taevast alla sadanud muffinid.

Eelmise nädala alguses oli mu sünnipäev. Tegelikkuses ma ei hooli suurt enam oma sünnipäevast. Hea meelega pigem varjaks end kuskil sügavas koopas ja magaks terve päeva maha. Ma tegelikult ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.

Janika says: miks sa oma sünnipäeva ei pea enam? :(

Pean tunnistama, et isegi kui ma üritan oma sünnipäeva saladuses hoida ja eitada selle olemasolu (üritasin Henrikule selgeks teha, et kukkusin taevast), leidub ikka inimesi, kes läbi kõige kiuste uurivad ja puurivad mu sünnipäeva välja. Anette oli üks neist järeleandmatutest, kes magas mu sünnipäeva eelmisel aastal maha ja hakkas juba suvel uurima vaikselt sünnipäeva kohta. Aga ta tegi mu sünnipäeva kindlasti väga meeldejäävaks. Sünnipäeva hommikul umbes pool 10 lendas ta ukse taha suure korvitäie muffinite, lastešampuse ja kallistusega. ^^ Ühel muffinil oli isegi Totoro peal. Süda hüppas rõõmust lakke iga kord, kui mugisin neid muffineid. :3 Sellistel asjadel on minu silmis mitu korda suurem väärtus kui 300 tuimalt kirjutatud sünnipäevaõnnitlust facebooki seinal.  :)

Kindlasti sooviks ka ära mainida, et esmaspäeva õhtul käisin Anette, Hannese ja Makaga uut James Bondi filmi vaatamas. Hannes tegi sünnipäeva puhul kinopileti välja. ^^

Eelmise nädala keskel tekkis mul ootamatult isu ja otsustasin, et hakkan tegema kimbapi korea keele tunniks. Juba neljapäeva õhtul tegin ettevalmistused ja reede hommikul sai kimbap valmis. Kimbapi sisse läks keeduvorst, juust, paprika, redis ja porgand. Praktiliselt sama, mida ma tegin soolaleivapeo puhul. Tunni lõpus üllatasin oma korea keele kursusekaaslasi. Nad laulsid mulle isegi korea keeles sünnipäevalaulu. :’) Sõime kõhud täis ja ajasime lihtsalt juttu. =^.^=

Jah, tõepoolest pole vaja üldse palju, et õnnelikuna tunda. ^ㅅ^

Advertisements

torupilliga põhjapõder.

Juuni alguses, kui oli üks nendest järjekordsetest kurbadest õhtutest, mil mu terve mõistus oli mürgitatud, meeltesegaduses ja ma ei teadnud, mida teha, siis üks filmiveeblane ütles mulle umbes nii: “Loodetavasti Lõuna-Koreast leiad selle, mida otsid.”

Ühel mu suvekooli ühika toakaaslasel oli paar päeva tagasi sünnipäev. Kurb lugu küll, et Facebook on Hiinas bännitud ja suhtlemine An Liuga on nüüd keeruliseks läinud. Eks kunagi hiljem saab lugeda mu sentimentaalset sünnipäevaõnnitlust. Naljakas küll, kuidas aeg lendab. Eilsest saab üleeile, ja mälestused suvekoolist hakkavad vaikselt hägusaks minema. Aga vähemalt olen ma olen “45 Days of Happiness” projektiga poole peal. Enam pole palju jäänud.

An Liu sünnipäeva puhul ma jäin konkreetselt mõtlema kõige peale, mida me koos tegime. Kui niimoodi keskenduda, siis on üllatav, missugused mälestused tulevad kalevi alt välja, mis on peaaegu unustuste hõlma langenud. Ühikatuba oli tihti täidetud An Liu hästi valju naeruga. Kui ta seda tegi, siis ma ei suutnud kordagi mitte kaasa naerda.  Kõige eredam mälestus An Liust oli tema reaktsioon, kui üks õhtu korealasest toanaaber Insung koputas tema õlale ja ütles: “I am going to take a shower.” Kogu selle naeru saatel ütlesin Insungile: “Why are you telling him this?” :’D

Anette: “aa lol head isadepäeva vms”

Rauno: “I AM NOT YOUR FATHER”

Varakevadel, kui ma olin Lõuna-Korea filmidest eriti vaimustuses (siiani olen tegelikult), siis ma tegin endale lubaduse, et kui PÖFF tuleb… siis ma lähen vaatama kõiki Lõuna-Korea filme, mis festivali raames näidatakse. Mäletate, ma isegi kirjutasin sellest siin sissekandes? Sel aastal näidatakse koguni üheksa (!) filmi sealsest riigist! Tegelikult kaks nendest on juba nähtud (“Doomsday Book” ja “The Howling”), kuid ma ei saa ometi ära öelda elamusest suurel kinolinal. Kõige enam tahan näha  “Pieta”t ja “The Thieves”i. Seda viimast ootan eriti innukalt, sest Lõuna-Koreas nägin väga korduvalt selle trailerit linna peal. Justkui korea versioon filmidest “Ocean’s Eleven” või “The Italian Job.” Üheks peaosaliseks ka lillepoiss Kim Soo Hyun! :3

Filmivalikuga olen enam kui rahul. Kohe filmikava avalikustamisel panin enda PÖFFi kava kokku ja nüüd on täpselt kindel, mis päeval mis filmi lähen vaatama. Kinopiletid ostsin täna pärast kooli ära. ^^

Üle-eelmisel nädalavahetusel mitu sõpra jäid minu juurde paariks päevaks ööseks. Laupäeva hommikul, kui Mihu, Soits ja Triinu magasid õndsat und… olgu, Triinu juba jõudis üles ärgata, aga Mihu ja Soits olid endiselt sügavas unes. Mul oli kuri plaan, kuidas neid üles äratada. Ühendasin arvutiekraani telekaga, otsisin üles Girls’ Generationi uusima singli muusikavideo, keerasin helitugevuse hästi valjuks ja hoidsin näppu Space nupu kohal… loetud sekundid vaikust enne tormi… Triinu sõnul pidi sel momendil minu nägu olema eriti priceless. Ühe nupuvajutuse tagajärjel terve korter kajas Flower Poweri järele.

Mu plaanid läksid veel kurjemaks. Mu kullapaid uinuvad kaunitarid, Mihu ja Triinu, magasid mõlemad Totorode kaisus pühapäeva hommikul. Seekord ma ei üllatanud neid Girls’ Generationi muusikaga, vaid mul oli plaanis midagi julmemat.. midagi sellist, mis paneb sind agoonias valu kätte piinlema… Panin mängima selle videolõigu korduvalt ja korduvalt. Selles õudses maailmas pole tõenäoliselt jubedamat asja, kui hommikul esimese asjana kuulda torupilli agooniat täis ja õõvastust tekitavat meloodiat. Terve korter kajas järjekordselt. Triinu oli parajalt segaduses üles ärgates ja Mihu tõmbas teki üle pea.. :’)

Kusjuures, Mihut olen niimoodi kolm korda üles äratanud. Esimene kord oli millalgi septembris, kui ta läks Tallinna maratonile. Ma pidin ju ta kuidagi üles äratama, et ta ei magaks maratoni sisse… ja Run Devil Run mängis täie võimsusega. Mõnikord ma olen lihtsalt meeletult õel. ^^

Jah.. leidsin küll, mida otsisin. ^~^

kuidas saada sushisõltlaseks?

Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^

Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.

Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.

Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.

<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod

<lostinthemist> O_____O

<lostinthemist> MILLISES?!

Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3

Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^

Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!

sidrunilimonaad ajab mürama.

Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3

Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!

Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.

 <lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)

<Dream> lolwat :D

<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!

<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale

Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.

Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..

Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3

10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3

Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.

Ta…

Ta…

Ta….

Ta magas Totoro kõrval!!! D:

Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.”  o_o’

Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.

Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.

Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….

Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3

akrüülvärviline õnnitlus.

Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.

Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.

Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?

Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.

Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:

“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”

“…….”

Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…

Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^

Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^

Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.

“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”

*blank stare*

Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

põder kappas läbi udu rukkipõllul.

Eksamiperiood on nii vale aeg doramast sõltuvusse jääda. Jäi silmapiirile “49 Days,” mis haaras mind kohe ja praktiliselt terve kolmapäeva vaatasin seda, et lükkasin jaapani keele eksami järgmisele nädalale. No tee mis tahad, nii võrratult hea. Täna hommikul lõpetasin sellega, ja mul pole sõnu – see on kohutavalt kurb. Esimese kahe-kolme episoodi jooksul olin jõudnud vähemalt viis korda pisaraid poetada. Ning see muutus järjest enam südantlõhestavaks, et ma ei suutnud enam nutta viimastes episoodides.

Nädalavahetus oli üsna tegevusterohke. Asusin varahommikul pool 4 koos isaga Jõhvi poole teele, kus müüsime turul tomatitaimi ja lilli. Tartu ümbruses oli sellisel kellaajal võimas udu. Nägin rukkipõllul põtra läbi paksu udu kappamas. Esialgu oli plaanis Võrru minna, siis tuli jutuks Jõgeva. Näen, et isa ei sõidagi Jõgeva poole ja sain teada, et lähme hoopis Jõhvi. Müüsime niipalju tomatitaimi ja lilli, kui saime ning sõitsime Kehra poole, Eda sünnipäevajuubelile, kes sai 70. aastaseks. Samal päeval oli Piiul ka sünnipäev. Õigemini sünnipäevapiknik, mis oleks kindlasti ülimalt lahe olnud, kuid kahjuks ei saa kahes kohas korraga olla.

Me eksisime Kohtla-Järvel ära, kui üritasime Kehra suunas sõita. Saate aru, kell 2 päeval, kus õues polnud mitte ainsatki udukübetki. Huvitav fakt: inimesed ei eksi mitte ainult udus ära. Otsisime teed Tallinna poole, kuid hämmastaval kombel me ei näinud mitte ainsatki silti Kohtla-Järvel, mis näitaks meile Tallinna suuna ära. Küsisime abi kolme inimese käest. Esimese noorpaari juhtnööre järgides sõitsime hoopis Mäetaguse suunas, teise inimese juhatusel sattusime kuhugi tehasepiirkonda. Mida põrgut?

Kuid Kehra poole sõitmine oli teatud mõttes üsna kurb. Eda ja Jevgeni tütar ometi ju suri viis aastat tagasi. Vahepeal satun mõtlema Eivi peale. Ta oli liiga noor, et surra. Ta oli kõigest 34. aastane. Vahetult enne surma oli tal raske periood, kaotas oma lapse sünnitusel.. Mul on endiselt väga selgelt meeles tema naeratus. Mitte ükski vanem ei peaks oma kullakallist last matma ja leinama. Ning et, ainus järeltulija on surnud, Jevgeni ja Eda elavad edasi.

Sünnipäev oli tore. Hilinesime küll mõne tunnikese, kuid süüa sai ja juua sai. Degustreerisin kõik veinid peolauas ära. Brändid ka. Säilis ka õhkõrn lootus, et mu kullakallis Muusik on Kehras. Helistasin ning oligi nii nagu arvasin, ta oli Piiu sünnipäeval. Mis siin ikka. :) Esialgsete plaanide järgi pidime õhtul tagasi Räpina sõitma, siis helistas emps ja tuli välja mõttega, et jääme ööseks ning järgmise päeva hommikul müüme taas Jõhvi turul. Jäin üsna vara magama. Ei, mitte joomise pärast, nii täis ma ei olnud. Teisipäevast saadik olen vara magama läinud ja vara üles ärganud. Miks ometi küll mul õnnestub unegraafik korda saada semestri lõpus? Kas või eile läksin kl 11 magama ja ärkasin täna hommikul kl 7.43 täiesti ilma äratuseta üles. Seega, nädalavahetuse marsruut oli konkreetselt: Räpina-Jõhvi-Kehra-Jõhvi-Räpina-Tartu. Ligikaudu 775 kilomeetrit. Ning ärge unustage ka ilma uduta ekslemist Kohtla-Järvel, mis lisab mõnikümmend kilomeetrit juurde.

See nädalavahetus oli kõigest väike proloog eelseisvale suvele. Sain juba harjuda ka eurodega arveldamises. Kui juba aastaid turul olla, siis ma suudan juba vaikselt vahet teha eestlasel ja venelasel. Ausalt, kohati on nad justkui kaks erinevat rassi. Ning ma ei mõtle venelase all kohe ilmtingimata paksu venelast. Alates juuli keskpaigast, nagu iga aasta, hakkan Tallinna keskturul müüma tomateid ja värki. Vahetult pärast jaanipäeva satun ka juba kindlasti Tallinna maasikaid müüma. Ei imesta, kui lugeja jaoks võib see kõlada väsitavalt. Üsna tihti 4-5 päeva järjest hommikuti keskturul, pärast kella viite aga linna peal. Suure tõenäosusega kinos. Ning ma naudin seda. Sagedane infosulg. See suvi võib natuke igavam olla, kui eelnevad aastad, sest Lehar läheb üsna pea sõjaväkke. Kellega ma lähen siis nüüd kl 1 öösel pubisse küüslaugurukkileibu ja õlut jooma? ;_;

Psühholoogias sissesaamine on juba niivõrd kinnisideeks muutunud. Ma vist pole midagi nii väga tahtnud õppida varem. Ma näen seda juba unes. Üleeile öösel nägin nimelt unes, et olin ühes psühholoogia loengul. Samuti ei välista võimalust, et tulen hoopis Tallinna. Eelmine suvi.. eh, Tartu oli ainuke variant minu silmis, igal juhul ei soovinud Tallinna minna. Nüüd aga, pole mul suurt selle vastu midagi.

Aurelia kutsus külla, kui kunagi peaksin Tallinna sattuma. :B