to the Holger’s birthday!

Hea küll, võtsin nüüd end kokku ja üritasin end blogi lainele meelestada, mis ilmselt ka õnnestus, vastasel juhul ma ei istuks praegu enda toas, siin Tartus, mugavas kott-toolis, mida ma muideks jumaldan, sülearvuti, mille aku ei pea üle kolme minuti vastu, süles, kõrvaklapid peas, mida peaks siiski õigupoolest kutsuma pannideks, kuulates enamasti kurvatoonilisi mõtlemapanevaid Final Fantasy VII või süngeid Silent Hilli lugusid, kusjuures Silent Hill soundtracki hulgast olen siiani kohutavalt sõltuvuses laulust, mis on nii-öelda remake Elvis Presley laulust ja laulu nimeks on “Always on my Mind,” aga kui rääkida veel hetkesest muusikast, siis Final Fantasy repertuaarist olen praegu sõltuvuses loost “Dreams and Pride” Takeharu Ishimoto poolt, nõustun samuti Priiduga, et see kuulub ühe parimate lugude hulka Crisis Core: Final Fantasy VII soundtrackist, telekast vaatab vastu EM iluuisutamise võistlus, mida poole silmaga jälgin ja tükk aega sain korraliku kõhutäie naerda, kui Austria iluuisutaja Dmitri Matsjuk komistas tuhandete vaatajate ees (nad kaotasid selle tõttu tervelt ühe punkti!), ning sülearvutis toksin WordPressi, lisaks sellele olen täielikult teadlik sellest, et esimene lõik koosnebki ainult ühest lausest, nagu see on Ralfil vahel kombeks, ja selle tõttu peaksin praegu saama lausa Aasta parima itsitaja auhinna.

Viimasel ajal on kohutavalt palju juhtunud ja annan endast kõigest 7%, et see siia kirja panna, alustades eelmise aasta jõuludest ja kusjuures, kallid lugejad, head uut aastat, kui mul õnnestus enda blondiinsuse tõttu unustada seda kellelegi soovida, ning muidugi, pean enda blondiinsust küllaltki heaks vabanduseks või pigem ettekäändeks, nagu mõned seda nimetaksid. Ja samuti annan endast 1%, et kirjutada vähem selliseid segadusttekitavaid lauseid, mis sisaldavad hulgaliselt rind- ja põimlauseid.

Vaadates tagasi detsembrisse, siis esimese asjana kirjutaksin Holgeri sünnipäevast, mis toimus, kui mu blondiinihõnguline mälu ei peta, 12. detsembril. See oli väga meeldiv üllatus, kui Aurelia kutsus septembris mind enda sünnipäevale, sest muidugi mõista, me teadsime end kaua aega, aga et Aurelia poiss nimega Holger, keda teadsin suhteliselt vähe, keda olin kõigest kaks korda näinud, esimesel korral olles Laura ja Aureliaga suve lõpus ja teisel korral muidugi Aurelia enda sünnipäeval, kuid sain temaga algusest peale väga hästi läbi ja need möödusid tihti naerukrampides, kutsus mind samuti enda sünnipäevale, oli lausa korralik šokk, kui mitte rääkida meeldivast üllatusest. Ärge saage valesti aru, ma ei nurise millegi üle, aga see oli lihtsalt väga positiivne šokk. Ma teadsin Aurelia kaudu, et ta laenutas suvel raamatukogust Natsuo Kirino novelli “Out,” mis talle tohutult meeldis ja seda raamatut plaanin minagi raudselt lugeda, sest teised novellid Kirino poolt pealkirjadega “Real World” ja “Grotesque” olid väga head. Soovitasin suvel samuti talle enda lemmikraamatut, milleks on Koushun Takami “Battle Royale,” aga et ta polnud seda endale muretsenud või raamatukogust laenanud, teadsin täpselt, mida talle kinkida.

Seega, 12. detsembril sõitsin siis bussiga Tallinna ja veelgi muhedam on see, et laupäeviti on pilet kõvasti odavam noorukitele. Holger pidas sünnipäeva vanalinnas Patricku pubis ja kuna ma väga ei teadnud, kus see asub, sain temaga natuke aega enne sünnipäeva algust kokku. Laupäeva kohta oli rahvast üsna palju, nii raekoja platsil kui ka Viru keskuses. Raekoja platsi poole kõndides tuli korraks jutuks minu kuulmine ja ta mainis, et tema sünnipäevale tuleb klassivend, kelle tüdruk on kurt ning temagi peaks kohale tulema. Holger rääkis ühest väga huvitavast ja veidrast unenäost seoses “Losti” teemaga, raekoja platsil saime kokku ühe tüübiga, kelle nimi oli vist Andres, kui taaskord mu blondiinihõnguline mälu ei peta, ja oh häda, sel hetkel sai mu parema kuulmisaparaadi patarei tühjaks ning ma olin kodus enne äraminekut kindel, et küll patareid kestavad ja otsustasin neid mitte kaasa võtta. MY ASS!  Aga õnneks apteegis müüakse neid, probleem sai lahendatud ja läksime seejärel Patricku pubisse, teisele korrusele sünnipäevade jaoks mõeldud keskaegsetes toonides kivituppa, kus andsin Holgerile kingituse üle ja ma olin kogu aeg 107% kindel, et talle meeldib minu kingitus. Meeldiski ja vot, isegi niii väga meeldis, rohkem, kui arvasin. ^^ Tema enda sõnul ei jõudnud ta ära oodata, et saaks seda raamatut lugema hakata. Rahvast hakkas ajapikku juurde voolama, enamik neist olid Holgeri klassikaaslased. Võite arvata küll, mis värk oli. Eks ikka tekiilad soola ja sidruniga, õlud ja kõike muud vahvat. :3 Aurelia jõudis natuke aja pärast Liisuga kohale. Aurelia sünnipäeval, kui mängisime Aliast, siis ma olin vaese Liisuga paaris, kes pidi mu blondiinihõngulist mõistust taluma. :3 Nendega sain hiljem kohutavalt palju naerda, et kõht valutas sellest. Isegi, kui minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud naljad kohale, piisab mulle ainult sellest, kui keegi täiest südamest naerma hakkab ja mind oma naeruga nakatab.

Mõne tunni pärast jõudis kohale Holgeri klassivend, kelle tüdruk pidi olema kurt ja ma olin šokeeritud, et see oli Sirle, keda ma teadsin kaua aega. Ta oli kunagi minu parim sõbranna, me olime üksteist perelaagrites ja mujal näinud. Jah, ma teadsin teda väga hästi. Ma teadsin samuti tema poissi Taavit, mitte isiklikult, vaid olin näinud pilte temast. Kui ta astus sisse, jäin mõtlema, et kus ma küll teda näinud olen, ja Sirle oli tema taga, et ma ei näinud teda esialgu. Ja kui ta ilmus Taavi selja tagant välja… minu seest käis läbi jõhker *GASP* ja peas karjus lause: “WHAA~?!”  Jeaa… see oli šokk, kui väike saab maailm olla. Tõenäoliselt sellel ei ole praegu enam erilist tähtsust, kuid kunagi, kui olin loll ja blondiin (muide, ma peaks siiani vist loll ja blondiin olema), meeldis mulle Sirle tohutult ja olin temasse armunud. Enam-vähem sel ajal, kui ma armusin temasse, siis tuli Taavi ja pehmelt öeldes, sebis ta ära. Rääkisin sama asja Aureliale hiljem, ja ta oli väga üllatunud. Samuti, aastaid tagasi, kui olin armunud ja Taavi tuli vahele, siis tekkis mul tema vastu täielik põlgus. Aastad läksid mööda, samuti võõrandusime üksteisest ja ei suhelnud enam.. eriti. Samuti, aastate jooksul põlgus Taavi vastu kadus. Kuid sellegipoolest, mul oli hea meel Sirlet näha, hea oli temaga juttu ajada ja samuti rääkisin Taaviga, ning mu mulje temast paranes tugevasti. Ei mingit põlglikkust. :3 Mind üllatas asjaolu, et kui nad on peaaegu kolm aastat koos olnud, siis on ta viipe keele selgeks õppinud või midagi sellist. Kuid isegi mina oskasin paremini viipe keeles rääkida, ja tunnistan ausalt üles, kui halvasti see ka ei kõlaks, mu viipe keele oskus on väga palju langenud ja hakkas drastiliselt langema, kui läksin esimest korda kooli.

Igatahes, Holgeri sünnipäev oli väga muhe ja jäin selle väärt õhtuga väga rahule. Kui sünnipäev lõppes, läksime Aurelia juurde Holgeriga, seal jäin ka ööseks. Aurelia kodu oli teistsugusem, kui oleksin osanud ette näha. Väga omapärane ja ilus kodu oli. Jõudsime umbes kella 3 paiku öösel, ajasime köögis juttu ja tellisime pitsat… topeltjuustu ja -peekoniga! Üks kingitustest, mida Holger sai, oli eriti muhe. Klassikaaslased panid vist 600 krooni väärtuses purki münte ja kahekrooniseid ning purgil oli silt: “Masumoos.” Magama sain kella viie paiku öösel ja tekk oli väga mõnus. :3

Pühapäeva õhtuks jõudsin koju. See nädalavahetus oli väga mõnus ja seda ma naljalt ei unusta. Lisaks sellele ma polnud Solarises käinud, mul oli kavas sel nädalavahetusel käia ja.. pühapäeva õhtul, kui olin end sättinud väga mugavalt sellesse samasse kott-tooli, tuli telekast Solarise reklaam, välgatas miski ja lõin käega pähe: “KURAT, ma unustasin Solarises käia!!”

Tänaseks aitab, rohkem hetkel ei jõua ja kindlasti on veel, millest kirjutada, aga seda teen kas homme või… poole kuu pärast. :3

Advertisements

Silent Hill: Shattered Memories OST

Iga Silent Hilli fänn nagu mina teab, et nüüdseks on väljunud uus mäng – Silent Hill: Shattered Memories. Eelkõige platvormile Wii, kuid peatselt ilmub kohe PS2 ja PSPle.

Kuid mängust ma ei hakka siin kirjutama, vaid OSTist (soundtrack – heliriba, võtke kuidas soovite), mis on hetkel paraku illegaalselt saadaval. Aga uskuge mind, ma olen iga kell valmis ostma Silent Hilli muusikaplaate, kui ainult need motherf…flogging värdjad turustaksid neid Eestis. Jah, ma tean isegi, et siinne turg on selle jaoks liiga väike, ma olen majandust õppinud ja tean seda.

Aga tulles tagasi Shattered Memories OSTi juurde. Lubage kõigepealt öelda, et eelmise mängu Silent Hill: Homecoming OST jättis mind tervikuna väga külmaks, kuigi peab tõdema, et seal oli üks võrratult hea laul, mis kuulub SH soundtrackide hulgas ühe parimate hulka. Sellest laulust tegin kusjuures ka ühe pikema sissekande, kus analüüsisin laulusõnu põhjalikult. Kes soovib mälu värskendada, saab lugeda siit.

Shattered Memories OST on üllatavalt hea, teistsugune ja omapärane. Seda on kohati raske kirjeldada. Ärge saage valesti aru, muidugi seda heas mõttes. Minu puhul eelmiste mängude OSTs oli üldiselt nimekirjas teatud lood, mis mulle peale läksid. Ütleme, favoriidid. Kuid Shattered Memoriesi kõlbab väga hästi kuulata tervikuna.

Mary Elizabeth McGlynni poolt on selgi korral neli vokaallugu, mis on enam-vähem.. pole  viga. Kuid üks laul, ühtlasi ka avalaul, on vaieldamatult albumi parim. Ja see laul on “Always on my Mind,” mis on nimelt samanimelise Elvis Presley laulu niinimetatud uusversioon… Silent Hilli jäises ja hõrgus kastmes.

Laulusõnad:

Maybe I didn’t love you
Quite as often as I could have
And maybe I didn’t treat you
Quite as good as I should have

If I made you feel second best
I’m so sorry I was blind
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Maybe I didn’t hold you
All those lonely, lonely times
And I guess I never told you
I’m so happy that you’re mine

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Tell… tell me
Tell me that your sweet love hasn’t died
Give… give me
One more chance to keep you satisfied

Little things I should have said and done
I just never took the time
You were always on my mind
You were always on…
You were always on…
You were always on my mind
You were always on… on my mind

Mul pole muud eriti midagi öelda, vapustavalt lummav. Ja muide, pange tähele. Shattered Memoriesi ametlikus traileris kõlab Mary hääl teistsuguselt. Justkui laulaks ta väga kõrgelt.

Hetkel ei oskagi muud kirjutada. Igal juhul saan puhta südamega öelda, et kuulasin albumi esimesel korral algusest lõpuni ja tõesti, ma pole seda varem teinud. Kuid kuulama hakates juhtus nii ja peab mainima, et seda on tervikuna väga meeldiv ja hea kuulata. Üldjuhul on minuga nii, et albumis on teatud favoriidid ja kuulan ainult neid. Shattered Memoriesiga seda mul pole. Akira Yamaoka on suurepärase albumi teinud.

Kusjuures, albumis oli üks lugu, mis mõjus mulle väga.. khm, väga negatiivselt. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et selle loo pärast ma jätsin kooli vahele, sest tunded, mida lugu tekitas… oli peamiselt masendus, üksindus ja kurbus. Tõtt-öelda pärast selle loo korduvat kuulamist see ei mõjutanudki, aga hommikul ärkasin üles ja loo esimene pool kummitas mind, ja kohe, sattusin masendavasse tujusse. Paar asjakohast säutsu Twitterist:

One song from there completely turned down my mood today. Songs with Mary Elizabeth McGlynn were great.

1:01 PM Dec 11th from web

http://www.youtube.com/watch?v=uNuv6-NCBd0 This song (the beginning!) was able to make me sad and completely turned down my mood

1:04 PM Dec 11th from web

Täpselt nii.

Akira Yamaoka – Creeping Distress.

Kuid see oli tõesti jah, väga ootamatu sündmus. Hetkel ma tõesti ei julge Creeping Distressi korduvalt kuulata. Nimelt see esimene pool, Priidu kirjeldus oli hea: kuiv kitarr. Ja ma olen üsna kindel, et ma ei olnud 11. detsembril koolis. Ja see, mida Ralf selle peale ütles, on puhtalt geniaalne:

Ralf ütleb:
interesting
kui koolist puudusid
siis panid ka tõendisse
et jäin koju, kuna creeping distress kummitas

Ralf ütleb:
lp. klassijuhataja
kuulasin silent hilli soundtracki ja minus tekitas depressiooni lugu “creeping distress” blaaa-blaa

All the best,

Pyramid Head

sinner’s reward

Irooniline. Eelmise veerandi lõpus ma rääkisin Keiole, et ta võtaks PSP kooli kaasa, et saaks mõne igava tunni ajal Tekkenit mängida multiplayer’is. Sel ajal oli ta selle laenanud enda sõbra kätte. Täpselt täna, võttis ta PSP kooli kaasa ja mina olin see, kes oli jällegi PSP ühe tuttava kätte andnud.

Ma olin suhteliselt üllatunud, et Virco on lugenud juba ammu Cormac McCarthy “The Road,” mis mul praegu käsil on. Kõigest 70 lehekülge veel ja leheküljed lähevad päris kiiresti. Helena sirvis matemaatika tunni ajal raamatut ja palus, et kui ma sellega lõpetan, annaksin talle seda lugeda.

Küll aga, paar-kolm nädalat tagasi tellisin Krisostomusest kolm raamatut: Silent Hill: Sinner’s Reward, mis pidi olema seni parim SH koomiks, arvestades, et esimesed koomiksid olid suhteliselt jurad ja üsna viletsad soperdised; Predator: Turnabout, mida hakkangi ilmselt lugema pärast “The Road”i ja Crisis Core: Final Fantasy VII Guide Book. Seni on kohale jõudnud vaid kaks esimest, mille järel käisin täna.

Vahetult enne raamatupoodi, kui kõndisin raekoja platsi poole, nägin, et sinna oli tekkinud uus Videoplanet, millest ma pole enne kuulnud. Pärast raamatute otsimist käisin seal ja päris kena nägi välja, ning see vist avati hiljuti. Can’t blame it, viimati käisin raekoja platsil septembri lõpus Teadusfestivali raames.

Silent Hill: Sinner’s Reward’i jõudsin juba läbi lugeda ja päris äge oli. Jättis tõesti SH mulje, kuid lõppes veidike kiiresti ära. Animeblogi suhtes olen nüüd kindlal seisukohal ja hakkan kohe uue blogi loomisega tegelema, pärast sissekannet.

Väljakolimine on sellel reedel. Ehk siis jätan hüvasti selle korteriga. Poolteist aastat siin elada oli küllaltki mõnus, kuni vähi saabumiseni…

the fifth sequels arrived this midnight..

22. september – 5. november

22. septembril asusin koos vanematega Madeira poole teele. See asub Kanaari saarte läheduses, ainult, et saar kuulub Portugalile, mitte Hispaaniale. Lend oli üsna m6nus, mis sest, et pidevalt raputas. Millegipärast pea valutas õrnalt, kuid samas oli kuidagi uimane olla, mis oli… meeldiv. Laksu all.

Niisiis, Madeirast. See koht siin on ikka väga ilus. Enne ma pidasin k6ige ilusamaks maaks, mida ma ise olen külastanud, Austriat; kuid see koht pakub kõvasti konkurentsi. Tegu on kaljustikulise saarega, laavakivid ja kaljud on randadel. Kusjuures, liivarandasid üldse polegi, va ühes kohas, kuhu on Marokost rannaliiva toodud. Muidu meie asume Madeira pealinnas, Funchalis, mis sai nime ühe taime j2rgi.

Meie hotell, 4-tärnine Raga Hotell, on väga m6nus. Alguses oli väike probleem, et meid polnud nimekirjas ja meile anti kaks tuba. Järgmise päeva hommikul saime 3-voodiga toa kätte, nagu pidi olema. Bassein, kohvik, isegi Internet on siin olemas. Kuigi WiFi on ka siin olemas, otsustasin sülearvutit mitte kaasa võtta. Ilma prillideta oli mul alguses väga raske olla, esimese päeva l6pus ostsin endale päikeseprillid, täpsemalt siis natsi-Armani prillid. That’s right!

Päev pärast kohalejõudmist oli meil saart tutvustav ringreis, mis kestis pmst terve päev. Bussiga mägedesse sõit oli üks kõige meeldejäävamaid elamusi üldse, sest me olime pilvedes ja pilvedes olles on põhim6tteliselt sama nagu tugevas udus olemine. Teate, mind on alati udu lummanud. Silent Hill’ides on udu väga tugev faktor ja pealegi, udu nähes valdab mind selline tunne, et seal on midagi salapärast ja müstilist. Pilvede sees sõitmine mõjus mulle nii kuradi võimsalt. It was so… beautiful! Päeva keskel käisime söömas, kus mina sõin espada kala ära, mis ise oli üllatavalt maitsev. Mitte keegi ei ole seda kala elusalt näinud, sest see kala elab ookeanipõhjas 2000 m sügavusel ja ta meelitatakse kuidagi kõrgemale, et teda saaks välja 6ngitseda. Kui ta veepinnale j6uab, siis on ta juba surnud; rääkimata veel suurtest silmadest. Me nägime seda kala turul ka ja suhteliselt… hirmuäratav nägi välja oma teravate hammaste… ja suurte silmadega, kohati väga muhuline.

Siinsed inimesed on väga lahked ja head. Päev pärast ringreisi käisime turuhoones, mis oli ikka kõvasti erinev Tallinna turust. Paljud müüjad pakkusid meile puuvilju ja lasid meil proovida, nad olid väga lahked. Kusjuures, me proovisime ühte granaatõuna, mis oli võrratult hea, et ostsime ka ühe granaatõuna. Kaubanduskeskusi on siin enam-vähem. Nagu ma ikka filmifriik olen, otsisin filmipoode. See muutus esimestel päevadel üsna frustreerivaks, sest ma ei leidnud kuidagi neid. Tähendab, me olime seal kaks nädalat; esimene nädal oli mõnusalt päikeseline ilm, kus peamiselt lebotasin basseini kõrval; kuid teisel nädalal olid pilves ilmad ja seega möödus aeg rohkem ringi vaatamisele. Sealhulgas avastasin ka saare kõige suuremaid kaubamaju. Saare kõige suurem kaubanduskeskus – Madeia Shopping, seal ma käisin lausa kaks korda. 111 poodi, 18 söögikohta, 1080 tasuta parkimiskohta ja mis kõige parem – 7 kinosaali ! Mäletate, kuidas ma olen tahtnud juba pikemat aega PSP mängu Crisis Core: Final Fantasy VII? Ma lõpuks sain selle! Ja sealtsamast kaubanduskeskusest, tõesti, mul olid väga suured ootused, kuid mu ootused said täielikult ületatud. Niivõrd head mängu PSP’l pole ma mänginud ja kui Silent Hill’i mängud välja jätta, siis ma pole kaua aega mingile mängule nii kaasa elanud. Ma olen nüüdseks seda mänginud 29 tundi ja 39 minutit.

Igatahes, kaubanduskeskuses oli elektroonikapood, mis oli väga võimas. Filmi osakond oli vägev, sealt ostsin teisel korral kaks filmi: Platoon (2-Disc Definitive Edition) ja Schindler’s List (Steelbook 2-Disc Collector’s Edition, mis oli 9.90 eurot!). That’s awesome. Sealt sain ka Janikale kingituse ostetud. Teisel korral käisin kinos “Saw V” vaatamas; kino oli võimas. Saal oli tohutu suur ja ekraan hiigellai. Ma muidu poleks läinud kinno, kui film oleks portugali keelde dubleeritud.

Merevesi oli isegi soojem kui meie hotelli basseini vesi. Meie hotelli lähedal oli koht, kust sai merevette ujuma minna. Merevesi lainetas üsna mõnusalt ja ujumine seal oli üsna meeldejääv ja lahe; kuigi ühel korral laine surus mind tugevasti ühte kivi nii et kriimustasin enda jala ära. Mul oli üsna palju punaseid triipe jalal; nagu ma oleks enda jalgu lõikunud. Aga see nägi muidu kihvt välja.

Siis oli meil ka Levada matkatee, mis oli 8 km pikk. Kitsas matkatee, paremat kätt oli kuristik ja vasakut kätt kõrgendik. Ma tahtsin osta Xbox360 meie hotelli lähedal suurest kaubanduskeskusest, Forum Madeira. Peamiselt Silent Hill: Homecoming’u pärast olen tahtnud seda osta ja olin juba algusest peale kindel, et ei osta seda Eestist. Forum Madeira ühes elektroonikapoes nägin seda 190 euroga (Premium komplekt), mis on eesti kroonides ligi 3000 krooni; kuid Eestis maksaks see 5000-6000 krooni. Tohutu hinnavahe, ei saanud võimalust jätta kasutamata. Plaanisin seda osta viimasel vabal päeval; kuid käisin vanematega kingitusi seal otsima 4 päeva enne tagasilendu ja olin emaga ühes riidepoes. Kui ma välja tulin, nägin, et isa hoidis suurt kilekotti. Ma olin üllatusest sõnatu. Nad soovisid mulle õnne ja kinkisidki Xbox360’e.. Ma ei osanud seda ette näha. Silent Hill: Homecoming’ut ma ei leidnud kusagilt, kuid ostsin ühest kohast GTA IV kõigest 39 euroga, kuigi nt Madeira Shopping’us maksis see 75 eurot.

Mis veel. Lõpetuseks ütlen, et ma olen veidike pettunud Horizont Travelis. Giid rääkis samamoodi nagu Arnold Rüütel ja pealegi, me saime seal 12 tundi vähem olla kui lubatud, lennuajad muutusid. Me pidime jõudma 6. novembri hommikuks Eestissse, kuid see-eest jõudsime hoopis 5. novembri õhtuks. Vähemalt sain ma enda sünnipäeval kooli minna, kuigi ütlesin õpetajale, et tulen reedel kooli. Ja ma ei kahetse, et tulin kooli. Veel, ekskursioone, mida pakuti, polnud piisavalt. Nt paljud soovisid ekskursiooni botaanikaaeda, kuhu sai minna kas köisraudtee, bussi või taksoga ja giidid ei viitsinud korraldada seda.

So… that’s it, kusjuures, ma pidin täna geograafia tunnis jälle klassi ees lühidalt enda rännakust rääkima. Täpselt nii nagu pärast Pariisi reisi. Tegelikut ma sain paar uut fakti enda kohta ka veel teada selle reisi vältel. Ma lugesin Madeiral lõpuks “Battle Royale”i lõpuni! It’s terrific.

One more soul to the call…

Järgnev sissekanne on pühendatud Silent Hill’i fännidele ja need, kellele käivad närvidele sellesarnased fanboy mulad, võivad kenasti sissekande lugemata jätta. Eriti veel, et salmi analüümisel ei saa lugejad sellest aru ja samuti seal võib leiduda spoilereid mängude kohta. Kes kavatseb läbi mängida neid mänge, siis on tungivalt soovitatav, et jätate laulusõnade analüüsi lugemata. But let’s say.. ma kirjutasin selle sissekande enda jaoks.

Seitse päeva tagasi väljus uus Silent Hill’i mäng, mis on seerias kuues mäng ja täpsemalt kannab pealkirja : “Silent Hill: Homecoming.” Mäng on saadaval järgmise põlvkonna konsoolidele ja ka arvutile. Siinkohal panebki mõtlema, et mu arvuti ei veaks seda mängu välja; seega oleks juba aeg osta konsool. Mul jääb üle valida, kas Xbox360 või PS3. Mõlemal on väga head eelised, kuid millegipärast kaldub PS3 poole, sest sellega saab ka Blu-Ray filme vaadata. Kui üldse läheb nii kaugele, et hakkan ostma ühte neist, siis seda ma kohe kindlasti ei osta siit… erm, *köh* Eestist..

Mõned juba teavad, et peamiselt kuulan Akira Yamaoka lugusid – Silent Hill’i soundtrack. Ühes eelnevas sissekandes “25 lemmiklaulu” on juba toodud üsna mitu tema lugu. Iseasi, kui te neid kuulanud olete.

Silent Hill: Homecoming’uga tuleb muidugi ka välja uus OST (mis pidi väljuma septembri lõpus, kuid praegu pole sellest kippu ega kõppu), millest üks laul on mulle eriti kõrvu jäänud.

Akira Yamaoka feat. Mary Elizabeth McGlynn – One More Soul To The Call

Alguses olin suhteliselt neutraalne, teist korda kuulates mõistsin, kuivõrd hea laul see on. Ma poleks osanud arvata, et see suudaks üle trumbata isegi lood “Theme of Laura” ja paljud muud, see laul on saanud ka üheks mu lemmikuks ja isiklikult arvan, et see laul on üks parimaid Silent Hill’i soundtrack’ide seas.  Juba otsekohe alguses suudab laul tekitada väga hirmsa feeling’u, mida pole minu puhul suutnud teha mitte ükski lugu/laul. Kuulake esimesi sekundeid ja samal ajal jälgige seda pilti kahest vennast, brr.

Laulusõnad viitavad millelegi, mis toimub mängus ja eriti pööraks tähelepanu ühele salmile, mis võib olla justkui viide varasemate Silent Hill’i peategelaste saatustele.

Damage done to the flesh, what they said, in the name of the…
Damage done to the heart, is the start, of the end!
Damage done to my soul, and you know, it knows where my…
Damage done to my life, cursing loud, at the chaos!

I – damage done to the flesh, what they said, in the name of the…  Kõige esimeses Silent Hill’is sai Alessa jõhkralt põletada puhtalt religiooni pärast. Sisult langeb mäng enam-vähem kokku filmiga, ainult et Rose’i asemel on Harry ja mees kaotab oma tütre, Cheryl’i.

II – damage done to the heart, is the start, of the end!      “Silent Hill 2” – James’i armastatud naine suri paar aastat tagasi kohutavasse ja müstilisse haigusesse. Ta saab ühel päeval kirja oma surnud naiselt, kes palub James’il tulla nende a special place’i – Silent Hilli.

III – damage done to my soul, and you know, it knows where my…    “Silent Hill 3” on järg esimesele mängule. Peategelaseks on teismelisest Heather, kelle nimi oligi algselt Cheryl (see on mu lemmik tüdruku nimi, muuseas), mis muudeti nn uue elu alustamiseks. Aga, ma arvan, et temas võib olla mingi osake Alessa hingest. Või siis mõeldakse kahjustuse all seda, et Heather leiab oma isa kodust.. jõhkral moel mõrvatuna.

IV – damage done to my life, cursing loud, at the chaos!

Viimase rea puhul olen kahevahel, et kas see võib olla “Silent Hill 4: The Room” või hiljuti PSP’le väljunud proloog “Silent Hill: Origins.”

“Silent Hill 4: The Room” toimus lühidalt see, et Henry jäi enda korterisse lõksu ja mäng oli jõhkralt tugeva klaustrofoobilise hõnguga. Kui ta üles ärkas ühel päeval, oli ta uks kinni aheldatud. Paari päeva pärast ilmus tema vannituppa suur auk ja tänu augule on ta leidnud ta mitmesugustes kohtades – metroos, metsas, haiglas, vanglas. Lühidalt, ta sattus neetud korterisse. Või mõeldakse üldse hoopiski… Walter Sullivani…

“Silent Hill: Origins” – tundub, et sellel real on rohkem nimelt selle osaga pistmist. Travis O’Grady on veoautojuht, kes kaotas oma mõlemad vanemad lapsepõlves – ema läks hulluks ja muutus täiesti teiseks inimeseks ning leidis omale otsa ja tema isa süda oli liiga murtud kaotusevalust, et leidis ka üsna pea tee teispoolsusele. Travis sai lapsepõlves päris suuresti kannatada ja kui ta Silent Hill’i jõuab, kõik tema mälestused tõusevad järjest esile nagu kork veepinnal. “cursing loud, at the chaos” – kui me vaatame the bad ending‘ut, siis tuli välja, et tema oli hoopis The Butcher (mingil moel meenutab ta Pyramid Head’i) ning tema tappis hoopis oma ema, isa ja hotelli administraatori. Aga muidugi, see viimane lause võib olla puhtalt teoreetiline.

Kuutõbisus.

Kui ma täna ärkasin, siis nägin, et “Silent Hill”i poster, oli pooleldi ära kakutud. Ülemine osa oli lahti, poster otseses mõttes rippus. Ma muidugi kirusin enda mõtetes, et kes see tegi nii jne. Siis ma arvasin, et teip on küllalt vanaks jäänud ja ei pidanud enam vastu.
Köögis hommikusööki süües ema küsis minult muigavalt: “Mis sul hakkas, et postri ära kiskusid?”
Ma vaatasin emale imeliku näoga otsa ja küsisin: “Misasja?”
Tema sõnul mina kiskusin SH postri seinalt, arvatavasti olin ma kuutõbine või miskit.. Nad ärkasid postri krabina peale üles ja nägid mind seda maha võtmas. Kui ma sain ülemise osa lahti võetud, siis ma hakkasin edasi magama. Noh… sellist jama on päris keeruline kommenteerida. Ma ei mäleta midagi sellest. Kuutõbisus on ikka kummaline.. Huvitav, kas “King Kong”i poster seisab ka homme hommikul üleval?

Eelmise nädala laupäeva öösel lugesin läbi raamatu “Harry Potter ja surma vägised.” Tegu oli hea raamatuga ja pani HP saagale väärika punkti lõppu. Nüüd kui see on läbi loetud, siis tekkis suur soov lugeda mingit head raamatut. Kõige enam sooviks lugeda sellist raamatut, mis hoiaks pinget ja õudust üleval samamoodi nagu seda suudab teha “Silent Hill.” Sisud jms ei pea muidugi kattuma, aga midagi müstilist… :)
Kahtlen, et üldse sellist raamatut eestikeelsena leidub.
Nagu ma olen aru saanud, Remarque pidavat olema hea kirjanik. Otsustasin, et järgmine raamat, mille ma ostan, on Remarque “Läänerindel muutuseta.” Minu mäletamist mööda pidi see olema vist Ralfi lemmikraamat (või siis üks lemmikraamatutest) ja vähe kahtlane, et see raamat mulle pettumust valmistada suudaks. :)

What’s happening to me?

Eelmise nädala esmaspäeval käisin šoppamas. Otsisin seda, mida olen ootanud üle pooleteise aasta – Silent Hill: Origins’i. Väga kaua aega ootamist ja lõpuks on see käes. :) Kui ma seda Tartu Kaubamajas poeletil nägin… siis need olid lausa mu instinktid. Süda hakkas kiiresti taguma, Liikusin automaatselt riiuli poole, haarasin selle mängu riiulist ja kõndisin otsejoones müüja juurde. Pärast ostmist andsin sellele ühe mopsu… täpselt samamoodi, nagu tegin pärast SH dvd ostmist.

Põhiline asi, millest ma kirjutada tahtsin… Ma olen enda pärast natuke mures. Sel ajal, kui ma koos vanematega telekast Miss World’i valimist vaatasime, siis vanemad kurtsid mulle, et ma olen viimasel ajal vaiksemaks jäänud… mis on iseenesest tõsi tegelikult.
Viimasel ajal olen tõepoolest vaiksem. Aga see pole ainult kõik, sellega seoses olen muutunud ka natuke ükskõiksemaks, tujukamaks, endasse tõmbunuks. Mitte kuidagi ei tea, miks nii on. Ei oska öelda, miks..

Aga samas olen muutunud teravmeelsemaks, mis on teinud mind natuke jutukamaks. See oli seriaali Stargate SG-1 mõju. Peamiselt esimese veerandi jooksul vaatasin järjest ära 4 hooaega järjest. Üks peategelastest Jack O’Neill oli seriaalis oma teravmeelsuste ja naljadega ülimalt naljakas, et olen mõnevõrra tema sarnaseks muutunud. Näiteks, kui seriaali ühes osas Carter seletas mingit keerulist teksti O’Neillile, millest ta alati aru ei saa, siis ta ütles: “Mul on kõht tühi.” Seda väljendit kasutan tihti, eriti kui keegi ajab mingit teksti, millest ma aru ei saa. Mõned on seda minus isegi märkanud.
Teine näide – kehalise kasvatuse tunnis kaks klassivenda hakkasid üksteist togima. Ma ütlesin: “Ma ei teadnudki, et te homod olete.”

Aga ma arvan, et teise lõigu puhul.. there’s only one cure.