eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…

Advertisements

vaikus vaakumis.

Ma loodan siiralt, et lumi ei tule enam uuesti maha. Ootasin nii kaua, et lumi sulaks ära ja saaks õues jooksmas hakata käima. Mõned nädalad tagasi avanes esimene võimalus ja kasutasin selle ära. Nii mõnus oli jooksmas käia pärast pikka aega. ^^ Veidral kombel aga kui tookord jooksmast tagasi tuppa jõudsin, hakkas lund kohe sadama.

Kuigi täna oli pikk koolipäev, kella kaheksast kuueni, käisin õhtul pool 11 jooksmas. Õhtuhämaruses jooksmine mõjus nii värskendavalt. Tundsin, kuidas sain lahti tänase päeva jooksul kogunenud frustratsioonist. Jooksin pisut kõrvalisematel tänavatel, kus liiklus on üpris hõre. Tänavatel asfaldi peal on tegelikult üsna niru joosta. Ma liigun varsti uutele jahimaadele.. uutele steppidele. Nõmme metsas kavatsen kindlasti joosta kunagi. Avastasin samuti täiesti kogemata, et siin läheduses on üks Selver, kui sellest mööda jooksin. Mõtlesin, millal see veel sinna tekkis? D:

Tuli meelde aeg, mil aasta tagasi EMÜ ühiselamus elades käisin ka tihti õhtuti jooksmas. Laululava piirkond oli selles mõttes tõesti ideaalne. Ja tuli ka meelde, kuidas ma käisin koos Raheliga Ale Coq spordihoones jooksmas… sussidega.  Nüüd on taas õige aeg  suveks vormi saada. Ja samuti treenida Pedobeari eest põgenemise oskusi.

Mida ma tahtsin veel täna siia kirjutada, on see, et ma olen viimasel ajal tunduvalt rohkem hakanud hindama vaikust. Üha rohkem ma suudan ennast aktsepteerida, samas kui näiteks 10 aastat tagasi ei tulnud see minu silmis kõne allagi. Kuulmisaparaatidel on ikka tohutu eelis mõnikord. Kui inimesed kuulavad jooksmise ajal näiteks muusikat, siis nagu ma täna tegin seda esimest korda, ma kuulan vaikust. Ma kuulen hästi õrnalt enda jooksusamme, kuidas see läbi keha jõuab minu kõrvu. Kuid kõik muu minu ümber… nagu ma oleks suletud vaakumisse.

Ma ei tee seda ka ainult jooksmise ajal. Isegi siis, kui lähen kooli või liigun linnas ringi. Muidugi mitte alati, aga kui ma tunnen, et soovin vahelduseks vaikust. Sellistel olen ma enda üle tänulik. See on mõnikord mõjunud hüpnootiliselt, kui ma vaatan enda ümber kõike liikuvat.

Eile õppisime korea keele tunnis kirja kirjutamist. Õpetaja jagas pisikese paberi ja pidime ette kujutama, et kirjutame kirja Lõuna-Korea kirjasõbrale, kõigepealt alustades enda tutvustamisest. Küll õpetaja hakkas nii itsitama, kui luges, et ma kirjutasin kirja Sunny’le. ^^

Viis päeva jäänud tähtajani.

jookse sussidega nagu boss.

Hanami-piknik seal tuumapommiaugu juures, kirsipuu all oligi muhe. Ehkki see toimus juba üpris ammu. Käisin jaapani keele tunnis ja tulin poole pealt ära, et natukenegi bakade seltskonda nautida. Ketly ja Triin üritasid pappkastiga mäest alla lasta, edutult. Ma küll imestasin: “Ma ei saa aru, miks Ketly alla ei libise.” Piknikuga see õhtu ei piirdunud, külastasime Raheli uut kodu Ummi ja Henrikuga. Lõpuks ometi sai tema koduke ka ära nähtud. Ma pidin tegelt ju ammu minema sinna, aga kuidagi ei jõua (loe: ei viitsi). Aga mind huvitas üks asi rohkem kui tema enda tuba. Avasin vannitoa ukse ja sõnad lipsasid taas suust: “Oi sa vana kurat, teil on siin isegi vann!” Aed oli pirakas. Ütlesin, et võiks teise pikniku seal lausa kohe teha. Ma mõtlesin nagu kohe! Aga need kolm inimest olid liiga õelad ja lihtsalt ignoreerisid mind. Tuimalt. Mölakad sellised.

Vahepeal sai korvpalli mängimas käidud Tamme staadionil. Pihel, Sander, Raili ja Ummi. Õigemini päev pärast piknikku. Ja oh, kus ma ikka üllatusin, staadionile oli vahepeal tekkinud tribüün. Ja väga korralik. Hämmastav, mis lühikese aja jooksul võib tekkida. Ma olin üllatunud, et mu korvpalli oskused ei ole niivõrd rooste läinud, kuid füüsiline vorm on tunduvalt kehvemaks jäänud. Ma väsisin mängu ajal nii kiiresti ära ja pidin hinge tõmbama. Jõudsime kõigest tunnikese mängida, siis hakkas vihma sadama. Vihmasadu läks järjest tugevamaks. Ei läinud eriti kaua, kuni lihased hakkasid valutama ja kodus kõndisin justkui lai oks.

Eelmisel nädala teisipäeval käisin veel teist korda korvpalli mängimas. Lootsime, et Rahel tuleb ka mängima. Ta tuli mingi hetk poest tagasi, seljakott täis ilmselgelt muffineid. Hämmastav lausa, et tal läks terve õhtu aega, et toitu külmkappi panna ja ei jõudnudki korvpalli mängima. Ta elab kõigest üle tee! Mäng aga võttis korralikult võhmale ja mängimise katkestas taas vihm. Koju jõudsin läbimärjana ja värisesin külmast.

Kiire väsimine näitas ilmselgelt, kui nõrgaks olen jäänud ja hakkasin juba kolmapäeva õhtul jooksma laululava juures. Enne seda ma polnudki korralikult jooksnud mitu kuud. Veebruaris sai Raheliga jooksmas käidud Ale Coq spordihoones paar korda, kuid sinna paika see ka jäi. Lihtsalt helistas mulle üks esmaspäev ja kutsus mind jooksma. Mul oli väike paanika, et mul polnud spordirõivaid. Leidsin küll püksid, mida jooksuks jalga panna, aga tekkis sellest suurem probleem – mul polnud mingeid jalatseid. Ei botaseid ega ketse ega tenniseid. Ainult kingad, millega oleks ebameeldiv joosta. Siis aga jäin korraks mõtlema, mis mul toas olid jalas sel külmal talvepäeval. Minu kohal lõi põlema 711-vatine elektripirn.

Saimegi siis Ale Coq spordihoone juures kokku ja vahetasime riided ning… Astusin garderoobist välja nagu boss… suurte paksude sussidega! Me naersime selle üle ikka päris palju. Kas te olete vähemalt ühe korra oma elus näinud, et blondiin jookseb sussidega? Ma ei arva nii. Jooksime natuke üle poole tunni. Mõne inimese nägu oli päris huvitav näha, kui jooksin mitu korda mööda ning lõpuks märkas, mis mul jalas oli. Ja endiselt irnusime susside üle nagu blondiinid. Ah, ta ei ole enam blondiin ju, mingi porkss hoopis. Sussidega oli väga mõnus joosta, ausõna kohe. Paljajalu oli tunduvalt halvem, nagu jookseks asfalti peal. Kahju küll, et selliseid muhedaid jänkususse polnud, kuhu läheb terve jalg sisse. Mu ema naeris selle üle viis minutit järjest, kui rääkisin talle sellest kodus nädalavahetusel.

Kuhu ma jäingi nüüd, kolmapäeva hilisõhtune jooksmine laululava juures. Pimedas jooksmine tekitas vahepeal adrenaliini. Tervelt tund aega jooksmist, mis oli mõnus küll, aga ma pean siiski tõsiselt treenima oma uhiuut välja arenenud võimet “OMFG Pedobear, jookse nii kiiresti kui saad.” Kurb on aga see, et siin piirkonnas ei ela mitte ühtegi Pedobeari. Vähemalt minu teada mitte. Siis oleks täiesti mõnus seda võimet arendada, saaks kohe palju EXP’i. Väga kurb lausa, et nad ei tegutse siin… muidu areneks välja ka uus võime Pedobear-sense, millega ma tajuks nad kaugelt ära. Nagu Anette ütles, ei kujuta tõesti ette, kui kiired need Pedobearid on. Nad võivad mind oma kuldkiharate tõttu loliks segamini ajada ja siis on küll tõsine jama käes, kui nad hakkavad mind taga ajama. Niipea, kui sellesamuse sissekande kirjutamisega olen lõpetanud, lähen taas jooksma. Väike jooksmine enne statistika ja tõenäosusteooria eksamit teeb ainult head. Lihasevalud, mis järgnesid pärast seda, olid väga mõnusad. Tõesti väga mõnusad. Ainult tõelised mehed armastavad valu.

Viimasel ajal on päris palju mõtteid olnud ülikooliga. Praegune eriala on enam-vähem okei, suht meh. Pole viga. Esimene semester oli tore. Aga nüüd mõtlen liiga palju üsna tihti, et ma raiskan oma aega. Ma ei saa käsi südamel öelda, et olen valikuga rahul. Siin peab olema midagi paremat. Proovin suvel uuesti Tartu Ülikooli sisse saada psühholoogias. Piinlik tunnistada, aga ma magasin akadeemilise testi maha eelmisel suvel. Sama päeva õhtul sain teada, et see oli ära olnud. Henriku sõnul pidi akadeemiline test olema päris kirves. Aga kui tõesti läheb piisavalt hästi, et riigieelarvelisele kohale saada, vahetan ülikooli sügisel. Samas nigel tunne tekib natuke, sest praegune eriala on tasuline. Ma ei taha ometi, et vanemad mõtleksid, et praegune õppemaks läheb asjata raisku. Kuid praegu on parim aeg eriala vahetamiseks, sest veelgi enam kurvem tunne tekib teise kursuse lõpus. Igal juhul on siin konks. Psühholoogiga on see värk, et tööd ei saa enne 3o. eluaastat. Ning maha ei saa kanda seda samuti, et praegune eriala oleks kindlasti kasulik tulevikus – majandusarvestus ja finantsjuhtimine. Raamatupidaja töö toob rukkileiba lauale. Kuid täielikult ei köida see eriala ja psühholoogia on kogu aeg olnud esimene valik. Üsna mitmed väidavad, kuidas nad ei kujuta mind ette majanduserialal. Lehar jõudis täna öösel ühikasse ja rääkisin talle sellest. Ta ütles, et ei suuda kuidagi mind ja majandust kokku viia. Ei sobi kuidagi kokku. Vahetult enne Leharit olin jõudnud rääkida Aureliaga samal teemal ning ta ütles praktiliselt sama asja pärast AMV vaatamist:

[1:46:54 AM] Anna-Aurelie Minev: vot minu jaoks oled sa ikka veel see Rauno, kes peaks kas jaapani keelt või filmi õppima

Paar pilti Irma merinotsudest. Viimasel pildil see turboorav siblis kogu aeg mööda põrandat ringi, aga kui panin ta padja peale, siis ta oli täiesti paigal. Enam-vähem paigal. Ta värises… väga palju. Ning padi värises koos temaga.

Lose your confidence.

Plaanisin Lehariga minna Belgiasse kuskil juuli keskel, ütleme 16-23 juuli, kuid ilmselt ei saa. Me saame minna siis, kui maasika hooaeg on läbi ja tomatid on valdavalt rohelised. Ja samuti tahaksime minna siis, kui Helen parasjagu välismaal tööl ei ole. Igal juhul, kui lähme – meid ootab Pariis, mida Lehar raudselt külastada tahab ja Amsterdam (punaste laternate tänav, HOO~!)

Eilne õppesõit oli eelmiste sõidukordadega palju parem. Siduriga koha pealt minek hakkab selgemaks saama. Ma olen määrasin endale tänasest karistuse, kui ma peaks siduriga tegeledes mootorit välja suretama. Kui võrrelda üleeelmise korraga, kui mootor suri välja 13 korda, siis täna kõigest neli korda! Märgatav areng siiski ei päästa mind 40-st kätekõverdusest.

Täna olin koos Liisiga sõitmas, kordamööda nagu ikka. Kumbki sõitsime ligikaudu 190 minutit Põlvas. Vahetult enne Räpina poole sõitu tuli tunniks ajaks autosse teine õpilane – vene keelt rääkiv neiu. See oli lihtsalt täiesti kohutav, kuidas ta sõitis. Pidurdas pidevalt liiga järsku ja ma kaotasin järje, mil muutusin väga ärevile, ma mõtlen kaasreisijana. Ühel hetkel tundus, et ta ei kavatsegi mööduda lapsevankriga emast ja Põlva Kaubamaja ette sõites kaldus ta vasakpoolselt realt kogemata parempoolsele rajale, et tagant sõitev auto oleks äärepealt peegli otsast sõitnud, kui õpetaja poleks viimasel hetkel rooli keeranud. Riina ka eneskindluse puuduses ei sõitnud nii hullusti, kuigi sattusin kohati ärevile.  See tuletas mulle meelde, et ta oli vist esimene tüdruk, kellest olin sisse võetud. Sel ajal, kui käisin algkoolis ning isegi lasteaias oli vist nii. : )) Vanemad pärisid kogu aeg, et kes see tüdruk paralleelklassist on ning nad siiani ei tea seda. Nagu sel oleks praegu tähtsust. : )

Lähipäevade jooksul saab hakata teleka ees rokkima~! Oh, seda ka, et te olete nüüdseks raudselt märkanud uut blogi kujundust. Loodetavasti teile meeldib!

Kõik hakkab uuesti pihta: dejà vu

Eelmisel õppeaastal käisin pärast tunde kergejõustiku trennis Tartu Ülikooli Spordihoones. See aasta ma enam ei lähe sinna. Selles mõttes, et grupp, treener ja trenn olid väga mõnusad, kuid ma tahaks nüüd midagi muud proovida. Näiteks võrkpall oleks hea mõte, ujumine pole ka üldse paha mõte, kuid mul läheb jalg tihti krampi ja kuulmislanguse pärast on raskem ka.

Eile käisin huvi pärast koos toanaabriga Arena jõusaalis esimest korda. Uurisin, et kuidas see koht on. Kuulujuttude kohaselt ma ootasin natuke… vägevamat kohta. Kuid sel polnud midagi viga. Kõigepealt jooksin 13 minutit, kuigi plaanisin 20 minutit joosta. Toanaaber ütles jooksu keskelt, et ma kaasa tuleks ja läksime teise saali. Mul polnud õrna aimugi, mis toimub ja mida me hakkame tegema. Tegutsesin tema järgi, võtsin kangi, raskuskettad, matid jne. Mõnda aega tegutsemist tuli instruktor saali ja kangitõstmise treening hakkas pihta. Ma ei tea miks, aga see oli suhteliselt naljakas ja pidevalt ajas naerma. Käed väsisid kohati õudselt ära ja koju jõudes olin üsna veendunud, et tänaseks on lihasvalusid tunda. Ja nii oligi, kuid mitte nii tugevasti, nagu ma arvasin. Ausalt öeldes, ma viilisin natuke ka ühistreeningu ajal.

Ma praegu mõtlen, võrkpall meeldiks mulle rohkem, kui jõusaal. Mõnedel kordadel kergejõustikus käisime ka jõusaalis.

Klassijuhataja rääkis paar päeva tagasi, et selle nädala sees toimub koolis tuletõrjeõppus. Just kirjanduse tunnis, kui meil oli “Tõe ja õiguse” esimese osa peale lugemiskontroll, läks häire lahti ja kõik liikusid kooli ette platsile. Absoluutselt kõigil inimestel oli suu kõrvuni, et tunnist sai lahti, sh ka minul. Jõudsin kaks küsimust täielikult ära ja viimane küsimus jäi pooleli. Ei tea nüüd, mis sellest saab. Õpetaja oli väga nördinud, et just töö ajal. Ma ei tea, kuidas teistega, aga ma tundsin küll sellest kahjurõõmu. :D Raul ütles enne tundi ka, et alarm tuleb nimelt kirjanduse tunni ajal. He was right.

Me peame see aasta jälle Teadlaste Ööl mingi katsega esinema Raekoja platsil Teadustelgis. Ja seekord saame taas tasuta Auras ujuda, kuid õnneks on see reedel. Eelmisel aastal sai neljapäeva õhtul ujuda ja reede hommikul oli kohutavalt suur väsimus ja uni.

Mis veel, täna oli tantsimine, esimene tund. Täpselt, nagu eelmisel aastal, poisse oli rohkem, kui tüdrukuid ja ma pidin täna jälle enamasti olema mr Lonely. Enamjaolt kõik olid rebased. Täpselt, nagu Enrile ja Vircole ütlesin: “Ma pean leidma naise!”

Natuke haige.

Eelmisel nädalal olin kohati haige. Kõik sai alguse teisipäevasest kehalise kasvatuse tunnist, kus me pidime 1000 m aja peale jooksma. Nii kiiresti joostes ma ei suuda eriti läbi nina hingata. Ja peale tundi oli tugev köha. Ma polnud ainus. Garderoobis riideid vahetades absoluutselt kõik klassivennad köhisid.
Siis veel, et teisipäeval oli trenn. Jooksime laululavale ja üsna tugev tuul oli, mille eest seal kuidagi varju ei saanud ja mis nõrgestaski mu tervist.
Neljapäevane kehalise kasvatuse tund rokkis täiega. Mängisime jalgpalli vihma käes. Ma oleks peaaegu värava löönud ühel korral. Paar tundi hiljem oli koolis üsna kehv olla. Tundsin end uimaselt, halvasti ja peavalu oli kohutav. Enne, kui saksa keele tund algas, käisin kooliarsti juures. Kraadisin end seal ja näitas 37,1 kraadi. Mulle anti valida, kas lähen kohe koju või kannatan veel ühe tunni ära. Kooliarst ütles ka lõpuks, et kui neljapäeva õhtul on palavik, siis kooli ei tule. Palavikku polnud õhtul. Nüüdseks olen terveks saanud.
Reedel vaatasime koolis filmi “Onegin,” mis põhineb “Jevgeni Onegini” raamatul. Film oli suht keskmine, oleks võinud parem olla. Mõned stseenid olid võimsad, samas mitmed teised cheesy’d. Masendav film oli ka, heas mõttes. Kui süveneda filmi korralikult, siis pärast vaatamist on selline nõrk masendus. Lõpus tuli mul korraks uni peale.
See uudis ajas naerma, aga samas oli täiesti wtf? .. Veider.

Ma ei saa jätta ütlemata, kui lollid saavad olla mõned filmide pealkirja tõlkijad. Kaupsis nägin ülihead Korea filmi “The Host,” millele on eestikeelsed subtiitrid lisatud jne. Ja eestikeelne pealkiri oli: …
“Dinosauruse sekkumine.”
Ma pole üle pika aja nii labast ja nõmedat eestikeelset pealkirja näinud. See tõlkija tuleks maha lasta.

Tänase päeva kõige naljakam moment leidis aset teise matemaatika tunni alguses, kui klassivend pani ühe bikiinides tibi pildi õpetaja arvuti tagataustaks. :D Õpetaja ei teinud suurt nägu selle peale. Vaatas korraks arvutisse, tegi veidra näo, kulmud kortsus. Ja ütles peale seda : “Nii, hakkame peale.”

Sinine elevant.

Olen päris ärevil sellest Pariisi reisist. Nagu eelmises sissekandes ütlesin, võtan kaasa umbes 10 filmi. Kuid tagasi tulen ilmselt 20 filmiga. ^^ Muidugi, ega ma ainult filmijahil ole. Ostan mingeid kingitusi ka kaasa.

Mul oli kindel plaan täna minna trenni ja pärast trenni kohe minna külla Borisele, filmiõhtule nagu viimasel ajal kombeks. Trenniskäigu mõtte matsin kohe maha, kui hakkasin asju kokku panema. See-eest läksin hoopis Kaubamajja. Mul on plaan osta suvel endale uus telefon. Hetkel on Nokia 3120. Kuna unistuste telefonit ma ei saa, siis ostan vähemalt sellesarnase telefoni.
Praegu on jäänud silma Nokia 6267. Eks näis… paari-nelja kuuga võin leida vabalt mingi sobivama mobiili.
Täna Kaubamajas käies ma nägin vähemalt 15 tuttavat nägu, ühe tegelase tundsin ära ETV saatest “Meie,” kui paar kuud tagasi oli saate teemaks indigolapsed, ning see teema haaras mind. Nimelt see indigo-inimene, teda nägingi. Nime ei mäleta. Olin üpris hämmingus teda nähes.
Hüppasin “Apollos” ka läbi. Tükk aega oli mul kavas osta Chuck Palahniuki raamat “Kaklusklubi,” mille järgi on tehtud üks mu lemmikfilmidest – “Fight Club.”

Borise filmiõhtu oli täitsa hea. Vaatasime Venemaa filmi “Tagasitulek,” mis oli suht üle keskmise. Omapärane kaameratöö… Laenasin talt filmi “Elevant,” mis räägib Ameerika kooli õpilastest, nende suhetest, üksindusest, armastusest ja igasugustest muudest traumadest. Boris ise pole veel “Klassi” näinud, seega ta ei oska võrdlusmomenti tuua. Aga koju jõudes vaatasin esimesed pool tundi ära ja need jätsid väga hea mulje. Vaikselt tundub küll parem film. Igatahes, head ööd teile! Ma lähen seda filmi edasi vaatama.