eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…

Advertisements