some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

Advertisements

tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (“Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.

Bring it on!

Naljakas. Kui ma eilses sissekandes kirjutasin, et üks asi sai listist “Asjad, mida enne surma teha” maha tõmmatud, siis eile juhtus veel üks asi, mille tõttu nimekiri lühenes.

Jõulupidu hakkas kl 6 ja ma läksin sinna ühistranspordiga. Raudteejaama peatuses tuli kontroll ja tere hommikust – mul polnud 30 päeva piletit rahakotis! Alles paar tundi tagasi tühjendasin enda rahakotti igasugustest tšekkidest ja muust üleliigsest prahist, mille vahel siis ka see bussipilet oli. Mis siis ikka, mul paluti neile järgneda neil väikebussi, kus mind kuulati üle, täideti ankeet ja tehti miinimumtrahv – 300 krooni. Väga naljakas, sest see oli esimene kord, kui jäin jänesena vahele. Mul oli nägu muigel, kui istusin seal väikebussis. Kuid edasi kõndisin jala koolini.

Jõulupidu oli äärmiselt kõva. Meil oli see aasta 80-ndate teema, seega pidid kõik retro riietes kooli tulema. Ausalt, kohati läks isegi meelest, et see on jõulupidu, mitte 80-ndate pidu. Esinemised olid võrratud, paljude kostüümid hästi naljakad ja palju muud. Meie esinemise ajal Micheal Jackson ahistas mind. :|

Pärast pidu kogunesime klassi, kus igaüks sai jõulupaki, saime teada üsna mitu tõepärast fakti ning läksime koju. Kell oli 9, nagunii bussid oleksid poole tunni aja pärast peatusesse tulnud, olin ootamisest tüdinud ja otsustasin jalgsi koju kõndida. Ja teate mida? Selles peatuses, kus ma koduteel bussist maha tulen, seisis seesama ühistranspordi väikebuss, kus mulle trahvi tehti! “Asjad, mida enne surma teha” iroonia.

Tänane koolipäev oli isegi liiga lebo. Neli tundi ainult, ja pärast seda oli kolm tundi loengut. Kella 4ks pidin olema Räpinas perearsti juures, kus pidime ära täitma mingid paberid… pensioni värk. Mult taheti võtta vereproovi, sest viimane proov võeti 2005. aastal. Ma ütlesin: “Bring it on!” See vereproovi võtmine osutus niivõrd vastikuks, ma muutusin hästi-hästi närviliseks ja ma olen siiani üsna närviline, ei suuda paigal olla.

I’m not… a good person ?

Eelmisest sissekandest on peaaegu kuu möödas ja on vaja kiiresti asjad kokku võtta. Afterparty, mis toimus novembri kuu viimasel reedel, oli ülikõva. Tegelikult isegi parem, kui esialgne sünnipäev. Rahvast oli ka muidugi rohkem, kuid ikkagi, rohkem nalja sai. Kohal olid Ursula, Marielle, Lehar, Maris, Sigrit, Janika, Kadi, Martin, Rommi ja paljud teised. Lõpus tuli natuke rohkem, kui tegelikult kutsusin, kuid ma ei pannud pahaks, sest ma teadsin neid inimesi ja nendega oli tore.

Enne, kui need “kutsumata külalised” tulid, läksid Ursula ja Marielle korraks ära, nii et jäime ainult neljakesi korterisse – Maris, Sigrit, Lehar ja mina. Maris ja Sigrit hakkasid järsku nii peale käima, et nad tahavad mind meikida. See oli sama hea nagu : “Welcome to hell ! “ Ma ei saanud neile vastu ka, aga noh, meikimise ajal sai ikka palju naerda. Kõige piinavam aspekt oli see, et mul ei lubatud peeglist ennast vaadata ja kogu aeg mõtlesin, et mida nad järgmiseks teevad. Põhimõtteliselt värvisid ripsmed ja silmade ümbrus mustaks, mu ilusad lokid sirgendati ja palju muud. Ja täpselt, kui nad minuga lõpetasid, jõudis ülejäänud rahvas kohale. Veel parem oli see, et Ursula ei hoidnud end naermisega tagasi. :D Janika ütles, et ma nägin välja nagu Jaapani rock bändi liige, kuid samas Sigriti õde Margit ütles, et meenutasin Rolf Juniorit. Wait, who the fuck is Rolf Junior ?!

See jääb ka ilmselt viimaseks korraks, kui ma lasen tüdrukutel mind meikida. Margit ütles, et arvestades, et me plaanime kindlasti veel koosolemisi teha, siis see küll viimaseks korraks ei jää. Ma pean meigieemaldaja ostma. Ma nägin ikka nii kurja vaeva, et saaks silmad sellest mustast värvist puhtaks. Pesin silmi vähemalt neli korda. Ursula ja Lehar jäid ööseks, et ülejäänud aja nendega koos olles viskasime emo-kid nalju.Iga kord, kui vannitoast tulin välja ja ikka ei aitanud pesemine vähendada emo attitude’i, purskasid nad naerma. Rääkimata ka siis laupäevasest hommikust.

Parim sõbranna ei saanud afterparty‘le tulla, kuid… ma poleks osanud eales arvatagi, et samal ajal, kui mina pidutsen sõpradega, siis tema satub avariisse… :/ Õnneks jäi ta terveks, turvavöö päästis ta elu, kuid Timpsul, kes autot juhtis, polnud turvavöö peal ja… Üks asi närib mind eriti seest, et ta oli natuke joonud enne sõitu. Who’s that kinda dumb? !

Ralf küsis mult eile, et kuidas on olla 18. Ma jäin talle vastuse võlgu. Kindlasti on see vabaduse tunne, kuid samas on seni olnud väga palju probleeme. Suurem jaolt on minu süü ka. Kuid see läks ikka tõesti üle piiride, et.. mu ema puhkes nutma sellel nädalavahetusel. Kaks korda. Pühapäeval oli ikka jube meeleolu. Olin nii mõttes, et ei suutnud väga keskenduda Erichiga rääkimisele, kui sõitsime koos Tartu poole. Veendusin veel üha enam…  Kas ma olen hea inimene või mitte? Ma tõesti ei oska sellele vastata, kuid ma kaldun tugevasti negatiivsuse poole.. kuigi samas kaldub ka headuse poole, sest ma mõtlen enda lähedaste sõprade heaolule. Tegelikult isegi liiga palju, et ma unustan enda ära. Aga.. kas see on siis hea või halb? See on relatiivne küsimus.

Esimesed kaks tundi oli matemaatika, mis jäi ära. Jätkuvalt olin mina jälle see, kes sai sellest ‘uudisest’ hilja teada. Ma unustasin PSP samuti koju, seega kulutasin selle aja ära hängimisele, eesti keele kontrolltööks õppimisele ja mõtlemisele..

Meie kooli jõuluõhtu on sellel kolmapäeval, kus iga klass peab esinema seal kas siis näidendi, laulu imiteerimise või mis iganes. Räpina ÜG’s nimetati lauljate imiteerimise üritust Ministaaride Show’ks, kuid see toimub traditsioonide kohaselt pärast minu sünnipäeva millalgi…

Igatahes, mina pean koos Marxi ja välejalast Virxiga panema titariided selga ja tegema igast hulle tantsuvõtteid. Nostalgia.. mulle meenus, et ma pidin 9. klassis Ministaaride Show’l selga panema kleidi ja hullu paruka ning imiteerisin Silvi Vraiti. Oh õudust, kuskil on see video veel alles. Igatahes, täpselt nagu ma kõigile demonstreerisin, kui Maris selgitas meile esinemiskava, oli see sama hea, kui lasta endale kuul pähe. Maris ütles selle peale : “Jah, väga tore, et sa sellega nõus oled. ”

Like… whaaa…. ?!

Muide, Getu, kui sa seda loed, siis küsi hiljem Marxi käest: “Kus su õde on? ” ;D

Mida me saame soojast piimast ja mõnest tilgast äädikast?

Katse, millega esinesin reedel raekoja platsil teadustelgis, otsisin välja alles kolmapäeva õhtul; kuigi see oleks pidanud tehtud olema äärmiselt juhul esmaspäevaks.

Kas te teate, mis juhtub, kui segada kokku soe piim ja mõni tilk äädikat? See oligi mu katse. Kui neid kokku segada, tekib plastmass ja see pidi olema esimene viis, kuidas avastati plastmassi ja seda võib isegi süüa. Tehasest toodetud plastmassid on seejuures kahjulikud ja neid ei või süüa. Lõppude lõpuks tegin katse koos Renéga. Üksinda ma poleks seda katset saanud teha.

Mingil määral valmistas teadustelk pettumust. Eelmise aasta oma oli veidike parem, sest seal oli tagaruum, kus saime katseteks ettevalmistusi teha ja nn atraktsioonid olid ka huvitavamad. Selle aasta teadustelk oli see-eest avaram, isegi seenenäitus oli olemas, kuid atraktsioonid andsid natuke soovida.

Lehar tuli koos oma sõbraga ka mind vaatama. Kõigepealt tema vend Ranet leidis mind juhuslikult telgist, ajasin temaga natuke juttu ja rääkis, et saab varsti Lehariga korraks kokku. Ja siis Ranet ütleski Leharile, et ma olen raekoja platsil. Pärast esinemist olingi Lehari ja Kaareliga koos.

Um, siis, *khrm*, käisime alkoholipoes, nad ostsid õlut ja… then I had a beer too. Läksime Pirole, ühinesime Annaliisa (paralleelikas), Kärdi ja ühe tüübiga, kelle nime ma ei mäleta. Ning meiega oli veel üks teine Rauno. Annaliisa ja Kärt ei saanudki mu apelsinimaitselist Breezer’it juua.  : (

Mul oli üsna mitu tundi aega Aura veekeskuseni. Läksin sinna pool tundi enne kella 21’e, kuid juba varem lasti sisse. Aura veekeskuses oli see aasta palju mõnusam, kui eelmine aasta. Seal pakuti tasuta süüa ja juua, nt kringleid, puuvilju jne. Kõige parem aspekt Aura veekeskuses oli see, et kõigile jagati hommikumantleid, mis suuresti päästis mu päeva. Kuulmisaparaadid ei tohi märjaks saada, seega ujumise ajaks sain need tasku panna ja jätta narile. Ning kui tulin veest välja, sain need tagasi kõrva panna. Luksus!

Ühel momendil ma läksin liiga julgeks nende aparaatidega. Istusin mullivannis ja laskusin liiga madalale, et hästi palju vett pritsis aparaadile, mis hakkas veidraid hääli tegema ja vilisema. Kuivatasin kähku ära ja jätsin natukeseks ajaks kuivama, ning üsna pea oli see uuesti korras.

Pettumus oli see, et Tammest oli nii vähe inimesi võrreldes eelmise aastaga. Mina, koos Keio, Eero, Ailari ja Virxiga tegime “ketti” torust alla lastes. Põhimõtteliselt läksime kõik koos järjest. Ühel hetkel oli ma järjestuselt teine ja see oli veidike halb mõte, Keio lendas täie hooga mulle lõpus peale, et põlv ja selg hakkasid valutama. Nüüd selg ja põlv valutabki, põlv oli eile kahtlaselt paistes. Hästi äge oleks, kui põlvele tuleks nüüd sinikas. Lisaks sellele lõin pärast ilutulestikku jala tugevasti ära, et enamasti terve tänase päeva lonkasin nagu Davy Jones.

Jumal tänatud, et ujumise päev oli sätitud reedeks. Kui oleks olnud neljapäev, täpselt nagu eelmisel aastal, siis ma poleks mitte mingil juhul kooli jõudnud.

Kihvtid päikeseprillid.

Koomiline on see, et kui pikka aega pole midagi kirjutanud, siis uut sissekannet on raske alustada.
Kõigepealt alustaks sellega, et hinnete seis pärast teist veerandit võrreldes eelmise veerandiga on kõvasti parem. Viitesid ja neljasid on rohkem. :)
Viimase koolinädala kolmapäeval toimus mu klassiga väike jõulusööming Teaduspargis, Lõunakeskuse kõrval. See oli suht pettumus. 100 krooni eest praad, tee ja kringel. Ausalt öeldes ootasin midagi enamat.
Neljapäev oli üsna lõbus. Ajaloo tunnis vaatasime ühte kohta filmist “Häid jõule,” sest 45 minutiga ei jõua kogu filmi ära vaadata. Seega õps lasi filmil edasi kerida. Aga see jupp filmist, mida me nägime, oli väga hea ning äratas küll suurt huvi filmi vastu. Viimane tund sel päeval oli saksa keel, aga kuna suur enamik grupist on paralleelklassist; siis neil oli juhtumisi saksa keele tunni ajal proov tulevaseks jõulupeoks. Tunnis oligi meid ainult viis ja ma tegin ettepaneku, et jätame tunni ära. Õpetaja muidugi küsis, et kas on mingeid tunde pärast seda. Lõpuks ta lubaski kõigil ära minna peale ühe, Kenny.
Sama päeva õhtul oli jõulupidu, kus minagi esinesin. Meie tegime Nikit: Sa oled see, kes jääb. Kaks klassivenda tegid end naisteks, panid naisteriided selga, paruka pähe jne. :D Ma sain esinemiseks väga kihvtid prillid. Paljud inimesed ütlesid, et mulle sobisid need päikeseprillid.
Meie esinesime viimasena. Peab tõdema, et see oli üsna ebameeldiv, sest hirm esinemise ees üha suurenes ja suurenes. Aga lõpuks kui lavale läksime, siis hirm kadus. Mingil moel suutsin end vabalt tunda. Mul polnud muidu tegelikult üldse tantsuvõtted selged, ma tegin kõik eestantsivatelt tüdrukutelt maha. Kohati panin täitsa võssa, kuid sellest polnud midagi hullu. Vähemalt nalja sai. :D
Jõulud mööduvad kenasti ja vaikselt. Muidugi.. jõulusoovid ja muu on toredad; kuid mitte mingit jõulumeeleolu pole. Ma arvan, et pmst lume pärast. Mis jõulud need ilma lumeta on? :)
Eile oli jõulusööming sugulaste juures Ahjal. Täitsa tore oli, vahel sai kõvasti nalja. Täditütar Maria hammustas mind jälle. :D Mitte küll käest, küll aga õlast. Järgmine kord ma ei ürita ära näpata tema mandariini. Hambajälgi seekord ei jäänud.
Ma polnud Ahja sugulaste kodus pikka aega käinud. Minu mäletamist mööda käisin viimati seal augustis või nii. Siis oli seal suhteliselt suur korralagedus remondi pärast. Aga eile sattusin suure üllatuse osaliseks. Nende kodu on nüüd nii ilus, et lausa kadedaks ajab. Värvirikkad seinatapeedid; uus ja ilus mööbel jne. Väga mõnus. :)
Vahel olid sellised kahtlased momendid, et telekat vaadates ma ei suutnud kuidagi paigal olla. Millegipärast hakkas väga ebamugav, nagu hakkaksin hulluks minema. Siis tõusin diivanilt püsti ja läksin teiste teadmata paariks minutiks õue, värsket õhku hingama. Ja niimoodi lausa kolm korda. Õues seistes tekkis suur kihk kellegi hea sõbraga rääkida.
Küll aga mitte mingisuguse jõulumeeleoluta, õhtu lõppes kenasti. :)
Kusjuures, 10 000 külastust sai mul täis. ^^ Tegelikult, praeguseks on 10 300 külastust ligikaudu, but… you get that point.

Elektriseeritud õhupall.

Eilne päev rokkis, väga kõvasti. Osalesin pärast kooli Teadusfestivalil. Olin Teadustelgis alates kella 15.30-st kuni 20.40-ni.
Enne, kui eilse päevaga edasi lähen, on vaja sissejuhatust, et paremini mõistaksite.
Meie, kes valisid reaaltehnoloogia õppesuuna, ja sellest veel omakorda reaaltehnoloogia suuna (teine valik oli humanitaarvalikutega) ning meil on lisa tund, mida annab füüsika õpetaja Tanel Liira. Lemmikõpetaja hetkel, ta rokib! Esimeses tunnis ta pani ringi käima lehe, kuhu oli kirjutatud kolm kuupäeva: 12., 19. ja 26. september. Ning õpetaja käskis enda nime kirjutada enda poolt valitud kuupäevale. Alles siis, kui pooled kirjutasid enda nime ära; küsis keegi, et mis nendel kuupäevadel toimub. Ja õpetaja ütles, et vastaval kuupäeval, kuhu ennast kirjutasid, peab demonstreerima katset. Päris lahedad katsed olid, nt mitte Newtoni vedelik jne. Kuna ma ei suutnud mitte kuidagi polümeeri (või kirjutatakse polümer, see on igatahes plastmass-pulber), olin sunnitud teise katse valima. Ning suure hädaga sain teise katse valitud. Suhteliselt enda süü, et lükkasin edasi; kuid samas paistab, et ma polekski seda polümeeri/polümeri kusagilt saanud. Küsisin õpetajalt, kust seda osta saaks ning tema ei osanud öelda. Erich oli üritanud ka seda leida Tartus ehituspoodidest, kuid temagi ei leidnud. Googeldades leidsin lihtsa katse: õhupalli elektriseerumine. Kindlasti kõik (või paljud), et kui täispuhutud õhupalli vastu juukseid hõõruda, siis saab seda vastu seina või lakke kinnitada.
Mina aga demonstreerisin spetsiifiliselt seda, et panin kraanivee väga ilusti ja vaikselt käima, et tekiks ilus ja sujuv, katkemiseta veenireke. Ning hõõrusin täispuhutud õhupalli kõvasti vastu pead, ning tükk aega ja suunasin elektriseeritud õhupalli poole veenirekese lähedusse. Mis siis juhtus?
Tekkis staatiline elekter, õhupall tõmbas vett enda poole. Ja mida sujuvam veenireke, seda ilusam vaatepilt on.

Kolmapäeval, kui lisatund oli, õpetaja luges ette nimed, kes demonstreerivad katset neljapäeval ehk eile. Mina olin üks nende hulgast.
“Mida?” oli mu esimene reageering. Olin suhteliselt üllatunud. Olgugi, ma panin ennast kirja neljapäevaks, aga katse esitamise värk tuli ootamatult.
Lisaks sellele arutasin pärast tunde õpetajaga, et kuidas selle veenirega saab. Ometigi Teadustelgis pole mingisugust kraani. Leppisime kokku, et küll ma midagi välja mõtlen. Ta viskas omamoodi killu, et sul on terve tänane päev aega seda mõelda ja öö samuti. :D
Mul tulid peast läbi igasugused mõtted, kuidas probleemi lahedada. Tegin oma peas lausa ajurünnakut. Kõrred, voolik, pudelid, lehter jpm.
Õhtul ei tulnud midagi pähe, pärast kergejõustiku trenni olin väsinud. Hommikul ärkasin varem kui tavaliselt, ning lõpuks tuli mingisugune idee. Ning rakendasin selle, võtsin suure veepudeli ning paberist voltisin kokku mingisuguse terava otsiku ja kleepisin pudeli suu külge. Tegin sellest nagu terava-otsalise kannu. Pudeli suu on siiski lai, ning ilma tolle otsikuta ei oleks saanud. Pole küll just kõige uhkem, aga läbi vajaduse saab hakkama.

Tagasi eilse päeva juurde. Kusjuures, pärast kooli tuli mulle Kaia jälle vastu. :D Tundsin ta kaugelt tekli tõttu ära. Sama koht, erinev aeg. Ning ta tuli ka Teadustelgi juurde. :) Lisaks sellele tuli oli kohal ka üks tuttav, kellega tutvusin hiljuti (samuti filmifriik nagu minagi :) ) ning enda sugulane. Rohkem tuttavaid ei näinud. Aga demonstreerisin enda katset kaks korda. Pärast seda tõmbasin erk-rohelise vesti selga ning minu kätte usaldati kõige huvitavam atraktsioon – näpujälgede tegemine. :) Kokkuvõtlikult, teen keemias kasutatava kolvi küünla kohal tahmaseks, seejärel vajutatakse näpuga peale, et tahm külge jääks. Seejärel vajutatakse tahmane näpp kleeplindi kleepuvale poolele, et jälg jääb külge ning panen jälje peale paberi ning lõikan välja ja ongi valmis. :)
See ülesanne oli nii meeldiv. Kui Erich ütles, et on möödunud kaks tundi, siis minu arust näisid need kaks tundi pigem tunni ajana.
Üks eriti naljakas olukord oli, kui üks minust vanem poiss tuli minu juurde. Küsisin, et kas soovite sõrmejälge teha? Ta vastas jaatavalt. Tegin nii, nagu ülalpool seletasin. Andsin talle kätte, öeldes “Palun väga!”
Ta võttis selle, vaatas mulle otsa. Siis ütles suht ülbelt: “Mis ma sellega teen?”
“Jätate mälestuseks!” :)
“Ongi kõik vä?”
“Just.”
“Aa siis.”
Ning ta lahkus. :D Kui ta lahkus, siis ma muigasin natuke ning kaks läheduses seisvat tüdrukut muigasid samuti selle üle. :D
Need viis tundi möödusid neetult kiiresti, oleksin veel meelsasti teinud.

Aga see polnud kõik. Need, kes osalesid Teadusfestivalil, need said auhinna puhul käia eile Aura Veekeskuses, kus minagi käisin. Alates kella 21.30-st kuni 23.00-ni. Üks parimaid ujumisaegu üleüldse. Mega palju sai naerda. See hiigelsuur õhupall suures basseinis oli kihvt. Tegelikult, me olime pool tundi kauem kui lubatud. (A)
Sugulasest klassivenna Rauli vend Taavi viis mind ning Karstenit koju, aitäh neile. :)
Koju jõudsin umbes 23.45 ning rääkisin enda silmarõõmule enda päevast ning läksin pärast seda otsekohe magama. Olin meeletult väsinud. Hommikul oli väga raske ärgata.
Kui on kuidagi võimalik järgmisel aastal Teadlaste Ööst osa võtta, siis ma teen seda kohe kindlasti!
Lisaks sellele saime kõik Aura Veepargist ägedad helkurid. :) See on on nagu riba, nahkse helkuritaolise riide sees on metallitükk. Kui piisavalt painutada, tõmbub see kerra ning seda saab taas sirgeks tõmmata. Mõlemal pool on Euroopa lipp ning keskele on kirjutatud “Researcher´s Night 2007.”

Õp Sepaga on mul tegemist olnud eile ja tänagi, kuid ma ei hakka momendil sellest kirjutama. Muidu tüütan liiga pika sissekandega ära. Homseni.

Eiei, lõpetame selle sissekande siiski naljaga. Minu tänase päeva nael:
keemia tunnis kirjutasime vihikusse kontrolltöö küsimusi, mis toimub järgmisel nädalal. Esimesed kaks küsimust olid väga pikad. Kolmandaks küsimuseks oli “Üllatusküsimus?”
Ma küsisin: “Üllatusküsimus?”
Õpetaja seletas lähemalt selle kohta, kuid ei suuda täpsemalt meenutada, mida ta ütles.
Seejärel ütlesin:
“Kas te ikka teate, et ma vihkan üllatusi?” :D Klass naeris.