tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

Advertisements

Literally scattered.

Käisin vahepeal juuksuris. Jah, suvel on raske lõngus olla. Aga positiivne on nüüd veel see, et ma olen nüüd veelgi kuumem kui suvi seni on olnud. Inimesed on tõepoolest imelikud. Ühed on kommenteerinud mu soengu kohta, et ma näen nüüd inimese moodi välja ja samas teised väidavad vastupidist, et näen rohkem välja nagu marslane.

Esmaabikoolitus ikkagi toimus ja see oli jube & vahva. Esimesed kaks tundi räägiti haigustest, nende sümptomitest nagu näiteks epilepsia korral ning ma ei talu selliseid loenguid. Kui mõõt täis sai, tõusin püsti ja ütlesin, et pean korraks väljas ära käima. Õues viskasin end kohe muru peale ja lebotasin seal viis minutit. Kui ma seda poleks teinud, siis ma oleksin minestanud. Hommikusöök? Check! Jõin piparmündi teed ja sõin kolm võileiba ja kiirnuudleid. Hiljem tundsin veel, kuidas hakkab järk-järgult halvemaks minema ja nagu õpetaja ütles enne: “Pane jalad laua peale, kui hakkab halb” ning täpselt nii tegingi. Muidugi, niimoodi näeb väga kickass välja, aga tervis ennekõike. Et te teaks, ma juba põhikoolis ei talunud neid videosid suitsetamise ja narkootikumid kohta, et mis tagajärjed nendel on ja kuidas see organismile mõjub jne. Hiljem läks lõbusamaks, kui igaüks pidi elustamist tegema ja nn “muinasjuttu” rääkima, et mida kannatanu puhul teha. Ei tea, kas viga oli minus või teistes, kuid teised rääkisid pidevalt, et seal hakkas järjest palavamaks minema. Kui mänguasjaga tegelesime, siis oli minu meelest seal paras temperatuur. Dunno, inimesed on imelikud.

12. juulil, ehk siis pühapäeval plaanisin Tartu minna. Inimesed on ikka nii imelikud. Hommikul räägin, et lähen Tartu ning kui bussijaamas ootan, helistatakse ja öeldakse viimasel hetkel, et tule kohe tagasi. Kurat, niimoodi tillist tõmbamine ajas ikka väga vihale. Niivõrd kohe, et viskasin telefoni vastu elutoa põrandat pilbasteks. Pole äärmist huvi selle üle, kas telefon töötab või mitte. Samamoodi ei paku huvi ka Viljandi folkfestival ja üldlaulupidu jättis ka täiesti külmaks, samas mida te ootasite tulihingelisest Jaapani fännist? Ja ma keeldun ka telefonit kasutamast. Ülehomsest saab kaks nädalat täis ilma telefonita. Isiklik rekord.

Sain mingi päev Tartus ära käidud küll jah. Devastator-i munanditest sangpommide nimel, ma tunnistan, et mulle meeldis “Transformers 2: Revenge of the Fallen.” Ma ei ootanud sellelt mitte midagi muud, kui täiesti mindblowing action-it. Action tundus mõnevõrra parem kui esimeses osas, kuid ülejäänu võib maha kanda. Nõustun Ralfiga, et Sideswipe oleks võidud rohkem näidada. See, kuidas ta rokkis filmi alguses, oli kickass – vuhises ekraanist täiel kiirusel mööda ja lõikas deception-ist auto pooleks oma mõõgataolise relvaga.. aegluubis. Ahjaa, mu Cinamoni klubikaart on siiani Lehari käes. :T

Ralfi ajendil, nagu tegi ta blogi puhul, hakkasin ajaga kaasas käima – liitusin Twitter-iga! Uurisin välja, et isegi (!) Britney Spears kasutab seda, mis on iseenesest muidugi väga positiiiivne. Paljud stsenaristid, muusikud ja näitlejad kasutavad seda. Näiteks “Sõbrad” seriaalist tuntud Matthew Perry säutsumisi on väga muhe lugeda. Siinkohal tsiteerin Sopranot: “See on kõigest aja küsimus, millal te kõik sinna tulete. ;) ) Minu säutsumisi saate lugeda siit.

verine Mary

Nüüd saab lõpuks üle tüki aja blogisse kirjutada. Uues elukohas pole Internetti ja olen mõistnud, et ilma Internetita on tõepoolest palju parem elada (vähemalt niikaua, kuni mul on olemas filmid, seriaalid ja anime-d, mida vaadata ning sellest mul väheks ei jää), kuid sel juhul saavad kannatada suhted lähedaste inimestega. On tunda, kuidas ma olen üsna paljude inimestega kaugemaks jäänud ja viimaste nädalate jooksul on peas ringi tiirlenud küsimus, mille esitas samuti Zack “Final Fantasy VII-s” : “We’re friends, right?” Internetti satun nädalavahetustel, mil olen Räpinas ja koolis ehk satun vahetundide ajal arvuti taha. Põhimõtteliselt see, mis Maris kuskil talve lõpus enda blogisse kirja pani, on tõene, et peaaegu mitte kedagi ei huvita, kus sa oled või mis sinuga juhtunud on, kuni neil on sind vaja.

Paar nädalat tagasi olid Tartus mingid tudengite päevad ja Lehar helistas esmaspäeva õhtul, et kas viitsin välja minna. Igasuguseid veidraid elukaid sai selle õhtu jooksul näha: Ursulat, Johannat, Mini-Me-d (Rauno), Mirelli & Martat, Siimot, Mariellet, Enelinit & Ingridit ja teisigi. Sain lõpuks ära proovida Tšehhi õlu Bud-i, mis oli Lehari lemmikõlu ja see oli üllatavalt hea. Olime Pirol, McDonalds’is täitsime kõhud peaaegu sulgemise ajal, raekoja platsil, kuskil suures pommiaugus keset Tartut, Krooksus jne. Kella 4 ajal öösel olime ühes pubis Botaanikaaia lähedal ja üritasime 75 kr kokku saada, et kolm õlut ühe hinna eest osta. Aga mina… ma parem tsiteerin Siimot: “Kõik on mingi hullult pinges, et raha kokku saada, aga see siin tõmbab järsku 100 kr rahulikult välja!” Aga see pubi lõpetas õlu müümise täpselt kell 4 ja me jäime kõigest 6 minutit hiljaks. : (

Igatahes, ma pole eales nii kaua kooli ajal väljas olnud ja jõudsin koju kell 5 öösel. Pole mingi ime, et terve usuõpetuse tunni ja ülejäänud paar tundi magasin. Leharil ja teistel elukatel vedas, kel oli eksamiperiood – nad ei pidanud kella 8-ks kooli minema, aga vähemalt Marielle oli ka meiega peaaegu sama kaua väljas ja ta mõistab, mida ma tundsin.  : ))

Eelmise nädala esmaspäeval sain Lehari ja Mini-Me-ga taas kokku ja olime peamiselt Pirol. Ursula tuli ka sinna mõne aja pärast. Peamiselt lihtsalt olime õlut joomas ja juttu ajamas. Sain tuttavaks Merkaga, kes oli Rauli kunagine klassiõde. Päris palju juttu saime räägitud Tammest, sellest koolist ja õpetajatest. ^^ Kuskil ühes pubis proovisin ära kokteili Bloody Mary, mida olen pikemat aega tahtnud. Pehmelt öeldes sellepärast, et ühes lemmikfilmis “Shaun of the Dead” seda mainiti (kusjuures, see oli üsna kaval vihje). Ma olin parajalt täis ja kui hakkasin sealt ära minema, polnud mul õrna aimugi, miks ma Lehariga rääkisin natsismist, kommunismist, Hitlerist ja Stalinist. Jõudsin seekord pool 2 koju. Õhtut iseloomustab kõige paremini järgmised sõnad: kaks tumedat õlut, kaks tekiilat soola ja laimiga ja Bloody Mary!

long time no see..

Neljapäeva õhtu, mil olin klubis Rock & Roll Heaven’is, oli kohe kindlasti selle aasta üks parimaid õhtuid. Ma nägin juba Kairet kohe alguses, aga varjasin end, et saaks teda ikka hiljem tervitada. Ta oli mõtetes ja ei pannud kohe mind tähele, seni kuni näitasin peace-i! Tõeliselt hea oli teda näha.

Mind üllatas täiesti, et nägin Ursulat ja Siimot, ning neid ei märkanud üldse. Nendega olin ka siis koos mõnda aega. Millegipärast olin esimesed tund aega närvis, tähendab, ma ei kartnud ega midagi, aga lihtsalt selline närvilisus oli pidevalt.

Platinum Annoyance esines viimasena, seega pidin keskööni seal olema. Ürituse keskel sattusin kokku Katiga, kes oli ikka väga pisikeseks jäänud, või siis on asi minus – olen ise väga pikaks kasvanud. Kaire ütles ka, et olen pikaks kasvanud. Natuke ajasime juttu, siis läksime taharuumi, vaiksemasse nurka, kus istusid minu suureks üllatuseks veelgi rohkem tuttavad ja sõbrad – kõik tammekast. Isegi paralleelklassi Toomas oli seal, kes ajas ikka tõsiselt naerma.

Kui Platinum Annoyance hakkas esinema, alles siis tundsin tõeliselt, et õige pidu on alanud. Platinum Annoyance oli jõhkralt ülikõva. Ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et see oli minu silmis õhtu parim bänd, kuigi eelviimast ma ei kuulanud (olin samal ajal tammekatega istumas).Ma ei räägi seda ainult sellepärast, et Kaire oli laulja, vaid nende muusika istus väga hästi. Ma elasin täiega kaasa nende esinemise ajal. Üle pika aja (kui üliheade filmide ja seriaalide vaatamised vahele jätta) tundsin ma, et… I lived! Pärast iga laulu sai korralik aplaus ja hõise tehtud HG moel. Kaire rääkis, et mai alguses pidid nad esinema Põlvas. Suure tõenäosusega lähen sinna, sest see on kõigest 30-40 km kaugusel Räpinast. Ning mind ajas imestama ka see, et PA kitarrist Jörgen ja Toomas on sugulased. Mind valdas enam-vähem sama hämming, nagu Anna-Liisal, kui ütlesin, et Lehar on mu sugulane.

 

Reedel kolisin enda korterist välja ning viisin enamus asjad Valve juurde. Absoluutselt kõik mu asjad viisime ära. Toanaabri ema oli ka seal ning ta hakkas uuesti pärima üüri kohta. Ta ikka ei saa (või ei taha) aru saada, et ta on kolmas elanik ning peab maksma osa üüri eest. Ta maksab Hannese üüri kinni, aga kes maksab tema eest? Miks peame meie mingi osakese kinni maksma, et ta elab seal? Ühesõnaga on ta mõistus ikka nii lubjastunud, kui olla saab. Vahel oli selline tunne, nagu karjuks Makino Tsukushi (HYD peategelane) kombel täiest kõrist: “UNBELIEVABLE !!” Tänu sellele, et ta nii UNBELIEVABLY loll oli, oleks korteri omanik vabalt nad välja visanud; kuid mu ema vähemalt tegi nii palju ära kui suutis, öeldes korteri omanikule, et nad saaksid kuni kevade lõpuni sinna jääda mil Hannes lõpetab kutsekooli.

 

Nädalavahetus kulges üsna kiiresti, aga samas väga lõbusalt. Väga-väga lõbusalt. Sain proovida kaua oodatuid mänge – Resident Evil 5 ja Silent Hill 5: Homecoming. Pean tõdema, et RE 5 on parem, kuigi neid ei tohiks võrrelda. Ei saa mainimata jätta, et Homecoming pole eriti see õige SH. Uudsus on kadunud, küll aga graafika on väga võimas. Pean ette heitma sedagi, et see on kohati liiga rip-off filmist. Esimene osa, mil Alex oli õudusunenäos haiglas, meenutas see pidem bordelli, sest et väärastunud haiglaõdedel olid üsna suure dekolteega pluusid seljas. RE 5 sai mängitud kella 4-ni öösel, lihtsalt nii jõhkralt hea.

 

Üks tuttav Rando eputas väga hullult ning üritas mind kadedaks teha, kui tõmbas endale poole kuu eest SH 5 arvutile ning mängis seda. Tegelikult tal õnnestuski mind kadedaks ajada, lisasin Orkutisse lausa screenshot-i sellest. Kuid minu kättemaks on see, et ma sain enne teda RE 5 mängida, mida tema nii jõhkralt ootab. Ma pole veel muidugi seda öelnud talle, aga kui ta teatab, et sai selle kätte, saan mina magusalt naerda, öeldes: “Mul on see juba ammu käes ja üle poole on juba läbi tehtud.”

 

Küll aga, uus elukoht on palju mõnusam. Ma pean veidike harjuma selle mõttega, et mul on esimest korda enda tuba. Esmaspäeval ostsime uue LG 37” teleka, mis on ikka päris kihvt. Lisaks sellele olen tükk aega tahtnud kott-tooli ehk siis teise nimega tumbat, millesse armusin ära esimese filmi improvisatsiooni ajal Priidul külas olles. Internetti siin ei ole, mis on kohati tegelikult hea. Saan olla suuremast jaost sõpradest eraldatud, mis toimib minu jaoks samamoodi nagu elaksin ilma telefonita. Ehk mõne aja pärast saan Internetti, kui küsin Taavilt Kõu modemit, kuid vist mitte. Kannatan hoopis ilmselt kevadeni ära Internetita. Kui filmid olemas (ja telefon voodi alla visatud), suudan Internetita olla. See tähendab ka seda, et blogi sissekanded võivad ilmuda harvemini. Sellesama sissekande kirjutasin läpakas valmis ja koolis riputasin siia üles.

 

Näitasin esmaspäeval samuti sõpradele enda uut elukohta. Sain Ingeborgi, Atsi, Merka ja Andreasega kokku ning ma olin täiesti segaduses, kui Andreas ütles: “Konnichiwa!” Whaaa… ?! Polegi viimasel ajal rahulikult saanud uues elukohas olla, eile õhtul tahtis vend ka korterit näha. :))

Platinum Annoyance’ist niipalju veel ,et nad esinevad 1. mail Põlvas ja suure tõenäosusega olen seekord kohal. Ja seekord ma kavatsen raudselt rohkem rokkida, kui Band Battle ajal!

Shiny, red..

Pühapäeva hommikul esimene asi, mis juhtus, oli aevastus. Nõrk, tavaline aevastus. Kohe mõni sekund pärast seda tundsin, et miski voolab mööda mu lõuga. Vasaku käe selja peale ilmus paar punast täppi. Puudutasin käega nina, käe eemaldamisel nägin kätt, mis oli verega koos. Ninast hakkas verd jooksma. Kohe tõttasin kööki, hoidsin pea kuklas. Hoidsin niisket vatitupsukest ligi 15 minutit nina peal kinni, kuni verejooks peatus. Ema ütles, et ma ei tohi enam nii palju mandariine süüa. Tõepoolest, eelmise aasta viimasel kuul ma sõin meeletult palju mandariine ja näis, et liiga suurtes kogustes söömine võib olla ebatervislik. Ema luges kuskilt, et liigne mandariinide söömine teeb veresooned nõrgaks. Jõle ebamugav hakkas..

Pühapäeva õhtuks läksin Tartu, vend viis mind sinna. Me käisime koos kinos, vaatasime kl 19.45 alanud filmi: “I Am Legend.” Mulle meeldis väga see film. Kui ma koju jõudsin, siis toanaaber läks enda tüdrukut koju saatma. Ma mitte ei teinud kohe läpakat lahti ja ei hakkanud aega surnuks lööma, vaid hakkasin korterit koristama. Plastikpudelid, mis riiulis tohutul määral laiali olid, panin kilekottidesse jne. Nüüd silm lausa puhkab.. :)

Esimene koolipäev uuel aastal oli täitsa muhe. Mõnus oli näha sõpru. Tegelikult, vaheaja lõpus ma ootasingi kooli. Olgugi, õppimine võib vahel tõepoolest pain in the ass olla, aga peamiselt tahtsin kooli sellepärast, et siis näen ühte tüdrukut, kellest ma sisse võetud olen. :) Täna isegi rääkisin temaga paar sõna. Ta on nii armas. ^^
Eesti keele õpetaja läks nädalaks ajaks minema ja teda asendab teine õpetaja, Juune on ta nimi. Üllatavalt hea õpetaja on. Ma ei tea, mis minul hakkas. Ma olin meeletult jutukas eesti keele tunnis (matemaatika tunnis samuti), pidevalt tegin nalja; kusjuures enamus naljadest olid teravmeelsed. :D
Näiteks Keio seletas midagi Eerole, kui Eero tahvlil ülesannet lahendas. Ma ütlesin: “Kas sa ise said ka aru, mida sa rääkisid?” :D

Novembri alguses üks klassivend Aimar läks ära kehvade hinnete tõttu ja täna tuli uus klassiõde juurde. Liina, brünett. Õpetaja sõnul ta käis Tammes juba enne. Kui ta füüsika tunni alguses kohta otsis ja omamoodi segaduses oli, siis see meenutas mulle jõhkralt seda aega, mil 6. klassi teiseks veerandiks läksin üle a klassist paralleelklassi b. Tean suhteliselt, mida ta tunneb.

Enne tantsutundi oli meil vaba tund ja Eeroga käisime pubis Kuusteist Kannu söömas. Ma võtsin suure lasteprae, Eero aga pelmeenid. Ma oleksin pidanud väikse prae võtma, suurest praest jäi vähemalt pool alles. Lihtsalt ei jõudnud.
Tantsutund oli täna väga lõbus. Kadri, kellega ma enamasti tantsin, puudus. Seega tantsisin Kairega. Täna tantsisime ainult sambat, tša-tšat ja rokkot. Võtsime pöörded juurde. Kairega oli suht meeldivam tantsida, ta on elavam inimene võinii. :D Vahel läks meil tantsimine käest ära ja kohati väga hoogseks, tantsisime mingit oma tantsu lambist, mis teiste näod krussi ajas. :D

Nagu te näha võite, lisasin ma külgreale teisigi asju. Natuke infot minust veel ja viidete alla lisasin pmst kõik blogid, mida ma loen. Mõni jäi võib-olla vahele, mille ma hiljem kindlasti lisan; kuid enamik sai paika. Hiljem katsun teha uue lehe vms, kuhu panen kirja blogid, mida ma loen.

Laisk, kuid aus.

Ma olen selle suve jooksul üsna laisk olnud sissekannete kirjutamise alal. Kuid seda võite minu puhul meeles pidada, et ma täidan alati enda lubadused, olgugi, et nende teostamine võtab aega. Reisipäevik tuleb. Paar päeva tagasi ma sain motivatsiooni, kuid mis selle turbostardi andis, saate hiljem teada, kui olen kogu loo ära jutustanud. :)

Viimasel ajal olen ma pidevalt Tallinnas, peamiselt olen seal isaga tomateid müümas keskturul neljapäeval, reedel ja laupäeval, kuid pärast kella 17:00 on mul vaba aeg ning saan linna peal käia. Selle tõttu ongi selle suve jooksul kinokülastuste arv kõvasti tõusnud. Live Free or Die Hard, Harry Potter and the Order of Phoenix, Grindhouse: Planet Terror, The Fracture, The Simpsons: Movie, Ocean’s 13 ja Transformers. Julm..
Simpsonite filmi käisin vaatamas filmiveeb.ee administraatori Robertiga, nägin teda esimest korda reaalelus. Samal päeval, 27. juulil käisin esimest korda elu jooksul Tallinna vanalinnas, hehe. Robert oli nagu omamoodi giid vms. Pärast käimist pidin tunnistama, et vanalinn polegi nii jama, kui esialgu arvasin. Alahindasin kõvasti. Küll aga ilus, kuid samas mitte midagi erilist. Selline… lihtne. Järgnevate nädalate jooksul üritan kino suhtes end tagasi hoida ning hakkan (juba olengi suhteliselt sellega tegelemas) Tallinna linna uurima.
Samuti olen perega Tartus käinud, korterit uurimas. Kui ma jään Tartu Ülikooli veel õppima, siis oleks kohe kindlasti mõttekam osta korter, mitte üürida korterit. Ma olen ametlikult tammetõru.

Minust on saanud Orkuti sõltlane. Kasutaja tegin pärast Austria reisi, kuid hakkasin sellega tegelema sügavamalt paari nädala pärast. Orkut on ikka kõvasti parem, kui reit. :P Vaimustuses suht.

Ja veel üks fakt: ma pole ikka veel suve jooksul ujumas käinud, kuid sellel kuul saab kindlasti käidud, sest ilmad on siin palju soojemaks läinud.

Vabalooming.

Nüüd olen jamas. Ma ei mäleta üldse enam zone.ee kasutajanime ega parooli, isegi e-maili, sest mul on neid mitu. Tuhnisin postkastid läbi, kuid ei leidnud midagi. Teatud kirjad kustuvad ise ära…? Peaks äkki zone.ee administraatoriga ühendust võtma, ehk on veel mingit lootust.

Eelmise nädala neljapäeval kunstitunnis sai ühe toreda pildi joonistatud. Ühesõnaga, pastakaga pidime joonistama paberile igasugu asju, mis pähe tulevad. Suht vabalooming, kuid pastakaga teed varjud jms.
Te vist juba aimasite, mida ma joonistan. Hehe! :D
Kuna zone.ee’sse ei saa panna andmete kadumise tõttu, seega olin sunnitud imageshack’i panema.
Ilma käteta olevus (vasakpoolne) e. Lying Figure jäi pooleli, ei jõudnud ära joonistada. :D

Täna kella viie-kuue paiku sain valmis Teise Maailmasõja-teemalise referaadiga, mis pidi põhinema vanavanemate mälestustel jms. Peaks ütlema, et meeldiv oli teha, sest ma pole ammu referaati teinud ja suht põnev oli kuulata vanaisa. Päris kobe tuli välja minu meelest.

Täna oli suht naljakas moment geograafia tunnis. Tegime kontrolltöö ära, pärast seda võtsime teemaks “muldkate.” Õpetaja küsis, et millest muld koosneb. Ütlesin “sõnnikust,” mille peale mitmed naerma hakkasid. :D Järgmine tund e. kehaline kasvatus jäi ära, seega saime tund aega varem koju.

Korrastasin ühte suurt nn. banaanikasti, kuhu olen pannud koomiksid jms. Lootsin sealt vanu referaate leida, millest natuke eeskuju võtta. Paar asja ununes ära. Võtsin koomiksid ja muu sealt välja, koomiksid korrastasin ära. Miki Hiired, Tom & Jerry ja vanad Muumide koomiksid sorteerisin ära. Kasti põhjast leidsin igasugu huvitavaid asju. Näiteks Digimon’i raamat, mille ma ise kirjutasin. Omal ajal fännasin hullult neid. Raamatus oli igasugust infot tegelaste, olevuste jms kohta. Nimed, relvad, pildid jne. Igasugused vanad isejoonistatud koomiks-raamatud, millest olin alati mingi veerandi jagu täis joonistanud. Asjad olid koguaeg soiku jäetud. :D Võtsin need välja ja panin teise kohta. Mitme aasta pärast on väga mõnus meenutada nagu ka seda täna oli. Panin koomiksid korrastatuna tagasi. Ja hopsaa, vanad referaadid olid hoopis raamaturiiulis, raamatute peal. : D