the happiest day in my life.

Juuni keskel, mõni paar nädalat enne Lõuna-Koreasse minekut jälgisin Girls’ Generationi kalendrit ja kirusin omaette, et miks nende viie nädala jooksul, mil olen teisel pool maakera, ei tee nad mitte ainsatki kontserti. Kui aga lend oli kõigest lähipäevade kaugusel, ilmus kalendris juuli keskele üks märge, mis tähistas kontserti – 12. juulil.

Leidsin suvekoolist ka paar huvilist, kes soovivad samuti kontserdile minna. Kuid see teekond oli üpris vaevaline. Alustades sellest, et kontsert toimub Yeosu EXPO 2012 festivali raames ning see on täpselt Lõuna-Korea lõunarannikul, täitsa tipus, kuhu bussiga sõitmine võtaks vähemalt kaheksa-üheksa tundi. Üsna tume valgus laskus kogu selle asjale. Sinna saamine on lihtne, rongiga võtab sõit ainult neli tundi, kuid tagasi saamine oli omaette probleem. Kõigest poolteist nädalat enne kontserti uurisime rongiplaani ja selgus, et viimane rong, mis tooks meid tagasi Suwonisse, oli juba välja müüdud.

See heidutas kohe Jenny’t ja Hannat, sest see tähendaks Yeosus ööbimist. See juba tähendaks kahe tunni üle laskmist. Ega minagi ei tahtnud väga sinna ööseks jääda ning koolitundidest puududa, kuid samas ma tundsin, et see on otseses mõttes once-in-a-lifetime võimalus ning ma ei lase sel nii lihtsasti käest minna. Võitlusvaim oli kõrge, olin väga motiveeritud, olin valmis kõigeks ja korrutasin endale peas: “I am definitely going there, even if I have to go alone.” Nii ma ütlesin endale ja ka teistele, kes tundsid huvi kontserdile mineku organiseerimise vastu.

9. juulil, pärast mitmeid kahtlusi ja hädasid, õnnestus mul osta pilet Yeosu EXPOle ja samuti rongipiletid. Asi läks oodatust paremini, tunduvalt paremini, sest ma sain rongipileti viimasele rongile. Tuli välja, et see rong oli ainult reserveeritud Yeosu EXPO külastajatele.

See kõik tähendas seda… et ma näen *tegelikult* Girls’ Generationi laval esinemas. Ning ma ei pea sinna ööseks jääma. Jenny ja Natalie otsustasid minuga kaasa tulla. Asjad läksid oodatust palju paremini.

12. juuli… oli, kui mitte kõige õnnelikum, siis üks õnnelikumaid päevi minu elus. Ei, kindlasti.. kõige õnnelikum päev minu elus. Ma ei mäleta ühtegi teist päeva, kus ma oleks nii pööraselt rõõmus olnud. Tõesti, see kogus rõõmupisaraid sel päeval polnud naljaasi. :D

Juba rongiga Yeosu poole sõites olin ma juba nii suur rõõmupall, täis elevust ning aeg-ajalt tuli pisar naeratamisest silma. Rongisõit möödus üllatavalt kiiresti. Yeosu EXPO… see koht oli kuradi hiigelsuur, massiliselt inimesi täis. Me läksime juba vara lava juurde, kuhu oli hulk inimesi juba kogunenud. Seisime paar tundi enne, kui kontsert algas. Ma olen Lõuna-Koreas juba vaikselt niiskusega harjunud, kuid selline niiskus, mis hõngus EXPOs, oli enneolematu. Peopesad olid niisked ning kleepuvad, käed ei kuiva isegi korralikult ära pärast veega pesemist, samal ajal tunned, et on raske hingata. Mõni hetk kartsin, et mu aju ei saa vahepeal piisavalt hapnikku ning minestan. Õnneks seda ei juhtunud. Aga higistamist see ei takistanud. Inimestest õhkas seda kuumust ja niiskust, peaaegu kõik kasutasid midagi lehvikuna. Mõne inimese puhul oli näha, kuidas higipiisad voolab mööda kõrvu.

Sinna tuli igas vanuses inimesi. Alates pisikestest lastest kuni pensionärideni välja. Mõned inimesed vaatasid mulle pidevalt otsa, naeratasid ja ütlesid: “Hi!” See oli üsna nunnu. ^^ Mõlemal pool lava kõrval olid hiigelsuured ekraanid. Kõigepealt läksid tuled põlema. Ekraanid lülitati sisse. Suurtel ekraanidel näidati Girls’ Generationi muusikavideosid. Genie, Echo, Hoot, Paparazzi, Sweet Delight, The Boys. See süstis veel enam ootusärevust sisse.

Girls’ Generationi soojendas Kay Bora ja EXO-K. See oli Jenny jaoks kaks kärbest ühe hoobiga, sest nii Girls’ Generation kui EXO-K on tema favoriidid.

Siis nad… üheksa inglit tulid lõpuks lavale. Issand, millises eufooriaseisundis ma olin. Ma olin tõeliselt elevil, rõõmus, täis siiraid ja puhtaid emotsioone. Mihklil oli selles mõttes õigus, et minust oleks pidanud fancami tegema. Sest ma kujutan ette, et kõrvalt oleks see vaatepilt olnud meeletult naljakas. Nagu ma ütlesin, ma olin meeletult õnnelik. Nii siiralt õnnelik, et pisarad jooksid konstantselt silmadest. Kogu see kontsert nägi peaaegu välja nii, et tegin digikaameraga pildi, pühkisin käega pisarad vasaku silma alt ära, tegin järgmise pildi, siis pühkisin järgmised pisarad parema silma alt ära ja niimoodi see käis lõpuni nagu kellavärk. :’D

Kogu värk kestis pool tundi. Genie, Run Devil Run, Hoot, Mr Taxi ja The Boys. Ei olnud kõige suurem kava, aga ma jäin enam kui rahule. Selle tipuks kuulsin isegi enda lemmiklaulu. Veel naljakam oli see, mis minuga toimus pärast kontserti. Ma olin veel hullemas eufooriaseisundis kui kontserdi ajal. Olin justkui omaette õnnemulli sees. Eufooriapilvede kõrgusel. “Ma nägin neid-ma nägin neid” mõtetega kümbluses. Muudkui muhelesin ja itsitasin omaette, hästi laia naeratusega. Jenny ja Natalie olid päris üllatunud, kui siiralt õnnelik ma olin. Jenny: “Wooow, look at him!” :D

Kontserdijärgselt oli meil rongini aega umbes poolteist tundi ja selle lõime laiaks Yeosu EXPOl ringi kõndides. Ööhämaruses ja hoonevalgustitega oli vaatepilt veelgi võimsam kui päeval. Värvide mäng, suurte näitustehoonetega. Kogu see plats oli nagu üks meeletult suur messikeskus suurte ja uhkete hoontega. Samsungi hoone. Lotte hoone. Neid võib näppudel üles lugeda. Kahjuks ei olnud nii palju aega, et kõike näha. Vaatamisväärsusi seal jagus ja see koht oli meeletult suur. Ostsin hästi palju suveniirikesi. Võtmehoidjad ja T-särk.

Isegi, kui rongiga tagasi sõitsin, sulesin enda silmad ja üritasin enda peas läbi elada uuesti mälestusi kontserdist. Terve tee jooksul tulid rõõmupisarad neli-viis korda silma. Eufooriaseisund kestis mitu päeva järjest. Tihti oli selliseid olukordi, kus olin mõtetega eemal ja sõbrad pidid mind kaks-kolm korda tagasi maa peale kutsuma, et ma pööraksin nendele tähelepanu. :D

Jah. Ootasime lava ääres ligi kolm tundi. Niiskus ja kuumus oli erakordselt enneolematu. Kuid see kontsert oli iga närvirakku ja higipiiska väärt. :)

Vasakul Jenny ja paremal Natalie.

See ei ole küll minu filmitud, aga lõpetuseks Genie videolõik kontserdist. Kusjuures, pange tähele, kui Tiffany ütleb lõpus “DJ! Put it back on” asemel hoopis “Yeosu, put it back on!” :’)

Advertisements

Kirev elu.

Eelmises sissekandes jäi mul kirjutamata see, et kui ma päeva võrra varem ilmusin koju, siis tegin vanematele tünga, kui ütlesin: “Õpetajad saatsid mu koju, sest ma jäin seal õlle joomisega vahele.” Oii, nende nägu oleks võinud keegi filmida.

Lõpuks hakkasin nüüd autokoolis käima. Koolitus kestab 6 nädalat, laupäeviti kella 9-st kuni 14-ni. Tunnistan, et esimesed kolm tundi olid päris igavad, sest see oli rohkem sissejuhatav osa koolitusele. Kui aga asja kallale läksime,  siis läks rokkimiseks. Õpetaja on päris hea, ta oli isegi minu ema õpetaja. Ma oleksin pidanud juba eelmise aasta suve alguses autokooli minema, kuid siis olin ükskõikne selle vastu. Kodus sattusin kohe pommirahe alla, vanemad panid mind proovile, küsides esimese päeva jooksul õpituid asju ja muidugi seda, et kuidas seal oli olla. Come on, nad on kõik autokoolis olnud, nad ise teavad kõige paremini, kuidas seal oli.

Neljapäeva õhtul käisin kinos, mil oli viimane võimalus vaadata Rootsi vampiirifilmi “Luba sisse see õige.” Ma jõudsin napilt õigeks ajaks kohale ja unustasin telefoni hääletuks panna. Ja täpselt siis, kui ma olin kindel, et kindlasti keegi ei helista, aga näed, Lehar helistas. Helin ehmatas isegi minu ära. Film oli fantastiline, pärast filmi rääkisin temaga ja ta kutsus mind kuskile Vallikraavi tänaval asuvale klubisse, kus esines Ahja bänd Groundhog Day. Kõik see oma kompanii oli seal kohal – Mini-Me, Ursula, Kama jne. Kontsert oli mõnus.

Pärast seda läksin nendega Püssirohukeldrisse, võtsime ühed püssi punased. Seal toimus kaks… tähelepanuväärset sündmust, üks veelgi müstilisem kui teine.

Me istusime lauas, jõime oma püssi punaseid. Lehar läks korraks välja ja tüki aja pärast tuli tema kohale üks võõras täis mees, kes hakkas Kathleenile hullusti külge lööma. Alguses oli see üpris naljakas, aga hiljem läks asi tõsiseks. Ta võttis Mini-Me vihmavarju, alguses mängis küll sellega, aga hiljem ei tahtnud tagasi anda. Lehar tuli tagasi ja siis Mini-Me nõudis vihmavarju tagasi ja ta oli sunnitud seda jõuga tagasi võtma. Istus tagasi lauda. See tüüp muutus veidraks, tuli korraks ühele poole laua äärde, minu kõrval põhimõtteliselt. Ta jõllitas Mini-Med sellise imeliku pilguga.. ma vaatasin tema silmi – pupillid olid märgatavalt laienenud.  Siis kõndis teisele poole lauda ja üritas Mini-Mele laksu anda, mis oleks peaaegu õnnestunud. Ilge jama hakkas pihta, Lehar läks mölisema temaga ja peaaegu oleks vastu vahtimist saanud. Tüüp oli lihtsalt nii haigelt täis, et ei seisnud püstigi. Turvad tirisid ta välja ja rohkem me teda ei näinud.

Nii, mind ajabki rohkem segadusse, et kumb saab olla veidram, kas see, et tüüp lõi Kahtleenile külge või hoopiski see, et samal ajal, kui Lehar käis neid punaseid jooke ostmas, lõi üks vana mees mulle külge! Dunno, kas tal oli midagi viga, et ei märkanud armsat Kahtleeni just mu kõrval seismas; kuid ta pani mulle käe ümber ja kutsus tantsima. Aga sama kiiresti nagu ta ilmus, sama kiiresti kadus ka ära. Ilmselt jõudis täiega laksu all ajule kohale, et ma pole tüdruk.

 

 

 

Natuke kiiire..

See nädal on üsna tegevuste rohke olnud.
Esmaspäeval käisin Borise sünnipäeval. Sõitsin bussiga Tartu. Ma tükk aega mõtlesin, mis filmi võiks talle kinkida. Kunagi rääkis ta Msn’is, et peaks 1933. aasta “King Kong”i ostma, kuid pole seda teinud. Selle kinkisingi talle ja tuli täpselt õige valik. Sünnipäev oli muhe. Süüa sai eriti palju; pärast söömist oli selline tunne, nagu oleks jõulusööming olnud.

Teisipäeva õhtul käisin Tanel Padar & The Sun vs. Smilersi kontserdil, mis toimus Tartu laululaval. Raekoja platsil sain kokku parima sõbranna ja tema klassiõega, kellega läksingi sinna. Haha, laululava poole kõndides sai nii palju nalja. Parim sõbranna pidevalt togis mind Starteri pudeliga, samas ma togisin vastu ja vahel läks hullemaks see. Kontsert meeldis suht. Alguses oli täiesti lõbus ja palju nalja sai, aga lõpp vajus ära. Peamiselt selle klassiõe tujutsemise pärast. Nagu ma aru sain, hakkas tal külm ja sellepärast tujutses. Pff. Istusime üleval pinkidel, käisime peale, et ta tuleks ka meiega. Noh, kui tal külm oli, siis oleks võinud kaasa tulla, ta oleks sooja saanud nii. Duh, teda järgmine kord ma küll kaasa ei taha. :D Hästi palju tuttavaid nägin seal. Mulle öeldi vist vähemalt 25 korda, et ma vait jääksin. Kui ma tüdrukutest pilti tegin, siis ei tahtnud digikat parimale sõbrannale tagasi anda, vaid veel tahtsin sellega pilte teha. Ta kohe nõudis seda tagasi, ja kuna ma seda eriti ei tahtnud teha, näpistas ta mind eriti kõvasti jalast ja andsin tagasi. Järgmisel päeval ärgates märkasin, et mul on sinikas seal kohas, kust ta mind näpistas. :D

Kolmapäeva hommikul sõitsin bussiga tagasi Räpina, 9. klassi lõpetusele. Kui hakkasin mõtlema, et kellele viin lilled, siis lugemisel kadus igal korral järg ära. Peas loendasin vähemalt viis inimest, kuid ostsin igaks juhuks kaheksa roosi. Vanas koolis oli mõnus tagasi olla. Leidus mitu inimest, kes tundis huvi selle üle, kuidas mul läheb, kellelt ma polekski üldse seda ootanud. Käisin korraks aulas, nagu alati – seal on palav ja umbne. Aula ees trepil istus neli emot (ma pole kindel, kuidas neid õigemini kutsuda), kihvti väljanägemisega. Neist möödudes üks tüdruk ütles, et mul on lahedad juuksed. Tänasin neid ja ütlesin: “Teil on ka… ägedad soengud.”

Ja täna käisin Tartus Tamme kooli lõpetustel. Ma pidin nii 9. kui ka 12. klassi lõpetustele minema. Aga siin juhtuski üks väike, pigem suur juba, apsakas. Buss väljus Räpinast 8.35, ma magasin sisse ja ärkasin 8.17. Ma tõesti ei saa aru, ma läksin normaalsel ajal magama ja äratus oli sätitud. Jooksin kiiruga bussijaama, kuid ei, buss sõitis ära. Oleks mul paar minutit veel olnud, oleksin jõudnud bussile.
9. klasside lõpuaktus algas kell 11.00 ja mis kõige hullem, järgmine buss väljus alles 11.25 ja jõudis Tartu 12.45. Mul ei jäänud midagi üle, läksin sellega. Venda ei oleks ka saanud pähe rääkida, ta sõitis juba eile hommikul Soome ära. Tartu jõudes tormasin kiiresti kooli, hästi tumeda lootusega, et ehk on nad veel seal. Siiski, ei olnud. Ja nüüd on nii vastik tunne, et ma olen neid alt vedanud. Ma oleks viinud neile omad lemmiklilled – Marisele roosa roos ja Sigritile kollane roos. No ei…

12. klassi lõpetamisel olin ja kinkisin ühele sõbrale ja sugulasele, Taavi Torgale, lilled. Mind kutsuti sugulaste juurde tordile. Ära öelda oleks olnud ebaviisakas ja läksin heameelega kaasa. Nende kodu oli küll väga ilus. :) Sõin nende oma firma torti, nagu nad ütlesid. Vaarikatort oli. Mulle väga maitses, ilmselt oli minu puhul eeliseks see, et vaarikas on mu lemmikmari. Taavi rääkis lisaks juurde, et sellesse torti ei ole mingit keemiat juurde lisatud. Enamikes tortides, mis poes müüakse, on suht täis keemiat jne.
Kui Taavi toas käisin, siis tema sülearvutis oli minu blogi leht ees. :D Ütles, et enne luges. Ma vaatasin korraks Internetist, et mis kell viimane buss sõidab tagasi Räpina. Natuke aega olin veel seal ja siis Taavi viis mu bussijaama ning sõitsin bussiga koju. Peab tõdema, et viimased neli-viis päeva on üsna väsitavad olnud.

Jaanipäeva suhtes pole ikka veel plaane. Arvan, et see läheb sama rada pidi, nagu eelmisel aastal. Pühajärve jaanituli näib päris huvitav, kuid samas ei viitsi sinna minna. Liiga palju jamamist.

Borise sünnipäeval ja pärast kontserti umbes kella 5 paiku vaatasin uuesti kummituste videot, milleni Ralf enda sissekandes viitas. Esimene link sealt siis. Uurisin seda videot paarist kohast väga põhjalikult, üritasin punktis 7:00 leida “kahte punast silma” ja punktis 7:23 nn “nägu,” mis ilmub tumedale seinapinnale. Seal YouTube’s sirvides leidsin selle video järje, sama inimese poolt monteeritud ja kus on rohkem klippe sellest kummitusest, kes tegi selle kapiukse lahti. No tõesti, pärast teise video vaatamist ei saa öelda, et see kapiukse värk on feik. See teine klipp ehmatas tõesti väga kõvasti, kuid tundus ühtlasi võlts. Siiski, väga-väga jube. Mõelge ise ka, kui vaatate seda üksinda kell 5 öösel hämaras, siis ehmatab päris korralikult. Ma ei suutnud magama jääda, ootasin kuni väljas valgemaks läks ja magasin paar tundi. Right.