uus kodu.

JAFFi osas rahunesin pisut maha. Reedel käisin koos Tija, Mihkli ja Anettega JAFFi avafilmi “Colorful” vaatamas. Piletid olid tasuta, seega mõtlesin ka, et miks mitte. Natuke kurb oli, et me sõime enne seanssi kõhud korralikult täis Gotsus, sest Momo oli Artisesse suure söögilaua valmis teinud. Seal oli tõsiselt palju süüa. Ausalt, igasugused sushid, onigirid, makirullid – seal oli kõike! Ja mul oli kõht liiga täis, et üldse midagi süüa. v_v Aga see-eest jõime Mihkliga ära kaks pokaali valget veini. Mis sellest, et Tija oli täiega selle vastu ja tegi isegi aegyot. :3 Teate küll ju… kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha…

Laupäeval käisin JAFFi raames “Akirat” vaatamas. Ma polnud “Akirat” juba aastaid näinud ning kinoskäiguga meenus, miks see nii hea on ja miks see on üks mu lemmikfilmidest. Tõsiselt äge oli. Kuigi… huvitaval kombel näidati inglisekeelset versiooni. Vähemalt häälte pealelugemine oli üsna kena, et ma ei saanud kurjaks ega jalutanud saalist välja. Pigem üllatas see seansi alguses. Ma ei tea, kas tegemist on kinotööliste apsakaga või mitte, aga see on iseenesestmõistetav, et jaapani filmi näidatakse ikka jaapani keeles. Võiks seega olla kinokavas märgitud niimoodi. See selleks, JAFF andis mulle taas võimaluse lemmikfilmi suurel ekraanil näha. Aastaid tagasi oli selleks “Final Fantasy VII: Advent Children.”

Pühapäeval viisin ära viimased asjad ühikast. Kõige suurem mure oli väike kineskooptelekas, mis on üle mõistuse raske. Kaks korda raskem kui mu 37″ telekas. Anette aitas mul autoga viimased asjad ära viia. Peale teleka, ma võtsin üsna kerge kilekoti, kus oli sees veekeetja ja muud pisemat asja. Anettel lasin võtta meelega hantlid, need kaalusid kokku 10-12 kg. Anette kirus mind terve tee: “WHY?!” Ma sepitsesin seda juba algusest peale. ^^

Pühapäeva õhtul jalutasin tagasi ühikasse. Tänaval oli kolm keskealist meest. Kui nad nägid mind, siis nad ütlesid kooris flirtiva häälega: “Ooooo” ja veel midagi. Siis üks neist ütles: “Oodake, see on ju poiss.” Nüüd ongi mul dilemma, kas võtta seda komplimendina või mitte. Või kuidas pagana päralt ma sellele üldse reageerima peaks.  o____o’

Seda juttu kuuldes Anette läks eriti hoogu, et tahab minust üks päev tüdrukut teha. “Küüsi värvima, poistest rääkima, tulen meigi ja kleidiga külla.” O_O Kui ta peakski ukse taha tulema selliste kavatsustega, siis ma panen ukse lukku, tõmban kardinad ette, kustutan tuled ära, poen teki alla ja hõikan: “Mind pole kodus!” Siis vaatan hirmunult teki all Lõuna-Korea filmi edasi. Jah… see peaks kindlasti aitama. ^^

Praeguseks olengi lõplikult korterisse kolinud. ^__^ Eilne päev oli meeletult väsitav. Vanemad tulid uue koormatäie mööbliga ja nii palju asju oli teha. Uue kapi panime kokku, kardinad paika ja nimekiri on lõputu. Samuti jätsin ühikatädidega hüvasti. Tundsin meeletult hästi, kui astusin ühikast välja. Ilm oli mõnusalt soe ja päike paitas mu kuldkiharaid. Õhtuks olin meeletult väsinud ja ma ei saanud ikka kohe magama minna. Ilmaasjata pühkisin eelmise nädala jooksul põrandad puhtaks. Pesin isegi põrandad ära. Vanemad ei viitsinud jalanõusid ära võtta… See tähendas, et eile õhtul ma pidin jälle kõik puhtaks tegema. Ja veel sadu asju. Tegutsesin paar-kolm tundi, et lõpetasin pool 12 õhtul ja läksin magama…

Ma pole üsna pikka aega nii mõnusalt maganud kui täna öösel. Isegi unenäod olid nunnud.. Hommikul tegin silmad lahti, päike paistis aknast sisse ja mõtlesin, kui ilus hommik on. Akna all õitsevad sinililled.

Korteris pole Internetti veel, seega selle nädala jooksul satun tõenäoliselt harvem netti. Aga ärge kartke, ma olen juba endale küllalt varunud Lõuna-Korea filme, et terve nädal üle elada.

Advertisements

ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

the fifth sequels on the way

Enamus vaheajast läks “raisku” kasvuhoones töötamisele, kuid vähemalt sai midagi kasulikku tehtud selle asemel, et magada kella 2-ni päeval. Peamiselt istutasime tomatitaimed ümber pottidesse. Minu hooleks jäeti maasikatomatid, mis on mu lemmikud. Eelmisel suvel olime esimesed Eestis, kes seda müüsid ja müük läks väga hästi.

Vend läks kolmapäeval Soome, võistlusi vaatama. Hästi paljud kurdid kogunevad kuhugi Turu piirkonda. Igatahes, ma käisin talle tugevasti peale, et ta käiks korra kuskil Soome kaubanduskeskuses ja ostaks mulle kaks Xbox 360 mängu. Lõpuks sain ta nõusse. Igal juhul Soomest, kui Eestist.

Silent Hill 5: Homecoming ja Resident Evil 5

Vaheajal tabas mind mingisugune haiglane Aasia filmide kihk, et hakkasin neid üha rohkem ja rohkem tirima. Tänu sellele sai nii mõni võrratu film ära vaadatud, nt Korea filmidest “Oldboy” ja “Memories of Murder.”  Ja siis veel “Tonari no Totoro” (My Neighbour Totoro). Totoro oli lihtsalt niii armas, et võtaks heameelega ta endale ja kui ta suvel aias kuskil puu all lebotaks, siis ma magaksin tema kõhu peal. ^^

Enamik filmiveebi foorumlastest on hakanud filmiblogisid pidama ja see on pannud mind mõtlema, et ma võiks ka filmiblogi pidada isikliku blogi kõrval. Ja ma hakkaksin ilmselt arvustama animesid ja J-dramasid. Hollywood’i filmidega ei viitsi jamada. Ma olen nüüdseks isegi hea käputäie animesid jõudnud ära vaadata: Death Note, Code Geass R1-2, Wolf’s Rain, Paranoia Agent, Final Fantasy: Unlimited jne. Mis lugejad sellest ideest arvaksid?

Meie rebased on ootele pandud.

Pühapäeva õhtul ma ei suutnud üldse magama jääda ja ma olin kogu öö läbi üleval. Seda pole varem olnud. Alguses tundsin ehk tõesti väsinuna, kuid voodisse jõudes kadus uni kohe ära. Täpselt nagu eelmisel sügisel, oli mul kohati raskusi magamajäämisega. Koolis uni peale ei tulnud, kuid esmaspäeval, kui jõudsin koju, läksin kohe magama. Ma mõtlesin paar-kolm tundi magada, aga kui ärkasin korraks kell 8 õhtul, siis mõtlesin, et miks ka mitte hommikuni välja magada. Äratuseks sättisin, kuid olin juba üleval pool 6 hommikul.

Bussiga kooli sõites oli mul nii mõnus tunne. Mitte sellest, et olin täielikult välja puhanud, vaid mul oli selline tunne, nagu ma oleksin nädal aega kuskil kaugel ära olnud ja siis järsku tundub kõik nii võõras ja see ajas segadusse. Kuid.. see oli väga mõnus. Ma plaanin seda kindlasti uuesti teha.

Teisipäeval jäi kaks viimast tundi ära, sest me pidime kell 14.20 olema Tähetornis, kus oli siis väike loeng; räägiti huvitavatest materjalidest jne. Ma jõudsin paari klassivennaga veidike varem kohale ja olin mõnda aega Keioga torni tipus. Millegipärast tuli meil jutuks, et kas telefon läheb katki, kui seda sealt tornist alla visata. Torn oli umbes 20-30 meetrit kõrge. Seega, ma viskasingi enda telefoni alla! Plaanisin seda visata ühte lehehunnikusse, et oleks “pehmem” maandumine, kuid maandus natuke kaugemale põõsasse. :D Naljakas oli, kuid natuke lapsik ka; kuid hei, mul on vabandus olemas: ma vihkan mobiiltelefone! Viskamine mõjus väga rahustavalt. Pean ainult kurbusega teatama… et telefon jäi terveks. Ainsa asjana kahetsen seda, et viskamise ajal unustasin hõigata: “Uoor-yaaaa!” See on siis jaapanikeelne “yeehaw!

Tänaseks pidi olema kirjand tehtud, kuid mul jäi see eile pooleli. Õpetaja käskis üles tõusta neil, kes seda ei esitanud ja ma olin üks neist. Õnneks ta suurt mölisema ei hakanud, vaid küsis, et kuna ma selle töö ära toon. See, mida ma ütlesin, kõlas nii: “Ma toon reedeks ära. *dramatic pause* Äärmisel juhul homseks.” Alles siis, kui teised hakkasid selle peale naerma, sain aru, mida ma ütlesin. :D

Tantsukursus… whoa. Kui võrrelda eelmist tundi, kus oli 9 poissi ja 5 tüdrukut, siis täna oli väga palju inimesi juurde tulnud, enamik neist olid 9ndikud, täpsemalt 9.c klassi rahvas. Meie rebased. Seega, täna oli 19 tüdrukut ja 16 poissi. Täpselt nii nagu olema peaks. Naljakas oli see, et kui ma Ekuga tantsisin, siis meie olime suht erakud. Kõik teised paarid koondusid aula teise nurka, hästi kaugele meist.

Rääkides veel rebastest, siis homme on meil rebaste retsimine. Nad peavad kooli tulema sabaga, mille otsa on kinnitatud kolm purki ja punastes pükstes. Lisaks sellele peavad nad kilekoti kaasa võtma, kuhu kooliasjad sisse panna. Noh, meie pidime vähemalt lillat värvi riietes kohale tulema ja ämber pidi ka kaasas olema.

Ma ei saa jällegi see aasta Jussi sünnipäevale. Mind ei ole enam siin sel ajal.

Miks ta ei äratanud?

Athena keskuse pööningsaal on kuidagi naljakas ja veider. Aga film oli hea, mida ma seal vaatasin. Enne sinna minemist hüppasin viieks minutist Kaubamajast läbi ja eskalaatorist tuli mulle vastu seesama 8b klassi tüdruk. Teda nähes ma kohe sain aru, et ta läheb samuti sinna. Ja läkski.
Poole tunni pärast siis lähen “Tuulte oru Nausikaa”d vaatama.

Tänane päev algas halvasti. Ärkasin 8.20. Eile läksin pool 1 magama, seega ma ei saa aru, miks see juhtus. Äratus oli kindlalt sätitud, aga ma vist panin selle tirina ajal kinni, kuigi ma ise seda üldse ei mäleta. Kõige suurem küsimus on see, et miks pagana päralt toanaaber mind üles ei äratanud. End riidesse pannes teda ei olnud kodus. Kooli poole kõndides enda mõtetes muudkui kirusin, et miks ei äratanud.
Ega ülejäänud päevgi polnud just suurepärane.
Muusika tunnis oli õpetaja asemel kaks praktikanti. Kolmas praktikant oli ka, kuid ta istus viimases pingis. Nad olid eelmises muusika tunnis ka, viimases pingis jälgimas. Kui nad alustasid tunniga, siis ma kohe ütlesin :
“Who the fuck are they?” Eks jah, nende õpetamisoskused vajavad veel kõvasti lihvimist. Isegi laulmise ajal olid kõik kuidagi pinges ja lauluhääl vaiksem, kui tavaliselt.

Praegu ma veel mõtlen, kas lähen homme vaatama “Paprika”t või “Alles eile,” Athena keskusesse muidugi. Mõlemad näivad head filmid, kuid “Paprika” tundub huvitavam.. Any suggestions?

Filmiklubi varsti?

Täna hommikul magasin jälle sisse. Unustasin äratuskella taas tööle panna. Ärkasin 7.45, hakkasin kohe kooli poole liikuma, jättes vahele hommikusöögi ja jõudsin kooli 8.20. Esimene tund oli matemaatika, seepärast polnudki hilinemine nii hull. Ma hilinen tavaliselt matemaatika tundi. Aga 20 minutit hilinemist matemaatika tundi… see peab olema minu rekord. ^^

Näib, et ma asutan koos Eeroga mingi filmihuviliste klubi. Umbes poolteist kuud tagasi ta rääkis midagi, et kas ma oleksin nõus osalema filmiklubis, kus vaataksime filme jne. Ma ütlesin jah.
Täna küsis, et kas mul on see ikka meeles. Kuidas ma saaksingi unustada. Ütlesin, et olen nõus ning näib, et esimene filmiõhtu tuleb vist 10. aprillil, neljapäeva õhtul. Kes teab, need plaanid võivad veel muutuda. Mina koos Eeroga oleksime siis klubi asutajad. See värk tuleb huvitav. :)

Õpilasomavalitsuse kabinetis mässasin täna mikrofoniga. Peale minu olid seal kabinetis ka Eero ja Toomas Soo (vist). Ütlesin paar lauset mikrofoni, aga paistab et mitte keegi ei kuulnud seda. Ma tean, et keegi ei kuula ega kuule. Aga igatahes esimesel korral ütlesin: “Jouu! What’s up, mis teete? Koolis on igav või? Minge koju siis!”
Ja teisel korral, kui helin käis, et üks minut on aega tunni alguseni, ütlesin: “Kell läheb kohe tundi. Kobige tagasi klassi, idioodid!” Köh-köh. Ma võib-olla homme ütlen veel midagi, kuid siis juba midagi viisakamat. Räägin mingi anekdoodi või mingi lühikese nalja.

Kurk on haigeks jäänud. Köha ei ole veel, aga see-eest kurk valutab. Seepärast on mu hääl hommikul nagu tüüpilisel robotil.

Keemia, again.

Eile õhtul lugesin läbi lõpuks raamatu “Kuristik rukkis.” Üsna hea raamat oli, eriti alguses rabas mind julge kirjutusviisiga; aga siiski raamat läbi aegade lemmikuks ei saanud. Ma seadsin ilmselt oma ootused liiga kõrgele.
Minu puhul hakkab see varsti harjumuseks muutuma, et magan koolis. Emba-kumba, kas ma magan koolis liiga palju või kodus liiga vähe. Kolmapäeval magasin igas tunnis mingi jupikese. Ajaloos õpetajat polnud, magasin – nägu vastu lauda. Järgnevas keemia tunnis samuti jne. Esmaspäeval, kui magasin matemaatika tunnis, siis õpetaja pani tähele ja ütles Eerole, et koputa.
Selle asemel ta ütles “Raske nädalavahetus, või mis?”
“Sa ei kujuta ettegi. Liiga palju… tead-küll-mida…”
Eile magasin pärast tunde neli tundi järjest, täna oli kohe erksam olla. Mitte kordagi ei maganud.
Tervelt nädala jagu oli mul aega mõelda, et mis aine ma ülemineku eksamiks valin. Välistades kõik ained, mida kindlalt ei teeks, jäid järgi ainult eesti keel ja keemia. Suhteliselt raske valik oli. 9. klassi valikeksamiks võtsin ka keemia ning hindeks sain viie. Lõpuks võtsin selle aasta üleminekueksamiks ka keemia. :)
Kui ma eelmises klassis sain suutsin selle hindele “5” sooritada, siis usun, et suudan seda ka seekord.
Hah, üle poole klassist võtsid eesti keele. :D
Tahaks juba kiiremas korras Tallinnas ära käia…