happy days #3

Doori külastamisest on möödas natuke rohkem kui üle kuu, kuid aeg-ajalt vaatan pilte, meenutan koos veedetud aega ja naeratan. Jah, see oli ilus. Tõesti väga ilus. Nüüdseks justkui ilus unenägu, mis hakkab vaikselt hääbuma. Kolm päeva möödusid meeletult kiiresti.

Detsembris käisid siin Jungwoo ja Danbi. Seejärel jaanuari lõpus Minji. Minji külastuskäik oli nagu väike iteratsioon.. või siis pigem kiire kokkuvõte Jungwoo ja Danbi külaskäigust. Aga kui ma peaks valima, siis kahtlemata viimane külastuskäik oli kõige meeldivam ja mõnusam. Mõnel määral oli see edasiareng. Külastasime samu kohti ja tegime samu asju, ning lisaks nendele ka veel uusi asju. Mõjus nagu kuidagi terviklikult.

Ta jõudis Eestisse kesköösel. Ootasin teda lennujaamas, suur silt käes. Silt, mida oskavad lugeda ainult korealased. Ajasime juttu kella kolmeni öösel. Külastasime Teletorni. Teletorni kohvik oli täis hiinlasi. Tagasiteel kesklinna suunas hakkas vihma sadama. Kuid see oli hoovihm, sest bussiga mere äärde jõudes vihmasadu oli möödas. Jalutasime mere ääres. Otsisime viielehelist sireliõit. Doori leidis sireliõie umbes kolme minuti jooksul, samas ma punnitasin vähemalt kümme minutit. Mehe au oli kaalul ja ei saanud endale lubada allaandmist. Hüppasime läbi Tallinna Ülikoolist, mis suvisel ajal näeb välja nagu surnuaed.

Doori rääkis, kuidas ta igatses viimase semestri jooksul tohutult sealiha ja õlut. Türgis usk ei luba sealiha süüa ja sealne seltskond oli üpris kaine. Ta oli nii meeletult õnnelik Tommi Grillis… alustuseks üheliitrine õlu ja seejärel sealiha. :D

Jalutasime Vanalinnas. Endiselt oli alles maagiline atmosfäär, mis oli detsembris eriti tugev. Osaliselt aitas sellele kaasa Vanalinna päevade festival. Sõime magusaid pähkleid. Ajasime vaateplatvormil pikalt juttu. Raekojaplatsil toimus mingi show. Üks hetk tõmmati välja torupillid. Ma ei suutnud lihtsalt… naeru tagasi hoida. Kogu selle aja, kui kostus meieni torupillide halenaljakas jörin, naersin omaette hääletult nagu alaarenenud hüljes. Täpselt nagu Danbi.. sattus Doori ka meeletult vaimustusse, kui nägi seda sinist rongikest Vanalinna tänavatel mööda vuramas.

Õhtul näitasin talle Eesti filmi nimega “Seenelkäik,” samal ajal nautisime rummikoolat. See on üks väheseid Eesti filme, mida pole piinlik vaadata ja tõestab, et Eesti filmimaastikul on palju potentsiaali. Ainult see jäämägi on vaja murda. Ning ma vaataksin seda filmi hea meelega uuesti ja uuesti. “Seenelkäik” mõjub tervikuna mulle sama värskendavalt nagu ehtne seenelkäik metsas selle Hollywoodi sitaraba kõrval. Ning pärast seda näitasin talle enda lemmikseriaali.

Otsustasin juba ammu, et viin teda Tallinnast pisut väljapoole ka ja järgmisel päeval näitasin talle Tartut. Raekojaplatsil toimus võrkpallivõistlus. Sõime pannkooke Ruuni kohvikus. Ajasime meeletult kaua juttu pommiaugu juures. Spontaanse mõttekäigu tulemusena külastasime Eesti Rahva Muuseumi, kuid jõudsime sinna pool tundi enne sulgemist. See oli väga kiire ekskursioon. Jalutasime mööda Emajõge, samal ajal jäätist süües. Leidsime ühe vaikse koha ja istusime Emajõe ääres, ning jõime veini. Vaatasime, kuidas paadid meist mööda sõitsid. Üks mootorpaat kihutas eriti kiiresti Emajõel, jättes endast maha suured lained. Meie jalad said väga märjaks. :D

Viimasel päeval külastasime Tallinna Loomaaeda. Üsna korralik pühapäeva tunne oli sees. Avastasin, et Doori kardab linde. See selgus juba esimesel päeval, sest ta kippus tuvidest mööduma suure kaarega. Aga ta kartis isegi neid linde, mis olid puuris. :3 Sain enda käte vahel hoida pisikest pardipoega. Aga samas loomad olid ilgelt rassistlikud Doori suhtes. Küülikud ei julgenud temale läheneda, kui ta toitis neid. Sama lugu kitsedega. Päeva tipphetk oli aga kaamlite nägemine! Hämmastaval kombel tõunimi oligi “the amazing camel.” Toitsime parte ja luikesid. Jätsime meist maha ühe väikese videokese. Ilmaga vedas taas järjekordselt. Loomaaias tundus korraks, et hakkab vihma sadama, kuid see kestis ehk viis minutit ning vaibus. Sama lugu oli reedel. Sõime Lidos korralikku eestlaste sööki.

Doori: “Sun is shining on you.”

Rauno: “It’s alright… 꽃미남이라서…”

Doori: “뭐..뭐라고?”

Rauno: “제가 꽃미남이라서..”

Doori vajus seda kuuldes kägarasse, külmavärinad käisid läbi. Rääkimata veel tema naljakast näoilmest. :’D

Enamiku ajast suhtlesime muidugi inglise keeles. Aga me panime tähele, et mida rohkem veetsime aega koos, seda enam hakkas korea keel integreeruma meie vestlustesse. Ilusad päevad meenutasid meile tohutult suvekooli. Hämmastav mõelda, et sellest on juba aasta möödas. Doorit paelus Eesti puhul kõige enam rohelus, millega ma kindlasti nõustun. Juuni paiku on siin tõesti nii ilus.

“It’s not goodbye, it’s see you. So 나중에 보자!”

This slideshow requires JavaScript.

Umbes 300 pilti sai tehtud see nädalavahetus, kuid siia riputan vaid pisikese käputäie pilte. ^^

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s