Must kolmapäev, II

Vanaisa matused olid väga kurvad. Õues valitses kohati väga tugev tuul. Kell 11 hakkas saatmine vanaisa kodust Räpinast tükk maad eemal. Minu hooleks anti mustade lintide jagamine autode jaoks. Hea oli näha tuttavad ning samas mõndi sugulasi ma nägin lausa esimest korda, nt enda tulevast sugulasest klassivenda ning tema venda samuti. Üks sugulane Eda, keda ma nägin viimati 4-9. aastaselt, oli selle ajaga meeletult palju muutunud. Samavanune tüdruk kui minagi.
Suhteliselt ebameeldiv üllatus oli, et mina pidin saatmisel ristiga ees kõndima. Ootamatult tuli ja ma natuke jälestan selliseid ebameeldivaid üllatusi. Aga polnudki nii hull, probleem seisnes ainult selles, et ma ei näe selja taha, kas liigun liiga kiiresti või aeglaselt. Taha vaatamine aitas natuke, aga sain suht kiiresti käppa. Start oli natuke kiire.
Kirikus, kirikust surnuaeda sõitmisel, kolm pihutäit mulda viskamas kirstule, hauda kinni kaevates – neil hetkeil tulid pisarad silma.
Pärast matuseid läksime sööma Sillapää lossi keldrisse, seal on baar vms. Veidral kombel ma suutsin kõhu täis süüa enne, kui tõeline praad tuli. Pärast söömist läksin õue. Sugulasest klassivend Raul tuli välja, tema vend Taavi tuli autost ja nendega sai natuke juttu puhutud. Lahedad tüübid. Ja veel üks headest seltsilistest oli väike tüdruk Laura, vanust ei oska öelda, kui pakuks 8-10. Teda nägin esmakordselt Tallinnas turul müümal, kui sugulased müüsid meie läheduses. Väga vahva tüdruk.

Siis ma jalutasin Laura ja Rauliga Sillapää pargis, näitasin neile paar kohta, nt Musitemplit jne. Tänu neile muutus päeva lõpp mõnusaks ja heaks, nad suutsid tuju tõsta. Raul jutuajamisega ja Laura oma tempudega jne. :) Musitempli juures hakkas vihma tibutama, siis kiirustasime tagasi. Poolel teel hakkas vihma eriti võimsalt pladistama ja jooksime keldrisse. Natuke (liialdus) märjaks saime, aga omamoodi lahe.
Ja nemad koos peredega olidki viimasena jäänud, ülejäänud lahkusid sel ajal, kui jalutasime väljas. Kui nende perekonnad lahkusid, siis Laura haaras mul paremest käest tõmmates ning ütles “Tule meiega kaasa!” :D Naerma ajas, vahva tüdruk tõesti.

They brought me back.

Muideks, teisipäeva kohta kirjutaks ka seda, et käisin Tamme gümnaasiumis töövihikute järel. Ilmselt nägin enda klassikaaslasi, kuid ei tundnud nad ära. See on ilmselt esimene kord (kui 1. klassi minemine välja arvata), kui ootan kooli. Väga ärevil olen.

Ehk mõni minu aktiivne lugeja mäletab, et eelmise aasta oktoobris suri mu 34. aastane onutütar Eivi, sissekanne on siin.
Tunnen siiani Jevgenile ja Edale kaasa, nende ainus tütar on surnud. Mitte ükski lapsevanem ei peaks enda last matma. Dead end…. See oli esimene must kolmapäev, minu vanaisa matused toimusid ka täna, kolmapäeval.. Kolmapäev näikse mingi paha päev. Ning ühe parima sõbranna Kaire vanaema suri täpselt eelmisel aastal, samal päeval. Tunnen talle siiani kaasa, see on ikka väga šokeeriv, kui väga lähedane inimene sureb silme all.

Advertisements

17.40

Reede.
Sõitsin koos emaga Tallinna, kaupa juurde viima isale. Ema läks pärast kauba kättetoimetamist tagasi koju, mina jäin koos isa ja vennaga müüma.
But… teel Tallinna, kl 17.40. Ma olin parasjagu lugemas raamatut “Everyday Japanese,” mille ostsin hiljuti ning millest olen ka kriblanud. Lugesin sel momendil just lõiku ikebana‘st. Ema telefon helises. Pärast rääkimist ta ütles mulle, et vanaisa suri.. juba kell 17.05 paiku.
See oli küll juba teada, et tal pole lootust vähist üle saada; kuid ma ei oleks osanud arvata, et tema surm saabub nii kiiresti… Äsja alles kirjutasin ka temast.. Kuuldes tema surmast, panin raamatu ära ja vaatasin aknast välja. Mõeldes tema peale ja mälestustele, tulid mul pisarad silma. On möödunud VÄGA kaua aega, mil viimati nutsin enne seda.
Matused toimuvad kolmapäeval.

Must kolmapäev.

Eelmise nädala reedel, st 12. reedel suri 34. aastane onutütar Eivi. Augusti lõpus hakkas üldse see pihta. Ta haigestus, raskesti. Iga päevaga läks järjest hullemaks. Arstid ei suutnud välja diagnoosida, mis haigus tal oli vms. Isegi operatsiooni kaudu ei suudetud välja selgitada. Tema seisund halvenes iga päevaga… kuni lõpuks, 12. oktoobril ta suri. Lahkamisel selgus, et tal oli kolm haigust korraga või midagi sellist. Ühe asjana olid tal üle kogu keha veres mürgised rakud, teiseks mingi kasvaja ja kolmandat ei mäleta.. Ema läks nädalavahetusel Eivi vanematele appi matuseid korraldama.
Ja homme, 18. oktoobril, on ta matused. Pääsen koolist ära. Kell 8:00 hommikul hakkame Räpinast Tallinna poole sõitma. Ja umbes kell 00:00 jõuame koju tagasi, võib-olla isegi hiljem. Täna pidin kodutööde osas neljapäevase osa ka ära tegema. Homne päev tuleb vist hull.. Mitte, et mul oleks midagi matuste vastu… aga kanda selliseid riideid nagu pingviinitopis, on pisut… : D Natuke ebamugav on ka nendega.
Puhka rahus, Eivi!