ilma elektrita.

Jõudsin just Räpina ja naudin paari päeva pikkust puhkust töölt. Praktiliselt jaanipäevast saadik olen iga päev siiani tööd teinud keskturul.

Müük edeneb hästi. Ei ole kurta nagu otseselt. Aga natuke väsitavalt mõjub, kui iga päev töötada kella kaheksast kuni viieni õhtul, sealhulgas samuti nädalavahetustel. Mul on kadunud igasugune ajataju ära. Ma ei suuda enam vahet teha esmaspäeval ega laupäeval. Samas see pole tegelikult midagi uut minu jaoks, see on enam-vähem iga aasta nii olnud. Vahe on selles, et nüüd jõuavad need mõtted minu peast välja.

Ülesärkamine ja hommikud kipuvad olema unised, aga kui turumutid hakkavad minu peale tormi jooksma umbes kella 10 paiku, ärkan korralikult üles. Iga päev töötamine pole raske. Pigem ei taju enam nädalapäevi ära. Justkui poleks olemas esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva, neljapäeva, reedet, laupäeva ja pühapäeva. Aga pole hullu ka, aeg möödub marukiiresti ja seda ma tahangi. Ma pole kunagi vist soovinud varem nii tugevasti, et suvi saaks võimalikult kiiresti läbi.

“Poiss kas sa oled armunud :D”

Rauno: “Kuule ma olen kaks aastat juba armunud :3”

Eelmise nädala reedel oli Tallinnas elektririke. Ma ei tea, kui ulatuslik see oli, aga selle tulemusena kärssas meie kortermajas elektrikaabel läbi. Et terve kortermaja oli vooluta. Ilmselgelt nädalavahetusel ei tehta tööd ja vaatama oli võimalik tulla alles esmaspäeval. Meie kortermaja oli neli päeva järjest elektrita. Aga minu jaoks mõjus see tegelikult natuke värskendavalt.

Jõudsin korralikult välja puhata. Ilma naljata, reedel pärast tööd vajusin poole kuue paiku õhtul voodisse ja magasin laupäeva hommikuni välja. Avastasin samuti, et isegi ilma elektrita on mul nii palju asju, mida teha. Jõudsin lõpuks valmis kirjutada kirja korea keele õpetajale. Esialgu mustandi põhjal arvasin, et see tuleb pooleteise lehekülje pikkune. Kaks lehekülge kõige rohkem. Aga tuli hoopis kolm lehekülge:

SAMSUNG

guugle tränsleitige seda, vot

Kirjutamine võttis kaks õhtut aega. Ühel mustandi tegemine ja teisel puhtand. Minu kirjutatut valgustas laua peal kuus küünalt, mis kaugelt vaadates meenutas justkui nõiamoori kapialust. Aga muuhulgas lugesin korea novelli “Please Look After Mother.” Laupäeva öösel keetsin endale ramyuni nuudlisuppi. Õnneks gaas töötas. Korea stiilis pott pliidile. Doori avaldas mulle väikse salaretsepti, kuidas nuudlisuppi saab paremini teha ja tegin nii, kuidas ta õpetas. Ning lõpuks, kui see valmis oli, tõstsin selle köögilauale. Nuudlisupi kõrval oli väike taldrik kimchiga. Minu õhtusööki ilustas küünlavalgus. Ma hindasin seda õhtusööki rohkem kui tavaliselt. Hakkasin mõtlema paratamatult sellele, kuidas ma peaks rohkem aega pühendama söömiseks… üldiselt samal ajal arvutist seriaali või filmi vaadates kipungi sööma. Seda peaks kindlasti vähendama, kuid samas sellele ongi kaasa aidanud kiire igapäevaelu tempo.

this restless and anxious feeling..

Ma ei saa enam rahulik olla. Ma ei saa enam rahulikult istuda ega voodis lamada, lebotada ega midagi. What if..? Ja kui ma lebotan rahulikult, hakkan mõtlema. Erinevatest asjadest, näiteks mida ma peaksin nüüd tegema või millal ma teda järgmisena näen. Mõtted muudkui kogunevad ja kogunevad, siis ma muutun väga rahutuks ja ärevaks, ei suuda paigal püsida, tunnen mingit vajadust midagi teha, kas või nõusid pesta. Sest kui ma seda ei tee., siis, tunnen suurt frustratsiooni. Praegusel hetkel.. ma ei eelistaks mõelda, vaid teha midagi.

Lugesin läbi Hesse “Stepihundi” ja ma tõeliselt nautisin seda raamatut. Üldiselt raamatud kohutuslikust kirjandusest on mind enamasti kü… neutraalseks jätnud nagu näiteks Tammsaare “Tõde ja õigus,” aga “Stepihunt” on tõeliselt hea. J.D. Salingeri “Kuristik rukkise” lugesin juba poolteist aastat tagasi läbi, mis meeldis samuti ja Remarque “Läänerindel muutuseta” tundub ka väga hea olevat, sest ometi ma tahtsin seda ka tohutult lugeda pärast “Kuristik rukkist,” aga poodides polnud seda enam müügil. Raamatukogu oli muidugi üks võimalus, aga vot nii head raamatut tahaks juba hoopis pigem riiulil omada, kui laenutada, vaatamata sellele, et mu riiulis seisavad enamasti Jaapani päritolu raamatud ja mangad. Puhka rahus, J.D. Salinger! Tänases kirjanduse tunnis analüüsisime muideks ka “Kuristik rukkist” ja ma mõistan nüüd rohkem, miks see niivõrd hea on.

Miks majanduse eksam juba sel neljapäeval on? Eelistaksin, et see jääks rohkem kevade poole, kuid samas saab siis teiste eksamite peale rohkem mõelda. Isegi kui see peaks ebaõnnestuma, siis vähemalt neljapäeva õhtul on taas Megazone minek… bakadega. :3 Kindlasti hakkan seal veelkord moonwalki tegema ja kõike muud. Reedeks on vaja ka teha uurimustöö Keioga, eutanaasia teemal. Käisin eile raamatukogus ja vaatasin, mis ma sealt leidsin. Lähemalt uurides leidsin, et see on ikka väga intrigeeriv teema.

Ei saa enam kauem reaalsuse eest põgeneda..

to the Holger’s birthday!

Hea küll, võtsin nüüd end kokku ja üritasin end blogi lainele meelestada, mis ilmselt ka õnnestus, vastasel juhul ma ei istuks praegu enda toas, siin Tartus, mugavas kott-toolis, mida ma muideks jumaldan, sülearvuti, mille aku ei pea üle kolme minuti vastu, süles, kõrvaklapid peas, mida peaks siiski õigupoolest kutsuma pannideks, kuulates enamasti kurvatoonilisi mõtlemapanevaid Final Fantasy VII või süngeid Silent Hilli lugusid, kusjuures Silent Hill soundtracki hulgast olen siiani kohutavalt sõltuvuses laulust, mis on nii-öelda remake Elvis Presley laulust ja laulu nimeks on “Always on my Mind,” aga kui rääkida veel hetkesest muusikast, siis Final Fantasy repertuaarist olen praegu sõltuvuses loost “Dreams and Pride” Takeharu Ishimoto poolt, nõustun samuti Priiduga, et see kuulub ühe parimate lugude hulka Crisis Core: Final Fantasy VII soundtrackist, telekast vaatab vastu EM iluuisutamise võistlus, mida poole silmaga jälgin ja tükk aega sain korraliku kõhutäie naerda, kui Austria iluuisutaja Dmitri Matsjuk komistas tuhandete vaatajate ees (nad kaotasid selle tõttu tervelt ühe punkti!), ning sülearvutis toksin WordPressi, lisaks sellele olen täielikult teadlik sellest, et esimene lõik koosnebki ainult ühest lausest, nagu see on Ralfil vahel kombeks, ja selle tõttu peaksin praegu saama lausa Aasta parima itsitaja auhinna.

Viimasel ajal on kohutavalt palju juhtunud ja annan endast kõigest 7%, et see siia kirja panna, alustades eelmise aasta jõuludest ja kusjuures, kallid lugejad, head uut aastat, kui mul õnnestus enda blondiinsuse tõttu unustada seda kellelegi soovida, ning muidugi, pean enda blondiinsust küllaltki heaks vabanduseks või pigem ettekäändeks, nagu mõned seda nimetaksid. Ja samuti annan endast 1%, et kirjutada vähem selliseid segadusttekitavaid lauseid, mis sisaldavad hulgaliselt rind- ja põimlauseid.

Vaadates tagasi detsembrisse, siis esimese asjana kirjutaksin Holgeri sünnipäevast, mis toimus, kui mu blondiinihõnguline mälu ei peta, 12. detsembril. See oli väga meeldiv üllatus, kui Aurelia kutsus septembris mind enda sünnipäevale, sest muidugi mõista, me teadsime end kaua aega, aga et Aurelia poiss nimega Holger, keda teadsin suhteliselt vähe, keda olin kõigest kaks korda näinud, esimesel korral olles Laura ja Aureliaga suve lõpus ja teisel korral muidugi Aurelia enda sünnipäeval, kuid sain temaga algusest peale väga hästi läbi ja need möödusid tihti naerukrampides, kutsus mind samuti enda sünnipäevale, oli lausa korralik šokk, kui mitte rääkida meeldivast üllatusest. Ärge saage valesti aru, ma ei nurise millegi üle, aga see oli lihtsalt väga positiivne šokk. Ma teadsin Aurelia kaudu, et ta laenutas suvel raamatukogust Natsuo Kirino novelli “Out,” mis talle tohutult meeldis ja seda raamatut plaanin minagi raudselt lugeda, sest teised novellid Kirino poolt pealkirjadega “Real World” ja “Grotesque” olid väga head. Soovitasin suvel samuti talle enda lemmikraamatut, milleks on Koushun Takami “Battle Royale,” aga et ta polnud seda endale muretsenud või raamatukogust laenanud, teadsin täpselt, mida talle kinkida.

Seega, 12. detsembril sõitsin siis bussiga Tallinna ja veelgi muhedam on see, et laupäeviti on pilet kõvasti odavam noorukitele. Holger pidas sünnipäeva vanalinnas Patricku pubis ja kuna ma väga ei teadnud, kus see asub, sain temaga natuke aega enne sünnipäeva algust kokku. Laupäeva kohta oli rahvast üsna palju, nii raekoja platsil kui ka Viru keskuses. Raekoja platsi poole kõndides tuli korraks jutuks minu kuulmine ja ta mainis, et tema sünnipäevale tuleb klassivend, kelle tüdruk on kurt ning temagi peaks kohale tulema. Holger rääkis ühest väga huvitavast ja veidrast unenäost seoses “Losti” teemaga, raekoja platsil saime kokku ühe tüübiga, kelle nimi oli vist Andres, kui taaskord mu blondiinihõnguline mälu ei peta, ja oh häda, sel hetkel sai mu parema kuulmisaparaadi patarei tühjaks ning ma olin kodus enne äraminekut kindel, et küll patareid kestavad ja otsustasin neid mitte kaasa võtta. MY ASS!  Aga õnneks apteegis müüakse neid, probleem sai lahendatud ja läksime seejärel Patricku pubisse, teisele korrusele sünnipäevade jaoks mõeldud keskaegsetes toonides kivituppa, kus andsin Holgerile kingituse üle ja ma olin kogu aeg 107% kindel, et talle meeldib minu kingitus. Meeldiski ja vot, isegi niii väga meeldis, rohkem, kui arvasin. ^^ Tema enda sõnul ei jõudnud ta ära oodata, et saaks seda raamatut lugema hakata. Rahvast hakkas ajapikku juurde voolama, enamik neist olid Holgeri klassikaaslased. Võite arvata küll, mis värk oli. Eks ikka tekiilad soola ja sidruniga, õlud ja kõike muud vahvat. :3 Aurelia jõudis natuke aja pärast Liisuga kohale. Aurelia sünnipäeval, kui mängisime Aliast, siis ma olin vaese Liisuga paaris, kes pidi mu blondiinihõngulist mõistust taluma. :3 Nendega sain hiljem kohutavalt palju naerda, et kõht valutas sellest. Isegi, kui minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud naljad kohale, piisab mulle ainult sellest, kui keegi täiest südamest naerma hakkab ja mind oma naeruga nakatab.

Mõne tunni pärast jõudis kohale Holgeri klassivend, kelle tüdruk pidi olema kurt ja ma olin šokeeritud, et see oli Sirle, keda ma teadsin kaua aega. Ta oli kunagi minu parim sõbranna, me olime üksteist perelaagrites ja mujal näinud. Jah, ma teadsin teda väga hästi. Ma teadsin samuti tema poissi Taavit, mitte isiklikult, vaid olin näinud pilte temast. Kui ta astus sisse, jäin mõtlema, et kus ma küll teda näinud olen, ja Sirle oli tema taga, et ma ei näinud teda esialgu. Ja kui ta ilmus Taavi selja tagant välja… minu seest käis läbi jõhker *GASP* ja peas karjus lause: “WHAA~?!”  Jeaa… see oli šokk, kui väike saab maailm olla. Tõenäoliselt sellel ei ole praegu enam erilist tähtsust, kuid kunagi, kui olin loll ja blondiin (muide, ma peaks siiani vist loll ja blondiin olema), meeldis mulle Sirle tohutult ja olin temasse armunud. Enam-vähem sel ajal, kui ma armusin temasse, siis tuli Taavi ja pehmelt öeldes, sebis ta ära. Rääkisin sama asja Aureliale hiljem, ja ta oli väga üllatunud. Samuti, aastaid tagasi, kui olin armunud ja Taavi tuli vahele, siis tekkis mul tema vastu täielik põlgus. Aastad läksid mööda, samuti võõrandusime üksteisest ja ei suhelnud enam.. eriti. Samuti, aastate jooksul põlgus Taavi vastu kadus. Kuid sellegipoolest, mul oli hea meel Sirlet näha, hea oli temaga juttu ajada ja samuti rääkisin Taaviga, ning mu mulje temast paranes tugevasti. Ei mingit põlglikkust. :3 Mind üllatas asjaolu, et kui nad on peaaegu kolm aastat koos olnud, siis on ta viipe keele selgeks õppinud või midagi sellist. Kuid isegi mina oskasin paremini viipe keeles rääkida, ja tunnistan ausalt üles, kui halvasti see ka ei kõlaks, mu viipe keele oskus on väga palju langenud ja hakkas drastiliselt langema, kui läksin esimest korda kooli.

Igatahes, Holgeri sünnipäev oli väga muhe ja jäin selle väärt õhtuga väga rahule. Kui sünnipäev lõppes, läksime Aurelia juurde Holgeriga, seal jäin ka ööseks. Aurelia kodu oli teistsugusem, kui oleksin osanud ette näha. Väga omapärane ja ilus kodu oli. Jõudsime umbes kella 3 paiku öösel, ajasime köögis juttu ja tellisime pitsat… topeltjuustu ja -peekoniga! Üks kingitustest, mida Holger sai, oli eriti muhe. Klassikaaslased panid vist 600 krooni väärtuses purki münte ja kahekrooniseid ning purgil oli silt: “Masumoos.” Magama sain kella viie paiku öösel ja tekk oli väga mõnus. :3

Pühapäeva õhtuks jõudsin koju. See nädalavahetus oli väga mõnus ja seda ma naljalt ei unusta. Lisaks sellele ma polnud Solarises käinud, mul oli kavas sel nädalavahetusel käia ja.. pühapäeva õhtul, kui olin end sättinud väga mugavalt sellesse samasse kott-tooli, tuli telekast Solarise reklaam, välgatas miski ja lõin käega pähe: “KURAT, ma unustasin Solarises käia!!”

Tänaseks aitab, rohkem hetkel ei jõua ja kindlasti on veel, millest kirjutada, aga seda teen kas homme või… poole kuu pärast. :3

Ametlikult Asashio liige.

Nüüd on parim aeg kirja panna, mis septembris toimunud on.

12. septembril käisin Aurelia sünnipäeval Tallinnas. Ta pidas sünnipäeva Vertigos restoranis, mis nägi robustselt ilus välja. Vaade kesklinnale oli ilus. Kingitust otsisin tükk aega päev enne sünnipäeva ja kuidagi läbi surma õnnestub alati leida kingitus, mis sünnipäevalisele meeldib. Kuid fakt on see, et ei saa öelda päris, kui kingitus ei meeldi, eks? : )  Aga Aurelia sõnul meeldis talle soolalamp väga ja sobib isegi toavärvidega. Vertigos sõime peamiselt jaapani toitu. Sushi, teate küll. Ma olin põhimõtteliselt ainus, kes söögipulkadega sõid. Mõned vist proovisid nendega süüa, aga lõppude lõpuks läksid üle kahvlitele ja nugadele. Sünnipäev ise oli väga muhe ja mõnus. Vahepeal sai tohutult palju naerda. Holgeriga aretasin välja täiusliku plaani. Lausa kahju hakkas Liisust. Vaene Liisukene, pidi taluma minu blondiinsust, kui mängisime Aliase mängu.Tulin viimase bussiga tagasi Tartu.

Ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma olin sünnipäevale kutsutud. Siiani imestan selle üle.

Samal nädalavahetusel Tartus toimus AniMatsuri ja sinna jõudsin pühapäeval ainult. Priit oli laupäeval sellel üritusel ja temaga taas ei saanud kokku. : D AniMatsuri oli täiega kickass. Päeva nael oli kohe kindlasti cosplay esinemine, enamik külastajatest olid lätlased. Seega polnud ime, kui enamik lätlasi olid cosplay kostüümis. Ja ma räägin, mõned cosplay-d olid küll sellised, et löövad täiesti pahviks ja karp vajub põrandani. Nt “Code Geass”ist pikkade roheliste juustega C.C., samasugune riietus ja käes pitsakarp. Päeva parim cosplay esinemine oli võimas ja oli teisigi häid esinemisi. Üks tüdruk kehastas Misa-Misat animest “Death Note,” ta tutvustas laval seda vihikut (y’know the drill – write someone’s name on it and the person dies in 40 seconds) ja siis seejärel kohe küsis ühelt lava ääres seisjalt: “Hi, what’s your name?” Ma purskasin selle peale naerma, see oli ikka väga andekas. xD Iiris Vesik oli laval võimas.

Lisaks sellele seal oli kirbuturg, müüdi mangat ja DVD-sid. Ostsin sealt Final Fantasy VII: Advent Children plakati ja FF VII mängukaardid, lisaks sellele Claymore võtmehoidja. Veidike soolased hinnad tõesti, kuid FF VII fännile kohutuslik ost. Ma oleksin pidanud Mushishi teise volüümi ära lugema, kui pärast sünnipäeva sõitsin bussiga Tartu poole. Sel juhul oleksin saanud Mushishi kolmanda volüümiga pihta hakata manga lugemisnurgas. ^^

Selle aasta JAFFil lubasin Kaiale, et liitun animeklubi Asashioga pärast JAFFi, kuid polnud jõudnud seda teha. Kuid õnneks polnud ta minu peale pahane, et ma seni polnud liitunud. Otse vastupidi, kalli sain hoopis. ^^

Käisin üleeile Erichi ja Virco sünnipäeval Külitses. Sünnipäev oli päris muhe. Küll aga Vircost oli see väga nõme, et ta sünnipäeval minema tõmbas. Külajuttude kohaselt pidid olema probleemid oma tüdrukuga, kuid mina ei tea. Mina ja teised saime küll aru, et mõlema sünnipäevapidu on ja kui niimoodi ära kaduda.. siis ei tea tõesti, mida sellest arvata. Kaks tüüpi pidasid kõne ja see oli tõeliselt vaimukas. Et kuna Erich sai 18. aastaseks , siis pole mitte ainult alkohol ja suitsud lubatud, vaid ka… võtsid kinkekotist välja pornoajakirja ja -video. Enamik läksid sauna, kust oli kuulda tõelisi metsahääli. Sõna otseses mõttes karjuti üksteise kõrva täiest kõrist ja niisama. Kui üks hakkas karjuma, siis teised kohe ühinesid karjumisega. Marx oli vahepeal suures jamas, sest ta istus saunas Keio poti peal! Mängisin esimest korda Twisterit ja Ats on ikka väga hull, pidevalt lükkab maha. Mina lasin tõesti end maha lükata, kuid Ingermar mitte ja selle tõttu Ats lõi enda pea tohutult vastu põrandat ära, et laubal oli robustne muhk. Never seen anything like this. Jõudsin koju kell 2 öösel. Ahjaa, kingituse tegime koos mitmekesi ja kõige olulisem kingitus Erichile oli kohe kindlasti roosat värvi bokserid. Vot selliseid ma kannaks! Üks asi pani mõtlema: mida paganat nad kohvi sisse panid?

Lõpuks liitusin eile Asashioga, käisin esimesel koosolekul Anne Noortekeskuses. Veidike hilinesin, ei leidnud seda kohta kohe üles. Nüüdsest ma olen ametlikult animeklubi Asashio liige. ^^ Koosolekul rääkisime peamiselt AniMatsurist, selle plussidest ja miinustest, mis oleks võinud paremini olla jne. Vaesekesed, kui ma end tutvustasin, siis nad pidid taluma minu Totoro hullust. : ))

tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (“Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.

sinner’s reward

Irooniline. Eelmise veerandi lõpus ma rääkisin Keiole, et ta võtaks PSP kooli kaasa, et saaks mõne igava tunni ajal Tekkenit mängida multiplayer’is. Sel ajal oli ta selle laenanud enda sõbra kätte. Täpselt täna, võttis ta PSP kooli kaasa ja mina olin see, kes oli jällegi PSP ühe tuttava kätte andnud.

Ma olin suhteliselt üllatunud, et Virco on lugenud juba ammu Cormac McCarthy “The Road,” mis mul praegu käsil on. Kõigest 70 lehekülge veel ja leheküljed lähevad päris kiiresti. Helena sirvis matemaatika tunni ajal raamatut ja palus, et kui ma sellega lõpetan, annaksin talle seda lugeda.

Küll aga, paar-kolm nädalat tagasi tellisin Krisostomusest kolm raamatut: Silent Hill: Sinner’s Reward, mis pidi olema seni parim SH koomiks, arvestades, et esimesed koomiksid olid suhteliselt jurad ja üsna viletsad soperdised; Predator: Turnabout, mida hakkangi ilmselt lugema pärast “The Road”i ja Crisis Core: Final Fantasy VII Guide Book. Seni on kohale jõudnud vaid kaks esimest, mille järel käisin täna.

Vahetult enne raamatupoodi, kui kõndisin raekoja platsi poole, nägin, et sinna oli tekkinud uus Videoplanet, millest ma pole enne kuulnud. Pärast raamatute otsimist käisin seal ja päris kena nägi välja, ning see vist avati hiljuti. Can’t blame it, viimati käisin raekoja platsil septembri lõpus Teadusfestivali raames.

Silent Hill: Sinner’s Reward’i jõudsin juba läbi lugeda ja päris äge oli. Jättis tõesti SH mulje, kuid lõppes veidike kiiresti ära. Animeblogi suhtes olen nüüd kindlal seisukohal ja hakkan kohe uue blogi loomisega tegelema, pärast sissekannet.

Väljakolimine on sellel reedel. Ehk siis jätan hüvasti selle korteriga. Poolteist aastat siin elada oli küllaltki mõnus, kuni vähi saabumiseni…

the fifth sequels arrived this midnight..

Oh girl oh, mis väljendid.

Eelmise sissekande kulutasin siinse korteri olukorra kirjeldamiseks, nüüd tuleb teine sissekanne, kus on väheke lõbusamad asjad kirjas. Ühesõnaga, kõik muu, mis vahepeal toimunud on.

Vanemad käisid Egiptuses naabrimehe ja -naisega, jäid sinna nädalaks ajaks. Nad tõid mulle sealt kingituseks T-särgi, millel kaamelid… tõmbavad vesipiipu. Ma ise käisin ka koos perega seal umbes 2003/2004 talvevaheajal. Linnas olles ütles üks kohalik eesti keeles: “Tere-tere, vana kere.” Vahepeal on möödunud 5-6 aastat ning nad on selle ajaga suutnud selgeks saada veel mõned väljendid. Nimelt ütlesid mu vanemad lampi : “Tere!” ja üks kohalik ütles: “Sae pekki!” See pole veel kõik. :D Nad olid ühes poes, ema vaatas kangaid. Teretas samuti müüjat ning see müüja ütles : “Situ ruttu, karu tuleb!” Ma naersin end ribadeks, kui vanemad rääkisid sellest tagasi tulles. Kes see küll õpetab neile selliseid väljendeid? :D

Eelmisel neljapäeval käisin “Külmale maale” lugemiskontrolli tegemas peale tunde. Paber laual, pliiats käes, jäin ootama õpetaja küsimusi. Ma küsisin, et millest kirjutan. Õpetaja ütles:  “Kõigest?” Like what, kõigest?! Täitsin ta soovi ja kirjutasin kõigest. Kirjutasin kolm lehte järjest seda juttu ning ligi kaks tundi. 8. tunni alguses läksin sinna ja pool 5 lõpetasin. Ei saa ka mainimata jätta seda, et kirjutasin väga väikese käekirjaga, mille peale õpetaja natuke törtsus, et peab luubiga vaatama või siis teisi prille kasutama. Kuid vähemalt sai vaev tasutud ja eile ütles ta mulle, et sain lugemiskontrolli eest 5+.

Ma jäin veebruari viimasel nädalal haigeks. 20. veebruari reedel, vahetult enne viimast nädalat, käisime Borise ja teiste inimestega improvisatsiooni tegemas. Nagu, inimesed kokku, kaamera kätte ja filmime seda ideed, mis pähe tuleb.  Tegime hääletamise filmikese. Mul oli suhteliselt vale riietus ja väljas oli väga külm, et vist mõjus halvasti.  Terve nädalavahetus pea valutas õrnalt, esmaspäeval pärast nelja õppetundi ja aktust läks hullemaks.

Sama päeva pärastlõunal läksin juba Räpinasse, palavik näitas 37,8 kraadi. Bussijaama poole kõndides tekkis Taskus kerge minestustunne. Teisipäev, 23. veebruar oli väga kohutav päev. Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, kui vastik on olla haige. Nimelt ma ärkasin öösel kella 4 paiku üles (kusjuures, millegipärast paar kuud järjest on juba nii, et ärkan korraks nelja paiku üles), mul oli nii kohutavalt külm. Nii külm, et külmavärinad käisid läbi iga paari sekundi tagant, võtsin teise teki ka, kuid suurt ei aitanud. Hommikul näitas kraadiklaas 38,9 kraadi palavikku. Õudukas. Põhimõtteliselt ei jõudnud ma ka püsti seista, päeval ainult puhkasin elutoa diivanil. Peab tunnistama, et kohati oli väga mõnus tegeleda Xbox360-ga. Pult on juhtmeta ja sain mugavalt mängida nii, et pult oli teki all.

I must admit, sometimes when I felt really awful. I really tried to convince myself it’s the end. And also, on the 14th February, some another tragedy happened, but it really didn’t bother me after this. Their lives, their choices; all of them have fucked up their chances.

Ma vihkan selliseid üllatusi.

Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.

Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.

Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?

Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.

Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D

Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.

Religioon on tähtis, kuid mitte kõigi jaoks.

Ma arvan, et olen saanud nüüd aru religioonist. Ma enam-vähem jälestasin seda. Üleüldse esimene õppetund sel õppeaastal oli usuõpetus ja õp Koop suutis mulle umb-kaudu selgeks teha, et religioon on vajalik. Ma olen sellele mõelnud viimasel ajal ja olen nüüdsest aru saanud religiooni olemusest, põhimõttest ja tähtsusest. Kultuurid said üldse usust alguse. Õp Koop suutis hea näite välja tuua ühest religiooni tähtsusest, et kui keegi kaotab lähedase inimese, siis teatud inimesed oskavad endale kindlaks teha, kuidas järgnevalt hakkama saada. Kuid enamik inimesed ei suuda välja mõelda, mida edasi teha. Seepärast ongi usk vajalik.

See on vajalik, kuid mitte minule.

Kohutuslik kirjandus, “Tõde ja õiguse” I osast olen jõudnud nüüd 150 lehekülge läbi lugeda, kuigi homseks pidi kindlalt 200 lehekülge ja/või 20 peatükki läbi loetud olema. Ma ei jõua täna rohkem lihtsalt. Lisaks sellele me peame järgmise nädala reedel, 12. septembril, minema koos minu klassi ja paralleelklassiga Vargamäele. Sellepärast peamegi raamatu läbi lugema. Me pidime selle eest maksma 295.-, kuid õnneks bussi sõidu eest maksma ei pea. Niipalju kui aru sain, siis me vaatame näidendit, mis kestab 4-6 tundi, me külastame raamatu tegevuskohti jne. Hommikul 10.30 väljume kooli eest ja jõuame tagasi kella 2-3 ajal öösel. Ma loodan, et istmed on seal mugavad, karvased ja pehmed; muidu vasak kann… Ma pean vist PSP kaasa võtma.

Muidu on see natuke nõme, ma pean enda lemmikraamatu lugemise selle “Tõe ja õiguse” pärast kõrvale panema.

Mu toanaaber vaatas umbes tund aega tagasi Hispaania õudusfilmi [Rec], mis on tõeliselt õudne ja hea film. Endisele klassivennale Ainarile soovitasin ka seda ja talle meeldis see väga. Aga toanaaber, Hannes, on seda pikemat aega tahtnud näha ja tahtis isegi päeval hakata vaatama, kuid ma ei lubanud päevavalgel seda vaadata. Alles siis, kui väljas hakkas pimedaks minema, pani ta selle filmi käima ja vaatas seda kõrvaklappidega, heli enam-vähem põhjas ja lisaks sellele ta tõmbas vesipiipu vaatamise ajal. Eriti lebo. :D Ma muigasin iga kord, kui ta võpatas. 5 korda ehmumist, pole paha. Viimasel viiel minutil ta palus, et ma lambivalguse ära kustutaksin. Need, kes seda on näinud, saavad ise väga hästi aru, miks ta seda soovis.

Kurb on selle puhul ainult see, et need jänkid teevad sellest remake’i.

Tänu tugevale paduvihmale, mis laupäeval umbes kella 23 paiku oli, sain endale nohu külge ja terve päev on mu pea valutanud. Juba neljapäevast saadik on mul kurk valus olnud. And here we go

BR seadus.

Hetkese seisuga olen ära vaatanud absoluutselt kõik filmid, mis praegu kinodes jooksevad, välja arvatud animatsioon WALL·E, mille esilinastusele homme lähen. Jumal tänatud, et esilinastusel näidatakse 1. saalis originaalversiooni, inglise keeles. Originaal on alati parem, kui koopia.

Uurisin täna Viru keskuse Rahva Raamatus nn fiction’i riiuleid, mis on täis inglisekeelseid raamatuid. Selle riiuli raamatud tunduvad millegipärast huvitavamad. Korraks sattusin ka koomiksi riiulile ja ühe koha juures jäin korraks vaatama punnis silmadega. Nägin seda “Battle Royale”i mangasid (Jaapani stiilis koomiks). Ma oleks neid ostnud, kuid müügil olid ainult volüümid 7, 9, 10, 11 (vist), 14 ja 15. Ülejäänud olid puudu lihtsalt. Sama asja märkasin ka teiste mangade puhul. Esimesi volüüme polnud, vaid olid järel viimased. Seega nördinult, ei saanud osta. Paar riiulit edasi avastasin täiesti juhuslikult “Battle Royale”i raamatu. Ma ei suutnud enda silmi uskuda.

Jah, leidsin just sellesama raamatu, mille alusel mu lemmikfilm tehti! Isegi cover on juba stiilne, plekkis 175 krooni. Seni olen jõudnud 50 lehekülge ära lugeda ja hästi mõnus on. Ma arvan, et see on mu parim raamatu ost, kui nii öelda.

Joonistamise kihk tuli nüüd järsku peale, aga samas ma ei tea jälle, mida joonistada. See kriis vaevab mind iga kord, kui joonistamise tuju on peale tulnud. Sellega ongi nii, et ma ei suuda eriti vabaloomingut, vaid mul peab olema mingi kindel objekt või mõte olema, millest joonistada.

Üks väga hea sõbranna, kes on mulle üsna oluline olnud, Kaire läks eile tema parima sõbrannaga, Sandra, vaidlema selles Venemaa-Gruusia konfliktis. Sandra toetab Venemaad, sest tema vanavanemad on pärit Uuralist ja ta isa räägibki enamasti vene keelt. Minu arusaam oli esialgu selline, et Venemaa tahab tagasi Gruusia territooriumi, sest see kuulus kunagi Venemaale. Ma polnud üldse sellega kursis. Venemaa alustas rünnakut jne.

Sandra lükkas selle ümber, et hoopis Gruusia alustas. Gruusiale kuulub veel kaks väikest riiki, kuid see pidi asuma Venemaa piirkonnas, kuid nende riikide piire pole määratud ja Gruusia hakkas neid vägisi tagasi võtma, Venemaa võttis seda kui rünnakut ja hakkas vastu. Niipalju jäi meelde.

Ahjaa, Sandra rääkis veel ühe huvitava asja, mis on minu meelest siiski absurdne. USA olevat maksnud Euroopa Liidu riikidele kinni, et nad toetaksid Gruusiat.

Nagu “Ärapanijas” tihti öeldi: “Sellist jama on päris keeruline kommenteerida!”