ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

Advertisements

I want to see how everything turns into chaos!

Ma polegi jõudnud veel kirjutada sellest lumetormist, mis möllas paar nädalat tagasi. Ma pole varem nii hullus lumetormis olnud. Pühapäeva hakkas see pihta. Sugulased olid meil külas ja nad tegid ettepaneku, et viivad mu Tartusse. Lumetorm oli päris mõnusasti alanud. Lund muudkui sadas ja sadas, millele ei näinudki otsa tulevat. Ma võtsin kõike rahulikult, sest ma suutsin seda nautida. Küll aga, ülejäänud, mu sugulased, sattusid pidevalt paanikasse ja see avardas rohkem neid, et millised nad tegelikult on. Nt Valdek, poleks osanud arvata, et ta niivõrd põikpäine võib olla. Vead tulevad välja ja kõik ei olegi nii täiuslikud. Mitte, et ma seda väitnud olen.

Jupp maad Kuristast edasi oli lumi tee kinni tuisanud ja kui sinna autode järjekorda ootama jäime, jõudsid just lumesahad kohale. Pidime tund aega ootama. Kuid autost oli üsna võimas vaadata, kuidas lumetorm möllab. Unustamatu vaatepilt. Üldse, Tartu sõit võttis rohkem kui kolm tundi. Ma loodan tõesti, et selliseid asju juhtub rohkem. Ma tahan näha, kuidas kõik muutub kaoseks ja tahan seda lihtsalt nautida. Inimeste nõrkused ja vead avarduvad.

Üks asi sai listist “Asjad, mida enne surma teha” maha tõmmatud.

Eile läksin koos Eeroga klassivenna juurde ööseks. Keio vanemad on terve nädala kodust ära ja teadagi, mis toimub. Nad ostsid terve külmkapi õlut täis, oma 60 pudelit. Seega jah, öösel oli nn filmiöö, kus ma näitasin neile lemmikuid – “Sunshine” ja “Battle Royale.” Tänagi on seal järjekordne pidu, kuid ma ei lähe sinna. Öö jäi põhimõtteliselt magamata ja ma pean puhkama.

Noor kannibal.

Mu isal oli 16. augustil, eelmise nädala laupäeval sünnipäev. Sama päeva õhtuks jõudsime koju ja õnnitlesime kõik koos teda. Kinkisime isale kolm valget roosi ja Hugo Bossi lõhnaõli. Järgmisel päeval pidasime sünnipäeva. Sünnipäev oli suhteliselt lõbus. Täditütar Maria oli veel hullem, kui kunagi varem. Kuna nüüd Leharit polnud kaasas, siis ta pidevalt peksis mind ja hammustas ühe korra, kuid mitte nii tugevasti, kui tädi sünnipäeval. Kaarel, Henri ja Lauri naersid, kui nägid. Ühel korral, kui Maria üritas mind hammustada, küsisin neilt: “Kuulge, ega teil suukorvi kaasas pole? Mul läheks praegu ühte vaja..”

Kesköösel hakkas õues välku lööma, järjest intensiivsemalt. See oli… imeilus. Ma viimati nägin äikesetormi vist kaks aastat tagasi, nüüd oli täiesti mõnus imetleda looduse jõudu. Mis sest, et kell oli 23, õues oli ikkagi meeletult soe. Põhiliselt terve pühapäev olid hästi kõrged soojakraadid, isegi varjus oli raske hingata. Rannas oleks sellise ilmaga olla väga mõnus, kuid ei saanud minna sinna..

Koomiline on see, et kuna ma olen juba pikemat aega Tallinnas ja kokkusaamine oleks igati reaalne olnud, siis alles nüüd ilmuvad kõik need inimesed välja ning räägivad, et soovivad kokku saada. Eelkõige nendest tahan Kairega kokku saada, sest viimati nägin teda 2004. aasta suvel perelaagris. Ta tahtis ka näha minu joonistusi, seega… ma võtan need kaasa.

Teisipäeval toimub Tartu laululaval mingisugune AllStars’i pidu. Ma mõtlen, kas ikka lähen. Alguses tahtsin minna, kuid nüüd enam mitte. Vaatab.

Kuna isa hävitas herilaste pesa, mis asus kuskil sauna katuse all, siis nüüd nad lendavad igal pool. Aias, köögis, meepottide peal, akna peal jne. Õnneks nad pole nüüd tigedad, seni pole mitte keegi neilt nõelata saanud. Küll varsti tuleb see kord..

29. augustil avatakse uus kobarkino Cinamon Tartus. Ootan seda suht innukalt. Ma juba registreerusin end liikmeks seal, et jah, kui esimest korda sinna lähen, peaksin saama tasuta suure Pepsi või väikse popkorni, nagu koduleheküljel kirjas oli. Ma arvan, et võtan suure Pepsi.

Bill isn’t dead yet.

Eelmise nädala neljapäeval oli orienteerumine Otepääl, mis oli kohutuslik. Sellest võtsid osa 7., 8., 10. ja 11. klassid. Kui esimest korda sellest räägiti, siis olin kindel mineja. Enne tuli 35.- raha maksta, peamiselt bussisõidu eest ja selle eest sai ka nn koodi. Vähemalt eelmise nädala alguseks pidi olema makstud, aga ma ei tea, mis juhtus. Ma vist unustasin. Lõpuks maksingi neljapäeval, koodi polnud; kuid seda saab kohapeal ka.
Ma pidin teise bussi peale minema, sest esimeses bussis, kus pidin olema, vabu kohti enam ei olnud. See viis tuju natuke alla. Kohale jõudes läks paremaks. Natuke segadus oli alguses, et kus riideid vahetada ja kuidas endale selle koodi saab, asjad laabusid kergelt.
Ma alustasin jooksu viimasena, tükk aega mõtlesin, et mis raja võtan. Võtsin R3, mis oli 3,9 kilomeetrit pikk ja pidin läbima 12 kontrollpunkti. Teise (52) ja eeleelviimase (65) kontrollpunkti leidmisega läks meeletult kaua aega, kohati ekslesin ka suht. Kohati improviseerisin, minnes läbi tiheda võsa ja soo, nii et mõlemad jalad said märjaks.
Üks oluline asi ka siia juurde, ma tegin kogu selle raja läbi ÜKSINDA! Tavaliselt käidi grupina, õpetajad ja teised ütlesid ka, et ma oleksin kellegagi koos; kuid ei – ma olin üksi. Mitmed koolikaaslased, kes vastu tulid, küsisid, et kas ma olen üksi ja kui ütlesin jah, siis nad tegid suured silmad pähe. No mida..?
Metsaõhk oli mõnus ja värskendav, ja samuti, et jooksin läbi väga tiheda võsa, oli puugihammustuse oht erakordselt reaalne. Mul pole seda puugisüsti tehtud (kunagi ammu tõesti asi tehtud, kuid enam ei mõju), ma tean, et ma panin enda elu ohtu. But yet, mis elu see ikka ilma riskideta on? Õnneks puuki ma ei saanud. Ema on mulle kogu aeg rääkinud, et puuk ei taha minu ega ema verd, vaid kirbud pidid meid tahtma. mingi erinevus veres või nii. Ma olen seda lolliks jutuks pidanud, ja samuti ma ütlen ausalt, et mul pole kirpu praegu. :D
Reedel emaga juttu ajades ütlesin, et ei usu seda vere värki ja see pole teaduslikult tõestatud, kuigi ma pole selle kohta uurinud. Emps aga ütles, et on küll. Hmm… Mis iganes, kuidas see on, puugisüsti peab ikkagi ära tegema. Safety first..
Kokkuvõtlikult läks mul aega 1 t ja 44 minutit, olin üks viimastest, kes tuli. Tehniliselt, ma olingi viimane. Viimased neli – Rando, Arto, Kreete ja Kenny olid koos ja võtsid kõige pikema raja ning nad ei tulnud tagasi, ootasime neid pikka aega. Lõpuks läksime ilma nendeta ära, neile olid keegi autoga järgi.
Ma tegin ühe vea veel. Ma ei ostnud juua kaasa. Pärast jooksu oli jube suur janu.

Reedel käisin koos vanemate ja naabritega Elvas sugulastel külas. Ma olen siin varemgi sellest rääkinud, et sel sugulasel pidi olema hästi palju filme, et terve riiul on neid täis. Olin üsna ärevil. Nende kodu ja aed olid tõesti väga ilusad ja need sugulased ise olid ka väga toredad, lõbusad ja jutuhimulised. Nende maja oli suhteliselt väike, kuid mõnusalt väike ja ilus.
Ma kujutasin ette, et tal olid kõik filmid originaal DVD kujul, kuid natuke pettusin, hoopis plaatidele kõrvetatud filmid olid. :D Kuid sellegipoolest oli tal meeletult palju filme. Kui filminimekirja vaatasin ja mõtlesin, mida vaadata, siis pilt silme ees läks küll kirjuks. Kokku oli tal 1061 filmi. Valisin nimekirja “Filmid, mida PEAB vaatama” alusel ja selleks sai Kill Bill: Vol.1. Päris tore oli, neil oli arvutil päris suur ja mõnus laiekraan. 22 tolli vist.
Film rokkis, hakkasin järgmisena “Death Proof“i vaatama, kuid just alguses pidime ära minema. Sugulane küsis, et kas ma midagi ei taha laenata vms. Laenasin DVD, kus peal olid Death Proof, Planet Terror, HP 5, RE 3, Come Away Home ja Full of It
Kõige rohkem tahtsin õudusfilmi “A Tale of Two Sisters,” mis oli nimekirjas olemas, kuid ei leidnud seda kusagilt. Vaatasin kõik plaadid üle, sugulane ise ka otsis, kuid ei leidnud.

Wake up, Donnie!

Pühapäeval õhtul käisin taas filmiõhtul. Võtsin kaasa reisilt ostetud filmid näitamiseks; lisaks neile ka siis “Little Miss Sunshine,” millest ma eelmisel filmiõhtul rääkisin. Boris otsis enda kogust neli-kuus filmi välja ja ma lisasin valikusse “Donnie Darko” ja “Little Miss Sunshine.” Ma teadsin juba ette ära, et hakkame “Donnie Darko”t vaatama. Borise filmiõhtutel on lausa kombeks saanud, et hakkame just seda filmi vaatama, mida ma näha tahan. Vaikselt hakkab tavaks saama.
“Donnie Darko”t olen eelnevalt juba kaks-kolm korda näinud ja hea meelega tahtsin seda uuesti vaadata. Mitmekordse vaatamisega ei saanud just selgeks, mida lõpuga öelda taheti. Aga asi polnud vaid lõpus, vaid üleüldse kogu selle filmi olemuses. Ainult osaliselt midagi mõistsin. Aga filmi lõppedes Allan seletas mulle ära üldse selle kogu filmi olemuse. Ta on seda filmi varemgi näinud ja ta sõnul sai filmist alguses aru. Kui ta mulle seletas, siis kohe alguses ei jõudnud see mulle kohale. Hiljem, kui ta sügavamalt lahti seletas; siis alles taipasin. Ma olin üsna jahmunud.
Kodus ma uurisin IMDB-st lähemalt selle kohta ja sain veelgi rohkemat teada. Kas või näiteks seda, miks filmi lõpus Gretchen ja Donnie ema üksteisele lehvitavad. Ma ei hakka seda siis seletama. Mõned inimesed pole kindlasti seda filmi näinud.
Omataoliste filmide hulgas on “Donnie Darko” minu silmis parim.

Õues tuiskab väga tugevasti lund. Nädala lõpuks pidi kevad tagasi tulema, loodetavasti. Nüüd on juba liiga hilja lumeks. Selle jaoks oli aega tervelt kolm-neli kuud. Koolist koju tulles lumi tuiskas nii tugevasti näkku, et ei näe, kuhu ma kõnnin. Ja praeguseks on korralik lumekiht maas.

Holy crap!

Eelmised sõbrapäevad on minu jaoks olnud suht tavalised päevad, kus saadan lähedastele sõnumeid sisuga head sõbrapäeva. Tihtipeale oli ka selline tõrjutud tunne.
Täna oli aga kõik vastupidi – sain täna sõbrapäevakingituse, kallistuse ja sõbrapäeva kaardi ning kõike seda esimest korda. Päris mõnusa sooja tunde tekitas sisse. Sõbrapäeva meeleolu lõi tublisti ka sisse see, et päikest paistis ilusasti, kuid samas ka sadas kohati lund (ja päris tugevasti, eriti saksa keele tunni ajal), mida oli eriti ilus vaadata. Saksa keele tunnis sadas nagu kolm korda vaheldumisi, ütlesin mitmeid kommentaare selle kohta: “Holy crap! Pühad püksid ja särgid! Oh sh#t!”
Paralleelikas ütles täna päris huvitavat asja, et paralleelklassist üks tüdruk tahab minuga välja tulla. Ma ei tea, kas uskuda seda või mitte.
Üleüldse, see neljapäev jõudis kiiresti kätte. Liiga kiiresti.

I am coming, babe.

Käisin eelmisel nädalavahetusel üle väga pika aja metsmaasikaid korjamas. Ma olin igatahes väga väike, kui käisin neid korjamas. Üsna nauditav tegevus oli. Metsmaasikaid on igal juhul etem korjata, kui aedmaasikaid, mida ümbritseb lage maa. Peale metsmaasikate korjamise saab metsa ilu nautida. :)
Reedel käisime Räpina ümbruses vaatamas, ei leidnud mitte ainsatki marja. Kuid laupäeval ja pühapäeval sõitsime Värska lähedusse, kus marju oli kõvasti.
Laupäevane metsmaasika saak, kuid pühapäeval korjasime mitu korda rohkem marju.

Pilt.
Delicious, isn’t it?

Eile, teisipäeval, polnud meil elektrit kellavahemikus 9.00-17.00, elektri hooldustööd. Selle asemel, et kodus passida, läksin koos vennaga Tartu kinno Ekraani, kus vaatasime “Die Hard 4.0.” Film oli uskumatult vinge, võimas. Isegi mu vend oli pärast vaatamist sellest filmist vaimustuses, mida esineb just harva. :D
Kinopiletid ostsin hommikul enne kella 9t Interneti teel ära. Veider on see, et kas tõesti piletid on nüüd valget värvi? Enne olid piletid kollaste toonidega.
Igatahes, kaks kinopiletit on lisandunud kinopiletikogusse. ^^

Neljapäeval lähen Austriasse loodusreisile, koos grupiga koolist, 45 inimest. Oi plinn, see saab olema vägev. ^^ Reis on 7-päevane, 11. juulil tulen tagasi. Nüüd saategi minust seitsmeks päevaks lahti, hopefully, keegi ei hakka mind taga nutma. :)
Kusjuures, bussis on peale VHS maki isegi DVD mängija. Pärast kinoseanssi käisingi Kaubamaja Filmipoes, ostsin kaks VHS kassetti (Kiss Kiss Bang Bang; Austin Powers in Goldmember) ja DVD (Blood Diamond). Mul endal jagub neid DVD’sid ja videosid küll, need kolm pole ainsad filmid, mida kaasa võtan. ^^