torni tippu.

Näen viimasel ajal tihti unenägusid tornidest, kuid need on ägedad olnud.

Kolm neli päeva tagasi oli selline unenägu, kus Tallinna teletornis sai benjit hüpata. Kahjuks hüppamiseni ei jõudnud. Aga teletorni jõudmine oli konkreetselt jõhker rabelemine nagu 20-aastane odüsseia. Priit tuli minuga kaasa, et olla mu emotsionaalne tugi. Olime alguses Tartus, siis võtsime bussi Tallinna. Ning sealt edasi veel teletorni jõudmine… Ilmselgelt kui sa jõuad lõpuks kohale ning oled valmis hüppama, siis unenägu lõpeb ära.

Kurat, kui väga ma soovisin, et Tallinna teletornis saaks päriselt benji hüpet teha. Aga tegelikult tahtsin hoopis ühest teisest unenäost kirjutada, mis oli tunduvalt ägedam. See oli küll kaks nädalat tagasi, kuid on endiselt nii eredalt meeles.

Käisin Tokyo tornis, kuid see oli teistsugune. Mäletan, kuidas läksin sinna koos suvekooli sõpradega ning me tulime Lõuna-Koreast. Aga  see Tokyo torn oli teistsugune selles mõttes, et… me läksime sinna hilisõhtul, kui linn särab neoontuledest. Kuid vaateplatvorm oli veega täidetud. Terve korrus oli täis hapnikumaske ning enda hapnikuvaru sai täiendada iga kahe meetri tagant. See oli selles suhtes unikaalne kogemus, et sa oled vee all torni tipus, hoiad hinge kinni ja kui enam ei jaksa, täiendad kopsumahtu hapnikumaskiga ning vaatad öist linnavaadet.

Vahest seisneb põhjus selles, et kolm-neli nädalat tagasi vaatasin Lõuna-Korea filmi “The Tower.”  ‘ㅅ’

The Tower 2012

Advertisements

i need to get to the lighthouse.

Jooksen metsas pimedas, ning ma pole enam isegi kindel, mille eest ma õigemini põgenen. Täpsem oleks öelda, mis asja eest. Adrenaliin on laes, süda puperdab ja jooksmisest on võhm peaaegu otsas, kuid ma tean, et ma ei tohi peatuma jääda. Jõudsin metsatukast välja.

Täiskuu valgustab õrnalt minu ees seisvat tumesinakas toonides järve, mis on hästi tihedalt ümbritsetud pilliroodega ja mille kohal lasub udu. Tuul tõuseb. Kuid ma tean, et ma ei saa sinna pikemaks ajaks edasi jääda. Teisel pool järve, kõrgel mäekünka jalamil on majakas. Ma mõtlen paanikahoos, et ma pean sinna kuidagi saama, pean sinna saama, ükskõik kuidas.

Torman järve ääres asuva vana üpris kahtlase väljanägemisega sõudepaadi juurde ning sõuan majaka poole. Kuigi võiks arvata, et oht on möödas, mille iganes eest ma metsatukas põgenesin, ei tundnud ma end turvaliselt. Minu hirmul polnud kindlat füüsilist vormi, see oli tume.. must kogu, mis liikus kiiresti läbi õhu. See oli pimedus. Ma teadsin, et kui ma pimeduse kätte jään, on minul lõpp. Meeleheitlikult hakkasin kiiremini sõudma.

Ehk paadi võtmine polnud hea mõte, sest tuul tõusis järsult, lained muutusid mäslevaks ja raputasid mind korralikult. Üks hetk laine lõi peaaegu üle pea, hoidsin kramplikult paadiservast kinni. Tuul vilises mu kõrvus. Suunan pilgu tagasi metsatuka poole, kust välja jooksin. Ma ei näe enam metsatukka, sest pimedus seisab selle ees. Mul pole enam kontrolli enda paadi üle, sest tuul on liiga võimsaks muutunud. Kordan jälle endale, et ma pean majakasse jõudma.

Mõistus mürgitatud meeleheite, hirmu ja paanikaga.. näen, kuidas pimedus siidrub taevasse, kuu ette, blokeerides ära igasuguse kuu poolt tulevad valguskiired. Nüüd ma ei näinud enam mitte midagi, mind ümbritses otseses mõttes kottpimedus. Mõned sekundid pärast valgusallika kadumist suutsin natuke tajuda, kus majakas asub, aga nüüd enam mitte. Tuul on suunataju segamini ajanud. Miski lükkab paadi ümber, kukun vette. Õhku ahmides tõusen veepinnale, raban kuidagi ümber lükatud paadist kinni. Ulpides veepinnal pimedas, värisedes nii külmast kui ka hirmust, ma ei oska enam mitte midagi teha.

Ma tean ainult seda, et…

“I… need to get to the lighthouse!”

külm alateadvus.

Rändasin sihitult pimedas tühjuses ringi. Silmapiirile ilmus üks kuju. Liikusin lähemale, panemata tähele, kus ma olen ja mis mind ümbritseb. Teadsin vaid seda, et miski selle kuju juures tõmbas mind. Lõpuks sain aru, et see oli mu kunagine sõbranna, kellega sain meeletult hästi läbi, kuid meie mõlema eluteed võtsid nii erinevad suunad, et rebisid meid üksteisest eemale.

Igatahes, sõbranna seisis keset hämarat tühjust, sellise kehahoiakuga, nagu ma teda mäletan. Kuid tema meeled olid elutud, nägu tuim, silmad peaaegu surnud. Ta seisis seal tühja kestana, pilk maha suunatud. Kuid tema kõrval seistes ma sain aru, mis tema peas toimus. Meil oli vist mingi telepaatiline side. Või oli asi nii, et ainult mina sain tema alateadvusesse siseneda.

Kaevades läbi kümnete mõtete jõudsin kuhugi, kus oli tugev seos minuga – valusate mälestuste näol. Kas tookord olid küsimused liiga rasked? Ju ilmselt tahtsin vastuseid.

Ma hakkasin sind vältima, sest ma mõtlesin, et sul on ilma minuta parem. Ma olin kogu aeg appear offline suurema hüvangu nimel, ei suhelnuud sinuga kindlal eesmärgil. Ma olin kindel, et selline käitumine, sinu eest peitmine ja vältimine, teeb sulle head.

Idioot. Naiivne idioot. Kõik need ajad, mil ma tahtsin sinuga niisama rääkida.. ei, kõik need ajad, mil mul oli sinuga vaja rääkida, selle kõige asemel peitsid end hoopis. Kõik sinu tehtu mõjus vastupidiselt sellele, mida sa arvasid olevat. Mu enesetunne oli pidevalt kehv, igatsus kasvas, sest sind polnud enam otseses mõttes olemas. Nüüd on muidugi.. liiga hilja, et nullist midagi alustada, sest välja arenenud põlguse vastu ma ei saa enam midagi teha.

Tegin silmad lahti kell 5 öösel. Leidsin unenäos paar sarnasust endaga. Nagu oleks unenägu olnud külm peegeldus minust endast.

Unenäo meeleolu ja tooniga samastub ideaalselt see lugu:

You’re just weak. Everyone wouldn’t hate you if they knew how weak you are.

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

kaks siili kilekoti sees uksel.

Tartu vana kaubamaja katuselt loogas välja kõrge gootiliku väljanägemisega kellatorn. See kulges spiraalselt üles. Kõndisin mööda järsku keerdtreppi kellatorni tippu. Mäletan, kuidas ma olin tippu jõudes väga väsinud. Ma elasin seal koos vennaga. Elukoht kellatorni tipus oli kitsas, kuid väga hubane. Köök oli nii kompaktne. Elutoast avanes lummav vaade Emajõele. Vend tegi süüa. Ta tahtis, et ma lõikaks leiva viiludeks. Ta ütles, et leivad on külmkapi ukse küljes rippuval kilekoti sees. Kõndisin külmkapi juurde ja vaatasin kilekoti sisse. Seal polnud mitte kaks pätsi leiba, vaid kaks siili..

Hommikul ärkasin üles ja avastasin, et olin keset ööd kirjutanud musta markeriga märkmepaberile: “2 siili kilekoti sees uksel.”

pilguga jalust rabatud.

Käisin kaubanduskeskuses suure pundi inimestega. Ma pidin kassitoitu ostma. Kassitoidu riiul oli nii imelik. Hakkasin kassitoidu pakke ükshaaval läbi uurima, mis sobib kõige paremini. Ühel kassitoidu pakil oli umbes nii kirjas: “Not for feeding the cats.” srsly wtf? Ja siis avastasin, et enam kui pooled kassitoidud polnud kasside toitmise jaoks mõeldud. Lõpuks leidsin selle, mida otsisin.

Seejärel otsisin keset suurt kaubanduskeskust kassat. Ja avaras kohas nägin Girls’ Generationi esinemas ja tantsimas Oh!’i. Ma olin nagu niii “OMG OMG OMG.” Tiffany märkas ka mind ja tegi mulle eye smile’i. :3
Hämmastaval kombel leidsin täpselt samasuguse eye smile’st, mida ta unes tegi.

kastitäis jalgpallikesi.

Ma olin nelja sõbraga kõrges pilvelõhkujas. Meid ajas taga sarimõrvar, kes hoidis käes suurt nuga. Me olime suures köögis mõnda aega peidus, kuid mõrvar leidis meid üles ja hakkas meid taga ajama. Me jooksime üksteisest lahku ja mul õnnestus tema eest minema joosta ajutiselt.

Otsisin kohta, kus end peita. Sisenesin ühte väikesse ruumi, kus aknast avanes ilus vaade öisele linnale. Läksin toa nurka, diivani kõrvale. Toppisin põradale hunniku riideid, kapist leidsin ka veel kilepresendi. Toas olid kastid, mis olid täidetud väikeste jalgpallidega ja tegin nendest müüri. Läksin nurka, tõmbasin kilepresendi peale ja jäin siis piiluma kile alt ust.. üsna kaua.

Siis aga ilmus minu ette üks hästi pisike kiisupoeg, kes piiksus armsalt. Siis tema järel tuli minu juurde veel teine kiisupoeg. Olin segaduses, kust nad veel välja ilmusid. Tõusin istukile, võtsin kile enda pealt ära ja minu ees oli umbes 10 pisikest kiisupoega, kes tahtsid kõik minuga mängida. Nad kõik ronisid välja ühest nendest kastidest, kus olid väiksed jalgpallid. Neid tuli lõputult juurde. Nad kõik tahtsid piiksusid ja tahtsid minuga mängida. Ma otseses mõttes uppusin kiisupoegade sisse.

Mõned tunnid hiljem sai mul kõrini ja läksin uksest välja. Lõin ukse pauguga “This is SPARTA!” stiilis lahti. Just ukse taga seisis mõrvar ja see võpatas teda natuke. Kuid ma ei viitsinud temaga üldse tegeleda ja kõndisin lihtsalt teda ignoreerides minema. Mõrvar sattus segadusse, miks ma tema eest ei põgene ja tuli minu juurde. Ta küsis: “Mis juhtus, kas sa nagu ei peaks minu eest ära põgenema?”

Vaatasin talle kurja näoga otsa ja vastasin talle üleolevalt ning ülbelt: “Mis mul viga on?! Proovi ise seal toanurgas paar tundi istuda koos kiisupoegadega ja saad ise teada.”
Mõrvari kohale laskus suur küsimärk ja ma kõndisin minema lihtsalt.