rohkem kui pooltest dialoogidest aru. Peavalu tekitasid vahepeal jaapani- ja hiinakeelsed dialoogid. Aga juba selles mõttes oli üliäge elamus ja film ise võrratult hea.

Kõige parem oli koguni see, et sain lahti kahest minu kõrval istuvast ülitüütust tibist, kes lobisesid terve filmi alguse, kuni saalis pandi tuled põlema ja preili tuli meile ütlema, et subtiitreid ei tule ja võib piletiraha tagasi küsida või pileti teise seansi vastu vahetada. Pärast seda oligi käputäis inimesi saali jäänud. Aga “The Thieves” meeldis mulle koguni nii väga, et käisin seda teist korda vaatamas, kuhu tirisin Anette kaasa, vaatamata sellele, et ta oli natuke vastumeelne seoses koolitöödega. Pärast seanssi oli ta aga üsna elevil. Vähemalt pühkis suust ära halva maigu, mille oli “Breaking Dawni” teine osa jätnud. ^^

Rauno says:
romantiline küünlavalgus
Mihkel says:
Kellel sünnipäev?
Rauno says:
mitte kellelgi
Mihkel says:
Minu pilt ripub kusagil?
Rauno says:
jup

Appi, kui elevil ma olen. Sõnadega seda ei kirjelda enam lihtsalt. Juba homme tulevad Jungwoo ja Danbi mulle külla. Juba homme kl 11 on nad Tallinna lennujaamas. Lähen neile lennujaama vastu. Mustade uste taga seisan sildiga, kuhu on suurelt ja korea keeles kirjutatult: “환영해~ 정우 & 단비!! =^.^=

OU MAI GAD!

OU MAI GAD! :3

Ma olen juba paljud asjad valmis mõelnud, mida me teeme. Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis. Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel. Nagu Kaia ütles kogu selle krempli kohta – nagu perfektne deito. :3

Kogu see aeg homsest kuni teisipäevani, mil nad ära lähevad, saab olema fantastiline. Ma ei tea, kas ma täna öösel magada suudan.. ma olen liiga elevil kõigest. *-*

Jungwoo õrritas mind juba selle pildiga, mille tõttu ma oleks peaaegu ära minestanud:

1354830786959

Kui keegi taipab ära, mis asi see pildil peaks, siis minu poolt sügav austus sellele inimesele. ^^ Muidu rääkimata veel ka sellest, et ta õrritas hiljuti veel Paparazzi albumiga… Ou mai gad…

Heheh, naljakas küll juba, kui palju inimesi on minu korterist viimase kuu jooksul läbi hüpanud. Mihkel, Triinu, Tija jäid pärast Miyako sünnipäeva ööseks mõned nädalad tagasi. Täiesti metsas, kuidas ma luksusin sel öösel pool tundi järjest. Hommikul ärkasid nad “two camels in a tiny car” video peale üles. Tija tõusis silmapilkselt istukile, Mihkel tõmbas teki üle pea ja Triinu põgenes teise tuppa. Kõigepealt torupillid, nüüd möirgavad kaamlid. Kui Mihkel rääkis enne, et torupillid ja kaamlid on täiega cool, siis nüüd ta vihkab neid. Ei tea küll miks… :’D

Mihkel says: no tra need kaamlid.

No WTF.

Miks nad sellist häält teevad krt :D

Kaia on kaks korda läbi hüpanud. Siis eelmisel reedel oli filmiõhtu, kus oli paras animeseltskond koos, kuid vaatasime Lõuna-Korea filme. Täna õhtul tuleb juba järgmine filmiõhtu. ^^

Terve selle nädala alguse kirjutasin jõulukaarte korealasest sõpradele. Üheksa postkaarti äärest ääreni täis kirjutatud. Vahepeal oli koguni nii palju asju, mida oleks tahtnud kirja panna. Tegelikult ma lubasin postkaardid saata juba oktoobris, kuid ma ei tea, miks ma jõudsin selleni alles nüüd. Tundus, et nüüd on see õige “moment” ja meeleolu, et kirjutama hakata. Nüüd nad saavadki lubatud postkaardid koos jõulusoovidega. ^^

A9aKumsCMAAYuxI.jpg large

hõhõ

Someone once told me that if you find something you love more than anything in the world and if it becomes a passion, than you have unlocked the secret to pure happiness. Having something, whether it be a person, an object or anything really, that makes you feel so free and fortunate is the most amazing thing one could ask for.

Ideaalselt kirjeldab seda ja koguni palju paremini kui mina oma sõnadega, miks ma olen viimased pool aastat järjest niimoodi igapäevaselt õnnelik olnud. Mis aga need on, sellest ma ei üritagi siin kirjutada. Pole mõtet, sest lähedased inimesed teavad ammu juba, mida ma väärtustan kõige enam. Seda loeb isegi blogipostitustest kenasti välja. Nii mõneski mõttes olen jõudnud punkti, kus sõnu pole enam vaja. :)

Elu on ilus. Ei, tegelikult ilus on raske olla. Seejärel rakendades deduktiivset loogikat – mina olen elu? Hõhõ, peaks magama hoopis. :3

taevast alla sadanud muffinid.

Eelmise nädala alguses oli mu sünnipäev. Tegelikkuses ma ei hooli suurt enam oma sünnipäevast. Hea meelega pigem varjaks end kuskil sügavas koopas ja magaks terve päeva maha. Ma tegelikult ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.

Janika says: miks sa oma sünnipäeva ei pea enam? :(

Pean tunnistama, et isegi kui ma üritan oma sünnipäeva saladuses hoida ja eitada selle olemasolu (üritasin Henrikule selgeks teha, et kukkusin taevast), leidub ikka inimesi, kes läbi kõige kiuste uurivad ja puurivad mu sünnipäeva välja. Anette oli üks neist järeleandmatutest, kes magas mu sünnipäeva eelmisel aastal maha ja hakkas juba suvel uurima vaikselt sünnipäeva kohta. Aga ta tegi mu sünnipäeva kindlasti väga meeldejäävaks. Sünnipäeva hommikul umbes pool 10 lendas ta ukse taha suure korvitäie muffinite, lastešampuse ja kallistusega. ^^ Ühel muffinil oli isegi Totoro peal. Süda hüppas rõõmust lakke iga kord, kui mugisin neid muffineid. :3 Sellistel asjadel on minu silmis mitu korda suurem väärtus kui 300 tuimalt kirjutatud sünnipäevaõnnitlust facebooki seinal.  :)

Kindlasti sooviks ka ära mainida, et esmaspäeva õhtul käisin Anette, Hannese ja Makaga uut James Bondi filmi vaatamas. Hannes tegi sünnipäeva puhul kinopileti välja. ^^

Eelmise nädala keskel tekkis mul ootamatult isu ja otsustasin, et hakkan tegema kimbapi korea keele tunniks. Juba neljapäeva õhtul tegin ettevalmistused ja reede hommikul sai kimbap valmis. Kimbapi sisse läks keeduvorst, juust, paprika, redis ja porgand. Praktiliselt sama, mida ma tegin soolaleivapeo puhul. Tunni lõpus üllatasin oma korea keele kursusekaaslasi. Nad laulsid mulle isegi korea keeles sünnipäevalaulu. :’) Sõime kõhud täis ja ajasime lihtsalt juttu. =^.^=

Jah, tõepoolest pole vaja üldse palju, et õnnelikuna tunda. ^ㅅ^