eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…

Advertisements

valge šokolaadi saladus.

Sushivaimustus läks koguni nii kaugele, et olen juba kaks korda Sushi Catis söömas käinud. Viimasel korral, kui astusin sisse, näidati seal SNSD – Oh! muusikavideot. Ma olin täiega põnevil sellest. :3 Togisin Anettet korduvalt, et võiks ise hoopis sushit teha ja ühel reede õhtul otsekohe pärast kooli läksimegi Hannesele külla.

Ma olin nagu väike laps. Ostsime lõhet, paprikat ja kurki. See oligi nüüd esimene kord, kus ma tegin reaalselt sushit. Esimene rullimine oli intensiivselt pingeline. Aga ma sain sellega hakkama! Ma olin isegi nii õnnelik, et sirutasin sushirulli lakke ja ütlesin võidujoovastuses: “Minu esimene sushi!” Ja issand, kui hea see oli.. Ma võiks seda lõpmatuseni süüa.

Juba viimased kaks kuud olen tõsiselt Lõuna-Korea filmide lainel. Iga filmiga süveneb järjest rohkem minu armastus ja kiindumus selle riigi filmitööstusesse. Koguni üledoos. Tõsiselt, miks need nii head on?! Järjest rohkem satun kullatükkide otsa. Viimaste nädalate jooksul olen ära vaatanud need filmid: Bleak Night, Children…, The Frontline, Castaway on the Moon, White: The Melody of Curse, A Moment to Remember, The Yellow Sea ja A Bittersweet Life. Ja oi, see nimekiri sellega veel ei lõpe. Sellest kõigest mulle piisas otsustamiseks, et järgnevatel PÖFFidel kavatsen ära vaadata kõik Lõuna-Korea filmid.

<Soits> mingi korea režissöör pidi suvel siia tulema mingeid võtteid filmima

<Rauno> OMOMO

17. märtsil ootas mind animeklubi raames järgmine katsumus – White Day pidu. Tegelikult esimene tõeline katsumus oli juba jõulupidu, seekord olin juba mõningate kogemuste võrra pisut rikkam. Kuid selle korraldamine oli ikka väga lõbus ja närvekõditav. Üks asi, mida ma jõulupeo puhul õppisin ja tegin paremaks, oli seltskonnamängude korraldamine. Kuna ma ise olen põhiline korraldaja, ei olnud mul otseses mõttes aega korraldada mänge jõulupeol. Tookord viimasel hetkel suutsin Riine ära moosida, et oleks nõus midagi välja mõtlema. Seekord määrasin kindla inimese ära, kes seda tegema hakkab.

Päev enne White Day pidu käisin Indrekul külas Kehras. Rongid on tõsiselt ägedad asjad, mulle meeldib, kuidas need teevad *tsuh-tsuh.* Kuulasime muusikat, tegime muusikalisti peo jaoks ja terve öö vaatasime Running Mani saateid. Naersime end ribadeks. See oli üsna mõnus vaheldus. Tal oli suur akvaarium koridoris, ma nägin Nemot! Ja Indreku kass on üliülinunnu. :3 Puhtatõuline Püha Birma, kui ma õigesti mäletan. Kahju, et mul pole pilti, tahaks hea meelega näidata. Silmad olid võluvalt sinised.

Ühel hetkel, kui me kuulasime muusikat, siis Indrek võpatas, vaatas mulle sügavalt silma mitmeks pikaks sekundiks, sest tal tuli üks geniaalne mõte. Minu ehmatas sellise liigutusega ära. Ja sellest mõttest arenes välja see asi, mida kirjutasin White Day peo asjus igale poole:

Kallid alaealised, kes mõtlevad peol alkoholi tarbida – teilt konfiskeeritakse see. Muidugi, üritada võite, pole hullu. Hiljem tuleb konfiskeeritud materjalist joomisvõistlus tikutõmbamisega valitud indiviidide poolt.

Muidugi, täiskasvanute vahel.

Võtsin White Day peo korraldamist tõsiselt ja vaatasin isiklikult ka, et alaealised ei jooks. Ma ei lubanud Shinil isegi mitte korrakski alkoholi puudutada. Aga kahjuks konfiskeeritud materjali ei saanud… Või õnneks? Pidu iseenesest.. inimesi oli üsna hõredalt, kui võrrelda näiteks jõulu- või valentinipäevapeoga. Kuid lõbus oli just seltskonnamängude pärast, mida Margus korraldas. Aitasin ka muidugi tal seda teha.

Õhtu naelaks oli joonistamismäng. Kujutage ette, et see on telefonimäng, aga ainult joonistamise kujul ja teil on aega 10 sekundit, et kindlat asja joonistada ja enda meistriteost järgmisele inimesele näidata. Järgmine inimene peab nähtu põhjal sama asja joonistama ning järgmisele näitama. Viimane inimene arvab ära, mida esimesele joonistajale näidati. Inimeste joonistamisoskused on ikka hämmastavad. :’D Isegi WC-potti ei osatud joonistada… kui WC-poti puhul jõudis järg viimasele inimesele, Indrekule, kes jäi tervelt minutiks sügavalt mõtlema, mis kuradi asi see pildil on. Siis lõpuks ütles ta valju häälega enesekindlalt: “Ma tean,  mis see on! See on garaaž!”

Rait ütles, et ma meeldin talle ja ta andis mulle ühe suure šokolaadi. Inimesed naersid selle peale ja ma olin omamoodi kohkunud sellest. Mõtlesin korraks hetke, aktsepteerisin šokolaadi ja ütlesin: “Teate ju küll, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.” Ja Valdars andis mulle kaks suurt šokolaadi. Nii nunnud. :3

<Kadii> täna pidi olema üks võimsamaid magnettorme jälle

<Cochrane> seepärast see kahvel põrandal oligi

<lostinthemist> oot, kahvel?

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

kirsiõied puhkevad varsti, taas!

Astusin pubisse. Holger on tagasi Eestis. Näen, et ta istub oma sõbraga laua taga akna all. Mul oli hea meel teda näha üle nii pika aja. Läksin tema juurde, ütlesin “tšau” ja ühinesin nendega. Ta oli endiselt päris rõõmsameelne. Tema sõpra ma pole varem näinud. Natukese aja jooksul jõudis Aurelia meie juurde, kes oli asja just Austraaliast tagasi tulnud. Ootasin juba innukalt tema muljeid sealt. Oota, mis muljeid. Nendest on ta juba kirjutanud oma blogis ning ta soovis hoopis minu kohta teada saada, mida mina ise teinud olen. Siis aga Holger jälgib mind tükk aega, kortsutab kulme ja vaatab uuriva pilguga.

Vahepeal möödusid tudengipäevad. Kuigi tegevust jagus päris palju ja ei viitsinud ausalt öeldes kava läbi lugedagi, käisin ainult öölaulupeol. Mul oli üpris hea meel, et laulmine toimus ikka suures tuumapommiaugus, mitte raekojaplatsil. Seega kogunesime meie, bakad, ja laulsime ühe ilusa kuuse all. Ma laulsin ikka täiest kõrist vahepeal ning mind isegi ei huvitanud, kui vahepeal läks rütmist mööda. Õigem oleks siiski öelda, et vahel oli mu laulmine üsna lähedal karjumisele. Igal juhul, vahepeal helistas Henrik ja küsis, kus me asume. Ütlesin: “Me oleme siin kuuse all. Ja ära aja seda männiga segamini!” Maa oli endiselt jahe ja pimeduse saabudes hakkas vaikselt külm, rääkimata valusast kurgust – mis on ilmselgelt karjumisest tingitud. Koju jõudes oli hääl ikka päris ära. Mõelda vaid, ma pidin järgmise päeva hommikul inglise keeles ettekandega esinema. Jõin paar tassi kuuma sidruniteed vahetult enne esinemist, et hääl oleks olemas. Mis puutub ettekandesse, see läks väga hästi.

Kolmapäev.. kolmapäev. Oi-oi. Pärast jaapani keelt valitses minu hinges tühjus. Aga siis Henrik võttis ühendust ja kutsus mind Zavoodi. Olin sellega üsna päri ja enne õue minekut tegin kiiresti statistika koduse ülesande ära. See päev ma veendusin kindlalt, et telefoniga rääkida on üsna raske. Ma pidin kesklinnas mitu korda telefoniga rääkides paluma, et Henrik kordaks uuesti sõnu. Uued aparaadid võtavad linnamüra päris palju sisse. Igatahes, Henrik kolib ühikast välja ja hakkab Edwardiga korteris elama. Ma ei tea, kes see Edward on, igatahes õpib arstiks ja värki… kindlasti särab ta oma teadmistega. Enne Zavoodi jõudmist oli meil üksjagu tegemist. Viskasime pilgu peale ta uuele korterile, kus ta elama hakkab. Ma olin üsna hämmingus. Nende korter oli äsja remondis ja nägi väga ilus välja. Paar pisikest huvitavat detaili oli seal, kuid korter oli üldiselt tühi. Soolaleivapidu tuleb ilmselt sügise alguses alles. Rõdu oli väga muhe. Astusin vannituppa, mu suust lipsasid sõnad: “Oi sa vana kurat~,  teil on siin isegi vann!” Üsna pirakas vann. Kolm-neli inimest mahuksid vanni, seda muidugi eeldusel, et nad ei ole paksud venelased.

Läksime tagasi tema ühikasse suure ringiga. Kõndisime Anne kanali ja Emajõe vahelisel jalutusrajal, kus me mõlemad polnud kunagi käinud. Ma tean, isegi mina mitte oma kolme-nelja aasta jooksul! Mõtlesime, et võiks veel ühe ringi teha ja minna Tigutorni tippu. Ma tean, ma käisin seal nädal aega tagasi ja siis? Tahtsin näha vaatepilti linnale õhtusel ajal. Kasutasime sama taktikat sissepääsemiseks. Õhtune Tartu oli tõesti ilus. Süvenes veel enam tahtmine seda näha talvel, kui linna kaunistavad jõulutuled. Mis veelgi huvitavam, see veinipudel, mida me Liisoni, Juuli ja teistega seal tühjaks jõime, oli ikka veel seal alles!

Zavoodis seisime järjekorras. Minu õlale koputas üks tüüp ja ütles, et mul on täiega lahe pusa. Silmitsesin tema pusa ja tal oli täpselt samasugune seljas. Puhkesime selle peale naerma. Siis mõne aja pärast koputas õlale Lehar. Ei, tema ei tulnud Zavoodi jooma, ta on üsna tubli ja viks ning peab olema kaine autojuht. :3 Henrikuga jõime õlut rahvarohkes Zavoodis ja ajasime juttu maast ja ilmast, kõige rohkem Põhjalast. Kõndisime Põhjala poole. Möödusime kolmest inimesest, kes parkisid jalgratast. Üks neist oli blondiin ja roosa pusaga. Põhjala juures viskasime pilgu peale, kas keegi pesitseb seal kurikuulsal diivanil. Pimedus. Pimedus! Tühjus. Tühjus!! Rääkisime endiselt üsna pikalt ja laialt Põhjalast. Üsnagi mõeldav, et ühinen Põhjalaga sügisel, sest ülikoolielu on natuke igav praegu. Samas ma ei ole veel täielikult müüdud ja miski hoiab mind tagasi. Põhjala on minu meelest variant, sest erinevalt teistest korpidest on seal nii mehed kui naised. Küsimus on pigem selles ka, kas ma olen reaalselt nõus ohverdama Põhjala seltsi jaoks päris palju enda vaba aega, mida saaks kulutada hoopis dorama vaatamisele. Natuke hirmutab ka see vaakum, nagu Henrik ütles.

Jõudsin koju pool 3 öösel, kuid ei läinud veel magama. Ajasin juttu filmiveebi kanalis, kus avastasin, et roosa pusaga blondiin oli filmiveebi liige Dream. Temast mööda kõndides ma ei saanudki aru, mõtlesin, et natuke tuttav nägu, kuid meh. Alles hiljem juttu ajades jõudis kohale, et krt ma vist nägin teda. Tema ise ja teised filmiveeblased olid päris hämmingus, mina aga naersin selle kõige naljaka juhtumise peale nagu väike tüdruk. Igatahes tema, Eveli, pakkus välja, et võiks kokku saada ja midagi teha. Otsustasime Irmale külla minna, kuigi ta elab täiesti teisel pool Tartut. Natuke kõhklesin alguses. Aga siis Eveli ütles, et lähme Irma merinotsudele pai tegema.

<lostinthemist>    oota
<lostinthemist>    merinotsud? :3
<Dream>    kaks tükki!
<lostinthemist>    kaks tükki??
<Dream>    turbosiga ja lihtsalt nunnusiga
<Dream>    jep
<lostinthemist>    let’s do it~!!! X3

Ma ei saa siiani üle, kui koomiline see neljapäeva öö oli. Kõndisime hämaras Irma poole ja ajasime terve tee juttu. Irma merinotsud olid täiega übernunnud. Natuke piiksusid minu käte vahel. Üks oli pruuni värvi pisike, väga kiire ja siblis innukalt puuris ringi. Teine aga oli suur (nagu paks venelane) mustvalge ja sõi praktiliselt kogu aja, kui seal olime. Dream, tähendab Eveli, on kolmas filmiveeblane, keda olen silmast silma näinud. Ralfi ja Steni pole ammu, väga ammu näinud. Lootsin väga, et Ralf ilmub pühapäeval JAFFi infolaua juurde, kuid ei..  ;_; Ja siis. Kõndisime tagasi kodu poole, pool teed hommikuse bussiga ning jõudsin koju kl 6. Päike tõusis vaikselt ja hommik oli tõesti väga ilus. Mul oli kell kaheksa hommikul statistika tund ka veel. :3 Mis me võime sellest järeldada? Merinotsud on väga efektiivne meetod mind kell kolm öösel välja meelitada, kus ööhämaruses võib iga puu taga Pedobear mind varitseda. Punkt.

Vahepeal on nädal möödunud ja ma näen neid üliübernunnusid merinotsusid täna jälle! Irma, Eveli ja kolmanda inimesega lähme kinno esilinastusele ja pärast seda Irma poole. Oi, ma hakkan neid merinotsusid uuesti nunnutama! Väga palju! Sest Irma neid ei viitsi väga nunnutada ja laseb seda teha külalistel. Vot see on juba privileeg. :3

Esmaspäeval tulid vanemad Tartu. Ühe eesmärgiga.. mu ema tiris mind uusi teksasid ostma. Tõepoolest oli ka lõpuks aeg osta uued teksad. Eelmised olid päris räbaldunud küljest, et mu reied olid näha. Infolaua ajal Ketly tiris viimased niidikesed lahti, mis seda veel koos hoidsid. Ta küsis ka, miks ma kannan katkiseid teksasid. Vastasin: “Sest ma olen rebell. Ja pealegi, nii on päris hea sügada end, kui on auk kohe olemas” ja kratsisin end. Ketly puhkes selle peale päris julmalt naerma. Vägagi veider, aga uute teksade leidmine võttis vähem kui pool tundi! Hämmastav ju, eks ole! Minu meelest küll on hämmastav! Kas te ei nõustu minuga, et hämmastav? Ei ole hämmastav? Tahate öelda, et see ei ole hämmastav? …Tõesti? Mis teil viga on siis? See on ju hämmastav!

Ma leidsin need üsna kiiresti. Tegelikult mu vanemad olid juba varem mind tirinud uusi teksasid ostma, kuid siis ma lihtsalt ei tundnud vajadust uute järele ja otsimine lõppes tulutult. Aga kui ma tõesti tahan, siis ma leian selle kiiresti. Nagu esmaspäevalgi. Te oleksite pidanud nägema mu ema nägu, kui ostsin uued teksad. Ta oli selle ostu üle nii õnnelik ja ta ei sallinud silmaotsaski mu räbaldunud teksaseid. Nagu ta ütles, meeldivad talle ilusad asjad. Aga ostuga olen väga rahul. Ma tunnen end… peenemana.

Nad viisid mind kohe jaapani keelde ning mul õnnestus telefon autosse unustada, see rändas Räpinasse. Koju. Viimased paar-neli päeva olen telefonita elanud. Ja ma ütlen, see on kuradi mõnus tunne. Keegi ei saa sinuga kontakteeruda. Liiga kurb, et niipea leiab telefon tagasi tee minuni. Ma viskaks ammu juba telefoni ära, kuid eks pere pärast olen sunnitud… telefoni omama. Siinkohal ma põikan tagasi eelmisesse aastasse, kus umbes samal ajal oli mul inglise keele suuline eksam. Mõtlesin, et suuline osa kestab viis minutit kõige rohkem, mis ma ikka telefonit sätin hääletu peale. Monoloogi ajal tekkis väike vaikus, mõtted said otsa. Ja täpselt siis, DANG~, telefon heliseb! Aru ma ei saa, kuidas mu emal on selline imetlusväärne oskus helistada alati täbaral ja kehval ajal. Sellist oskust peab tõesti imetlema. Aga mingil moel andis see vähemalt monoloogile hoogu juurde.

Aga inglise keele eksami eest õnnestus mul saada 69 punkti. Kuulamise osa arvelt kaotasin liiga palju punkte. Kui teised osad olid stabiilselt umbes 15-18 punkti, siis kuulamisel kõigest 5-6 punkti. Ja pealegi, inglise keele eksami korraldus oli minu jaoks nii kohutavalt mööda. Ma olin väga vihane pärast eksamit. Tartu Tamme gümnaasium. Meh. Sai sügisel juba õpetajale öeldud, et minu puhul on vaja saata taotlus Haridusministeeriumisse, sest vaegkuulja hakkab tegema inglise keele eksamit. Seega oleks pidanud mulle tulema teistsugune korraldus kuulamisosas, näiteks õpetaja loeb ette või mingi muu variant. Aga ei, tõmmati suht jalge alt. Terve elu olen raadiod vihanud. Kuid mu ema oli veelgi vihasem kui mina. Ma poleks pidanud temaga kaasa õppealajuhataja kabinetti minema, ta sõimas päris korralikult. Huvitav fakt: paralleelklassis oli liikumispuudega tüdruk ja ometi tema puhul oli taotlus saadetud Haridusministeeriumisse. Miks..?

Täna on aga Lehari sünnipäev. :3 Eelmisel aastal sepitsesime Ursulaga, et ärkan hommikul varem ja lasen ta uksest sisse, et ta saaks Leharit hommikul koogiga üllatada. Öösel jõime kolmekesi Karliga šampust.

Ma olen päris üllatunud, et minu tehtud AMV on nüüdseks kogunud peaaegu 250 vaatamist. GEEZUS! Arvamused on väga seinast seina. Raimond ütles, et hajutatud muusika ja suvalised klipid üksteise otsa pandud, ning tema meelest päris ebaõnnestunud. Samas leidub inimesi, kes väga seda kiidavad. Ehk siis, sa kas vihkad seda või sulle meeldib see. Nüüdseks olen hakanud teist AMV’d tegema, mida tahtsin juba alguses tegelikult teha. Võib öelda, et ma olen suhteliselt kinni jäänud. Lauluks on seekord üks mu lemmikuid: Girugämesh – Kowarete iku Sekai. Ma olen positiivne, et see AMV meeldib inimestele rohkem. Vähemalt see pole üsna tegevusetu, nagu Ummi kirjutas kommentaarides. Küll aga, ma olen selle tegemisel kinni jäänud. Ma olen suutnud esimesed kaks minutit ideaalselt ajastada ja olen päris korralikult läbi mõelnud, kuidas lõpp välja nägema hakkab. Aga just keskmine osa – inspiratsioonipuudus. Lihtsalt kinni jäänud. Praegu pean lihtsalt projekti sinnapaika jätma ja mõtlema uuesti selle üle.

Ma ootan kevadpiknikku juba tuumapommiaugu juures kirsipuu all. Ja samuti tänast õhtut, mil näen taas Irma merinotsusid. Oi, te nii pisikesed übernunnud karvased värdjad… :3

Holger jälgis mind paar minutit ja lõpuks ütles välja: “Vabandust, aga kes sa oled?” Ma kohkusin selle peale. “See olen ju mina, Rauno.” Siis aga vaatan Aurelia poole, kes istus lauas minu kõrval. Ka tema nägu oli päris üllatunud ilmega. Nad nagu ei tunneks mind üldse ära. Kas nad trollivad? Aru ma ei saa enam. Kas nad tõesti on välismaal olles mu ära unustanud? Nad ei tunne mind ära. Ei tundnud mind ära. Nad jõllitavad mind sõnatult ja see hirmutab mind. Tundsin piinlikkust ja tahtsin maa alla vajuda.

Ma vajusin, ärkasin kell 5 öösel üles.

verine Mary

Nüüd saab lõpuks üle tüki aja blogisse kirjutada. Uues elukohas pole Internetti ja olen mõistnud, et ilma Internetita on tõepoolest palju parem elada (vähemalt niikaua, kuni mul on olemas filmid, seriaalid ja anime-d, mida vaadata ning sellest mul väheks ei jää), kuid sel juhul saavad kannatada suhted lähedaste inimestega. On tunda, kuidas ma olen üsna paljude inimestega kaugemaks jäänud ja viimaste nädalate jooksul on peas ringi tiirlenud küsimus, mille esitas samuti Zack “Final Fantasy VII-s” : “We’re friends, right?” Internetti satun nädalavahetustel, mil olen Räpinas ja koolis ehk satun vahetundide ajal arvuti taha. Põhimõtteliselt see, mis Maris kuskil talve lõpus enda blogisse kirja pani, on tõene, et peaaegu mitte kedagi ei huvita, kus sa oled või mis sinuga juhtunud on, kuni neil on sind vaja.

Paar nädalat tagasi olid Tartus mingid tudengite päevad ja Lehar helistas esmaspäeva õhtul, et kas viitsin välja minna. Igasuguseid veidraid elukaid sai selle õhtu jooksul näha: Ursulat, Johannat, Mini-Me-d (Rauno), Mirelli & Martat, Siimot, Mariellet, Enelinit & Ingridit ja teisigi. Sain lõpuks ära proovida Tšehhi õlu Bud-i, mis oli Lehari lemmikõlu ja see oli üllatavalt hea. Olime Pirol, McDonalds’is täitsime kõhud peaaegu sulgemise ajal, raekoja platsil, kuskil suures pommiaugus keset Tartut, Krooksus jne. Kella 4 ajal öösel olime ühes pubis Botaanikaaia lähedal ja üritasime 75 kr kokku saada, et kolm õlut ühe hinna eest osta. Aga mina… ma parem tsiteerin Siimot: “Kõik on mingi hullult pinges, et raha kokku saada, aga see siin tõmbab järsku 100 kr rahulikult välja!” Aga see pubi lõpetas õlu müümise täpselt kell 4 ja me jäime kõigest 6 minutit hiljaks. : (

Igatahes, ma pole eales nii kaua kooli ajal väljas olnud ja jõudsin koju kell 5 öösel. Pole mingi ime, et terve usuõpetuse tunni ja ülejäänud paar tundi magasin. Leharil ja teistel elukatel vedas, kel oli eksamiperiood – nad ei pidanud kella 8-ks kooli minema, aga vähemalt Marielle oli ka meiega peaaegu sama kaua väljas ja ta mõistab, mida ma tundsin.  : ))

Eelmise nädala esmaspäeval sain Lehari ja Mini-Me-ga taas kokku ja olime peamiselt Pirol. Ursula tuli ka sinna mõne aja pärast. Peamiselt lihtsalt olime õlut joomas ja juttu ajamas. Sain tuttavaks Merkaga, kes oli Rauli kunagine klassiõde. Päris palju juttu saime räägitud Tammest, sellest koolist ja õpetajatest. ^^ Kuskil ühes pubis proovisin ära kokteili Bloody Mary, mida olen pikemat aega tahtnud. Pehmelt öeldes sellepärast, et ühes lemmikfilmis “Shaun of the Dead” seda mainiti (kusjuures, see oli üsna kaval vihje). Ma olin parajalt täis ja kui hakkasin sealt ära minema, polnud mul õrna aimugi, miks ma Lehariga rääkisin natsismist, kommunismist, Hitlerist ja Stalinist. Jõudsin seekord pool 2 koju. Õhtut iseloomustab kõige paremini järgmised sõnad: kaks tumedat õlut, kaks tekiilat soola ja laimiga ja Bloody Mary!

long time no see..

Neljapäeva õhtu, mil olin klubis Rock & Roll Heaven’is, oli kohe kindlasti selle aasta üks parimaid õhtuid. Ma nägin juba Kairet kohe alguses, aga varjasin end, et saaks teda ikka hiljem tervitada. Ta oli mõtetes ja ei pannud kohe mind tähele, seni kuni näitasin peace-i! Tõeliselt hea oli teda näha.

Mind üllatas täiesti, et nägin Ursulat ja Siimot, ning neid ei märkanud üldse. Nendega olin ka siis koos mõnda aega. Millegipärast olin esimesed tund aega närvis, tähendab, ma ei kartnud ega midagi, aga lihtsalt selline närvilisus oli pidevalt.

Platinum Annoyance esines viimasena, seega pidin keskööni seal olema. Ürituse keskel sattusin kokku Katiga, kes oli ikka väga pisikeseks jäänud, või siis on asi minus – olen ise väga pikaks kasvanud. Kaire ütles ka, et olen pikaks kasvanud. Natuke ajasime juttu, siis läksime taharuumi, vaiksemasse nurka, kus istusid minu suureks üllatuseks veelgi rohkem tuttavad ja sõbrad – kõik tammekast. Isegi paralleelklassi Toomas oli seal, kes ajas ikka tõsiselt naerma.

Kui Platinum Annoyance hakkas esinema, alles siis tundsin tõeliselt, et õige pidu on alanud. Platinum Annoyance oli jõhkralt ülikõva. Ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et see oli minu silmis õhtu parim bänd, kuigi eelviimast ma ei kuulanud (olin samal ajal tammekatega istumas).Ma ei räägi seda ainult sellepärast, et Kaire oli laulja, vaid nende muusika istus väga hästi. Ma elasin täiega kaasa nende esinemise ajal. Üle pika aja (kui üliheade filmide ja seriaalide vaatamised vahele jätta) tundsin ma, et… I lived! Pärast iga laulu sai korralik aplaus ja hõise tehtud HG moel. Kaire rääkis, et mai alguses pidid nad esinema Põlvas. Suure tõenäosusega lähen sinna, sest see on kõigest 30-40 km kaugusel Räpinast. Ning mind ajas imestama ka see, et PA kitarrist Jörgen ja Toomas on sugulased. Mind valdas enam-vähem sama hämming, nagu Anna-Liisal, kui ütlesin, et Lehar on mu sugulane.

 

Reedel kolisin enda korterist välja ning viisin enamus asjad Valve juurde. Absoluutselt kõik mu asjad viisime ära. Toanaabri ema oli ka seal ning ta hakkas uuesti pärima üüri kohta. Ta ikka ei saa (või ei taha) aru saada, et ta on kolmas elanik ning peab maksma osa üüri eest. Ta maksab Hannese üüri kinni, aga kes maksab tema eest? Miks peame meie mingi osakese kinni maksma, et ta elab seal? Ühesõnaga on ta mõistus ikka nii lubjastunud, kui olla saab. Vahel oli selline tunne, nagu karjuks Makino Tsukushi (HYD peategelane) kombel täiest kõrist: “UNBELIEVABLE !!” Tänu sellele, et ta nii UNBELIEVABLY loll oli, oleks korteri omanik vabalt nad välja visanud; kuid mu ema vähemalt tegi nii palju ära kui suutis, öeldes korteri omanikule, et nad saaksid kuni kevade lõpuni sinna jääda mil Hannes lõpetab kutsekooli.

 

Nädalavahetus kulges üsna kiiresti, aga samas väga lõbusalt. Väga-väga lõbusalt. Sain proovida kaua oodatuid mänge – Resident Evil 5 ja Silent Hill 5: Homecoming. Pean tõdema, et RE 5 on parem, kuigi neid ei tohiks võrrelda. Ei saa mainimata jätta, et Homecoming pole eriti see õige SH. Uudsus on kadunud, küll aga graafika on väga võimas. Pean ette heitma sedagi, et see on kohati liiga rip-off filmist. Esimene osa, mil Alex oli õudusunenäos haiglas, meenutas see pidem bordelli, sest et väärastunud haiglaõdedel olid üsna suure dekolteega pluusid seljas. RE 5 sai mängitud kella 4-ni öösel, lihtsalt nii jõhkralt hea.

 

Üks tuttav Rando eputas väga hullult ning üritas mind kadedaks teha, kui tõmbas endale poole kuu eest SH 5 arvutile ning mängis seda. Tegelikult tal õnnestuski mind kadedaks ajada, lisasin Orkutisse lausa screenshot-i sellest. Kuid minu kättemaks on see, et ma sain enne teda RE 5 mängida, mida tema nii jõhkralt ootab. Ma pole veel muidugi seda öelnud talle, aga kui ta teatab, et sai selle kätte, saan mina magusalt naerda, öeldes: “Mul on see juba ammu käes ja üle poole on juba läbi tehtud.”

 

Küll aga, uus elukoht on palju mõnusam. Ma pean veidike harjuma selle mõttega, et mul on esimest korda enda tuba. Esmaspäeval ostsime uue LG 37” teleka, mis on ikka päris kihvt. Lisaks sellele olen tükk aega tahtnud kott-tooli ehk siis teise nimega tumbat, millesse armusin ära esimese filmi improvisatsiooni ajal Priidul külas olles. Internetti siin ei ole, mis on kohati tegelikult hea. Saan olla suuremast jaost sõpradest eraldatud, mis toimib minu jaoks samamoodi nagu elaksin ilma telefonita. Ehk mõne aja pärast saan Internetti, kui küsin Taavilt Kõu modemit, kuid vist mitte. Kannatan hoopis ilmselt kevadeni ära Internetita. Kui filmid olemas (ja telefon voodi alla visatud), suudan Internetita olla. See tähendab ka seda, et blogi sissekanded võivad ilmuda harvemini. Sellesama sissekande kirjutasin läpakas valmis ja koolis riputasin siia üles.

 

Näitasin esmaspäeval samuti sõpradele enda uut elukohta. Sain Ingeborgi, Atsi, Merka ja Andreasega kokku ning ma olin täiesti segaduses, kui Andreas ütles: “Konnichiwa!” Whaaa… ?! Polegi viimasel ajal rahulikult saanud uues elukohas olla, eile õhtul tahtis vend ka korterit näha. :))

Platinum Annoyance’ist niipalju veel ,et nad esinevad 1. mail Põlvas ja suure tõenäosusega olen seekord kohal. Ja seekord ma kavatsen raudselt rohkem rokkida, kui Band Battle ajal!