kolmas korealane.

Teate, kui mõnusalt värskendav vabadusetunne süstib sisse, kui suvi algab enne juunit.

Eelmise nädala neljapäeval oli mul viimane eksam. Pingutasin seekord eriti palju, et saaksin kõik eksamid esimese korraga tehtud. Tunnen ise üpris enesekindlalt, et sain need kindlasti sooritatud. Nüüd on tegelikult jäänud 2-4 lehekülje pikkune essee kirjutada, millega on aega praktiliselt jaanipäevani. Kui on üks asi, mida ma jälestan südamepõhjast, siis see on esseede kirjutamine ülikoolis. Sellele vaatamata on suve tunne juba käes. *-*

Detsembris läkitasin teele paraja portsu postkaarte Lõuna-Korea suunas. See tunne, kui tuled koolist koju, avad postkasti ja leiad sealt ümbriku, mis on tulnud teiselt poolt planeeti.. ma ei suuda seda eriti hästi kirjeldada, aga see tegi mind meeletult õnnelikuks. Hämmastav, kuidas nii lihtsad asjad mõjuvad energiliselt.

it was a feeling that I can’t explain (HAPPY)

69023_4606286717146_1360587487_n (1)2222

Aga iseäranis tahaksin natuke rohkem kirjutada Insungi postkaardist. Insung oli üks mu neljast toanaabrist suvekoolis. Märtsis pani ta postkaardi minu poole teele. Sain ükspäev telegrammi, et olen saanud paki ning palutakse järele tulla kandekeskusesse. Sain üpris suure paki ning koju poole liikudes mõtlesin terve tee, mis peale postkaardi võib seal sees olla. Ehk black bean nuudlid, mida ma jumaldan lihtsalt, või muudsorti korea toidukraami. Kuid ma ei osanud uneski ette näha, et paki sees vaatas mulle vastu Girls’ Generationi kõige uuem album I Got A Boy. ∩_∩

SAMSUNGI Got A Boy albumi cover art’ist on tehtud üheksa erinevat versiooni, igaühel neist erinev liige. Insung saatis mulle just Sunny oma, sest ta teab, et ta on mu absoluutne lemmik. Albumi raamat on mitukümmend lehekülge täis pilte Sunny’st. ^^

Ning ma olen taas elevil nagu pool aastat tagasi, sest juba homme tuleb korealasest sõbranna Doori külla. Neljaks päevaks. Ei viitsi tervet nimekirja teha plaanidest. Teen seda parem järgmises postituses. Aga me tuleme kindlasti sel laupäeval Tartu. Tallinn on kena küll, aga Tartus on miskine oma võlu olemas, mida näitaks hea meelega välismaalasele. :)

Kahju oli ainult sellest, et paar päeva pärast Jeju reisi (selle algas suvekool) murdis ta oma jalaluu ära. Keegi lükkas teda tahtmatult ning kukkus trepist alla. Jalg läks kipsi. Seetõttu oli ta sunnitud suvekoolist loobuma ning rohkem me ei näinud teda. Ta jäi nii paljust ilma. :/ Jeju saare reis kestis ehk küll kaks päeva ja kolm ööd, kuid selle lühikese aja jooksul rääkisime palju. Sellele vaatamata hoidsime sidet. Mäletan, kuidas ta küsis ühel septembrikuu õhtul nii pelglikult ja tagasihoidlikult, et kas võib mulle külla tulla. ^^

Doori õpetas muideks, kuidas olla nunnu. :3

Advertisements

torupilliga põhjapõder.

Juuni alguses, kui oli üks nendest järjekordsetest kurbadest õhtutest, mil mu terve mõistus oli mürgitatud, meeltesegaduses ja ma ei teadnud, mida teha, siis üks filmiveeblane ütles mulle umbes nii: “Loodetavasti Lõuna-Koreast leiad selle, mida otsid.”

Ühel mu suvekooli ühika toakaaslasel oli paar päeva tagasi sünnipäev. Kurb lugu küll, et Facebook on Hiinas bännitud ja suhtlemine An Liuga on nüüd keeruliseks läinud. Eks kunagi hiljem saab lugeda mu sentimentaalset sünnipäevaõnnitlust. Naljakas küll, kuidas aeg lendab. Eilsest saab üleeile, ja mälestused suvekoolist hakkavad vaikselt hägusaks minema. Aga vähemalt olen ma olen “45 Days of Happiness” projektiga poole peal. Enam pole palju jäänud.

An Liu sünnipäeva puhul ma jäin konkreetselt mõtlema kõige peale, mida me koos tegime. Kui niimoodi keskenduda, siis on üllatav, missugused mälestused tulevad kalevi alt välja, mis on peaaegu unustuste hõlma langenud. Ühikatuba oli tihti täidetud An Liu hästi valju naeruga. Kui ta seda tegi, siis ma ei suutnud kordagi mitte kaasa naerda.  Kõige eredam mälestus An Liust oli tema reaktsioon, kui üks õhtu korealasest toanaaber Insung koputas tema õlale ja ütles: “I am going to take a shower.” Kogu selle naeru saatel ütlesin Insungile: “Why are you telling him this?” :’D

Anette: “aa lol head isadepäeva vms”

Rauno: “I AM NOT YOUR FATHER”

Varakevadel, kui ma olin Lõuna-Korea filmidest eriti vaimustuses (siiani olen tegelikult), siis ma tegin endale lubaduse, et kui PÖFF tuleb… siis ma lähen vaatama kõiki Lõuna-Korea filme, mis festivali raames näidatakse. Mäletate, ma isegi kirjutasin sellest siin sissekandes? Sel aastal näidatakse koguni üheksa (!) filmi sealsest riigist! Tegelikult kaks nendest on juba nähtud (“Doomsday Book” ja “The Howling”), kuid ma ei saa ometi ära öelda elamusest suurel kinolinal. Kõige enam tahan näha  “Pieta”t ja “The Thieves”i. Seda viimast ootan eriti innukalt, sest Lõuna-Koreas nägin väga korduvalt selle trailerit linna peal. Justkui korea versioon filmidest “Ocean’s Eleven” või “The Italian Job.” Üheks peaosaliseks ka lillepoiss Kim Soo Hyun! :3

Filmivalikuga olen enam kui rahul. Kohe filmikava avalikustamisel panin enda PÖFFi kava kokku ja nüüd on täpselt kindel, mis päeval mis filmi lähen vaatama. Kinopiletid ostsin täna pärast kooli ära. ^^

Üle-eelmisel nädalavahetusel mitu sõpra jäid minu juurde paariks päevaks ööseks. Laupäeva hommikul, kui Mihu, Soits ja Triinu magasid õndsat und… olgu, Triinu juba jõudis üles ärgata, aga Mihu ja Soits olid endiselt sügavas unes. Mul oli kuri plaan, kuidas neid üles äratada. Ühendasin arvutiekraani telekaga, otsisin üles Girls’ Generationi uusima singli muusikavideo, keerasin helitugevuse hästi valjuks ja hoidsin näppu Space nupu kohal… loetud sekundid vaikust enne tormi… Triinu sõnul pidi sel momendil minu nägu olema eriti priceless. Ühe nupuvajutuse tagajärjel terve korter kajas Flower Poweri järele.

Mu plaanid läksid veel kurjemaks. Mu kullapaid uinuvad kaunitarid, Mihu ja Triinu, magasid mõlemad Totorode kaisus pühapäeva hommikul. Seekord ma ei üllatanud neid Girls’ Generationi muusikaga, vaid mul oli plaanis midagi julmemat.. midagi sellist, mis paneb sind agoonias valu kätte piinlema… Panin mängima selle videolõigu korduvalt ja korduvalt. Selles õudses maailmas pole tõenäoliselt jubedamat asja, kui hommikul esimese asjana kuulda torupilli agooniat täis ja õõvastust tekitavat meloodiat. Terve korter kajas järjekordselt. Triinu oli parajalt segaduses üles ärgates ja Mihu tõmbas teki üle pea.. :’)

Kusjuures, Mihut olen niimoodi kolm korda üles äratanud. Esimene kord oli millalgi septembris, kui ta läks Tallinna maratonile. Ma pidin ju ta kuidagi üles äratama, et ta ei magaks maratoni sisse… ja Run Devil Run mängis täie võimsusega. Mõnikord ma olen lihtsalt meeletult õel. ^^

Jah.. leidsin küll, mida otsisin. ^~^

paparazzi’ed

Päevad ja päevad mööduvad jälle kiiresti, kuid suvest saadik on minuga midagi teistmoodi kui tavaliselt. Üle pika aja, ma ütleks.  Kui ma ütlesin suvekooli inimestele mõned päevad pärast Eestisse tagasi tulemist: “Our summer school was just the beginning,” siis nüüdseks olen veendunud, et nii on see tõepoolest.  Ma ei oska seda kõike sõnadega kirjeldada, kuid pärast suvekooli on mul tunne, et ahelad mu ümber on katki tiritud. Paberid tükkideks rebitud. Suur ränkraske koorem on mu seljalt langenud. Kõige tähtsam, et ma tunnen end oluliselt vabana ja elurõõmsana. Suvekool Lõuna-Koreas tegi selles mõttes küll midagi erakordset.

Isegi, kui pean hallidel ja sajustel hommikutel kella 8ks kooli minema, leian ma endiselt palju energiat naermiseks. Ei, “naermiseks” on väga tagasihoidlikult kirjeldatud – pigem ma tunnen enda sees, kuidas süda hüppab rõõmust lakke.  Mis sellest, kui vihm näkku sajab ja tuul puhub alati vastupidiselt selles suunas, kuhu poole mu juuksetukk on kammitud. Kohati väsitavad ja pikad koolipäevad ei morjenda mu elurõõmsust. Igas väiksemas asjas leian midagi positiivset. Ma tean täpselt, mida ma tahan ja mida ma edasipidi tegema hakkan.

Aktiivsuse tase suvekoolis oli meeletult kõrge. Ilma naljata, peaaegu igal õhtul sai väljas käidud ja midagi tehtud, siis nüüd viimase paari kuuga olen tunduvalt passiivsemaks muutunud. Enam ei kipu nii väga sõpradega kokku saama. Eks juulis oli meie aeg ka väga piiratud ja pidin härjal sarvest haarama.

“Our summer school was just the beginning.”

Ühel juuliõhtul Crazy Duck’i pubis, pärast mitu shoti tekiilat, lubasime Jungwooga üksteisele, et saame iga hinna eest pärast suvekooli kokku. Hetkel õpib Jungwoo aga Rootsis vahetusüliõpilasena. Umbes kuu aja pärast lähebki meie lubadus täide! :’) Just mõned nädalad tagasi ütles, et ta ostsis lennupiletid ja juba 8. detsembril kl 11.05 on ta Tallinna lennujaamas. Temaga tuleb kindlasti kaasa veel Danbi, ja veel kahe korealase saatus on veel teadmata, kas ühinevad samuti. Ma ei jõua detsembrit ära oodata juba. Ma olen juba välja mõelnud, mida kõike me tegema hakkame. Kuhu ma nad viin. Mida ma neile näitan. Ja kõike muud. Ma lähen talle lennujaama vastu suure sildiga korea keeles. :D

Minusse süstib veel rohkem ootusärevust see, et ta toob mulle kingituse. Jungwoo õde saatis talle paki Lõuna-Koreast, ning niipea, kui Jungwoo sai selle nädal aega tagasi kätte.. õrritas ta mind sellise pildiga.

Ma läksin õnnetundest peaaegu lolliks, et hüppasin peaaegu mööda tuba ringi nagu alaarenenud känguru. Jah, see on Girls’ Generationi album Paparazzi. ∩_∩ Kõigest kuu aega veel. Elevus on laes.

Ning rääkides veel sellest, siis üks korealasest sõbranna tuleb mulle samuti külla. Doori läheb kevadsemestriks Türgisse vahetusõpilaseks, ning kui kool saab läbi juunis, tuleb ta Eestisse. Ühel septembriõhtul ta lihtsalt küsis, kas ta võib mulle külla tulla. Kuidas üldse oleks mul võimalik sellest keelduda. :’) Doori oli muuseas minu aegyo õpetaja.

Ma ei leia ainsatki asja, mille üle nuriseda. Kõik on justkui kuidagi paigas. Ei sõltu enam teisest inimesest liiga palju. Ning sama käib vastupidi. Ma armastan enda elu.

Lõpetuseks väike pilt meie videokõnest Jungwooga:

Ja siis ka see:

45 days of happiness.

Juba neljandat ööd järjest on mul olnud võimalus omaenda voodis magada, kuid iga kord üles ärgates leian end soovimast, et ma ärkaksin üles hoopis voodis teisel pool planeeti. Narivoodi ülemises osas, enam-vähem kõva madratsiga, mis mind isegi ei häirinud, fliisteki ja õhkpadjaga. Mu enda kodu siin Räpinas on nii võõras, et ma vaevu tundsin selle ära. Veel vähem siis Eesti. Kõik asjad on siin kohati nii õõvastavalt võõrad. Eile sattusin alles tagasi tulles esimest korda toidupoodi ning mind tabas paanika, et siin pole peaaegu mitte ühtegi asja, mida ma süüa/juua tahan. Kus on mu šokolaadipiim? Kus on mu šokolaadikook? Kus on mu soju? Ja veel paljud muud asjad.

Kui ma aprillis mõtlesin suvekooli programmi kandideerimise peale, siis sel ajal poleks ma osanud arvata, et Lõuna-Korea võib muutuda veel rohkem koduseks kui mu enda kodu, ning valdavalt suur osa sealsetest inimestest muutuvad tohutult südamelähedasteks. Bussisõit Suwonist Incheoni lennujaama kestab täpselt 1 tund ja 10 minutit.  Mu vanemad ja Mihkel, kes tulid mulle Tallinna lennujaama vastu, olid pisut kohkunud, kui nad nägid mu punaseid silmi.

Jeju saar, Udo saarel jalgratastega kihutamine SNSD – Twinkle saatel, valla pääsenud lehmad, pärastlõunased mere ääres plätserdamised ning tüdrukute tirimised vette, kollased taevalikult imemaitsvad kiivid, tohutu kuumus koos oma niiskusega, asjatud katsed ennast pohmelli juua, hulgaliselt Girls’ Generationi kraami, Girls’ Generationi kontsert Yeosu EXPO festivali raames, hilisöised jalutuskäigud kuni kella viieni hommikul silmarõõmu(de)ga keset ülikooli kampust ning kella üheksaks esimesse loengusse, pardihäälitsused keset lauatennist, eufooria üledoosid, Seouli linnas seiklemised ning selle käigus seal kaks korda ära eksimine, komplimentidega ülevalamine, soomlasega ropusõnade võrdlemised, purjus tüdruku kukile tõstmine ja tagasi viimine ühikasse nagu mingis tüüpilises korea draama stseenis, tähelepanu ning jõllitamised tänaval, sõbrannade armukadedus (et ma saan rohkem tähelepanu kui nemad), enneolematu paduvihma käes jooksmine läbi lompide ja naeru, igapäevane šokolaadipiim, toakaaslastega debiilitsemised, kokkamisvõistlus, ostuhullused, spontaansused laes, Jung Woo saab alati minu käest igasugustes mängudes pähe, videointervjuu Lõuna- ja Põhja-Korea piiril, mullitee, korea keele tundide ajal Jang Geun Suki kohta muljetamised pinginaabri Pengyiga, koeraliha söömine ning samal ajal mõeldes ühe kutsika peale lippamas kuskil lillepõllul,  “minu haridus ja minu kogemused,” dušifantaasiad, ilusalongis uue juuksesoengu tegemine, ohtrad naerukrambid, lõputunnistuse kättesaamise ajal mängis taustal Big Bangi laul Alive “I wanna dance-dance-dance shakalaka, ” ning kõige selle tipuks – unustamatu ja võrratu jalutuskäik suurima silmarõõmuga viimasel ööl kuni päikesetõusuni, tulvil liblikaid kõhus ning pilgeni täis momente, mis oleksid justkui pärit labastest lõuna-korea romantilistest draamadest.

Ma võiks edasi minna tegelikult, kuid ma otsustasin käsipiduri peale tõmmata, sest ma ei suudaks eales sõnadega siia kirja panna kõike seda õnnelikkust, eufooriat ja rõõmuküllaseid emotsioone. Kõigest sellest, mis toimus nende 45 päeva jooksul. Mil absoluutselt iga päev oli täidetud õnnetundega.

Muidugi, Lõuna-Korea külastamine ja Girls’ Generationi kontsert olid ühed mu suurimad unistused, mis läksid tõepoolest täide. Aga miks ma olin tohutult õnnelik, olid sealsed inimesed. Ma ei tea, mul vist vedas hullumeelselt sellega, et seekord tulid sinna väga suur hulk nii toredaid ja mõnusaid inimesi. Nõmedat jagelemist ega mõnitamist üksteise vahel polnud.  Ma… ei pidanud mingit maski looma, et enda tõelist iseloomu peita ja varjata, nagu ma teen siin Eestis väga palju. Alguses oli küll väike hirm, aga selle asemel külvati mind üle hoopis armastusega. Ma tundsin ehtsalt, et mind armastati ja mina armastasin neid inimesi. Sõbrad pidevalt kutsusid välja ja arvestati minuga.

“Hey, Girls’ Generation, let’s go eat something!”

“Rauno, have you tried a bubble tea?”

*blank stare* W-what…is…a… bubble tea?”

“Ok, you’re coming with us!”

Uued sõbrad, kes jäävad kindlasti eluaegseteks sõpradeks, tekitasid minus ääretult koduse tunde. Nad võtsid mind omaks. Mul oli konstantselt tunne, et ma olen leidnud üles selle koha, kus on minu koht olemas ja kuhu ma kuulun. Nad panid mind tundma tervikuna. Võib-olla viis nädalat oli liiga lühike aeg selleks, kuid ausalt öeldes ei tekkinud mul igatsust mitte kellegi ega millegi vastu Eestist. Isegi mitte parimate sõprade ega pere vastu.. ei tekkinud igatsust. Ma võin kõlada nagu külm isekas tõbras, aga ma ei tunne samas ka, et olen kellelegi vabanduse võlgu. Vot nii pööraselt õnnelik oli see aeg seal.

Ning nüüd, tagasi Eestis, läheb mul kindlasti väga palju aega, et uuesti ümber kohaneda Eesti eluga. Ja reaalsusega. Igatsus Lõuna-Korea ja seal tutvunud inimeste vastu on valusalt meeletu. Suure ja uue kogemustepagasiga, tunnen, et osa minust on muutunud. Henrik ja Mihkel väidavad sama asja. Tõepoolest, perspektiiv ja mõttelaad on mõnevõrra muutunud. Mul on seda tegelikult raske seletada, kuid ma tunnen ise, et nende 45 päeva jooksul arenesin väga palju.

Silme ees on esile tõusnud suurem unistus. Ma olen selles veendunud rohkem kui kunagi varem ning hakkan selle nimel suurt vaeva nägema. Ning selle nimel ma olen valmis oma prioriteete radikaalselt muutma.

45 päevale tagasi mõeldes ma saan tõepoolest tugitooli vajuda, sügavalt ning rahulolevalt hingata ja endale öelda, et

I have lived my life without regrets.

the happiest day in my life.

Juuni keskel, mõni paar nädalat enne Lõuna-Koreasse minekut jälgisin Girls’ Generationi kalendrit ja kirusin omaette, et miks nende viie nädala jooksul, mil olen teisel pool maakera, ei tee nad mitte ainsatki kontserti. Kui aga lend oli kõigest lähipäevade kaugusel, ilmus kalendris juuli keskele üks märge, mis tähistas kontserti – 12. juulil.

Leidsin suvekoolist ka paar huvilist, kes soovivad samuti kontserdile minna. Kuid see teekond oli üpris vaevaline. Alustades sellest, et kontsert toimub Yeosu EXPO 2012 festivali raames ning see on täpselt Lõuna-Korea lõunarannikul, täitsa tipus, kuhu bussiga sõitmine võtaks vähemalt kaheksa-üheksa tundi. Üsna tume valgus laskus kogu selle asjale. Sinna saamine on lihtne, rongiga võtab sõit ainult neli tundi, kuid tagasi saamine oli omaette probleem. Kõigest poolteist nädalat enne kontserti uurisime rongiplaani ja selgus, et viimane rong, mis tooks meid tagasi Suwonisse, oli juba välja müüdud.

See heidutas kohe Jenny’t ja Hannat, sest see tähendaks Yeosus ööbimist. See juba tähendaks kahe tunni üle laskmist. Ega minagi ei tahtnud väga sinna ööseks jääda ning koolitundidest puududa, kuid samas ma tundsin, et see on otseses mõttes once-in-a-lifetime võimalus ning ma ei lase sel nii lihtsasti käest minna. Võitlusvaim oli kõrge, olin väga motiveeritud, olin valmis kõigeks ja korrutasin endale peas: “I am definitely going there, even if I have to go alone.” Nii ma ütlesin endale ja ka teistele, kes tundsid huvi kontserdile mineku organiseerimise vastu.

9. juulil, pärast mitmeid kahtlusi ja hädasid, õnnestus mul osta pilet Yeosu EXPOle ja samuti rongipiletid. Asi läks oodatust paremini, tunduvalt paremini, sest ma sain rongipileti viimasele rongile. Tuli välja, et see rong oli ainult reserveeritud Yeosu EXPO külastajatele.

See kõik tähendas seda… et ma näen *tegelikult* Girls’ Generationi laval esinemas. Ning ma ei pea sinna ööseks jääma. Jenny ja Natalie otsustasid minuga kaasa tulla. Asjad läksid oodatust palju paremini.

12. juuli… oli, kui mitte kõige õnnelikum, siis üks õnnelikumaid päevi minu elus. Ei, kindlasti.. kõige õnnelikum päev minu elus. Ma ei mäleta ühtegi teist päeva, kus ma oleks nii pööraselt rõõmus olnud. Tõesti, see kogus rõõmupisaraid sel päeval polnud naljaasi. :D

Juba rongiga Yeosu poole sõites olin ma juba nii suur rõõmupall, täis elevust ning aeg-ajalt tuli pisar naeratamisest silma. Rongisõit möödus üllatavalt kiiresti. Yeosu EXPO… see koht oli kuradi hiigelsuur, massiliselt inimesi täis. Me läksime juba vara lava juurde, kuhu oli hulk inimesi juba kogunenud. Seisime paar tundi enne, kui kontsert algas. Ma olen Lõuna-Koreas juba vaikselt niiskusega harjunud, kuid selline niiskus, mis hõngus EXPOs, oli enneolematu. Peopesad olid niisked ning kleepuvad, käed ei kuiva isegi korralikult ära pärast veega pesemist, samal ajal tunned, et on raske hingata. Mõni hetk kartsin, et mu aju ei saa vahepeal piisavalt hapnikku ning minestan. Õnneks seda ei juhtunud. Aga higistamist see ei takistanud. Inimestest õhkas seda kuumust ja niiskust, peaaegu kõik kasutasid midagi lehvikuna. Mõne inimese puhul oli näha, kuidas higipiisad voolab mööda kõrvu.

Sinna tuli igas vanuses inimesi. Alates pisikestest lastest kuni pensionärideni välja. Mõned inimesed vaatasid mulle pidevalt otsa, naeratasid ja ütlesid: “Hi!” See oli üsna nunnu. ^^ Mõlemal pool lava kõrval olid hiigelsuured ekraanid. Kõigepealt läksid tuled põlema. Ekraanid lülitati sisse. Suurtel ekraanidel näidati Girls’ Generationi muusikavideosid. Genie, Echo, Hoot, Paparazzi, Sweet Delight, The Boys. See süstis veel enam ootusärevust sisse.

Girls’ Generationi soojendas Kay Bora ja EXO-K. See oli Jenny jaoks kaks kärbest ühe hoobiga, sest nii Girls’ Generation kui EXO-K on tema favoriidid.

Siis nad… üheksa inglit tulid lõpuks lavale. Issand, millises eufooriaseisundis ma olin. Ma olin tõeliselt elevil, rõõmus, täis siiraid ja puhtaid emotsioone. Mihklil oli selles mõttes õigus, et minust oleks pidanud fancami tegema. Sest ma kujutan ette, et kõrvalt oleks see vaatepilt olnud meeletult naljakas. Nagu ma ütlesin, ma olin meeletult õnnelik. Nii siiralt õnnelik, et pisarad jooksid konstantselt silmadest. Kogu see kontsert nägi peaaegu välja nii, et tegin digikaameraga pildi, pühkisin käega pisarad vasaku silma alt ära, tegin järgmise pildi, siis pühkisin järgmised pisarad parema silma alt ära ja niimoodi see käis lõpuni nagu kellavärk. :’D

Kogu värk kestis pool tundi. Genie, Run Devil Run, Hoot, Mr Taxi ja The Boys. Ei olnud kõige suurem kava, aga ma jäin enam kui rahule. Selle tipuks kuulsin isegi enda lemmiklaulu. Veel naljakam oli see, mis minuga toimus pärast kontserti. Ma olin veel hullemas eufooriaseisundis kui kontserdi ajal. Olin justkui omaette õnnemulli sees. Eufooriapilvede kõrgusel. “Ma nägin neid-ma nägin neid” mõtetega kümbluses. Muudkui muhelesin ja itsitasin omaette, hästi laia naeratusega. Jenny ja Natalie olid päris üllatunud, kui siiralt õnnelik ma olin. Jenny: “Wooow, look at him!” :D

Kontserdijärgselt oli meil rongini aega umbes poolteist tundi ja selle lõime laiaks Yeosu EXPOl ringi kõndides. Ööhämaruses ja hoonevalgustitega oli vaatepilt veelgi võimsam kui päeval. Värvide mäng, suurte näitustehoonetega. Kogu see plats oli nagu üks meeletult suur messikeskus suurte ja uhkete hoontega. Samsungi hoone. Lotte hoone. Neid võib näppudel üles lugeda. Kahjuks ei olnud nii palju aega, et kõike näha. Vaatamisväärsusi seal jagus ja see koht oli meeletult suur. Ostsin hästi palju suveniirikesi. Võtmehoidjad ja T-särk.

Isegi, kui rongiga tagasi sõitsin, sulesin enda silmad ja üritasin enda peas läbi elada uuesti mälestusi kontserdist. Terve tee jooksul tulid rõõmupisarad neli-viis korda silma. Eufooriaseisund kestis mitu päeva järjest. Tihti oli selliseid olukordi, kus olin mõtetega eemal ja sõbrad pidid mind kaks-kolm korda tagasi maa peale kutsuma, et ma pööraksin nendele tähelepanu. :D

Jah. Ootasime lava ääres ligi kolm tundi. Niiskus ja kuumus oli erakordselt enneolematu. Kuid see kontsert oli iga närvirakku ja higipiiska väärt. :)

Vasakul Jenny ja paremal Natalie.

See ei ole küll minu filmitud, aga lõpetuseks Genie videolõik kontserdist. Kusjuures, pange tähele, kui Tiffany ütleb lõpus “DJ! Put it back on” asemel hoopis “Yeosu, put it back on!” :’)

farewell then.

Võib-olla ma olen pikemat aega juba depressioonis, kuid külmale tõele otsa vaadates olen seda eitanud või pole lihtsalt sellest aru saanud. Võib-olla peidab mu alateadvus mingit sõnumit, mida ma ei julge enam välja öelda, sest selle ilmsiks tulek ei muuda ehk nagunii mitte midagi, olgu see nii oluline kui tahes minu jaoks. Võib-olla ma olen baka seltskonnast väsinud. Ei, võib-olla lihtsalt ümbritsevatest inimestest väsinud. Võib-olla peitub põhjus kuskil mujal. Maeitea-maeitea..

Igatahes, sellel polegi tegelikult enam mingit tähtsust. :) Kuid ma tean, et ma vajan keskkonnamuutust. Teist kohta, teist keskkonda, kus saan asjade üle rahulikumalt mõelda, teises perspektiivis ja ilma mõjutusteta.  Ma olen väsinud ja kurnatud. Täpselt seepärast..

ma lähen Lõuna-Koreasse viieks nädalaks. Juba homme hommikul kl 7:35 lendan kaugele siit.

Ajou Ülikooli raames toimub rahvusvaheline suvekool. Sinna tulevad inimesed Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Seal hakkan õppima korea keelt, korea kultuuritöökoda ja IT-d. Korea kultuuritöökoja kursus on igal nädalal erinev – esimesel nädalal õpime taekwondod, teisel nädalal külastame mudafestivali (jah, kõik püherdavad ja maadlevad muda sees), kolmandal nädalal käime Hyundai autotehases ja veel palju muud.

Väga palju asju hakkab toimuma. Ma ei teagi, kust alustada – Jeju saar (sinna lähme juba nelja päeva pärast ja korea keele õpetaja mainis, et isegi tema pole veel seal käinud), Everland, Donggangi parvetamine ja veel. Viimased paar kuud, õigemini sellest ajast saadik, kui teatati, et olen ametlikult vastu võetud, on mul nii suur elevus sees olnud, et ma vaevu saan öösiti magada. Kui lugejad mäletavad eelmistes postitustes mainitud tähtaega, siis see oligi sellesama asjaga seotud.

Viimase kuuga nägin enam-vähem peaaegu ära kõik inimesed, keda ma soovisin näha. Kuid on ikka veel paar inimest, kellega jooksid kokku saamise plaanid rappa ja sellest on kahju küll. Kuid mis siin ikka.. Enam sel polegi tähtsust. Keda iganes ma tahtsin näha, kuid erinevatel põhjustel ei saanud, näen järgmine kord siis paari kuu pärast. :)

Korea keele õpetaja tuli eile maasikaid ostma minu käest lõuna paiku keskturul. Samal ajal oli päris korralik järjekord tekkinud ja ma ei pannudki teda esimese korraga tähele, kuni ta kummardas natuke ettepoole ja ütles südantsoojendava häälega “Tere!” Alguses plaanis võtta kaks kilo maasikaid, kuid mõtles ümber ja võttis hoopis kastiga viis kilo. Harjutasin natuke korea keelt, ütlesin õpetajale: “See inimene mu kõrval on mu isa.” Soovis mulle head reisi ja ütles, et tuleb kohe kindlasti augustis tomateid ostma ja muud. :3

Kohver seisab mu toa põrandal juba terve päeva ja mõtlen, mida veel kaasa võtta. Kohver on täpselt pooltäis. Tagasi tulen ju niikuinii suurema pagasiga. Ma olen isegi üllatunud, et nii vähe asju.. Kollane vihmavari, mille ma ostsin paar päeva tagasi lihtsalt põhjusel, et selle aasta lemmikseriaalis “Love Rain” oli meeldejääv stseen SNSD Yoona ja Jang Geun Sukiga, ei mahu lihtsalt mitte kuidagi kohvrisse ära! See on liiga pikk..

Eveli ja keegi veel tegi lausa spetsiaalse palve, et tooksin neile korea mehe. Kadii tahab külmkapimagnetit. Anette tahab pandaga võtmehoidjat. Ühesõnaga jah.. :3

Jään kindlasti teatud inimesi väga siiralt igatsema. Juba ainuüksi lähedastega hüvastijätmine on raske, kurb ja vaimselt väga rusuv.

Üks mu suurimaid unistusi… lähebki tõepoolest täide. ^^

Nüüd lähen igatahes jooksma pooleks tunniks, käin duši all, mugin metsmaasikaid ja üritan magama minna. Eks näis, kas suudan üldse magama jääda või mitte, sest juba eelmisel öösel ma vähkresin pikka aega voodis elevusest. *-*

Kusjuures, eile õhtul, kui jooksmast tagasi tulin, siis kaks aasialast küsisid minu käest teejuhiseid. Noormees ja preili. Nad tulid Hong Kongist ja soovisid minna raekojaplatsile. Noormees oskas päris soravalt inglise keelt. Juhatasin neile ilusti kätte suuna, kuhu ja mis suunas minema peab. Tagasi koju jõudes ma olin ikka nii sillas nii lihtsast asjast. See oli ilmselt ka esimene kord, kui aasialastest turistid on minu käest abi küsinud. Ma vist isegi lootsin, et nad on hoopis Lõuna-Koreast pärit.. Oleks saanud natuke korea keelt harjutada. Nyaw. :3