au ja uhkusega punastamine.

Vahepeal möödus kaua oodatud korea keele tund, mil toimus filmiõhtu. Õpetaja tegi omalt poolt korea toitu, sealhulgas kimchit. Meie oma korea keele grupiga võtsime külaliskostiks kaks portsu fritüüritud kanafileed vürtsiga kastmega. Olin nõus sealt süüa tooma. Hilinesin tundi 20 minutit, sest ma ei arvestanud tipptunniga.. eriti ja toidu valmistamine võttis pisut aega. Aga mind õnneks kurjade pilkudega ei vaadatud, sest ennekõike.. ma tulin kohale söögiga.

Kohal oli paraku ainult üks vahetusõpilane. Aga see oli tüdruk. Ja ta oli nii ülinunnu. D: Ma istusin juhtumisi tema kõrval ka, kui istusime laua taga ja sõime kõhud täis. Väga täis. Mu käed lausa värisesid õrnalt alguses. Söömise ajal vahetasime paar sõna ka, rääkisime seriaalidest, mida ma viimati vaatanud olen. ^^

Igatahes, tutvustusring oli koomiline. Rääkisin endast paar sõna. Keegi aga küsis, miks ma korea keelt õppima hakkasin. Ma vastasin niimoodi korea keeles: “Võib olla natuke piinlik, aga SNSD pärast hakkasin korea keelt õppima.” Pooled kohalolijatest purskasid selle peale naerma, õpetataja samuti. Isegi korea tüdruk naeris nii tohutult selle üle. Ma läksin näost täiega punaseks. :3 Pärast naermist selgitasin kiiresti, et mulle meeldivad tõsiselt korea filmid, seriaalid ja muusika.

Me kasutasime kõik rääkimisel viisakat vormi, aga vahepeal ajas see ikka nii muigama, kui vahetusõpilase suust lipsas kogemata välja mitteformaalne rääkimise viis. Veelgi naljakam, kui õpetaja pööras sellele tähelepanu. Näiteks tüdruk meie grupist rääkis, et hakkas korea keelt õppima, sest tema poiss on korealane. Oleks te näinud vahetusõpilase suurt imestust, kui ta ütles “POISS?!” korea keeles. :’D

Ja lõpuks film… hahaha, läkski täpselt nii nagu kartsin. Me vaatasime “Sunny“t. See on seesama film, mida me siis vaatasime, kui jõuluvaheajal käisid mul külas Tija, Henrik ja Anette. Ma hakkasin ikka nii muigama selle peale. Aga siiski, suurepärane film, mida oli teist korda ka nii mõnus vaadata. Peale minu oli seda veel kaks-kolm inimest näinud. Kogu õhtu oli nii mõnus. ^^

Esmaspäeva lõunal käisin ka juuksuris, aga kurval kombel seni pole mitte keegi pannud tähele, et mu juuksed on vahepeal lühemaks läinud.. v_v

Seitse päeva tähtajani.

Advertisements

võitluses iseenda, alter-ego vastu.

Enne “Fast Five” esilinastust neljapäeva õhtul kutsus Henrik mind TÜ raamatukogu kohvikusse, kus kell 19.00 toimus rengakirjutamine. Renga on siis jaapani seosvärss, kus inimesed kogunevad ja loovad värsse. Rein valis värsid välja ja see inimene, kelle värss läks edasi, sai pokaali veini. Kordusi üritati vältida ja värsid jätkuvad omavahel. Kahjuks hilinesin natuke ja ei kuulnud suurt osa sellest tutvustavast jutust, sest otsisin sealt kohvikust midagi süüa. Aga kaasa pani mõtlema, ehkki minus pole luuletajahinge ja mõne aja pärast jõudis Henrik kohale.
Kogemused Cinamoniga pole eriti head viimasel ajal. JAFF-i ajal oli tehnilistest probleemidest küllalt kõrini ja esilinastuse ajal filmi keskel kadus pilt ära. Sama tšikk, kes kandikuga komme jagas enne “Ogade kuningat,” tuli vabandama ja ütles, et film jätkub 10 minuti pärast. Professionaalid. Mul poleks suurt midagi selle vastu olnud, kuid nad ei suvatsenud isegi filmilinti tagasi kerida, kust see pooleli jäi. On see tõesti nii raske? Aga “Fast Five” oli üllatavalt hea. Lausa ütleks, et koguni parim seerias. Ja oi, kuidas sai Irma merinotsusid nunnutatud tema pool pärast seanssi. Nii nunnud pisikesed karvased värdjad. :3

Lehari sünnipäeva sai tähistatud laupäeval tema kodus. Seks, poks ja murumängud. Jõime õlut, sõime šašlõkki. Hämmastaval kombel ma leidsin ilma pekita šašlõkki. Hämmastav, eks ole? Ei? Mul õnnestus õllepurgi see jubin alla neelata, millega purgid lahti saab teha. Tegin õllepurgi lahti, painutasin seda edasi-tagasi, et küljest ära murda ja siis see kukkus sisse. Mõtlesin algusest peale, et pean seda väga ettevaatlikult jooma. Lõpuks ma olin selle täiesti ära unustanud ja neelasin viimase lonksuga alla. “Kurat” lipsas minu suust ja teised puhkesid jubina neelamise peale naerma. Tiina sõnad õnneks rahustasid mind, et ega ma kuhugi ära ei sure veel. Õnneks. Veel. Muidu ma oleks paaniliselt mõelnud välja 99 erinevat viisi, kuidas õllepurgi jubina neelamine mind tapaks ja mida kõike muud.

Laupäeval oli ka AnimeFest Riias. Kahju, et eestlaste jaoks see jäi ära. Ketlyl oli kindel plaan minna, aga paljud hüppasid alt ära. Isegi Triin ei saanud minna, sest tema ema blokkis. Kahtlane värk. Ta pidi oma ema pärast isegi blogi salajaseks muutma. Oleks ise ka läinud, kuid rahaga on see aasta kitsas olukord, mul polnud cosplay’d (okei fain, oli, aga ma ei tõmba seda endale selga!) ja kõige tipuks pidin laupäeva hommikul tööd maal tegema. Nii et Ketly ei hakanud ka üksi minema sinna. ._.

Ma ei unusta eales eelmise aasta AnimeFesti. Käisin ju minagi seal koos sõpradega. Raimond, Ketly, Merit, Kaia, Stopa. Rongis tutvusin Anette ja Gerliga. Stopal oli eelneval õhtul olnud volbriöö ja magas sisse. Seega tema ja Kaia kiirustasid Valgasse, et Läti rongi peale jõuda. Karm öö. :3 Cloudi cosplay’miseks sai korralikult ette valmistatud. Ursula oli nii tubli, et kitkus mu kulme ja värvis need heledaks.

Pool tundi enne Riia jõudmist tõmbasin koos Raimondiga kostüümid selga. Kaks läti tšikki piilusid lausa ja lõpuks tulid minu ning Raimondi juurde. Ma polnud kostüümi seljas viis minutitki kandnud ja nad juba tahtsid pilte teha. Raimond cosplay’s Sebastieni animeseriaalist “Kuroshitsuji.” Mina aga viisin umbes enam kui nelja-aastase unistuse teoks ja cosplay’sin Cloudi “Final Fantasy VII: Advent Children”ist.

Üritus toimus Riia WTC-s. Lootsime rongkäigu ajaks kohale jõuda, kuid ilmselgelt mitte. Oi jumal, kus ma tõmbasin ikka tähelepanu. Ma polnud veel jõudnud piletitki osta, kui minu juurde tuldi ja paluti koos pilte teha. Minust möödus Squall oma revolvermõõgaga, ütles: “Final Fantasy rules.” Animenänni seast ostsin endale NERVi võtmehoidja, Final Fantasy VII kleepse ja kaks postrit, ühe endale ja teise Ketlyle, mis endiselt ilutseb tema toas. Esinemisi oli väga põnev vaadata ja Läti cosplayer’ite tase on ikka mitu korda kõrgem, nende kostüümid olid väga hästi tehtud ja ilusad. Istusin suures saalis, üks pisike tüdruk oli lootnud, et ma esinen ja küsis, kas ma lähen lavale ka. Meil oligi kusjuures plaan esineda, mille kava pani Triin kokku, aga pidi ära ütlema. Ema ei lubanud minna nagu see aastagi, ja rahaliselt oli tal ka kehv olukord. Nii et esinemine jäi üldse meie jaoks ära kahjuks. Kohutaval kombel ehmatas, kui meie muusika pandi käima. Merit jooksis kohe ütlema, et me ei esine. Tõsi küll, me polnud teatanud väga, et esinemine jääb ära. Selle päeva üks meeldejäävamaid momente oli… noh, ma ei tea, kas seda on mõtet kirjeldadagi. Lihtsam on pilti näidata.

Kui äge see ei oleks, kui Pyramid Head’ile vastu hakata ja kõige selle iroonia oligi, et ta pesitseb mu blogi aadressis. Rahvas pildistas selle peale massiliselt. Ideaalne päev hakkas läbi saama ja ööbisime ühes päris kihvtis hostelis, samas Kaia, Stopa ja Anette läksid bussiga tagasi Eestisse. Huvitav fakt: hosteli kõrval oli omapärase nimetusega koht.

Rändasime mööda öist Riiat ja avastasime, et see on väga ilus linn. Ma ei võtnud parukat ka ära ja püüdsin SPIKY~ soenguga inimeste pilke. Järgmisel päeval olime mõne tunni veel WTC juures, kus polnud eriti palju rahvast ja pidime kiirustama viimase rongi peale, millest me ei tohtinud maha jääda. Rongis magasin peaaegu terve tee, sest kõik see seiklus väsitas korralikult ära.

Aga aitab tagasipõikest. Inglise keele ettekanne paar nädalat tagasi läks suurepäraselt ja tulin just inglise keele suuliselt eksamilt, mis läks ka suurepäraselt. Jäänud on vaid kirjutamise osa ning ülejäänud ained ootavad. Eile veetsime esimese poole jaapani keelest õues. Tuumapommiaugu juures kirsipuu all ja harjutasime rääkimist, nii palju kui õppinud olime. Mõnusalt värske õhk täitis kopse ja tuli välja, et pean ikka tublimini sõnu õppima. Ühe partikliga olin väga metsa pannud. Dialoogi tegin koos Martiga, kellega olen koos algusest peale pmst istunud. Kõige tublimad õppijad, kes esimesena dialoogid tegid ära, said vahukomme ja muud magusat. Poolteist nädalat tagasi sain jaapani keele õpiku kätte, mis läks natuke üle 20 euro maksma. “Minna no Nihongo.” Mul on plaan jaapani keelt edasi õppida ja õpikulehti on väga tüütu välja printida. Avastasin, et iseseisva kuulamisülesannete vastused on õpiku lõpus olemas. Väga mugav,..

Põukisin natuke Andrest, sest tema pidavat korraldama Hanami-piknikku see aasta ja nüüd see toimub kindlalt.. Homme kell 18.00. Mul on paraku siis jaapani keel samal ajal, kuid mõtlen, et olen poole tunnist seal ning selle ajaga teen kanji töö ära. Kaia õelt sebisin ilusa sinise käepaela, mille saan piknikul kätte. Ma tõesti loodan, et seekord ma ei saa kõhugrippi. Ma ei tea, kuid ma vist sain kõhumürgituse eelmine aasta, võib-olla sushist, võib-olla mitte, et oksendasin praktiliselt terve öö. Jube. Aga kindlasti piknik saab olema muhe. Seal tuumapommiaugu juures. Pisikese kirsipuu all.

Kõige lõpuks ütlen, et sain valmis teise AMV, mille saadan kindlasti Animatsuri võistlusele. Valdavale osale inimestest meeldib see rohkem kui esimene. Üllataval kombel siiski Janikale meeldis Abandoner Main Title AMV rohkem. Tegin nunnu näo pähe ja Tanel muutis isegi reegleid, et võistlusele saab saata 3 kuni 6 minuti pikkuseid videosid. Kuigi mul on tunne, et lõppversioon, mille võistlusele saadan, on pool minutit lühem ja video lõpeks pisaraga. Ehk täiustan veel midagi. :3 Eliise ütles, et ei pane siis Animatsuriks paksu meiki peale, muidu on ta pärast vaatamist nagu panda. Lisasin videole ka laulusõnad, et kõik saaksid aru laulusõnadest ja laulu mõttest. :3 Kui meeldib, visake videole kommentaar/laik.

Kowarete iku Sekai – Final Fantasy VII: Advent Children AMV (with English/Japanese lyrics)

Literally scattered.

Käisin vahepeal juuksuris. Jah, suvel on raske lõngus olla. Aga positiivne on nüüd veel see, et ma olen nüüd veelgi kuumem kui suvi seni on olnud. Inimesed on tõepoolest imelikud. Ühed on kommenteerinud mu soengu kohta, et ma näen nüüd inimese moodi välja ja samas teised väidavad vastupidist, et näen rohkem välja nagu marslane.

Esmaabikoolitus ikkagi toimus ja see oli jube & vahva. Esimesed kaks tundi räägiti haigustest, nende sümptomitest nagu näiteks epilepsia korral ning ma ei talu selliseid loenguid. Kui mõõt täis sai, tõusin püsti ja ütlesin, et pean korraks väljas ära käima. Õues viskasin end kohe muru peale ja lebotasin seal viis minutit. Kui ma seda poleks teinud, siis ma oleksin minestanud. Hommikusöök? Check! Jõin piparmündi teed ja sõin kolm võileiba ja kiirnuudleid. Hiljem tundsin veel, kuidas hakkab järk-järgult halvemaks minema ja nagu õpetaja ütles enne: “Pane jalad laua peale, kui hakkab halb” ning täpselt nii tegingi. Muidugi, niimoodi näeb väga kickass välja, aga tervis ennekõike. Et te teaks, ma juba põhikoolis ei talunud neid videosid suitsetamise ja narkootikumid kohta, et mis tagajärjed nendel on ja kuidas see organismile mõjub jne. Hiljem läks lõbusamaks, kui igaüks pidi elustamist tegema ja nn “muinasjuttu” rääkima, et mida kannatanu puhul teha. Ei tea, kas viga oli minus või teistes, kuid teised rääkisid pidevalt, et seal hakkas järjest palavamaks minema. Kui mänguasjaga tegelesime, siis oli minu meelest seal paras temperatuur. Dunno, inimesed on imelikud.

12. juulil, ehk siis pühapäeval plaanisin Tartu minna. Inimesed on ikka nii imelikud. Hommikul räägin, et lähen Tartu ning kui bussijaamas ootan, helistatakse ja öeldakse viimasel hetkel, et tule kohe tagasi. Kurat, niimoodi tillist tõmbamine ajas ikka väga vihale. Niivõrd kohe, et viskasin telefoni vastu elutoa põrandat pilbasteks. Pole äärmist huvi selle üle, kas telefon töötab või mitte. Samamoodi ei paku huvi ka Viljandi folkfestival ja üldlaulupidu jättis ka täiesti külmaks, samas mida te ootasite tulihingelisest Jaapani fännist? Ja ma keeldun ka telefonit kasutamast. Ülehomsest saab kaks nädalat täis ilma telefonita. Isiklik rekord.

Sain mingi päev Tartus ära käidud küll jah. Devastator-i munanditest sangpommide nimel, ma tunnistan, et mulle meeldis “Transformers 2: Revenge of the Fallen.” Ma ei ootanud sellelt mitte midagi muud, kui täiesti mindblowing action-it. Action tundus mõnevõrra parem kui esimeses osas, kuid ülejäänu võib maha kanda. Nõustun Ralfiga, et Sideswipe oleks võidud rohkem näidada. See, kuidas ta rokkis filmi alguses, oli kickass – vuhises ekraanist täiel kiirusel mööda ja lõikas deception-ist auto pooleks oma mõõgataolise relvaga.. aegluubis. Ahjaa, mu Cinamoni klubikaart on siiani Lehari käes. :T

Ralfi ajendil, nagu tegi ta blogi puhul, hakkasin ajaga kaasas käima – liitusin Twitter-iga! Uurisin välja, et isegi (!) Britney Spears kasutab seda, mis on iseenesest muidugi väga positiiiivne. Paljud stsenaristid, muusikud ja näitlejad kasutavad seda. Näiteks “Sõbrad” seriaalist tuntud Matthew Perry säutsumisi on väga muhe lugeda. Siinkohal tsiteerin Sopranot: “See on kõigest aja küsimus, millal te kõik sinna tulete. ;) ) Minu säutsumisi saate lugeda siit.

Äkki hakkame uuesti otsast peale?

Homme on orienteerumine Vedul, mille asupaigast mul pole õrna aimugi. Maksin alles täna osalemisraha ära, kuigi oleks pidanud seda tegema alles eelmise nädala neljapäeval. Sama asi nagu eelmisel aastal, ei viitsinud end kuidagi kehalise kasvatuse kabinetti liigutada.. :D Homme kell 16.00 väljub buss kooli eest. Kordame eelmist aastat? Et valin pikema raja, kui teised? Ja samuti, seekord ma ei tee uuesti seda viga, et ei võta juua kaasa. Eelmisel korral oli nii ja kohutavalt suur janu oli tagasisõidul.

Täna pidi olema esimene tantsimise tund, kuid just nagu eelmisel nädalal, lükkus see jälle järgmise nädala peale. Kursust annab ikka Veiko Ratas, nagu eelmisel aastalgi. Alguses hoidsime seda teadet Virco eest peidus, et tund jääb ära. Tegelikult oli see väga hea, et tund jäi ära, sest viimane tund matemaatika jäi samuti ära ja siis oleks tantsimiseni olnud kaks vaba tundi. Ma ise olin tohutult väsinud ka. Isegi esimeste vahetundide ajal ei lastud magada, Virco äratas iga kord üles. Teisel korral ma viskasin teda pinaliga.

Eile käisin Ursula ja Mariellega jälle koos kinos, vaatasime uue Eesti filmi ära. Ma võtsin salvrätikud igaks juhuks kaasa, kui pisarad peaksid neil mööda põske jooksma. Rääkimata muidugi ka minust. Film aga… not bad.. Eesti filmi kohta suhteliselt hea, kuigi lõpp andis kõvasti soovida, väga lahjaks jäi. Kas Cinamon hakkab üldse ka esilinastusi tegema, nagu Coca-Cola Plaza teeb kinoklubiliste liikmetele? Teate küll, Feel the Difference’i värk..

Eile sain nn ‘uuendused’ mu kuulmisaparaatidele, mida olen juba paar kuud ootanud. Lõpuks ometi käes ja nüüd on palju kergem olla. :) Ütleme nii, et nüüd enam ei ‘vilista,’ kui ma naeran. Ma ei tea, kas keegi üldse on seda tähele pannud. Ning veel, ma hakkan vaikselt üle saama sellest vaegkuulmise kompleksist. Paar-kolm aastat tagasi ma põdesin seda, nüüd olen peaaegu üle saanud sellest. Isegi praeguse soenguga on neid rohkem näha. Üsna mitmed inimesed on viimasel ajal palunud, et ma kuulmisaparaate neile näitaks. Vahepeal tulid isegi mõtted pähe, et laseks koguni sellise soengu teha, et kuulmisaparaadid on täiesti selgelt näha. See oleks nagu, uus algus..

See laupäev peab Eero sünnipäeva!

New season.

Reedel käisin juuksuris. Lasin endale teha enam-vähem samasuguse soengu, nagu mu oli lemmikseriaali “Hana Yori Dango” ühel tegelasel. Ma jäin soenguga väga rahule. Isa ütles, et nüüd näen soliidne ja kaks aastat noorem välja; ema aga ütles hoopis, et kaks aastat vanem. Paljudele meeldib praegune soeng.
Hästi mõnus ilm on viimasel ajal olnud. Mõnusalt soe ja roheline.

Need plakatid, mis Tallinnast sain, on nüüd mu toa seinal üleval. Filmi “300” plakat ei mahtunudki seinale. Magamistuba on nüüd värvikam ja mõnusam.

Keda veel huvitab, siis see tüüp seriaalist on Hanazawa Rui ja tema näeb välja selline.

Tüdrukud, ärge mind süüdistage, kui te olete nüüd temast sisse võetud. Ma tean üsna mitu tüdrukut, kellele ma olen seda seriaali soovitanud ja kui nad seda vaatama hakkasid, olid kohe sellest näitlejast sisse võetud.

Uus (mitte tutt-uus) soeng.

Ma sain täna õhtul üle pika aja kõvasti naerda, kui endine klassivend ütles, et endine klassijuhataja luges mu blogi ja teab seda liputamise värki. Ei suutnud kohe üldse naeru pidama, 5-7 minutit järjest naersin valjusti. Naerukrambid.

Eelmise nädala reedel tuli meie trenni gruppi uus inimene, Markus. Ma olin üks esimestest, kes temaga suhtlema hakkas, kohe esimese soojendusringide jooksmise ajal. Täna trennis jooksime 20 minutit sörki ja siis omavahel rääkides sain temast paljutki huvitavat teada. Ta on ka minu-sarnane filmifriik, käib väga tihti kinos. Kivilinna gümnaasiumi poiss.
Tänases trennis olime peamiselt jõusaalis ja võin kihla vedada, et homme hakkavad paljud lihased valutama, sealhulgas ka tuharalihased. Nii on varemgi ühe korra olnud ja polnud just kuigi tore.
Täpselt nagu… “pind perses.”

Üks oluline asi, millest ma olen rääkimata jätnud. 24. novembril käisin juuksuris. Lasin endale samasuguse soengu teha nagu ta tegi mu sugulasele. Tagant lühikeseks, kõrvad sisse, kuid alt on kõrva natuke näha ja ees väike tukk. Väga mõnus soeng tuli, rahul olen. Esmaspäeval oli ikka väga naljakas. Mõned ei tundnud mind uue soenguga äragi, mõned olid vaimustuses. Öeldi, et uus soeng on palju parem. Teistsugune, kuid parem.

Uus "mina."

Lühemate juustega on mõnus, vaba ning kerge olla. Alguses ei tuntud mind ära, olin kuidagi võõras. :D Juuksuris läks ikka parasjagu aega. Mul on juba plaanid olemas, millise soengu teeksin järgmisel korral. See on muidugi reaalne, pole vaja geeli jne. Ühe seriaali tegelase soengu kavatsen teha. :) Esmaspäeval riietusruumi minnes keegi ütles suure imestusega: “OHOH!” Paraku ma ei näinud, kes seda ütles. Muigama ajas, samuti ka, kuidas teised sõbrad muigasid mind nähes. :D

Volbripäeva veetsin kinoskäiguga koos venna ja tema pruudiga. Kell 13.00 üles, paari tunni pärast sõitsime Tartu, ostsin Ekraanis piletid kolmele inimesele, olime tükk aega Eedeni kaubamajas ja kella 16.00’ks tulime tagasi Ekraani ning vaatasime “Mr. Bean’i puhkust.” Väga hea film on, kõvasti naljakas. Mees ikka oskab väga hästi grimasse ja nägusi teha.
Järgmiseks filmiks, mida tahan kindlalt kinos vaadata, on Spider-Man 3. :) Kavatsen seda selle nädala reedel vaatama minna. Pealegi, on mul reedel ka Tartu asja, sest pean minema Kivilinna Gümnaasiumi vestlustele. Pean vestlustel olema 16.00-17.00 ajavahemikus. Ning filmi läheksin vaatama kella 18.00’le seansile.
Ma olen filmi üle veidikene mõelnud, üks “pahadest kuttidest” on nn Sandman. Mu teooria on selline, et liivamees kõrvaldatakse kuumutamisel vms. See oleks suhteliselt loogiline, kuna liiv muutub kuumutamisel klaasiks. :P

Esmaspäev oli meeldejääv selle poolest ka, et koolipäeva keskel hakkas meeletu lumetuisk möllama. Koju minnes ei saanud korralikult vaadata, kuhu lähed, lumi läheb kogu aeg silma. Järsk lumesadu rikkus mu plaanid, kavatsesin õhtul korvpalli minna mängima kooli kõrvale, kossuplatsile. Lumi hakkaski ilusti sulama, kuid täna hakkas jälle lund sadama. Seekord oli olukord hullem, sest lumi oli sulane ja tuulejope jm sai kiiresti märjaks. Paneb mõtlema ka, et miks lumi vallandus meeletult just mai kuu alguses. Niimoodi oleks võinud detsembris olla, siis oleks olnud valged jõulud.