45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

Advertisements

aimlessly in a thick fog.

Jaanipäev, nädalavahetus. Ah. Selle nädalavahetuse jooksul toimus ikka nii palju, kuid pikemalt ei viitsi eriti kirjutada. Paras punt inimesi käisid külas ja jäid ööseks. Ketly, Rahel, Muusik ja Erik nägid esimest korda mu korterit. Jaanipäeva veetsin Riisiperes Taneli juures. Väga pikalt sellest ma kirjutada ei soovi, kuna mõnes mõttes oli tegemist halvima jaanipäevaga üle mitme aasta.

“Teeme nii, et sina lähed üles ja mina alla.”

Lihtsalt.. tuju oli nii masendavalt sitt, tundsin end kohutavalt sihitult. Nagu oleksin hästi paksu udu sees ja ma ei näe enda jalgealust, et tavapärane (teate küll ju) elevus asendub hoopis frustratsiooniga ning peas käivad läbi järeleandmatult sellised küsimused nagu: “Kes ma olen? Mida ma siin teen? Kas minu tegudel on üldse tähendust? Kas kõigel on üldse on mõtet, mida ma teen? Mida ma teiste jaoks tähendan? Millisena näevad teised mind?” Mida iganes kõike muud. Ühesõnaga üks kogu mõttetu pseudojura. Kirsina vahukoore otsas oli muidugi ilm kohutavalt jube.

Riho: “Su tagumik on nii pehme.”

Rauno: “See on su pick-up line, eks ole?”

Esialgne planeeritud privaatsoolaleivapidu Ketlyga, mis oli pärast jaanipäeva ning millega ühinesid ka Tija ja Mihkel, sattus ka halvale ajale, sest kehv tuju süvenes veelgi. Minust polnud paratamatult erilist suhtlejat sel õhtul. Hea seegi, et vähemalt neil oli lõbus. Esmaspäeva hommikul, kui kõik ootamatult ära läksid kohe pärast minu äratamist, mõjus niigi sitale tujule veel halvemini.

“Mati ronib karjääriredelil üles. Enne magas ta majas laua all, nüüd magab saunamaja teise korruse põrandal.”

Mõnikord ma tõsiselt vihkan enda iseloomuomadusi.. eriti sellistes olukordades.  Ning kurb on, et teised näevad seda ise oma silmaga…

Kõigele sellele randile lisaks nägin Riisiperes samuti äärmiselt ebameeldivat und, mis lõi mu ka rivist välja.

maybe there’s still a way around to it?

Mõned päevad tagasi jõudis minu postkasti kiri korea keele õpetajalt, kus tuli päevavalgele ebameeldiv üllatus. Korea keele edasijõudnute (B1) kursus jääb ära, sest õpilasi on vähe. See uudis… tegi meeletult kurvaks. Kuivõrd ma ei oska oma kurbust sõnadesse kirja panna. Ootasin juba nii innukalt sügissemestrit, eelkõige sellepärast, et esialgselt pidi toimuma B1 kursus.

Emotsionaalne side minu ning korea keele tundide, õpetaja ja rühmakaaslaste vahel on minu jaoks nii sügavaks kasvanud, nimelt eriti kevadsemestril, et ei oska mitte kuidagi olla nüüd. Üsna paljudel juhtudel selle õppeaasta jooksul korea keele tunnid lisasid alati sära minu tumedatele päevadele. Üsna paljudel juhtudel jalutasin pärast korea keelt koju, süda rõõmust lakke hüppamas ja tuju hea.

Õpetaja lisas oma kirja samuti selle, et ülikool lubab edasijõudnute kursusega jätkata, kui algajate kursusele ei tule piisavalt palju huvilisi. Kuid ei tasuks ootusi hellitada, tõenäosus selleks on siiski.. väga õhkõrn. Nüüd on kõik nii mõttetu. Äkki.. kuskil on veel valgus tunneli lõpus. Viimane kord, kui õpetajaga juttu ajasin, mainis ta korra, et õpetab paarile inimesele korea keelt ülikooli kõrvalt.  Ehk on ta nõus mulle sama tegema. Ma ei tea veel, ma uurin vaikselt seda maad, ma ei taha mingil juhul õpinguid pooleli jätta. Äärmisel juhul laenutan B1 kursuse jaoks mõeldud õpiku ülikooli raamatukogust ja hakkan iseseisvalt õppima.

Meie omadest Merlin ja Anastassia lähevad sügissemestril Lõuna-Koreasse õppima. Kuid samas.. ehk saabki nüüd järgneval õppeaastal rohkem keskenduda enda eriala ainetele.

Haha, kõige selle kirjutamisega meenus samuti, et kui käisin eelmisel nädalal pärast balletigalat Kuldses Draakonis, siis mu õnneküpsise sees oli väike sildike, millel seisis: “Head uudised saabuvad sinuni kirja teel.” Kas see on tõesti see, mida see tähendas?

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.