kolmas korealane.

Teate, kui mõnusalt värskendav vabadusetunne süstib sisse, kui suvi algab enne juunit.

Eelmise nädala neljapäeval oli mul viimane eksam. Pingutasin seekord eriti palju, et saaksin kõik eksamid esimese korraga tehtud. Tunnen ise üpris enesekindlalt, et sain need kindlasti sooritatud. Nüüd on tegelikult jäänud 2-4 lehekülje pikkune essee kirjutada, millega on aega praktiliselt jaanipäevani. Kui on üks asi, mida ma jälestan südamepõhjast, siis see on esseede kirjutamine ülikoolis. Sellele vaatamata on suve tunne juba käes. *-*

Detsembris läkitasin teele paraja portsu postkaarte Lõuna-Korea suunas. See tunne, kui tuled koolist koju, avad postkasti ja leiad sealt ümbriku, mis on tulnud teiselt poolt planeeti.. ma ei suuda seda eriti hästi kirjeldada, aga see tegi mind meeletult õnnelikuks. Hämmastav, kuidas nii lihtsad asjad mõjuvad energiliselt.

it was a feeling that I can’t explain (HAPPY)

69023_4606286717146_1360587487_n (1)2222

Aga iseäranis tahaksin natuke rohkem kirjutada Insungi postkaardist. Insung oli üks mu neljast toanaabrist suvekoolis. Märtsis pani ta postkaardi minu poole teele. Sain ükspäev telegrammi, et olen saanud paki ning palutakse järele tulla kandekeskusesse. Sain üpris suure paki ning koju poole liikudes mõtlesin terve tee, mis peale postkaardi võib seal sees olla. Ehk black bean nuudlid, mida ma jumaldan lihtsalt, või muudsorti korea toidukraami. Kuid ma ei osanud uneski ette näha, et paki sees vaatas mulle vastu Girls’ Generationi kõige uuem album I Got A Boy. ∩_∩

SAMSUNGI Got A Boy albumi cover art’ist on tehtud üheksa erinevat versiooni, igaühel neist erinev liige. Insung saatis mulle just Sunny oma, sest ta teab, et ta on mu absoluutne lemmik. Albumi raamat on mitukümmend lehekülge täis pilte Sunny’st. ^^

Ning ma olen taas elevil nagu pool aastat tagasi, sest juba homme tuleb korealasest sõbranna Doori külla. Neljaks päevaks. Ei viitsi tervet nimekirja teha plaanidest. Teen seda parem järgmises postituses. Aga me tuleme kindlasti sel laupäeval Tartu. Tallinn on kena küll, aga Tartus on miskine oma võlu olemas, mida näitaks hea meelega välismaalasele. :)

Kahju oli ainult sellest, et paar päeva pärast Jeju reisi (selle algas suvekool) murdis ta oma jalaluu ära. Keegi lükkas teda tahtmatult ning kukkus trepist alla. Jalg läks kipsi. Seetõttu oli ta sunnitud suvekoolist loobuma ning rohkem me ei näinud teda. Ta jäi nii paljust ilma. :/ Jeju saare reis kestis ehk küll kaks päeva ja kolm ööd, kuid selle lühikese aja jooksul rääkisime palju. Sellele vaatamata hoidsime sidet. Mäletan, kuidas ta küsis ühel septembrikuu õhtul nii pelglikult ja tagasihoidlikult, et kas võib mulle külla tulla. ^^

Doori õpetas muideks, kuidas olla nunnu. :3

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s