hullu pardi lubadus.

Miskipärast ei jõudnud kohe selleni, et pajatada Jungwoo ja Danbi külaskäigust detsembris. Siis tuli vaheaeg, aga ei leidnud enda jaoks õiget momenti alustada kirjutamist, jaanuar lendas mööda õppimise tähe all ning kui nendega sain ühele poole, tuli juba järgmine korealane, Minji, külla.

Kõigepealt jätkaks sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Jungwoo ja Danbi külaskäik oli nagu unenägu ja see aeg möödus meeletult kiiresti. Vaatan aeg-ajalt pilte koos oldud ajast ja naeratan endamisi. Jungwooga olime ühel meelel, kuivõrd meie koosviibimine meenutas suvekooli, vaatamata sellele, et samal ajal näpistab õues rõskelt jäine külm.

Mõni postitus tagasi kirjutasin, mida me teeme ja kuhu ma neid viin. Praktiliselt nii oligi sõna-sõnalt, kui mõningad muutused välja arvata. Tsiteerin üle-eelmist postitust:

Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis  (raekojaplatsi jõuluturul). Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel.

Pildid räägivad ehk iseenda eest.

15998_261331993993102_1383063829_n

SAMSUNG

Näljased ja ilusad.

IMG_0899

Kusjuures… ma olen ilmselt üks viimaseid inimesi, keda võiks iseloomustada sõnaga “patriootlik” ning mu sõbrad kindlasti nõustuvad sellega. Aga kui tegin neile esimesel õhtul tuuri Vanalinnas, siis tekkis ometi endas uhke tunne ja et meil on tõesti, mida näidata ja mille üle uhke olla. See lõi välja eriti tugevalt siis, kui ma rääkisin laulvast revolutsioonist ning näitasin sellekohaseid videosid. Jõulude paiku õhtusel kellajal vanalinnas ringi liikuda on tõesti väga ilus. Jõuluturg raekojaplatsil tekitas eriti maagilise ja sooja jõulutunde. Soojuse osas võib-olla aitas glögi natuke kaasa, aga see selleks. :D

Naljakas oli sealhulgas see, kuivõrd hämmingus olid need kaks korealast. :D Kui nad nägid jõuluturgu, vaateplatvormi Vanalinna ülemises osas või sinist lasterongi mööda tuhisemas tänavatel, siis nad ahhetasid kooris: “Whoaaaa!” Danbi läks eriti hüppesse, kui ta nägi seda sinist lasterongi. ∩_∩

Ema helistas esimese päeva õhtul mulle, et uurida, kas mu sõbrad jõudsid kenasti Eestisse. Ükskõik, mida ma emale ka vastasin, Jungwoo üritas kõike minu öeldut jäljendada. Teate küll, kuidas need väikesed lapsed teevad, kui nad imiteerivad kõike, mida täiskasvanud teevad. :’D

IMG_0886

Teletorni esmakordsest külastamisest oli möödas rohkem kui 16 aastat, seetõttu mõjus selle külastamine eriti nostalgiliselt. Mäletan hägusalt tolleaegset fuajeed.. Väga palju on muutunud selle aja jooksul.

SAMSUNG

Danbi kirjutas tahvlile korea keeles “Tallinn,” südamekesed kõrval. Jungwoo kirjutas ülevale paremale nurka: “Jungwoo, Danbi ja Rauno tulid siia.” Janeki kohta puuduvad õnneks teadmised.

Aga me läksime laupäeval sinna just siis, kui torni ümbritses udupilv. Ausalt, me ei näinud eriti kaugele. Aga nagu sellest vähe poleks, pärast torni juurest lahkumist läks taevas paari minuti jooksul selgeks. Seda on näha ka alumisel pildil. Me tukastasime isegi 5-10 minutit teletornis ja sellest ei piisanud. ㅎ.ㅎIMG_0938

Käisime Gotsus söömas. Omanik tuli ka piiluma ja ajasime paar minutit juttu. Ta tõi külaliste puhul isegi ekstra portsu riisi. Sööming oli mõnus. ^^
IMG_1086

Vaatasime mitu korea filmi. Kõige uuema “Running Man”i episoodi. Eesti filmi “Klass.” Mu lemmikseriaali “White Christmas”i paar esimest episoodi. Mängisime natuke. Minu ja Jungwoo vahel oli väike lumesõda. Veetsime koos aega ja muljetasime rummikoola/õlu kõrval pidevalt suvekoolist ja muudest asjadest. Jungwoo ja Danbi polnud kunagi rummikoolat joonud varem. Oleks te ainult näinud Jungwoo nägu, kui ma segasin esimesed joogid kokku. Ta oli metsikult hämmingus, et suured silmad peas ja suu põrandani vajunud. Nagu oleks Jeesuse teist tulekut näinud.  ^ㅅ^

SAMSUNG

[10.12.2012 3:28:53] Rauno: Danbi mängib GTA 4 praegu :D
[10.12.2012 3:29:04] Rauno: me Jungwooga vaatame, kuidas tüdruk mängib, haha
[10.12.2012 3:29:12] Rauno: she kills so many peole!! D:

Ilma naljata, Danbi tappis mängus rohkem inimesi kui mina ja Jungwoo kahepeale kokku. Ta tunnistas seda ise ka hiljem: “I am a VIOLENT GIRL.” Nagu Henrik ütles kunagi mulle.. probleemi ülestunnistamine on esimene samm lahenduse suunas. Haha. ^^

560957_389651467784655_1984392940_n

IMG_1116

Kristi oli samuti meiega Gotsus ja Hellas Hundis. :)

SAMSUNG

Jungwoo soojendab oma varbaid enne lennukile minekut.

Kõigest muidugi ei jõua kirjutada, aga ausalt.. see oli nii ilus nädalavahetus. Teada tuntud värk, kuidas aeg jookseb meeletult kiiresti. Lõpuks jõudis kätte ka aeg, kui nad pidid lahkuma. Pärast nende lahkumist ma ei osanud kuidagi olla. Ei osanud midagi teha. Äkitselt hakkas nii igav.

Advertisements

paparazzi’ed

Päevad ja päevad mööduvad jälle kiiresti, kuid suvest saadik on minuga midagi teistmoodi kui tavaliselt. Üle pika aja, ma ütleks.  Kui ma ütlesin suvekooli inimestele mõned päevad pärast Eestisse tagasi tulemist: “Our summer school was just the beginning,” siis nüüdseks olen veendunud, et nii on see tõepoolest.  Ma ei oska seda kõike sõnadega kirjeldada, kuid pärast suvekooli on mul tunne, et ahelad mu ümber on katki tiritud. Paberid tükkideks rebitud. Suur ränkraske koorem on mu seljalt langenud. Kõige tähtsam, et ma tunnen end oluliselt vabana ja elurõõmsana. Suvekool Lõuna-Koreas tegi selles mõttes küll midagi erakordset.

Isegi, kui pean hallidel ja sajustel hommikutel kella 8ks kooli minema, leian ma endiselt palju energiat naermiseks. Ei, “naermiseks” on väga tagasihoidlikult kirjeldatud – pigem ma tunnen enda sees, kuidas süda hüppab rõõmust lakke.  Mis sellest, kui vihm näkku sajab ja tuul puhub alati vastupidiselt selles suunas, kuhu poole mu juuksetukk on kammitud. Kohati väsitavad ja pikad koolipäevad ei morjenda mu elurõõmsust. Igas väiksemas asjas leian midagi positiivset. Ma tean täpselt, mida ma tahan ja mida ma edasipidi tegema hakkan.

Aktiivsuse tase suvekoolis oli meeletult kõrge. Ilma naljata, peaaegu igal õhtul sai väljas käidud ja midagi tehtud, siis nüüd viimase paari kuuga olen tunduvalt passiivsemaks muutunud. Enam ei kipu nii väga sõpradega kokku saama. Eks juulis oli meie aeg ka väga piiratud ja pidin härjal sarvest haarama.

“Our summer school was just the beginning.”

Ühel juuliõhtul Crazy Duck’i pubis, pärast mitu shoti tekiilat, lubasime Jungwooga üksteisele, et saame iga hinna eest pärast suvekooli kokku. Hetkel õpib Jungwoo aga Rootsis vahetusüliõpilasena. Umbes kuu aja pärast lähebki meie lubadus täide! :’) Just mõned nädalad tagasi ütles, et ta ostsis lennupiletid ja juba 8. detsembril kl 11.05 on ta Tallinna lennujaamas. Temaga tuleb kindlasti kaasa veel Danbi, ja veel kahe korealase saatus on veel teadmata, kas ühinevad samuti. Ma ei jõua detsembrit ära oodata juba. Ma olen juba välja mõelnud, mida kõike me tegema hakkame. Kuhu ma nad viin. Mida ma neile näitan. Ja kõike muud. Ma lähen talle lennujaama vastu suure sildiga korea keeles. :D

Minusse süstib veel rohkem ootusärevust see, et ta toob mulle kingituse. Jungwoo õde saatis talle paki Lõuna-Koreast, ning niipea, kui Jungwoo sai selle nädal aega tagasi kätte.. õrritas ta mind sellise pildiga.

Ma läksin õnnetundest peaaegu lolliks, et hüppasin peaaegu mööda tuba ringi nagu alaarenenud känguru. Jah, see on Girls’ Generationi album Paparazzi. ∩_∩ Kõigest kuu aega veel. Elevus on laes.

Ning rääkides veel sellest, siis üks korealasest sõbranna tuleb mulle samuti külla. Doori läheb kevadsemestriks Türgisse vahetusõpilaseks, ning kui kool saab läbi juunis, tuleb ta Eestisse. Ühel septembriõhtul ta lihtsalt küsis, kas ta võib mulle külla tulla. Kuidas üldse oleks mul võimalik sellest keelduda. :’) Doori oli muuseas minu aegyo õpetaja.

Ma ei leia ainsatki asja, mille üle nuriseda. Kõik on justkui kuidagi paigas. Ei sõltu enam teisest inimesest liiga palju. Ning sama käib vastupidi. Ma armastan enda elu.

Lõpetuseks väike pilt meie videokõnest Jungwooga:

Ja siis ka see:

muffinijaht raamatukogus.

Henrik says: Heh “Kas sina tahaksid olla mu hapukapsas?” küsib neiu Raunolt

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: :’D

Henrik says: Ma võin olla sinu verivorst, kui sa oled ahjukartul

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Ahvatlev :3 Aga kui ma olen hoopis keedukartul?

Henrik says: Siis sa ei ole nii maitsev.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Olen ikka! Aga lihtsalt keedetud, mitte praetud!

Henrik says: Ei

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Aga sa ei ole mind maitsnud veel

Henrik says: Praetud kartulid ja ahjukartulid on paremad.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: touché…

Jõuluvaheaeg oli kahtlemata päris värviline. 28. detsembri varahommikul alustas Tallinnast kolm inimest oma teekonda.. minu väiksesse tagasihoidlikku koju. Tija, Henrik ja Anette. Anettega rääkisin juba novembris Henrikust, kuidas ta vajaks väikest puhkust ja ma ütlesin poolnaljatades, miks mitte tulla minule külla Räpinasse talvevaheajal. Me saaks siis filme vaadata ja niisama logeleda ja Värska veekeskuses ujuda ja metsas ennast segaseks karjuda ja lumesõda teha ja kõike muud. Lõpuks sai Henrik nõusse räägitud ja kui Tijale sellest rääkisin, oli tema ka kohe nii huvitatud sellest.

Mõnes mõttes oli see juba omaette traditsioon. Eelmise aasta talvevaheajal tuli ju Rahel mulle külla paariks päevaks. Ka siis vaatasime üsna suure ajast doramat ja käisime Värska veekeskuses ujumas. Seal oli erakordselt mõnus. Eriti mullivannid. Tegime vahtudest habemed. Ja vahusõda ka päris palju. Ja saunad. Ja Tijaga tegime ujumisvõistlused suures basseinis. Pärast veekeskust oli tõepoolest väike väsimus, kuid samas kõik see mõjus nii värskendavalt.

Ülejäänud õhtu kas vaatasime filme, ajasime juttu või tšillisime niisama. Kogesin pesuehtsat kõditamispõrgut. Tija kõditas mind tervelt minut aega järjest ning ma ei tohtinud vastu panna. ;_; Ma tegin kunagi Tija üpris näljaseks kanavõileivadega ja ta sai minu peale pahaseks, seega andsin talle spetsiaalse loa mind kõditada tervelt minut aega. Vaatasime ära filmid “Sunny” ja “Alien.” Anette polnud mitte kunagi näinud Alieni filmiseeriat, see… oli täiesti andestamatu ja mõeldamatu. Pärast “Sunny” vaatamist vahetasime üksteisega jõulukingitusi. ^^ See oli hämmastav, et Anette vajus kõige esimesena magama ära ning samas magas ka kõige kauem meie seast – rohkem kui 12 tundi. Mängisin Anettega kahekesi Gears of War 2’e. Emps tegi hommikul pannkooke, nyam.

See oli ühesõnaga see, mis tegi talvevaheaja mõnusalt meeldejäävaks. Huvitav on juba mõelda, kes järgmisel aastal külla tulevad.. ^^

Ja aastavahetus? Eh, kuni aasta viimase päeva õhtuni ma ei teadnud õigemini, mida ma teen.  Kolme seltskonna vahel oli valida. Kolme seltskonna vahel läks mõtlemiseks – Ursula ja Lehar, bakad ning filmiveeblased. Filmiveeblaste juurde ma kahjuks ei jõudnudki… Kõigepealt läksin Ursula juurde, kus oli ka Lehar. Oh jumal, pitsakesed olid nii head. Kanast ma parem ei kirjuta, ma tunnen just nüüd kirjutamise ajal, kuidas süljenäärmed hakkasid täie rauaga tööle. “Tujurikkuja” sketšid olid ägedad. Eriti Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen. Väikese hilinemisega jõudsin ka bakasid näha. Kaotasin oma lemmikkinda linnas ära, niu..

Terve see jaanuar venis niiii pikalt. Põhiliselt selle tõttu, et kooli polnud ning toimusid ainult eksamid. See kõik… oli *nii* igav. Eksamid ei olnud see-eest ülearu nii rasked, aga lihtsalt nii igav oli. Ootasin innukalt uut semestrit ja uusi aineid. Kõige rohkem korea keelt. Ühel päeval olin terve päeva Tallinna Rahvusraamatukogus. Osaliselt õppimas, osaliselt aga tahtsin seda näha ja avastada. Veidral kombel ma näen viimasel ajal tihti unenägudes raamatukogu. Aga ma ei teagi, kergelt pettunud tunne oli. Seal ei olnud ju mitte ühtegi maetud aardekirstu ega avastamata, pimedaid kõhedaid koopaid, kuhu saab ainult tõrvikuvalgel minna. TÜRA oli küll kordades põnevam avastada… Päh.

Aga vähemalt.. nägin veelkord sel talvel Priitu. Saatsin ta lennujaama ära ning lendas Norra ära. Ma pidin ikka ju eelkõige kindlaks tegema, et tema telefoni taustapildil ilutseb Sooyoung Girls’ Generationist. Vastasel juhul ma poleks teda lennukile lubanud. :3 Päriselt ka! Ning veel sain Aureliaga kokku Kompressoris, keda ma polnud mitu aastat näinud. Jahm.. kui ma küsisin 2004. aastal teda rate.ee saidil väljavalituks, siis me mõlemad ei oleks osanud arvata, et kaheksa aastat hiljem, me istume Kompressoris ja sööme kartulipalle. Holgerit tahtsin ka niiväga üle mitme aasta näha, aga temaga ei õnnestunud kuidagi kokku saada… Kui mõelda selle kõige peale, siis võib selle talvega isegi päris rahule jääda. Käisin isegi Maddyga muffinijahil. ^^

külmavereline piparkoogiõgard.

Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.

<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)

<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D

Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.

Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.

Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3

Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:

“Kas kellelgi on probleeme sellega?”

Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:

“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”

See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.

Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo,  ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.

Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:

“Where do they keep coming from?”  :’D

Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3

Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.

Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”

Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^

to the Holger’s birthday!

Hea küll, võtsin nüüd end kokku ja üritasin end blogi lainele meelestada, mis ilmselt ka õnnestus, vastasel juhul ma ei istuks praegu enda toas, siin Tartus, mugavas kott-toolis, mida ma muideks jumaldan, sülearvuti, mille aku ei pea üle kolme minuti vastu, süles, kõrvaklapid peas, mida peaks siiski õigupoolest kutsuma pannideks, kuulates enamasti kurvatoonilisi mõtlemapanevaid Final Fantasy VII või süngeid Silent Hilli lugusid, kusjuures Silent Hill soundtracki hulgast olen siiani kohutavalt sõltuvuses laulust, mis on nii-öelda remake Elvis Presley laulust ja laulu nimeks on “Always on my Mind,” aga kui rääkida veel hetkesest muusikast, siis Final Fantasy repertuaarist olen praegu sõltuvuses loost “Dreams and Pride” Takeharu Ishimoto poolt, nõustun samuti Priiduga, et see kuulub ühe parimate lugude hulka Crisis Core: Final Fantasy VII soundtrackist, telekast vaatab vastu EM iluuisutamise võistlus, mida poole silmaga jälgin ja tükk aega sain korraliku kõhutäie naerda, kui Austria iluuisutaja Dmitri Matsjuk komistas tuhandete vaatajate ees (nad kaotasid selle tõttu tervelt ühe punkti!), ning sülearvutis toksin WordPressi, lisaks sellele olen täielikult teadlik sellest, et esimene lõik koosnebki ainult ühest lausest, nagu see on Ralfil vahel kombeks, ja selle tõttu peaksin praegu saama lausa Aasta parima itsitaja auhinna.

Viimasel ajal on kohutavalt palju juhtunud ja annan endast kõigest 7%, et see siia kirja panna, alustades eelmise aasta jõuludest ja kusjuures, kallid lugejad, head uut aastat, kui mul õnnestus enda blondiinsuse tõttu unustada seda kellelegi soovida, ning muidugi, pean enda blondiinsust küllaltki heaks vabanduseks või pigem ettekäändeks, nagu mõned seda nimetaksid. Ja samuti annan endast 1%, et kirjutada vähem selliseid segadusttekitavaid lauseid, mis sisaldavad hulgaliselt rind- ja põimlauseid.

Vaadates tagasi detsembrisse, siis esimese asjana kirjutaksin Holgeri sünnipäevast, mis toimus, kui mu blondiinihõnguline mälu ei peta, 12. detsembril. See oli väga meeldiv üllatus, kui Aurelia kutsus septembris mind enda sünnipäevale, sest muidugi mõista, me teadsime end kaua aega, aga et Aurelia poiss nimega Holger, keda teadsin suhteliselt vähe, keda olin kõigest kaks korda näinud, esimesel korral olles Laura ja Aureliaga suve lõpus ja teisel korral muidugi Aurelia enda sünnipäeval, kuid sain temaga algusest peale väga hästi läbi ja need möödusid tihti naerukrampides, kutsus mind samuti enda sünnipäevale, oli lausa korralik šokk, kui mitte rääkida meeldivast üllatusest. Ärge saage valesti aru, ma ei nurise millegi üle, aga see oli lihtsalt väga positiivne šokk. Ma teadsin Aurelia kaudu, et ta laenutas suvel raamatukogust Natsuo Kirino novelli “Out,” mis talle tohutult meeldis ja seda raamatut plaanin minagi raudselt lugeda, sest teised novellid Kirino poolt pealkirjadega “Real World” ja “Grotesque” olid väga head. Soovitasin suvel samuti talle enda lemmikraamatut, milleks on Koushun Takami “Battle Royale,” aga et ta polnud seda endale muretsenud või raamatukogust laenanud, teadsin täpselt, mida talle kinkida.

Seega, 12. detsembril sõitsin siis bussiga Tallinna ja veelgi muhedam on see, et laupäeviti on pilet kõvasti odavam noorukitele. Holger pidas sünnipäeva vanalinnas Patricku pubis ja kuna ma väga ei teadnud, kus see asub, sain temaga natuke aega enne sünnipäeva algust kokku. Laupäeva kohta oli rahvast üsna palju, nii raekoja platsil kui ka Viru keskuses. Raekoja platsi poole kõndides tuli korraks jutuks minu kuulmine ja ta mainis, et tema sünnipäevale tuleb klassivend, kelle tüdruk on kurt ning temagi peaks kohale tulema. Holger rääkis ühest väga huvitavast ja veidrast unenäost seoses “Losti” teemaga, raekoja platsil saime kokku ühe tüübiga, kelle nimi oli vist Andres, kui taaskord mu blondiinihõnguline mälu ei peta, ja oh häda, sel hetkel sai mu parema kuulmisaparaadi patarei tühjaks ning ma olin kodus enne äraminekut kindel, et küll patareid kestavad ja otsustasin neid mitte kaasa võtta. MY ASS!  Aga õnneks apteegis müüakse neid, probleem sai lahendatud ja läksime seejärel Patricku pubisse, teisele korrusele sünnipäevade jaoks mõeldud keskaegsetes toonides kivituppa, kus andsin Holgerile kingituse üle ja ma olin kogu aeg 107% kindel, et talle meeldib minu kingitus. Meeldiski ja vot, isegi niii väga meeldis, rohkem, kui arvasin. ^^ Tema enda sõnul ei jõudnud ta ära oodata, et saaks seda raamatut lugema hakata. Rahvast hakkas ajapikku juurde voolama, enamik neist olid Holgeri klassikaaslased. Võite arvata küll, mis värk oli. Eks ikka tekiilad soola ja sidruniga, õlud ja kõike muud vahvat. :3 Aurelia jõudis natuke aja pärast Liisuga kohale. Aurelia sünnipäeval, kui mängisime Aliast, siis ma olin vaese Liisuga paaris, kes pidi mu blondiinihõngulist mõistust taluma. :3 Nendega sain hiljem kohutavalt palju naerda, et kõht valutas sellest. Isegi, kui minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud naljad kohale, piisab mulle ainult sellest, kui keegi täiest südamest naerma hakkab ja mind oma naeruga nakatab.

Mõne tunni pärast jõudis kohale Holgeri klassivend, kelle tüdruk pidi olema kurt ja ma olin šokeeritud, et see oli Sirle, keda ma teadsin kaua aega. Ta oli kunagi minu parim sõbranna, me olime üksteist perelaagrites ja mujal näinud. Jah, ma teadsin teda väga hästi. Ma teadsin samuti tema poissi Taavit, mitte isiklikult, vaid olin näinud pilte temast. Kui ta astus sisse, jäin mõtlema, et kus ma küll teda näinud olen, ja Sirle oli tema taga, et ma ei näinud teda esialgu. Ja kui ta ilmus Taavi selja tagant välja… minu seest käis läbi jõhker *GASP* ja peas karjus lause: “WHAA~?!”  Jeaa… see oli šokk, kui väike saab maailm olla. Tõenäoliselt sellel ei ole praegu enam erilist tähtsust, kuid kunagi, kui olin loll ja blondiin (muide, ma peaks siiani vist loll ja blondiin olema), meeldis mulle Sirle tohutult ja olin temasse armunud. Enam-vähem sel ajal, kui ma armusin temasse, siis tuli Taavi ja pehmelt öeldes, sebis ta ära. Rääkisin sama asja Aureliale hiljem, ja ta oli väga üllatunud. Samuti, aastaid tagasi, kui olin armunud ja Taavi tuli vahele, siis tekkis mul tema vastu täielik põlgus. Aastad läksid mööda, samuti võõrandusime üksteisest ja ei suhelnud enam.. eriti. Samuti, aastate jooksul põlgus Taavi vastu kadus. Kuid sellegipoolest, mul oli hea meel Sirlet näha, hea oli temaga juttu ajada ja samuti rääkisin Taaviga, ning mu mulje temast paranes tugevasti. Ei mingit põlglikkust. :3 Mind üllatas asjaolu, et kui nad on peaaegu kolm aastat koos olnud, siis on ta viipe keele selgeks õppinud või midagi sellist. Kuid isegi mina oskasin paremini viipe keeles rääkida, ja tunnistan ausalt üles, kui halvasti see ka ei kõlaks, mu viipe keele oskus on väga palju langenud ja hakkas drastiliselt langema, kui läksin esimest korda kooli.

Igatahes, Holgeri sünnipäev oli väga muhe ja jäin selle väärt õhtuga väga rahule. Kui sünnipäev lõppes, läksime Aurelia juurde Holgeriga, seal jäin ka ööseks. Aurelia kodu oli teistsugusem, kui oleksin osanud ette näha. Väga omapärane ja ilus kodu oli. Jõudsime umbes kella 3 paiku öösel, ajasime köögis juttu ja tellisime pitsat… topeltjuustu ja -peekoniga! Üks kingitustest, mida Holger sai, oli eriti muhe. Klassikaaslased panid vist 600 krooni väärtuses purki münte ja kahekrooniseid ning purgil oli silt: “Masumoos.” Magama sain kella viie paiku öösel ja tekk oli väga mõnus. :3

Pühapäeva õhtuks jõudsin koju. See nädalavahetus oli väga mõnus ja seda ma naljalt ei unusta. Lisaks sellele ma polnud Solarises käinud, mul oli kavas sel nädalavahetusel käia ja.. pühapäeva õhtul, kui olin end sättinud väga mugavalt sellesse samasse kott-tooli, tuli telekast Solarise reklaam, välgatas miski ja lõin käega pähe: “KURAT, ma unustasin Solarises käia!!”

Tänaseks aitab, rohkem hetkel ei jõua ja kindlasti on veel, millest kirjutada, aga seda teen kas homme või… poole kuu pärast. :3

Some serious shit going on..

On möödas rohkem kui 80 päeva viimasest postitusest, mis sai kirjutatud jõulude ajal. Mul polnud vahel mingitki viitsimist midagi kirjutanud, kuigi olin kindel, et blogimist ei jäta. Lihtsalt… laiskus. Ja ei saa ära ka mainida, kui palju asju on vahel juhtunud.

Jõulud ja aastavahetus möödusid kenasti. Tegin kingitused emale, isale ja vennale. Ma arvan, et nüüd leidsin selle, mis oli eelmistel aastatel puudu. Tehes kingitusi, hakkas mul seest soe tunne ja tekkis jõulumeeleolu ning läkski nii, et jõululaupäeva hommikul seisis kuuse all kolm kingitust.

Vaheaja eelviimasel päeval käisin Haanjal suusatamas isa ja naabrimehe – ja tädiga. Viimati suusatasin küll täpselt kaks aastat tagasi ja nii pikk paus on muidugi halvasti mõjunud, täiesti korralikult väsitas ära. Ainult neli km suutsin suusatada.

Kõige enam tahtsin kirjutada praegusest korteri-elust. Ütleme, need poolteist aastat (kuni aastavahetuseni) Tartus elades tundsin end, kui boheemlasena, nagu Ainargi kirjutas sellest enda blogis. Selline mõnus vabadus.Nüüd on see ära võetud. Ning sellepärast, et toakaaslase ema on siia meiega elama asunud, alates jaanuari lõpust saadik on siin olnud.

Miks ta siia tuli? Ma arvasin alguses, et ta tuli siia elama, et kõike korteris toimuvat kontrolli all hoida. Jaanuari keskel toimus siin korteris kaks pidu, ühe peo korraldaja olin mina, ja need peod läksid kõvasti ülekäte, naabrid ei saanud magada, rikuti suht öörahu.  Teise peo lasin sõpradel siin pidada, mis oli kohutavalt suur viga. Jätsin korteri Atsi vastutada ning lubasin neil pidu pidada ainult sellel tingimusel, et koristate selle laga ja kõik muu täiesti puhtaks. Pidu läks hoopis nii ülekäte, et politsei käis ukse taga ja kui tagasi jõudsin, oli korter täielikult koristamata! Nagu, võrratult hea sõber ikka, kuid ausalt, palju sa ikka saad juustuviineri peale loota?

Korteri omanik oli sellest kuuldes maruvihane, meid ähvardas vägagi reaalne korterist väljaviskamise oht. Käisime ühe naabri juures vabandamas ja läks õnneks nii, et kõik sai korda.

Aga tema, see naine…Ta muutus järsku nii vastikuks. Mind ajab lausa naerma, milline kahepalgeline, vastik ja nõme mõrd ta on. Sügisel käis ta paar korda Tartus loengutel, mis kestsid nädala ning neil kordadel oli ta siin. Appike, kui tore, hea, jutukas ja hoolitsev oli ta. Nagu, liigagi hoolitsev, mis hakkas pinda käima; kuid eks tal on see harjumus, kui ta Räpinas haiglaõena töötab. Ja nüüd, ta muutus nii järsku. Ta muutus järsku nii vastikuks, nõmedaks, vaikseks ja äraütlemata on ta kahepalgeline. Kui toanaabrit polnud, siis oli ta väga vastik. Üks hommik tuli kas või mölisema selle peale, kuidas ma hambaid pesin. No raisk küll, fakk noh, otsigu endale elu. Ma küll ei kuula ega jälgi, kuidas teised hambaid pesevad…

Seega… miks ta tegelikult siia tuli? Ta ilmus tööle purjuspäi ning see polnud esimene kord. Seekord oli viimane piisk karikasse, teda vallandati töölt ja leidis uue töö Tartus. Toanaaber ise ei teadnud, kus ta täpsemalt töötab ja seega küsisin ise uudishimust seda. Ta ütles, et millest küll selline uudishimu? Tema tuleb mölisema näiteks selle kohta, kuidas ma hambaid pesen ja ma ei või teada, kus ta töötab? Ooookei siis… aga kui ta töötab haiglaõena ja tuleb tööle purjuspäi…

Ning viimane asi. Kuna ta elab nüüd meiega, siis ta peab enda osa ka üürist maksma, kuid ta ei saa sellest kuidagi aru. Mis teie, lugejad, selle kohta arvate? See on õiglane. Jagasime üüri kolmeks, ning ta ise oli tööl. Pühapäeval, kui jõudsin korterisse, tuli ikka ilgelt suur draama selle pärast. Ta ei saa aru sellest, et tema on see kolmas üüriline. Ta ju elab siin, right? Üsna pea saame kõik kokk, minu vanemad, toanaabrilised ja korteri omanik.

Juba jupp aega on kindel plaan olnud, et kaon siit korterist. Praeguseks on selge, et kolin isa tädi Valve juurde, kes on ka klassivenna Rauli vanaema, märtsi lõpus. Enne pigem hõikan Kaubamaja ees valjusti : “Mul on jalas roosad stringid!”, kui elan selle kahepalgelise mõrraga koos. Ta on selle vabaduse ära võtnud, mida ma enne täiel rinnal nautisin.

Ma tean, et see on selline asi, mida ei sobiks avalikustada ja mind ausalt öeldes ei huvita see!

Kunagi teinekord räägin Valvest pikemalt.

Bring it on!

Naljakas. Kui ma eilses sissekandes kirjutasin, et üks asi sai listist “Asjad, mida enne surma teha” maha tõmmatud, siis eile juhtus veel üks asi, mille tõttu nimekiri lühenes.

Jõulupidu hakkas kl 6 ja ma läksin sinna ühistranspordiga. Raudteejaama peatuses tuli kontroll ja tere hommikust – mul polnud 30 päeva piletit rahakotis! Alles paar tundi tagasi tühjendasin enda rahakotti igasugustest tšekkidest ja muust üleliigsest prahist, mille vahel siis ka see bussipilet oli. Mis siis ikka, mul paluti neile järgneda neil väikebussi, kus mind kuulati üle, täideti ankeet ja tehti miinimumtrahv – 300 krooni. Väga naljakas, sest see oli esimene kord, kui jäin jänesena vahele. Mul oli nägu muigel, kui istusin seal väikebussis. Kuid edasi kõndisin jala koolini.

Jõulupidu oli äärmiselt kõva. Meil oli see aasta 80-ndate teema, seega pidid kõik retro riietes kooli tulema. Ausalt, kohati läks isegi meelest, et see on jõulupidu, mitte 80-ndate pidu. Esinemised olid võrratud, paljude kostüümid hästi naljakad ja palju muud. Meie esinemise ajal Micheal Jackson ahistas mind. :|

Pärast pidu kogunesime klassi, kus igaüks sai jõulupaki, saime teada üsna mitu tõepärast fakti ning läksime koju. Kell oli 9, nagunii bussid oleksid poole tunni aja pärast peatusesse tulnud, olin ootamisest tüdinud ja otsustasin jalgsi koju kõndida. Ja teate mida? Selles peatuses, kus ma koduteel bussist maha tulen, seisis seesama ühistranspordi väikebuss, kus mulle trahvi tehti! “Asjad, mida enne surma teha” iroonia.

Tänane koolipäev oli isegi liiga lebo. Neli tundi ainult, ja pärast seda oli kolm tundi loengut. Kella 4ks pidin olema Räpinas perearsti juures, kus pidime ära täitma mingid paberid… pensioni värk. Mult taheti võtta vereproovi, sest viimane proov võeti 2005. aastal. Ma ütlesin: “Bring it on!” See vereproovi võtmine osutus niivõrd vastikuks, ma muutusin hästi-hästi närviliseks ja ma olen siiani üsna närviline, ei suuda paigal olla.