unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

mustoa nuudlid.

Mõtlesin, et teeksin täna teistmoodi postituse. Mul tekkis ootamatult tahtmine kirjutada oma lemmik korea toidust:

짜장면 (jjajangmyun)
Inglisekeeli “black bean noodles”

emo_jajangmyun_mixed

Kuidas eesti keeles seda kutsuma peaks? Musta oa nuudlid? Mustuba nuudlid? Mustoa nuudlid? Jah, see viimane kõlab kõige paremini. On see toidunimetus ametlikult registreeritud? Tundub, et mitte. Nüüd igatahes on! Edasipidi hakkan seda kasutama. Mustoa nuudlid! JAH! *-*

Eelmise aasta viienädalase Lõuna-Korea suvekooli käigus proovisin omajagu erinevaid sööke, kuid see on vaieldamatult mu lemmik. Idee poolest kujutab see endast keedetud nuudleid, millele lisatakse mustoa kaste (milles sisalduvad ilmselt teisedki juurviljad). Seejärel segatakse nuudlid korralikult kastmega läbi, et nuudlid on täielikult kastmega koos. Valdav osa korea toitudest on vürtsikad, aga selle puhul on tegemist magusa einega, mida võikski lõpmatuseni süüa. Kui nüüd järele mõelda, siis mustoa kastme maitse meenutab vähesel määral praetud sibulaid, mis on maitse poolest pisut õrnmagusad.

Mustoa nuudlitest on olemas mitu erinevat vormi. Kõige traditsioonilisem on muidugi ülalkirjutatud roog, kuhu on lisatud kõigest kaste. Kuid seda on saadaval samuti näiteks mereandidega. Kusjuures, üks esimestest korea toitudest oligi mustoa nuudlid mereandide ja merekarpidega, sealhulgas samuti kalmaaridega. (Pilt selle lõigu all). Ning sellega oli see naljakas olukord. Pärast tükk aega söömist mainisin korealasest toanaabrile, et ma tahaksin kunagi süüa kalmaari. Ning ta vastas: “Aga sa just sõid. Mõni hetk tagasi…” :D

IMG_2155

Võite ette kujutada, kuidas ma hakkasin mustoa nuudleid jõhkralt igatsema tagasi Eestis olles. Nagu minu meeletust isust  vähe poleks, näen nii tihti korea filmides ja seriaalides, kuidas seda süüakse… Iga kord vajun kägarasse ja tunnen, kuidas lähen hulluks. Sest see on nii oivaline. Detsembris tulid Jungwoo ja Danbi külla, omalt poolt külaliskostiks mustoa nuudlid (ja Girls’ Generationi album Paparazzi, aga see selleks). Te ei kujuta ette, kui õnnelik olin, et sain seda nimelt üle poole aasta taas süüa. Kevade paiku saatis Danbi mulle paki, kus oli sees tema kirjutatud postkaart ja kaks pakki mustoa nuudleid. Mitmed mu sõbrad on kindlasti nüüdseks näinud korea filmi nimega “Castaway on the Moon,” kus merehädalisel tekkis meeletu isu mustoa nuudlite järele.

Aga siis… minu suureks meelerõõmuks tuli umbes juuni keskpaiku Jaapani Köögi Momosse müüki mustoa kiirnuudlid. Lõpuks! Te ei kujuta ette, kui kaua ma olin seda ootanud. Täpselt samasugused, mis olid seal “Castaway on the Moon”is. Ostsin esimese korraga vähemalt üheksa pakki ära neid mustoa kiirnuudleid.

SAMSUNG

Nüüd siit edasipidi tulebki väike õpetus.

  1. Kõigepealt tuleb nuudlid keevasse vette lisada ja keeta umbes 3-5 minutiks nii kaua, kuni need on pehmed. Ma isiklikult murran neid pooleks enne vette lisamist, siis on lihtsam neid hiljem kastmega segada. SAMSUNG
  2. Seni, kuni nuudlid keevad mulisevas vees, tee mustoa kastme valmis. Vala väiksesse kaussi/tassi kõik pulber, maitseained ja õli; lisa umbes 6-8 lusikatäit sooja/kuuma vett. Seejärel sega seda ohtralt. SAMSUNG
  3. Kui nuudlid on piisavalt pehmeks keedetud, kurna see ära ja vala nuudlid kaussi. SAMSUNG
  4. Sega veelkord korralikult kastet ning seejärel vala nuudlitele mustoa kaste peale.SAMSUNG
  5. Lõpetuseks, sega nuudleid korralikult, et need oleksid üleni kastmega koos. ^^SAMSUNG

Ning ongi valmis ja saate oma magusat einet süüa. :)

Aga kui lugejal on aega ning sooviks vahelduseks proovida midagi uut, külastage kindlasti Momot ja proovige see ära! Ning isegi, kui see ei paku huvi, leiab Momost veel muudki põnevat. Igaks juhuks mainin samuti, et kui liigute Momosse neid ostma, siis müüjad ei pruugi seda teada kui mustoa nuudlite nime all. Ehk piisab, kui ütlete “chapagetti?” Pole kindel. Igal juhul kui näete riiulis seda pakki, mida ülal näitasin, siis tegemist ongi selle õige asjaga. :3

kurioossum ja sõnatus.

Kurioossumi seeria turu peal müües:

  • Klient soovis ühe kilo kurke. Samal ajal, kui panin kurki kilekotti, osutas ta näpuga ühe kurgi suunas, mille peal oli kuivanud muld ja küsis: “Kas see on hallitus?” Kui klient ei suuda vahet teha mullal ja hallitusel, siis ma olen pisut mures.
  • Paar päeva pärast eelmist intsidenti tuli klient meie leti juurde ja uuris hetke meie kurke. “Need kurgid on natuke mullased, ma ei taha neid,” ning jalutas minema. Vastasin seepeale: “Kõik kasvab ju mulla sees..” Niikuinii pestakse kurgid enne söömist puhtaks.
  • Lühemat kasvu vanem proua jõllitab umbes 10-15 sekundit küüslauku, pomiseb omaette: “Liiga värske…” ja kõnnib minema. ???
  • Maasikate sorteerimine hooaja lõpus oli närvesööv ja intensiivne tegevus. Eriti kui kliendid ostavad maasikaid kiiremini, kui ma jõuan neid hallitanud maasikatest puhtaks teha. Aga maasikakastide sorteerimise ajal tolknes mu peas üks põhimõte. Teate küll kuulsat tsitaati “Predatori” filmist? “If it bleeds, we can kill it.” Peaaegu sama asja saab maasikakastide sorteerimise kohta öelda. “If it can be eaten, we can sell it.”
  • Klient soovis osta pool kilo rohelisi maasikatomateid. Arvates, et kuulsin valesti, küsisin igaks juhuks uuesti üle: “Kollaseid?” Klient siiski kinnitas, et rohelisi, aga osutas näpuga hoopis pruunide tomatite suunas. Klient oli vist värvipime.

SAMSUNG

  • Tuvide söötmine hernestega, et nad koguneksid ühte kohta, ja seejärel veega pritsimine ei kulu kunagi ära. Tuvid vajavad korralikku pesemist.
  • Tuvid järgivad vist tsüklit. Ühed ja samad tuvid tulevad iga päev kella 1-2 paiku meie leti juurde. Üks tuvi jääb eriti selgelt meelde, kelle seljast osutub üks sulg väljapoole.
  • Klient küsis üks päev: “Miks till on nii vajunud?”
  • Esitasin Tiidule väljakutse: ta peab ühe kibeda pipra ära sööma vähem kui minuti jooksul. Ta tegi selle läbi. Paar tundi hiljem järgnenud uuel katsel üritas ta sama asja teha poole minutiga, kuid see kukkus läbi.
  • Praktiliselt iga päev kõnnib turul mööda klient, kes hoiab oma käes pisikest toakoera. Streak on vähemalt üle 20 nüüdseks. Sellised pisikesed chihuahuad ja terjerid.
  • Tavaliselt me ei vaata tööpäeva ajal, mitu kraadi sooja on. See pole vajalik. Sest praktiliselt iga päev käib turul üks vanem sportliku kehaehitusega mees, kellel ulatuvad õlgadeni hallid juuksed ja ta liikleb alati jalgrattaga. Kui tal pole särki seljas, siis ilm on soe. Vastasel juhul, kui särk on seljas (harvadel juhtudel), siis ilmaga on nirud lood. Selle mehe eksistentsi tõttu kaotab kraadiklaas igasuguse tähtsuse ära. Karm reaalsus vot mis.

ilma elektrita.

Jõudsin just Räpina ja naudin paari päeva pikkust puhkust töölt. Praktiliselt jaanipäevast saadik olen iga päev siiani tööd teinud keskturul.

Müük edeneb hästi. Ei ole kurta nagu otseselt. Aga natuke väsitavalt mõjub, kui iga päev töötada kella kaheksast kuni viieni õhtul, sealhulgas samuti nädalavahetustel. Mul on kadunud igasugune ajataju ära. Ma ei suuda enam vahet teha esmaspäeval ega laupäeval. Samas see pole tegelikult midagi uut minu jaoks, see on enam-vähem iga aasta nii olnud. Vahe on selles, et nüüd jõuavad need mõtted minu peast välja.

Ülesärkamine ja hommikud kipuvad olema unised, aga kui turumutid hakkavad minu peale tormi jooksma umbes kella 10 paiku, ärkan korralikult üles. Iga päev töötamine pole raske. Pigem ei taju enam nädalapäevi ära. Justkui poleks olemas esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva, neljapäeva, reedet, laupäeva ja pühapäeva. Aga pole hullu ka, aeg möödub marukiiresti ja seda ma tahangi. Ma pole kunagi vist soovinud varem nii tugevasti, et suvi saaks võimalikult kiiresti läbi.

“Poiss kas sa oled armunud :D”

Rauno: “Kuule ma olen kaks aastat juba armunud :3”

Eelmise nädala reedel oli Tallinnas elektririke. Ma ei tea, kui ulatuslik see oli, aga selle tulemusena kärssas meie kortermajas elektrikaabel läbi. Et terve kortermaja oli vooluta. Ilmselgelt nädalavahetusel ei tehta tööd ja vaatama oli võimalik tulla alles esmaspäeval. Meie kortermaja oli neli päeva järjest elektrita. Aga minu jaoks mõjus see tegelikult natuke värskendavalt.

Jõudsin korralikult välja puhata. Ilma naljata, reedel pärast tööd vajusin poole kuue paiku õhtul voodisse ja magasin laupäeva hommikuni välja. Avastasin samuti, et isegi ilma elektrita on mul nii palju asju, mida teha. Jõudsin lõpuks valmis kirjutada kirja korea keele õpetajale. Esialgu mustandi põhjal arvasin, et see tuleb pooleteise lehekülje pikkune. Kaks lehekülge kõige rohkem. Aga tuli hoopis kolm lehekülge:

SAMSUNG

guugle tränsleitige seda, vot

Kirjutamine võttis kaks õhtut aega. Ühel mustandi tegemine ja teisel puhtand. Minu kirjutatut valgustas laua peal kuus küünalt, mis kaugelt vaadates meenutas justkui nõiamoori kapialust. Aga muuhulgas lugesin korea novelli “Please Look After Mother.” Laupäeva öösel keetsin endale ramyuni nuudlisuppi. Õnneks gaas töötas. Korea stiilis pott pliidile. Doori avaldas mulle väikse salaretsepti, kuidas nuudlisuppi saab paremini teha ja tegin nii, kuidas ta õpetas. Ning lõpuks, kui see valmis oli, tõstsin selle köögilauale. Nuudlisupi kõrval oli väike taldrik kimchiga. Minu õhtusööki ilustas küünlavalgus. Ma hindasin seda õhtusööki rohkem kui tavaliselt. Hakkasin mõtlema paratamatult sellele, kuidas ma peaks rohkem aega pühendama söömiseks… üldiselt samal ajal arvutist seriaali või filmi vaadates kipungi sööma. Seda peaks kindlasti vähendama, kuid samas sellele ongi kaasa aidanud kiire igapäevaelu tempo.

happy days #3

Doori külastamisest on möödas natuke rohkem kui üle kuu, kuid aeg-ajalt vaatan pilte, meenutan koos veedetud aega ja naeratan. Jah, see oli ilus. Tõesti väga ilus. Nüüdseks justkui ilus unenägu, mis hakkab vaikselt hääbuma. Kolm päeva möödusid meeletult kiiresti.

Detsembris käisid siin Jungwoo ja Danbi. Seejärel jaanuari lõpus Minji. Minji külastuskäik oli nagu väike iteratsioon.. või siis pigem kiire kokkuvõte Jungwoo ja Danbi külaskäigust. Aga kui ma peaks valima, siis kahtlemata viimane külastuskäik oli kõige meeldivam ja mõnusam. Mõnel määral oli see edasiareng. Külastasime samu kohti ja tegime samu asju, ning lisaks nendele ka veel uusi asju. Mõjus nagu kuidagi terviklikult.

Ta jõudis Eestisse kesköösel. Ootasin teda lennujaamas, suur silt käes. Silt, mida oskavad lugeda ainult korealased. Ajasime juttu kella kolmeni öösel. Külastasime Teletorni. Teletorni kohvik oli täis hiinlasi. Tagasiteel kesklinna suunas hakkas vihma sadama. Kuid see oli hoovihm, sest bussiga mere äärde jõudes vihmasadu oli möödas. Jalutasime mere ääres. Otsisime viielehelist sireliõit. Doori leidis sireliõie umbes kolme minuti jooksul, samas ma punnitasin vähemalt kümme minutit. Mehe au oli kaalul ja ei saanud endale lubada allaandmist. Hüppasime läbi Tallinna Ülikoolist, mis suvisel ajal näeb välja nagu surnuaed.

Doori rääkis, kuidas ta igatses viimase semestri jooksul tohutult sealiha ja õlut. Türgis usk ei luba sealiha süüa ja sealne seltskond oli üpris kaine. Ta oli nii meeletult õnnelik Tommi Grillis… alustuseks üheliitrine õlu ja seejärel sealiha. :D

Jalutasime Vanalinnas. Endiselt oli alles maagiline atmosfäär, mis oli detsembris eriti tugev. Osaliselt aitas sellele kaasa Vanalinna päevade festival. Sõime magusaid pähkleid. Ajasime vaateplatvormil pikalt juttu. Raekojaplatsil toimus mingi show. Üks hetk tõmmati välja torupillid. Ma ei suutnud lihtsalt… naeru tagasi hoida. Kogu selle aja, kui kostus meieni torupillide halenaljakas jörin, naersin omaette hääletult nagu alaarenenud hüljes. Täpselt nagu Danbi.. sattus Doori ka meeletult vaimustusse, kui nägi seda sinist rongikest Vanalinna tänavatel mööda vuramas.

Õhtul näitasin talle Eesti filmi nimega “Seenelkäik,” samal ajal nautisime rummikoolat. See on üks väheseid Eesti filme, mida pole piinlik vaadata ja tõestab, et Eesti filmimaastikul on palju potentsiaali. Ainult see jäämägi on vaja murda. Ning ma vaataksin seda filmi hea meelega uuesti ja uuesti. “Seenelkäik” mõjub tervikuna mulle sama värskendavalt nagu ehtne seenelkäik metsas selle Hollywoodi sitaraba kõrval. Ning pärast seda näitasin talle enda lemmikseriaali.

Otsustasin juba ammu, et viin teda Tallinnast pisut väljapoole ka ja järgmisel päeval näitasin talle Tartut. Raekojaplatsil toimus võrkpallivõistlus. Sõime pannkooke Ruuni kohvikus. Ajasime meeletult kaua juttu pommiaugu juures. Spontaanse mõttekäigu tulemusena külastasime Eesti Rahva Muuseumi, kuid jõudsime sinna pool tundi enne sulgemist. See oli väga kiire ekskursioon. Jalutasime mööda Emajõge, samal ajal jäätist süües. Leidsime ühe vaikse koha ja istusime Emajõe ääres, ning jõime veini. Vaatasime, kuidas paadid meist mööda sõitsid. Üks mootorpaat kihutas eriti kiiresti Emajõel, jättes endast maha suured lained. Meie jalad said väga märjaks. :D

Viimasel päeval külastasime Tallinna Loomaaeda. Üsna korralik pühapäeva tunne oli sees. Avastasin, et Doori kardab linde. See selgus juba esimesel päeval, sest ta kippus tuvidest mööduma suure kaarega. Aga ta kartis isegi neid linde, mis olid puuris. :3 Sain enda käte vahel hoida pisikest pardipoega. Aga samas loomad olid ilgelt rassistlikud Doori suhtes. Küülikud ei julgenud temale läheneda, kui ta toitis neid. Sama lugu kitsedega. Päeva tipphetk oli aga kaamlite nägemine! Hämmastaval kombel tõunimi oligi “the amazing camel.” Toitsime parte ja luikesid. Jätsime meist maha ühe väikese videokese. Ilmaga vedas taas järjekordselt. Loomaaias tundus korraks, et hakkab vihma sadama, kuid see kestis ehk viis minutit ning vaibus. Sama lugu oli reedel. Sõime Lidos korralikku eestlaste sööki.

Doori: “Sun is shining on you.”

Rauno: “It’s alright… 꽃미남이라서…”

Doori: “뭐..뭐라고?”

Rauno: “제가 꽃미남이라서..”

Doori vajus seda kuuldes kägarasse, külmavärinad käisid läbi. Rääkimata veel tema naljakast näoilmest. :’D

Enamiku ajast suhtlesime muidugi inglise keeles. Aga me panime tähele, et mida rohkem veetsime aega koos, seda enam hakkas korea keel integreeruma meie vestlustesse. Ilusad päevad meenutasid meile tohutult suvekooli. Hämmastav mõelda, et sellest on juba aasta möödas. Doorit paelus Eesti puhul kõige enam rohelus, millega ma kindlasti nõustun. Juuni paiku on siin tõesti nii ilus.

“It’s not goodbye, it’s see you. So 나중에 보자!”

This slideshow requires JavaScript.

Umbes 300 pilti sai tehtud see nädalavahetus, kuid siia riputan vaid pisikese käputäie pilte. ^^

kolmas korealane.

Teate, kui mõnusalt värskendav vabadusetunne süstib sisse, kui suvi algab enne juunit.

Eelmise nädala neljapäeval oli mul viimane eksam. Pingutasin seekord eriti palju, et saaksin kõik eksamid esimese korraga tehtud. Tunnen ise üpris enesekindlalt, et sain need kindlasti sooritatud. Nüüd on tegelikult jäänud 2-4 lehekülje pikkune essee kirjutada, millega on aega praktiliselt jaanipäevani. Kui on üks asi, mida ma jälestan südamepõhjast, siis see on esseede kirjutamine ülikoolis. Sellele vaatamata on suve tunne juba käes. *-*

Detsembris läkitasin teele paraja portsu postkaarte Lõuna-Korea suunas. See tunne, kui tuled koolist koju, avad postkasti ja leiad sealt ümbriku, mis on tulnud teiselt poolt planeeti.. ma ei suuda seda eriti hästi kirjeldada, aga see tegi mind meeletult õnnelikuks. Hämmastav, kuidas nii lihtsad asjad mõjuvad energiliselt.

it was a feeling that I can’t explain (HAPPY)

69023_4606286717146_1360587487_n (1)2222

Aga iseäranis tahaksin natuke rohkem kirjutada Insungi postkaardist. Insung oli üks mu neljast toanaabrist suvekoolis. Märtsis pani ta postkaardi minu poole teele. Sain ükspäev telegrammi, et olen saanud paki ning palutakse järele tulla kandekeskusesse. Sain üpris suure paki ning koju poole liikudes mõtlesin terve tee, mis peale postkaardi võib seal sees olla. Ehk black bean nuudlid, mida ma jumaldan lihtsalt, või muudsorti korea toidukraami. Kuid ma ei osanud uneski ette näha, et paki sees vaatas mulle vastu Girls’ Generationi kõige uuem album I Got A Boy. ∩_∩

SAMSUNGI Got A Boy albumi cover art’ist on tehtud üheksa erinevat versiooni, igaühel neist erinev liige. Insung saatis mulle just Sunny oma, sest ta teab, et ta on mu absoluutne lemmik. Albumi raamat on mitukümmend lehekülge täis pilte Sunny’st. ^^

Ning ma olen taas elevil nagu pool aastat tagasi, sest juba homme tuleb korealasest sõbranna Doori külla. Neljaks päevaks. Ei viitsi tervet nimekirja teha plaanidest. Teen seda parem järgmises postituses. Aga me tuleme kindlasti sel laupäeval Tartu. Tallinn on kena küll, aga Tartus on miskine oma võlu olemas, mida näitaks hea meelega välismaalasele. :)

Kahju oli ainult sellest, et paar päeva pärast Jeju reisi (selle algas suvekool) murdis ta oma jalaluu ära. Keegi lükkas teda tahtmatult ning kukkus trepist alla. Jalg läks kipsi. Seetõttu oli ta sunnitud suvekoolist loobuma ning rohkem me ei näinud teda. Ta jäi nii paljust ilma. :/ Jeju saare reis kestis ehk küll kaks päeva ja kolm ööd, kuid selle lühikese aja jooksul rääkisime palju. Sellele vaatamata hoidsime sidet. Mäletan, kuidas ta küsis ühel septembrikuu õhtul nii pelglikult ja tagasihoidlikult, et kas võib mulle külla tulla. ^^

Doori õpetas muideks, kuidas olla nunnu. :3

torni tippu.

Näen viimasel ajal tihti unenägusid tornidest, kuid need on ägedad olnud.

Kolm neli päeva tagasi oli selline unenägu, kus Tallinna teletornis sai benjit hüpata. Kahjuks hüppamiseni ei jõudnud. Aga teletorni jõudmine oli konkreetselt jõhker rabelemine nagu 20-aastane odüsseia. Priit tuli minuga kaasa, et olla mu emotsionaalne tugi. Olime alguses Tartus, siis võtsime bussi Tallinna. Ning sealt edasi veel teletorni jõudmine… Ilmselgelt kui sa jõuad lõpuks kohale ning oled valmis hüppama, siis unenägu lõpeb ära.

Kurat, kui väga ma soovisin, et Tallinna teletornis saaks päriselt benji hüpet teha. Aga tegelikult tahtsin hoopis ühest teisest unenäost kirjutada, mis oli tunduvalt ägedam. See oli küll kaks nädalat tagasi, kuid on endiselt nii eredalt meeles.

Käisin Tokyo tornis, kuid see oli teistsugune. Mäletan, kuidas läksin sinna koos suvekooli sõpradega ning me tulime Lõuna-Koreast. Aga  see Tokyo torn oli teistsugune selles mõttes, et… me läksime sinna hilisõhtul, kui linn särab neoontuledest. Kuid vaateplatvorm oli veega täidetud. Terve korrus oli täis hapnikumaske ning enda hapnikuvaru sai täiendada iga kahe meetri tagant. See oli selles suhtes unikaalne kogemus, et sa oled vee all torni tipus, hoiad hinge kinni ja kui enam ei jaksa, täiendad kopsumahtu hapnikumaskiga ning vaatad öist linnavaadet.

Vahest seisneb põhjus selles, et kolm-neli nädalat tagasi vaatasin Lõuna-Korea filmi “The Tower.”  ‘ㅅ’

The Tower 2012