uus kodu.

JAFFi osas rahunesin pisut maha. Reedel käisin koos Tija, Mihkli ja Anettega JAFFi avafilmi “Colorful” vaatamas. Piletid olid tasuta, seega mõtlesin ka, et miks mitte. Natuke kurb oli, et me sõime enne seanssi kõhud korralikult täis Gotsus, sest Momo oli Artisesse suure söögilaua valmis teinud. Seal oli tõsiselt palju süüa. Ausalt, igasugused sushid, onigirid, makirullid – seal oli kõike! Ja mul oli kõht liiga täis, et üldse midagi süüa. v_v Aga see-eest jõime Mihkliga ära kaks pokaali valget veini. Mis sellest, et Tija oli täiega selle vastu ja tegi isegi aegyot. :3 Teate küll ju… kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha…

Laupäeval käisin JAFFi raames “Akirat” vaatamas. Ma polnud “Akirat” juba aastaid näinud ning kinoskäiguga meenus, miks see nii hea on ja miks see on üks mu lemmikfilmidest. Tõsiselt äge oli. Kuigi… huvitaval kombel näidati inglisekeelset versiooni. Vähemalt häälte pealelugemine oli üsna kena, et ma ei saanud kurjaks ega jalutanud saalist välja. Pigem üllatas see seansi alguses. Ma ei tea, kas tegemist on kinotööliste apsakaga või mitte, aga see on iseenesestmõistetav, et jaapani filmi näidatakse ikka jaapani keeles. Võiks seega olla kinokavas märgitud niimoodi. See selleks, JAFF andis mulle taas võimaluse lemmikfilmi suurel ekraanil näha. Aastaid tagasi oli selleks “Final Fantasy VII: Advent Children.”

Pühapäeval viisin ära viimased asjad ühikast. Kõige suurem mure oli väike kineskooptelekas, mis on üle mõistuse raske. Kaks korda raskem kui mu 37″ telekas. Anette aitas mul autoga viimased asjad ära viia. Peale teleka, ma võtsin üsna kerge kilekoti, kus oli sees veekeetja ja muud pisemat asja. Anettel lasin võtta meelega hantlid, need kaalusid kokku 10-12 kg. Anette kirus mind terve tee: “WHY?!” Ma sepitsesin seda juba algusest peale. ^^

Pühapäeva õhtul jalutasin tagasi ühikasse. Tänaval oli kolm keskealist meest. Kui nad nägid mind, siis nad ütlesid kooris flirtiva häälega: “Ooooo” ja veel midagi. Siis üks neist ütles: “Oodake, see on ju poiss.” Nüüd ongi mul dilemma, kas võtta seda komplimendina või mitte. Või kuidas pagana päralt ma sellele üldse reageerima peaks.  o____o’

Seda juttu kuuldes Anette läks eriti hoogu, et tahab minust üks päev tüdrukut teha. “Küüsi värvima, poistest rääkima, tulen meigi ja kleidiga külla.” O_O Kui ta peakski ukse taha tulema selliste kavatsustega, siis ma panen ukse lukku, tõmban kardinad ette, kustutan tuled ära, poen teki alla ja hõikan: “Mind pole kodus!” Siis vaatan hirmunult teki all Lõuna-Korea filmi edasi. Jah… see peaks kindlasti aitama. ^^

Praeguseks olengi lõplikult korterisse kolinud. ^__^ Eilne päev oli meeletult väsitav. Vanemad tulid uue koormatäie mööbliga ja nii palju asju oli teha. Uue kapi panime kokku, kardinad paika ja nimekiri on lõputu. Samuti jätsin ühikatädidega hüvasti. Tundsin meeletult hästi, kui astusin ühikast välja. Ilm oli mõnusalt soe ja päike paitas mu kuldkiharaid. Õhtuks olin meeletult väsinud ja ma ei saanud ikka kohe magama minna. Ilmaasjata pühkisin eelmise nädala jooksul põrandad puhtaks. Pesin isegi põrandad ära. Vanemad ei viitsinud jalanõusid ära võtta… See tähendas, et eile õhtul ma pidin jälle kõik puhtaks tegema. Ja veel sadu asju. Tegutsesin paar-kolm tundi, et lõpetasin pool 12 õhtul ja läksin magama…

Ma pole üsna pikka aega nii mõnusalt maganud kui täna öösel. Isegi unenäod olid nunnud.. Hommikul tegin silmad lahti, päike paistis aknast sisse ja mõtlesin, kui ilus hommik on. Akna all õitsevad sinililled.

Korteris pole Internetti veel, seega selle nädala jooksul satun tõenäoliselt harvem netti. Aga ärge kartke, ma olen juba endale küllalt varunud Lõuna-Korea filme, et terve nädal üle elada.

Advertisements

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

ürita kinni haarata valgusvihust.

JAFF on selleks  aastaks läbi. Oh jah, kus oli Tartus selle seanssidega probleeme. Minu teada on seitse seanssi lihtsalt aia taha läinud. Kas siis on vale dublaaž, subtiitrid sünkroonist väljas või hoopiski täiesti olematud. Neljapäeval oli meil viimane infolaua päev Tartus. Hilinesin pool tundi, sest pärast kooli pikutasin paar tundi ja magasin sisse, ärkasin Alo telefoni peale üles. Tuli välja, et Ott ja Rahel, kes pidid infolauas ka täna olema, lasid selle üle lihtsalt. Seega, viimane päev Aloga kujunes üsna lõbusaks. Tšekkasime pilte ja naersime nii, et kõht kõveras. Stepmania tantsumatti polnud mõtet välja võtta, sest ma olen oma silmaga näinud ainult kahte inimest, kes Tartus tantsinud on.

Mõtlesin pingsalt, kas hakkan riskima ja lähen pärast infolauda vaatama “Tales of Vesperiat.” Siis aga Dolly helistas ja küsis, kas ma tulen Püssirohu keldrisse. Lasin animefilmi üle ja läksin Püssi. Neljapäeviti on seal rodeoõhtud – paned oma nime kirja ja üritad keerleva pulli peal võimalikult kaua kinni hoida. Ma jõudsin taaskord liiga hilja kohale, et nimekiri oli täis. Juba kolmandat nädalat järjest! Olen päris mitu korda pulli peal ratsutamas käinud. Märtsi keskpaiku õnnestus mul saada isegi esimene koht pulli peal. Võidu eest anti mulle punane diplom, mis ilutseb praegu ühikatoa seinal ja sain 10 euro eest võtta ükskõik mida Püssist. Hot shots’id…  Kuradi kurb, et too õhtu Raimond ja Dolly lahkusid varem, kuid see-eest teised… Stiina-Mari, Gerli, Cätlin, Tauri, Ats, Priit – kuidas nad küll elasid mulle täiega kaasa, kui läksin finaalis pulli peale. Sinna ronimine toob päris palju tähelepanu. Esimene õhtu pulli peal… oiii… isegi kempsus oli veider olla, kui mind jälgisid tähelepanelikud silmad ja ma polnud isegi naiste kempsus.

Eriti eredalt jäi meelde, kui ma hakkasin ära minema sealt. Minu juurde pöördus üks noorpaar. Tüüp oli oma naisega kihla vedanud, et ma suudan olla pulli peal rohkem kui 20 sekundit ning ma olin tõepoolest… 22 sekundit pulli peal. Huvitav küll, mille peale nad kihla vedasid. Igatahes, ma olin väga meelitatud sellest. :3 Tüüp mainis lisaks veel ka, et ma olin nende silmis tõeline kauboi ja kui mul peaks üldse fänniklubi olema, siis nüüd on… “Isegi siis, kui ma olen ainuke liige.” Oioi, fännid… Sellega tuleb viimane Animatsuri meelde. xD

Reedel oli plaanis kinno minna koos Meriti, Triinu ja Tiiduga. “The Disappearance of Haruhi Suzumiya,” mis põhineb animeseriaalil. Pidime taaskord ootama enne, kui meid saali lasti. See ei ole mitte kunagi hea märk. Oli juba ette teada, et see seanss läheb metsa. Kinos ootamine pole kunagi hea märk. Tšikk tuli välja ja ütles, et eestikeelseid subtiitreid polnud. Duh. Anti valida, kas küsime piletiraha tagasi või lähme ilma subtiitriteta jaapanikeelset filmi vaatama. Kui üldse subtiitreid oli, siis ainult koreakeelsed. Huvitavaid versioonid liiguvad JAFFil.. saksakeelne “Ogade kuningas,” venekeelne “Klaver metsas.” Ei viitsinud vaadata, lahkusin umbes 20 minutit pärast algust. Meel oli selle üle nii nukker, et ei viitsinud piletiraha tagasi küsida. Jalutasin tagasi kodu poole ja mõtlesin, kui ilusa päikeseloojanguga õhtu see oli.

Aga, siis kõndisid vastu Liison ja Juuli, nendega oli veel kaks tüüpi, kelle nimesid ei mäleta, üks neist oli välismaalane, ning nad tirisid mind kaasa Tigutorni tippu, kus me jõime veini ja nautisime ilusat vaadet. Hämmastav, kuidas nad lihtsalt välja ilmusid. Vaade sealt ülevalt oli ilus, väga ilus. Eriti sellise päikeseloojanguga, kui päikesekiired sirutasid end pilvede vahelt välja.

Nädalavahetuse veetsin Tallinnas. Tõsi, infolaud oli Tartus selleks aastaks läbi saanud, kuid Tallinnas mitte. Jõudsin Solarisesse. Minu ees kõndisid kaks ülikonnas noormeest lillekorvidega. Üks neist peatus, pööras ümber ja andis mulle ühe ilusa punase roosi. Nii armas temast. *-* Kampaania oli selline, et kui kingid roosi raamatupoe müüjale, saad tasuta raamatu. Sain Viktor Pelevini “Õuduse kiivri,” mis esialgse mulje põhjal tundub nagu väga lõbus raamat.

Piltide põhjal teadsin, et Tallinna infolaud on lahedam ja mõnusam. Nii oligi, ainult mitu korda rohkem! Tallinlased on tartlastest ikka mitu korda aktiivsemad. Nad julgevad Stepmaniat matil tantsida ja infolaua juures tšillitakse suht. Jäin Kaia poole ööseks, kus vaatasime Disney klassikat “Heraklest” ja sõime pannkooke kell 11 õhtul. Viimast pannkooki kavatsesin süüa loominguliselt. Panin sinna kolme erinevat sorti moosi, suhkrut ja mett peale. Oleks isegi Nussa šokolaadikreemi ka peale pannud, aga see oli Riho oma, avamata ja ta vihastaks ilmselt end lõhki, kui näeb, et keegi on tema šokolaadikreemi söönud. Tema toas ma ju magasin….

Viimane päev infolauas oli kuidagi vaikne. Kõik olid nii ära vajunud ja väsinud, igaüks tegeles suht oma asjadega ja olid omas mullis. Kauri-chan ja Xire-chan mängisid PSP peal korda mööda Patapon 3’e, Kaia luges raamatut, Ketly kirjutas juttu sülearvutil ja nii edasi. Tutvusin Ameliaga, kes oli meelde jäänud Misa cosplayga baka foorumis ja ta oli täiega armas inimene, eriti iseloomult. Käisime Eriku ja Ameliaga jäätist ostmas, siis Amelia mainis, et ma meenutan oma näoilmetega ühte tema sõpra. “Ongi nii või?” ütlesin ma naeratades. :3

Mõtlen osa võtta Animatsuri AMV võistlusest ja tegin proovimise mõttes enda esimese AMV, ühendades selleks kt2 muusika ja Final Fantasy VII. Reede öösel tekkis isu ja videotöötlemist hakkasin nautima esimesest sekundist. Oh, ma olin nii põnevil ja erutatud AMV kokku panemisest, et selg oli isegi mingi hetk märg. Videotöötlemisel lendab aeg hämmastavalt kiiresti. Tegin seda bussis, kui sõitsin Tallinna. Kaks tundi möödusid äärmiselt kiiresti. Otsest mõtet ja tegevust polegi, lihtsalt tahtsin luua AMV, kus üritasin heli ja video kokku sulatada, mille koosmõju viiks transsi. Kuid hei.. see olen ju kõigest mina ja kindlasti ei pruugi see kõigile meeldida. Aga kui teile, kallid lugejad (nii palju kui neid üldse on alles), minu koostatud AMV meeldib, siis oleksin väga tänulik kommentaaride või like’ide üle. :3

Abandoner Main Title – Crisis Core: Final Fantasy VII AMV

Kusjuures, selle tõttu, et läksin Tallinna infolauda, sõimas Alo mind läbi. Tsiteerin teda:

Infolauahoor! Ma arvasin, et meie infolauas oli midagi erilist! Aga sul läks ainult paar päeva, et uude infolauda ronida! ;_;

Alo eksib nagu alati, mul läks tegelikult ainult üks päev!

Infolaua juures toppisin Anette pusa taskusse igasuguseid origamikujukesi. Paberkurg, paberkonn ja üritasin isegi paberkuubikut sinna panna, kuid see kuubik oli liiga suur. Origamikujukeste ja tema pusa värv oli täpselt üks-ühele, roosat värvi. Täna aga…

Leidsin taskust paberkure. Päev läks kohe paremaks. Tnx Lost

kiljume… nagu väikesed tüdrukud.

Nagu arvasin, kanji töö läks väga ilusasti. Kolm töökest on veel jäänud. Teisipäevases inglise keele praktikumis esinesid kursakaaslased ettekannetega. Oeh, ma pean järgmise nädala teisipäeval esinema.. selle nädalavahetuse üritan pühendada ettekande koostamisele, sest muidu läheb kiireks. Kuulasin teiste ettekandeid, sain juba hea ettekujutuse, milline võiks mu ettekanne olla ja samal ajal.. kritseldasin ja harjutasin kanjisid. Neid on nii mõnus kritseldada, kui igav hakkab. Kursaõde nägi kanjisid ja ta sattus vaimustusse. :3

Teisipäev, teisipäev… Lõpuks jõudis kätte aeg, mil sain kätte uued kuulmisaparaadid. Oh põrgut.. vean kihla, et kui ma oleks 10. aastane, siis ma vehiks kätega nagu hull ja nutaks. Sest tõesti, helid tunduvad hetkel nii teistsugused ja võõrad. Põrgusse, isegi mu enda hääl kõlab teistsugusena. Ning ei saa mainimata jätta sedagi, et olen hakanud kuulma nüüd uusi helisid, mida ma pole kunagi varem tähele pannud. Näiteks nüüd, ühikas (jah, ma ei ela nüüd enam vanatädi juures, vaid Maaülikooli ühikas) kuulsin läbi akna, kuidas rong mööda sõidab. Ja ei, aken oli kinni. Pärast viimast praktikumi teisipäeval sain kõigepealt kokku Henrikuga, kellega käisin Žen-Ženis söömas. Oiii, ta pani mind juba kohe alguses proovile ja üritas tekitada vaikselt erinevaid helisid – klõpsis küünlajalga, koputas õrnalt vastu lauda ja nii edasi. Ma olin vahel päris meeltesegaduses.

Pärast seda aga läksin Ketly juurde, endiselt meeltesegaduses, kus sain taas süüa spagette hakklihaga, aga kõige tähtsam oli siiski jäätisetort! Mustsõstramaitseline jäätisetort, mille peal on riivitud šokolaaditükkide kuhi… urr, nii kuum… :3 Sebisin Raheli ka kohale, kes jõudis hiljem kohale. Kuna päeva põhikavas oli “Final Fantasy VII – Advent Children Complete,” mida ta tahtis ka näha, siis vaatasime Ketlyga seni filmi “Incite Mill.” Seda olin tahtnud juba detsembrist saadik näha. Mis teha, mind lihtsalt intrigeerivad sellise temaatikaga filmid, kus inimesed lukustatakse kuhugi ja neid sunnitakse osa võtma tapmismängus – umbes nagu mu lemmikfilm läbi aegade, mis on “Battle Royale.”

Iroonilisel kombel, Rahel jõudis ukse taha täpselt mõni minut hiljem, kui film lõppes. Ma loodan, et Rahelile meeldis Final Fantasy film väga. Ehk oleks talle vist isegi rohkem meeldinud, kui mina ja Ketly ei oleks erutunud iga väiksema Cloudi seksikale liigutusele ja kiljunud nagu väikesed tüdrukud.

Sest tõesti, kuidas saab MITTE kiljuda sellise überseksika Cloudi iga pisema muskli tõmblusele? *-* Tuled kustu, ja niimoodi vaatasime terve filmi ära, sõime vahepeal viinamarju ja põukisime üksteist. Oojah, viinamarjadega seoses ka… pooled viinamarjad olid söödud. Ma ütlesin: “Ma pööran need ümber,” ja pöörasin viinamarjad kausis ümber. Saite aru loogikast? Pärast filmi naersime pool tundi lihtsalt järjest absurdsete naljade üle.

Kolmapäev see-eest… seda päeva iseloomustab tõenäoliselt kõige paremini see väike armas pildike: Mhm, kuulmise pärast. Aga vähemalt kuradi suur pluss on uutel aparaatidel see, et mikrofon ei ole ainult ettepoole suunatud, vaid taha ka. Neli aastat eelmiste aparaatidega oli kogu aeg see asi, et mikrofon oli ainult ette suunatud. Konkreetselt iga kord, kui õpetaja kõndis mööda klassi ja liikus tahapoole, siis pidin tema poole vaatama, et paremini kuulda. See muutus tõesti väga tüütuks ja mingi hetk ma lihtsalt lõpetasin konspekteerimise ära, sest ei viitsinud pead keerata. Aga endiselt, teistmoodi kõlavad helid ajavad segadusse. Jaapani keel oli eriti kohutavalt raske – suur klassiruum ja seal kajas väga palju. Samas… see on kõigest algus ja täielikult ümber kohanemine võtab keskmiselt aega paar nädalat. Sellised on mu esmamuljed.

Alates tänasest, neljapäevast, hakkan olema JAFFi infolauas Cinamoni kinokassade kõrval. Küll mitte iga päev, kuid enamiku aja festivalist. Juba kell 16.00 võib mind näha juba. Stepmania, Guilty Gear ja värki. Rahaga on pisut kitsas olukord see aasta, seega ei saa suurt animemaratoni teha nagu üle-eelmisel aastal, kui vaatasin festivali jooksul tervenisti 11 filmi ära. :3 AGA! Alati on olemas järgmine aasta!

Igatahes, tundub, et olen saanud blogiga taas uuesti rajale, vaatamata nii pikale augule. Selle asemel, et teha pikk-pikk kokkuvõttev sissekanne eelmise aasta olulistest sündmustest minu jaoks… Ma vahepeal üritan sissekannete sisse sulatada mõned lõigud, kus kirjutan, mis eelmisel aastal samal ajal toimusid. Näiteks varsti tuleb AnimeFest Lätis.. eelmisel aastal tegin seal Cloudi cosplay’d, aga eks selles kirjutan kunagi hiljem, kui on õige aeg kasutada “eelmisel aastal, samal ajal” fraasi. :3  Sellega seoses sooviks ka teada saada, kui palju on mu blogil nüüd endiselt lugejaid alles. Kes endiselt hoiavad silma peal, ma oleks väga tänulik, kui annaksite endast märku näiteks kommentaari jättes. :)

Mul… pole kunagi olnud plaanis blogi hüljata.

to the Holger’s birthday!

Hea küll, võtsin nüüd end kokku ja üritasin end blogi lainele meelestada, mis ilmselt ka õnnestus, vastasel juhul ma ei istuks praegu enda toas, siin Tartus, mugavas kott-toolis, mida ma muideks jumaldan, sülearvuti, mille aku ei pea üle kolme minuti vastu, süles, kõrvaklapid peas, mida peaks siiski õigupoolest kutsuma pannideks, kuulates enamasti kurvatoonilisi mõtlemapanevaid Final Fantasy VII või süngeid Silent Hilli lugusid, kusjuures Silent Hill soundtracki hulgast olen siiani kohutavalt sõltuvuses laulust, mis on nii-öelda remake Elvis Presley laulust ja laulu nimeks on “Always on my Mind,” aga kui rääkida veel hetkesest muusikast, siis Final Fantasy repertuaarist olen praegu sõltuvuses loost “Dreams and Pride” Takeharu Ishimoto poolt, nõustun samuti Priiduga, et see kuulub ühe parimate lugude hulka Crisis Core: Final Fantasy VII soundtrackist, telekast vaatab vastu EM iluuisutamise võistlus, mida poole silmaga jälgin ja tükk aega sain korraliku kõhutäie naerda, kui Austria iluuisutaja Dmitri Matsjuk komistas tuhandete vaatajate ees (nad kaotasid selle tõttu tervelt ühe punkti!), ning sülearvutis toksin WordPressi, lisaks sellele olen täielikult teadlik sellest, et esimene lõik koosnebki ainult ühest lausest, nagu see on Ralfil vahel kombeks, ja selle tõttu peaksin praegu saama lausa Aasta parima itsitaja auhinna.

Viimasel ajal on kohutavalt palju juhtunud ja annan endast kõigest 7%, et see siia kirja panna, alustades eelmise aasta jõuludest ja kusjuures, kallid lugejad, head uut aastat, kui mul õnnestus enda blondiinsuse tõttu unustada seda kellelegi soovida, ning muidugi, pean enda blondiinsust küllaltki heaks vabanduseks või pigem ettekäändeks, nagu mõned seda nimetaksid. Ja samuti annan endast 1%, et kirjutada vähem selliseid segadusttekitavaid lauseid, mis sisaldavad hulgaliselt rind- ja põimlauseid.

Vaadates tagasi detsembrisse, siis esimese asjana kirjutaksin Holgeri sünnipäevast, mis toimus, kui mu blondiinihõnguline mälu ei peta, 12. detsembril. See oli väga meeldiv üllatus, kui Aurelia kutsus septembris mind enda sünnipäevale, sest muidugi mõista, me teadsime end kaua aega, aga et Aurelia poiss nimega Holger, keda teadsin suhteliselt vähe, keda olin kõigest kaks korda näinud, esimesel korral olles Laura ja Aureliaga suve lõpus ja teisel korral muidugi Aurelia enda sünnipäeval, kuid sain temaga algusest peale väga hästi läbi ja need möödusid tihti naerukrampides, kutsus mind samuti enda sünnipäevale, oli lausa korralik šokk, kui mitte rääkida meeldivast üllatusest. Ärge saage valesti aru, ma ei nurise millegi üle, aga see oli lihtsalt väga positiivne šokk. Ma teadsin Aurelia kaudu, et ta laenutas suvel raamatukogust Natsuo Kirino novelli “Out,” mis talle tohutult meeldis ja seda raamatut plaanin minagi raudselt lugeda, sest teised novellid Kirino poolt pealkirjadega “Real World” ja “Grotesque” olid väga head. Soovitasin suvel samuti talle enda lemmikraamatut, milleks on Koushun Takami “Battle Royale,” aga et ta polnud seda endale muretsenud või raamatukogust laenanud, teadsin täpselt, mida talle kinkida.

Seega, 12. detsembril sõitsin siis bussiga Tallinna ja veelgi muhedam on see, et laupäeviti on pilet kõvasti odavam noorukitele. Holger pidas sünnipäeva vanalinnas Patricku pubis ja kuna ma väga ei teadnud, kus see asub, sain temaga natuke aega enne sünnipäeva algust kokku. Laupäeva kohta oli rahvast üsna palju, nii raekoja platsil kui ka Viru keskuses. Raekoja platsi poole kõndides tuli korraks jutuks minu kuulmine ja ta mainis, et tema sünnipäevale tuleb klassivend, kelle tüdruk on kurt ning temagi peaks kohale tulema. Holger rääkis ühest väga huvitavast ja veidrast unenäost seoses “Losti” teemaga, raekoja platsil saime kokku ühe tüübiga, kelle nimi oli vist Andres, kui taaskord mu blondiinihõnguline mälu ei peta, ja oh häda, sel hetkel sai mu parema kuulmisaparaadi patarei tühjaks ning ma olin kodus enne äraminekut kindel, et küll patareid kestavad ja otsustasin neid mitte kaasa võtta. MY ASS!  Aga õnneks apteegis müüakse neid, probleem sai lahendatud ja läksime seejärel Patricku pubisse, teisele korrusele sünnipäevade jaoks mõeldud keskaegsetes toonides kivituppa, kus andsin Holgerile kingituse üle ja ma olin kogu aeg 107% kindel, et talle meeldib minu kingitus. Meeldiski ja vot, isegi niii väga meeldis, rohkem, kui arvasin. ^^ Tema enda sõnul ei jõudnud ta ära oodata, et saaks seda raamatut lugema hakata. Rahvast hakkas ajapikku juurde voolama, enamik neist olid Holgeri klassikaaslased. Võite arvata küll, mis värk oli. Eks ikka tekiilad soola ja sidruniga, õlud ja kõike muud vahvat. :3 Aurelia jõudis natuke aja pärast Liisuga kohale. Aurelia sünnipäeval, kui mängisime Aliast, siis ma olin vaese Liisuga paaris, kes pidi mu blondiinihõngulist mõistust taluma. :3 Nendega sain hiljem kohutavalt palju naerda, et kõht valutas sellest. Isegi, kui minu blondiinihõngulisele mõistusele ei jõudnud naljad kohale, piisab mulle ainult sellest, kui keegi täiest südamest naerma hakkab ja mind oma naeruga nakatab.

Mõne tunni pärast jõudis kohale Holgeri klassivend, kelle tüdruk pidi olema kurt ja ma olin šokeeritud, et see oli Sirle, keda ma teadsin kaua aega. Ta oli kunagi minu parim sõbranna, me olime üksteist perelaagrites ja mujal näinud. Jah, ma teadsin teda väga hästi. Ma teadsin samuti tema poissi Taavit, mitte isiklikult, vaid olin näinud pilte temast. Kui ta astus sisse, jäin mõtlema, et kus ma küll teda näinud olen, ja Sirle oli tema taga, et ma ei näinud teda esialgu. Ja kui ta ilmus Taavi selja tagant välja… minu seest käis läbi jõhker *GASP* ja peas karjus lause: “WHAA~?!”  Jeaa… see oli šokk, kui väike saab maailm olla. Tõenäoliselt sellel ei ole praegu enam erilist tähtsust, kuid kunagi, kui olin loll ja blondiin (muide, ma peaks siiani vist loll ja blondiin olema), meeldis mulle Sirle tohutult ja olin temasse armunud. Enam-vähem sel ajal, kui ma armusin temasse, siis tuli Taavi ja pehmelt öeldes, sebis ta ära. Rääkisin sama asja Aureliale hiljem, ja ta oli väga üllatunud. Samuti, aastaid tagasi, kui olin armunud ja Taavi tuli vahele, siis tekkis mul tema vastu täielik põlgus. Aastad läksid mööda, samuti võõrandusime üksteisest ja ei suhelnud enam.. eriti. Samuti, aastate jooksul põlgus Taavi vastu kadus. Kuid sellegipoolest, mul oli hea meel Sirlet näha, hea oli temaga juttu ajada ja samuti rääkisin Taaviga, ning mu mulje temast paranes tugevasti. Ei mingit põlglikkust. :3 Mind üllatas asjaolu, et kui nad on peaaegu kolm aastat koos olnud, siis on ta viipe keele selgeks õppinud või midagi sellist. Kuid isegi mina oskasin paremini viipe keeles rääkida, ja tunnistan ausalt üles, kui halvasti see ka ei kõlaks, mu viipe keele oskus on väga palju langenud ja hakkas drastiliselt langema, kui läksin esimest korda kooli.

Igatahes, Holgeri sünnipäev oli väga muhe ja jäin selle väärt õhtuga väga rahule. Kui sünnipäev lõppes, läksime Aurelia juurde Holgeriga, seal jäin ka ööseks. Aurelia kodu oli teistsugusem, kui oleksin osanud ette näha. Väga omapärane ja ilus kodu oli. Jõudsime umbes kella 3 paiku öösel, ajasime köögis juttu ja tellisime pitsat… topeltjuustu ja -peekoniga! Üks kingitustest, mida Holger sai, oli eriti muhe. Klassikaaslased panid vist 600 krooni väärtuses purki münte ja kahekrooniseid ning purgil oli silt: “Masumoos.” Magama sain kella viie paiku öösel ja tekk oli väga mõnus. :3

Pühapäeva õhtuks jõudsin koju. See nädalavahetus oli väga mõnus ja seda ma naljalt ei unusta. Lisaks sellele ma polnud Solarises käinud, mul oli kavas sel nädalavahetusel käia ja.. pühapäeva õhtul, kui olin end sättinud väga mugavalt sellesse samasse kott-tooli, tuli telekast Solarise reklaam, välgatas miski ja lõin käega pähe: “KURAT, ma unustasin Solarises käia!!”

Tänaseks aitab, rohkem hetkel ei jõua ja kindlasti on veel, millest kirjutada, aga seda teen kas homme või… poole kuu pärast. :3

verine Mary

Nüüd saab lõpuks üle tüki aja blogisse kirjutada. Uues elukohas pole Internetti ja olen mõistnud, et ilma Internetita on tõepoolest palju parem elada (vähemalt niikaua, kuni mul on olemas filmid, seriaalid ja anime-d, mida vaadata ning sellest mul väheks ei jää), kuid sel juhul saavad kannatada suhted lähedaste inimestega. On tunda, kuidas ma olen üsna paljude inimestega kaugemaks jäänud ja viimaste nädalate jooksul on peas ringi tiirlenud küsimus, mille esitas samuti Zack “Final Fantasy VII-s” : “We’re friends, right?” Internetti satun nädalavahetustel, mil olen Räpinas ja koolis ehk satun vahetundide ajal arvuti taha. Põhimõtteliselt see, mis Maris kuskil talve lõpus enda blogisse kirja pani, on tõene, et peaaegu mitte kedagi ei huvita, kus sa oled või mis sinuga juhtunud on, kuni neil on sind vaja.

Paar nädalat tagasi olid Tartus mingid tudengite päevad ja Lehar helistas esmaspäeva õhtul, et kas viitsin välja minna. Igasuguseid veidraid elukaid sai selle õhtu jooksul näha: Ursulat, Johannat, Mini-Me-d (Rauno), Mirelli & Martat, Siimot, Mariellet, Enelinit & Ingridit ja teisigi. Sain lõpuks ära proovida Tšehhi õlu Bud-i, mis oli Lehari lemmikõlu ja see oli üllatavalt hea. Olime Pirol, McDonalds’is täitsime kõhud peaaegu sulgemise ajal, raekoja platsil, kuskil suures pommiaugus keset Tartut, Krooksus jne. Kella 4 ajal öösel olime ühes pubis Botaanikaaia lähedal ja üritasime 75 kr kokku saada, et kolm õlut ühe hinna eest osta. Aga mina… ma parem tsiteerin Siimot: “Kõik on mingi hullult pinges, et raha kokku saada, aga see siin tõmbab järsku 100 kr rahulikult välja!” Aga see pubi lõpetas õlu müümise täpselt kell 4 ja me jäime kõigest 6 minutit hiljaks. : (

Igatahes, ma pole eales nii kaua kooli ajal väljas olnud ja jõudsin koju kell 5 öösel. Pole mingi ime, et terve usuõpetuse tunni ja ülejäänud paar tundi magasin. Leharil ja teistel elukatel vedas, kel oli eksamiperiood – nad ei pidanud kella 8-ks kooli minema, aga vähemalt Marielle oli ka meiega peaaegu sama kaua väljas ja ta mõistab, mida ma tundsin.  : ))

Eelmise nädala esmaspäeval sain Lehari ja Mini-Me-ga taas kokku ja olime peamiselt Pirol. Ursula tuli ka sinna mõne aja pärast. Peamiselt lihtsalt olime õlut joomas ja juttu ajamas. Sain tuttavaks Merkaga, kes oli Rauli kunagine klassiõde. Päris palju juttu saime räägitud Tammest, sellest koolist ja õpetajatest. ^^ Kuskil ühes pubis proovisin ära kokteili Bloody Mary, mida olen pikemat aega tahtnud. Pehmelt öeldes sellepärast, et ühes lemmikfilmis “Shaun of the Dead” seda mainiti (kusjuures, see oli üsna kaval vihje). Ma olin parajalt täis ja kui hakkasin sealt ära minema, polnud mul õrna aimugi, miks ma Lehariga rääkisin natsismist, kommunismist, Hitlerist ja Stalinist. Jõudsin seekord pool 2 koju. Õhtut iseloomustab kõige paremini järgmised sõnad: kaks tumedat õlut, kaks tekiilat soola ja laimiga ja Bloody Mary!

tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (“Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.