mustoa nuudlid.

Mõtlesin, et teeksin täna teistmoodi postituse. Mul tekkis ootamatult tahtmine kirjutada oma lemmik korea toidust:

짜장면 (jjajangmyun)
Inglisekeeli “black bean noodles”

emo_jajangmyun_mixed

Kuidas eesti keeles seda kutsuma peaks? Musta oa nuudlid? Mustuba nuudlid? Mustoa nuudlid? Jah, see viimane kõlab kõige paremini. On see toidunimetus ametlikult registreeritud? Tundub, et mitte. Nüüd igatahes on! Edasipidi hakkan seda kasutama. Mustoa nuudlid! JAH! *-*

Eelmise aasta viienädalase Lõuna-Korea suvekooli käigus proovisin omajagu erinevaid sööke, kuid see on vaieldamatult mu lemmik. Idee poolest kujutab see endast keedetud nuudleid, millele lisatakse mustoa kaste (milles sisalduvad ilmselt teisedki juurviljad). Seejärel segatakse nuudlid korralikult kastmega läbi, et nuudlid on täielikult kastmega koos. Valdav osa korea toitudest on vürtsikad, aga selle puhul on tegemist magusa einega, mida võikski lõpmatuseni süüa. Kui nüüd järele mõelda, siis mustoa kastme maitse meenutab vähesel määral praetud sibulaid, mis on maitse poolest pisut õrnmagusad.

Mustoa nuudlitest on olemas mitu erinevat vormi. Kõige traditsioonilisem on muidugi ülalkirjutatud roog, kuhu on lisatud kõigest kaste. Kuid seda on saadaval samuti näiteks mereandidega. Kusjuures, üks esimestest korea toitudest oligi mustoa nuudlid mereandide ja merekarpidega, sealhulgas samuti kalmaaridega. (Pilt selle lõigu all). Ning sellega oli see naljakas olukord. Pärast tükk aega söömist mainisin korealasest toanaabrile, et ma tahaksin kunagi süüa kalmaari. Ning ta vastas: “Aga sa just sõid. Mõni hetk tagasi…” :D

IMG_2155

Võite ette kujutada, kuidas ma hakkasin mustoa nuudleid jõhkralt igatsema tagasi Eestis olles. Nagu minu meeletust isust  vähe poleks, näen nii tihti korea filmides ja seriaalides, kuidas seda süüakse… Iga kord vajun kägarasse ja tunnen, kuidas lähen hulluks. Sest see on nii oivaline. Detsembris tulid Jungwoo ja Danbi külla, omalt poolt külaliskostiks mustoa nuudlid (ja Girls’ Generationi album Paparazzi, aga see selleks). Te ei kujuta ette, kui õnnelik olin, et sain seda nimelt üle poole aasta taas süüa. Kevade paiku saatis Danbi mulle paki, kus oli sees tema kirjutatud postkaart ja kaks pakki mustoa nuudleid. Mitmed mu sõbrad on kindlasti nüüdseks näinud korea filmi nimega “Castaway on the Moon,” kus merehädalisel tekkis meeletu isu mustoa nuudlite järele.

Aga siis… minu suureks meelerõõmuks tuli umbes juuni keskpaiku Jaapani Köögi Momosse müüki mustoa kiirnuudlid. Lõpuks! Te ei kujuta ette, kui kaua ma olin seda ootanud. Täpselt samasugused, mis olid seal “Castaway on the Moon”is. Ostsin esimese korraga vähemalt üheksa pakki ära neid mustoa kiirnuudleid.

SAMSUNG

Nüüd siit edasipidi tulebki väike õpetus.

  1. Kõigepealt tuleb nuudlid keevasse vette lisada ja keeta umbes 3-5 minutiks nii kaua, kuni need on pehmed. Ma isiklikult murran neid pooleks enne vette lisamist, siis on lihtsam neid hiljem kastmega segada. SAMSUNG
  2. Seni, kuni nuudlid keevad mulisevas vees, tee mustoa kastme valmis. Vala väiksesse kaussi/tassi kõik pulber, maitseained ja õli; lisa umbes 6-8 lusikatäit sooja/kuuma vett. Seejärel sega seda ohtralt. SAMSUNG
  3. Kui nuudlid on piisavalt pehmeks keedetud, kurna see ära ja vala nuudlid kaussi. SAMSUNG
  4. Sega veelkord korralikult kastet ning seejärel vala nuudlitele mustoa kaste peale.SAMSUNG
  5. Lõpetuseks, sega nuudleid korralikult, et need oleksid üleni kastmega koos. ^^SAMSUNG

Ning ongi valmis ja saate oma magusat einet süüa. :)

Aga kui lugejal on aega ning sooviks vahelduseks proovida midagi uut, külastage kindlasti Momot ja proovige see ära! Ning isegi, kui see ei paku huvi, leiab Momost veel muudki põnevat. Igaks juhuks mainin samuti, et kui liigute Momosse neid ostma, siis müüjad ei pruugi seda teada kui mustoa nuudlite nime all. Ehk piisab, kui ütlete “chapagetti?” Pole kindel. Igal juhul kui näete riiulis seda pakki, mida ülal näitasin, siis tegemist ongi selle õige asjaga. :3

Advertisements

kurioossum ja sõnatus.

Kurioossumi seeria turu peal müües:

  • Klient soovis ühe kilo kurke. Samal ajal, kui panin kurki kilekotti, osutas ta näpuga ühe kurgi suunas, mille peal oli kuivanud muld ja küsis: “Kas see on hallitus?” Kui klient ei suuda vahet teha mullal ja hallitusel, siis ma olen pisut mures.
  • Paar päeva pärast eelmist intsidenti tuli klient meie leti juurde ja uuris hetke meie kurke. “Need kurgid on natuke mullased, ma ei taha neid,” ning jalutas minema. Vastasin seepeale: “Kõik kasvab ju mulla sees..” Niikuinii pestakse kurgid enne söömist puhtaks.
  • Lühemat kasvu vanem proua jõllitab umbes 10-15 sekundit küüslauku, pomiseb omaette: “Liiga värske…” ja kõnnib minema. ???
  • Maasikate sorteerimine hooaja lõpus oli närvesööv ja intensiivne tegevus. Eriti kui kliendid ostavad maasikaid kiiremini, kui ma jõuan neid hallitanud maasikatest puhtaks teha. Aga maasikakastide sorteerimise ajal tolknes mu peas üks põhimõte. Teate küll kuulsat tsitaati “Predatori” filmist? “If it bleeds, we can kill it.” Peaaegu sama asja saab maasikakastide sorteerimise kohta öelda. “If it can be eaten, we can sell it.”
  • Klient soovis osta pool kilo rohelisi maasikatomateid. Arvates, et kuulsin valesti, küsisin igaks juhuks uuesti üle: “Kollaseid?” Klient siiski kinnitas, et rohelisi, aga osutas näpuga hoopis pruunide tomatite suunas. Klient oli vist värvipime.

SAMSUNG

  • Tuvide söötmine hernestega, et nad koguneksid ühte kohta, ja seejärel veega pritsimine ei kulu kunagi ära. Tuvid vajavad korralikku pesemist.
  • Tuvid järgivad vist tsüklit. Ühed ja samad tuvid tulevad iga päev kella 1-2 paiku meie leti juurde. Üks tuvi jääb eriti selgelt meelde, kelle seljast osutub üks sulg väljapoole.
  • Klient küsis üks päev: “Miks till on nii vajunud?”
  • Esitasin Tiidule väljakutse: ta peab ühe kibeda pipra ära sööma vähem kui minuti jooksul. Ta tegi selle läbi. Paar tundi hiljem järgnenud uuel katsel üritas ta sama asja teha poole minutiga, kuid see kukkus läbi.
  • Praktiliselt iga päev kõnnib turul mööda klient, kes hoiab oma käes pisikest toakoera. Streak on vähemalt üle 20 nüüdseks. Sellised pisikesed chihuahuad ja terjerid.
  • Tavaliselt me ei vaata tööpäeva ajal, mitu kraadi sooja on. See pole vajalik. Sest praktiliselt iga päev käib turul üks vanem sportliku kehaehitusega mees, kellel ulatuvad õlgadeni hallid juuksed ja ta liikleb alati jalgrattaga. Kui tal pole särki seljas, siis ilm on soe. Vastasel juhul, kui särk on seljas (harvadel juhtudel), siis ilmaga on nirud lood. Selle mehe eksistentsi tõttu kaotab kraadiklaas igasuguse tähtsuse ära. Karm reaalsus vot mis.

ilma elektrita.

Jõudsin just Räpina ja naudin paari päeva pikkust puhkust töölt. Praktiliselt jaanipäevast saadik olen iga päev siiani tööd teinud keskturul.

Müük edeneb hästi. Ei ole kurta nagu otseselt. Aga natuke väsitavalt mõjub, kui iga päev töötada kella kaheksast kuni viieni õhtul, sealhulgas samuti nädalavahetustel. Mul on kadunud igasugune ajataju ära. Ma ei suuda enam vahet teha esmaspäeval ega laupäeval. Samas see pole tegelikult midagi uut minu jaoks, see on enam-vähem iga aasta nii olnud. Vahe on selles, et nüüd jõuavad need mõtted minu peast välja.

Ülesärkamine ja hommikud kipuvad olema unised, aga kui turumutid hakkavad minu peale tormi jooksma umbes kella 10 paiku, ärkan korralikult üles. Iga päev töötamine pole raske. Pigem ei taju enam nädalapäevi ära. Justkui poleks olemas esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva, neljapäeva, reedet, laupäeva ja pühapäeva. Aga pole hullu ka, aeg möödub marukiiresti ja seda ma tahangi. Ma pole kunagi vist soovinud varem nii tugevasti, et suvi saaks võimalikult kiiresti läbi.

“Poiss kas sa oled armunud :D”

Rauno: “Kuule ma olen kaks aastat juba armunud :3”

Eelmise nädala reedel oli Tallinnas elektririke. Ma ei tea, kui ulatuslik see oli, aga selle tulemusena kärssas meie kortermajas elektrikaabel läbi. Et terve kortermaja oli vooluta. Ilmselgelt nädalavahetusel ei tehta tööd ja vaatama oli võimalik tulla alles esmaspäeval. Meie kortermaja oli neli päeva järjest elektrita. Aga minu jaoks mõjus see tegelikult natuke värskendavalt.

Jõudsin korralikult välja puhata. Ilma naljata, reedel pärast tööd vajusin poole kuue paiku õhtul voodisse ja magasin laupäeva hommikuni välja. Avastasin samuti, et isegi ilma elektrita on mul nii palju asju, mida teha. Jõudsin lõpuks valmis kirjutada kirja korea keele õpetajale. Esialgu mustandi põhjal arvasin, et see tuleb pooleteise lehekülje pikkune. Kaks lehekülge kõige rohkem. Aga tuli hoopis kolm lehekülge:

SAMSUNG

guugle tränsleitige seda, vot

Kirjutamine võttis kaks õhtut aega. Ühel mustandi tegemine ja teisel puhtand. Minu kirjutatut valgustas laua peal kuus küünalt, mis kaugelt vaadates meenutas justkui nõiamoori kapialust. Aga muuhulgas lugesin korea novelli “Please Look After Mother.” Laupäeva öösel keetsin endale ramyuni nuudlisuppi. Õnneks gaas töötas. Korea stiilis pott pliidile. Doori avaldas mulle väikse salaretsepti, kuidas nuudlisuppi saab paremini teha ja tegin nii, kuidas ta õpetas. Ning lõpuks, kui see valmis oli, tõstsin selle köögilauale. Nuudlisupi kõrval oli väike taldrik kimchiga. Minu õhtusööki ilustas küünlavalgus. Ma hindasin seda õhtusööki rohkem kui tavaliselt. Hakkasin mõtlema paratamatult sellele, kuidas ma peaks rohkem aega pühendama söömiseks… üldiselt samal ajal arvutist seriaali või filmi vaadates kipungi sööma. Seda peaks kindlasti vähendama, kuid samas sellele ongi kaasa aidanud kiire igapäevaelu tempo.

hullu pardi lubadus.

Miskipärast ei jõudnud kohe selleni, et pajatada Jungwoo ja Danbi külaskäigust detsembris. Siis tuli vaheaeg, aga ei leidnud enda jaoks õiget momenti alustada kirjutamist, jaanuar lendas mööda õppimise tähe all ning kui nendega sain ühele poole, tuli juba järgmine korealane, Minji, külla.

Kõigepealt jätkaks sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi.

Jungwoo ja Danbi külaskäik oli nagu unenägu ja see aeg möödus meeletult kiiresti. Vaatan aeg-ajalt pilte koos oldud ajast ja naeratan endamisi. Jungwooga olime ühel meelel, kuivõrd meie koosviibimine meenutas suvekooli, vaatamata sellele, et samal ajal näpistab õues rõskelt jäine külm.

Mõni postitus tagasi kirjutasin, mida me teeme ja kuhu ma neid viin. Praktiliselt nii oligi sõna-sõnalt, kui mõningad muutused välja arvata. Tsiteerin üle-eelmist postitust:

Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis  (raekojaplatsi jõuluturul). Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel.

Pildid räägivad ehk iseenda eest.

15998_261331993993102_1383063829_n

SAMSUNG

Näljased ja ilusad.

IMG_0899

Kusjuures… ma olen ilmselt üks viimaseid inimesi, keda võiks iseloomustada sõnaga “patriootlik” ning mu sõbrad kindlasti nõustuvad sellega. Aga kui tegin neile esimesel õhtul tuuri Vanalinnas, siis tekkis ometi endas uhke tunne ja et meil on tõesti, mida näidata ja mille üle uhke olla. See lõi välja eriti tugevalt siis, kui ma rääkisin laulvast revolutsioonist ning näitasin sellekohaseid videosid. Jõulude paiku õhtusel kellajal vanalinnas ringi liikuda on tõesti väga ilus. Jõuluturg raekojaplatsil tekitas eriti maagilise ja sooja jõulutunde. Soojuse osas võib-olla aitas glögi natuke kaasa, aga see selleks. :D

Naljakas oli sealhulgas see, kuivõrd hämmingus olid need kaks korealast. :D Kui nad nägid jõuluturgu, vaateplatvormi Vanalinna ülemises osas või sinist lasterongi mööda tuhisemas tänavatel, siis nad ahhetasid kooris: “Whoaaaa!” Danbi läks eriti hüppesse, kui ta nägi seda sinist lasterongi. ∩_∩

Ema helistas esimese päeva õhtul mulle, et uurida, kas mu sõbrad jõudsid kenasti Eestisse. Ükskõik, mida ma emale ka vastasin, Jungwoo üritas kõike minu öeldut jäljendada. Teate küll, kuidas need väikesed lapsed teevad, kui nad imiteerivad kõike, mida täiskasvanud teevad. :’D

IMG_0886

Teletorni esmakordsest külastamisest oli möödas rohkem kui 16 aastat, seetõttu mõjus selle külastamine eriti nostalgiliselt. Mäletan hägusalt tolleaegset fuajeed.. Väga palju on muutunud selle aja jooksul.

SAMSUNG

Danbi kirjutas tahvlile korea keeles “Tallinn,” südamekesed kõrval. Jungwoo kirjutas ülevale paremale nurka: “Jungwoo, Danbi ja Rauno tulid siia.” Janeki kohta puuduvad õnneks teadmised.

Aga me läksime laupäeval sinna just siis, kui torni ümbritses udupilv. Ausalt, me ei näinud eriti kaugele. Aga nagu sellest vähe poleks, pärast torni juurest lahkumist läks taevas paari minuti jooksul selgeks. Seda on näha ka alumisel pildil. Me tukastasime isegi 5-10 minutit teletornis ja sellest ei piisanud. ㅎ.ㅎIMG_0938

Käisime Gotsus söömas. Omanik tuli ka piiluma ja ajasime paar minutit juttu. Ta tõi külaliste puhul isegi ekstra portsu riisi. Sööming oli mõnus. ^^
IMG_1086

Vaatasime mitu korea filmi. Kõige uuema “Running Man”i episoodi. Eesti filmi “Klass.” Mu lemmikseriaali “White Christmas”i paar esimest episoodi. Mängisime natuke. Minu ja Jungwoo vahel oli väike lumesõda. Veetsime koos aega ja muljetasime rummikoola/õlu kõrval pidevalt suvekoolist ja muudest asjadest. Jungwoo ja Danbi polnud kunagi rummikoolat joonud varem. Oleks te ainult näinud Jungwoo nägu, kui ma segasin esimesed joogid kokku. Ta oli metsikult hämmingus, et suured silmad peas ja suu põrandani vajunud. Nagu oleks Jeesuse teist tulekut näinud.  ^ㅅ^

SAMSUNG

[10.12.2012 3:28:53] Rauno: Danbi mängib GTA 4 praegu :D
[10.12.2012 3:29:04] Rauno: me Jungwooga vaatame, kuidas tüdruk mängib, haha
[10.12.2012 3:29:12] Rauno: she kills so many peole!! D:

Ilma naljata, Danbi tappis mängus rohkem inimesi kui mina ja Jungwoo kahepeale kokku. Ta tunnistas seda ise ka hiljem: “I am a VIOLENT GIRL.” Nagu Henrik ütles kunagi mulle.. probleemi ülestunnistamine on esimene samm lahenduse suunas. Haha. ^^

560957_389651467784655_1984392940_n

IMG_1116

Kristi oli samuti meiega Gotsus ja Hellas Hundis. :)

SAMSUNG

Jungwoo soojendab oma varbaid enne lennukile minekut.

Kõigest muidugi ei jõua kirjutada, aga ausalt.. see oli nii ilus nädalavahetus. Teada tuntud värk, kuidas aeg jookseb meeletult kiiresti. Lõpuks jõudis kätte ka aeg, kui nad pidid lahkuma. Pärast nende lahkumist ma ei osanud kuidagi olla. Ei osanud midagi teha. Äkitselt hakkas nii igav.

kaamlite agoonia.

Jeesus, kuidas aeg lendab. Terve november selja taga.

Ma ootan innuga juba järgmise aasta PÖFFi. Vaatasingi kusjuures kõik üheksa Lõuna-Korea filmi ära ning see oli seda väärt. Kõige rohkem nendest filmidest meeldis “The Thieves,” aga esimesel seansil polnud subtiitreid ega tulnud ka. Ma riskisin, jäin filmi edasi vaatama ja sain enda üllatuseks rohkem kui pooltest dialoogidest aru. Peavalu tekitasid vahepeal jaapani- ja hiinakeelsed dialoogid. Aga juba selles mõttes oli üliäge elamus ja film ise võrratult hea.

Kõige parem oli koguni see, et sain lahti kahest minu kõrval istuvast ülitüütust tibist, kes lobisesid terve filmi alguse, kuni saalis pandi tuled põlema ja preili tuli meile ütlema, et subtiitreid ei tule ja võib piletiraha tagasi küsida või pileti teise seansi vastu vahetada. Pärast seda oligi käputäis inimesi saali jäänud. Aga “The Thieves” meeldis mulle koguni nii väga, et käisin seda teist korda vaatamas, kuhu tirisin Anette kaasa, vaatamata sellele, et ta oli natuke vastumeelne seoses koolitöödega. Pärast seanssi oli ta aga üsna elevil. Vähemalt pühkis suust ära halva maigu, mille oli “Breaking Dawni” teine osa jätnud. ^^

Rauno says:
romantiline küünlavalgus
Mihkel says:
Kellel sünnipäev?
Rauno says:
mitte kellelgi
Mihkel says:
Minu pilt ripub kusagil?
Rauno says:
jup

Appi, kui elevil ma olen. Sõnadega seda ei kirjelda enam lihtsalt. Juba homme tulevad Jungwoo ja Danbi mulle külla. Juba homme kl 11 on nad Tallinna lennujaamas. Lähen neile lennujaama vastu. Mustade uste taga seisan sildiga, kuhu on suurelt ja korea keeles kirjutatult: “환영해~ 정우 & 단비!! =^.^=

OU MAI GAD!

OU MAI GAD! :3

Ma olen juba paljud asjad valmis mõelnud, mida me teeme. Teletorn. Vanalinn. Vabaduse väljak. Jõuluturg raekojaplatsil. Uisutamine Harjumäel. Glögi/hõõgvein Kehrwiederis. Shotid Nooruses. Šoppamine Rocca al Mares või Kristiines. Nad tulevad mu kööki terroriseerima ehk siis teeme korea toitu ja nad õpetavad ka mind tegema. Esmaspäeval viin nad Tallinna Ülikooli, kus toimub jõuluturg. Jungwoo ja Danbi ütlesid, et nad tahavad näha Eesti filmi. Tõenäoliselt lükkan “Klassi” käima, kuid see pole veel täiesti kindel. Nagu Kaia ütles kogu selle krempli kohta – nagu perfektne deito. :3

Kogu see aeg homsest kuni teisipäevani, mil nad ära lähevad, saab olema fantastiline. Ma ei tea, kas ma täna öösel magada suudan.. ma olen liiga elevil kõigest. *-*

Jungwoo õrritas mind juba selle pildiga, mille tõttu ma oleks peaaegu ära minestanud:

1354830786959

Kui keegi taipab ära, mis asi see pildil peaks, siis minu poolt sügav austus sellele inimesele. ^^ Muidu rääkimata veel ka sellest, et ta õrritas hiljuti veel Paparazzi albumiga… Ou mai gad…

Heheh, naljakas küll juba, kui palju inimesi on minu korterist viimase kuu jooksul läbi hüpanud. Mihkel, Triinu, Tija jäid pärast Miyako sünnipäeva ööseks mõned nädalad tagasi. Täiesti metsas, kuidas ma luksusin sel öösel pool tundi järjest. Hommikul ärkasid nad “two camels in a tiny car” video peale üles. Tija tõusis silmapilkselt istukile, Mihkel tõmbas teki üle pea ja Triinu põgenes teise tuppa. Kõigepealt torupillid, nüüd möirgavad kaamlid. Kui Mihkel rääkis enne, et torupillid ja kaamlid on täiega cool, siis nüüd ta vihkab neid. Ei tea küll miks… :’D

Mihkel says: no tra need kaamlid.

No WTF.

Miks nad sellist häält teevad krt :D

Kaia on kaks korda läbi hüpanud. Siis eelmisel reedel oli filmiõhtu, kus oli paras animeseltskond koos, kuid vaatasime Lõuna-Korea filme. Täna õhtul tuleb juba järgmine filmiõhtu. ^^

Terve selle nädala alguse kirjutasin jõulukaarte korealasest sõpradele. Üheksa postkaarti äärest ääreni täis kirjutatud. Vahepeal oli koguni nii palju asju, mida oleks tahtnud kirja panna. Tegelikult ma lubasin postkaardid saata juba oktoobris, kuid ma ei tea, miks ma jõudsin selleni alles nüüd. Tundus, et nüüd on see õige “moment” ja meeleolu, et kirjutama hakata. Nüüd nad saavadki lubatud postkaardid koos jõulusoovidega. ^^

A9aKumsCMAAYuxI.jpg large

taevast alla sadanud muffinid.

Eelmise nädala alguses oli mu sünnipäev. Tegelikkuses ma ei hooli suurt enam oma sünnipäevast. Hea meelega pigem varjaks end kuskil sügavas koopas ja magaks terve päeva maha. Ma tegelikult ei tea, miks ma sellest siia kirjutan.

Janika says: miks sa oma sünnipäeva ei pea enam? :(

Pean tunnistama, et isegi kui ma üritan oma sünnipäeva saladuses hoida ja eitada selle olemasolu (üritasin Henrikule selgeks teha, et kukkusin taevast), leidub ikka inimesi, kes läbi kõige kiuste uurivad ja puurivad mu sünnipäeva välja. Anette oli üks neist järeleandmatutest, kes magas mu sünnipäeva eelmisel aastal maha ja hakkas juba suvel uurima vaikselt sünnipäeva kohta. Aga ta tegi mu sünnipäeva kindlasti väga meeldejäävaks. Sünnipäeva hommikul umbes pool 10 lendas ta ukse taha suure korvitäie muffinite, lastešampuse ja kallistusega. ^^ Ühel muffinil oli isegi Totoro peal. Süda hüppas rõõmust lakke iga kord, kui mugisin neid muffineid. :3 Sellistel asjadel on minu silmis mitu korda suurem väärtus kui 300 tuimalt kirjutatud sünnipäevaõnnitlust facebooki seinal.  :)

Kindlasti sooviks ka ära mainida, et esmaspäeva õhtul käisin Anette, Hannese ja Makaga uut James Bondi filmi vaatamas. Hannes tegi sünnipäeva puhul kinopileti välja. ^^

Eelmise nädala keskel tekkis mul ootamatult isu ja otsustasin, et hakkan tegema kimbapi korea keele tunniks. Juba neljapäeva õhtul tegin ettevalmistused ja reede hommikul sai kimbap valmis. Kimbapi sisse läks keeduvorst, juust, paprika, redis ja porgand. Praktiliselt sama, mida ma tegin soolaleivapeo puhul. Tunni lõpus üllatasin oma korea keele kursusekaaslasi. Nad laulsid mulle isegi korea keeles sünnipäevalaulu. :’) Sõime kõhud täis ja ajasime lihtsalt juttu. =^.^=

Jah, tõepoolest pole vaja üldse palju, et õnnelikuna tunda. ^ㅅ^

kes ütles, et ma kardan emmesid?

Vahepeal lasin endale ID-kaardi teha. Oli ka viimane aeg. Viimase kuue aasta jooksul ma ei näinud tungivat vajadust seda taotleda ja suure osa asjadest sain juhiloa kaudu teha, mis vaja. Nüüdseks olen koopast välja roninud. Esimesel päeval, mil sain lõpuks uue ja läikiva ID-kaardi kätte, oli mul nii imelikult ja rõvedalt tsiviliseeritud tunne. Rääkimata veel sellest, et ma olen selle peal nii kurja näoga.

Eelmise nädala teisipäeval oli mul taas põhjust valge ülikond selga tõmmata ja sammud seada Estonia poole. Käisin Noore Balleti Fouetté iga-aastasel balletigalal, kus esines Tija. Sellega seoses ka minu esimene kogemus balletiga oli eelmise aasta oktoobris, kui käisin Tijaga balletti vaatamas, millel polnud kindlat süžeed ja näidati erinevaid juppe. Tookord polnud mul erilisi kokkupuuteid balletiga ja elamus oli päris äge. Seekordne balletikülastus tuletas taas meelde, et väikesed asjad, millest ei oota suurt midagi, suudavad väga hästi üllatada.

Muidugi, väga põnev oli ka Tijat suurel laval tantsimas näha. Kohe teine tera ja andis balletigalale väärtust juurde minu silmis. Kuigi pilet oli üpris kallis (soodushinnaga neid ei müüdud, päh), oli see oma raha igati väärt. Kindlasti ei kahetse Estonias käimist ja see oli suurepärane vaheldus ka kinole, mida ma külastan ju nii tihti.

Pärast balletigalat käisin Tija, tema ema ja Sonjaga söömas ühes Hiina restoranis Kuldses Draakonis, mida ma olen tahtnud külastada juba viimased pool aastat. Kõike seda sellepärast, sest Tija on promonud oma lemmikrestorani tihti. Ahjaa, Tija komistas, kui ta nägi, et ma olin ülikonnas kohale tulnud. :D

Selle õhtuga tõestasin samuti, et ma ei karda emmesid! Täiesti alusetu süüdistus ja alatu laim!

Eelmise nädala keskel oleksin äärepealt haigeks jäänud. Enesetunne oli nii kohutav, söögiisu polnud, pea lõhkus korralikult ja külmavärinad käisid läbi. Kuid suutsin suure vaevaga koolis kohal käia, et eksamid ära teha. Arvutigraafika eksam kestis koguni kolm ja pool tundi järjest, ning sain selle kursuse eest hinde A. Kirjutaks samuti veel, et arvutigraafika kursuse raames pidime tegema iseseisvaid töid täiesti vabalt valitud teemadel. Üheks neist oli fotomanipulatsioon:

Selle pildiga jõudsin ka ühele järeldusele… Kui tüdrukud leiavad, et pilt Tallinna vanalinna laamendavast Godzillast on nunnu, siis siin on midagi tõsiselt väga mäda… Ülalolev pilt vajaks tegelikult tõsist lihvi, aga iseseisvad tööd said kiiruga tehtud, sest tähtaeg kukkus.

Mul algas esmaspäeval kahenädalane tarkvaratehnika suvepraktika. Põhimõtteliselt siis mina sain oma grupiga ülesandeks infokioski. Tegemist on puutetundliku ekraaniga, kus saad ligi informatsioonile, mis puudutab ülikooli. KKK, tunniplaan, uudised, õppejõudude vastuvõtuajad ja kõik muu, mis aitaks esimese semestri tudengitel kiiresti vastused leida. Õppejõud on alati kurtnud, kuidas sügissemestri esimetel nädalatel on ukse taga pikad järjekorrad.

Minu ülesandeks on põhiliselt disain, samuti dokumenteerin ma kõike, mida me teeme. Õigemini grupiliider peaks dokumenteerimisega tegelema. Esmaspäeval mõni pool tundi enne praktika lõppu üritas ta blogisse üles kirjutada, mida me olime selle päeva jooksul teinud. Ma vaatasin seda kõrvalt ja… suutsin kõige rohkem vastu pidada kaks-kolm minutit, siis lükkasin ta arvutist eemale ja ütlesin: “Ma teen parem ise seda.” :D Tegelikult on praktika seni olnud väga äge, kuid lihtsalt väga väsitav. Peame koolis olema iga päev kell 9-16.

Oh issand, kuidas juba pool praktikast on läbi.. aeg läheb ikka meeletult kiiresti. Praktika esimene päev oli justkui alles… eile.. Nagu ma kirjutasin täna praktika blogisse kokkuvõtvalt selle nädala progressist: “Õunad, mustikad, maasikad ja pohlad on korjatud. Varsti hakkame moosi tegema.”

Teisipäeval tuli Kaia külla. Tal oli kolmapäeval eksam Kumus ning jäi ööseks. Soolaleivale ta ju ei saanud tulla, seega nägi nüüd mu korteri ära. Tundub, et talle väga meeldis urg, kus ma pesitsen. Niipea, kui ta Tallinna jõudis, läksime Sushimoni ning ta tegi mulle privaatsoolaleiva puhul välja.

Ja teate mis? Me sattusime Sushimoni lihtsalt nii ideaalsel ajal. Seal näidati Totoro filmi. Nägime samuti kaks parimat stseeni ära – kui Totorot esimest korda näidati magamas ja kuulus bussipeatuse stseen. Pisarad tulid lihtsalt silma seda kõike vaadates ning Kaia pani ka mu rõõmupisaraid tähele. Õhtul ühines meie privaatsoolaleivakaga Random-chan. Oleks te vaid näinud Random-chani nägu, kui ta kuulis mu uut telefonihelinat… :’D Koguni kaks korda!

Aurelia says:

  • hei kuule mu buss on 4:34 Hiiul

  • ja Vabakale jõuab väidetavalt 5:01

  • aga praegu on tipptund

  • lihtsalt igaksjuhuks mainin, et võid rahuliku tempoga teha ja vabalt mingi 5-10 min hiljem tulla

  • isegi kui jõuan õigeaegselt, siis eelmine kord ootasid niikuinii sina minu järele

Rauno says:

  • olgu, ma pesen siis nõud ära :D

Ja kohale jõudsingi 17:11… Üleeile sain kokku Aurelia ja Lauraga. Kohtumiskohaks oli traditsiooniliselt taas Kompressor, kus me oleme alati kartulipalle söönud. Neid nägusid oli tore üle pika aja näha. Aurelia rääkis üsna pikalt oma põnevast (ja ohtlikust) Maroko reisist. Lühidalt: kui te olete naissoost, siis ärge jumala eest minge Marokosse üksinda. Ja kohe kindlasti peaks teil veel kaasas olema meessoost inimene.

Sel õhtul vaatasin esimest korda selle hooaja jalgpalli – kaks mängu järjest. Mul oli mingi hetk isegi piinlik, et Laura teadis jalgpallist mitu korda rohkem kui mina… Esitasin Aureliale väljakutse, kas me suudame Lauralt näpata friikartuleid samal ajal, kui tema tähelepanu on pööratud telekaekraanile. Esimesel korral niisama, teisel korral kastmega. Siis said need otsa…

Mitmed näod tahaksin kindlasti veel lähiajal ära näha, siis on süda rahul. Kairega saan kokku järgmise nädala keskel. Väga kiireks läheb.