keerulised torupillid ja javad.

Ning möödus teine praktikanädal ka sama kiiresti kui esimene, et ei suuda enda silmi uskudagi. Viimaste päevade jooksul sai ikka päris palju nalja praktikal. See oli ilmselge märk sellest, et kaheksa tundi iga päev koolis koodi kirjutada ei mõju mõnele üldse hästi.

Eelviimasel päeval kurtis üks kursavend, et hobused on tema jaoks väga südamelähedaseks muutunud. Ning et tema grupitöö oli tugevasti seotud hobuste günekoloogia lehekülje loomisega, ei näinud ma kahjuks eriti positiivset asja selles. Tervelt poolteist tundi järjest oli facebooki jutukaaken täis seda juttu hobustest! Tänu taevale, et ta polnud kuulnud ka midagi Hispaania hobustest, muidu oleksin isegi kaalunud lähima hullumaja telefoninumbri üles otsimist.

Kui koodi kirjutamisest igav hakkab, saab alati teistele kursakaaslastele tünga teha. Kuulsime, kuidas kellegi telefon heliseb keset klassiruumi. Asi läks väga veidraks, kui telefonihelin tundus tulevat arvutiekraani seest..? Aga ei, üks naljavend oli hoopis telefoni peitnud arvutiekraani jala alla.

Samal nädalal toimuvate lõpetamiste tõttu oli koolis pidulikum õhkkond. Koridorid täidetud viisakalt riietunud inimestega, lillekimbud käes ja samal ajal meie higistame klassiruumis ning teeme tööd. Ühe praktikapäeva lõpus läksid meid juhendavad õppejõud varem ära informaatika instituudi tähistamist lõpetama. Selsamusel päeval mängis õppejõud klassis šoti torupilli. Kui ta üritas kõigi tähelepanu saavutada, siis tal see õnnestus igatahes.. koos naerupahvakuga. Veelgi naljakam oli, kui üks kursavend proovis ise seda mängida. Ma naersin end peaaegu laua alla, sest muusika… mis sealt välja tuli, oli tõesti nii absurdne ja koomiline. Pärast mängimist ütles: “See on sama keeruline kui Java.”

Reedel oli esitlus, kus kõik grupid näitasid, mida nad tegid ja kui kaugele nad jõudsid. Lühidalt öeldes, me ei saanud kogu seda asja kahe nädalaga valmis. Ah mis, tehniliselt öeldes üheksa päevaga. Aga õppejõud kiitsid ja olid üllatunud, kui kaugele olime sellega jõudnud. Ühe kommentaar oli koguni: “See näeb isegi välja nagu infokiosk.”

Koos praktikaga sai kool selleks õppeaastaks läbi. Nüüd on suvi ametlikult alanud.. kui sedagi. ^^ Positiivset uudist ka, et neljapäeval sain korea keele õpetajalt taas järjekordse kirja ning selgus, et edasijõudnute kursus toimub ikkagi sügissemestril. Minu pingutused ja motivatsioon kandsid vist tõesti vilja. Kuigi see hakkab toimuma ainult üks kord nädalas (ülejäänud kolmel korral nädalal toimuvad korea keele algajate kursuse tunnid). Sellest piisas, et peaaegu lakke hüpata, Henrikut natuke šokeerida oma eufooriapuhanguga (ta oli sel õhtul külas) ja elasin end filmiveebi kanalis välja.

<Jaz> kummaline lost on kummaline

<Soprano> <+lostinthemist> JESSS – alati kui lostinthemist nii karjuma hakkab siis järgneb mingi hea uudis.

<Soprano> ootan alati põnevusega

Väike pilt praktikast:

Advertisements

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

kümme aastat šokiteraapiat.

Veedan üha rohkem aega korteris. Ühikas saan olla selle nädala lõpuni, siis jätan jumalaga. On taas põhjust vahuvein pauguga lahti teha. :3 Reedel viisime korterisse tosina jagu mööblit, kuid ruumi on endiselt päris palju. Mööblit tuleb veel. Üleüldiselt on väga suure korteriga tegemist, kokku 58,8 ruutmeetrit.

Reede õhtul näitasin korterit Anettele. Tegime natuke korrastustööd, terve köögi lõime läikima – puhastasime lapiga ära iga pinna, pühkisime põrandat, pesime külmkapi seest puhtaks ja panime kahvlid, noad, taldrikud, tassid ja muud kappidesse. Mu vanemad tõid Tallinna umbes 10-15 tassi… milleks nii palju… o_o Suurem vaev sai läbi, siis tegime sushit ja sõime kõhu täis. Õnnistasime korteri sisse ka esimese Lõuna-Korea filmi vaatamisega – selleks oli “71: Into the Fire.”

Henrik tahtis samuti korterit näha. Laupäeval pärast animeklubi koosolekut õhtul tuli ta mulle külla koos Anettega. Vaatasime ka siis filmi… Tegin läbi sotsiaalse eksperimendi. Panin ühe SNSD videokese käima.. mu lambakesed tormasid kiiruga välisukse juurde selle pärast. :D Henrik, see jobu, ehmatas mu ära, kui pärast külaliste lahkumist pesin köögis nõusid ja ta lehvitas mulle akna taga. Kaotasin 10 aastat enda elust.

Ma armastan seda momenti öösel, kui kella 4 paiku öösel kustutatakse kõik tänavalambid. Kottpimedat tänavat vaadata on tõeliselt lahe.

Korea keele vihik hakkab näitama tõsiseid märke kulumisest.

Nüüdseks mäletab seda vist ainult mõni üksik inimene, aga aastaid tagasi, õigemini 2009. aastal, üritasin algust teha animeblogiga, mille kujundus oli omal ajal hästi… heleroheline. Esimene arvustus oli Satoshi Koni “Paranoia Agent“ist ja rohkem midagi ei tulnud. Sinnapaika see jäigi. Vaatamata sellele, mis eesmärgiga alguses lõin selle blogi, võtan nüüd, kolm aastat hiljem, täiesti uue suuna – hakkan kirjutama Lõuna-Korea filmidest.

Kes teab, aeg-ajalt kirjutan paarist muust Aasia filmist, kui viitsin. Kommenteerin filmide kohta väga aktiivselt Filmiveebi foorumis, kuid teema “Viimane film, mida vaatasid” on üsna hajuv ja mööduv ning filmiblogis on parem säilitada arvamusi filmidest. Kirjutan muidu ikka paralleelselt nii filmiblogis kui ka filmiveebis. Filmiblogis otseselt ei kirjuta pikemalt, kui tegemist pole just täiendavate märkustega. Seda näitab ainult aeg, kas filmiblogi tabab sama saatus nagu animeblogil.

Alloleva loo meeleolu läheb üsna täppi minu tujuga viimaste päevade jooksul. Oivaline kombinatsioon viiulist ja trummist.

Only the ways of life teach me lesson, but the rhythm of music teach me how to feel.

ähmane pilk.

Kõigest loetud päevad veel ja ei lähe enam kaua, mil saan ühikast lõpuks ära. Üha enam läheb siin väljakannatamatuks. Turistide hooaeg on alanud ja teisel korrusel, kus ma elan, on kuulda õhtuti eriti hästi, kuidas turistid koridoris lällavad. Üsna tüütu… Juba täna lõunal saabuvad vanemad Tallinna ja läheb kolimiseks. Korteri otsimine oli ikka paras pind perses. Me oleme nüüdseks tosina jagu kortereid vaatamas käinud, enamikel juhtudel on korter sõrmede vahelt läbi libisenud. Aga nüüd lõpuks on suurem vaev möödas.. ^__^

Eelmisel reedel sain koos vanematega koju. Kuigi mu vanemad olid juba mõlemad kuulanud SNSD’d,  see igatahes ei takistanud meil terve tee nende kuulamist. Kuulasime plaati kaks ja pool korda läbi. Ning kui ma olin Räpinas, siis ma sain päikest juba.. Näo vasak külg ja nina olid pühapäeva õhtuks täiega punased.

Nädal aega tagasi magasin õndsat und. Ärkasin üles lambivalguse peale. Kell oli 5 hommikul. Vaatasin ringi, kes tule põlema pani. Poiss oli ühikatoas. Ma vaatasin unise peaga esialgu, et see on toanaaber ja ütlesin: “Oi, tere!” Siis tuli meelde, et toanaaber on kaugõppel ning ta käib korra nädalas siin – teisipäeviti. Kuid seekord oli neljapäeva öö.. Ja taipasin, et see poiss pole mu toanaaber. Ta vaatas mööda tuba ringi ja polnud raske tema näost välja lugeda, et ta oli segaduses. Küsisin iroonitseval toonil: “Kas sa otsid midagi?” Ta ei vastanud, aga läks tagasi ukse juurde ja vaatas toa numbrit. Selle peale ütles ta endamisi: “Oh kurat…” ja lahkus toast, tõmbas ukse enda järel kinni. Kustutasin tuled ära ja keerasin ukse lukku. Müstika igatahes.

Endiselt liigun suure hooga Lõuna-Korea filmilainel. Nüüdseks olen aprilli jooksul vaatanud ära 18 filmi. Sellel pole lõppu ega äärt.  Sealhulgas.. ma pole üldse põnevil eesolevast JAFFist. Eelmisel aastal peksti ikka festivali käigus nii palju näkku, et lubasin sel aastal selle üle lasta. Korra saad põletada, siis enam ei taha tulega mängida. Kui… kui üldse, siis kava uurides tekkis huvi “Akira” suurel ekraanil ära vaadata, sest tegemist on ühe minu lemmikfilmiga. Kuid eriti kaua lillepidu kesta ei saa, üsna varsti tulevad arvestused ja eksamid.

<Kadii> mul ei ole peomuusikat
<Kadii> tuba tüdrukuid täis
<Dream> girls generation!
<lostinthemist> tra Dream
<Dream> :*
<lostinthemist> ma tahtsin seda ise öelda :D

Mõnikord läheb silme ees kõik ähmaseks. Ma tunnen nii tihti viimasel ajal, kuidas ma liigun ringi sihitult ja ma unustan tihti ära, kes ma olen.

märtsiöö filosoofiatunnid.

Ühel ilusal märtsiööl filosofeerisin Indrekuga elust ja kõigest.

Indrek: Kuule, kuidas jaapanlased kanji’s capsi kasutavad.

Indrek: Või katakanas vms.

Rauno: capsi? ._.

Rauno: neil on caps lock?!

Indrek: Nagu NII

Rauno: whaaa

Indrek: Kuidas see asi välja näeb, kas teist moodi siis?

Rauno: ma tõesti ei kujuta ette

Indrek: lol

Indrek: Ma just mõtlesin selle peale.

Indrek: mind-blown as fuck

Rauno: ma ei ole kindel, kas neil üldse on caps lock

Rauno: mindblowing indeed

Rauno: ma arvan, et äärmisel juhul, kui kedagi sõimatakse läbi, siis caps locki asemel pannakse lause lõppu 999 hüüumärki

Indrek: x’D

Märtsi alguses käisin Tartus ühe filmiveeblase soolaleivapeol. Jaan oli üks neist filmiveeblastest, keda nägin esmakordselt alles Kadii sünnipäeval. Veidral kombel, ma astusin bussi, kus olid Janika ja Kadii korraga. Tartu on tõepoolest väike. :3 Esimest korda oli mul see dilemma ja paanika et “OMOMO, kellega ma nüüd rääkima hakkan?!” Igal juhul, Janikat oli võrratu näha üle pika aja. ^^ Jutustasime lühidalt oma eludest nii kaua, kuni bussisõit keset Riia maanteed kestis. Janika küsis minu käest: “Kas sa oled losti näinud?” Ma ütlesin endale korduvalt mõteteis: “Ära hakka naerma, ära hakka naerma, ära hakka naerma,” endal aga tuim nägu ees. Ma ei saa teda süüdistada, ta ei teadnud. :3 Ja kui lugeja ka ei tea, siis selgituseks, mu kasutajanimi mitmes kohas (filmiveebi ja baka seltskonnas peamiselt) on “lostinthemist” ja mind kutsutakse tihti lühidalt “lostiks.” Seega teatud kontekstis võib see küsimus kõlada, kas keegi on mind näinud. ^^

Jaani korteri õnnistasime sisse tikusiili põlema panemisega. Jah, lugesite õigesti. Tikusiil. Ja me panime selle põlema. See oli idee poolest üks suur saipäts, mille sisse topiti üle kümne toosi jagu tikke ja… ah mida, ma näitan parem pilti. Leek sai alguse säraküünla tipust ja jõudis allapoole, kuni läks kogu kupatus põlema.

Jaan korraldas filmiviktoriini, kus panime oma terased filmiajud tööle ja hiljem vaatasime “Robogeishat.” Seltskonnas vaatamiseks sobib, aga üksinda oleks ma selle vaatamise tõenäoliselt pooleli jätnud. Aga mis järgnes Jaani soolaleivapidu, oli veelgi parem. Läksin Kadiiga kesklinna, sain tuttavaks tema sõbra Robertiga ja olin nendega koos terve öö kesklinnas. Tõsiselt äge öö. Kell 2:42 öösel võtsime kottidest välja Tuplad ja hakkasime neid sööma. Muidugi, ainult meie, filmiveeblased, saame sellest aru.

<lostinthemist> kell on 2:42

<lostinthemist> on aeg… Tuplat süüa.

Mõnikord saime kolmekesi keset ööd naerda nii, et kõhulihased olid valusad. Underground on tõepoolest nii underground, nagu nimest välja paistab. Mõtlesime, et aitab ja liigume Kadii juurde. Jõudsime raekojaplatsi juurde. Kell 5 öösel.. püüdsid kaks meest kala jäätunud purskkaevu juures. Neil oli täiskomplekt olemas – jääpuur, õngeritv ja tool. Mida põrgut, isegi jää sisse oli auk sisse tehtud. :’D Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja kaugelt neid nähes küsisin retoorilisel alatoonil: “Kas nad püüavad kala?” Kalamehed kuulsid mind ja vastasid jaatavalt. Läksime lähemale. Oii, me saime nii palju naerda. Kust tullakse selle idee peale, et nimelt kell 5 öösel jäätunud purskkaevust kala püüda? Küll aga ma pean imetlema nende kirge ja järjekindlust. Nad kordasid üsna veenvalt: “Küll näkkab, ärge naerge nüüd, küll näkkab.”

Jäin Kadii juurde ööseks koos Robertiga. Enne uinumist sõime kõhud täis ja vaatasime SNSD muusikavideosid. Kadii tahtis näha neid. Teate küll ju.. kui tahetakse fänniteenindust, siis tuleb seda tagada. Täpselt nagu.. kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.

Kadii: “Aa see on nagu siis korea Spice Girls?”

Rauno: “Tahad peksa saada või?”