to be continued…

Jätkan detsembriga, kuulates samal ajal üha uuesti ja uuesti lugu The Price of Freedom – Takeharu Ishimoto.

Pärast eilset sissekannet jäin veel mõtlema, mida ma olin kirjutanud seoses Sirlega ja jõudsin selgusele, et peaaegu iga parima sõbrannaga on asi nii lõppenud..vist. Mingil hetkel võisid tekkida sügavamad tunded ja siis enne, kui olen sellest aru saanud, olen ta kaotanud. Mitte ainult kellelegi teisele kaotanud, vaid lõppedes enamasti täieliku võõrandumisega. Reaalselt läks täpselt nii ka viimase sõbrannaga, kui ta leidis kellegi eelmise aasta kevadel, vaatamata faktile, et ma kiitsin selle heaks. Hetkel tõesti ei saa aru, kas ma olin siis temasse ka armunud või mitte. Igatahes, sellel pole enam tähtsust. What’s done is done. Reaalselt, ma ise ütlesin põhimõtteliselt otse välja, et ei soovi temaga suhelda, sest…

mul on ülihea meel, et täna öösel on -30 kraadi külma!!! Ma olen vist imelik, kui ma naudin seda jõhkrat pakast. Minu meelest teeb see ainult head, sest vähemalt need seagripi pisikud külmuvad surnuks.

Detsembrist veel nii palju, et kooli jõulupidu oli üsna muhe. Eelmisel aastal oli teemaks 80ndad, seekord aga Oscari gaala. Iga klass pidi videolõigu või mingi esinemise tegema, lõpus läksid jagamisele Oscarid. 9. klasside esinemised olid enamasti jubedad ja parimateks pidasin 10. klasside esinemisi. Kes oleks seda arvanud, et Tuhkatriinu, keda mängis muideks Risto Alberg (!), hakkab ootamatult “I like big butts” laulu saatel tantsima. Muide, mis värk selle teemadega nüüd on. Kas koolid kopeerivad üksteise pealt ideesid maha? Kuulsin, et Forseliuse gümnaasiumis oli ka Oscari gaala ja sealses rebaste ristimises oli kasutatud orjasüsteemi nagu meil. Ilmselgelt on siin mingisugune vandenõuteooria.

Aga, kohe järgmisel päeval toimus anime jõulupidu, mis oli minu meelest mitmeid kordi parem, kui kooli jõulupidu, vaatamata sellele, et esinemisi vaadates sai tohutult naerda. Hilinesin küll tund aega, jõudsin samal ajal Ahtiga kohale ja kui sisse astusin, tervitas mind mõnusalt soe atmosfäär. Raske on kirjeldada, kui mõnus ja muhe see oli, sain inimestega tuttavaks. Mängisime seltskonnamänge. Üks oli selline, kus kõik võtsime ringi, hoidsime üksteisest kinni ja jalaga pidime puudutama kõrvalseisva inimese jalga, ning kõrvalseisev inimene pidi omakorda puudutatud jalaga teist inimest puudutama ning langed ringist välja. Aja jooksul muutus see väga huvitavaks, kui nurk jalgade vahel hakkas ekstreemselt suureks muutuma. Veel enam, et baaridaam Riine, kes oma korseti tõttu meenutas korraks S&Mi, hakkas kõiki kõditama ja… nüüd said kõik teada minu nõrkusest – jah, ma kardan kõditamist! Mitte ainult Riine, vaid hiljem hakkas Merit mind kogu aeg kõditama ja üsna kurb fakt on see, et ta ei karda üldse kõditamist. :O Aga, muu hulgas, üks seltskonnamäng oli viimasest Q. Tarantino filmist “Vääritud tõprad,” kus kirjutati paberile mingi tegelase nimi, hoiad seda laubal ja pead küsimustega ära arvama, kes see on. Minul… *köhib väga valjult*… läks naeruväärselt kaua aega Homer Simpsoni äraarvamiseks. :3 Laulsime karaoket, tantsisime “Purupururini” laulu saatel, ajasime juttu ja kõike muud. Selgus, et ma olen “Stepmanias” ikka tohutult koba. Anime jõulupidu, mis algas kell seitse õhtul… hea küll, minu jaoks siiski kell kaheksa õhtul, lõppes kell viis hommikul. Kui selliseid pidusid tuleb lähiajal veel, siis ma jään neid innustusega ootama. :3

Vaheaeg möödus hästi, vähemalt esimene pool sellest. Jõulud ja aastavahetus olid muhedad, kuid midagi erilist nende kohta küll pole öelda. Mul oli vaheajal unerežiim absoluutselt paigast ära ja elasin jänkilikult – päeval magasin ja öösel olin üleval. Vähemalt vanemad ja vend said mõnusalt magada, terve maja oli tänu minule soe. Eriti hommikul, kui nad üles ärkavad. Hoidsin igasugused pätid ja röövlid nagu näiteks päkapikud majast eemal.

2. jaanuaril mu isa kukkus kasvuhoone katusest läbi, kui ta puhastas katust lumest. Ta kukkus kaks-kolm meetrit kõvale turvasepinnasele, maandudes esmalt jalgadele ja siis suure hooga seljale. Ta suutis käsi-jalgu liigutada, aga ei suutnud püsti tõusta. Kiirabi viis ta Põlva, kus tehti röntgen ja selgus, et kolm selgroolüli on murdunud. Ta vajas operatsiooni, selleks viidi ta Tartu Maarjamõisa haiglasse. Ma ei suuda ette kujutada, mida ta peab selle pärast läbi elama. Ta ei saanudki kohe operatsioonile, vaid pidi nädal aega voodis lamama ainult selili, et igasugune turse ja paistetus kaoks seljast. Huvitaval kombel sai viga esimene, kolmas ja neljas selgroolüli, teine jäi lihtsalt terveks. Operatsioon võttis kauem aega, kui esialgu arvati, see toimus 9. jaanuaril. Ma plaanisin esialgu minna sel päeval Tallinna ja teha üks korralik kinomaraton – kolm “Avatari” seanssi järjest, kõik 3-Ds. Kui oleksingi läinud, ei oleks ma saanud keskenduda filmile. Päev pärast operatsiooni sain teda näha ja see oli jube.. ta ei jõudnud eriti rääkida, sest selg valutas.

Vahepeal algas siis kool 11. jaanuaril. Käisin pärast kooli papsi kaks korda vaatamas, kolmapäeval ja pühapäeval. See oli väga hämmastav, kuidas ta paari päeva jooksul paranenud oli. Eelmise nädala teisipäeval ta tõusis püsti ja tegi kolm sammu. Järgmisel päeval aga suutis ta tervelt traumatoloogia koridori tipuni kõndida ja tagasi, mis võttis tervelt 15 minutit aega ja veel omakorda järgmisel päeval kõndis ta tund aega. Nüüdseks on ta muidugi kõik haigla koridorid läbi kõndinud, sest reaalselt seal ei ole midagi muud teha.

Eelmise nädala laupäeval nägin teda uuesti pärast Asashio koosolekut. Koosolekul oli väga mõnus taaskord. Ma polnud jõudnud jopetki veel nagisse riputada, ja juba sattusin kõditamise ohvriks. :3

Teisipäeval käisin animeklubi inimestega Megazone’s. Koosolekul räägiti sellest ja ma olin parajalt segaduses, et Megazone on nüüd Taskus… mis ajast?! Igatahes, seal oli küll väga äge, kuigi alguses jättis see labürint soovida, aga kui ära harjusin, muutus labürint kuidagi… paremini seeditavaks. Ahjaa, ma sattusin seekordki kõditamise ohvriks. Palju kõditamist. Väga palju kõditamist. LOTS! :3 Ma pean endale samasuguse kaitse hankima, mis Andreil oli. *giggles* Pärast Megazone’i sõime Big Ben-is ja ajasime lihtsalt juttu. Küll aga oli kahju Ahtist, kes jõudis vaid viis minutit mängida ja lõi endal kulmu veriseks. Hah, naljakal kombel teda on üritatud välja kutsuda sellesarnastele tegemistele, ta keelduvat neist ja nüüd kui ta lõpuks tuligi, sai vigastada. Küll maailm on ikka irooniline. :3

Ma pidin neljapäeval isa vaatama minema. Vähemalt ma arvasin nii. Kl 17 paiku pakkisin asjad kokku ja valmistusin minema haiglasse, siis helistas emps ja ütles, et isa viidi mõni aeg tagasi Põlva haiglasse. Võite ette kujutada, et mu reaktsioon koosnes sõnast: “WHA~?!! Küll see ajastamine on vahel nii irooniline. Teda lubati nädalavahetuseks koju. Alles mõni tund tagasi tegi ta elutoas ringe, ja sedagi üsna edukalt. ^^

Lõpetuseks kirjutan, et pärast aastavahetust käisin Tallinnas, 2. jaanuaril. Sain Holgeriga kokku ja käisime “Avatarit” 3-Ds vaatamas. See oli uskumatult võimas elamus, aga sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama. Üllataval kombel ei tekkinud mul silma- ega peavalusid ja täpselt nagu “Jääaeg 3” 3-D seansi puhul hakkas mul hoopiski nina valutama, sest prillid on parajalt rasked. Aga seekord mul olid vastumeetmed olemas – vatitupsukesed! Sain Holgeriga enne seanssi tohutult palju naerda ühe koomilise ja piinliku asja üle, et rahvas jälgis meid, samal ajal kui me naerukrampides olime, mitu minutit järjest. : D Pärast seanssi saime ka Aureliaga kokku ja üllataval kombel nägin isegi Laurat hetkeks, ja läksime kolmekesi Kompressorisse. Seal sain taas meeletult häid kartulipalle süüa. :3 Samal õhtul proovisin esimest korda hõõgveini, mis ei olnud minu jaoks nii tuleohtlik, nagu nime poolest võiks arvata. Jäin Holgeri juurde ööseks, vaatasime kolmekesi “Shaun of the Dead”i ja jõime vahuveini… kirsikoolamaitseliste kummikommidega.Täpselt nagu pärast Holgeri sünnipäeva ärkasin selgi hommikul esimesena üles. Aga Holgeril ei vedanud… ta pidi nägema Totorot… seda suurt, karvast, pehmet, ülinunnut TOTOROT!

Seekord ma käisin Solarises! Minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud kohale, mis virin ja vingumine selle hoone kohta oli.

Advertisements

Why tremble with anger that’s not even there?

Kokkuvõtlikult kahest-kolmest viimasest nädalast:

Jäin suvetööle, nagu oli arvata. Selle käigus pidin järgi tegema: 4 matemaatika, 2 eesti keele, 1 kirjanduse, 4 bioloogia, 4 ajaloo ja 2 lugemiskontrolli raamatutest “Isa Goriot” ning “Kuritöö ja Karistus,” mis muide sarnaneb olemuselt “Death Note”-ile. Lisaks sellele veel 2 matemaatika kodust kontrolltööd ja töövihikus mõned leheküljed täitmist. Pole paha, kui minu arvamust kuulda tahate. Võrrelge seda eelmise aastaga, kui mul oli vaja ainult 3-4 matemaatika kursust järgi teha. Skoor! Üle poole klassi jäi suvetööle ja ma imestan, et kui ma andsin hinneteraamatu klassijuhataja kätte, siis pool mu klassist polnud veel 11. klassi “lõpetanud.”

Miks nii palju järeltöid? Ühelt poolt lasin tunnid üle, millega kippusin liialdama ja teiselt poolt häirisid mind tohutult isiklikud probleemid parima sõbrannaga. Miks ma siiani kirjutan temast kui “parimast” sõbrast. Peamiselt kevadel ja ka juuni alguses, kui iga kord mõtlesin kas või korra tema peale, muutusin vihaseks. Ta ajas lihtsalt marru sellega, kui häbematult ta on mind ära kasutanud, et kedagi endale saada (mäletate neid jaanuaris toimunud pidusid eelmises korteris?) Ma ehk olen tõepoolest väga naiivne, et seda ei taipanud. Kuskil kevadel tuli laks vastu pead ja asjad selginesid. Kaotad oma sõbrast üle poole, kui ta armub. More than that. Okei, see fenomen kehtib enamiku kohta ilmselt, kuid häid sõpru ka ei tohiks unustada. Rohkem ja rohkem olen järeldusele jõudnud, et ma ei taha enam temaga mingeid tegemisi teha. Tal pole ilmselt aimugi, mida ma olen pidanud tundma tema pärast. See tähendab, et meil on ees tõsine vestlus. Ja foto shooting temaga jääb arvatavasti ära. Ma ei saa lihtsalt temaga enam edasi suhelda, kui tema peale mõeldes muutun vihaseks ja kurvaks. Kui mõelda kõigele sellele, mis viimasel ajal toimunud on. Kuidas öelda inimesele, et ma ei taha enam teda näha? Kõlab egoistlikult? Võib-olla ehk ta isegi on sellest aru saanud ja süümepiinade tõttu üritab kontakti edasi hoida. See on võimalik, kuid ta ise tõi selle endale kaela.

Zack: “We’re friends, right?”

Sellele järgnes lõpetamiste maania ja valus on selle peale mõelda, sest järgmisel aastal lõpetan mina. Üsna huvitav on võrrelda Tamme gümnaasiumi ja Räpina ühisgümnaasiumi 9. lõpetajaid. Seda märkasin juba eelmisel aastal, et Räpina 9ndikud näevad välja pigem laste moodi, kes on suhteliselt lapsikud võrreldes Tammega 9ndikega. Imelik erinevus.. või siis mitte. Lehari keskkooli lõpetamine oli kõige lahedam. Ahja keskkoolist lõpetas see aasta.. ee.. 8 inimest?! Lõpetajad olid selliste nägudega, nagu oleks käimas Jaapani tv show “Do Not Laugh Batsu Game,” kus üritatakse naeru tagasi hoida. Serioosselt kohe, muigama ajas.

Käisin kolm korda hambaarsti juures ja viimane külastus oli eelmistest kõige valusam. Eelmised korrad oli pigem mõnus kõdi sellega võrreldes. Tuimestus on päris lahe. Pool suud ei tunne, saad närida suu sisemist nahka ilma et midagi tunneks. Miinused on sellel ka – raskused rääkimisega. Ma pidin kaks korda bussipiletit küsima, et müüja saaks mu mõminast aru.

Umbes 1/3 õppesõitudest on läbitud ja siduriga vajab kõvasti harjutamist. Vahel tuleb sellega kohalt minek hästi välja, siis teistel kordadel läheb see nii metsa kui üldse annab minna. Eelviimasel suretasin autot 13 korda. Skoor. Iga titt, kes on manuaaliga sõitnud, oskab automaadiga sõita.

Oh, hakkab pihta. Enamus ajast juulis ja augustis olen taas Tallinnas nagu eelmistel suvedel. Müük läbi, siis on terve õhtu vaba. Coca Cola Plaza ootab! Oih, st mu suurimad fännid Aurelia ja Laura ka. They’re dying to see me. Me too! :*

Bring it on!

Naljakas. Kui ma eilses sissekandes kirjutasin, et üks asi sai listist “Asjad, mida enne surma teha” maha tõmmatud, siis eile juhtus veel üks asi, mille tõttu nimekiri lühenes.

Jõulupidu hakkas kl 6 ja ma läksin sinna ühistranspordiga. Raudteejaama peatuses tuli kontroll ja tere hommikust – mul polnud 30 päeva piletit rahakotis! Alles paar tundi tagasi tühjendasin enda rahakotti igasugustest tšekkidest ja muust üleliigsest prahist, mille vahel siis ka see bussipilet oli. Mis siis ikka, mul paluti neile järgneda neil väikebussi, kus mind kuulati üle, täideti ankeet ja tehti miinimumtrahv – 300 krooni. Väga naljakas, sest see oli esimene kord, kui jäin jänesena vahele. Mul oli nägu muigel, kui istusin seal väikebussis. Kuid edasi kõndisin jala koolini.

Jõulupidu oli äärmiselt kõva. Meil oli see aasta 80-ndate teema, seega pidid kõik retro riietes kooli tulema. Ausalt, kohati läks isegi meelest, et see on jõulupidu, mitte 80-ndate pidu. Esinemised olid võrratud, paljude kostüümid hästi naljakad ja palju muud. Meie esinemise ajal Micheal Jackson ahistas mind. :|

Pärast pidu kogunesime klassi, kus igaüks sai jõulupaki, saime teada üsna mitu tõepärast fakti ning läksime koju. Kell oli 9, nagunii bussid oleksid poole tunni aja pärast peatusesse tulnud, olin ootamisest tüdinud ja otsustasin jalgsi koju kõndida. Ja teate mida? Selles peatuses, kus ma koduteel bussist maha tulen, seisis seesama ühistranspordi väikebuss, kus mulle trahvi tehti! “Asjad, mida enne surma teha” iroonia.

Tänane koolipäev oli isegi liiga lebo. Neli tundi ainult, ja pärast seda oli kolm tundi loengut. Kella 4ks pidin olema Räpinas perearsti juures, kus pidime ära täitma mingid paberid… pensioni värk. Mult taheti võtta vereproovi, sest viimane proov võeti 2005. aastal. Ma ütlesin: “Bring it on!” See vereproovi võtmine osutus niivõrd vastikuks, ma muutusin hästi-hästi närviliseks ja ma olen siiani üsna närviline, ei suuda paigal olla.

Naaber soovitab meloodiat.

Hommikul käisin nahaarsti juures, kuid sõit Põlva polikliinikusse osutus asjatuks, sest neil oli vedellämmastik otsa saanud. Keskpäeval käisin juuksuris, lasin teha samasuguse soengu nagu viimasel korral. That’s right, ühe tegelase soeng mu lemmikseriaalist. Põhimõtteliselt on mul enne juuksuritki see soeng, kuid juuksed olid lihtsalt pikemad. Nagu jälle, olen rahul.

Umbes pool tundi tagasi sain kõvasti naerda. Mu toanaaber pani MSN’is alapealkirja lause: “Mu alumine naaber pani minu pärast topeltlae.” Küsisin täpsemalt, et miks siis.

Siis ta seletas, et naaber tuli täna kurtma. Enne trenni minekut lasi ta tümpsu, natuke kõvemini, kui tavaliselt ja siis naaber lendas ukse taha. Muusika käis ikka veel valjusti, ta ei kuulnud uksekellagi. Naaber hakkas tampima ja toanaaber läks ukse taha. Naaber rääkis, et pangu seda tümpsu vaiksemaks. Ta pani topeltlae, kuid see ikka ei aitanud ning ta ei suuda all olla.

Lisaks sellele veel, naaber lisas lõppu, et lasku meloodiat. Seda ta võib kuulata, kuid tümpsu küll mitte. xD

Mis teha, toanaaber suudab kõike, isegi suudab olla pain in the ass. Nüüd, kui ma sellele mõtlen, siis tuleb meelde, et mõni päev, kui ma pärast kooli voodis pikutasin, siis allkorruselt oli kosta puurimist. Arvatavasti siis naaber panigi topeltlae.

Rääkisin emale sellest Belgia sugulaste asjast. Ta oli sellest huvitatud, nüüd peab seda veel arutama teistega ja lisaks sellele ka veel, peab nende sugulastega ühendust võtma. Igatahes, kui need sugulased siin olid, siis nendega oli väga lõbus olla. Pereema oli Helen, tal oli kaks poega – Jonathan, kes oli siis umbes 9. aastane ja Alex, sel ajal oli ta ilmselt 16. Igatahes, mina Lehariga hängisime Jonathaniga. Alguses ta oli suhteliselt vaikne, paari päeva pärast muutus väga jutukaks ja hästi palju nalja sai.

Kui nad teist päeva meil olid, siis me vaatasime kolmekesi “Predator 2″e. Kuna see oli parajalt ropp film, siis alguses, kui ropendati, ajas see meid kõiki naerma. Film rokkis ja tüki aja pärast ütles Jonathan ka, et see on ta lemmikfilm.

Huvitav, kuivõrd nad nüüd muutunud on..?

By the way, did you know that toaster can simply kill you?

Vaata alati enda selja taha!

Eile (kolmapäeval) oli koolis ikka väga naljakas situatsioon. Enne matemaatika tundi vahetunnis tõi klassivend Janno prismasid ja muid kujundeid. Võttis kolmnurkse prisma ühte kätte ja kuusnurkse prisma teise kätte. Ning ütles “Siin on üks vibraator ja siin teine vibraator!” Siis pani kolmnurkse prisma kuuenurkse peale ning tõstis üles, õpetaja jõudis just Janno selja taha ning Janno ütles: “Ja siis me saame kaks vibraatorit!” Mina koos klassivendadega hakkasime hullult naerma. Valus omang oli, õpetaja ka muigas. :D

Mu vennal (23. a) on pruut, Venemaalt. Täna sõidab Moskvasse rongiga ning saab temaga kokku, pühapäevaks tuleb tagasi See teeb mind natuke murelikuks, et kuidas ta saab Venemaal hakkama. Esiteks ta ei oska väga vene keelt. Kõige enam tekitab muret see, et ta on kurt (you read it) ja ma ei kujuta ette, kuidas ta hakkama saab. Nende jutuvestmist on veits ebamugav vaadata. Rämedalt suur emotsioonide (suudlemised, südamed ja muud liikuvad pildid) overload oli. Ning praktiliselt iga paari lause tagant korratakse “I LOVE YOU VERY VERY VERY VERY VERY MUCH!!!! ” ja mitu suudlus/südame pilti veel lisaks. Ebanormaalne…

Täna pääsen koolist varem ära, pean Tartu Kliinikumisse minema. Kolm tundi olengi koolis, teise tunni e. geograafia asemel on kohtumine stilistiga auditooriumis. Praktiliselt kaks tundi õppetööd siis. ^^

IQ test.

Eile, kolmapäeval ma ei käinudki koolis. Selle asemel olin Tartu Ülikooli kliinikumis.
Rehabilitatsiooni-plaan (vms) oli vaja teha. Rääkisin sotsiaaltöötaja, logopeedi ja psühholoogiga. Psühholoogi juures tegin mingit testi, mis oli tunduvalt raskem kui eelmisel korral. Algus läks üsna kergelt, kuid hiljem tulid keerukamad ülesanded. Oli vaja mõelda, et mis pildil puudu on (klotsid, täringud, kujundid jm) ning oli antud kuus varianti. Mõne juures oli kõvasti mõtlemist… mõtlesin igat pidi, mis ühist on, mis puudu on, mingisuguseid seoseid jne.
Pärast testi lõppu selgus, et mu IQ on 103.. ^^
Psühholoog on kõikides Tartu koolides läbi käinud ja teadis suht kõige nendest. Mu esialgsed plaanid olid, et pärast 9. klassi lõpetamist lähen Tartusse edasi õppima, st gümnaasiumi. Miina Härmasse või Treffnerisse. Selgus, et Treffner on rohkem nendele, keda huvitavad väga reaalained, seal tuleb kõvasti pingutamist jms. Ja Miina Härma gümnaasiumis olid mingisugused tõusikud. Ühte mõnitati, kuna talt küsiti Nike’i salvrätti ja tal polnud seda. Mnjah.

Filmist ilma.

Täna olin koolis viis tundi, lahkusin koolist 12.40 (muidu koolipäev oleks lõppenud 15.15) ning sõitsin emaga Tartu. Üldiselt sain eesti keeles viie ning pääsesin geograafia kontrolltööst. :D Pean kõrvaarsti juures käima … paar korda aastas käin seal. Mitte midagi ei ole juhtunud minuga, lihtsalt selline kontroll oli jms. Kõik läks hästi.
Pärast seda käisime Lõunakeskuses, sõin pannkooki toormoosiga ning pärast seda vaatasin ringi jms.
Silent Hill’i DVD pole ikka veel Eestisse jõudnud. Kas ma eksin või ongi tõepoolest nii, et “nemad” toovad Eestisse esialgu kõige suuremad hittfilmide DVD’d (samuti VHS) ning seejärel kehvavõitu jms? Nägin seal “The Fog” uusversiooni dvd’d, mis oleks pidanud ammu Eestis olema. Mnjah..
Kodu poole liikudes käisime enne tädi juures korra läbi. Koju jõudsin pool kaheksa. Nuriseks selle üle, et jäin täna kinost ilma, aga pole just väga hull, sest tänaseks filmiks oli “Pulse.” Teiste arvamusi lugedes ning järeldades pole see midagi erilist jms.

Elyne tuletas eelmise sissekande postituses meelde Ministaaride Show video, mille kohta unustasin uurida. Vaatasin mõni minut tagasi kooli koduleheküljelt järgi ning video on nüüd tõepoolest üleval.
http://yg.rapina.ee/index.php?mod=Videod
Sellelt lehelt viimane peaks olema. Meie lauluks on Eurovisiooni mix vms ja 9b klass oleme. Kõige esimesena esineb neli klassivenda, “Metsatöllina” nii et. :D