I’m not… a good person ?

Eelmisest sissekandest on peaaegu kuu möödas ja on vaja kiiresti asjad kokku võtta. Afterparty, mis toimus novembri kuu viimasel reedel, oli ülikõva. Tegelikult isegi parem, kui esialgne sünnipäev. Rahvast oli ka muidugi rohkem, kuid ikkagi, rohkem nalja sai. Kohal olid Ursula, Marielle, Lehar, Maris, Sigrit, Janika, Kadi, Martin, Rommi ja paljud teised. Lõpus tuli natuke rohkem, kui tegelikult kutsusin, kuid ma ei pannud pahaks, sest ma teadsin neid inimesi ja nendega oli tore.

Enne, kui need “kutsumata külalised” tulid, läksid Ursula ja Marielle korraks ära, nii et jäime ainult neljakesi korterisse – Maris, Sigrit, Lehar ja mina. Maris ja Sigrit hakkasid järsku nii peale käima, et nad tahavad mind meikida. See oli sama hea nagu : “Welcome to hell ! “ Ma ei saanud neile vastu ka, aga noh, meikimise ajal sai ikka palju naerda. Kõige piinavam aspekt oli see, et mul ei lubatud peeglist ennast vaadata ja kogu aeg mõtlesin, et mida nad järgmiseks teevad. Põhimõtteliselt värvisid ripsmed ja silmade ümbrus mustaks, mu ilusad lokid sirgendati ja palju muud. Ja täpselt, kui nad minuga lõpetasid, jõudis ülejäänud rahvas kohale. Veel parem oli see, et Ursula ei hoidnud end naermisega tagasi. :D Janika ütles, et ma nägin välja nagu Jaapani rock bändi liige, kuid samas Sigriti õde Margit ütles, et meenutasin Rolf Juniorit. Wait, who the fuck is Rolf Junior ?!

See jääb ka ilmselt viimaseks korraks, kui ma lasen tüdrukutel mind meikida. Margit ütles, et arvestades, et me plaanime kindlasti veel koosolemisi teha, siis see küll viimaseks korraks ei jää. Ma pean meigieemaldaja ostma. Ma nägin ikka nii kurja vaeva, et saaks silmad sellest mustast värvist puhtaks. Pesin silmi vähemalt neli korda. Ursula ja Lehar jäid ööseks, et ülejäänud aja nendega koos olles viskasime emo-kid nalju.Iga kord, kui vannitoast tulin välja ja ikka ei aitanud pesemine vähendada emo attitude’i, purskasid nad naerma. Rääkimata ka siis laupäevasest hommikust.

Parim sõbranna ei saanud afterparty‘le tulla, kuid… ma poleks osanud eales arvatagi, et samal ajal, kui mina pidutsen sõpradega, siis tema satub avariisse… :/ Õnneks jäi ta terveks, turvavöö päästis ta elu, kuid Timpsul, kes autot juhtis, polnud turvavöö peal ja… Üks asi närib mind eriti seest, et ta oli natuke joonud enne sõitu. Who’s that kinda dumb? !

Ralf küsis mult eile, et kuidas on olla 18. Ma jäin talle vastuse võlgu. Kindlasti on see vabaduse tunne, kuid samas on seni olnud väga palju probleeme. Suurem jaolt on minu süü ka. Kuid see läks ikka tõesti üle piiride, et.. mu ema puhkes nutma sellel nädalavahetusel. Kaks korda. Pühapäeval oli ikka jube meeleolu. Olin nii mõttes, et ei suutnud väga keskenduda Erichiga rääkimisele, kui sõitsime koos Tartu poole. Veendusin veel üha enam…  Kas ma olen hea inimene või mitte? Ma tõesti ei oska sellele vastata, kuid ma kaldun tugevasti negatiivsuse poole.. kuigi samas kaldub ka headuse poole, sest ma mõtlen enda lähedaste sõprade heaolule. Tegelikult isegi liiga palju, et ma unustan enda ära. Aga.. kas see on siis hea või halb? See on relatiivne küsimus.

Esimesed kaks tundi oli matemaatika, mis jäi ära. Jätkuvalt olin mina jälle see, kes sai sellest ‘uudisest’ hilja teada. Ma unustasin PSP samuti koju, seega kulutasin selle aja ära hängimisele, eesti keele kontrolltööks õppimisele ja mõtlemisele..

Meie kooli jõuluõhtu on sellel kolmapäeval, kus iga klass peab esinema seal kas siis näidendi, laulu imiteerimise või mis iganes. Räpina ÜG’s nimetati lauljate imiteerimise üritust Ministaaride Show’ks, kuid see toimub traditsioonide kohaselt pärast minu sünnipäeva millalgi…

Igatahes, mina pean koos Marxi ja välejalast Virxiga panema titariided selga ja tegema igast hulle tantsuvõtteid. Nostalgia.. mulle meenus, et ma pidin 9. klassis Ministaaride Show’l selga panema kleidi ja hullu paruka ning imiteerisin Silvi Vraiti. Oh õudust, kuskil on see video veel alles. Igatahes, täpselt nagu ma kõigile demonstreerisin, kui Maris selgitas meile esinemiskava, oli see sama hea, kui lasta endale kuul pähe. Maris ütles selle peale : “Jah, väga tore, et sa sellega nõus oled. ”

Like… whaaa…. ?!

Muide, Getu, kui sa seda loed, siis küsi hiljem Marxi käest: “Kus su õde on? ” ;D

18. sünnipäev, uuor-yaaa!!

Ma kartsin.

Et eelmise aasta sünnipäev kordub. Aasta tagune sünnipäev oli kõige halvem sünnipäev minu elus ja ma kartsin, et see juhtub jälle. Mis siis eelmine aasta oli? Lihtsalt üks tavaline kohutav päev selles paradiisis, mitmed lähedased inimesed ei soovinudki õnne.

See aasta tuli täiesti vastupidi välja. See oli juba isegi parim sünnipäev enne 6. novembrit. Esiteks, ma võtsin kahenädalast reisi kingitusena, kuigi see polnud selleks mõelnud (mäletate, ma võtsin seda kui võimalust siit Eestist põgenemiseks). Siis veel Crisis Core: Final Fantasy VII, mida olin otsinud nii kaua ja kirsina vahukoore otsas Xbox360! Ma suunasin enda mõtlemise nii, et ei sättinud mingeid lootusi sünnipäevaks. Need kolm asja – reis, Crisis Core ja Xbox360. Mu sünnipäev ei oleks niikuinii sellest parem olla saanud.

Kuid sünnipäev ise oli ka üsna õnnestunud. Pärast kooli sain paari sõbraga kokku, nt parim sõbranna kinkis mulle geniaalse T-särgi. Seljale oli kirjutatud ühe mu lemmiklaulja nimi – Ai Otsuka ja ees olid pildid temast. Laheee. ^^ See oli tegelikult siiski kinkide vahetus, sest ma tõin talle Madeiralt ka midagi head. :)

Laupäeval pidasin tagasihoidliku sünnipäeva, kuid see reede… toimub ikka tõeline pidu !

Kuidas on olla 18. aastane? Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis ei osanud midagi öelda. Kindlasti see, et veider vabaduse tunne on nüüd sees. Enne oli joomisega mõnus adrenaliin ja pinge, et võin vahele jääda alaealiselt joomisega; kuid nüüd see on kadunud. Ma ei ole veel täiskasvanud. Ega see ei ole nii, et kui 18 saad, siis kohe laksuga täiskasvanud inimene. Ma tunnen, et minus on ikka veel seda lapsikust sees. Nagu mõned on öelnud, täiskasvanuks saadakse kogemustega.

Reis polnud mitte ainult põgenemine siit Eestist, vaid ka enda sünnipäevast. Esialgsete plaanide järgi pidin jõudma koju alles 6. novembri lõunaks, et poleks olnud enam mõtet viimasteks tundideks kooli tulla. Enne, kui reis kindlaks tehti, siis olid mul vaiksed plaanid, et ei tule üldse enda sünnipäeval kooli.

Sellegipoolest, nüüd ma mõtlen, et väga hea, et ma ikkagi läksin kohale.

Ilus käekiri päästab Teid!

Orienteerumine Vedul polnud siiski nii hea võrreldes Otepää orienteerumisega. Muidu mõnusalt lõbus oli küll. Teine buss, mis veel sõitis sinna ja millel olid teised klassid, läks tee peal katki ja bussi hakkas järjest tossu sisse tulema. Õnneks Vedu polnud eriti kaugel, seega ei pidanud nad tossu käes kaua kannatama. Kui nende buss kohale jõudis, bussijuht tegi bussiluugi lahti ja sealt tulid sädemed välja. Alguses ma arvasin, et tehti nalja, kuid teised rääkisid hiljem sama juttu.

Pikka rada ma ei viitsinud võtta, võtsin 2,9 km pika raja. Maastik oli Otepääl ilusam ja künklikum. Finišis sain alles teada, et mul jäi üks punkt läbimata. Enne alustamist märkisin kaardile ära, et mis punkt on esimene, et hiljem otsima ei peaks. Mul jäi 9. punkt numbriga 49 läbimata. Uurisin korralikult kaarti ja nägin, et ma unustasin 9. punkti kaardil märkida. Ja ma ei mäleta, mis mu aeg oli. Ja muidugi, ma tegin selle üksinda ära.

Reedese päeva nael oli ilmselt see, kui meil kehaline kasvatus lõppes ja läksime tagasi koolimaja poole. Õpetaja avas kooli tagaukse ja hoidis seda lahti, kõik tormasid kohe sisse, ma jäin neist maha. Samal ajal tulid kaks 8. klassi tüdrukut ümber nurga ja mind nähes kohe ütlesid: “Tsauu Rauno!” Täpselt pärast seda tervitust nad mõleamd kordasid mu nime vähemalt 4-5 korda, mille peale ma hakkasin naerma. Õpetaja nägi seda ise ka ja vaatas neile tagant järgi muigava näoga. Ma tegin õpetajale kommentaari: “Mul on lööki!’

Esimese matemaatika tunnikontrolli eest sain miinusega 3. Õpetaja kiitis minu ilusat käekirja, kui töö kätte sain. Nagu ta seda ütles, tsiteerin: “Sul on ilus käekiri. Kui sul oleks olnud samasugune käekiri nagu Alaril (ehk siis kohutav käekiri), oleksid kahe saanud.” :D Ilus käekiri päästis mind.

Eero sünnipäeval polnud viga. Alguses kippus igav olema, juhtusin vanade klassivendade Viljari ja Martiniga samal ajal kohale jõudma. Kuna ma hakkan iga päevaga üha enam järjest väikseid lapsi vihkama, siis tema kõige väiksem vend käis vingumisega tõesti nii närvidele, et vahel oleks hea meelega öelnud: “Shut the fu** up!” Lõpus läks lõbusamaks, kui viimased külalised kohale jõudsid. Mulle tuldi järgi umbes poole 22 paiku, kuid viimased külalised läksid ära alles öösel kell 3.

Äkki hakkame uuesti otsast peale?

Homme on orienteerumine Vedul, mille asupaigast mul pole õrna aimugi. Maksin alles täna osalemisraha ära, kuigi oleks pidanud seda tegema alles eelmise nädala neljapäeval. Sama asi nagu eelmisel aastal, ei viitsinud end kuidagi kehalise kasvatuse kabinetti liigutada.. :D Homme kell 16.00 väljub buss kooli eest. Kordame eelmist aastat? Et valin pikema raja, kui teised? Ja samuti, seekord ma ei tee uuesti seda viga, et ei võta juua kaasa. Eelmisel korral oli nii ja kohutavalt suur janu oli tagasisõidul.

Täna pidi olema esimene tantsimise tund, kuid just nagu eelmisel nädalal, lükkus see jälle järgmise nädala peale. Kursust annab ikka Veiko Ratas, nagu eelmisel aastalgi. Alguses hoidsime seda teadet Virco eest peidus, et tund jääb ära. Tegelikult oli see väga hea, et tund jäi ära, sest viimane tund matemaatika jäi samuti ära ja siis oleks tantsimiseni olnud kaks vaba tundi. Ma ise olin tohutult väsinud ka. Isegi esimeste vahetundide ajal ei lastud magada, Virco äratas iga kord üles. Teisel korral ma viskasin teda pinaliga.

Eile käisin Ursula ja Mariellega jälle koos kinos, vaatasime uue Eesti filmi ära. Ma võtsin salvrätikud igaks juhuks kaasa, kui pisarad peaksid neil mööda põske jooksma. Rääkimata muidugi ka minust. Film aga… not bad.. Eesti filmi kohta suhteliselt hea, kuigi lõpp andis kõvasti soovida, väga lahjaks jäi. Kas Cinamon hakkab üldse ka esilinastusi tegema, nagu Coca-Cola Plaza teeb kinoklubiliste liikmetele? Teate küll, Feel the Difference’i värk..

Eile sain nn ‘uuendused’ mu kuulmisaparaatidele, mida olen juba paar kuud ootanud. Lõpuks ometi käes ja nüüd on palju kergem olla. :) Ütleme nii, et nüüd enam ei ‘vilista,’ kui ma naeran. Ma ei tea, kas keegi üldse on seda tähele pannud. Ning veel, ma hakkan vaikselt üle saama sellest vaegkuulmise kompleksist. Paar-kolm aastat tagasi ma põdesin seda, nüüd olen peaaegu üle saanud sellest. Isegi praeguse soenguga on neid rohkem näha. Üsna mitmed inimesed on viimasel ajal palunud, et ma kuulmisaparaate neile näitaks. Vahepeal tulid isegi mõtted pähe, et laseks koguni sellise soengu teha, et kuulmisaparaadid on täiesti selgelt näha. See oleks nagu, uus algus..

See laupäev peab Eero sünnipäeva!

Noor kannibal.

Mu isal oli 16. augustil, eelmise nädala laupäeval sünnipäev. Sama päeva õhtuks jõudsime koju ja õnnitlesime kõik koos teda. Kinkisime isale kolm valget roosi ja Hugo Bossi lõhnaõli. Järgmisel päeval pidasime sünnipäeva. Sünnipäev oli suhteliselt lõbus. Täditütar Maria oli veel hullem, kui kunagi varem. Kuna nüüd Leharit polnud kaasas, siis ta pidevalt peksis mind ja hammustas ühe korra, kuid mitte nii tugevasti, kui tädi sünnipäeval. Kaarel, Henri ja Lauri naersid, kui nägid. Ühel korral, kui Maria üritas mind hammustada, küsisin neilt: “Kuulge, ega teil suukorvi kaasas pole? Mul läheks praegu ühte vaja..”

Kesköösel hakkas õues välku lööma, järjest intensiivsemalt. See oli… imeilus. Ma viimati nägin äikesetormi vist kaks aastat tagasi, nüüd oli täiesti mõnus imetleda looduse jõudu. Mis sest, et kell oli 23, õues oli ikkagi meeletult soe. Põhiliselt terve pühapäev olid hästi kõrged soojakraadid, isegi varjus oli raske hingata. Rannas oleks sellise ilmaga olla väga mõnus, kuid ei saanud minna sinna..

Koomiline on see, et kuna ma olen juba pikemat aega Tallinnas ja kokkusaamine oleks igati reaalne olnud, siis alles nüüd ilmuvad kõik need inimesed välja ning räägivad, et soovivad kokku saada. Eelkõige nendest tahan Kairega kokku saada, sest viimati nägin teda 2004. aasta suvel perelaagris. Ta tahtis ka näha minu joonistusi, seega… ma võtan need kaasa.

Teisipäeval toimub Tartu laululaval mingisugune AllStars’i pidu. Ma mõtlen, kas ikka lähen. Alguses tahtsin minna, kuid nüüd enam mitte. Vaatab.

Kuna isa hävitas herilaste pesa, mis asus kuskil sauna katuse all, siis nüüd nad lendavad igal pool. Aias, köögis, meepottide peal, akna peal jne. Õnneks nad pole nüüd tigedad, seni pole mitte keegi neilt nõelata saanud. Küll varsti tuleb see kord..

29. augustil avatakse uus kobarkino Cinamon Tartus. Ootan seda suht innukalt. Ma juba registreerusin end liikmeks seal, et jah, kui esimest korda sinna lähen, peaksin saama tasuta suure Pepsi või väikse popkorni, nagu koduleheküljel kirjas oli. Ma arvan, et võtan suure Pepsi.

Natuke kiiire..

See nädal on üsna tegevuste rohke olnud.
Esmaspäeval käisin Borise sünnipäeval. Sõitsin bussiga Tartu. Ma tükk aega mõtlesin, mis filmi võiks talle kinkida. Kunagi rääkis ta Msn’is, et peaks 1933. aasta “King Kong”i ostma, kuid pole seda teinud. Selle kinkisingi talle ja tuli täpselt õige valik. Sünnipäev oli muhe. Süüa sai eriti palju; pärast söömist oli selline tunne, nagu oleks jõulusööming olnud.

Teisipäeva õhtul käisin Tanel Padar & The Sun vs. Smilersi kontserdil, mis toimus Tartu laululaval. Raekoja platsil sain kokku parima sõbranna ja tema klassiõega, kellega läksingi sinna. Haha, laululava poole kõndides sai nii palju nalja. Parim sõbranna pidevalt togis mind Starteri pudeliga, samas ma togisin vastu ja vahel läks hullemaks see. Kontsert meeldis suht. Alguses oli täiesti lõbus ja palju nalja sai, aga lõpp vajus ära. Peamiselt selle klassiõe tujutsemise pärast. Nagu ma aru sain, hakkas tal külm ja sellepärast tujutses. Pff. Istusime üleval pinkidel, käisime peale, et ta tuleks ka meiega. Noh, kui tal külm oli, siis oleks võinud kaasa tulla, ta oleks sooja saanud nii. Duh, teda järgmine kord ma küll kaasa ei taha. :D Hästi palju tuttavaid nägin seal. Mulle öeldi vist vähemalt 25 korda, et ma vait jääksin. Kui ma tüdrukutest pilti tegin, siis ei tahtnud digikat parimale sõbrannale tagasi anda, vaid veel tahtsin sellega pilte teha. Ta kohe nõudis seda tagasi, ja kuna ma seda eriti ei tahtnud teha, näpistas ta mind eriti kõvasti jalast ja andsin tagasi. Järgmisel päeval ärgates märkasin, et mul on sinikas seal kohas, kust ta mind näpistas. :D

Kolmapäeva hommikul sõitsin bussiga tagasi Räpina, 9. klassi lõpetusele. Kui hakkasin mõtlema, et kellele viin lilled, siis lugemisel kadus igal korral järg ära. Peas loendasin vähemalt viis inimest, kuid ostsin igaks juhuks kaheksa roosi. Vanas koolis oli mõnus tagasi olla. Leidus mitu inimest, kes tundis huvi selle üle, kuidas mul läheb, kellelt ma polekski üldse seda ootanud. Käisin korraks aulas, nagu alati – seal on palav ja umbne. Aula ees trepil istus neli emot (ma pole kindel, kuidas neid õigemini kutsuda), kihvti väljanägemisega. Neist möödudes üks tüdruk ütles, et mul on lahedad juuksed. Tänasin neid ja ütlesin: “Teil on ka… ägedad soengud.”

Ja täna käisin Tartus Tamme kooli lõpetustel. Ma pidin nii 9. kui ka 12. klassi lõpetustele minema. Aga siin juhtuski üks väike, pigem suur juba, apsakas. Buss väljus Räpinast 8.35, ma magasin sisse ja ärkasin 8.17. Ma tõesti ei saa aru, ma läksin normaalsel ajal magama ja äratus oli sätitud. Jooksin kiiruga bussijaama, kuid ei, buss sõitis ära. Oleks mul paar minutit veel olnud, oleksin jõudnud bussile.
9. klasside lõpuaktus algas kell 11.00 ja mis kõige hullem, järgmine buss väljus alles 11.25 ja jõudis Tartu 12.45. Mul ei jäänud midagi üle, läksin sellega. Venda ei oleks ka saanud pähe rääkida, ta sõitis juba eile hommikul Soome ära. Tartu jõudes tormasin kiiresti kooli, hästi tumeda lootusega, et ehk on nad veel seal. Siiski, ei olnud. Ja nüüd on nii vastik tunne, et ma olen neid alt vedanud. Ma oleks viinud neile omad lemmiklilled – Marisele roosa roos ja Sigritile kollane roos. No ei…

12. klassi lõpetamisel olin ja kinkisin ühele sõbrale ja sugulasele, Taavi Torgale, lilled. Mind kutsuti sugulaste juurde tordile. Ära öelda oleks olnud ebaviisakas ja läksin heameelega kaasa. Nende kodu oli küll väga ilus. :) Sõin nende oma firma torti, nagu nad ütlesid. Vaarikatort oli. Mulle väga maitses, ilmselt oli minu puhul eeliseks see, et vaarikas on mu lemmikmari. Taavi rääkis lisaks juurde, et sellesse torti ei ole mingit keemiat juurde lisatud. Enamikes tortides, mis poes müüakse, on suht täis keemiat jne.
Kui Taavi toas käisin, siis tema sülearvutis oli minu blogi leht ees. :D Ütles, et enne luges. Ma vaatasin korraks Internetist, et mis kell viimane buss sõidab tagasi Räpina. Natuke aega olin veel seal ja siis Taavi viis mu bussijaama ning sõitsin bussiga koju. Peab tõdema, et viimased neli-viis päeva on üsna väsitavad olnud.

Jaanipäeva suhtes pole ikka veel plaane. Arvan, et see läheb sama rada pidi, nagu eelmisel aastal. Pühajärve jaanituli näib päris huvitav, kuid samas ei viitsi sinna minna. Liiga palju jamamist.

Borise sünnipäeval ja pärast kontserti umbes kella 5 paiku vaatasin uuesti kummituste videot, milleni Ralf enda sissekandes viitas. Esimene link sealt siis. Uurisin seda videot paarist kohast väga põhjalikult, üritasin punktis 7:00 leida “kahte punast silma” ja punktis 7:23 nn “nägu,” mis ilmub tumedale seinapinnale. Seal YouTube’s sirvides leidsin selle video järje, sama inimese poolt monteeritud ja kus on rohkem klippe sellest kummitusest, kes tegi selle kapiukse lahti. No tõesti, pärast teise video vaatamist ei saa öelda, et see kapiukse värk on feik. See teine klipp ehmatas tõesti väga kõvasti, kuid tundus ühtlasi võlts. Siiski, väga-väga jube. Mõelge ise ka, kui vaatate seda üksinda kell 5 öösel hämaras, siis ehmatab päris korralikult. Ma ei suutnud magama jääda, ootasin kuni väljas valgemaks läks ja magasin paar tundi. Right.

 

 

 

Pettumus mis pettumus.

Teisipäeval oli minu sünnipäev. Niinii.
Kokkuvõtlikult oli tegu halvima sünnipäevaga mu elus. Pettumus.
Koolis õnnitles mind ainult kuus inimest. Kuid samas ma ei saa seda väga pahaks panna, sest ma tulin alles siia kooli ja vähesed teavad mind. Aga ikkagi tegi meele natuke kurvaks. Ma ei ole ometi ka ju selline, kes hakkab pasundama: “Hei, vaadake, mul on sünna!”
Pärast kooli tuju natuke tõusis, aga ikkagi mõni asi valmistas pettumust. Ühed kallid sõbrad ei õnnitlenudki jne. Aga mis sünnipäev siis see ilma kallistusteta on? :(
Vanemad kinkisid mulle sünnipäevaks uued kihvtid teksad, mille nad ostsid Kreetalt. :)

Kolmapäeva hommikul oli väga paras põrgu Riia peatuseni ja Kaare peatuselt kõndida koolini ilma sallita! Mis veel hullem, praktiliselt kogu päeva pea valutas kohutavalt ja jahe oli, külmavärinad käisid läbi. Ma hakkasin juba esimese tunni ajal kahtlustama, et olen haigeks jäänud, sest tulin teisipäeval trennist koju märja peaga. Muidugi, pärast pesemist ma kuivatasin pead ikka, kuid ega käterätikuga juukseid 100%-lt kuivaks saa.
Hoolimata jubedast peavalust, otsustasin ikkagi trenni minna. Kohe oli märgata, et harjutusi oli natuke raskem sooritada.
Pärast trenni otsustasin Kaubamajas käia. Enda üllatuseks nägin Sportlandis kahte klassivenda – Akselit ja Riivot, kellega oli kaasas veel üks poiss. Umbes 5 minutit tšillisin nendega koos, siis läksime lahku. Ma otsisin salli ja Sportlandist leidsingi ühe mõnusa valge salli ning ostsin selle. See hakkas kohe esimesest silmapilgust meeldima.
Eile hommikul oli ikka parajalt mõnus salliga minna kooli. Mul oli see sall ka terve koolipäeva kaelas, kohe oli kuidagi stiilsem tunne. Aga noh, klassikaaslased Virco ja Keio hakkasid kohe paukuma: “Tüüp, sul on sall kaelas!” Nagu ma seda ise ei märganud. :D Aga samas oli kohati jõle kahtlane tunne. Hakkasin arvama, et minust hakati halvasti arvama salli pärast, klatšiti jne. :D Samas sõbrannad ütlesid, et sall sobib mulle.
Valed kahtlused ju siis. ^^
Üldiselt ma olen väsinud, et teen teiste heaks rohkem, kui tagasi tehakse. Ma arvan, et pean sügavalt mõtlema selle üle, mis eesmärgil ma teen head.
Aga vaat, 100. sissekanne sai valmis. ^^

Läbi, kogu pinge.

Eile oli keemia eksam. Neljapäeval õppisin peaaegu kogu päeva keemiat, vaatasin isegi 8. klassi vihiku ja töövihiku üle. Reede hommikul enne eksamit oli mul natuke hirmutunne sees, et ma ei suuda eksamit viiele sooritada. Panin ülikonna selga, enne kooli jõudmist ostsin poest joogi ja Geišha šokolaadi. Eksam ei olnudki tegelikult väga raske, mõned asjad läksid ikka nihu.
Kella 15.00 paiku helistasin õpetajale ja küsisin eksami hinnet. 90 punkti ja hindeks “5.” Meeletult hea meel oli, pärast kõne lõpetamist hüppasin lausa lakke. :D
Kokkuvõtlikult eksamitest: eesti keele eksam “4,” matemaatika eksam “5” ja keemia eksam “5.”
Ma arvan, et olen väikese preemia ära teeninud. ^^
Nüüd on jäänud vaid lõpetamine, 21. juuni kl 13.00. Igatahes, lõpetamisega seoses on väga nõme see, et paljudel headel sõpradel on lõpetamised samal päeval. Nõme, et ei saa minna isegi nt parima sõbranna lõpetusele. Ei jõua igale poole…

Homme lähen klassiga Lahemaa ekskursioonile. Asjad on valmis sätitud, kl 6.00 kooli eest väljume.

Ning see uudis on lihtsalt uskumatu!
Halloo, ta sõitis 20. aastase mehe surnuks ning ta saab kõigest viis kuud, arvestades ka, et lipakas (vabandust sõnavara eest, aga ta vääris seda) oli joobes ning sõitis ilma juhiloata ? Liiga leebe karistus määrati.

Muide, sooviksin Ralfile taaskord palju õnne sünnipäevaks! ^^

Cloud, mu iidol!

Oehh…
I guess… i am doomed
Homme (reedel) on Ministaaride show. Eeldan, et mõned ei tea, mida see üritus endast kujutab. Et iga klass (soovi korral) nagu esineb ansamblina vms. : D
Ja nii minagi koos teatud klassikaaslastega esinen. Oh jeerum.. ma olen esimene, kes “laulab” (klassikaaslaste seas, mitte esimesena üritusel). Mind pandi kehastama Silvi Vraiti. Just, lugesite õigesti. Krt võtaks! :D Mind pandi ilmselt sellele kohale mu pikkade juuste tõttu, see on ainult teooria. Kõige hullem on riietus. Pean panema selga kleidi (oh my GOD!) ja paruka pähe. Loodan, et keegi ei tunne mind selle parukaga ära. :D
Klassivend lubas , et kui lavale “laulma” tulen, siis ta hõikab valjusti : “Vaadake, Rauno laulab!” :D
Ma löön ta maha, then. :D

Asi on kindel. Ma teengi siis selle soengu, millest ma kirjutasin sissekandes “Neli päeva veel…”
Leidsin veel paar head pilti. Mainin igaks juhuks ka siin sissekandes ära, et tegemist on animatsiooni/filmi Final Fantasy VII – Advent Children’i peategelasega, nimeks on tal Cloud.

Kaks sõbrannat ütlesid, et elus tuleb paljud asjad ära proovida. Nagu on ka selle Coca-Cola reklaami põhimõte. Eks ma lasen siis endale sellise soengu teha. Ütleme, kuskil 1-2 nädala pärast. Ma läheks see nädalalõpp (kui võimalik) juuksurisse, kuid ma ei saa. Homme on Ministaaride Show, laupäeval pean sünnipäeva sugulastega ning pühapäeval sõprade (kooli- ja klassikaaslastega.)
Mitmed inimesed (kellele olen selles soengu-plaanist rääkinud, nõuavad kohe, et ma endast pildi teeksin. Et nad saaksid näha, milline näen välja. Ilmselt see pilt läheb ka reiti. :D
Kui olete huvitatud, siis võin seda pilti siin blogis ka näidata. Või annan sel juhul reidiaadressi? :P

Kool algas mõnusalt, esimesed hinded on minu jaoks väga head tulnud. Matemaatikast sain kaks viite, wheee! Üldiselt ma pingutan koolitükkide kallal rohkem, et häid hindeid saada. Kindlasti pean rohkem pingutama bioloogias, sest esimese veerandil oli bioloogia kohal hinne 3.

Edit : Öelge nüüd, kas see soeng on nüüd emo? :D
Üks sõbranna ütles enne. Sälgud, tukk jms. Ma ei tea, ma eriti nii ei arva, et see soeng oleks emo.
Tänaseks aitab, muidu tüütan teid pika sissekandega ära.

Minu sünnipäev, 6. november 2006.

6. november ehk eilne päev oli hea! Ja miks?
Sest siis oli mu sünnipäev, jippie! Olen 16-aastane nüüd. : )
Esimesena sellel päeval õnnitles mind Merlin, kes saatis sõnumi kesköösel, kell 00:01:12. Väga armas sõnum oli. :)
Järgmisel hommikul ärkasin, kammisin juukseid, sõin, pesin hambaid ka läksin kooli. Pisut kahtlane oli, vanemad ei õnnitlenud mind. Mõtlesin, et mis siis ikka. Suurem üllatus on siis pärast kooli.
Kooli jõudes keldris riietehoiuruumides õnnitles mind kaks klassiõde (Elis-Kristiin, Chrislin). Kolm korrust ülevalpool õnnitles kolm klassikaaslast (Sten, Martin, Stella.) Esimese tunni alguses soovis õnne Erich. Kõige pikemas vahetunnis õnnitleti kõige rohkem, õnnesoovijad olid Henri, Kaari, Heleri, Lauri, Martti ja Viljar. Rohkem koolis polnud vist. Rohkem hetkel ei tule meelde, kellegi jätsin võib-olla vahele.
Me saime saksa keele tunnist ära ning läksin aulasse, proove tegema. Reedel on esinemine Ministaaride Show‘l. 3-4 inimest laulab vms, ja mina olen esimene “laulja,” köh-köhh.. Oh god, please save me from this..
Tegelt nüüd väga hull polnud. Pärast viimast tundi läksime keemia kabineti juurde. Kuna ma valisin valikeksamiks keemia, siis peab iga esmaspäev peale tunde seal käima. Lühikursus vms, harjutamised eksamiks jms. Me ootasime teda ligi pool tundi kuni osad läksid õpetajate tuppa ja kutsusid ta. Ei tea mis värk oli. Leppisime kokku, et kui teda ei ole enne 14:45 kohal, siis võime ära minna.
Siis läksingi koju. Ja kodus tabas mind suur üllatus. Vanemad kinkisid kolm valget roosi ning ühe suure paki. : ) Ja arvake ära, mis seal olid. Uus kõlarite komplekt, jippiiie! Ma olen pikka aega otsinud uusi kõlareid ning ma ei osanudki üldse arvata, et vanemad oleksid mulle uued kõlarid kinkinud. Väga suur üllatus oli. : )
Hiljem, kui logisin MSN-i, avanes kohe umbes 4-5 akent, kus sooviti õnne. 4-5 min hiljem oli 8 akent lahti. : D Ja reidis oli väga suur patakas kirju. 14 kirja täpsemalt ning kommentaaride kaudu oli 5 õnnitlust.
Õhtul tulid ühed tuttavad, sain taas kolm valget roosi (hehe : D ) , ühe koogi ning Linnupiima kommipaki.
Palju nalja sai sõbraga siin. : D

Praegu kuulangi muusikat. Vanemaid polegi hetkel kodus, kuulasin natuke üle keskmise võimsusega kõige lemmikumaid laule. Ja mu lemmiklaul… Mary Elizabeth McGlynn – Letter – from the Lost Days…
Selle kõla oli uskumatult ilus, niiväga lummas mind. Kõvasti parem oli kui eelmiste kõlarite oma. :)

Aitäh kõikidele õnnesoovijatele! Tegite mu päeva väga rõõmsaks ning heaks!
: )

Akira Yamaoka – I Want Love