kes ütles, et ma kardan emmesid?

Vahepeal lasin endale ID-kaardi teha. Oli ka viimane aeg. Viimase kuue aasta jooksul ma ei näinud tungivat vajadust seda taotleda ja suure osa asjadest sain juhiloa kaudu teha, mis vaja. Nüüdseks olen koopast välja roninud. Esimesel päeval, mil sain lõpuks uue ja läikiva ID-kaardi kätte, oli mul nii imelikult ja rõvedalt tsiviliseeritud tunne. Rääkimata veel sellest, et ma olen selle peal nii kurja näoga.

Eelmise nädala teisipäeval oli mul taas põhjust valge ülikond selga tõmmata ja sammud seada Estonia poole. Käisin Noore Balleti Fouetté iga-aastasel balletigalal, kus esines Tija. Sellega seoses ka minu esimene kogemus balletiga oli eelmise aasta oktoobris, kui käisin Tijaga balletti vaatamas, millel polnud kindlat süžeed ja näidati erinevaid juppe. Tookord polnud mul erilisi kokkupuuteid balletiga ja elamus oli päris äge. Seekordne balletikülastus tuletas taas meelde, et väikesed asjad, millest ei oota suurt midagi, suudavad väga hästi üllatada.

Muidugi, väga põnev oli ka Tijat suurel laval tantsimas näha. Kohe teine tera ja andis balletigalale väärtust juurde minu silmis. Kuigi pilet oli üpris kallis (soodushinnaga neid ei müüdud, päh), oli see oma raha igati väärt. Kindlasti ei kahetse Estonias käimist ja see oli suurepärane vaheldus ka kinole, mida ma külastan ju nii tihti.

Pärast balletigalat käisin Tija, tema ema ja Sonjaga söömas ühes Hiina restoranis Kuldses Draakonis, mida ma olen tahtnud külastada juba viimased pool aastat. Kõike seda sellepärast, sest Tija on promonud oma lemmikrestorani tihti. Ahjaa, Tija komistas, kui ta nägi, et ma olin ülikonnas kohale tulnud. :D

Selle õhtuga tõestasin samuti, et ma ei karda emmesid! Täiesti alusetu süüdistus ja alatu laim!

Eelmise nädala keskel oleksin äärepealt haigeks jäänud. Enesetunne oli nii kohutav, söögiisu polnud, pea lõhkus korralikult ja külmavärinad käisid läbi. Kuid suutsin suure vaevaga koolis kohal käia, et eksamid ära teha. Arvutigraafika eksam kestis koguni kolm ja pool tundi järjest, ning sain selle kursuse eest hinde A. Kirjutaks samuti veel, et arvutigraafika kursuse raames pidime tegema iseseisvaid töid täiesti vabalt valitud teemadel. Üheks neist oli fotomanipulatsioon:

Selle pildiga jõudsin ka ühele järeldusele… Kui tüdrukud leiavad, et pilt Tallinna vanalinna laamendavast Godzillast on nunnu, siis siin on midagi tõsiselt väga mäda… Ülalolev pilt vajaks tegelikult tõsist lihvi, aga iseseisvad tööd said kiiruga tehtud, sest tähtaeg kukkus.

Mul algas esmaspäeval kahenädalane tarkvaratehnika suvepraktika. Põhimõtteliselt siis mina sain oma grupiga ülesandeks infokioski. Tegemist on puutetundliku ekraaniga, kus saad ligi informatsioonile, mis puudutab ülikooli. KKK, tunniplaan, uudised, õppejõudude vastuvõtuajad ja kõik muu, mis aitaks esimese semestri tudengitel kiiresti vastused leida. Õppejõud on alati kurtnud, kuidas sügissemestri esimetel nädalatel on ukse taga pikad järjekorrad.

Minu ülesandeks on põhiliselt disain, samuti dokumenteerin ma kõike, mida me teeme. Õigemini grupiliider peaks dokumenteerimisega tegelema. Esmaspäeval mõni pool tundi enne praktika lõppu üritas ta blogisse üles kirjutada, mida me olime selle päeva jooksul teinud. Ma vaatasin seda kõrvalt ja… suutsin kõige rohkem vastu pidada kaks-kolm minutit, siis lükkasin ta arvutist eemale ja ütlesin: “Ma teen parem ise seda.” :D Tegelikult on praktika seni olnud väga äge, kuid lihtsalt väga väsitav. Peame koolis olema iga päev kell 9-16.

Oh issand, kuidas juba pool praktikast on läbi.. aeg läheb ikka meeletult kiiresti. Praktika esimene päev oli justkui alles… eile.. Nagu ma kirjutasin täna praktika blogisse kokkuvõtvalt selle nädala progressist: “Õunad, mustikad, maasikad ja pohlad on korjatud. Varsti hakkame moosi tegema.”

Teisipäeval tuli Kaia külla. Tal oli kolmapäeval eksam Kumus ning jäi ööseks. Soolaleivale ta ju ei saanud tulla, seega nägi nüüd mu korteri ära. Tundub, et talle väga meeldis urg, kus ma pesitsen. Niipea, kui ta Tallinna jõudis, läksime Sushimoni ning ta tegi mulle privaatsoolaleiva puhul välja.

Ja teate mis? Me sattusime Sushimoni lihtsalt nii ideaalsel ajal. Seal näidati Totoro filmi. Nägime samuti kaks parimat stseeni ära – kui Totorot esimest korda näidati magamas ja kuulus bussipeatuse stseen. Pisarad tulid lihtsalt silma seda kõike vaadates ning Kaia pani ka mu rõõmupisaraid tähele. Õhtul ühines meie privaatsoolaleivakaga Random-chan. Oleks te vaid näinud Random-chani nägu, kui ta kuulis mu uut telefonihelinat… :’D Koguni kaks korda!

Aurelia says:

  • hei kuule mu buss on 4:34 Hiiul

  • ja Vabakale jõuab väidetavalt 5:01

  • aga praegu on tipptund

  • lihtsalt igaksjuhuks mainin, et võid rahuliku tempoga teha ja vabalt mingi 5-10 min hiljem tulla

  • isegi kui jõuan õigeaegselt, siis eelmine kord ootasid niikuinii sina minu järele

Rauno says:

  • olgu, ma pesen siis nõud ära :D

Ja kohale jõudsingi 17:11… Üleeile sain kokku Aurelia ja Lauraga. Kohtumiskohaks oli traditsiooniliselt taas Kompressor, kus me oleme alati kartulipalle söönud. Neid nägusid oli tore üle pika aja näha. Aurelia rääkis üsna pikalt oma põnevast (ja ohtlikust) Maroko reisist. Lühidalt: kui te olete naissoost, siis ärge jumala eest minge Marokosse üksinda. Ja kohe kindlasti peaks teil veel kaasas olema meessoost inimene.

Sel õhtul vaatasin esimest korda selle hooaja jalgpalli – kaks mängu järjest. Mul oli mingi hetk isegi piinlik, et Laura teadis jalgpallist mitu korda rohkem kui mina… Esitasin Aureliale väljakutse, kas me suudame Lauralt näpata friikartuleid samal ajal, kui tema tähelepanu on pööratud telekaekraanile. Esimesel korral niisama, teisel korral kastmega. Siis said need otsa…

Mitmed näod tahaksin kindlasti veel lähiajal ära näha, siis on süda rahul. Kairega saan kokku järgmise nädala keskel. Väga kiireks läheb.

Advertisements

kuidas saada sushisõltlaseks?

Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^

Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.

Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.

Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.

<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod

<lostinthemist> O_____O

<lostinthemist> MILLISES?!

Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3

Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^

Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!

the first meeting of Baka

Nädala alguses jäin õrnalt haigeks. Tõsist hullu ei olnud midagi, valus kurk, tugev nohu ja õhtuti peavalu. Asi oli selles, et ma ei tahtnud mitte mingil juhul haigeks jääda, võtsin kasutusele peaaegu kõik meetmed, et end ravida ja minust sai teesõltlane. Kes oleks arvanud, et öine Theraflu teeb nii uniseks, et hommikul ei jõua üles ärgata ega kooli minna.  Mingil teisel ajal oleks haigeksjäämine sobivam olnud, kuid sel nädalal oli plaan minna Megazone’i taas bakadega ja nädalavahetusel toimub Kopra talus Baka foorumi kokkutulek, mis on tunduvalt tõsisem sündmus, kui senised koosolemised bakadega, sest üle 50 inimese tuleb kohale, sealhulgas ka Trash.

Neljapäevane Megazone läks ikka küll paremini, kui eelmisel korral, skoori poolest. Teate ikka seda liikumisohutust, et jooksmine pole enam-vähem lubatud. Enam-vähem sel põhjusel lõigi Ahti endal kulmu veriseks. Mina aga jõudsin järeldusele, et ei pea jooksma, vaid piisab sellest, kui teed moonwalki ja selle tagajärjel õnnestusin enda pea ära lüüa mingi oranži mannekeeni vastu. Riine nägi seda ja võite kindlad olla, et ta sai korralikult naerda. :3 Järgmisel korral panen ka tumedad riided, sest heledate riietega sai minust neoonlampide vihus kõige paremini nähtav sihtmärk.. ja kõige heledam! Peaaegu oleksime ühe mängu veel teinud, aga Tasku suletakse nüüdsest kl 20 ja läksime hoopis Eduard Vilde restorani sööma. See oli väga-väga mõnus õhtu ja lõppes veel paremini. ^^

Siis neljapäeva õhtul ei läinudki üldse magama ja vaatamata faktile, et reedel oli proovikirjand, olin terve öö üleval. Ma pole eriti kindel, mis minuga viimasel ajal öösiti toimub. Rahutud ööd.. ma võin olla väsinud ja unine, kuid magama ei suuda jääda. Sel reede öösel ei olnud hullu midagi, vaatasin hoopis “Ouran High School Host Club”i lõpuni ja hetkel pole mitte midagi uut vaadata, kõik anime kraami andsin ka Raimondile. *sob-sob* Aga proovikirjand läks minu meelest paremini, kui eelmine, mille teemaks oli “Kes on edukas inimene?” Õpetaja kirjelduse kohaselt oli see “kribu-krabu,” vaatepilt kitsas ja kõike muud. Tagant järele mõeldes ja enda kirjandit läbi lugedes tõepoolest nii oligi. Aga see proovikirjand… geezus, see oli väga haige. Praktiliselt kõik kirjandi teemad olid väga sügava teemaga ja vajasid kõvasti läbimõtlemist. Polnud mingi ime, et mul läks teema valimiseks poolteist tundi. Kuus tundi proovikirjandit, alates kella kaheksast kuni kaheni päeval, ja võite uskuda, et see oli otseses mõttes vaimne enesetapp. Jaa, tõsi, olin terve öö üleval, aga väsinud ei olnud (ma polnud isegi reede õhtul kl 8 väsinud ega unine). Lõpuks valisin teemaks “Kõigel siin ilmas on hind.” Enne mustandi kirjutamist kirjutasin mõned allikad paberile, ja alustan viimastest.
P. Coelho “Ristiisa,” küll õpetaja mõtleb midagi sarnast: “Ahaa.” Siis oli Richie Kelly film “Donnie Darko.” Kujutan ette, et õpetaja mõtleb: “Noo… hea küll.” Ja kõige esimeseks allikaks oli… Jaapani seriaal “Zeni Geba,” 2009, eestikeelne pealkiri “Rahahull,” inglise keeles aga “Money Crazy,” võtke kuidas soovite, lugejad. Siin kohas tahaks ma küll näha kirjanduse õpetaja nägu! xD Kui mina oleksin tema asemel, siis oleks mu reaktsioon umbes selline: “WHA~?!” Ma hakkasin omaette naerma eslle peale. Igatahes, ma panen oma käe südamele, kui ütlen, et “Zeni Geba” võib vabalt olla üks parimaid allikaid selle kirjandi puhul. Kui peaksingi kirjutama klassikirjandi selle seriaali kohta, nagu me teeme vahel raamatute puhul, siis see tuleks vähemalt viis lehekülge pikk, sest seal on nii palju, mida analüüsida ja mille üle arutleda. Muidugi, muid allikaid oli ka, millest ma lähtusin, aga tahtsingi peamiselt õpetajale peavalu tekitada, et mis seriaal veel see “Zeni Geba” on. :3 Kirjandi lõpetus jäi ehk väga lahjaks, aga mis siin ikka.

Laupäeva hommikul valmistusin kokkutulekuks, panin asjad kokku ja hakkasin vara Tartu poole sõitma. Pidime kõik Zeppelini juures kokku saama ja siis koos välja sõitma. Maximas ostsin isegi liiga palju süüa kaasa ja kokkutuleku ajal ma peamiselt neid ei puudutanudki. : ) Minust sai Baka isiklik koogihoidja. Hoidsin terve tee kooki kandikuga.. iseenesest sain suurepäraselt hakkama, aga kui mul oleks terve tee olnud moraalne tugi, siis ehk ma poleks ühte roosat pisikest tähekest ära söönud. Kerli võttis ühe tähekesi ja hiljem Remi ka… kuigi lubasin talle selle eest jalaga anda. *giggles*
Kokkutulek oli mõnusalt muhe. Väga palju rahvast ja ohtralt kõditamist! Mitte ainult Merit, vaid nüüd Riine ka.. *sob-sob* Ma ei saanud öösel kl 6 rahulikult mangat lugedagi, kui istusin selili diivanil ja.. : ) Kokkutulekul oli ikka oma ajakava ka. Esimese asjana algas fotojaht. Moodustasime grupid ja meile anti teemad, millest pidime pildi tegema, näiteks võim, loodus, mänguväljak, grupikas, kobras (eks ole, me olime Kopra talus), cosplay jne. Ma olin vist ainus, kes oli hingega cosplay juures. Otseses mõttes, ma panin selga punase mantli, kaelas oli valge sall, peas oli armas Kaia kassimüts ja lisaks sellele värviti mu huuled punaseks. :3 Jaa… ma ütlesin ka tutvustamise ajal, et mulle meeldib vabal ajal animet vaadata ja cosplay’d teha, eriti naistegelaste omi. ^^ Ma ei tea, räägiti ,et mulle pidi see punane mantel väga hästi sobima, mis oli minu võistkonnas ühe tüdruku oma ja mille ta sai Soomest. Ütlesin talle, et kui kunagi satun Soome ja seal näen seda, siis sebin selle kindlasti ära. :3 Vahepeal toimus viktoriin ja minu võistkonna nimeks oli vist “Epic Fail nr. 1.” Mina ega teised ei teadnud peaaegu mitte midagi. ^^ Piljardis tegin isikliku rekordi – lõin sisse neli kuuli järjest, aga siiski suutsin mängu kaotada Raimondile, sest mul õnnestus must kuul sisse lüüa, enne kui kõik ühevärvilised olid sees. Mustki on ühevärviline, mnjah. Mängisin Raimondiga üsna palju Tekken 3, ja eks ikka… I kicked his ass! ^^ Aga mitte kuidagi ei suutnud Tekken 3’s pähe teha Anttile, kellel olid ikka väga jõhkralt head oskused. Nägin ka siis lõpuks Trashi ja ajasin temaga natuke juttu, kes millegipärast arvas üks hetk, et kas ma olen homo, aga eks ta nägi ka seda minu cosplay’d. *giggles* Õhtul toimus eesti filmi “Rändaja” esilinastus, mis oli minu meelest võrratult hea ja jättis väga hea mulje. Ma isikliklt ei olegi vist seni ühtegi Eesti õudusfilmi näinud, samas ma pole kindel, kas antud film on üldse õudusfilm, kuid see suutis paaris kohas kananaha ihule ajada.

Ma olin terve öö üleval, taaskord. Pean tõdema, uni oli tõesti vahepeal, aga samas ei tahtnud mitte kuidagi magama jääda, sest alati toimus midagi. Mu tuba oli ka saunamajas, mis on pisut tüütult kaugel peamajast. Muusik oli mu toanaabriks ja niipalju siis tõesti meie toast, sest kumbki meist ei läinud sinna magama, vaid tukkusime kuskil tugitoolil ja diivanil… peamajas. :3 Ma ei oska hetkel midagi muud kirjutada, see kokkutulek oli väga mõnus ja muhe ja minugipoolest oleks see võinud kaks päeva kesta, kuid samas oleksin teise päeva öösel raudselt laip. Surnuks kõditamine on ka teoreetiliselt võimalik? *giggles*

Kui aus olla, siis ma olen väga ärevil animeklubi Asashio suhtes, sest Kaia läheb ju ometi Tallinna jaapani keelt õppima ja ma pole väga kindel, mis siis saab. Nagu ma olen aru saanud, siis ta on organiseerinud peaaegu kõik üritused seoses animeklubiga. Sõbrapäev vaikselt läheneb ja siis toimub taas midagi. Ja üleüldse, ma muutun veel ärevamaks, kui mõtlen selle aasta peale. Kevad, suvi, sügis..Kuidas ma hakkama saan, kuidas suvi möödub töötades, sest isa vigastas selga ja ta ei saa eriti midagi teha, mida ma hakkan edasi õppima ja kuhu ma lähen. Ma ei saa endale valetada enam, mul on tekkinud millegipärast mingid kahtlused seoses filminduse osas, et kas see on ikkagi minu jaoks. Kõik see teeb mind vastikult rahutuks ja ärevaks. Kui vaid kool kestaks kauem.

Literally scattered.

Käisin vahepeal juuksuris. Jah, suvel on raske lõngus olla. Aga positiivne on nüüd veel see, et ma olen nüüd veelgi kuumem kui suvi seni on olnud. Inimesed on tõepoolest imelikud. Ühed on kommenteerinud mu soengu kohta, et ma näen nüüd inimese moodi välja ja samas teised väidavad vastupidist, et näen rohkem välja nagu marslane.

Esmaabikoolitus ikkagi toimus ja see oli jube & vahva. Esimesed kaks tundi räägiti haigustest, nende sümptomitest nagu näiteks epilepsia korral ning ma ei talu selliseid loenguid. Kui mõõt täis sai, tõusin püsti ja ütlesin, et pean korraks väljas ära käima. Õues viskasin end kohe muru peale ja lebotasin seal viis minutit. Kui ma seda poleks teinud, siis ma oleksin minestanud. Hommikusöök? Check! Jõin piparmündi teed ja sõin kolm võileiba ja kiirnuudleid. Hiljem tundsin veel, kuidas hakkab järk-järgult halvemaks minema ja nagu õpetaja ütles enne: “Pane jalad laua peale, kui hakkab halb” ning täpselt nii tegingi. Muidugi, niimoodi näeb väga kickass välja, aga tervis ennekõike. Et te teaks, ma juba põhikoolis ei talunud neid videosid suitsetamise ja narkootikumid kohta, et mis tagajärjed nendel on ja kuidas see organismile mõjub jne. Hiljem läks lõbusamaks, kui igaüks pidi elustamist tegema ja nn “muinasjuttu” rääkima, et mida kannatanu puhul teha. Ei tea, kas viga oli minus või teistes, kuid teised rääkisid pidevalt, et seal hakkas järjest palavamaks minema. Kui mänguasjaga tegelesime, siis oli minu meelest seal paras temperatuur. Dunno, inimesed on imelikud.

12. juulil, ehk siis pühapäeval plaanisin Tartu minna. Inimesed on ikka nii imelikud. Hommikul räägin, et lähen Tartu ning kui bussijaamas ootan, helistatakse ja öeldakse viimasel hetkel, et tule kohe tagasi. Kurat, niimoodi tillist tõmbamine ajas ikka väga vihale. Niivõrd kohe, et viskasin telefoni vastu elutoa põrandat pilbasteks. Pole äärmist huvi selle üle, kas telefon töötab või mitte. Samamoodi ei paku huvi ka Viljandi folkfestival ja üldlaulupidu jättis ka täiesti külmaks, samas mida te ootasite tulihingelisest Jaapani fännist? Ja ma keeldun ka telefonit kasutamast. Ülehomsest saab kaks nädalat täis ilma telefonita. Isiklik rekord.

Sain mingi päev Tartus ära käidud küll jah. Devastator-i munanditest sangpommide nimel, ma tunnistan, et mulle meeldis “Transformers 2: Revenge of the Fallen.” Ma ei ootanud sellelt mitte midagi muud, kui täiesti mindblowing action-it. Action tundus mõnevõrra parem kui esimeses osas, kuid ülejäänu võib maha kanda. Nõustun Ralfiga, et Sideswipe oleks võidud rohkem näidada. See, kuidas ta rokkis filmi alguses, oli kickass – vuhises ekraanist täiel kiirusel mööda ja lõikas deception-ist auto pooleks oma mõõgataolise relvaga.. aegluubis. Ahjaa, mu Cinamoni klubikaart on siiani Lehari käes. :T

Ralfi ajendil, nagu tegi ta blogi puhul, hakkasin ajaga kaasas käima – liitusin Twitter-iga! Uurisin välja, et isegi (!) Britney Spears kasutab seda, mis on iseenesest muidugi väga positiiiivne. Paljud stsenaristid, muusikud ja näitlejad kasutavad seda. Näiteks “Sõbrad” seriaalist tuntud Matthew Perry säutsumisi on väga muhe lugeda. Siinkohal tsiteerin Sopranot: “See on kõigest aja küsimus, millal te kõik sinna tulete. ;) ) Minu säutsumisi saate lugeda siit.

Oh girl oh, mis väljendid.

Eelmise sissekande kulutasin siinse korteri olukorra kirjeldamiseks, nüüd tuleb teine sissekanne, kus on väheke lõbusamad asjad kirjas. Ühesõnaga, kõik muu, mis vahepeal toimunud on.

Vanemad käisid Egiptuses naabrimehe ja -naisega, jäid sinna nädalaks ajaks. Nad tõid mulle sealt kingituseks T-särgi, millel kaamelid… tõmbavad vesipiipu. Ma ise käisin ka koos perega seal umbes 2003/2004 talvevaheajal. Linnas olles ütles üks kohalik eesti keeles: “Tere-tere, vana kere.” Vahepeal on möödunud 5-6 aastat ning nad on selle ajaga suutnud selgeks saada veel mõned väljendid. Nimelt ütlesid mu vanemad lampi : “Tere!” ja üks kohalik ütles: “Sae pekki!” See pole veel kõik. :D Nad olid ühes poes, ema vaatas kangaid. Teretas samuti müüjat ning see müüja ütles : “Situ ruttu, karu tuleb!” Ma naersin end ribadeks, kui vanemad rääkisid sellest tagasi tulles. Kes see küll õpetab neile selliseid väljendeid? :D

Eelmisel neljapäeval käisin “Külmale maale” lugemiskontrolli tegemas peale tunde. Paber laual, pliiats käes, jäin ootama õpetaja küsimusi. Ma küsisin, et millest kirjutan. Õpetaja ütles:  “Kõigest?” Like what, kõigest?! Täitsin ta soovi ja kirjutasin kõigest. Kirjutasin kolm lehte järjest seda juttu ning ligi kaks tundi. 8. tunni alguses läksin sinna ja pool 5 lõpetasin. Ei saa ka mainimata jätta seda, et kirjutasin väga väikese käekirjaga, mille peale õpetaja natuke törtsus, et peab luubiga vaatama või siis teisi prille kasutama. Kuid vähemalt sai vaev tasutud ja eile ütles ta mulle, et sain lugemiskontrolli eest 5+.

Ma jäin veebruari viimasel nädalal haigeks. 20. veebruari reedel, vahetult enne viimast nädalat, käisime Borise ja teiste inimestega improvisatsiooni tegemas. Nagu, inimesed kokku, kaamera kätte ja filmime seda ideed, mis pähe tuleb.  Tegime hääletamise filmikese. Mul oli suhteliselt vale riietus ja väljas oli väga külm, et vist mõjus halvasti.  Terve nädalavahetus pea valutas õrnalt, esmaspäeval pärast nelja õppetundi ja aktust läks hullemaks.

Sama päeva pärastlõunal läksin juba Räpinasse, palavik näitas 37,8 kraadi. Bussijaama poole kõndides tekkis Taskus kerge minestustunne. Teisipäev, 23. veebruar oli väga kohutav päev. Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, kui vastik on olla haige. Nimelt ma ärkasin öösel kella 4 paiku üles (kusjuures, millegipärast paar kuud järjest on juba nii, et ärkan korraks nelja paiku üles), mul oli nii kohutavalt külm. Nii külm, et külmavärinad käisid läbi iga paari sekundi tagant, võtsin teise teki ka, kuid suurt ei aitanud. Hommikul näitas kraadiklaas 38,9 kraadi palavikku. Õudukas. Põhimõtteliselt ei jõudnud ma ka püsti seista, päeval ainult puhkasin elutoa diivanil. Peab tunnistama, et kohati oli väga mõnus tegeleda Xbox360-ga. Pult on juhtmeta ja sain mugavalt mängida nii, et pult oli teki all.

I must admit, sometimes when I felt really awful. I really tried to convince myself it’s the end. And also, on the 14th February, some another tragedy happened, but it really didn’t bother me after this. Their lives, their choices; all of them have fucked up their chances.

Religioon on tähtis, kuid mitte kõigi jaoks.

Ma arvan, et olen saanud nüüd aru religioonist. Ma enam-vähem jälestasin seda. Üleüldse esimene õppetund sel õppeaastal oli usuõpetus ja õp Koop suutis mulle umb-kaudu selgeks teha, et religioon on vajalik. Ma olen sellele mõelnud viimasel ajal ja olen nüüdsest aru saanud religiooni olemusest, põhimõttest ja tähtsusest. Kultuurid said üldse usust alguse. Õp Koop suutis hea näite välja tuua ühest religiooni tähtsusest, et kui keegi kaotab lähedase inimese, siis teatud inimesed oskavad endale kindlaks teha, kuidas järgnevalt hakkama saada. Kuid enamik inimesed ei suuda välja mõelda, mida edasi teha. Seepärast ongi usk vajalik.

See on vajalik, kuid mitte minule.

Kohutuslik kirjandus, “Tõde ja õiguse” I osast olen jõudnud nüüd 150 lehekülge läbi lugeda, kuigi homseks pidi kindlalt 200 lehekülge ja/või 20 peatükki läbi loetud olema. Ma ei jõua täna rohkem lihtsalt. Lisaks sellele me peame järgmise nädala reedel, 12. septembril, minema koos minu klassi ja paralleelklassiga Vargamäele. Sellepärast peamegi raamatu läbi lugema. Me pidime selle eest maksma 295.-, kuid õnneks bussi sõidu eest maksma ei pea. Niipalju kui aru sain, siis me vaatame näidendit, mis kestab 4-6 tundi, me külastame raamatu tegevuskohti jne. Hommikul 10.30 väljume kooli eest ja jõuame tagasi kella 2-3 ajal öösel. Ma loodan, et istmed on seal mugavad, karvased ja pehmed; muidu vasak kann… Ma pean vist PSP kaasa võtma.

Muidu on see natuke nõme, ma pean enda lemmikraamatu lugemise selle “Tõe ja õiguse” pärast kõrvale panema.

Mu toanaaber vaatas umbes tund aega tagasi Hispaania õudusfilmi [Rec], mis on tõeliselt õudne ja hea film. Endisele klassivennale Ainarile soovitasin ka seda ja talle meeldis see väga. Aga toanaaber, Hannes, on seda pikemat aega tahtnud näha ja tahtis isegi päeval hakata vaatama, kuid ma ei lubanud päevavalgel seda vaadata. Alles siis, kui väljas hakkas pimedaks minema, pani ta selle filmi käima ja vaatas seda kõrvaklappidega, heli enam-vähem põhjas ja lisaks sellele ta tõmbas vesipiipu vaatamise ajal. Eriti lebo. :D Ma muigasin iga kord, kui ta võpatas. 5 korda ehmumist, pole paha. Viimasel viiel minutil ta palus, et ma lambivalguse ära kustutaksin. Need, kes seda on näinud, saavad ise väga hästi aru, miks ta seda soovis.

Kurb on selle puhul ainult see, et need jänkid teevad sellest remake’i.

Tänu tugevale paduvihmale, mis laupäeval umbes kella 23 paiku oli, sain endale nohu külge ja terve päev on mu pea valutanud. Juba neljapäevast saadik on mul kurk valus olnud. And here we go

Natuke haige.

Eelmisel nädalal olin kohati haige. Kõik sai alguse teisipäevasest kehalise kasvatuse tunnist, kus me pidime 1000 m aja peale jooksma. Nii kiiresti joostes ma ei suuda eriti läbi nina hingata. Ja peale tundi oli tugev köha. Ma polnud ainus. Garderoobis riideid vahetades absoluutselt kõik klassivennad köhisid.
Siis veel, et teisipäeval oli trenn. Jooksime laululavale ja üsna tugev tuul oli, mille eest seal kuidagi varju ei saanud ja mis nõrgestaski mu tervist.
Neljapäevane kehalise kasvatuse tund rokkis täiega. Mängisime jalgpalli vihma käes. Ma oleks peaaegu värava löönud ühel korral. Paar tundi hiljem oli koolis üsna kehv olla. Tundsin end uimaselt, halvasti ja peavalu oli kohutav. Enne, kui saksa keele tund algas, käisin kooliarsti juures. Kraadisin end seal ja näitas 37,1 kraadi. Mulle anti valida, kas lähen kohe koju või kannatan veel ühe tunni ära. Kooliarst ütles ka lõpuks, et kui neljapäeva õhtul on palavik, siis kooli ei tule. Palavikku polnud õhtul. Nüüdseks olen terveks saanud.
Reedel vaatasime koolis filmi “Onegin,” mis põhineb “Jevgeni Onegini” raamatul. Film oli suht keskmine, oleks võinud parem olla. Mõned stseenid olid võimsad, samas mitmed teised cheesy’d. Masendav film oli ka, heas mõttes. Kui süveneda filmi korralikult, siis pärast vaatamist on selline nõrk masendus. Lõpus tuli mul korraks uni peale.
See uudis ajas naerma, aga samas oli täiesti wtf? .. Veider.

Ma ei saa jätta ütlemata, kui lollid saavad olla mõned filmide pealkirja tõlkijad. Kaupsis nägin ülihead Korea filmi “The Host,” millele on eestikeelsed subtiitrid lisatud jne. Ja eestikeelne pealkiri oli: …
“Dinosauruse sekkumine.”
Ma pole üle pika aja nii labast ja nõmedat eestikeelset pealkirja näinud. See tõlkija tuleks maha lasta.

Tänase päeva kõige naljakam moment leidis aset teise matemaatika tunni alguses, kui klassivend pani ühe bikiinides tibi pildi õpetaja arvuti tagataustaks. :D Õpetaja ei teinud suurt nägu selle peale. Vaatas korraks arvutisse, tegi veidra näo, kulmud kortsus. Ja ütles peale seda : “Nii, hakkame peale.”