torupilliga põhjapõder.

Juuni alguses, kui oli üks nendest järjekordsetest kurbadest õhtutest, mil mu terve mõistus oli mürgitatud, meeltesegaduses ja ma ei teadnud, mida teha, siis üks filmiveeblane ütles mulle umbes nii: “Loodetavasti Lõuna-Koreast leiad selle, mida otsid.”

Ühel mu suvekooli ühika toakaaslasel oli paar päeva tagasi sünnipäev. Kurb lugu küll, et Facebook on Hiinas bännitud ja suhtlemine An Liuga on nüüd keeruliseks läinud. Eks kunagi hiljem saab lugeda mu sentimentaalset sünnipäevaõnnitlust. Naljakas küll, kuidas aeg lendab. Eilsest saab üleeile, ja mälestused suvekoolist hakkavad vaikselt hägusaks minema. Aga vähemalt olen ma olen “45 Days of Happiness” projektiga poole peal. Enam pole palju jäänud.

An Liu sünnipäeva puhul ma jäin konkreetselt mõtlema kõige peale, mida me koos tegime. Kui niimoodi keskenduda, siis on üllatav, missugused mälestused tulevad kalevi alt välja, mis on peaaegu unustuste hõlma langenud. Ühikatuba oli tihti täidetud An Liu hästi valju naeruga. Kui ta seda tegi, siis ma ei suutnud kordagi mitte kaasa naerda.  Kõige eredam mälestus An Liust oli tema reaktsioon, kui üks õhtu korealasest toanaaber Insung koputas tema õlale ja ütles: “I am going to take a shower.” Kogu selle naeru saatel ütlesin Insungile: “Why are you telling him this?” :’D

Anette: “aa lol head isadepäeva vms”

Rauno: “I AM NOT YOUR FATHER”

Varakevadel, kui ma olin Lõuna-Korea filmidest eriti vaimustuses (siiani olen tegelikult), siis ma tegin endale lubaduse, et kui PÖFF tuleb… siis ma lähen vaatama kõiki Lõuna-Korea filme, mis festivali raames näidatakse. Mäletate, ma isegi kirjutasin sellest siin sissekandes? Sel aastal näidatakse koguni üheksa (!) filmi sealsest riigist! Tegelikult kaks nendest on juba nähtud (“Doomsday Book” ja “The Howling”), kuid ma ei saa ometi ära öelda elamusest suurel kinolinal. Kõige enam tahan näha  “Pieta”t ja “The Thieves”i. Seda viimast ootan eriti innukalt, sest Lõuna-Koreas nägin väga korduvalt selle trailerit linna peal. Justkui korea versioon filmidest “Ocean’s Eleven” või “The Italian Job.” Üheks peaosaliseks ka lillepoiss Kim Soo Hyun! :3

Filmivalikuga olen enam kui rahul. Kohe filmikava avalikustamisel panin enda PÖFFi kava kokku ja nüüd on täpselt kindel, mis päeval mis filmi lähen vaatama. Kinopiletid ostsin täna pärast kooli ära. ^^

Üle-eelmisel nädalavahetusel mitu sõpra jäid minu juurde paariks päevaks ööseks. Laupäeva hommikul, kui Mihu, Soits ja Triinu magasid õndsat und… olgu, Triinu juba jõudis üles ärgata, aga Mihu ja Soits olid endiselt sügavas unes. Mul oli kuri plaan, kuidas neid üles äratada. Ühendasin arvutiekraani telekaga, otsisin üles Girls’ Generationi uusima singli muusikavideo, keerasin helitugevuse hästi valjuks ja hoidsin näppu Space nupu kohal… loetud sekundid vaikust enne tormi… Triinu sõnul pidi sel momendil minu nägu olema eriti priceless. Ühe nupuvajutuse tagajärjel terve korter kajas Flower Poweri järele.

Mu plaanid läksid veel kurjemaks. Mu kullapaid uinuvad kaunitarid, Mihu ja Triinu, magasid mõlemad Totorode kaisus pühapäeva hommikul. Seekord ma ei üllatanud neid Girls’ Generationi muusikaga, vaid mul oli plaanis midagi julmemat.. midagi sellist, mis paneb sind agoonias valu kätte piinlema… Panin mängima selle videolõigu korduvalt ja korduvalt. Selles õudses maailmas pole tõenäoliselt jubedamat asja, kui hommikul esimese asjana kuulda torupilli agooniat täis ja õõvastust tekitavat meloodiat. Terve korter kajas järjekordselt. Triinu oli parajalt segaduses üles ärgates ja Mihu tõmbas teki üle pea.. :’)

Kusjuures, Mihut olen niimoodi kolm korda üles äratanud. Esimene kord oli millalgi septembris, kui ta läks Tallinna maratonile. Ma pidin ju ta kuidagi üles äratama, et ta ei magaks maratoni sisse… ja Run Devil Run mängis täie võimsusega. Mõnikord ma olen lihtsalt meeletult õel. ^^

Jah.. leidsin küll, mida otsisin. ^~^

Advertisements

paparazzi’ed

Päevad ja päevad mööduvad jälle kiiresti, kuid suvest saadik on minuga midagi teistmoodi kui tavaliselt. Üle pika aja, ma ütleks.  Kui ma ütlesin suvekooli inimestele mõned päevad pärast Eestisse tagasi tulemist: “Our summer school was just the beginning,” siis nüüdseks olen veendunud, et nii on see tõepoolest.  Ma ei oska seda kõike sõnadega kirjeldada, kuid pärast suvekooli on mul tunne, et ahelad mu ümber on katki tiritud. Paberid tükkideks rebitud. Suur ränkraske koorem on mu seljalt langenud. Kõige tähtsam, et ma tunnen end oluliselt vabana ja elurõõmsana. Suvekool Lõuna-Koreas tegi selles mõttes küll midagi erakordset.

Isegi, kui pean hallidel ja sajustel hommikutel kella 8ks kooli minema, leian ma endiselt palju energiat naermiseks. Ei, “naermiseks” on väga tagasihoidlikult kirjeldatud – pigem ma tunnen enda sees, kuidas süda hüppab rõõmust lakke.  Mis sellest, kui vihm näkku sajab ja tuul puhub alati vastupidiselt selles suunas, kuhu poole mu juuksetukk on kammitud. Kohati väsitavad ja pikad koolipäevad ei morjenda mu elurõõmsust. Igas väiksemas asjas leian midagi positiivset. Ma tean täpselt, mida ma tahan ja mida ma edasipidi tegema hakkan.

Aktiivsuse tase suvekoolis oli meeletult kõrge. Ilma naljata, peaaegu igal õhtul sai väljas käidud ja midagi tehtud, siis nüüd viimase paari kuuga olen tunduvalt passiivsemaks muutunud. Enam ei kipu nii väga sõpradega kokku saama. Eks juulis oli meie aeg ka väga piiratud ja pidin härjal sarvest haarama.

“Our summer school was just the beginning.”

Ühel juuliõhtul Crazy Duck’i pubis, pärast mitu shoti tekiilat, lubasime Jungwooga üksteisele, et saame iga hinna eest pärast suvekooli kokku. Hetkel õpib Jungwoo aga Rootsis vahetusüliõpilasena. Umbes kuu aja pärast lähebki meie lubadus täide! :’) Just mõned nädalad tagasi ütles, et ta ostsis lennupiletid ja juba 8. detsembril kl 11.05 on ta Tallinna lennujaamas. Temaga tuleb kindlasti kaasa veel Danbi, ja veel kahe korealase saatus on veel teadmata, kas ühinevad samuti. Ma ei jõua detsembrit ära oodata juba. Ma olen juba välja mõelnud, mida kõike me tegema hakkame. Kuhu ma nad viin. Mida ma neile näitan. Ja kõike muud. Ma lähen talle lennujaama vastu suure sildiga korea keeles. :D

Minusse süstib veel rohkem ootusärevust see, et ta toob mulle kingituse. Jungwoo õde saatis talle paki Lõuna-Koreast, ning niipea, kui Jungwoo sai selle nädal aega tagasi kätte.. õrritas ta mind sellise pildiga.

Ma läksin õnnetundest peaaegu lolliks, et hüppasin peaaegu mööda tuba ringi nagu alaarenenud känguru. Jah, see on Girls’ Generationi album Paparazzi. ∩_∩ Kõigest kuu aega veel. Elevus on laes.

Ning rääkides veel sellest, siis üks korealasest sõbranna tuleb mulle samuti külla. Doori läheb kevadsemestriks Türgisse vahetusõpilaseks, ning kui kool saab läbi juunis, tuleb ta Eestisse. Ühel septembriõhtul ta lihtsalt küsis, kas ta võib mulle külla tulla. Kuidas üldse oleks mul võimalik sellest keelduda. :’) Doori oli muuseas minu aegyo õpetaja.

Ma ei leia ainsatki asja, mille üle nuriseda. Kõik on justkui kuidagi paigas. Ei sõltu enam teisest inimesest liiga palju. Ning sama käib vastupidi. Ma armastan enda elu.

Lõpetuseks väike pilt meie videokõnest Jungwooga:

Ja siis ka see:

the happiest day in my life.

Juuni keskel, mõni paar nädalat enne Lõuna-Koreasse minekut jälgisin Girls’ Generationi kalendrit ja kirusin omaette, et miks nende viie nädala jooksul, mil olen teisel pool maakera, ei tee nad mitte ainsatki kontserti. Kui aga lend oli kõigest lähipäevade kaugusel, ilmus kalendris juuli keskele üks märge, mis tähistas kontserti – 12. juulil.

Leidsin suvekoolist ka paar huvilist, kes soovivad samuti kontserdile minna. Kuid see teekond oli üpris vaevaline. Alustades sellest, et kontsert toimub Yeosu EXPO 2012 festivali raames ning see on täpselt Lõuna-Korea lõunarannikul, täitsa tipus, kuhu bussiga sõitmine võtaks vähemalt kaheksa-üheksa tundi. Üsna tume valgus laskus kogu selle asjale. Sinna saamine on lihtne, rongiga võtab sõit ainult neli tundi, kuid tagasi saamine oli omaette probleem. Kõigest poolteist nädalat enne kontserti uurisime rongiplaani ja selgus, et viimane rong, mis tooks meid tagasi Suwonisse, oli juba välja müüdud.

See heidutas kohe Jenny’t ja Hannat, sest see tähendaks Yeosus ööbimist. See juba tähendaks kahe tunni üle laskmist. Ega minagi ei tahtnud väga sinna ööseks jääda ning koolitundidest puududa, kuid samas ma tundsin, et see on otseses mõttes once-in-a-lifetime võimalus ning ma ei lase sel nii lihtsasti käest minna. Võitlusvaim oli kõrge, olin väga motiveeritud, olin valmis kõigeks ja korrutasin endale peas: “I am definitely going there, even if I have to go alone.” Nii ma ütlesin endale ja ka teistele, kes tundsid huvi kontserdile mineku organiseerimise vastu.

9. juulil, pärast mitmeid kahtlusi ja hädasid, õnnestus mul osta pilet Yeosu EXPOle ja samuti rongipiletid. Asi läks oodatust paremini, tunduvalt paremini, sest ma sain rongipileti viimasele rongile. Tuli välja, et see rong oli ainult reserveeritud Yeosu EXPO külastajatele.

See kõik tähendas seda… et ma näen *tegelikult* Girls’ Generationi laval esinemas. Ning ma ei pea sinna ööseks jääma. Jenny ja Natalie otsustasid minuga kaasa tulla. Asjad läksid oodatust palju paremini.

12. juuli… oli, kui mitte kõige õnnelikum, siis üks õnnelikumaid päevi minu elus. Ei, kindlasti.. kõige õnnelikum päev minu elus. Ma ei mäleta ühtegi teist päeva, kus ma oleks nii pööraselt rõõmus olnud. Tõesti, see kogus rõõmupisaraid sel päeval polnud naljaasi. :D

Juba rongiga Yeosu poole sõites olin ma juba nii suur rõõmupall, täis elevust ning aeg-ajalt tuli pisar naeratamisest silma. Rongisõit möödus üllatavalt kiiresti. Yeosu EXPO… see koht oli kuradi hiigelsuur, massiliselt inimesi täis. Me läksime juba vara lava juurde, kuhu oli hulk inimesi juba kogunenud. Seisime paar tundi enne, kui kontsert algas. Ma olen Lõuna-Koreas juba vaikselt niiskusega harjunud, kuid selline niiskus, mis hõngus EXPOs, oli enneolematu. Peopesad olid niisked ning kleepuvad, käed ei kuiva isegi korralikult ära pärast veega pesemist, samal ajal tunned, et on raske hingata. Mõni hetk kartsin, et mu aju ei saa vahepeal piisavalt hapnikku ning minestan. Õnneks seda ei juhtunud. Aga higistamist see ei takistanud. Inimestest õhkas seda kuumust ja niiskust, peaaegu kõik kasutasid midagi lehvikuna. Mõne inimese puhul oli näha, kuidas higipiisad voolab mööda kõrvu.

Sinna tuli igas vanuses inimesi. Alates pisikestest lastest kuni pensionärideni välja. Mõned inimesed vaatasid mulle pidevalt otsa, naeratasid ja ütlesid: “Hi!” See oli üsna nunnu. ^^ Mõlemal pool lava kõrval olid hiigelsuured ekraanid. Kõigepealt läksid tuled põlema. Ekraanid lülitati sisse. Suurtel ekraanidel näidati Girls’ Generationi muusikavideosid. Genie, Echo, Hoot, Paparazzi, Sweet Delight, The Boys. See süstis veel enam ootusärevust sisse.

Girls’ Generationi soojendas Kay Bora ja EXO-K. See oli Jenny jaoks kaks kärbest ühe hoobiga, sest nii Girls’ Generation kui EXO-K on tema favoriidid.

Siis nad… üheksa inglit tulid lõpuks lavale. Issand, millises eufooriaseisundis ma olin. Ma olin tõeliselt elevil, rõõmus, täis siiraid ja puhtaid emotsioone. Mihklil oli selles mõttes õigus, et minust oleks pidanud fancami tegema. Sest ma kujutan ette, et kõrvalt oleks see vaatepilt olnud meeletult naljakas. Nagu ma ütlesin, ma olin meeletult õnnelik. Nii siiralt õnnelik, et pisarad jooksid konstantselt silmadest. Kogu see kontsert nägi peaaegu välja nii, et tegin digikaameraga pildi, pühkisin käega pisarad vasaku silma alt ära, tegin järgmise pildi, siis pühkisin järgmised pisarad parema silma alt ära ja niimoodi see käis lõpuni nagu kellavärk. :’D

Kogu värk kestis pool tundi. Genie, Run Devil Run, Hoot, Mr Taxi ja The Boys. Ei olnud kõige suurem kava, aga ma jäin enam kui rahule. Selle tipuks kuulsin isegi enda lemmiklaulu. Veel naljakam oli see, mis minuga toimus pärast kontserti. Ma olin veel hullemas eufooriaseisundis kui kontserdi ajal. Olin justkui omaette õnnemulli sees. Eufooriapilvede kõrgusel. “Ma nägin neid-ma nägin neid” mõtetega kümbluses. Muudkui muhelesin ja itsitasin omaette, hästi laia naeratusega. Jenny ja Natalie olid päris üllatunud, kui siiralt õnnelik ma olin. Jenny: “Wooow, look at him!” :D

Kontserdijärgselt oli meil rongini aega umbes poolteist tundi ja selle lõime laiaks Yeosu EXPOl ringi kõndides. Ööhämaruses ja hoonevalgustitega oli vaatepilt veelgi võimsam kui päeval. Värvide mäng, suurte näitustehoonetega. Kogu see plats oli nagu üks meeletult suur messikeskus suurte ja uhkete hoontega. Samsungi hoone. Lotte hoone. Neid võib näppudel üles lugeda. Kahjuks ei olnud nii palju aega, et kõike näha. Vaatamisväärsusi seal jagus ja see koht oli meeletult suur. Ostsin hästi palju suveniirikesi. Võtmehoidjad ja T-särk.

Isegi, kui rongiga tagasi sõitsin, sulesin enda silmad ja üritasin enda peas läbi elada uuesti mälestusi kontserdist. Terve tee jooksul tulid rõõmupisarad neli-viis korda silma. Eufooriaseisund kestis mitu päeva järjest. Tihti oli selliseid olukordi, kus olin mõtetega eemal ja sõbrad pidid mind kaks-kolm korda tagasi maa peale kutsuma, et ma pööraksin nendele tähelepanu. :D

Jah. Ootasime lava ääres ligi kolm tundi. Niiskus ja kuumus oli erakordselt enneolematu. Kuid see kontsert oli iga närvirakku ja higipiiska väärt. :)

Vasakul Jenny ja paremal Natalie.

See ei ole küll minu filmitud, aga lõpetuseks Genie videolõik kontserdist. Kusjuures, pange tähele, kui Tiffany ütleb lõpus “DJ! Put it back on” asemel hoopis “Yeosu, put it back on!” :’)

kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

ähmane pilk.

Kõigest loetud päevad veel ja ei lähe enam kaua, mil saan ühikast lõpuks ära. Üha enam läheb siin väljakannatamatuks. Turistide hooaeg on alanud ja teisel korrusel, kus ma elan, on kuulda õhtuti eriti hästi, kuidas turistid koridoris lällavad. Üsna tüütu… Juba täna lõunal saabuvad vanemad Tallinna ja läheb kolimiseks. Korteri otsimine oli ikka paras pind perses. Me oleme nüüdseks tosina jagu kortereid vaatamas käinud, enamikel juhtudel on korter sõrmede vahelt läbi libisenud. Aga nüüd lõpuks on suurem vaev möödas.. ^__^

Eelmisel reedel sain koos vanematega koju. Kuigi mu vanemad olid juba mõlemad kuulanud SNSD’d,  see igatahes ei takistanud meil terve tee nende kuulamist. Kuulasime plaati kaks ja pool korda läbi. Ning kui ma olin Räpinas, siis ma sain päikest juba.. Näo vasak külg ja nina olid pühapäeva õhtuks täiega punased.

Nädal aega tagasi magasin õndsat und. Ärkasin üles lambivalguse peale. Kell oli 5 hommikul. Vaatasin ringi, kes tule põlema pani. Poiss oli ühikatoas. Ma vaatasin unise peaga esialgu, et see on toanaaber ja ütlesin: “Oi, tere!” Siis tuli meelde, et toanaaber on kaugõppel ning ta käib korra nädalas siin – teisipäeviti. Kuid seekord oli neljapäeva öö.. Ja taipasin, et see poiss pole mu toanaaber. Ta vaatas mööda tuba ringi ja polnud raske tema näost välja lugeda, et ta oli segaduses. Küsisin iroonitseval toonil: “Kas sa otsid midagi?” Ta ei vastanud, aga läks tagasi ukse juurde ja vaatas toa numbrit. Selle peale ütles ta endamisi: “Oh kurat…” ja lahkus toast, tõmbas ukse enda järel kinni. Kustutasin tuled ära ja keerasin ukse lukku. Müstika igatahes.

Endiselt liigun suure hooga Lõuna-Korea filmilainel. Nüüdseks olen aprilli jooksul vaatanud ära 18 filmi. Sellel pole lõppu ega äärt.  Sealhulgas.. ma pole üldse põnevil eesolevast JAFFist. Eelmisel aastal peksti ikka festivali käigus nii palju näkku, et lubasin sel aastal selle üle lasta. Korra saad põletada, siis enam ei taha tulega mängida. Kui… kui üldse, siis kava uurides tekkis huvi “Akira” suurel ekraanil ära vaadata, sest tegemist on ühe minu lemmikfilmiga. Kuid eriti kaua lillepidu kesta ei saa, üsna varsti tulevad arvestused ja eksamid.

<Kadii> mul ei ole peomuusikat
<Kadii> tuba tüdrukuid täis
<Dream> girls generation!
<lostinthemist> tra Dream
<Dream> :*
<lostinthemist> ma tahtsin seda ise öelda :D

Mõnikord läheb silme ees kõik ähmaseks. Ma tunnen nii tihti viimasel ajal, kuidas ma liigun ringi sihitult ja ma unustan tihti ära, kes ma olen.

SNSD palavik

Mind on tabanud vahepeal SNSD palavik. Mul on tunne, et sellest ma ei saa lähiajal vähemalt mitte kuidagi üle ega ümber. Nüüdseks on selle korea iidoligrupi vastu nii suur armastus tekkinud. Eriti suur armastus on Sunny vastu, keda teadsin juba varakevadest saadik, kui ta laulis 4Minute’i laulu Hot Issue. Ma ei saa noh, kui ÜBERnunnu ta on. :3

Tema aegyo (cuteness, spoiled child) on aga erakordne. Isegi Meriti aegyo ei pääse mitte kuidagi nii lähedale. Üks asi on tema aegyo, kuid teiste tüdrukute reageerimine on palju parem. :’D Sellest videost piisas, et mind ära võluda ja temasse armuda.

Ma ei oska tõesti öelda, mis SNSD laul meeldib kõige rohkem. Igas seni kuulatud laulus on oma sära olemas. Hoot on ülilaheda tantsu ja laulusõnadega (ma polnud seda esimesel korral jõudnud poolt ära kuulata ja JUBA siis hakkas kummitama), Gee on nagu turbojänes, mis annab mõnusalt palju energiat, Oh! aga kõige tabavama rütmiga ja Echo on lihtsalt rahulik nunnusus kuubis. Viimases videos on need tüdrukud erakordselt ilusad, et võttis põlved nõrgaks. X3 Peaaegu iga kord, kui autoga sõidan, lükkan maki käima, esimesena mängib alati laul Oh!  ja iga kord laulan sõidu ajal kaasa. :3

Teine lemmik praegu on YoonA.

Tegelikult see on täiesti tõsi, SNSD on tavaline näide iidoligrupist. Kuid näed mis, nii lühikese ajaga on selle vastu nii suur armastus tekkinud. Ma ei mäleta, millal ma olen üldse mingit bändi nii väga esinemas näha tahtnud. Nad esinesid juunis Prantsusmaal, ning kõik piletid osteti 15 minuti jooksul Interneti vahendusel ära. x_x Ehk vist vähemgi, kui 15 minuti jooksul. Peab vaikselt raha koguma juba eraldi SNSD jaoks. Kui nad peaks naaberriiki esinema tulema, siis ma tahan niikohutavalt ära käia kontserdil.

Väike hoiatus mu lugejatele seoses baka suvise kokkutulekuga. Kui läheb nii, et saan auto võtta, siis kes iganes tulevad Tartust mu auto peale – ma hakkan laulma! Ja tõenäoselt terve tee! Ja enamasti SNSD laule! I’m gonna make you like it! Kui keegi peaks ka nii julge olema, et võtab plaadi makist välja ja viskab selle aknast välja, siis see ei tööta, sest igaks juhuks teen teise plaadi ka!

Olen praktiliselt sama juttu rääkinud neljale-viiele inimesele – nende kõigi reaktsioon oli umbes selline: “Oh sind küll. Sina ja su jaapani tüdrukud” Nad ei ole Jaapani tüdrukud, nad on Lõuna-Korea tüdrukud! ._.

Tegin SNSD puhuks lausa eraldi kategooria, kekeke.

a tradition that will continue…

Ma arvan, et ma pingutasin eelmises sissekandes veidike üle, kus võis jääda lugejatele mulje, et mul on hetkel väga “tormilised” ajad. Tõsi, on küll, ehk paar (no hea küll, kolm-neli siis) vihmapiiska tibutab ja kesköösel täpselt kl 00:00 võib äikest lüüa, aga orkaan küll mitte. Vähemalt veel mitte. ^^ Igatahes, järgmine kord, kui ma lähen samamoodi hulluks nagu eelmisel korral, siis ma peaksin kuulama laulu Arashi – We can make it. Sest et.. kui ma seda täna kuulasin, ma ei oska kirjeldada, ma olin nii äkki sellest laulust energiat täis. Kui peaksin Superstaarisaatesse minema, siis ma laulaksin seda žüriile. Kas keegi on üldse neile jaapanikeelset laulu laulnud? Ei! Aga kui ma seda teeksin, siis ma oleksin esimene eestlane. :3 Teine lauluvalik oleks “Nana” OST-i kuuluv laul, mille nime ma õigupoolest praegu ei teagi, aga animes kuulub see laul Trapnestile ja esimesed laulusõnad algavad nii: “Travel to the moon…” Ma olen sellest laulust siiani sõltuvuses ja kuna ma pole seda jõudnud tirida, siis võtan antud anime episoodi ette ja panen selle lõpus uuesti ja uuesti mängima, kus laul pihta hakkab. Damn! Laulusõnad on korduva kuulamise (ja vaatamise) tõttu ka nüüd väga selgesti meelde jäänud, et suudan vabalt peastki seda laulda. :333

Neljapäev oli üsna huvitav. Õhtul oli taas Megazone ja see on nüüd juba muutunud omaette traditsiooniks. See oli väga koomiline, kui Liisu, endine blondiin, jõudis kohale ja tema juuksed on nüüd ROOSAT värvi!! Kohale jõudes peaaegu kõik kogunesid tema ümber.. tema juukseid uurima.. : D Aga mis pagan siis eile juhtus? Eelmisel neljapäeval ma olin esikolmikus, õigemini kolmandal kohal ja skoor oli midagi 6000 punkti. Aga seekord, kõigest 2000 ?! Ma pean tunnistama, vahel ei suutnud enam vahet teha, kes olid minu võistkonnas ja kes olid vastased. Niipalju siis sellest tehnikast, et “kui näed rebast, siis tulista.” Riine oli sel korral kõige jõhkram vastane. Isegi, kui ta mind tulistas, siis tema eest ära põgeneda ei õnnestunud… eriti. Aga vähemalt, Riine, kui sa seda hetkel loed, siis meie võistkond siiski võitis! *näitab keelt* :33 Tõtt-öelda olin ka seekord heleda T-särgiga ja seetõttu olin päris nähtav sihtmärk. Kas ma olen üldse ümbruskonda sulandumise värgist kuulnud? Tundub, et mitte. ^^ Aga igatahes, järgmisel neljapäeval, kui toimub Megazone, siis enne seda kavatsen kuulata intensiivset sedasama laulu Arashi – We can make it. Lööme ikka järgmiseks korraks selle võitlusvaimu korralikult üles! Yosh!

Pärast Megazone’i, taas Big Ben. Andrei oskab ikka eriti hästi, et Big Beni poole sõites unustas ta ühe inimese maha. xD Lõpuks ometi sai midagi süüa, sest ma polnud päeval midagi korralikku söönud. Aga enne seda, kui mu friikartulid kohale jõudsid… xD Ma arvan.. et piisab sellest, kui ma ütlen, et istusin Riine ja Meriti keskel. Teate, mida see tähendab? Mul oli just selline tunne, et kui istusin, siis minu kohal rippus animelik (ma mõtlen just Ouran High School Host Club-i stiilis) silt: “Rauno, beware of the tickling army!!!” *sob-sob* Ja veel hetk hiljem, kui nad mõlemad kavalalt naersid, rippus minu kohal silt: “Get ready, your theory of tickling to death is going to be tested!” *sob-sob* Kui ma arvasin, et need eelmiste kordade kõditamised oli juba paras õudusunenägu, siis need olid pigem eilse kõrval kui Disneyland. xD Mul ei ole sõnu, see oli lihtsalt väga kreisi, eriti kui hullult ja kui palju Merit mind kiusas. : D Merit tegi natuke massaaži ka ja peaaegu iga kord käisid külmavärinad läbi. :3 Ja oluline on ka see, et ma sain Riinele natuke tagasi teha! :3

“Battle Royale” manga viimased peatükid on jäänud ja kuidagi ei taha lõpuni lugeda. Asi ei ole ajapuuduses, vaid selles, et see ei lõpeks nii kiiresti. ^^ Aga miks siis just “Fruits Basketiga” täiesti vastupidi on, mida ma olen viimaste päevade jooksul väga intensiivselt lugenud. Baka kokkutulekul lugesin sõbranna käest laenutatud 13. volüümi läbi ja nüüdseks olen 19. volüümi alguses. “Fruits Basket” kuulub lemmikmangade hulka “Mushishi” kõrval ja suure tõenäosusega hangin endale need volüümid. Kas just kõik volüümid, kuid esimesed kindlasti.

Eutanaasia uurimustöö saime ka nüüd üldiselt valmis ja tänases eetika tunnis kanname seda Keioga ette. Aajah, siis järgmisel teisipäeval pean samuti füüsika tundi ise, üksinda andma. Selles suhtes, et mul oli esmaspäeval paras paanika, et see nädal tuleb nii kiire. See oli nagu taevane õnnistus, kui teada sain, et pean tundi andma hoopis järgmisel nädalal, mitte see teisipäev. Mul ei ole siin sülearvutil isegi Powerpointi, rääkimata Wordist, mis tähendab, et ma ei saa Powerpointi esmaspäevaks lükata, vaid pean selle kodus, Räpinas ära tegema.

Igatahes, nüüd ma ootan tohutult järgmise nädala teist poolt, Megazone ja sõbrapäevapidu. ^^ Priit tuleb ka seekord kohale, YOSH~!! Katsu ainult nüüd uuesti haigeks jääda nagu jõulupeo puhul! :3 Või vastasel juhul ma saadan su ukse taha sellise kõditamisearmee, et see eilne kõditamine Big Benis on selle kõrval lausa Legoland!

Muideks, miks “Reporteri” rekonstruktsioonid on udused? Ärge küll öelge nüüd, et ma pean rekonstruktsioonide jaoks eraldi prillid ostma ?? O_o

Üsna jube on keset üles ärgata selle peale, et su jalg läks krampi. *sob-sob*