Kaitstud: 아름다운미래는 기다리고 있지?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

the happiest day in my life.

Juuni keskel, mõni paar nädalat enne Lõuna-Koreasse minekut jälgisin Girls’ Generationi kalendrit ja kirusin omaette, et miks nende viie nädala jooksul, mil olen teisel pool maakera, ei tee nad mitte ainsatki kontserti. Kui aga lend oli kõigest lähipäevade kaugusel, ilmus kalendris juuli keskele üks märge, mis tähistas kontserti – 12. juulil.

Leidsin suvekoolist ka paar huvilist, kes soovivad samuti kontserdile minna. Kuid see teekond oli üpris vaevaline. Alustades sellest, et kontsert toimub Yeosu EXPO 2012 festivali raames ning see on täpselt Lõuna-Korea lõunarannikul, täitsa tipus, kuhu bussiga sõitmine võtaks vähemalt kaheksa-üheksa tundi. Üsna tume valgus laskus kogu selle asjale. Sinna saamine on lihtne, rongiga võtab sõit ainult neli tundi, kuid tagasi saamine oli omaette probleem. Kõigest poolteist nädalat enne kontserti uurisime rongiplaani ja selgus, et viimane rong, mis tooks meid tagasi Suwonisse, oli juba välja müüdud.

See heidutas kohe Jenny’t ja Hannat, sest see tähendaks Yeosus ööbimist. See juba tähendaks kahe tunni üle laskmist. Ega minagi ei tahtnud väga sinna ööseks jääda ning koolitundidest puududa, kuid samas ma tundsin, et see on otseses mõttes once-in-a-lifetime võimalus ning ma ei lase sel nii lihtsasti käest minna. Võitlusvaim oli kõrge, olin väga motiveeritud, olin valmis kõigeks ja korrutasin endale peas: “I am definitely going there, even if I have to go alone.” Nii ma ütlesin endale ja ka teistele, kes tundsid huvi kontserdile mineku organiseerimise vastu.

9. juulil, pärast mitmeid kahtlusi ja hädasid, õnnestus mul osta pilet Yeosu EXPOle ja samuti rongipiletid. Asi läks oodatust paremini, tunduvalt paremini, sest ma sain rongipileti viimasele rongile. Tuli välja, et see rong oli ainult reserveeritud Yeosu EXPO külastajatele.

See kõik tähendas seda… et ma näen *tegelikult* Girls’ Generationi laval esinemas. Ning ma ei pea sinna ööseks jääma. Jenny ja Natalie otsustasid minuga kaasa tulla. Asjad läksid oodatust palju paremini.

12. juuli… oli, kui mitte kõige õnnelikum, siis üks õnnelikumaid päevi minu elus. Ei, kindlasti.. kõige õnnelikum päev minu elus. Ma ei mäleta ühtegi teist päeva, kus ma oleks nii pööraselt rõõmus olnud. Tõesti, see kogus rõõmupisaraid sel päeval polnud naljaasi. :D

Juba rongiga Yeosu poole sõites olin ma juba nii suur rõõmupall, täis elevust ning aeg-ajalt tuli pisar naeratamisest silma. Rongisõit möödus üllatavalt kiiresti. Yeosu EXPO… see koht oli kuradi hiigelsuur, massiliselt inimesi täis. Me läksime juba vara lava juurde, kuhu oli hulk inimesi juba kogunenud. Seisime paar tundi enne, kui kontsert algas. Ma olen Lõuna-Koreas juba vaikselt niiskusega harjunud, kuid selline niiskus, mis hõngus EXPOs, oli enneolematu. Peopesad olid niisked ning kleepuvad, käed ei kuiva isegi korralikult ära pärast veega pesemist, samal ajal tunned, et on raske hingata. Mõni hetk kartsin, et mu aju ei saa vahepeal piisavalt hapnikku ning minestan. Õnneks seda ei juhtunud. Aga higistamist see ei takistanud. Inimestest õhkas seda kuumust ja niiskust, peaaegu kõik kasutasid midagi lehvikuna. Mõne inimese puhul oli näha, kuidas higipiisad voolab mööda kõrvu.

Sinna tuli igas vanuses inimesi. Alates pisikestest lastest kuni pensionärideni välja. Mõned inimesed vaatasid mulle pidevalt otsa, naeratasid ja ütlesid: “Hi!” See oli üsna nunnu. ^^ Mõlemal pool lava kõrval olid hiigelsuured ekraanid. Kõigepealt läksid tuled põlema. Ekraanid lülitati sisse. Suurtel ekraanidel näidati Girls’ Generationi muusikavideosid. Genie, Echo, Hoot, Paparazzi, Sweet Delight, The Boys. See süstis veel enam ootusärevust sisse.

Girls’ Generationi soojendas Kay Bora ja EXO-K. See oli Jenny jaoks kaks kärbest ühe hoobiga, sest nii Girls’ Generation kui EXO-K on tema favoriidid.

Siis nad… üheksa inglit tulid lõpuks lavale. Issand, millises eufooriaseisundis ma olin. Ma olin tõeliselt elevil, rõõmus, täis siiraid ja puhtaid emotsioone. Mihklil oli selles mõttes õigus, et minust oleks pidanud fancami tegema. Sest ma kujutan ette, et kõrvalt oleks see vaatepilt olnud meeletult naljakas. Nagu ma ütlesin, ma olin meeletult õnnelik. Nii siiralt õnnelik, et pisarad jooksid konstantselt silmadest. Kogu see kontsert nägi peaaegu välja nii, et tegin digikaameraga pildi, pühkisin käega pisarad vasaku silma alt ära, tegin järgmise pildi, siis pühkisin järgmised pisarad parema silma alt ära ja niimoodi see käis lõpuni nagu kellavärk. :’D

Kogu värk kestis pool tundi. Genie, Run Devil Run, Hoot, Mr Taxi ja The Boys. Ei olnud kõige suurem kava, aga ma jäin enam kui rahule. Selle tipuks kuulsin isegi enda lemmiklaulu. Veel naljakam oli see, mis minuga toimus pärast kontserti. Ma olin veel hullemas eufooriaseisundis kui kontserdi ajal. Olin justkui omaette õnnemulli sees. Eufooriapilvede kõrgusel. “Ma nägin neid-ma nägin neid” mõtetega kümbluses. Muudkui muhelesin ja itsitasin omaette, hästi laia naeratusega. Jenny ja Natalie olid päris üllatunud, kui siiralt õnnelik ma olin. Jenny: “Wooow, look at him!” :D

Kontserdijärgselt oli meil rongini aega umbes poolteist tundi ja selle lõime laiaks Yeosu EXPOl ringi kõndides. Ööhämaruses ja hoonevalgustitega oli vaatepilt veelgi võimsam kui päeval. Värvide mäng, suurte näitustehoonetega. Kogu see plats oli nagu üks meeletult suur messikeskus suurte ja uhkete hoontega. Samsungi hoone. Lotte hoone. Neid võib näppudel üles lugeda. Kahjuks ei olnud nii palju aega, et kõike näha. Vaatamisväärsusi seal jagus ja see koht oli meeletult suur. Ostsin hästi palju suveniirikesi. Võtmehoidjad ja T-särk.

Isegi, kui rongiga tagasi sõitsin, sulesin enda silmad ja üritasin enda peas läbi elada uuesti mälestusi kontserdist. Terve tee jooksul tulid rõõmupisarad neli-viis korda silma. Eufooriaseisund kestis mitu päeva järjest. Tihti oli selliseid olukordi, kus olin mõtetega eemal ja sõbrad pidid mind kaks-kolm korda tagasi maa peale kutsuma, et ma pööraksin nendele tähelepanu. :D

Jah. Ootasime lava ääres ligi kolm tundi. Niiskus ja kuumus oli erakordselt enneolematu. Kuid see kontsert oli iga närvirakku ja higipiiska väärt. :)

Vasakul Jenny ja paremal Natalie.

See ei ole küll minu filmitud, aga lõpetuseks Genie videolõik kontserdist. Kusjuures, pange tähele, kui Tiffany ütleb lõpus “DJ! Put it back on” asemel hoopis “Yeosu, put it back on!” :’)

farewell then.

Võib-olla ma olen pikemat aega juba depressioonis, kuid külmale tõele otsa vaadates olen seda eitanud või pole lihtsalt sellest aru saanud. Võib-olla peidab mu alateadvus mingit sõnumit, mida ma ei julge enam välja öelda, sest selle ilmsiks tulek ei muuda ehk nagunii mitte midagi, olgu see nii oluline kui tahes minu jaoks. Võib-olla ma olen baka seltskonnast väsinud. Ei, võib-olla lihtsalt ümbritsevatest inimestest väsinud. Võib-olla peitub põhjus kuskil mujal. Maeitea-maeitea..

Igatahes, sellel polegi tegelikult enam mingit tähtsust. :) Kuid ma tean, et ma vajan keskkonnamuutust. Teist kohta, teist keskkonda, kus saan asjade üle rahulikumalt mõelda, teises perspektiivis ja ilma mõjutusteta.  Ma olen väsinud ja kurnatud. Täpselt seepärast..

ma lähen Lõuna-Koreasse viieks nädalaks. Juba homme hommikul kl 7:35 lendan kaugele siit.

Ajou Ülikooli raames toimub rahvusvaheline suvekool. Sinna tulevad inimesed Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Seal hakkan õppima korea keelt, korea kultuuritöökoda ja IT-d. Korea kultuuritöökoja kursus on igal nädalal erinev – esimesel nädalal õpime taekwondod, teisel nädalal külastame mudafestivali (jah, kõik püherdavad ja maadlevad muda sees), kolmandal nädalal käime Hyundai autotehases ja veel palju muud.

Väga palju asju hakkab toimuma. Ma ei teagi, kust alustada – Jeju saar (sinna lähme juba nelja päeva pärast ja korea keele õpetaja mainis, et isegi tema pole veel seal käinud), Everland, Donggangi parvetamine ja veel. Viimased paar kuud, õigemini sellest ajast saadik, kui teatati, et olen ametlikult vastu võetud, on mul nii suur elevus sees olnud, et ma vaevu saan öösiti magada. Kui lugejad mäletavad eelmistes postitustes mainitud tähtaega, siis see oligi sellesama asjaga seotud.

Viimase kuuga nägin enam-vähem peaaegu ära kõik inimesed, keda ma soovisin näha. Kuid on ikka veel paar inimest, kellega jooksid kokku saamise plaanid rappa ja sellest on kahju küll. Kuid mis siin ikka.. Enam sel polegi tähtsust. Keda iganes ma tahtsin näha, kuid erinevatel põhjustel ei saanud, näen järgmine kord siis paari kuu pärast. :)

Korea keele õpetaja tuli eile maasikaid ostma minu käest lõuna paiku keskturul. Samal ajal oli päris korralik järjekord tekkinud ja ma ei pannudki teda esimese korraga tähele, kuni ta kummardas natuke ettepoole ja ütles südantsoojendava häälega “Tere!” Alguses plaanis võtta kaks kilo maasikaid, kuid mõtles ümber ja võttis hoopis kastiga viis kilo. Harjutasin natuke korea keelt, ütlesin õpetajale: “See inimene mu kõrval on mu isa.” Soovis mulle head reisi ja ütles, et tuleb kohe kindlasti augustis tomateid ostma ja muud. :3

Kohver seisab mu toa põrandal juba terve päeva ja mõtlen, mida veel kaasa võtta. Kohver on täpselt pooltäis. Tagasi tulen ju niikuinii suurema pagasiga. Ma olen isegi üllatunud, et nii vähe asju.. Kollane vihmavari, mille ma ostsin paar päeva tagasi lihtsalt põhjusel, et selle aasta lemmikseriaalis “Love Rain” oli meeldejääv stseen SNSD Yoona ja Jang Geun Sukiga, ei mahu lihtsalt mitte kuidagi kohvrisse ära! See on liiga pikk..

Eveli ja keegi veel tegi lausa spetsiaalse palve, et tooksin neile korea mehe. Kadii tahab külmkapimagnetit. Anette tahab pandaga võtmehoidjat. Ühesõnaga jah.. :3

Jään kindlasti teatud inimesi väga siiralt igatsema. Juba ainuüksi lähedastega hüvastijätmine on raske, kurb ja vaimselt väga rusuv.

Üks mu suurimaid unistusi… lähebki tõepoolest täide. ^^

Nüüd lähen igatahes jooksma pooleks tunniks, käin duši all, mugin metsmaasikaid ja üritan magama minna. Eks näis, kas suudan üldse magama jääda või mitte, sest juba eelmisel öösel ma vähkresin pikka aega voodis elevusest. *-*

Kusjuures, eile õhtul, kui jooksmast tagasi tulin, siis kaks aasialast küsisid minu käest teejuhiseid. Noormees ja preili. Nad tulid Hong Kongist ja soovisid minna raekojaplatsile. Noormees oskas päris soravalt inglise keelt. Juhatasin neile ilusti kätte suuna, kuhu ja mis suunas minema peab. Tagasi koju jõudes ma olin ikka nii sillas nii lihtsast asjast. See oli ilmselt ka esimene kord, kui aasialastest turistid on minu käest abi küsinud. Ma vist isegi lootsin, et nad on hoopis Lõuna-Koreast pärit.. Oleks saanud natuke korea keelt harjutada. Nyaw. :3

kuidas saada sushisõltlaseks?

Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^

Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.

Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.

Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.

<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod

<lostinthemist> O_____O

<lostinthemist> MILLISES?!

Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3

Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^

Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!

sidrunilimonaad ajab mürama.

Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3

Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!

Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.

 <lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)

<Dream> lolwat :D

<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!

<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale

Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.

Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..

Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3

10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3

Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.

Ta…

Ta…

Ta….

Ta magas Totoro kõrval!!! D:

Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.”  o_o’

Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.

Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.

Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….

Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3

some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D