unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

kristallpostkaart.

Jaanuar oli hämmastavalt kiire kuu. Peamiselt eksamite pärast, kuna ma pööran nüüd õppimisele rohkem tähelepanu. Vahel isegi nii palju, et pidin ohverdama ajaveetmised sõpradega. Ning pärast eksameid algas kohe kevadsemester. Mäletan, kuidas keegi (nime ei avalda :3) ohkas selle peale, kuna ma ei saa puhata. Kuid minul isiklikult polnud selle vastu midagi. Ma ei suuda eriti pikalt olla tegevuseta, eriti kui see on seotud õppimisega. Mitte, et ma ei oskaks puhata ja lõõgastuda, aga kui laisklemine läheb liiga pikale, närib sisse tühjusetus. Teisest küljest on jälle asi selles, kuidas mulle meeldib õudselt koolielu. Iga päev koolis käia, sõpradega juttu ajada, õppida ja samal ajal loenguid huvitavaks teha. Selles mõttes igatsen tohutult gümnaasiumi, sest seal tekkis klassiga terviklik ja ühtne kommuunilik tunne. Ülikoolis on see muidugi mingil määral olemas, kuid väga hajutatult.

See selleks. Kevadsemestri esimese nädala lõpus tuli Minji külla. Tema vahetusüliõpilase semester Austrias oli läbi saanud ja reisis mööda Euroopat ringi, külastades suvekooli sõpru. Sealhulgas ka mind. Kuigi meie aeg oli väga piiratud, oli teda meeletult hea uuesti näha. Neljapäeva hilisõhtul tuli laevaga Soomest ja järgmisel päeval pidi lahkuma Rootsi suunas.

Suures osas oli meie aeg nagu kiire lühikokkuvõte Jungwoo ja Danbi külastuskäigust detsembris. Kui tookord kolmepäevane külastus tundus meeletult lühikesena, siis mis te arvate 18 tunnist? :D Külastasime põhimõtteliselt samu kohti – peamiselt Tallinna teletorn (õnneks seekord polnud udupilve!) ja Vanalinn. Ilm oli alguses parajalt jahe ja metsikult tuuline, et tundus kohati külmem kui detsembris. Aga Minji tõi vist päikse endaga kaasa, sest päeva lõpuks läks taevas selgeks ja nägime päikest. :)

Tõi mulle paar kingitust ka – Austria kristallsool ja šokolaad. Lisaks veel postkaart, mis on otseses mõttes äärest ääreni täis kirjutatud. ^^

65204_4218927353404_883335496_n DSCN0442 DSCN0440

taevast alla sadanud muffinid.

Eelmise nädala alguses oli mu sünnipäev. Tegelikkuses ma ei hooli suurt enam oma sünnipäevast. Hea meelega pigem varjaks end kuskil sügavas koopas ja magaks terve päeva maha. Ma tegelikult ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.

Janika says: miks sa oma sünnipäeva ei pea enam? :(

Pean tunnistama, et isegi kui ma üritan oma sünnipäeva saladuses hoida ja eitada selle olemasolu (üritasin Henrikule selgeks teha, et kukkusin taevast), leidub ikka inimesi, kes läbi kõige kiuste uurivad ja puurivad mu sünnipäeva välja. Anette oli üks neist järeleandmatutest, kes magas mu sünnipäeva eelmisel aastal maha ja hakkas juba suvel uurima vaikselt sünnipäeva kohta. Aga ta tegi mu sünnipäeva kindlasti väga meeldejäävaks. Sünnipäeva hommikul umbes pool 10 lendas ta ukse taha suure korvitäie muffinite, lastešampuse ja kallistusega. ^^ Ühel muffinil oli isegi Totoro peal. Süda hüppas rõõmust lakke iga kord, kui mugisin neid muffineid. :3 Sellistel asjadel on minu silmis mitu korda suurem väärtus kui 300 tuimalt kirjutatud sünnipäevaõnnitlust facebooki seinal.  :)

Kindlasti sooviks ka ära mainida, et esmaspäeva õhtul käisin Anette, Hannese ja Makaga uut James Bondi filmi vaatamas. Hannes tegi sünnipäeva puhul kinopileti välja. ^^

Eelmise nädala keskel tekkis mul ootamatult isu ja otsustasin, et hakkan tegema kimbapi korea keele tunniks. Juba neljapäeva õhtul tegin ettevalmistused ja reede hommikul sai kimbap valmis. Kimbapi sisse läks keeduvorst, juust, paprika, redis ja porgand. Praktiliselt sama, mida ma tegin soolaleivapeo puhul. Tunni lõpus üllatasin oma korea keele kursusekaaslasi. Nad laulsid mulle isegi korea keeles sünnipäevalaulu. :’) Sõime kõhud täis ja ajasime lihtsalt juttu. =^.^=

Jah, tõepoolest pole vaja üldse palju, et õnnelikuna tunda. ^ㅅ^

45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

keerulised torupillid ja javad.

Ning möödus teine praktikanädal ka sama kiiresti kui esimene, et ei suuda enda silmi uskudagi. Viimaste päevade jooksul sai ikka päris palju nalja praktikal. See oli ilmselge märk sellest, et kaheksa tundi iga päev koolis koodi kirjutada ei mõju mõnele üldse hästi.

Eelviimasel päeval kurtis üks kursavend, et hobused on tema jaoks väga südamelähedaseks muutunud. Ning et tema grupitöö oli tugevasti seotud hobuste günekoloogia lehekülje loomisega, ei näinud ma kahjuks eriti positiivset asja selles. Tervelt poolteist tundi järjest oli facebooki jutukaaken täis seda juttu hobustest! Tänu taevale, et ta polnud kuulnud ka midagi Hispaania hobustest, muidu oleksin isegi kaalunud lähima hullumaja telefoninumbri üles otsimist.

Kui koodi kirjutamisest igav hakkab, saab alati teistele kursakaaslastele tünga teha. Kuulsime, kuidas kellegi telefon heliseb keset klassiruumi. Asi läks väga veidraks, kui telefonihelin tundus tulevat arvutiekraani seest..? Aga ei, üks naljavend oli hoopis telefoni peitnud arvutiekraani jala alla.

Samal nädalal toimuvate lõpetamiste tõttu oli koolis pidulikum õhkkond. Koridorid täidetud viisakalt riietunud inimestega, lillekimbud käes ja samal ajal meie higistame klassiruumis ning teeme tööd. Ühe praktikapäeva lõpus läksid meid juhendavad õppejõud varem ära informaatika instituudi tähistamist lõpetama. Selsamusel päeval mängis õppejõud klassis šoti torupilli. Kui ta üritas kõigi tähelepanu saavutada, siis tal see õnnestus igatahes.. koos naerupahvakuga. Veelgi naljakam oli, kui üks kursavend proovis ise seda mängida. Ma naersin end peaaegu laua alla, sest muusika… mis sealt välja tuli, oli tõesti nii absurdne ja koomiline. Pärast mängimist ütles: “See on sama keeruline kui Java.”

Reedel oli esitlus, kus kõik grupid näitasid, mida nad tegid ja kui kaugele nad jõudsid. Lühidalt öeldes, me ei saanud kogu seda asja kahe nädalaga valmis. Ah mis, tehniliselt öeldes üheksa päevaga. Aga õppejõud kiitsid ja olid üllatunud, kui kaugele olime sellega jõudnud. Ühe kommentaar oli koguni: “See näeb isegi välja nagu infokiosk.”

Koos praktikaga sai kool selleks õppeaastaks läbi. Nüüd on suvi ametlikult alanud.. kui sedagi. ^^ Positiivset uudist ka, et neljapäeval sain korea keele õpetajalt taas järjekordse kirja ning selgus, et edasijõudnute kursus toimub ikkagi sügissemestril. Minu pingutused ja motivatsioon kandsid vist tõesti vilja. Kuigi see hakkab toimuma ainult üks kord nädalas (ülejäänud kolmel korral nädalal toimuvad korea keele algajate kursuse tunnid). Sellest piisas, et peaaegu lakke hüpata, Henrikut natuke šokeerida oma eufooriapuhanguga (ta oli sel õhtul külas) ja elasin end filmiveebi kanalis välja.

<Jaz> kummaline lost on kummaline

<Soprano> <+lostinthemist> JESSS – alati kui lostinthemist nii karjuma hakkab siis järgneb mingi hea uudis.

<Soprano> ootan alati põnevusega

Väike pilt praktikast:

maybe there’s still a way around to it?

Mõned päevad tagasi jõudis minu postkasti kiri korea keele õpetajalt, kus tuli päevavalgele ebameeldiv üllatus. Korea keele edasijõudnute (B1) kursus jääb ära, sest õpilasi on vähe. See uudis… tegi meeletult kurvaks. Kuivõrd ma ei oska oma kurbust sõnadesse kirja panna. Ootasin juba nii innukalt sügissemestrit, eelkõige sellepärast, et esialgselt pidi toimuma B1 kursus.

Emotsionaalne side minu ning korea keele tundide, õpetaja ja rühmakaaslaste vahel on minu jaoks nii sügavaks kasvanud, nimelt eriti kevadsemestril, et ei oska mitte kuidagi olla nüüd. Üsna paljudel juhtudel selle õppeaasta jooksul korea keele tunnid lisasid alati sära minu tumedatele päevadele. Üsna paljudel juhtudel jalutasin pärast korea keelt koju, süda rõõmust lakke hüppamas ja tuju hea.

Õpetaja lisas oma kirja samuti selle, et ülikool lubab edasijõudnute kursusega jätkata, kui algajate kursusele ei tule piisavalt palju huvilisi. Kuid ei tasuks ootusi hellitada, tõenäosus selleks on siiski.. väga õhkõrn. Nüüd on kõik nii mõttetu. Äkki.. kuskil on veel valgus tunneli lõpus. Viimane kord, kui õpetajaga juttu ajasin, mainis ta korra, et õpetab paarile inimesele korea keelt ülikooli kõrvalt.  Ehk on ta nõus mulle sama tegema. Ma ei tea veel, ma uurin vaikselt seda maad, ma ei taha mingil juhul õpinguid pooleli jätta. Äärmisel juhul laenutan B1 kursuse jaoks mõeldud õpiku ülikooli raamatukogust ja hakkan iseseisvalt õppima.

Meie omadest Merlin ja Anastassia lähevad sügissemestril Lõuna-Koreasse õppima. Kuid samas.. ehk saabki nüüd järgneval õppeaastal rohkem keskenduda enda eriala ainetele.

Haha, kõige selle kirjutamisega meenus samuti, et kui käisin eelmisel nädalal pärast balletigalat Kuldses Draakonis, siis mu õnneküpsise sees oli väike sildike, millel seisis: “Head uudised saabuvad sinuni kirja teel.” Kas see on tõesti see, mida see tähendas?

kes ütles, et ma kardan emmesid?

Vahepeal lasin endale ID-kaardi teha. Oli ka viimane aeg. Viimase kuue aasta jooksul ma ei näinud tungivat vajadust seda taotleda ja suure osa asjadest sain juhiloa kaudu teha, mis vaja. Nüüdseks olen koopast välja roninud. Esimesel päeval, mil sain lõpuks uue ja läikiva ID-kaardi kätte, oli mul nii imelikult ja rõvedalt tsiviliseeritud tunne. Rääkimata veel sellest, et ma olen selle peal nii kurja näoga.

Eelmise nädala teisipäeval oli mul taas põhjust valge ülikond selga tõmmata ja sammud seada Estonia poole. Käisin Noore Balleti Fouetté iga-aastasel balletigalal, kus esines Tija. Sellega seoses ka minu esimene kogemus balletiga oli eelmise aasta oktoobris, kui käisin Tijaga balletti vaatamas, millel polnud kindlat süžeed ja näidati erinevaid juppe. Tookord polnud mul erilisi kokkupuuteid balletiga ja elamus oli päris äge. Seekordne balletikülastus tuletas taas meelde, et väikesed asjad, millest ei oota suurt midagi, suudavad väga hästi üllatada.

Muidugi, väga põnev oli ka Tijat suurel laval tantsimas näha. Kohe teine tera ja andis balletigalale väärtust juurde minu silmis. Kuigi pilet oli üpris kallis (soodushinnaga neid ei müüdud, päh), oli see oma raha igati väärt. Kindlasti ei kahetse Estonias käimist ja see oli suurepärane vaheldus ka kinole, mida ma külastan ju nii tihti.

Pärast balletigalat käisin Tija, tema ema ja Sonjaga söömas ühes Hiina restoranis Kuldses Draakonis, mida ma olen tahtnud külastada juba viimased pool aastat. Kõike seda sellepärast, sest Tija on promonud oma lemmikrestorani tihti. Ahjaa, Tija komistas, kui ta nägi, et ma olin ülikonnas kohale tulnud. :D

Selle õhtuga tõestasin samuti, et ma ei karda emmesid! Täiesti alusetu süüdistus ja alatu laim!

Eelmise nädala keskel oleksin äärepealt haigeks jäänud. Enesetunne oli nii kohutav, söögiisu polnud, pea lõhkus korralikult ja külmavärinad käisid läbi. Kuid suutsin suure vaevaga koolis kohal käia, et eksamid ära teha. Arvutigraafika eksam kestis koguni kolm ja pool tundi järjest, ning sain selle kursuse eest hinde A. Kirjutaks samuti veel, et arvutigraafika kursuse raames pidime tegema iseseisvaid töid täiesti vabalt valitud teemadel. Üheks neist oli fotomanipulatsioon:

Selle pildiga jõudsin ka ühele järeldusele… Kui tüdrukud leiavad, et pilt Tallinna vanalinna laamendavast Godzillast on nunnu, siis siin on midagi tõsiselt väga mäda… Ülalolev pilt vajaks tegelikult tõsist lihvi, aga iseseisvad tööd said kiiruga tehtud, sest tähtaeg kukkus.

Mul algas esmaspäeval kahenädalane tarkvaratehnika suvepraktika. Põhimõtteliselt siis mina sain oma grupiga ülesandeks infokioski. Tegemist on puutetundliku ekraaniga, kus saad ligi informatsioonile, mis puudutab ülikooli. KKK, tunniplaan, uudised, õppejõudude vastuvõtuajad ja kõik muu, mis aitaks esimese semestri tudengitel kiiresti vastused leida. Õppejõud on alati kurtnud, kuidas sügissemestri esimetel nädalatel on ukse taga pikad järjekorrad.

Minu ülesandeks on põhiliselt disain, samuti dokumenteerin ma kõike, mida me teeme. Õigemini grupiliider peaks dokumenteerimisega tegelema. Esmaspäeval mõni pool tundi enne praktika lõppu üritas ta blogisse üles kirjutada, mida me olime selle päeva jooksul teinud. Ma vaatasin seda kõrvalt ja… suutsin kõige rohkem vastu pidada kaks-kolm minutit, siis lükkasin ta arvutist eemale ja ütlesin: “Ma teen parem ise seda.” :D Tegelikult on praktika seni olnud väga äge, kuid lihtsalt väga väsitav. Peame koolis olema iga päev kell 9-16.

Oh issand, kuidas juba pool praktikast on läbi.. aeg läheb ikka meeletult kiiresti. Praktika esimene päev oli justkui alles… eile.. Nagu ma kirjutasin täna praktika blogisse kokkuvõtvalt selle nädala progressist: “Õunad, mustikad, maasikad ja pohlad on korjatud. Varsti hakkame moosi tegema.”

Teisipäeval tuli Kaia külla. Tal oli kolmapäeval eksam Kumus ning jäi ööseks. Soolaleivale ta ju ei saanud tulla, seega nägi nüüd mu korteri ära. Tundub, et talle väga meeldis urg, kus ma pesitsen. Niipea, kui ta Tallinna jõudis, läksime Sushimoni ning ta tegi mulle privaatsoolaleiva puhul välja.

Ja teate mis? Me sattusime Sushimoni lihtsalt nii ideaalsel ajal. Seal näidati Totoro filmi. Nägime samuti kaks parimat stseeni ära – kui Totorot esimest korda näidati magamas ja kuulus bussipeatuse stseen. Pisarad tulid lihtsalt silma seda kõike vaadates ning Kaia pani ka mu rõõmupisaraid tähele. Õhtul ühines meie privaatsoolaleivakaga Random-chan. Oleks te vaid näinud Random-chani nägu, kui ta kuulis mu uut telefonihelinat… :’D Koguni kaks korda!

Aurelia says:

  • hei kuule mu buss on 4:34 Hiiul

  • ja Vabakale jõuab väidetavalt 5:01

  • aga praegu on tipptund

  • lihtsalt igaksjuhuks mainin, et võid rahuliku tempoga teha ja vabalt mingi 5-10 min hiljem tulla

  • isegi kui jõuan õigeaegselt, siis eelmine kord ootasid niikuinii sina minu järele

Rauno says:

  • olgu, ma pesen siis nõud ära :D

Ja kohale jõudsingi 17:11… Üleeile sain kokku Aurelia ja Lauraga. Kohtumiskohaks oli traditsiooniliselt taas Kompressor, kus me oleme alati kartulipalle söönud. Neid nägusid oli tore üle pika aja näha. Aurelia rääkis üsna pikalt oma põnevast (ja ohtlikust) Maroko reisist. Lühidalt: kui te olete naissoost, siis ärge jumala eest minge Marokosse üksinda. Ja kohe kindlasti peaks teil veel kaasas olema meessoost inimene.

Sel õhtul vaatasin esimest korda selle hooaja jalgpalli – kaks mängu järjest. Mul oli mingi hetk isegi piinlik, et Laura teadis jalgpallist mitu korda rohkem kui mina… Esitasin Aureliale väljakutse, kas me suudame Lauralt näpata friikartuleid samal ajal, kui tema tähelepanu on pööratud telekaekraanile. Esimesel korral niisama, teisel korral kastmega. Siis said need otsa…

Mitmed näod tahaksin kindlasti veel lähiajal ära näha, siis on süda rahul. Kairega saan kokku järgmise nädala keskel. Väga kiireks läheb.

ajalugu kordab ennast.

Soolaleivapeole tuli oodatust vähem inimesi. Hästi paljud inimesed, keda kutsusin ja keda oleksin nii väga soovinud näha, olid kas tööl, animeööl, õppimas, väsinud, unustasid ära või lasid niisama üle mis iganes naeruväärsetel põhjustel, mis pole isegi mainimist väärt.

Sai vist pisut natuke halb kuupäev valitud või ma ei tea, milles asi oli. See tegi tegelikult üsna nukraks, kuid samas.. tegemist oli ka rahuliku soolaleivapeoga, kus oli piiratud arv inimesi. Kohale tulnud inimesed olid ka ühtlasi need, kellega saan väga hästi ja lähedalt läbi.

Kuid mis siin ikka, kes ei tulnud kohale, jäid ilma minu tehtud kimbapist (korea stiilis sushist, mille sees oli keeduvorst, juust, porgand, redis ja paprika) ja näevad teinekord, kus ma pesitsen. Ketlyga juba leppisime kokku, millal teeme privaatsoolaleivapeo. ^^ Ma ootan seda juba eriti innukalt, sest ta tegi mulle maali, mida ma tahan nii väga näha.

Soolaleiva puhul sain palju kingitusi. Tijalt sain ühe imehea martsipani, Evelilt aga hästi suure “The Misti” filmipostri, Anettelt ühe kummalise pandapingviini (?) kaisulooma, Mihklilt väga erinev ports toiduaineid (sool, vahuvein, leib, Raffaello ja kõike muud põnevat). Justkui.. tegemist oleks olnud sünnipäevaga, mis eelmisel aastal vahele jäi. Ma arvan, et ajalugu kordab end see aasta. “The Misti” postrit ei saanudki kohe üles panna, sest kõikide piltide, fotode ja postrite tõttu, mis ma seni olin üles pannud, sai see kleepimisnäts täielikult otsa. Tõsiselt, mu kodu näeb välja nagu mingi galerii.

Võib-olla paar pilti räägivad natuke rohkem soolaleivapeost, kui mina suudaksin seda siin oma sõnadega kirja panna.

Nagu lubatud ja vastasin lausa spetsiaalselt Ralfi palvele (ja kindlasti ka Tija omale), said külalised näha hästi palju SNSD muusikavideosid. Sooviksin eriti rõhutada sõnapaari “hästi palju.” ^^

Muuhulgas Tija tiris mind ka Gee’d tantsima. Ning samuti vaatasime õhtu jooksul ära kaks filmi – “Frequently Asked Questions About Time Travel” ja “Castaway on the Moon.”

Soolaleivapidu oli omamoodi ka esimene filmiveeblaste ja bakade ühisüritus. :) Muust ma ei oska eriti kirjutada. Aga detailidesse mitte laskumata ma võin veel öelda seda, et… kui järgmine kord Henrik peaks uuesti Viru Valgega külla tulema, siis ma viskan selle lihtsalt aknast välja!

Korea keele eksamil saatis mind vist tõepoolest Taeyeoni õnnistus unenäost. Eksam läks üpris hästi, kui eelmise semestriga võrrelda. Muidugi, seekord oli õppematerjalide kogus kaks korda suurem ja pidi vaeva rohkem nägema. Sain õpetajaga kokku ja nägin eksamitöö oma silmaga ära. Õpetaja oli ise siiralt üllatunud, kui hästi ma sellega hakkama sain, seda eriti kuulamise ja lugemise osas, kus oli ainult paar väiksemat viga. Koguni kommenteeris, et Lõuna-Korea filmide ja seriaalide vaatamine on mulle kasuks tulnud lugemisel ja kuulamisel.

Jaapani päeval tegin kogemata pika jalutuskäigu, sest arvasin miskipärast, et kogu see üritus toimub Šnelli tiigis, kuigi see oli hoopis Hirvepargis. Ja haha, Anette oli täpselt sama asja teinud. Kuid Kaia ei saanud sel päeval Tallinna tulla, seega võtsin kassikõrvade meisterdamise töötoa enda hoole alla. Kaheksa huvilisega olid meil Margusega isegi palju tegemist. Isegi Jaapani päeva korraldaja tuli kassikõrvu tegema ja hiljem nägin teda ringi lippamas, endal kassikõrvad peas. :3 Aga ma ei saa aru, kuidas mul õnnestus sel päeval Barutot mitte näha.. Kõik peale minu nägid vist teda.

Pole vist enam sissekannet, kus ma ei mainiks SNSD’d. :)

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…