keerulised torupillid ja javad.

Ning möödus teine praktikanädal ka sama kiiresti kui esimene, et ei suuda enda silmi uskudagi. Viimaste päevade jooksul sai ikka päris palju nalja praktikal. See oli ilmselge märk sellest, et kaheksa tundi iga päev koolis koodi kirjutada ei mõju mõnele üldse hästi.

Eelviimasel päeval kurtis üks kursavend, et hobused on tema jaoks väga südamelähedaseks muutunud. Ning et tema grupitöö oli tugevasti seotud hobuste günekoloogia lehekülje loomisega, ei näinud ma kahjuks eriti positiivset asja selles. Tervelt poolteist tundi järjest oli facebooki jutukaaken täis seda juttu hobustest! Tänu taevale, et ta polnud kuulnud ka midagi Hispaania hobustest, muidu oleksin isegi kaalunud lähima hullumaja telefoninumbri üles otsimist.

Kui koodi kirjutamisest igav hakkab, saab alati teistele kursakaaslastele tünga teha. Kuulsime, kuidas kellegi telefon heliseb keset klassiruumi. Asi läks väga veidraks, kui telefonihelin tundus tulevat arvutiekraani seest..? Aga ei, üks naljavend oli hoopis telefoni peitnud arvutiekraani jala alla.

Samal nädalal toimuvate lõpetamiste tõttu oli koolis pidulikum õhkkond. Koridorid täidetud viisakalt riietunud inimestega, lillekimbud käes ja samal ajal meie higistame klassiruumis ning teeme tööd. Ühe praktikapäeva lõpus läksid meid juhendavad õppejõud varem ära informaatika instituudi tähistamist lõpetama. Selsamusel päeval mängis õppejõud klassis šoti torupilli. Kui ta üritas kõigi tähelepanu saavutada, siis tal see õnnestus igatahes.. koos naerupahvakuga. Veelgi naljakam oli, kui üks kursavend proovis ise seda mängida. Ma naersin end peaaegu laua alla, sest muusika… mis sealt välja tuli, oli tõesti nii absurdne ja koomiline. Pärast mängimist ütles: “See on sama keeruline kui Java.”

Reedel oli esitlus, kus kõik grupid näitasid, mida nad tegid ja kui kaugele nad jõudsid. Lühidalt öeldes, me ei saanud kogu seda asja kahe nädalaga valmis. Ah mis, tehniliselt öeldes üheksa päevaga. Aga õppejõud kiitsid ja olid üllatunud, kui kaugele olime sellega jõudnud. Ühe kommentaar oli koguni: “See näeb isegi välja nagu infokiosk.”

Koos praktikaga sai kool selleks õppeaastaks läbi. Nüüd on suvi ametlikult alanud.. kui sedagi. ^^ Positiivset uudist ka, et neljapäeval sain korea keele õpetajalt taas järjekordse kirja ning selgus, et edasijõudnute kursus toimub ikkagi sügissemestril. Minu pingutused ja motivatsioon kandsid vist tõesti vilja. Kuigi see hakkab toimuma ainult üks kord nädalas (ülejäänud kolmel korral nädalal toimuvad korea keele algajate kursuse tunnid). Sellest piisas, et peaaegu lakke hüpata, Henrikut natuke šokeerida oma eufooriapuhanguga (ta oli sel õhtul külas) ja elasin end filmiveebi kanalis välja.

<Jaz> kummaline lost on kummaline

<Soprano> <+lostinthemist> JESSS – alati kui lostinthemist nii karjuma hakkab siis järgneb mingi hea uudis.

<Soprano> ootan alati põnevusega

Väike pilt praktikast:

i need to get to the lighthouse.

Jooksen metsas pimedas, ning ma pole enam isegi kindel, mille eest ma õigemini põgenen. Täpsem oleks öelda, mis asja eest. Adrenaliin on laes, süda puperdab ja jooksmisest on võhm peaaegu otsas, kuid ma tean, et ma ei tohi peatuma jääda. Jõudsin metsatukast välja.

Täiskuu valgustab õrnalt minu ees seisvat tumesinakas toonides järve, mis on hästi tihedalt ümbritsetud pilliroodega ja mille kohal lasub udu. Tuul tõuseb. Kuid ma tean, et ma ei saa sinna pikemaks ajaks edasi jääda. Teisel pool järve, kõrgel mäekünka jalamil on majakas. Ma mõtlen paanikahoos, et ma pean sinna kuidagi saama, pean sinna saama, ükskõik kuidas.

Torman järve ääres asuva vana üpris kahtlase väljanägemisega sõudepaadi juurde ning sõuan majaka poole. Kuigi võiks arvata, et oht on möödas, mille iganes eest ma metsatukas põgenesin, ei tundnud ma end turvaliselt. Minu hirmul polnud kindlat füüsilist vormi, see oli tume.. must kogu, mis liikus kiiresti läbi õhu. See oli pimedus. Ma teadsin, et kui ma pimeduse kätte jään, on minul lõpp. Meeleheitlikult hakkasin kiiremini sõudma.

Ehk paadi võtmine polnud hea mõte, sest tuul tõusis järsult, lained muutusid mäslevaks ja raputasid mind korralikult. Üks hetk laine lõi peaaegu üle pea, hoidsin kramplikult paadiservast kinni. Tuul vilises mu kõrvus. Suunan pilgu tagasi metsatuka poole, kust välja jooksin. Ma ei näe enam metsatukka, sest pimedus seisab selle ees. Mul pole enam kontrolli enda paadi üle, sest tuul on liiga võimsaks muutunud. Kordan jälle endale, et ma pean majakasse jõudma.

Mõistus mürgitatud meeleheite, hirmu ja paanikaga.. näen, kuidas pimedus siidrub taevasse, kuu ette, blokeerides ära igasuguse kuu poolt tulevad valguskiired. Nüüd ma ei näinud enam mitte midagi, mind ümbritses otseses mõttes kottpimedus. Mõned sekundid pärast valgusallika kadumist suutsin natuke tajuda, kus majakas asub, aga nüüd enam mitte. Tuul on suunataju segamini ajanud. Miski lükkab paadi ümber, kukun vette. Õhku ahmides tõusen veepinnale, raban kuidagi ümber lükatud paadist kinni. Ulpides veepinnal pimedas, värisedes nii külmast kui ka hirmust, ma ei oska enam mitte midagi teha.

Ma tean ainult seda, et…

“I… need to get to the lighthouse!”

külm alateadvus.

Rändasin sihitult pimedas tühjuses ringi. Silmapiirile ilmus üks kuju. Liikusin lähemale, panemata tähele, kus ma olen ja mis mind ümbritseb. Teadsin vaid seda, et miski selle kuju juures tõmbas mind. Lõpuks sain aru, et see oli mu kunagine sõbranna, kellega sain meeletult hästi läbi, kuid meie mõlema eluteed võtsid nii erinevad suunad, et rebisid meid üksteisest eemale.

Igatahes, sõbranna seisis keset hämarat tühjust, sellise kehahoiakuga, nagu ma teda mäletan. Kuid tema meeled olid elutud, nägu tuim, silmad peaaegu surnud. Ta seisis seal tühja kestana, pilk maha suunatud. Kuid tema kõrval seistes ma sain aru, mis tema peas toimus. Meil oli vist mingi telepaatiline side. Või oli asi nii, et ainult mina sain tema alateadvusesse siseneda.

Kaevades läbi kümnete mõtete jõudsin kuhugi, kus oli tugev seos minuga – valusate mälestuste näol. Kas tookord olid küsimused liiga rasked? Ju ilmselt tahtsin vastuseid.

Ma hakkasin sind vältima, sest ma mõtlesin, et sul on ilma minuta parem. Ma olin kogu aeg appear offline suurema hüvangu nimel, ei suhelnuud sinuga kindlal eesmärgil. Ma olin kindel, et selline käitumine, sinu eest peitmine ja vältimine, teeb sulle head.

Idioot. Naiivne idioot. Kõik need ajad, mil ma tahtsin sinuga niisama rääkida.. ei, kõik need ajad, mil mul oli sinuga vaja rääkida, selle kõige asemel peitsid end hoopis. Kõik sinu tehtu mõjus vastupidiselt sellele, mida sa arvasid olevat. Mu enesetunne oli pidevalt kehv, igatsus kasvas, sest sind polnud enam otseses mõttes olemas. Nüüd on muidugi.. liiga hilja, et nullist midagi alustada, sest välja arenenud põlguse vastu ma ei saa enam midagi teha.

Tegin silmad lahti kell 5 öösel. Leidsin unenäos paar sarnasust endaga. Nagu oleks unenägu olnud külm peegeldus minust endast.

Unenäo meeleolu ja tooniga samastub ideaalselt see lugu:

You’re just weak. Everyone wouldn’t hate you if they knew how weak you are.

maybe there’s still a way around to it?

Mõned päevad tagasi jõudis minu postkasti kiri korea keele õpetajalt, kus tuli päevavalgele ebameeldiv üllatus. Korea keele edasijõudnute (B1) kursus jääb ära, sest õpilasi on vähe. See uudis… tegi meeletult kurvaks. Kuivõrd ma ei oska oma kurbust sõnadesse kirja panna. Ootasin juba nii innukalt sügissemestrit, eelkõige sellepärast, et esialgselt pidi toimuma B1 kursus.

Emotsionaalne side minu ning korea keele tundide, õpetaja ja rühmakaaslaste vahel on minu jaoks nii sügavaks kasvanud, nimelt eriti kevadsemestril, et ei oska mitte kuidagi olla nüüd. Üsna paljudel juhtudel selle õppeaasta jooksul korea keele tunnid lisasid alati sära minu tumedatele päevadele. Üsna paljudel juhtudel jalutasin pärast korea keelt koju, süda rõõmust lakke hüppamas ja tuju hea.

Õpetaja lisas oma kirja samuti selle, et ülikool lubab edasijõudnute kursusega jätkata, kui algajate kursusele ei tule piisavalt palju huvilisi. Kuid ei tasuks ootusi hellitada, tõenäosus selleks on siiski.. väga õhkõrn. Nüüd on kõik nii mõttetu. Äkki.. kuskil on veel valgus tunneli lõpus. Viimane kord, kui õpetajaga juttu ajasin, mainis ta korra, et õpetab paarile inimesele korea keelt ülikooli kõrvalt.  Ehk on ta nõus mulle sama tegema. Ma ei tea veel, ma uurin vaikselt seda maad, ma ei taha mingil juhul õpinguid pooleli jätta. Äärmisel juhul laenutan B1 kursuse jaoks mõeldud õpiku ülikooli raamatukogust ja hakkan iseseisvalt õppima.

Meie omadest Merlin ja Anastassia lähevad sügissemestril Lõuna-Koreasse õppima. Kuid samas.. ehk saabki nüüd järgneval õppeaastal rohkem keskenduda enda eriala ainetele.

Haha, kõige selle kirjutamisega meenus samuti, et kui käisin eelmisel nädalal pärast balletigalat Kuldses Draakonis, siis mu õnneküpsise sees oli väike sildike, millel seisis: “Head uudised saabuvad sinuni kirja teel.” Kas see on tõesti see, mida see tähendas?

kes ütles, et ma kardan emmesid?

Vahepeal lasin endale ID-kaardi teha. Oli ka viimane aeg. Viimase kuue aasta jooksul ma ei näinud tungivat vajadust seda taotleda ja suure osa asjadest sain juhiloa kaudu teha, mis vaja. Nüüdseks olen koopast välja roninud. Esimesel päeval, mil sain lõpuks uue ja läikiva ID-kaardi kätte, oli mul nii imelikult ja rõvedalt tsiviliseeritud tunne. Rääkimata veel sellest, et ma olen selle peal nii kurja näoga.

Eelmise nädala teisipäeval oli mul taas põhjust valge ülikond selga tõmmata ja sammud seada Estonia poole. Käisin Noore Balleti Fouetté iga-aastasel balletigalal, kus esines Tija. Sellega seoses ka minu esimene kogemus balletiga oli eelmise aasta oktoobris, kui käisin Tijaga balletti vaatamas, millel polnud kindlat süžeed ja näidati erinevaid juppe. Tookord polnud mul erilisi kokkupuuteid balletiga ja elamus oli päris äge. Seekordne balletikülastus tuletas taas meelde, et väikesed asjad, millest ei oota suurt midagi, suudavad väga hästi üllatada.

Muidugi, väga põnev oli ka Tijat suurel laval tantsimas näha. Kohe teine tera ja andis balletigalale väärtust juurde minu silmis. Kuigi pilet oli üpris kallis (soodushinnaga neid ei müüdud, päh), oli see oma raha igati väärt. Kindlasti ei kahetse Estonias käimist ja see oli suurepärane vaheldus ka kinole, mida ma külastan ju nii tihti.

Pärast balletigalat käisin Tija, tema ema ja Sonjaga söömas ühes Hiina restoranis Kuldses Draakonis, mida ma olen tahtnud külastada juba viimased pool aastat. Kõike seda sellepärast, sest Tija on promonud oma lemmikrestorani tihti. Ahjaa, Tija komistas, kui ta nägi, et ma olin ülikonnas kohale tulnud. :D

Selle õhtuga tõestasin samuti, et ma ei karda emmesid! Täiesti alusetu süüdistus ja alatu laim!

Eelmise nädala keskel oleksin äärepealt haigeks jäänud. Enesetunne oli nii kohutav, söögiisu polnud, pea lõhkus korralikult ja külmavärinad käisid läbi. Kuid suutsin suure vaevaga koolis kohal käia, et eksamid ära teha. Arvutigraafika eksam kestis koguni kolm ja pool tundi järjest, ning sain selle kursuse eest hinde A. Kirjutaks samuti veel, et arvutigraafika kursuse raames pidime tegema iseseisvaid töid täiesti vabalt valitud teemadel. Üheks neist oli fotomanipulatsioon:

Selle pildiga jõudsin ka ühele järeldusele… Kui tüdrukud leiavad, et pilt Tallinna vanalinna laamendavast Godzillast on nunnu, siis siin on midagi tõsiselt väga mäda… Ülalolev pilt vajaks tegelikult tõsist lihvi, aga iseseisvad tööd said kiiruga tehtud, sest tähtaeg kukkus.

Mul algas esmaspäeval kahenädalane tarkvaratehnika suvepraktika. Põhimõtteliselt siis mina sain oma grupiga ülesandeks infokioski. Tegemist on puutetundliku ekraaniga, kus saad ligi informatsioonile, mis puudutab ülikooli. KKK, tunniplaan, uudised, õppejõudude vastuvõtuajad ja kõik muu, mis aitaks esimese semestri tudengitel kiiresti vastused leida. Õppejõud on alati kurtnud, kuidas sügissemestri esimetel nädalatel on ukse taga pikad järjekorrad.

Minu ülesandeks on põhiliselt disain, samuti dokumenteerin ma kõike, mida me teeme. Õigemini grupiliider peaks dokumenteerimisega tegelema. Esmaspäeval mõni pool tundi enne praktika lõppu üritas ta blogisse üles kirjutada, mida me olime selle päeva jooksul teinud. Ma vaatasin seda kõrvalt ja… suutsin kõige rohkem vastu pidada kaks-kolm minutit, siis lükkasin ta arvutist eemale ja ütlesin: “Ma teen parem ise seda.” :D Tegelikult on praktika seni olnud väga äge, kuid lihtsalt väga väsitav. Peame koolis olema iga päev kell 9-16.

Oh issand, kuidas juba pool praktikast on läbi.. aeg läheb ikka meeletult kiiresti. Praktika esimene päev oli justkui alles… eile.. Nagu ma kirjutasin täna praktika blogisse kokkuvõtvalt selle nädala progressist: “Õunad, mustikad, maasikad ja pohlad on korjatud. Varsti hakkame moosi tegema.”

Teisipäeval tuli Kaia külla. Tal oli kolmapäeval eksam Kumus ning jäi ööseks. Soolaleivale ta ju ei saanud tulla, seega nägi nüüd mu korteri ära. Tundub, et talle väga meeldis urg, kus ma pesitsen. Niipea, kui ta Tallinna jõudis, läksime Sushimoni ning ta tegi mulle privaatsoolaleiva puhul välja.

Ja teate mis? Me sattusime Sushimoni lihtsalt nii ideaalsel ajal. Seal näidati Totoro filmi. Nägime samuti kaks parimat stseeni ära – kui Totorot esimest korda näidati magamas ja kuulus bussipeatuse stseen. Pisarad tulid lihtsalt silma seda kõike vaadates ning Kaia pani ka mu rõõmupisaraid tähele. Õhtul ühines meie privaatsoolaleivakaga Random-chan. Oleks te vaid näinud Random-chani nägu, kui ta kuulis mu uut telefonihelinat… :’D Koguni kaks korda!

Aurelia says:

  • hei kuule mu buss on 4:34 Hiiul

  • ja Vabakale jõuab väidetavalt 5:01

  • aga praegu on tipptund

  • lihtsalt igaksjuhuks mainin, et võid rahuliku tempoga teha ja vabalt mingi 5-10 min hiljem tulla

  • isegi kui jõuan õigeaegselt, siis eelmine kord ootasid niikuinii sina minu järele

Rauno says:

  • olgu, ma pesen siis nõud ära :D

Ja kohale jõudsingi 17:11… Üleeile sain kokku Aurelia ja Lauraga. Kohtumiskohaks oli traditsiooniliselt taas Kompressor, kus me oleme alati kartulipalle söönud. Neid nägusid oli tore üle pika aja näha. Aurelia rääkis üsna pikalt oma põnevast (ja ohtlikust) Maroko reisist. Lühidalt: kui te olete naissoost, siis ärge jumala eest minge Marokosse üksinda. Ja kohe kindlasti peaks teil veel kaasas olema meessoost inimene.

Sel õhtul vaatasin esimest korda selle hooaja jalgpalli – kaks mängu järjest. Mul oli mingi hetk isegi piinlik, et Laura teadis jalgpallist mitu korda rohkem kui mina… Esitasin Aureliale väljakutse, kas me suudame Lauralt näpata friikartuleid samal ajal, kui tema tähelepanu on pööratud telekaekraanile. Esimesel korral niisama, teisel korral kastmega. Siis said need otsa…

Mitmed näod tahaksin kindlasti veel lähiajal ära näha, siis on süda rahul. Kairega saan kokku järgmise nädala keskel. Väga kiireks läheb.

ajalugu kordab ennast.

Soolaleivapeole tuli oodatust vähem inimesi. Hästi paljud inimesed, keda kutsusin ja keda oleksin nii väga soovinud näha, olid kas tööl, animeööl, õppimas, väsinud, unustasid ära või lasid niisama üle mis iganes naeruväärsetel põhjustel, mis pole isegi mainimist väärt.

Sai vist pisut natuke halb kuupäev valitud või ma ei tea, milles asi oli. See tegi tegelikult üsna nukraks, kuid samas.. tegemist oli ka rahuliku soolaleivapeoga, kus oli piiratud arv inimesi. Kohale tulnud inimesed olid ka ühtlasi need, kellega saan väga hästi ja lähedalt läbi.

Kuid mis siin ikka, kes ei tulnud kohale, jäid ilma minu tehtud kimbapist (korea stiilis sushist, mille sees oli keeduvorst, juust, porgand, redis ja paprika) ja näevad teinekord, kus ma pesitsen. Ketlyga juba leppisime kokku, millal teeme privaatsoolaleivapeo. ^^ Ma ootan seda juba eriti innukalt, sest ta tegi mulle maali, mida ma tahan nii väga näha.

Soolaleiva puhul sain palju kingitusi. Tijalt sain ühe imehea martsipani, Evelilt aga hästi suure “The Misti” filmipostri, Anettelt ühe kummalise pandapingviini (?) kaisulooma, Mihklilt väga erinev ports toiduaineid (sool, vahuvein, leib, Raffaello ja kõike muud põnevat). Justkui.. tegemist oleks olnud sünnipäevaga, mis eelmisel aastal vahele jäi. Ma arvan, et ajalugu kordab end see aasta. “The Misti” postrit ei saanudki kohe üles panna, sest kõikide piltide, fotode ja postrite tõttu, mis ma seni olin üles pannud, sai see kleepimisnäts täielikult otsa. Tõsiselt, mu kodu näeb välja nagu mingi galerii.

Võib-olla paar pilti räägivad natuke rohkem soolaleivapeost, kui mina suudaksin seda siin oma sõnadega kirja panna.

Nagu lubatud ja vastasin lausa spetsiaalselt Ralfi palvele (ja kindlasti ka Tija omale), said külalised näha hästi palju SNSD muusikavideosid. Sooviksin eriti rõhutada sõnapaari “hästi palju.” ^^

Muuhulgas Tija tiris mind ka Gee’d tantsima. Ning samuti vaatasime õhtu jooksul ära kaks filmi – “Frequently Asked Questions About Time Travel” ja “Castaway on the Moon.”

Soolaleivapidu oli omamoodi ka esimene filmiveeblaste ja bakade ühisüritus. :) Muust ma ei oska eriti kirjutada. Aga detailidesse mitte laskumata ma võin veel öelda seda, et… kui järgmine kord Henrik peaks uuesti Viru Valgega külla tulema, siis ma viskan selle lihtsalt aknast välja!

Korea keele eksamil saatis mind vist tõepoolest Taeyeoni õnnistus unenäost. Eksam läks üpris hästi, kui eelmise semestriga võrrelda. Muidugi, seekord oli õppematerjalide kogus kaks korda suurem ja pidi vaeva rohkem nägema. Sain õpetajaga kokku ja nägin eksamitöö oma silmaga ära. Õpetaja oli ise siiralt üllatunud, kui hästi ma sellega hakkama sain, seda eriti kuulamise ja lugemise osas, kus oli ainult paar väiksemat viga. Koguni kommenteeris, et Lõuna-Korea filmide ja seriaalide vaatamine on mulle kasuks tulnud lugemisel ja kuulamisel.

Jaapani päeval tegin kogemata pika jalutuskäigu, sest arvasin miskipärast, et kogu see üritus toimub Šnelli tiigis, kuigi see oli hoopis Hirvepargis. Ja haha, Anette oli täpselt sama asja teinud. Kuid Kaia ei saanud sel päeval Tallinna tulla, seega võtsin kassikõrvade meisterdamise töötoa enda hoole alla. Kaheksa huvilisega olid meil Margusega isegi palju tegemist. Isegi Jaapani päeva korraldaja tuli kassikõrvu tegema ja hiljem nägin teda ringi lippamas, endal kassikõrvad peas. :3 Aga ma ei saa aru, kuidas mul õnnestus sel päeval Barutot mitte näha.. Kõik peale minu nägid vist teda.

Pole vist enam sissekannet, kus ma ei mainiks SNSD’d. :)

silmarõõmu sünnipäeval küünlavalgel.

Eelmisel reedel olid viimased loengud. Ongi selleks semestriks kõik. Reede õhtu polnud veel kätte jõudnud ja juba ootasin siis järgmisi loenguid sügisel. Nüüd tulevad igavad ja tüütud eksamid. Päh, tõesti.

Kogu nädalavahetus ja samuti esmaspäev möödusid väga õppimisrohkelt. Välja arvatud see, et Tija tuli mulle reede õhtul ja pühapäeva lõunal külla, vaatasime “Hell Girli” esimese hooaja lõpuni, ning laupäeval käisin Tartus animeklubi üldkoosolekul. :3 Mida me seal rääkisime, on suhteliselt salastatud info. Kusjuures, ruumis, kus koosolek toimus, oli tahvlile kirjutatud kaks koreakeelset sõna. Üheks neist oli “sarang” ehk armastus ning teine oli nimi Taemin.

Aga võin teile öelda seda, et minust sai edukalt Tallinna tegevjuht. 19 poolthäält ja üks vastuhääl. Üks vastuhääl oli alati igas hääletuses. Eelmistel aastatel samuti. Eriti naljakas oli ka, kuidas Ummi üritas animeklubi presidendiks kandideerida. :3 Üldkoosolek kestis väga pikalt. Kell 17 alustasime, pärast üldkoosolekut oli veel juhatuse koosolek, mis lõppes kl 19.45. Jooksin kiiruga kl 20 bussile, mis viis mind tagasi Tallinna ning koju jõudsin üpris hilja.

Ma olen teinud filmipostrite üles riputamisega väga aeglast progressi. Reede õhtul panin ühe filmipostri viiest seinale ja rohkem ei viitsinud. Milleks panna kõik korraga üles, kui seda saab iga päev teha? Eks ole? Mõned tunnid tagasi panin just viienda filmipostri üles. Ma ei tea… kas see Jokkeri poster, mis mul on, laseb inimestel rahulikku und magada soolaleivapeol. Tunnistan ausalt üles, kui selle endale St Peterburi reisilt sebisin ning üles riputasin, siis esimesel ööl ärkasin korraks üles, nägin Jokkeri nägu kuuvalgel ja see ehmatas mu… väga… ära.

Postritest on mõned pisemad veel jäänud, nimelt Orochi ja Guildi autogrammidega postrid, kui nad Eestis esinemas käisid, aga soolaleiva peo ajaks on kõik üleval. Mõelge, kui ma teeksin seda aeglast progressi SNSD fotodega, mida saab mul olema kokku tervelt 60! Siis mul läheks selleks tervelt kaks kuud aega! Nii laisk ma olengi. ^^

Esmaspäeval seadsin sammud kooli – korea keele eksamile. Ootasin klassiruumi juures, kus eksam peaks toimuma. Järjest enam tekkis minus ärevus, et ma ei näinud mitte ühtegi enda kursakaaslast ja õpetajat samuti mitte. Uksel polnud teadet, kus oleks kirjas, et eksam toimub teises ruumis. Ma olin nii paanikas, kui kell lõi 11:59. Mis toimub?! Mõtlesin korduvalt: “This is bad, this is bad, this is bad yo, I can’t miss this exam!” Käisin koguni õpetaja kabinetis, kus teine õppejõud teatas, et eksam toimub hoopis täna… teisipäeval.

Eluiga lühenes 10 aasta võrra… Koju läksin väga suure pingelanguse ja kergustundega, samas ma tundsin, kuidas ma olin emotsionaalselt nii laastatud. Selline asi eile ehmatas mu tõesti ära. Aga mis siin ikka, sain ühe päeva võrra rohkem korrata, sõnavara täiendada ja materjali üle vaadata. Kui nüüd helgemat poolt vaadata, siis vähemalt ei läinud nii nagu mõnel mu tuttaval on juhtunud – tullakse kohale ning avastatakse, et eksam toimus juba päev varem.

Täna öösel nägin õudusunenägu, kuidas ma kukkusin korea keele eksamis läbi. Unenäos eksami kirjalik osa koosnes kolmest-neljast lehest ja kui aeg sai läbi, polnud ma jõudnud esimese lehega korralikult ühele poole saada. Mäletan isegi selgelt, kuidas ma moodustasin hästi pingsalt lauseid. Oli ikka alles tõeline õudusunenägu… Pärast eksamit rändasin koolis ringi. Siis… ma nägin Taeyeoni SNSDst. Mitte lihtsalt kaugusest kuskil laulmas ja tantsimas, vaid ta oli otse minu ees ning tegi mulle isegi kalli.. Enam mitte nii väga õudne unenägu. ^^

Taeyeon

Kes teab, Taeyeoni kalli andis võib-olla tõesti energiat juurde tänasel eksamil. :3 Eksamist endast… see oli päris raske. Kuulamise osaga sain üllatavalt ilusti hakkama, kirjutamise osas jäi mul aega pisut napiks. Tegelikult siiski väga napiks ja pidin kiiruga lõpetama vähemalt 200-sõnalise essee. Kuid mul on tugev tunne, et see eksam läks paremini kui esimese semestri oma. Esimese semestri eksamis polnud ka rääkimise osa, mis oli väga hirmus. See kujutas endast kursakaaslasega vestlemist ette antud teemal, mitte õpetajaga nagu inglise keele eksamis. Sealhulgas polnud monoloogi. Mul oli alguses tõsine kramp sees, aga lõpus läks rääkimine tunduvalt sujuvamalt. Loodetavasti läks hästi. ^^

Täna on ühtlasi ka minu silmarõõmu Sunny sünnipäev. Tema sünnipäeva puhul süütasin lausa küünla. :3

Ärge muretsege, ma pole nii obsessiivne fänn tegelikult. Erinevalt mõnest obsessiivsest fännist, kes üritas lavale minna ja Taeyeoni endaga kaasa tirida, on mul tema vastu ikka austus olemas. Ja õigemini käib see ka SNSD kohta. Pigem on asi selles, et Sunny’l on minu südames eriline koht, sest ta võlus mind juba ammu enne SNSD avastamist.

Samas ma olen ammu juba ühe õhtu tahtnud siin korteris olla küünlavalgusel. Sunny sünnipäev oli piisavalt mõjuv põhjus, et see lõpuks ära teha. Küünlavalgus lõi erilise atmosfääri kesköösel. Siis ma talitlesin nii, nagu Aurelia seda kunagi tegi aastaid tagasi. Meeleolu oli sobiv ning sobis ideaalselt pärast eksamit domineriva rahuga. Mul oli päris palju mõtteid, mida tahtsin välja öelda, erinevatel teemadel. Seda ma ka tegin.. küünlavalgusel, ja ma tunnen end üsna hästi. Nagu mu õlgadelt on langenud suur koorem. Nagu keegi oli mu kõrval ja kuulas kõike, mida ma ütlesin.

Palju õnne, Sunny! :3

<Ralf> lostinthemist , laupäeval palun väga palju girls generationit

See on parim soolaleivapeo palve, mis üldse olla saab. :3

Kell on 4:38 ja küünal kustub kohe-kohe ära. Head ööd.

eluiga lühenes kümne aasta võrra.

Senine elamine uues kodus on olnud väga sürr.

Teisipäev oli minu jaoks meeletult väsitav päev. Üks eksam, üks kontrolltöö ja pisem teadmiste kontrolli test. Polnud ime, et õhtuks olin tohutult väsinud. Õhtul kella 9 paiku helistas ema ja ta… telefonis küsis: “Tsau. Kas sa oled kodus?” Vastasin tuima ja väsinud häälega “jah.” Seejärel ta ütles: “Sulle tulevad täna külalised. Vaata aknast välja.”

Kõne katkes. Mis asi see veel oli, mõtlesin mina. Siis vaatasin aknast välja ja vanemad sõitsid autoga maja ette. Nad pidid tegelikult kolmapäeva hommikul tulema, aga jah.. nad tõid veel mööblikraami juurde. Kõige selle tipuks andsid nad mulle suure kilekoti, mis oli tõsiselt sööki täis. Tõsiselt, mida nad arvavad minust? Kas nad tõsiselt mõtlesid, et ma jõuan selle kõik *ise* ära süüa? D:

Telefonikõne ja nende küllatulek ehmatas mu ootamatult ära, et mu eluiga lühenes viie aasta võrra.

Eile oli veel sürrim lugu. Nagu ikka, lösutasin elutoas, telekas mängis konstantselt SNSD – Twinkle muusikavideo… üsna valjusti. Samas mõtlesin, et õues on tohutult soe ja ilus ilm ning lähen jooksma. Põukisin Anettet, et võiks jooksma minna.

[20:11:36] Rauno: jooksma tahad minna?

[20:11:52] Rauno: mõtlen praegu just, et võiks

Anette ei vasta. Tch. Panin jooksuriided selga.

[20:14:31] Rauno: poke

[20:14:40] Rauno: oled siin?

[20:16:15] Rauno: ah well siis

Anette ei vastanud ikka veel skaibis.. Mõtlesin, et vaatan viimast korda Twinkle muusikavideot, siis astun uksest välja. Pool minutit hiljem kuulsin hästi tugevat koputust, mis ehmatas mind täiega ära. Mõtlesin, et äkki naaber tuli ukse peale mölisema, sest telekas mängib liiga valjusti, kuigi maja seinad on üsna paksud ja midagi läbi ei kosta, ning piilusin uksesilmast koridori – tühjus. Kindluse mõttes vaatasin igast aknast välja ka. Mitte midagi polnud.. Siis Anette helistas ja ütles, et ma teeks ukse lahti. Ja seal ta oligi… ukse taga, koos Tiiduga.

Mu eluiga lühenes viie aasta võrra jälle.

Neil vedas. Kõigest paar minutit hiljem oleksin juba õues jooksmas kuskil. Tõesti, kui suur on tõenäosus. o_o Aga ikkagi… MIKS TE EHMATATE VAEST LOSTI ?! Selline ootamatu ukse taha ilmumine mõjub pisikesele vaesele lostile nii traumatiseerivalt. Õelad ja julmad inimesed sellised. v_v

Tegin Tiidule ka pisikese ekskursiooni uues kodus. Näitasin talle, kus WC-pott asub ja kõike muud põnevat. Ja sain Anettet moosida, et jooksma minna. Kohe läksimegi. Küsisin uudishimust, kas kuskil siin lähedal on staadion. Anette vaatas mind sellise pilguga, et kas ma tõesti ei tea. Tõepoolest… staadion on siinsamas kogu aeg mu nina all olnud. Kõigest paari minuti kaugusel. Ja kui ühikas veel elasin, siis otsisin vaiksemaid tänavaid, kus joosta, kuigi reaalselt oli staadion siinsamas nina all kogu aeg. Nii tüüpiline mina. ^^

Anettega jooksmine oli omaette seiklus. Jooksime staadionist edasi, jõudsime surnuaeda. Tegime väikese pausi ja kõndisime surnuaeda. Siis võtsime teise suuna surnuaias, mis oleks pidanud meid viima ühe värava juurde, et saaks pikema tiiru joosta.. kuhugi sõjaväe lähedale. Kõigepealt surnuaed, siis sõjavägi… Ma haistsin midagi väga kahtlast siin. Siin on raudselt mingi vandenõu, sügavale maetud sünge riigisaladus.

Värava asemel jõudsime hoopis kivimüüri ette. Me oleks äärepealt üle kivimüüri roninud, aga jumal tänatud, et me seda siiski ei teinud… sest me oleksime siis vangla eramaale jõudnud. Mööda kivimüüri edasi kõndides nägime vanglat. Koer haukus seal kuskil hästi vihaselt. Vanglamüüride otsas olid okastraadid. Atmosfäär oli lämmatavalt hirmuäratav. Surnuaed, sõjavägi ja vangla. Siin on raudselt midagi teoksil! Minu Rauno-senss surises täie võimsusega. Maa all on raudselt kohutavad eksperimendid.

Jõudsime lõpuks surnuaiast välja ja saime taas jooksma hakata. Aga siis tuligi kõige imelikum osa. Mida maad edasi jooksime, seda rohkem ilmus inimesi eikusagilt välja. Ausalt, jooksurada oli enne inimestest nii hõre, siis järjest rohkem tihenes ootamatult, kuni inimesi oli lõpuks nii massiliselt, et me ei saanud enam kergesti neist mööda joosta. Siis taipasime – eile oli võidupüha ja Anette mainis, et pronkssõdur peaks siin lähedal olema. Inimesi… oli… massiliselt… palju…

Otsustasime pronkssõdurit piiluma minna surnuaeda. Meil oli spordiriietuses lausa imelik olla korralikult ja viisakalt riietunud inimestemassi seas. Hoidsime kokku ja suunasime pilgud maha, et vältida silmside tekkimist peadpööritavate inimestega. Ma pole kunagi näinud niivõrd palju nelke. Pronksõduri ees oli meeletu lillekuhi. Surnuaed nägi välja nagu nelgipõld – nelgivarred olid maa sisse püsti topitud. See oli tõesti väga muljetavaldav vaatepilt.

Me siiski kõndisime rohkem, kui reaalselt jooksime, kuid tegemist oli kõige sürreaalsema jooksuseansiga, mis mul seni elus on olnud. Ja ma endiselt arvan, et siin läheduses toimub mingisugune vandenõu! See kõlab liiga hästi, et mitte tõsi olla. Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaatanud.

<lostinthemist> Kadii

<Kadii> ija lost

<lostinthemist> aa oota, ma lähen panen munad vette enne

<Kadii> täiesti pekkis, ma mõtlen rohkem vasakule kui seitsmenda klassi poiss

Lõpetuseks, täna hommikul tegin endale teed. Mis maitsega tee, sellel pole tähtust, aga ühes käes oli veekeetja ja teises kortsus teekoti paber. Mis te arvate, mille ma oleks äärepealt prügikasti visanud? Veidral kombel mõtlesin isegi korraks, et see ei mahu prügikasti ära…

tagasi tsivilisatsioonis.

Soprano võitis loosiga ekskursiooni kümnele inimesele Solarise kinokeskuses. Mul oli ka au ja privileeg sellest osa võtta. Nägin mitmeid filmiveeblasi üle pika aja taas ja nüüdsest olen ühe uue näo ära näinud.

Eelmise nädala neljapäeval käisimegi seal. Meile näidati, kuidas popkorni tehti. Kuidas piletiostmise süsteem töötab. Kõike seda kulisside tagust, teatud suletuid ruume ja projektoriruumi, kust filmid pannakse käima.  Meile näidati koguni, kuidas ühes kitsas kinnises ruumis poleeriti ja puhastati 3D prille. See töö pole küll mõeldud inimesele, kellel on klaustrofoobia sugemed sees. ^^ Projektoriruumis on kaks inimest, kes vastutavad kogu päeva filmikava eest. Üks film algab, kinotehnik jookseb teise projektori juurde, film lõpeb ja nii edasi.

Tegelikult pole see asi tõesti nii lihtne ja luksus, kui võiks arvata ning pani mõtlema. Järgmine kord, kui mingid apsakad juhtuvad kinos, siis ma ei kiru enam nii nagu eelmise aasta JAFFil. Subtiitrid pole alati ka ainus probleem. Kinotehnik rääkis näiteks ühest filmist, mis koosnes kolmest filmirullist. Juhtus nii, et esimesena läks käima teine filmirull, siis esimene ja lõpuks kolmas.

Üleeile keset tädi sünnipäeva helistas Kaia ja ütles, et kaks tallinlast soovivad animeklubist lahkuda. Ühe inimese lahkumissoovi kohta teadsin, teise kohta mitte. Ma ei osanud Kaiale siis telefonis tõesti öelda, kas nad soovivad lahkuda isiklikel põhjustel või on asi minu „nõrgas“ juhtimises kinni. Aga et kaks inimest korraga lahkuda soovivad, paneb küll pisut mõtlema ja lõi korraks koguni vankuma, kas ma olen üldse selleks võimeline ning kas jätkata Tallinna tegevjuhina.

Mida ma öelda tahan.. ma tean juba küll, et ma pole tegevjuhina veel vilunud. Kaugel sellest. Alles veebruarist võtsin ohjad enda kätte ja kogemustepagas pole veel suur. Ma alles õpin kõike seda korraldamist ja juhtimist. Olen alati olnud avatud teistele ideedele, pakkumistele ja kriitikale, kuid seni pole keegi midagi ette heitnud teisest perspektiivist.  Sellest lähtuvalt ma ei oska ka midagi teha, et järgmistel kordadel paremini tegutseda.

Igatahes, korteris on nüüd peaaegu kõik olemas. Elioni tehnik käis just mu kodu lammutamas. Olen tagasi tsivilisatsiooni juures. :3

Tegin enda toa palju meelepärasemaks. Ühes toanurgas ilutsevad SNSD fotod, mida on kokku umbkaudu 20, kuid ma lasen neid veel ilmutada. I NEED MOAR!! Mu SNSD kaustas on rohkem kui 1000 pilti ja valida on… küllalt ja neist 300 on gif’id. Seega ma mõtlesin, et üliäge oleks, kui saaks seinale gif’i näol riputada liikuvad pildid nagu Harry Potteris. Näiteks selline:

Teises toanorgas on igasugu muud väiksemad postrid, sõprade joonistused, fotod gümnaasiumi lõpetamisest, sünnipäevakaardid ja muu – kõik, millel on minu jaoks sügav ja sentimentaalne väärtus. Eile tegin Räpinas inventuuri, vaatasin kõik postrid läbi ja mul olid mõned juba aastatega täiesti ununenud, et need olid mul olemas. Filmiplakateid ma pole jõudnud veel kuhugi üles panna.

Soolaleivapeo kuupäev ja kellaaeg on nüüd ka kindlalt paigas. Viimast sünnipäeva ma ometi ei tähistanud, siis Henrik avaldas soovi, et ma teeksin vähemalt soolaleivapeo, kui lõpuks hakkan korteris elama. Umbes nädal aega tagasi, kui Eveli luges, et elan nüüdsest korteris, siis nõudis soolaleivapidu. Mul pole vist sellest pääsu. ^^ Esimesed kutsed olen juba välja saatnud ja teate..  Henrik juba eile õhtul rääkis, et on põnevil soolaleivapost. Koguni ütles “ainuke asi tulevikus, mis põnevust tekitab.” Tõepoolest, ta on seda novembrist saadik ootanud.

<Dream> kusjuures, tahtsin just hommikul sult soolaleivapidu nõuda :D

Ma olen hipster vist. Ma ei viitsi feisbukki seda soolaleivapeo eventi teha. Eelistan inimesi kutsuda isiklikult. Feisbuk teeb asjad liiga mugavaks. See ei meeldi mulle. Võib-olla hiljem… kauges tulevikus. :3

Kristi: kohvi jood?

Rauno: SA JUBA KÜSISID SEDA EILE :D

Rauno: ja ema küsis seda ka täna

Kristi: XDDDDDDDDDDDDDDDDDD

Kristi: LOL

Rauno: miks seda viimasel ajal küsitakse nagu. what’s going on? o_o

uus kodu.

JAFFi osas rahunesin pisut maha. Reedel käisin koos Tija, Mihkli ja Anettega JAFFi avafilmi “Colorful” vaatamas. Piletid olid tasuta, seega mõtlesin ka, et miks mitte. Natuke kurb oli, et me sõime enne seanssi kõhud korralikult täis Gotsus, sest Momo oli Artisesse suure söögilaua valmis teinud. Seal oli tõsiselt palju süüa. Ausalt, igasugused sushid, onigirid, makirullid – seal oli kõike! Ja mul oli kõht liiga täis, et üldse midagi süüa. v_v Aga see-eest jõime Mihkliga ära kaks pokaali valget veini. Mis sellest, et Tija oli täiega selle vastu ja tegi isegi aegyot. :3 Teate küll ju… kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha…

Laupäeval käisin JAFFi raames “Akirat” vaatamas. Ma polnud “Akirat” juba aastaid näinud ning kinoskäiguga meenus, miks see nii hea on ja miks see on üks mu lemmikfilmidest. Tõsiselt äge oli. Kuigi… huvitaval kombel näidati inglisekeelset versiooni. Vähemalt häälte pealelugemine oli üsna kena, et ma ei saanud kurjaks ega jalutanud saalist välja. Pigem üllatas see seansi alguses. Ma ei tea, kas tegemist on kinotööliste apsakaga või mitte, aga see on iseenesestmõistetav, et jaapani filmi näidatakse ikka jaapani keeles. Võiks seega olla kinokavas märgitud niimoodi. See selleks, JAFF andis mulle taas võimaluse lemmikfilmi suurel ekraanil näha. Aastaid tagasi oli selleks “Final Fantasy VII: Advent Children.”

Pühapäeval viisin ära viimased asjad ühikast. Kõige suurem mure oli väike kineskooptelekas, mis on üle mõistuse raske. Kaks korda raskem kui mu 37″ telekas. Anette aitas mul autoga viimased asjad ära viia. Peale teleka, ma võtsin üsna kerge kilekoti, kus oli sees veekeetja ja muud pisemat asja. Anettel lasin võtta meelega hantlid, need kaalusid kokku 10-12 kg. Anette kirus mind terve tee: “WHY?!” Ma sepitsesin seda juba algusest peale. ^^

Pühapäeva õhtul jalutasin tagasi ühikasse. Tänaval oli kolm keskealist meest. Kui nad nägid mind, siis nad ütlesid kooris flirtiva häälega: “Ooooo” ja veel midagi. Siis üks neist ütles: “Oodake, see on ju poiss.” Nüüd ongi mul dilemma, kas võtta seda komplimendina või mitte. Või kuidas pagana päralt ma sellele üldse reageerima peaks.  o____o’

Seda juttu kuuldes Anette läks eriti hoogu, et tahab minust üks päev tüdrukut teha. “Küüsi värvima, poistest rääkima, tulen meigi ja kleidiga külla.” O_O Kui ta peakski ukse taha tulema selliste kavatsustega, siis ma panen ukse lukku, tõmban kardinad ette, kustutan tuled ära, poen teki alla ja hõikan: “Mind pole kodus!” Siis vaatan hirmunult teki all Lõuna-Korea filmi edasi. Jah… see peaks kindlasti aitama. ^^

Praeguseks olengi lõplikult korterisse kolinud. ^__^ Eilne päev oli meeletult väsitav. Vanemad tulid uue koormatäie mööbliga ja nii palju asju oli teha. Uue kapi panime kokku, kardinad paika ja nimekiri on lõputu. Samuti jätsin ühikatädidega hüvasti. Tundsin meeletult hästi, kui astusin ühikast välja. Ilm oli mõnusalt soe ja päike paitas mu kuldkiharaid. Õhtuks olin meeletult väsinud ja ma ei saanud ikka kohe magama minna. Ilmaasjata pühkisin eelmise nädala jooksul põrandad puhtaks. Pesin isegi põrandad ära. Vanemad ei viitsinud jalanõusid ära võtta… See tähendas, et eile õhtul ma pidin jälle kõik puhtaks tegema. Ja veel sadu asju. Tegutsesin paar-kolm tundi, et lõpetasin pool 12 õhtul ja läksin magama…

Ma pole üsna pikka aega nii mõnusalt maganud kui täna öösel. Isegi unenäod olid nunnud.. Hommikul tegin silmad lahti, päike paistis aknast sisse ja mõtlesin, kui ilus hommik on. Akna all õitsevad sinililled.

Korteris pole Internetti veel, seega selle nädala jooksul satun tõenäoliselt harvem netti. Aga ärge kartke, ma olen juba endale küllalt varunud Lõuna-Korea filme, et terve nädal üle elada.