unistused pilvede kõrgusel.

On vist lõpuks aeg kirjutada sellest siia.

Täpselt nädala aja pärast istun lennukile, millega lendan Helsinki. Seejärel lennujaamas ootan paar tundi, mille ilmselt veedan Girls’ Generationi muusikavideosid vaadates, lennukit, mis viib mind pilvedest kõrgemale ja millega maandun Incheoni lennujaamas.

Üks päev üritasin enda mõtetes läbi kaevata mälestused eelmise aasta suvekoolist. Juhuslikult meenus see, mida suvekooli organiseerija Ricky rääkis esimesel päeval kõigile. Rahvusvahelisel suvekoolil oli kolm eesmärki:

  • korea kultuuri kogemine
  • uute inimestega tutvumine ja sõbrad üle maailma, kellega edasipidi kontakti hoida ja suhelda
  • ilusad mälestused, ehk 2012. aasta suvi kui parim aeg sinu elus

Peaaegu kõik on öelnud, et veedetud aeg suvekoolis on olnud üks parimaid nende elus. Mina pole samuti erand. Ricky lisas veel juurde, et igas suvekoolis on vähemalt neli-viis inimest, kes soovivad hiljem tulla tagasi Lõuna-Koreasse õppima pikemaks ajaks. Esimesel päeval seda kuuldes ei osanud eriti ette kujutada, et mina saan olema üks nendest inimestest, keda ta mõtleb.

Viimane aasta on hämmastavalt kiiresti läinud. Kiiremini, kui ette kujutasin. Kuni kevadsemestri lõpuni olin endiselt kõrgelt motiveeritud ning ma tõesti pingutasin, et saaksin sinna tagasi. Nüüd mõtlen viimase aasta peale, siis ehk olin ma väga isekas. Oma unistuse nimel olin valmis ohverdama.. loobusin paljudest üritusest/sünnipäevadest sõpradega, lõikasin mitmed sõprussidemed läbi ja isegi filmiveebi IRCu jätsin täielikult tahaplaanile (ma ei külastanud seda täpselt aasta aega). Suures osas kahetsesin juba eelmise aasta suve lõpus, et olin enda õlgadele võtnud animeklubi tegevjuhi ameti. Mis puudutas üldiselt baka seltskonda, siis ma elasin enamasti infosulus. Kõik selle nimel, et sillutada enda teed unistuseni, ronides üle teiste ja osaliselt heites kõrvale kõik muu.

Kõlab tõesti väga tõpralikult ja isekalt, kui lugeda seda viimast lõiku. Kuid…
Selles osas mul pole vähimatki kahetsusi, sest lõppude lõpuks on see vaev ja pingutamine viinud mind selle rajani, millel olen soovinud kõndida. Panin eksamid tähtsuse järjekorras ettepoole sõprusest. Ambitsioonikas nagu ma olen, sean enda unistused esikohale sõprusest.

25. aprillil saatsin Ajou Ülikooli külalisüliõpilaseks kandideerimise taotluse.

6. mail küsis Ajou Ülikool minu käest täiendavaid dokumente, nagu näiteks tõend sellest, et ma olen Tallinna Ülikooli õpilane, koopia passist, portree endast ja muud. Vastuvõtu kohta ei mainitud otseselt, kuid see kõik tähendas, et ma olen sama hästi kui juba vastu võetud. Sellegipoolest ootasin ametliku vastuseni. Seda näitas aeg.

Ma ootasin kaua. Tõesti väga kaua. Siis lõpuks 3. juulil jõudis Tallinna Ülikooli kiri Lõuna-Koreast. Mind… võeti vastu vahetusüliõpilaseks. :’)

Letter of Admission

Vajuta pildile, et vaadata suuremalt.

Ei läinud enam kaua, kuni ostsin lennupileti. Eestis pole Lõuna-Korea saatkonda, lähim asub hoopiski Helsingis. Esitasin taotluse ja öeldi, et viisa valmistamine võtab vähemalt viis tööpäeva ning see saadetakse mulle tagasi. Ei tundnud selle päeva jooksul üldse, nagu oleks naaberriiki külastanud. Kuid ülejärgmisel päeval koputas postiljon uksele… Olin samal ajal tööl, kuid isa viibis kodus ning võttis paki vastu. Kui ta mainis pakki, siis arvasin, et tegemist oli naljaga. Ei suutnud paigal püsida ja kannatada tööpäeva lõpuni, vaid pidin seda kohe oma silmaga nägema ning jooksin koju, mis asub kõigest 2-3 minuti kaugusel. Koju joostes süda hüppas rõõmust lakke ja ma ei suutnud oma kõrvuni ulatuvat naeratust tagasi hoida. See meenutas koguni stseeni korea filmist “The Classic,” kus Ji-Hae jooksis vihma käes. Isegi sama laul mängis minu peas. Vahe oli ehk selles, et vihma ei sadanud tookord, vaid taevas oli kristallselge koos kiirgava päikesega. Ning tõepoolest oligi minu pass… korea viisaga. ∩_∩

Mis tähendas seda, et ma olin 100% valmis Lõuna-Korea jaoks. Kõik takistused on ületatud ja müürid purustatud.

Mõningad küsimused, mida on minu käest korduvalt ja korduvalt küsinud. Kirjutan parem nendest samuti siia. Tallinna Ülikooli ja Ajou Ülikooli vahel on partnerleping, mille tõttu ma ei pea õppemaksu maksma. Vähemalt niikaua, kuni oled tasuta kohal. Lisaks on Ajou Ülikoolil eriline boonus. Need, kes lähevad sinna esimesest korda… kes nende seast kandideerib esimesena, saab tasuta voodikoha ühikas esimeseks semestriks. Mul polnud selles osas absoluutselt konkurentsi, kuna ma olen ainus mineja enda ülikoolist. :3

Ning ma õpin seal siiski informaatikat ning korea keelt. Esialgu oligi meeletult palju sebimist enda instituudi ja Ajou Ülikooliga. Põhiline küsimus, kas ma saan sinna minna (õigemini kas mu instituudi juhataja lubab), seisnes selles, kui palju ma saan enda õppekava täita. Pidin leidma kursused sealt, mida saaks hiljem üle tuua ja mille kursuseprogramm vastaks enam-vähem samale minu õppekavas olevate ainetega. Oli palju sebimist erinevate osakondade vahel. Ning muidugi on samuti suur pluss, et saan võtta seal lisaks aineid, mida Tallinna Ülikoolis ei õpetata.

Mis veel? Õige jah, ma lähen sinna kaheks semestriks. Ma tulen alles järgmisel aastal pärast jaanipäeva tagasi. ^____^

Kui ma läksin eelmisel aastal Lõuna-Koreasse, siis ma läksin tõepoolest üksinda. Ma ei teadnud kedagi. Nüüd on aga just vastupidi. Nüüd on mul seal sõbrad, kes ootavad innukalt minu tagasitulekut (nii mõnigi neist ootab juba aasta aega). Mulle lubati lennujaama vastu tulla. *-*

Soo Jin lausa ütles:

“I will wait for you with red carpet at the airport :D”

Kuid kas ma kavatsen elada Lõuna-Koreas tulevikus? Seda näitab aeg. Mõnes mõttes ongi vahetusaasta nagu proovikivi. Muidugi olin suvekooli ajal peaaegu kõigest vaimustuses. Kõik oli minu jaoks meeletult uus ja põnev. Vaatasin kogu asja läbi “roosade prillide.” Kuid reeglina see vaimustus läheb paari kuu jooksul üle ja hakkad asju realistlikumalt vaatama. Osaliselt soovingi teada, kas ja kuidas mul kõlbab seal pikemat aega elada. Suvekooli ajal ei tekkinud nende 45 päeva jooksul mitte kordagi igatsust kodu vastu. Eks näeme, kas seekord juhtub sama. Siis vaatame edasi, mis tulevikus saab. :)

Ilus tulevik on otse silme ees… kohe-kohe ümber nurga.

You’re running out of time.

Advertisements

mustoa nuudlid.

Mõtlesin, et teeksin täna teistmoodi postituse. Mul tekkis ootamatult tahtmine kirjutada oma lemmik korea toidust:

짜장면 (jjajangmyun)
Inglisekeeli “black bean noodles”

emo_jajangmyun_mixed

Kuidas eesti keeles seda kutsuma peaks? Musta oa nuudlid? Mustuba nuudlid? Mustoa nuudlid? Jah, see viimane kõlab kõige paremini. On see toidunimetus ametlikult registreeritud? Tundub, et mitte. Nüüd igatahes on! Edasipidi hakkan seda kasutama. Mustoa nuudlid! JAH! *-*

Eelmise aasta viienädalase Lõuna-Korea suvekooli käigus proovisin omajagu erinevaid sööke, kuid see on vaieldamatult mu lemmik. Idee poolest kujutab see endast keedetud nuudleid, millele lisatakse mustoa kaste (milles sisalduvad ilmselt teisedki juurviljad). Seejärel segatakse nuudlid korralikult kastmega läbi, et nuudlid on täielikult kastmega koos. Valdav osa korea toitudest on vürtsikad, aga selle puhul on tegemist magusa einega, mida võikski lõpmatuseni süüa. Kui nüüd järele mõelda, siis mustoa kastme maitse meenutab vähesel määral praetud sibulaid, mis on maitse poolest pisut õrnmagusad.

Mustoa nuudlitest on olemas mitu erinevat vormi. Kõige traditsioonilisem on muidugi ülalkirjutatud roog, kuhu on lisatud kõigest kaste. Kuid seda on saadaval samuti näiteks mereandidega. Kusjuures, üks esimestest korea toitudest oligi mustoa nuudlid mereandide ja merekarpidega, sealhulgas samuti kalmaaridega. (Pilt selle lõigu all). Ning sellega oli see naljakas olukord. Pärast tükk aega söömist mainisin korealasest toanaabrile, et ma tahaksin kunagi süüa kalmaari. Ning ta vastas: “Aga sa just sõid. Mõni hetk tagasi…” :D

IMG_2155

Võite ette kujutada, kuidas ma hakkasin mustoa nuudleid jõhkralt igatsema tagasi Eestis olles. Nagu minu meeletust isust  vähe poleks, näen nii tihti korea filmides ja seriaalides, kuidas seda süüakse… Iga kord vajun kägarasse ja tunnen, kuidas lähen hulluks. Sest see on nii oivaline. Detsembris tulid Jungwoo ja Danbi külla, omalt poolt külaliskostiks mustoa nuudlid (ja Girls’ Generationi album Paparazzi, aga see selleks). Te ei kujuta ette, kui õnnelik olin, et sain seda nimelt üle poole aasta taas süüa. Kevade paiku saatis Danbi mulle paki, kus oli sees tema kirjutatud postkaart ja kaks pakki mustoa nuudleid. Mitmed mu sõbrad on kindlasti nüüdseks näinud korea filmi nimega “Castaway on the Moon,” kus merehädalisel tekkis meeletu isu mustoa nuudlite järele.

Aga siis… minu suureks meelerõõmuks tuli umbes juuni keskpaiku Jaapani Köögi Momosse müüki mustoa kiirnuudlid. Lõpuks! Te ei kujuta ette, kui kaua ma olin seda ootanud. Täpselt samasugused, mis olid seal “Castaway on the Moon”is. Ostsin esimese korraga vähemalt üheksa pakki ära neid mustoa kiirnuudleid.

SAMSUNG

Nüüd siit edasipidi tulebki väike õpetus.

  1. Kõigepealt tuleb nuudlid keevasse vette lisada ja keeta umbes 3-5 minutiks nii kaua, kuni need on pehmed. Ma isiklikult murran neid pooleks enne vette lisamist, siis on lihtsam neid hiljem kastmega segada. SAMSUNG
  2. Seni, kuni nuudlid keevad mulisevas vees, tee mustoa kastme valmis. Vala väiksesse kaussi/tassi kõik pulber, maitseained ja õli; lisa umbes 6-8 lusikatäit sooja/kuuma vett. Seejärel sega seda ohtralt. SAMSUNG
  3. Kui nuudlid on piisavalt pehmeks keedetud, kurna see ära ja vala nuudlid kaussi. SAMSUNG
  4. Sega veelkord korralikult kastet ning seejärel vala nuudlitele mustoa kaste peale.SAMSUNG
  5. Lõpetuseks, sega nuudleid korralikult, et need oleksid üleni kastmega koos. ^^SAMSUNG

Ning ongi valmis ja saate oma magusat einet süüa. :)

Aga kui lugejal on aega ning sooviks vahelduseks proovida midagi uut, külastage kindlasti Momot ja proovige see ära! Ning isegi, kui see ei paku huvi, leiab Momost veel muudki põnevat. Igaks juhuks mainin samuti, et kui liigute Momosse neid ostma, siis müüjad ei pruugi seda teada kui mustoa nuudlite nime all. Ehk piisab, kui ütlete “chapagetti?” Pole kindel. Igal juhul kui näete riiulis seda pakki, mida ülal näitasin, siis tegemist ongi selle õige asjaga. :3

kurioossum ja sõnatus.

Kurioossumi seeria turu peal müües:

  • Klient soovis ühe kilo kurke. Samal ajal, kui panin kurki kilekotti, osutas ta näpuga ühe kurgi suunas, mille peal oli kuivanud muld ja küsis: “Kas see on hallitus?” Kui klient ei suuda vahet teha mullal ja hallitusel, siis ma olen pisut mures.
  • Paar päeva pärast eelmist intsidenti tuli klient meie leti juurde ja uuris hetke meie kurke. “Need kurgid on natuke mullased, ma ei taha neid,” ning jalutas minema. Vastasin seepeale: “Kõik kasvab ju mulla sees..” Niikuinii pestakse kurgid enne söömist puhtaks.
  • Lühemat kasvu vanem proua jõllitab umbes 10-15 sekundit küüslauku, pomiseb omaette: “Liiga värske…” ja kõnnib minema. ???
  • Maasikate sorteerimine hooaja lõpus oli närvesööv ja intensiivne tegevus. Eriti kui kliendid ostavad maasikaid kiiremini, kui ma jõuan neid hallitanud maasikatest puhtaks teha. Aga maasikakastide sorteerimise ajal tolknes mu peas üks põhimõte. Teate küll kuulsat tsitaati “Predatori” filmist? “If it bleeds, we can kill it.” Peaaegu sama asja saab maasikakastide sorteerimise kohta öelda. “If it can be eaten, we can sell it.”
  • Klient soovis osta pool kilo rohelisi maasikatomateid. Arvates, et kuulsin valesti, küsisin igaks juhuks uuesti üle: “Kollaseid?” Klient siiski kinnitas, et rohelisi, aga osutas näpuga hoopis pruunide tomatite suunas. Klient oli vist värvipime.

SAMSUNG

  • Tuvide söötmine hernestega, et nad koguneksid ühte kohta, ja seejärel veega pritsimine ei kulu kunagi ära. Tuvid vajavad korralikku pesemist.
  • Tuvid järgivad vist tsüklit. Ühed ja samad tuvid tulevad iga päev kella 1-2 paiku meie leti juurde. Üks tuvi jääb eriti selgelt meelde, kelle seljast osutub üks sulg väljapoole.
  • Klient küsis üks päev: “Miks till on nii vajunud?”
  • Esitasin Tiidule väljakutse: ta peab ühe kibeda pipra ära sööma vähem kui minuti jooksul. Ta tegi selle läbi. Paar tundi hiljem järgnenud uuel katsel üritas ta sama asja teha poole minutiga, kuid see kukkus läbi.
  • Praktiliselt iga päev kõnnib turul mööda klient, kes hoiab oma käes pisikest toakoera. Streak on vähemalt üle 20 nüüdseks. Sellised pisikesed chihuahuad ja terjerid.
  • Tavaliselt me ei vaata tööpäeva ajal, mitu kraadi sooja on. See pole vajalik. Sest praktiliselt iga päev käib turul üks vanem sportliku kehaehitusega mees, kellel ulatuvad õlgadeni hallid juuksed ja ta liikleb alati jalgrattaga. Kui tal pole särki seljas, siis ilm on soe. Vastasel juhul, kui särk on seljas (harvadel juhtudel), siis ilmaga on nirud lood. Selle mehe eksistentsi tõttu kaotab kraadiklaas igasuguse tähtsuse ära. Karm reaalsus vot mis.