unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

Advertisements

ajalugu kordab ennast.

Soolaleivapeole tuli oodatust vähem inimesi. Hästi paljud inimesed, keda kutsusin ja keda oleksin nii väga soovinud näha, olid kas tööl, animeööl, õppimas, väsinud, unustasid ära või lasid niisama üle mis iganes naeruväärsetel põhjustel, mis pole isegi mainimist väärt.

Sai vist pisut natuke halb kuupäev valitud või ma ei tea, milles asi oli. See tegi tegelikult üsna nukraks, kuid samas.. tegemist oli ka rahuliku soolaleivapeoga, kus oli piiratud arv inimesi. Kohale tulnud inimesed olid ka ühtlasi need, kellega saan väga hästi ja lähedalt läbi.

Kuid mis siin ikka, kes ei tulnud kohale, jäid ilma minu tehtud kimbapist (korea stiilis sushist, mille sees oli keeduvorst, juust, porgand, redis ja paprika) ja näevad teinekord, kus ma pesitsen. Ketlyga juba leppisime kokku, millal teeme privaatsoolaleivapeo. ^^ Ma ootan seda juba eriti innukalt, sest ta tegi mulle maali, mida ma tahan nii väga näha.

Soolaleiva puhul sain palju kingitusi. Tijalt sain ühe imehea martsipani, Evelilt aga hästi suure “The Misti” filmipostri, Anettelt ühe kummalise pandapingviini (?) kaisulooma, Mihklilt väga erinev ports toiduaineid (sool, vahuvein, leib, Raffaello ja kõike muud põnevat). Justkui.. tegemist oleks olnud sünnipäevaga, mis eelmisel aastal vahele jäi. Ma arvan, et ajalugu kordab end see aasta. “The Misti” postrit ei saanudki kohe üles panna, sest kõikide piltide, fotode ja postrite tõttu, mis ma seni olin üles pannud, sai see kleepimisnäts täielikult otsa. Tõsiselt, mu kodu näeb välja nagu mingi galerii.

Võib-olla paar pilti räägivad natuke rohkem soolaleivapeost, kui mina suudaksin seda siin oma sõnadega kirja panna.

Nagu lubatud ja vastasin lausa spetsiaalselt Ralfi palvele (ja kindlasti ka Tija omale), said külalised näha hästi palju SNSD muusikavideosid. Sooviksin eriti rõhutada sõnapaari “hästi palju.” ^^

Muuhulgas Tija tiris mind ka Gee’d tantsima. Ning samuti vaatasime õhtu jooksul ära kaks filmi – “Frequently Asked Questions About Time Travel” ja “Castaway on the Moon.”

Soolaleivapidu oli omamoodi ka esimene filmiveeblaste ja bakade ühisüritus. :) Muust ma ei oska eriti kirjutada. Aga detailidesse mitte laskumata ma võin veel öelda seda, et… kui järgmine kord Henrik peaks uuesti Viru Valgega külla tulema, siis ma viskan selle lihtsalt aknast välja!

Korea keele eksamil saatis mind vist tõepoolest Taeyeoni õnnistus unenäost. Eksam läks üpris hästi, kui eelmise semestriga võrrelda. Muidugi, seekord oli õppematerjalide kogus kaks korda suurem ja pidi vaeva rohkem nägema. Sain õpetajaga kokku ja nägin eksamitöö oma silmaga ära. Õpetaja oli ise siiralt üllatunud, kui hästi ma sellega hakkama sain, seda eriti kuulamise ja lugemise osas, kus oli ainult paar väiksemat viga. Koguni kommenteeris, et Lõuna-Korea filmide ja seriaalide vaatamine on mulle kasuks tulnud lugemisel ja kuulamisel.

Jaapani päeval tegin kogemata pika jalutuskäigu, sest arvasin miskipärast, et kogu see üritus toimub Šnelli tiigis, kuigi see oli hoopis Hirvepargis. Ja haha, Anette oli täpselt sama asja teinud. Kuid Kaia ei saanud sel päeval Tallinna tulla, seega võtsin kassikõrvade meisterdamise töötoa enda hoole alla. Kaheksa huvilisega olid meil Margusega isegi palju tegemist. Isegi Jaapani päeva korraldaja tuli kassikõrvu tegema ja hiljem nägin teda ringi lippamas, endal kassikõrvad peas. :3 Aga ma ei saa aru, kuidas mul õnnestus sel päeval Barutot mitte näha.. Kõik peale minu nägid vist teda.

Pole vist enam sissekannet, kus ma ei mainiks SNSD’d. :)

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

valge šokolaadi saladus.

Sushivaimustus läks koguni nii kaugele, et olen juba kaks korda Sushi Catis söömas käinud. Viimasel korral, kui astusin sisse, näidati seal SNSD – Oh! muusikavideot. Ma olin täiega põnevil sellest. :3 Togisin Anettet korduvalt, et võiks ise hoopis sushit teha ja ühel reede õhtul otsekohe pärast kooli läksimegi Hannesele külla.

Ma olin nagu väike laps. Ostsime lõhet, paprikat ja kurki. See oligi nüüd esimene kord, kus ma tegin reaalselt sushit. Esimene rullimine oli intensiivselt pingeline. Aga ma sain sellega hakkama! Ma olin isegi nii õnnelik, et sirutasin sushirulli lakke ja ütlesin võidujoovastuses: “Minu esimene sushi!” Ja issand, kui hea see oli.. Ma võiks seda lõpmatuseni süüa.

Juba viimased kaks kuud olen tõsiselt Lõuna-Korea filmide lainel. Iga filmiga süveneb järjest rohkem minu armastus ja kiindumus selle riigi filmitööstusesse. Koguni üledoos. Tõsiselt, miks need nii head on?! Järjest rohkem satun kullatükkide otsa. Viimaste nädalate jooksul olen ära vaatanud need filmid: Bleak Night, Children…, The Frontline, Castaway on the Moon, White: The Melody of Curse, A Moment to Remember, The Yellow Sea ja A Bittersweet Life. Ja oi, see nimekiri sellega veel ei lõpe. Sellest kõigest mulle piisas otsustamiseks, et järgnevatel PÖFFidel kavatsen ära vaadata kõik Lõuna-Korea filmid.

<Soits> mingi korea režissöör pidi suvel siia tulema mingeid võtteid filmima

<Rauno> OMOMO

17. märtsil ootas mind animeklubi raames järgmine katsumus – White Day pidu. Tegelikult esimene tõeline katsumus oli juba jõulupidu, seekord olin juba mõningate kogemuste võrra pisut rikkam. Kuid selle korraldamine oli ikka väga lõbus ja närvekõditav. Üks asi, mida ma jõulupeo puhul õppisin ja tegin paremaks, oli seltskonnamängude korraldamine. Kuna ma ise olen põhiline korraldaja, ei olnud mul otseses mõttes aega korraldada mänge jõulupeol. Tookord viimasel hetkel suutsin Riine ära moosida, et oleks nõus midagi välja mõtlema. Seekord määrasin kindla inimese ära, kes seda tegema hakkab.

Päev enne White Day pidu käisin Indrekul külas Kehras. Rongid on tõsiselt ägedad asjad, mulle meeldib, kuidas need teevad *tsuh-tsuh.* Kuulasime muusikat, tegime muusikalisti peo jaoks ja terve öö vaatasime Running Mani saateid. Naersime end ribadeks. See oli üsna mõnus vaheldus. Tal oli suur akvaarium koridoris, ma nägin Nemot! Ja Indreku kass on üliülinunnu. :3 Puhtatõuline Püha Birma, kui ma õigesti mäletan. Kahju, et mul pole pilti, tahaks hea meelega näidata. Silmad olid võluvalt sinised.

Ühel hetkel, kui me kuulasime muusikat, siis Indrek võpatas, vaatas mulle sügavalt silma mitmeks pikaks sekundiks, sest tal tuli üks geniaalne mõte. Minu ehmatas sellise liigutusega ära. Ja sellest mõttest arenes välja see asi, mida kirjutasin White Day peo asjus igale poole:

Kallid alaealised, kes mõtlevad peol alkoholi tarbida – teilt konfiskeeritakse see. Muidugi, üritada võite, pole hullu. Hiljem tuleb konfiskeeritud materjalist joomisvõistlus tikutõmbamisega valitud indiviidide poolt.

Muidugi, täiskasvanute vahel.

Võtsin White Day peo korraldamist tõsiselt ja vaatasin isiklikult ka, et alaealised ei jooks. Ma ei lubanud Shinil isegi mitte korrakski alkoholi puudutada. Aga kahjuks konfiskeeritud materjali ei saanud… Või õnneks? Pidu iseenesest.. inimesi oli üsna hõredalt, kui võrrelda näiteks jõulu- või valentinipäevapeoga. Kuid lõbus oli just seltskonnamängude pärast, mida Margus korraldas. Aitasin ka muidugi tal seda teha.

Õhtu naelaks oli joonistamismäng. Kujutage ette, et see on telefonimäng, aga ainult joonistamise kujul ja teil on aega 10 sekundit, et kindlat asja joonistada ja enda meistriteost järgmisele inimesele näidata. Järgmine inimene peab nähtu põhjal sama asja joonistama ning järgmisele näitama. Viimane inimene arvab ära, mida esimesele joonistajale näidati. Inimeste joonistamisoskused on ikka hämmastavad. :’D Isegi WC-potti ei osatud joonistada… kui WC-poti puhul jõudis järg viimasele inimesele, Indrekule, kes jäi tervelt minutiks sügavalt mõtlema, mis kuradi asi see pildil on. Siis lõpuks ütles ta valju häälega enesekindlalt: “Ma tean,  mis see on! See on garaaž!”

Rait ütles, et ma meeldin talle ja ta andis mulle ühe suure šokolaadi. Inimesed naersid selle peale ja ma olin omamoodi kohkunud sellest. Mõtlesin korraks hetke, aktsepteerisin šokolaadi ja ütlesin: “Teate ju küll, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.” Ja Valdars andis mulle kaks suurt šokolaadi. Nii nunnud. :3

<Kadii> täna pidi olema üks võimsamaid magnettorme jälle

<Cochrane> seepärast see kahvel põrandal oligi

<lostinthemist> oot, kahvel?

sidrunilimonaad ajab mürama.

Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3

Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!

Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.

 <lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)

<Dream> lolwat :D

<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!

<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale

Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.

Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..

Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3

10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3

Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.

Ta…

Ta…

Ta….

Ta magas Totoro kõrval!!! D:

Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.”  o_o’

Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.

Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.

Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….

Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3