kaamlite agoonia.

Jeesus, kuidas aeg lendab. Terve november selja taga.

Ma ootan innuga juba järgmise aasta PÖFFi. Vaatasingi kusjuures kõik üheksa Lõuna-Korea filmi ära ning see oli seda väärt. Kõige rohkem nendest filmidest meeldis “The Thieves,” aga esimesel seansil polnud subtiitreid ega tulnud ka. Ma riskisin, jäin filmi edasi vaatama ja sain enda üllatuseks rohkem kui pooltest dialoogidest aru. Peavalu tekitasid vahepeal jaapani- ja hiinakeelsed dialoogid. Aga juba selles mõttes oli üliäge elamus ja film ise võrratult hea.

Kõige parem oli koguni see, et sain lahti kahest minu kõrval istuvast ülitüütust tibist, kes lobisesid terve filmi alguse, kuni saalis pandi tuled põlema ja preili tuli meile ütlema, et subtiitreid ei tule ja võib piletiraha tagasi küsida või pileti teise seansi vastu vahetada. Pärast seda oligi käputäis inimesi saali jäänud. Aga “The Thieves” meeldis mulle koguni nii väga, et käisin seda teist korda vaatamas, kuhu tirisin Anette kaasa, vaatamata sellele, et ta oli natuke vastumeelne seoses koolitöödega. Pärast seanssi oli ta aga üsna elevil. Vähemalt pühkis suust ära halva maigu, mille oli “Breaking Dawni” teine osa jätnud. ^^

Rauno says:
romantiline küünlavalgus
Mihkel says:
Kellel sünnipäev?
Rauno says:
mitte kellelgi
Mihkel says:
Minu pilt ripub kusagil?
Rauno says:
jup

Appi, kui elevil ma olen. Sõnadega seda ei kirjelda enam lihtsalt. Juba homme tulevad Jungwoo ja Danbi mulle külla. Juba homme kl 11 on nad Tallinna lennujaamas. Lähen neile lennujaama vastu. Mustade uste taga seisan sildiga, kuhu on suurelt ja korea keeles kirjutatult: “환영해~ 정우 & 단비!! =^.^=

OU MAI GAD!

OU MAI GAD! :3

Ma olen juba paljud asjad valmis mõelnud, mida me teeme. Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis. Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel. Nagu Kaia ütles kogu selle krempli kohta – nagu perfektne deito. :3

Kogu see aeg homsest kuni teisipäevani, mil nad ära lähevad, saab olema fantastiline. Ma ei tea, kas ma täna öösel magada suudan.. ma olen liiga elevil kõigest. *-*

Jungwoo õrritas mind juba selle pildiga, mille tõttu ma oleks peaaegu ära minestanud:

1354830786959

Kui keegi taipab ära, mis asi see pildil peaks, siis minu poolt sügav austus sellele inimesele. ^^ Muidu rääkimata veel ka sellest, et ta õrritas hiljuti veel Paparazzi albumiga… Ou mai gad…

Heheh, naljakas küll juba, kui palju inimesi on minu korterist viimase kuu jooksul läbi hüpanud. Mihkel, Triinu, Tija jäid pärast Miyako sünnipäeva ööseks mõned nädalad tagasi. Täiesti metsas, kuidas ma luksusin sel öösel pool tundi järjest. Hommikul ärkasid nad “two camels in a tiny car” video peale üles. Tija tõusis silmapilkselt istukile, Mihkel tõmbas teki üle pea ja Triinu põgenes teise tuppa. Kõigepealt torupillid, nüüd möirgavad kaamlid. Kui Mihkel rääkis enne, et torupillid ja kaamlid on täiega cool, siis nüüd ta vihkab neid. Ei tea küll miks… :’D

Mihkel says: no tra need kaamlid.

No WTF.

Miks nad sellist häält teevad krt :D

Kaia on kaks korda läbi hüpanud. Siis eelmisel reedel oli filmiõhtu, kus oli paras animeseltskond koos, kuid vaatasime Lõuna-Korea filme. Täna õhtul tuleb juba järgmine filmiõhtu. ^^

Terve selle nädala alguse kirjutasin jõulukaarte korealasest sõpradele. Üheksa postkaarti äärest ääreni täis kirjutatud. Vahepeal oli koguni nii palju asju, mida oleks tahtnud kirja panna. Tegelikult ma lubasin postkaardid saata juba oktoobris, kuid ma ei tea, miks ma jõudsin selleni alles nüüd. Tundus, et nüüd on see õige “moment” ja meeleolu, et kirjutama hakata. Nüüd nad saavadki lubatud postkaardid koos jõulusoovidega. ^^

A9aKumsCMAAYuxI.jpg large

Advertisements

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

ürita kinni haarata valgusvihust.

JAFF on selleks  aastaks läbi. Oh jah, kus oli Tartus selle seanssidega probleeme. Minu teada on seitse seanssi lihtsalt aia taha läinud. Kas siis on vale dublaaž, subtiitrid sünkroonist väljas või hoopiski täiesti olematud. Neljapäeval oli meil viimane infolaua päev Tartus. Hilinesin pool tundi, sest pärast kooli pikutasin paar tundi ja magasin sisse, ärkasin Alo telefoni peale üles. Tuli välja, et Ott ja Rahel, kes pidid infolauas ka täna olema, lasid selle üle lihtsalt. Seega, viimane päev Aloga kujunes üsna lõbusaks. Tšekkasime pilte ja naersime nii, et kõht kõveras. Stepmania tantsumatti polnud mõtet välja võtta, sest ma olen oma silmaga näinud ainult kahte inimest, kes Tartus tantsinud on.

Mõtlesin pingsalt, kas hakkan riskima ja lähen pärast infolauda vaatama “Tales of Vesperiat.” Siis aga Dolly helistas ja küsis, kas ma tulen Püssirohu keldrisse. Lasin animefilmi üle ja läksin Püssi. Neljapäeviti on seal rodeoõhtud – paned oma nime kirja ja üritad keerleva pulli peal võimalikult kaua kinni hoida. Ma jõudsin taaskord liiga hilja kohale, et nimekiri oli täis. Juba kolmandat nädalat järjest! Olen päris mitu korda pulli peal ratsutamas käinud. Märtsi keskpaiku õnnestus mul saada isegi esimene koht pulli peal. Võidu eest anti mulle punane diplom, mis ilutseb praegu ühikatoa seinal ja sain 10 euro eest võtta ükskõik mida Püssist. Hot shots’id…  Kuradi kurb, et too õhtu Raimond ja Dolly lahkusid varem, kuid see-eest teised… Stiina-Mari, Gerli, Cätlin, Tauri, Ats, Priit – kuidas nad küll elasid mulle täiega kaasa, kui läksin finaalis pulli peale. Sinna ronimine toob päris palju tähelepanu. Esimene õhtu pulli peal… oiii… isegi kempsus oli veider olla, kui mind jälgisid tähelepanelikud silmad ja ma polnud isegi naiste kempsus.

Eriti eredalt jäi meelde, kui ma hakkasin ära minema sealt. Minu juurde pöördus üks noorpaar. Tüüp oli oma naisega kihla vedanud, et ma suudan olla pulli peal rohkem kui 20 sekundit ning ma olin tõepoolest… 22 sekundit pulli peal. Huvitav küll, mille peale nad kihla vedasid. Igatahes, ma olin väga meelitatud sellest. :3 Tüüp mainis lisaks veel ka, et ma olin nende silmis tõeline kauboi ja kui mul peaks üldse fänniklubi olema, siis nüüd on… “Isegi siis, kui ma olen ainuke liige.” Oioi, fännid… Sellega tuleb viimane Animatsuri meelde. xD

Reedel oli plaanis kinno minna koos Meriti, Triinu ja Tiiduga. “The Disappearance of Haruhi Suzumiya,” mis põhineb animeseriaalil. Pidime taaskord ootama enne, kui meid saali lasti. See ei ole mitte kunagi hea märk. Oli juba ette teada, et see seanss läheb metsa. Kinos ootamine pole kunagi hea märk. Tšikk tuli välja ja ütles, et eestikeelseid subtiitreid polnud. Duh. Anti valida, kas küsime piletiraha tagasi või lähme ilma subtiitriteta jaapanikeelset filmi vaatama. Kui üldse subtiitreid oli, siis ainult koreakeelsed. Huvitavaid versioonid liiguvad JAFFil.. saksakeelne “Ogade kuningas,” venekeelne “Klaver metsas.” Ei viitsinud vaadata, lahkusin umbes 20 minutit pärast algust. Meel oli selle üle nii nukker, et ei viitsinud piletiraha tagasi küsida. Jalutasin tagasi kodu poole ja mõtlesin, kui ilusa päikeseloojanguga õhtu see oli.

Aga, siis kõndisid vastu Liison ja Juuli, nendega oli veel kaks tüüpi, kelle nimesid ei mäleta, üks neist oli välismaalane, ning nad tirisid mind kaasa Tigutorni tippu, kus me jõime veini ja nautisime ilusat vaadet. Hämmastav, kuidas nad lihtsalt välja ilmusid. Vaade sealt ülevalt oli ilus, väga ilus. Eriti sellise päikeseloojanguga, kui päikesekiired sirutasid end pilvede vahelt välja.

Nädalavahetuse veetsin Tallinnas. Tõsi, infolaud oli Tartus selleks aastaks läbi saanud, kuid Tallinnas mitte. Jõudsin Solarisesse. Minu ees kõndisid kaks ülikonnas noormeest lillekorvidega. Üks neist peatus, pööras ümber ja andis mulle ühe ilusa punase roosi. Nii armas temast. *-* Kampaania oli selline, et kui kingid roosi raamatupoe müüjale, saad tasuta raamatu. Sain Viktor Pelevini “Õuduse kiivri,” mis esialgse mulje põhjal tundub nagu väga lõbus raamat.

Piltide põhjal teadsin, et Tallinna infolaud on lahedam ja mõnusam. Nii oligi, ainult mitu korda rohkem! Tallinlased on tartlastest ikka mitu korda aktiivsemad. Nad julgevad Stepmaniat matil tantsida ja infolaua juures tšillitakse suht. Jäin Kaia poole ööseks, kus vaatasime Disney klassikat “Heraklest” ja sõime pannkooke kell 11 õhtul. Viimast pannkooki kavatsesin süüa loominguliselt. Panin sinna kolme erinevat sorti moosi, suhkrut ja mett peale. Oleks isegi Nussa šokolaadikreemi ka peale pannud, aga see oli Riho oma, avamata ja ta vihastaks ilmselt end lõhki, kui näeb, et keegi on tema šokolaadikreemi söönud. Tema toas ma ju magasin….

Viimane päev infolauas oli kuidagi vaikne. Kõik olid nii ära vajunud ja väsinud, igaüks tegeles suht oma asjadega ja olid omas mullis. Kauri-chan ja Xire-chan mängisid PSP peal korda mööda Patapon 3’e, Kaia luges raamatut, Ketly kirjutas juttu sülearvutil ja nii edasi. Tutvusin Ameliaga, kes oli meelde jäänud Misa cosplayga baka foorumis ja ta oli täiega armas inimene, eriti iseloomult. Käisime Eriku ja Ameliaga jäätist ostmas, siis Amelia mainis, et ma meenutan oma näoilmetega ühte tema sõpra. “Ongi nii või?” ütlesin ma naeratades. :3

Mõtlen osa võtta Animatsuri AMV võistlusest ja tegin proovimise mõttes enda esimese AMV, ühendades selleks kt2 muusika ja Final Fantasy VII. Reede öösel tekkis isu ja videotöötlemist hakkasin nautima esimesest sekundist. Oh, ma olin nii põnevil ja erutatud AMV kokku panemisest, et selg oli isegi mingi hetk märg. Videotöötlemisel lendab aeg hämmastavalt kiiresti. Tegin seda bussis, kui sõitsin Tallinna. Kaks tundi möödusid äärmiselt kiiresti. Otsest mõtet ja tegevust polegi, lihtsalt tahtsin luua AMV, kus üritasin heli ja video kokku sulatada, mille koosmõju viiks transsi. Kuid hei.. see olen ju kõigest mina ja kindlasti ei pruugi see kõigile meeldida. Aga kui teile, kallid lugejad (nii palju kui neid üldse on alles), minu koostatud AMV meeldib, siis oleksin väga tänulik kommentaaride või like’ide üle. :3

Abandoner Main Title – Crisis Core: Final Fantasy VII AMV

Kusjuures, selle tõttu, et läksin Tallinna infolauda, sõimas Alo mind läbi. Tsiteerin teda:

Infolauahoor! Ma arvasin, et meie infolauas oli midagi erilist! Aga sul läks ainult paar päeva, et uude infolauda ronida! ;_;

Alo eksib nagu alati, mul läks tegelikult ainult üks päev!

Infolaua juures toppisin Anette pusa taskusse igasuguseid origamikujukesi. Paberkurg, paberkonn ja üritasin isegi paberkuubikut sinna panna, kuid see kuubik oli liiga suur. Origamikujukeste ja tema pusa värv oli täpselt üks-ühele, roosat värvi. Täna aga…

Leidsin taskust paberkure. Päev läks kohe paremaks. Tnx Lost