torni tippu.

Näen viimasel ajal tihti unenägusid tornidest, kuid need on ägedad olnud.

Kolm neli päeva tagasi oli selline unenägu, kus Tallinna teletornis sai benjit hüpata. Kahjuks hüppamiseni ei jõudnud. Aga teletorni jõudmine oli konkreetselt jõhker rabelemine nagu 20-aastane odüsseia. Priit tuli minuga kaasa, et olla mu emotsionaalne tugi. Olime alguses Tartus, siis võtsime bussi Tallinna. Ning sealt edasi veel teletorni jõudmine… Ilmselgelt kui sa jõuad lõpuks kohale ning oled valmis hüppama, siis unenägu lõpeb ära.

Kurat, kui väga ma soovisin, et Tallinna teletornis saaks päriselt benji hüpet teha. Aga tegelikult tahtsin hoopis ühest teisest unenäost kirjutada, mis oli tunduvalt ägedam. See oli küll kaks nädalat tagasi, kuid on endiselt nii eredalt meeles.

Käisin Tokyo tornis, kuid see oli teistsugune. Mäletan, kuidas läksin sinna koos suvekooli sõpradega ning me tulime Lõuna-Koreast. Aga  see Tokyo torn oli teistsugune selles mõttes, et… me läksime sinna hilisõhtul, kui linn särab neoontuledest. Kuid vaateplatvorm oli veega täidetud. Terve korrus oli täis hapnikumaske ning enda hapnikuvaru sai täiendada iga kahe meetri tagant. See oli selles suhtes unikaalne kogemus, et sa oled vee all torni tipus, hoiad hinge kinni ja kui enam ei jaksa, täiendad kopsumahtu hapnikumaskiga ning vaatad öist linnavaadet.

Vahest seisneb põhjus selles, et kolm-neli nädalat tagasi vaatasin Lõuna-Korea filmi “The Tower.”  ‘ㅅ’

The Tower 2012

i need to get to the lighthouse.

Jooksen metsas pimedas, ning ma pole enam isegi kindel, mille eest ma õigemini põgenen. Täpsem oleks öelda, mis asja eest. Adrenaliin on laes, süda puperdab ja jooksmisest on võhm peaaegu otsas, kuid ma tean, et ma ei tohi peatuma jääda. Jõudsin metsatukast välja.

Täiskuu valgustab õrnalt minu ees seisvat tumesinakas toonides järve, mis on hästi tihedalt ümbritsetud pilliroodega ja mille kohal lasub udu. Tuul tõuseb. Kuid ma tean, et ma ei saa sinna pikemaks ajaks edasi jääda. Teisel pool järve, kõrgel mäekünka jalamil on majakas. Ma mõtlen paanikahoos, et ma pean sinna kuidagi saama, pean sinna saama, ükskõik kuidas.

Torman järve ääres asuva vana üpris kahtlase väljanägemisega sõudepaadi juurde ning sõuan majaka poole. Kuigi võiks arvata, et oht on möödas, mille iganes eest ma metsatukas põgenesin, ei tundnud ma end turvaliselt. Minu hirmul polnud kindlat füüsilist vormi, see oli tume.. must kogu, mis liikus kiiresti läbi õhu. See oli pimedus. Ma teadsin, et kui ma pimeduse kätte jään, on minul lõpp. Meeleheitlikult hakkasin kiiremini sõudma.

Ehk paadi võtmine polnud hea mõte, sest tuul tõusis järsult, lained muutusid mäslevaks ja raputasid mind korralikult. Üks hetk laine lõi peaaegu üle pea, hoidsin kramplikult paadiservast kinni. Tuul vilises mu kõrvus. Suunan pilgu tagasi metsatuka poole, kust välja jooksin. Ma ei näe enam metsatukka, sest pimedus seisab selle ees. Mul pole enam kontrolli enda paadi üle, sest tuul on liiga võimsaks muutunud. Kordan jälle endale, et ma pean majakasse jõudma.

Mõistus mürgitatud meeleheite, hirmu ja paanikaga.. näen, kuidas pimedus siidrub taevasse, kuu ette, blokeerides ära igasuguse kuu poolt tulevad valguskiired. Nüüd ma ei näinud enam mitte midagi, mind ümbritses otseses mõttes kottpimedus. Mõned sekundid pärast valgusallika kadumist suutsin natuke tajuda, kus majakas asub, aga nüüd enam mitte. Tuul on suunataju segamini ajanud. Miski lükkab paadi ümber, kukun vette. Õhku ahmides tõusen veepinnale, raban kuidagi ümber lükatud paadist kinni. Ulpides veepinnal pimedas, värisedes nii külmast kui ka hirmust, ma ei oska enam mitte midagi teha.

Ma tean ainult seda, et…

“I… need to get to the lighthouse!”

külm alateadvus.

Rändasin sihitult pimedas tühjuses ringi. Silmapiirile ilmus üks kuju. Liikusin lähemale, panemata tähele, kus ma olen ja mis mind ümbritseb. Teadsin vaid seda, et miski selle kuju juures tõmbas mind. Lõpuks sain aru, et see oli mu kunagine sõbranna, kellega sain meeletult hästi läbi, kuid meie mõlema eluteed võtsid nii erinevad suunad, et rebisid meid üksteisest eemale.

Igatahes, sõbranna seisis keset hämarat tühjust, sellise kehahoiakuga, nagu ma teda mäletan. Kuid tema meeled olid elutud, nägu tuim, silmad peaaegu surnud. Ta seisis seal tühja kestana, pilk maha suunatud. Kuid tema kõrval seistes ma sain aru, mis tema peas toimus. Meil oli vist mingi telepaatiline side. Või oli asi nii, et ainult mina sain tema alateadvusesse siseneda.

Kaevades läbi kümnete mõtete jõudsin kuhugi, kus oli tugev seos minuga – valusate mälestuste näol. Kas tookord olid küsimused liiga rasked? Ju ilmselt tahtsin vastuseid.

Ma hakkasin sind vältima, sest ma mõtlesin, et sul on ilma minuta parem. Ma olin kogu aeg appear offline suurema hüvangu nimel, ei suhelnuud sinuga kindlal eesmärgil. Ma olin kindel, et selline käitumine, sinu eest peitmine ja vältimine, teeb sulle head.

Idioot. Naiivne idioot. Kõik need ajad, mil ma tahtsin sinuga niisama rääkida.. ei, kõik need ajad, mil mul oli sinuga vaja rääkida, selle kõige asemel peitsid end hoopis. Kõik sinu tehtu mõjus vastupidiselt sellele, mida sa arvasid olevat. Mu enesetunne oli pidevalt kehv, igatsus kasvas, sest sind polnud enam otseses mõttes olemas. Nüüd on muidugi.. liiga hilja, et nullist midagi alustada, sest välja arenenud põlguse vastu ma ei saa enam midagi teha.

Tegin silmad lahti kell 5 öösel. Leidsin unenäos paar sarnasust endaga. Nagu oleks unenägu olnud külm peegeldus minust endast.

Unenäo meeleolu ja tooniga samastub ideaalselt see lugu:

You’re just weak. Everyone wouldn’t hate you if they knew how weak you are.

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

kaks siili kilekoti sees uksel.

Tartu vana kaubamaja katuselt loogas välja kõrge gootiliku väljanägemisega kellatorn. See kulges spiraalselt üles. Kõndisin mööda järsku keerdtreppi kellatorni tippu. Mäletan, kuidas ma olin tippu jõudes väga väsinud. Ma elasin seal koos vennaga. Elukoht kellatorni tipus oli kitsas, kuid väga hubane. Köök oli nii kompaktne. Elutoast avanes lummav vaade Emajõele. Vend tegi süüa. Ta tahtis, et ma lõikaks leiva viiludeks. Ta ütles, et leivad on külmkapi ukse küljes rippuval kilekoti sees. Kõndisin külmkapi juurde ja vaatasin kilekoti sisse. Seal polnud mitte kaks pätsi leiba, vaid kaks siili..

Hommikul ärkasin üles ja avastasin, et olin keset ööd kirjutanud musta markeriga märkmepaberile: “2 siili kilekoti sees uksel.”

pilguga jalust rabatud.

Käisin kaubanduskeskuses suure pundi inimestega. Ma pidin kassitoitu ostma. Kassitoidu riiul oli nii imelik. Hakkasin kassitoidu pakke ükshaaval läbi uurima, mis sobib kõige paremini. Ühel kassitoidu pakil oli umbes nii kirjas: “Not for feeding the cats.” srsly wtf? Ja siis avastasin, et enam kui pooled kassitoidud polnud kasside toitmise jaoks mõeldud. Lõpuks leidsin selle, mida otsisin.

Seejärel otsisin keset suurt kaubanduskeskust kassat. Ja avaras kohas nägin Girls’ Generationi esinemas ja tantsimas Oh!’i. Ma olin nagu niii “OMG OMG OMG.” Tiffany märkas ka mind ja tegi mulle eye smile’i. :3
Hämmastaval kombel leidsin täpselt samasuguse eye smile’st, mida ta unes tegi.

kastitäis jalgpallikesi.

Ma olin nelja sõbraga kõrges pilvelõhkujas. Meid ajas taga sarimõrvar, kes hoidis käes suurt nuga. Me olime suures köögis mõnda aega peidus, kuid mõrvar leidis meid üles ja hakkas meid taga ajama. Me jooksime üksteisest lahku ja mul õnnestus tema eest minema joosta ajutiselt.

Otsisin kohta, kus end peita. Sisenesin ühte väikesse ruumi, kus aknast avanes ilus vaade öisele linnale. Läksin toa nurka, diivani kõrvale. Toppisin põradale hunniku riideid, kapist leidsin ka veel kilepresendi. Toas olid kastid, mis olid täidetud väikeste jalgpallidega ja tegin nendest müüri. Läksin nurka, tõmbasin kilepresendi peale ja jäin siis piiluma kile alt ust.. üsna kaua.

Siis aga ilmus minu ette üks hästi pisike kiisupoeg, kes piiksus armsalt. Siis tema järel tuli minu juurde veel teine kiisupoeg. Olin segaduses, kust nad veel välja ilmusid. Tõusin istukile, võtsin kile enda pealt ära ja minu ees oli umbes 10 pisikest kiisupoega, kes tahtsid kõik minuga mängida. Nad kõik ronisid välja ühest nendest kastidest, kus olid väiksed jalgpallid. Neid tuli lõputult juurde. Nad kõik tahtsid piiksusid ja tahtsid minuga mängida. Ma otseses mõttes uppusin kiisupoegade sisse.

Mõned tunnid hiljem sai mul kõrini ja läksin uksest välja. Lõin ukse pauguga “This is SPARTA!” stiilis lahti. Just ukse taga seisis mõrvar ja see võpatas teda natuke. Kuid ma ei viitsinud temaga üldse tegeleda ja kõndisin lihtsalt teda ignoreerides minema. Mõrvar sattus segadusse, miks ma tema eest ei põgene ja tuli minu juurde. Ta küsis: “Mis juhtus, kas sa nagu ei peaks minu eest ära põgenema?”

Vaatasin talle kurja näoga otsa ja vastasin talle üleolevalt ning ülbelt: “Mis mul viga on?! Proovi ise seal toanurgas paar tundi istuda koos kiisupoegadega ja saad ise teada.”
Mõrvari kohale laskus suur küsimärk ja ma kõndisin minema lihtsalt.

muffinijaht raamatukogus.

Henrik says: Heh “Kas sina tahaksid olla mu hapukapsas?” küsib neiu Raunolt

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: :’D

Henrik says: Ma võin olla sinu verivorst, kui sa oled ahjukartul

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Ahvatlev :3 Aga kui ma olen hoopis keedukartul?

Henrik says: Siis sa ei ole nii maitsev.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Olen ikka! Aga lihtsalt keedetud, mitte praetud!

Henrik says: Ei

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Aga sa ei ole mind maitsnud veel

Henrik says: Praetud kartulid ja ahjukartulid on paremad.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: touché…

Jõuluvaheaeg oli kahtlemata päris värviline. 28. detsembri varahommikul alustas Tallinnast kolm inimest oma teekonda.. minu väiksesse tagasihoidlikku koju. Tija, Henrik ja Anette. Anettega rääkisin juba novembris Henrikust, kuidas ta vajaks väikest puhkust ja ma ütlesin poolnaljatades, miks mitte tulla minule külla Räpinasse talvevaheajal. Me saaks siis filme vaadata ja niisama logeleda ja Värska veekeskuses ujuda ja metsas ennast segaseks karjuda ja lumesõda teha ja kõike muud. Lõpuks sai Henrik nõusse räägitud ja kui Tijale sellest rääkisin, oli tema ka kohe nii huvitatud sellest.

Mõnes mõttes oli see juba omaette traditsioon. Eelmise aasta talvevaheajal tuli ju Rahel mulle külla paariks päevaks. Ka siis vaatasime üsna suure ajast doramat ja käisime Värska veekeskuses ujumas. Seal oli erakordselt mõnus. Eriti mullivannid. Tegime vahtudest habemed. Ja vahusõda ka päris palju. Ja saunad. Ja Tijaga tegime ujumisvõistlused suures basseinis. Pärast veekeskust oli tõepoolest väike väsimus, kuid samas kõik see mõjus nii värskendavalt.

Ülejäänud õhtu kas vaatasime filme, ajasime juttu või tšillisime niisama. Kogesin pesuehtsat kõditamispõrgut. Tija kõditas mind tervelt minut aega järjest ning ma ei tohtinud vastu panna. ;_; Ma tegin kunagi Tija üpris näljaseks kanavõileivadega ja ta sai minu peale pahaseks, seega andsin talle spetsiaalse loa mind kõditada tervelt minut aega. Vaatasime ära filmid “Sunny” ja “Alien.” Anette polnud mitte kunagi näinud Alieni filmiseeriat, see… oli täiesti andestamatu ja mõeldamatu. Pärast “Sunny” vaatamist vahetasime üksteisega jõulukingitusi. ^^ See oli hämmastav, et Anette vajus kõige esimesena magama ära ning samas magas ka kõige kauem meie seast – rohkem kui 12 tundi. Mängisin Anettega kahekesi Gears of War 2’e. Emps tegi hommikul pannkooke, nyam.

See oli ühesõnaga see, mis tegi talvevaheaja mõnusalt meeldejäävaks. Huvitav on juba mõelda, kes järgmisel aastal külla tulevad.. ^^

Ja aastavahetus? Eh, kuni aasta viimase päeva õhtuni ma ei teadnud õigemini, mida ma teen.  Kolme seltskonna vahel oli valida. Kolme seltskonna vahel läks mõtlemiseks – Ursula ja Lehar, bakad ning filmiveeblased. Filmiveeblaste juurde ma kahjuks ei jõudnudki… Kõigepealt läksin Ursula juurde, kus oli ka Lehar. Oh jumal, pitsakesed olid nii head. Kanast ma parem ei kirjuta, ma tunnen just nüüd kirjutamise ajal, kuidas süljenäärmed hakkasid täie rauaga tööle. “Tujurikkuja” sketšid olid ägedad. Eriti Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen. Väikese hilinemisega jõudsin ka bakasid näha. Kaotasin oma lemmikkinda linnas ära, niu..

Terve see jaanuar venis niiii pikalt. Põhiliselt selle tõttu, et kooli polnud ning toimusid ainult eksamid. See kõik… oli *nii* igav. Eksamid ei olnud see-eest ülearu nii rasked, aga lihtsalt nii igav oli. Ootasin innukalt uut semestrit ja uusi aineid. Kõige rohkem korea keelt. Ühel päeval olin terve päeva Tallinna Rahvusraamatukogus. Osaliselt õppimas, osaliselt aga tahtsin seda näha ja avastada. Veidral kombel ma näen viimasel ajal tihti unenägudes raamatukogu. Aga ma ei teagi, kergelt pettunud tunne oli. Seal ei olnud ju mitte ühtegi maetud aardekirstu ega avastamata, pimedaid kõhedaid koopaid, kuhu saab ainult tõrvikuvalgel minna. TÜRA oli küll kordades põnevam avastada… Päh.

Aga vähemalt.. nägin veelkord sel talvel Priitu. Saatsin ta lennujaama ära ning lendas Norra ära. Ma pidin ikka ju eelkõige kindlaks tegema, et tema telefoni taustapildil ilutseb Sooyoung Girls’ Generationist. Vastasel juhul ma poleks teda lennukile lubanud. :3 Päriselt ka! Ning veel sain Aureliaga kokku Kompressoris, keda ma polnud mitu aastat näinud. Jahm.. kui ma küsisin 2004. aastal teda rate.ee saidil väljavalituks, siis me mõlemad ei oleks osanud arvata, et kaheksa aastat hiljem, me istume Kompressoris ja sööme kartulipalle. Holgerit tahtsin ka niiväga üle mitme aasta näha, aga temaga ei õnnestunud kuidagi kokku saada… Kui mõelda selle kõige peale, siis võib selle talvega isegi päris rahule jääda. Käisin isegi Maddyga muffinijahil. ^^

a dream-like quality.

Ma olin uppuval kruiisilaeval. Kuid see kruiisilaev oli pisut teistsugune, futuristlikum. Sellel oli protokoll, et õnnetuse korral läheb laev “lukku.” Nagu vaakumisse, et kui peaks midagi tõsist juhtuma, põhja vajuma näiteks, siis inimesed laeva sees jääksid ikkagi ellu ja saaksid abi oodata.

Laeva sisse oli juba voolanud küllalt palju vett, et laev “hõljus” kindlal veesügavusel. Mõnda aega tegutsesin laeval ringi, oodates päästjaid. Teatud aja pärast juhtus ikkagi paratamatult see, et kuskil läks tõsiselt midagi katki ja laeva sisse hakkas voolama järjest rohkem vett, mis tähendas vaid ühte asja – laev vajub sügavamale ookeani põhja.

Üritasin oma sõbraga uurida, kas olukorda on võimalik kas või mingil moel parandada. Nägime koridoris tiigrit.. me põgenesime katlaruumi. Katlaruumi teise ukse taga pesitses ka tiiger ja me olime lõksus. Väljapääsu polnud. Ärge küsige, kust nad tulid. Jah, üritasime tõesti olukorda päästa, kuid asjatult. Me ei saanud sealt välja.

Raadio kaudu kuulsime teiste inimeste käest, et kõik on läbi. Selle aja jooksul, kui me katlaruumis olime, olukord halvenes veelgi enam. Laev täitus äärmiselt kiiresti veega ja hakkas järjest kiiremini põhja vajuma. Pärast raadiovaikust kuulsime väga-väga valju kõmakat ja tundsime suurt värinat. Selleni see piirdus, olime katlaruumis lõksus. Teadsime, et väljapääsu pole ja üsna pea on kõik läbi..

Siis ma ärkasin üles kodus. Sama sõber, kes oli minuga katlaruumis, ja veel mitmed tuttavad olid mul Räpinas külas. Kõik oli sürrealistlikult ilus ja päikeseline, kuigi tegemist oli vana-aastaõhtuga. It all had a dream-like quality. Tuttav luges ajalehte, silmanurgast nägin juhuslikult ühe artikli pealkirja: “Luksuslik kruiisilaev uppus ookeani põhja ja ellujäänuid polnud,” kuid sellele ma tõesti ei pööranud suurt tähelepanu.

Üsna pea jõudis õhtu kätte ja liikusime linna ilutulestikku vaatama. Oli konkreetselt plaan ühe künka tippu minna, kus oli ilutulestikku kõige parem näha. Sinna liikudes panin tähele, kuidas atmosfäär oli nii drastiliselt muutunud hommikuga võrreldes. Ööpimedus oli masendav ja hall, inimesed olid kurbade nägudega ja masendavas meeleolus, nagu nad teadsid juba, mida oodata.

Igatahes jõudsime künka tippu, kus avanes ilus vaade linnale. Keskööni olid veel jäänud mõned minutid. Siis jäin hetkeks mõtlema ja mind valdas üle kogu keha hirm, kui mind tabas üks mõte.. mõeldes tagasi sellele artikli pealkirjale. Pöördusin sõbra poole, kes oli minuga katlaruumis ja küsisin talt umbes nii:

“Kas sa ei ole kunagi mõelnud sellele, kuidas me sealt katlaruumist välja saime? Või kuidas me üldse kruiisilaevalt pääsesime? Keegi ütles raadios, et olukord läks väga metsa ja me upume sügavamale ja pääsu pole. Ma kuulsin suurt kõmakat ja tundsin suurt värinat… mis pärast seda juhtus, ma ei tea. Justkui suur osa minu mälust oleks minema pühitud.”

Sõber mõtles hetke ja taipas, mida ma sellega öelda tahtsin, ning ta nägu muutus kahvatuks.

Täpselt sel hetkel jõudis uus aasta kätte. Ja siis tuli maailmalõpp. Tundsin enda peas, kuidas maailm lõppes. Ma lakkasin lihtsalt eksisteerimast. Kõigel, mis kunagi oli olnud, polnud enam mingit tähtsust. Vajusin põlvili, üritades meeleheitlikult ja pilt kustus minu ees.

Siis, ma ärkasin üles.

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!