unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

Advertisements

kurioossum ja sõnatus.

Kurioossumi seeria turu peal müües:

  • Klient soovis ühe kilo kurke. Samal ajal, kui panin kurki kilekotti, osutas ta näpuga ühe kurgi suunas, mille peal oli kuivanud muld ja küsis: “Kas see on hallitus?” Kui klient ei suuda vahet teha mullal ja hallitusel, siis ma olen pisut mures.
  • Paar päeva pärast eelmist intsidenti tuli klient meie leti juurde ja uuris hetke meie kurke. “Need kurgid on natuke mullased, ma ei taha neid,” ning jalutas minema. Vastasin seepeale: “Kõik kasvab ju mulla sees..” Niikuinii pestakse kurgid enne söömist puhtaks.
  • Lühemat kasvu vanem proua jõllitab umbes 10-15 sekundit küüslauku, pomiseb omaette: “Liiga värske…” ja kõnnib minema. ???
  • Maasikate sorteerimine hooaja lõpus oli närvesööv ja intensiivne tegevus. Eriti kui kliendid ostavad maasikaid kiiremini, kui ma jõuan neid hallitanud maasikatest puhtaks teha. Aga maasikakastide sorteerimise ajal tolknes mu peas üks põhimõte. Teate küll kuulsat tsitaati “Predatori” filmist? “If it bleeds, we can kill it.” Peaaegu sama asja saab maasikakastide sorteerimise kohta öelda. “If it can be eaten, we can sell it.”
  • Klient soovis osta pool kilo rohelisi maasikatomateid. Arvates, et kuulsin valesti, küsisin igaks juhuks uuesti üle: “Kollaseid?” Klient siiski kinnitas, et rohelisi, aga osutas näpuga hoopis pruunide tomatite suunas. Klient oli vist värvipime.

SAMSUNG

  • Tuvide söötmine hernestega, et nad koguneksid ühte kohta, ja seejärel veega pritsimine ei kulu kunagi ära. Tuvid vajavad korralikku pesemist.
  • Tuvid järgivad vist tsüklit. Ühed ja samad tuvid tulevad iga päev kella 1-2 paiku meie leti juurde. Üks tuvi jääb eriti selgelt meelde, kelle seljast osutub üks sulg väljapoole.
  • Klient küsis üks päev: “Miks till on nii vajunud?”
  • Esitasin Tiidule väljakutse: ta peab ühe kibeda pipra ära sööma vähem kui minuti jooksul. Ta tegi selle läbi. Paar tundi hiljem järgnenud uuel katsel üritas ta sama asja teha poole minutiga, kuid see kukkus läbi.
  • Praktiliselt iga päev kõnnib turul mööda klient, kes hoiab oma käes pisikest toakoera. Streak on vähemalt üle 20 nüüdseks. Sellised pisikesed chihuahuad ja terjerid.
  • Tavaliselt me ei vaata tööpäeva ajal, mitu kraadi sooja on. See pole vajalik. Sest praktiliselt iga päev käib turul üks vanem sportliku kehaehitusega mees, kellel ulatuvad õlgadeni hallid juuksed ja ta liikleb alati jalgrattaga. Kui tal pole särki seljas, siis ilm on soe. Vastasel juhul, kui särk on seljas (harvadel juhtudel), siis ilmaga on nirud lood. Selle mehe eksistentsi tõttu kaotab kraadiklaas igasuguse tähtsuse ära. Karm reaalsus vot mis.

ilma elektrita.

Jõudsin just Räpina ja naudin paari päeva pikkust puhkust töölt. Praktiliselt jaanipäevast saadik olen iga päev siiani tööd teinud keskturul.

Müük edeneb hästi. Ei ole kurta nagu otseselt. Aga natuke väsitavalt mõjub, kui iga päev töötada kella kaheksast kuni viieni õhtul, sealhulgas samuti nädalavahetustel. Mul on kadunud igasugune ajataju ära. Ma ei suuda enam vahet teha esmaspäeval ega laupäeval. Samas see pole tegelikult midagi uut minu jaoks, see on enam-vähem iga aasta nii olnud. Vahe on selles, et nüüd jõuavad need mõtted minu peast välja.

Ülesärkamine ja hommikud kipuvad olema unised, aga kui turumutid hakkavad minu peale tormi jooksma umbes kella 10 paiku, ärkan korralikult üles. Iga päev töötamine pole raske. Pigem ei taju enam nädalapäevi ära. Justkui poleks olemas esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva, neljapäeva, reedet, laupäeva ja pühapäeva. Aga pole hullu ka, aeg möödub marukiiresti ja seda ma tahangi. Ma pole kunagi vist soovinud varem nii tugevasti, et suvi saaks võimalikult kiiresti läbi.

“Poiss kas sa oled armunud :D”

Rauno: “Kuule ma olen kaks aastat juba armunud :3”

Eelmise nädala reedel oli Tallinnas elektririke. Ma ei tea, kui ulatuslik see oli, aga selle tulemusena kärssas meie kortermajas elektrikaabel läbi. Et terve kortermaja oli vooluta. Ilmselgelt nädalavahetusel ei tehta tööd ja vaatama oli võimalik tulla alles esmaspäeval. Meie kortermaja oli neli päeva järjest elektrita. Aga minu jaoks mõjus see tegelikult natuke värskendavalt.

Jõudsin korralikult välja puhata. Ilma naljata, reedel pärast tööd vajusin poole kuue paiku õhtul voodisse ja magasin laupäeva hommikuni välja. Avastasin samuti, et isegi ilma elektrita on mul nii palju asju, mida teha. Jõudsin lõpuks valmis kirjutada kirja korea keele õpetajale. Esialgu mustandi põhjal arvasin, et see tuleb pooleteise lehekülje pikkune. Kaks lehekülge kõige rohkem. Aga tuli hoopis kolm lehekülge:

SAMSUNG

guugle tränsleitige seda, vot

Kirjutamine võttis kaks õhtut aega. Ühel mustandi tegemine ja teisel puhtand. Minu kirjutatut valgustas laua peal kuus küünalt, mis kaugelt vaadates meenutas justkui nõiamoori kapialust. Aga muuhulgas lugesin korea novelli “Please Look After Mother.” Laupäeva öösel keetsin endale ramyuni nuudlisuppi. Õnneks gaas töötas. Korea stiilis pott pliidile. Doori avaldas mulle väikse salaretsepti, kuidas nuudlisuppi saab paremini teha ja tegin nii, kuidas ta õpetas. Ning lõpuks, kui see valmis oli, tõstsin selle köögilauale. Nuudlisupi kõrval oli väike taldrik kimchiga. Minu õhtusööki ilustas küünlavalgus. Ma hindasin seda õhtusööki rohkem kui tavaliselt. Hakkasin mõtlema paratamatult sellele, kuidas ma peaks rohkem aega pühendama söömiseks… üldiselt samal ajal arvutist seriaali või filmi vaadates kipungi sööma. Seda peaks kindlasti vähendama, kuid samas sellele ongi kaasa aidanud kiire igapäevaelu tempo.

happy days #3

Doori külastamisest on möödas natuke rohkem kui üle kuu, kuid aeg-ajalt vaatan pilte, meenutan koos veedetud aega ja naeratan. Jah, see oli ilus. Tõesti väga ilus. Nüüdseks justkui ilus unenägu, mis hakkab vaikselt hääbuma. Kolm päeva möödusid meeletult kiiresti.

Detsembris käisid siin Jungwoo ja Danbi. Seejärel jaanuari lõpus Minji. Minji külastuskäik oli nagu väike iteratsioon.. või siis pigem kiire kokkuvõte Jungwoo ja Danbi külaskäigust. Aga kui ma peaks valima, siis kahtlemata viimane külastuskäik oli kõige meeldivam ja mõnusam. Mõnel määral oli see edasiareng. Külastasime samu kohti ja tegime samu asju, ning lisaks nendele ka veel uusi asju. Mõjus nagu kuidagi terviklikult.

Ta jõudis Eestisse kesköösel. Ootasin teda lennujaamas, suur silt käes. Silt, mida oskavad lugeda ainult korealased. Ajasime juttu kella kolmeni öösel. Külastasime Teletorni. Teletorni kohvik oli täis hiinlasi. Tagasiteel kesklinna suunas hakkas vihma sadama. Kuid see oli hoovihm, sest bussiga mere äärde jõudes vihmasadu oli möödas. Jalutasime mere ääres. Otsisime viielehelist sireliõit. Doori leidis sireliõie umbes kolme minuti jooksul, samas ma punnitasin vähemalt kümme minutit. Mehe au oli kaalul ja ei saanud endale lubada allaandmist. Hüppasime läbi Tallinna Ülikoolist, mis suvisel ajal näeb välja nagu surnuaed.

Doori rääkis, kuidas ta igatses viimase semestri jooksul tohutult sealiha ja õlut. Türgis usk ei luba sealiha süüa ja sealne seltskond oli üpris kaine. Ta oli nii meeletult õnnelik Tommi Grillis… alustuseks üheliitrine õlu ja seejärel sealiha. :D

Jalutasime Vanalinnas. Endiselt oli alles maagiline atmosfäär, mis oli detsembris eriti tugev. Osaliselt aitas sellele kaasa Vanalinna päevade festival. Sõime magusaid pähkleid. Ajasime vaateplatvormil pikalt juttu. Raekojaplatsil toimus mingi show. Üks hetk tõmmati välja torupillid. Ma ei suutnud lihtsalt… naeru tagasi hoida. Kogu selle aja, kui kostus meieni torupillide halenaljakas jörin, naersin omaette hääletult nagu alaarenenud hüljes. Täpselt nagu Danbi.. sattus Doori ka meeletult vaimustusse, kui nägi seda sinist rongikest Vanalinna tänavatel mööda vuramas.

Õhtul näitasin talle Eesti filmi nimega “Seenelkäik,” samal ajal nautisime rummikoolat. See on üks väheseid Eesti filme, mida pole piinlik vaadata ja tõestab, et Eesti filmimaastikul on palju potentsiaali. Ainult see jäämägi on vaja murda. Ning ma vaataksin seda filmi hea meelega uuesti ja uuesti. “Seenelkäik” mõjub tervikuna mulle sama värskendavalt nagu ehtne seenelkäik metsas selle Hollywoodi sitaraba kõrval. Ning pärast seda näitasin talle enda lemmikseriaali.

Otsustasin juba ammu, et viin teda Tallinnast pisut väljapoole ka ja järgmisel päeval näitasin talle Tartut. Raekojaplatsil toimus võrkpallivõistlus. Sõime pannkooke Ruuni kohvikus. Ajasime meeletult kaua juttu pommiaugu juures. Spontaanse mõttekäigu tulemusena külastasime Eesti Rahva Muuseumi, kuid jõudsime sinna pool tundi enne sulgemist. See oli väga kiire ekskursioon. Jalutasime mööda Emajõge, samal ajal jäätist süües. Leidsime ühe vaikse koha ja istusime Emajõe ääres, ning jõime veini. Vaatasime, kuidas paadid meist mööda sõitsid. Üks mootorpaat kihutas eriti kiiresti Emajõel, jättes endast maha suured lained. Meie jalad said väga märjaks. :D

Viimasel päeval külastasime Tallinna Loomaaeda. Üsna korralik pühapäeva tunne oli sees. Avastasin, et Doori kardab linde. See selgus juba esimesel päeval, sest ta kippus tuvidest mööduma suure kaarega. Aga ta kartis isegi neid linde, mis olid puuris. :3 Sain enda käte vahel hoida pisikest pardipoega. Aga samas loomad olid ilgelt rassistlikud Doori suhtes. Küülikud ei julgenud temale läheneda, kui ta toitis neid. Sama lugu kitsedega. Päeva tipphetk oli aga kaamlite nägemine! Hämmastaval kombel tõunimi oligi “the amazing camel.” Toitsime parte ja luikesid. Jätsime meist maha ühe väikese videokese. Ilmaga vedas taas järjekordselt. Loomaaias tundus korraks, et hakkab vihma sadama, kuid see kestis ehk viis minutit ning vaibus. Sama lugu oli reedel. Sõime Lidos korralikku eestlaste sööki.

Doori: “Sun is shining on you.”

Rauno: “It’s alright… 꽃미남이라서…”

Doori: “뭐..뭐라고?”

Rauno: “제가 꽃미남이라서..”

Doori vajus seda kuuldes kägarasse, külmavärinad käisid läbi. Rääkimata veel tema naljakast näoilmest. :’D

Enamiku ajast suhtlesime muidugi inglise keeles. Aga me panime tähele, et mida rohkem veetsime aega koos, seda enam hakkas korea keel integreeruma meie vestlustesse. Ilusad päevad meenutasid meile tohutult suvekooli. Hämmastav mõelda, et sellest on juba aasta möödas. Doorit paelus Eesti puhul kõige enam rohelus, millega ma kindlasti nõustun. Juuni paiku on siin tõesti nii ilus.

“It’s not goodbye, it’s see you. So 나중에 보자!”

This slideshow requires JavaScript.

Umbes 300 pilti sai tehtud see nädalavahetus, kuid siia riputan vaid pisikese käputäie pilte. ^^

kaamlite agoonia.

Jeesus, kuidas aeg lendab. Terve november selja taga.

Ma ootan innuga juba järgmise aasta PÖFFi. Vaatasingi kusjuures kõik üheksa Lõuna-Korea filmi ära ning see oli seda väärt. Kõige rohkem nendest filmidest meeldis “The Thieves,” aga esimesel seansil polnud subtiitreid ega tulnud ka. Ma riskisin, jäin filmi edasi vaatama ja sain enda üllatuseks rohkem kui pooltest dialoogidest aru. Peavalu tekitasid vahepeal jaapani- ja hiinakeelsed dialoogid. Aga juba selles mõttes oli üliäge elamus ja film ise võrratult hea.

Kõige parem oli koguni see, et sain lahti kahest minu kõrval istuvast ülitüütust tibist, kes lobisesid terve filmi alguse, kuni saalis pandi tuled põlema ja preili tuli meile ütlema, et subtiitreid ei tule ja võib piletiraha tagasi küsida või pileti teise seansi vastu vahetada. Pärast seda oligi käputäis inimesi saali jäänud. Aga “The Thieves” meeldis mulle koguni nii väga, et käisin seda teist korda vaatamas, kuhu tirisin Anette kaasa, vaatamata sellele, et ta oli natuke vastumeelne seoses koolitöödega. Pärast seanssi oli ta aga üsna elevil. Vähemalt pühkis suust ära halva maigu, mille oli “Breaking Dawni” teine osa jätnud. ^^

Rauno says:
romantiline küünlavalgus
Mihkel says:
Kellel sünnipäev?
Rauno says:
mitte kellelgi
Mihkel says:
Minu pilt ripub kusagil?
Rauno says:
jup

Appi, kui elevil ma olen. Sõnadega seda ei kirjelda enam lihtsalt. Juba homme tulevad Jungwoo ja Danbi mulle külla. Juba homme kl 11 on nad Tallinna lennujaamas. Lähen neile lennujaama vastu. Mustade uste taga seisan sildiga, kuhu on suurelt ja korea keeles kirjutatult: “환영해~ 정우 & 단비!! =^.^=

OU MAI GAD!

OU MAI GAD! :3

Ma olen juba paljud asjad valmis mõelnud, mida me teeme. Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis. Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel. Nagu Kaia ütles kogu selle krempli kohta – nagu perfektne deito. :3

Kogu see aeg homsest kuni teisipäevani, mil nad ära lähevad, saab olema fantastiline. Ma ei tea, kas ma täna öösel magada suudan.. ma olen liiga elevil kõigest. *-*

Jungwoo õrritas mind juba selle pildiga, mille tõttu ma oleks peaaegu ära minestanud:

1354830786959

Kui keegi taipab ära, mis asi see pildil peaks, siis minu poolt sügav austus sellele inimesele. ^^ Muidu rääkimata veel ka sellest, et ta õrritas hiljuti veel Paparazzi albumiga… Ou mai gad…

Heheh, naljakas küll juba, kui palju inimesi on minu korterist viimase kuu jooksul läbi hüpanud. Mihkel, Triinu, Tija jäid pärast Miyako sünnipäeva ööseks mõned nädalad tagasi. Täiesti metsas, kuidas ma luksusin sel öösel pool tundi järjest. Hommikul ärkasid nad “two camels in a tiny car” video peale üles. Tija tõusis silmapilkselt istukile, Mihkel tõmbas teki üle pea ja Triinu põgenes teise tuppa. Kõigepealt torupillid, nüüd möirgavad kaamlid. Kui Mihkel rääkis enne, et torupillid ja kaamlid on täiega cool, siis nüüd ta vihkab neid. Ei tea küll miks… :’D

Mihkel says: no tra need kaamlid.

No WTF.

Miks nad sellist häält teevad krt :D

Kaia on kaks korda läbi hüpanud. Siis eelmisel reedel oli filmiõhtu, kus oli paras animeseltskond koos, kuid vaatasime Lõuna-Korea filme. Täna õhtul tuleb juba järgmine filmiõhtu. ^^

Terve selle nädala alguse kirjutasin jõulukaarte korealasest sõpradele. Üheksa postkaarti äärest ääreni täis kirjutatud. Vahepeal oli koguni nii palju asju, mida oleks tahtnud kirja panna. Tegelikult ma lubasin postkaardid saata juba oktoobris, kuid ma ei tea, miks ma jõudsin selleni alles nüüd. Tundus, et nüüd on see õige “moment” ja meeleolu, et kirjutama hakata. Nüüd nad saavadki lubatud postkaardid koos jõulusoovidega. ^^

A9aKumsCMAAYuxI.jpg large

torupilliga põhjapõder.

Juuni alguses, kui oli üks nendest järjekordsetest kurbadest õhtutest, mil mu terve mõistus oli mürgitatud, meeltesegaduses ja ma ei teadnud, mida teha, siis üks filmiveeblane ütles mulle umbes nii: “Loodetavasti Lõuna-Koreast leiad selle, mida otsid.”

Ühel mu suvekooli ühika toakaaslasel oli paar päeva tagasi sünnipäev. Kurb lugu küll, et Facebook on Hiinas bännitud ja suhtlemine An Liuga on nüüd keeruliseks läinud. Eks kunagi hiljem saab lugeda mu sentimentaalset sünnipäevaõnnitlust. Naljakas küll, kuidas aeg lendab. Eilsest saab üleeile, ja mälestused suvekoolist hakkavad vaikselt hägusaks minema. Aga vähemalt olen ma olen “45 Days of Happiness” projektiga poole peal. Enam pole palju jäänud.

An Liu sünnipäeva puhul ma jäin konkreetselt mõtlema kõige peale, mida me koos tegime. Kui niimoodi keskenduda, siis on üllatav, missugused mälestused tulevad kalevi alt välja, mis on peaaegu unustuste hõlma langenud. Ühikatuba oli tihti täidetud An Liu hästi valju naeruga. Kui ta seda tegi, siis ma ei suutnud kordagi mitte kaasa naerda.  Kõige eredam mälestus An Liust oli tema reaktsioon, kui üks õhtu korealasest toanaaber Insung koputas tema õlale ja ütles: “I am going to take a shower.” Kogu selle naeru saatel ütlesin Insungile: “Why are you telling him this?” :’D

Anette: “aa lol head isadepäeva vms”

Rauno: “I AM NOT YOUR FATHER”

Varakevadel, kui ma olin Lõuna-Korea filmidest eriti vaimustuses (siiani olen tegelikult), siis ma tegin endale lubaduse, et kui PÖFF tuleb… siis ma lähen vaatama kõiki Lõuna-Korea filme, mis festivali raames näidatakse. Mäletate, ma isegi kirjutasin sellest siin sissekandes? Sel aastal näidatakse koguni üheksa (!) filmi sealsest riigist! Tegelikult kaks nendest on juba nähtud (“Doomsday Book” ja “The Howling”), kuid ma ei saa ometi ära öelda elamusest suurel kinolinal. Kõige enam tahan näha  “Pieta”t ja “The Thieves”i. Seda viimast ootan eriti innukalt, sest Lõuna-Koreas nägin väga korduvalt selle trailerit linna peal. Justkui korea versioon filmidest “Ocean’s Eleven” või “The Italian Job.” Üheks peaosaliseks ka lillepoiss Kim Soo Hyun! :3

Filmivalikuga olen enam kui rahul. Kohe filmikava avalikustamisel panin enda PÖFFi kava kokku ja nüüd on täpselt kindel, mis päeval mis filmi lähen vaatama. Kinopiletid ostsin täna pärast kooli ära. ^^

Üle-eelmisel nädalavahetusel mitu sõpra jäid minu juurde paariks päevaks ööseks. Laupäeva hommikul, kui Mihu, Soits ja Triinu magasid õndsat und… olgu, Triinu juba jõudis üles ärgata, aga Mihu ja Soits olid endiselt sügavas unes. Mul oli kuri plaan, kuidas neid üles äratada. Ühendasin arvutiekraani telekaga, otsisin üles Girls’ Generationi uusima singli muusikavideo, keerasin helitugevuse hästi valjuks ja hoidsin näppu Space nupu kohal… loetud sekundid vaikust enne tormi… Triinu sõnul pidi sel momendil minu nägu olema eriti priceless. Ühe nupuvajutuse tagajärjel terve korter kajas Flower Poweri järele.

Mu plaanid läksid veel kurjemaks. Mu kullapaid uinuvad kaunitarid, Mihu ja Triinu, magasid mõlemad Totorode kaisus pühapäeva hommikul. Seekord ma ei üllatanud neid Girls’ Generationi muusikaga, vaid mul oli plaanis midagi julmemat.. midagi sellist, mis paneb sind agoonias valu kätte piinlema… Panin mängima selle videolõigu korduvalt ja korduvalt. Selles õudses maailmas pole tõenäoliselt jubedamat asja, kui hommikul esimese asjana kuulda torupilli agooniat täis ja õõvastust tekitavat meloodiat. Terve korter kajas järjekordselt. Triinu oli parajalt segaduses üles ärgates ja Mihu tõmbas teki üle pea.. :’)

Kusjuures, Mihut olen niimoodi kolm korda üles äratanud. Esimene kord oli millalgi septembris, kui ta läks Tallinna maratonile. Ma pidin ju ta kuidagi üles äratama, et ta ei magaks maratoni sisse… ja Run Devil Run mängis täie võimsusega. Mõnikord ma olen lihtsalt meeletult õel. ^^

Jah.. leidsin küll, mida otsisin. ^~^

aimlessly in a thick fog.

Jaanipäev, nädalavahetus. Ah. Selle nädalavahetuse jooksul toimus ikka nii palju, kuid pikemalt ei viitsi eriti kirjutada. Paras punt inimesi käisid külas ja jäid ööseks. Ketly, Rahel, Muusik ja Erik nägid esimest korda mu korterit. Jaanipäeva veetsin Riisiperes Taneli juures. Väga pikalt sellest ma kirjutada ei soovi, kuna mõnes mõttes oli tegemist halvima jaanipäevaga üle mitme aasta.

“Teeme nii, et sina lähed üles ja mina alla.”

Lihtsalt.. tuju oli nii masendavalt sitt, tundsin end kohutavalt sihitult. Nagu oleksin hästi paksu udu sees ja ma ei näe enda jalgealust, et tavapärane (teate küll ju) elevus asendub hoopis frustratsiooniga ning peas käivad läbi järeleandmatult sellised küsimused nagu: “Kes ma olen? Mida ma siin teen? Kas minu tegudel on üldse tähendust? Kas kõigel on üldse on mõtet, mida ma teen? Mida ma teiste jaoks tähendan? Millisena näevad teised mind?” Mida iganes kõike muud. Ühesõnaga üks kogu mõttetu pseudojura. Kirsina vahukoore otsas oli muidugi ilm kohutavalt jube.

Riho: “Su tagumik on nii pehme.”

Rauno: “See on su pick-up line, eks ole?”

Esialgne planeeritud privaatsoolaleivapidu Ketlyga, mis oli pärast jaanipäeva ning millega ühinesid ka Tija ja Mihkel, sattus ka halvale ajale, sest kehv tuju süvenes veelgi. Minust polnud paratamatult erilist suhtlejat sel õhtul. Hea seegi, et vähemalt neil oli lõbus. Esmaspäeva hommikul, kui kõik ootamatult ära läksid kohe pärast minu äratamist, mõjus niigi sitale tujule veel halvemini.

“Mati ronib karjääriredelil üles. Enne magas ta majas laua all, nüüd magab saunamaja teise korruse põrandal.”

Mõnikord ma tõsiselt vihkan enda iseloomuomadusi.. eriti sellistes olukordades.  Ning kurb on, et teised näevad seda ise oma silmaga…

Kõigele sellele randile lisaks nägin Riisiperes samuti äärmiselt ebameeldivat und, mis lõi mu ka rivist välja.