18. sünnipäev, uuor-yaaa!!

Ma kartsin.

Et eelmise aasta sünnipäev kordub. Aasta tagune sünnipäev oli kõige halvem sünnipäev minu elus ja ma kartsin, et see juhtub jälle. Mis siis eelmine aasta oli? Lihtsalt üks tavaline kohutav päev selles paradiisis, mitmed lähedased inimesed ei soovinudki õnne.

See aasta tuli täiesti vastupidi välja. See oli juba isegi parim sünnipäev enne 6. novembrit. Esiteks, ma võtsin kahenädalast reisi kingitusena, kuigi see polnud selleks mõelnud (mäletate, ma võtsin seda kui võimalust siit Eestist põgenemiseks). Siis veel Crisis Core: Final Fantasy VII, mida olin otsinud nii kaua ja kirsina vahukoore otsas Xbox360! Ma suunasin enda mõtlemise nii, et ei sättinud mingeid lootusi sünnipäevaks. Need kolm asja – reis, Crisis Core ja Xbox360. Mu sünnipäev ei oleks niikuinii sellest parem olla saanud.

Kuid sünnipäev ise oli ka üsna õnnestunud. Pärast kooli sain paari sõbraga kokku, nt parim sõbranna kinkis mulle geniaalse T-särgi. Seljale oli kirjutatud ühe mu lemmiklaulja nimi – Ai Otsuka ja ees olid pildid temast. Laheee. ^^ See oli tegelikult siiski kinkide vahetus, sest ma tõin talle Madeiralt ka midagi head. :)

Laupäeval pidasin tagasihoidliku sünnipäeva, kuid see reede… toimub ikka tõeline pidu !

Kuidas on olla 18. aastane? Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis ei osanud midagi öelda. Kindlasti see, et veider vabaduse tunne on nüüd sees. Enne oli joomisega mõnus adrenaliin ja pinge, et võin vahele jääda alaealiselt joomisega; kuid nüüd see on kadunud. Ma ei ole veel täiskasvanud. Ega see ei ole nii, et kui 18 saad, siis kohe laksuga täiskasvanud inimene. Ma tunnen, et minus on ikka veel seda lapsikust sees. Nagu mõned on öelnud, täiskasvanuks saadakse kogemustega.

Reis polnud mitte ainult põgenemine siit Eestist, vaid ka enda sünnipäevast. Esialgsete plaanide järgi pidin jõudma koju alles 6. novembri lõunaks, et poleks olnud enam mõtet viimasteks tundideks kooli tulla. Enne, kui reis kindlaks tehti, siis olid mul vaiksed plaanid, et ei tule üldse enda sünnipäeval kooli.

Sellegipoolest, nüüd ma mõtlen, et väga hea, et ma ikkagi läksin kohale.

22. september – 5. november

22. septembril asusin koos vanematega Madeira poole teele. See asub Kanaari saarte läheduses, ainult, et saar kuulub Portugalile, mitte Hispaaniale. Lend oli üsna m6nus, mis sest, et pidevalt raputas. Millegipärast pea valutas õrnalt, kuid samas oli kuidagi uimane olla, mis oli… meeldiv. Laksu all.

Niisiis, Madeirast. See koht siin on ikka väga ilus. Enne ma pidasin k6ige ilusamaks maaks, mida ma ise olen külastanud, Austriat; kuid see koht pakub kõvasti konkurentsi. Tegu on kaljustikulise saarega, laavakivid ja kaljud on randadel. Kusjuures, liivarandasid üldse polegi, va ühes kohas, kuhu on Marokost rannaliiva toodud. Muidu meie asume Madeira pealinnas, Funchalis, mis sai nime ühe taime j2rgi.

Meie hotell, 4-tärnine Raga Hotell, on väga m6nus. Alguses oli väike probleem, et meid polnud nimekirjas ja meile anti kaks tuba. Järgmise päeva hommikul saime 3-voodiga toa kätte, nagu pidi olema. Bassein, kohvik, isegi Internet on siin olemas. Kuigi WiFi on ka siin olemas, otsustasin sülearvutit mitte kaasa võtta. Ilma prillideta oli mul alguses väga raske olla, esimese päeva l6pus ostsin endale päikeseprillid, täpsemalt siis natsi-Armani prillid. That’s right!

Päev pärast kohalejõudmist oli meil saart tutvustav ringreis, mis kestis pmst terve päev. Bussiga mägedesse sõit oli üks kõige meeldejäävamaid elamusi üldse, sest me olime pilvedes ja pilvedes olles on põhim6tteliselt sama nagu tugevas udus olemine. Teate, mind on alati udu lummanud. Silent Hill’ides on udu väga tugev faktor ja pealegi, udu nähes valdab mind selline tunne, et seal on midagi salapärast ja müstilist. Pilvede sees sõitmine mõjus mulle nii kuradi võimsalt. It was so… beautiful! Päeva keskel käisime söömas, kus mina sõin espada kala ära, mis ise oli üllatavalt maitsev. Mitte keegi ei ole seda kala elusalt näinud, sest see kala elab ookeanipõhjas 2000 m sügavusel ja ta meelitatakse kuidagi kõrgemale, et teda saaks välja 6ngitseda. Kui ta veepinnale j6uab, siis on ta juba surnud; rääkimata veel suurtest silmadest. Me nägime seda kala turul ka ja suhteliselt… hirmuäratav nägi välja oma teravate hammaste… ja suurte silmadega, kohati väga muhuline.

Siinsed inimesed on väga lahked ja head. Päev pärast ringreisi käisime turuhoones, mis oli ikka kõvasti erinev Tallinna turust. Paljud müüjad pakkusid meile puuvilju ja lasid meil proovida, nad olid väga lahked. Kusjuures, me proovisime ühte granaatõuna, mis oli võrratult hea, et ostsime ka ühe granaatõuna. Kaubanduskeskusi on siin enam-vähem. Nagu ma ikka filmifriik olen, otsisin filmipoode. See muutus esimestel päevadel üsna frustreerivaks, sest ma ei leidnud kuidagi neid. Tähendab, me olime seal kaks nädalat; esimene nädal oli mõnusalt päikeseline ilm, kus peamiselt lebotasin basseini kõrval; kuid teisel nädalal olid pilves ilmad ja seega möödus aeg rohkem ringi vaatamisele. Sealhulgas avastasin ka saare kõige suuremaid kaubamaju. Saare kõige suurem kaubanduskeskus – Madeia Shopping, seal ma käisin lausa kaks korda. 111 poodi, 18 söögikohta, 1080 tasuta parkimiskohta ja mis kõige parem – 7 kinosaali ! Mäletate, kuidas ma olen tahtnud juba pikemat aega PSP mängu Crisis Core: Final Fantasy VII? Ma lõpuks sain selle! Ja sealtsamast kaubanduskeskusest, tõesti, mul olid väga suured ootused, kuid mu ootused said täielikult ületatud. Niivõrd head mängu PSP’l pole ma mänginud ja kui Silent Hill’i mängud välja jätta, siis ma pole kaua aega mingile mängule nii kaasa elanud. Ma olen nüüdseks seda mänginud 29 tundi ja 39 minutit.

Igatahes, kaubanduskeskuses oli elektroonikapood, mis oli väga võimas. Filmi osakond oli vägev, sealt ostsin teisel korral kaks filmi: Platoon (2-Disc Definitive Edition) ja Schindler’s List (Steelbook 2-Disc Collector’s Edition, mis oli 9.90 eurot!). That’s awesome. Sealt sain ka Janikale kingituse ostetud. Teisel korral käisin kinos “Saw V” vaatamas; kino oli võimas. Saal oli tohutu suur ja ekraan hiigellai. Ma muidu poleks läinud kinno, kui film oleks portugali keelde dubleeritud.

Merevesi oli isegi soojem kui meie hotelli basseini vesi. Meie hotelli lähedal oli koht, kust sai merevette ujuma minna. Merevesi lainetas üsna mõnusalt ja ujumine seal oli üsna meeldejääv ja lahe; kuigi ühel korral laine surus mind tugevasti ühte kivi nii et kriimustasin enda jala ära. Mul oli üsna palju punaseid triipe jalal; nagu ma oleks enda jalgu lõikunud. Aga see nägi muidu kihvt välja.

Siis oli meil ka Levada matkatee, mis oli 8 km pikk. Kitsas matkatee, paremat kätt oli kuristik ja vasakut kätt kõrgendik. Ma tahtsin osta Xbox360 meie hotelli lähedal suurest kaubanduskeskusest, Forum Madeira. Peamiselt Silent Hill: Homecoming’u pärast olen tahtnud seda osta ja olin juba algusest peale kindel, et ei osta seda Eestist. Forum Madeira ühes elektroonikapoes nägin seda 190 euroga (Premium komplekt), mis on eesti kroonides ligi 3000 krooni; kuid Eestis maksaks see 5000-6000 krooni. Tohutu hinnavahe, ei saanud võimalust jätta kasutamata. Plaanisin seda osta viimasel vabal päeval; kuid käisin vanematega kingitusi seal otsima 4 päeva enne tagasilendu ja olin emaga ühes riidepoes. Kui ma välja tulin, nägin, et isa hoidis suurt kilekotti. Ma olin üllatusest sõnatu. Nad soovisid mulle õnne ja kinkisidki Xbox360’e.. Ma ei osanud seda ette näha. Silent Hill: Homecoming’ut ma ei leidnud kusagilt, kuid ostsin ühest kohast GTA IV kõigest 39 euroga, kuigi nt Madeira Shopping’us maksis see 75 eurot.

Mis veel. Lõpetuseks ütlen, et ma olen veidike pettunud Horizont Travelis. Giid rääkis samamoodi nagu Arnold Rüütel ja pealegi, me saime seal 12 tundi vähem olla kui lubatud, lennuajad muutusid. Me pidime jõudma 6. novembri hommikuks Eestissse, kuid see-eest jõudsime hoopis 5. novembri õhtuks. Vähemalt sain ma enda sünnipäeval kooli minna, kuigi ütlesin õpetajale, et tulen reedel kooli. Ja ma ei kahetse, et tulin kooli. Veel, ekskursioone, mida pakuti, polnud piisavalt. Nt paljud soovisid ekskursiooni botaanikaaeda, kuhu sai minna kas köisraudtee, bussi või taksoga ja giidid ei viitsinud korraldada seda.

So… that’s it, kusjuures, ma pidin täna geograafia tunnis jälle klassi ees lühidalt enda rännakust rääkima. Täpselt nii nagu pärast Pariisi reisi. Tegelikut ma sain paar uut fakti enda kohta ka veel teada selle reisi vältel. Ma lugesin Madeiral lõpuks “Battle Royale”i lõpuni! It’s terrific.

Ma vihkan selliseid üllatusi.

Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.

Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.

Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?

Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.

Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D

Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.

Murtud hääled.

Üleeile sain teada, et mu vend läheb see nädalavahetus Soome. Sellest kuuldes mõtlesin kohe, et tahan kaasa tulla. Ma teadsin, et ta läheb niikuinii Soome koos oma sõpradega, kuid lootsin ikka, et saan kaasa tulla. Peamiselt tahan kaasa tulla selleks, et sealsetes kaubanduskeskustes ringi käia, peamiselt filmipoodides ja lähen jahtima ühte asja, mida ma olen väga kaua tahtnud – Crisis Core: Final Fantasy VII. Tegu on siis PSP mänguga. Eesti PSP mängude maaletoojad on koguni nii kick-ass’id, et ei suvatse arvatavasti seni kõige paremat PSP mängu Eestisse tuua. Seega, täna rääkisin vennaga ja ta ütles, et ei lähe see nädalavahetus, vaid hoopis sügisvaheaeg, mis on isegi palju parem variant!

Peamiselt esimese poole tänasest koolipäevast valitses mind halb tuju ja olin rohkem omas mullis. Keemia klassi ukse juures oodates käisid need väiksemad õpilased tohutult närvidele oma väga valju käraga. Mõtlesin, et miks ka mitte lülitada oma aparaadid välja. Te ei kujuta ette, kui kergendatult ma end tundsin. Põhimõtteliselt terve vahetunni olin sellises olekus, kus kõik helid on murtud. Seega jah, ma enam üldse ei põe kuulmislanguse pärast.

Koomiliseks hakkab muutuma, kuidas nii paljud nakatuvad järjest sellesse MSN’i ussviirusesse. See on juba ürgne tõde, et ei tohi vajutada kahtlasele lingile, eriti kui see saadetakse ilma juttu alustamata.

Mul ei ole küll sügismasendust ega sellesarnast mõttetut asja, kuid millegipärast on mul sügiseti raske magama jääda. Eelmisel aastal oli peamiselt samamoodi. Üldiselt olen unine, aga kui voodisse jõuan, hakkab magamajäämine raskeks muutuma. Ja täpselt sellepärast püsisin eile öösel poole 5ni üleval. Võib-olla see oligi üks mu halva tuju põhjusteks.

See pole aus.

Üldiselt, kui minuga on midagi halba juhtunud, siis ma muidugi räägin lähedastele sellest probleemist. Aga pinda hakkab käima, et kui lähedastel on ka midagi halba juhtunud, siis nad ei soovi sellest rääkida. Ma saan aru, kui sellest ei soovita rääkida, ma austan nende soove; aga kui viimasel ajal üsna mitu inimest niimoodi järjest teevad, hakkab tõesti närvidele käima. Nagu nad ei usaldaks mind enam või siis tekib tunne, nagu ma oleks hüljatud, välja heidetud.  Einoh, järgmine kord, kui minuga on midagi juhtunud ja nad soovivad teada, siis teen samamoodi. Ütlen: “Ma ei taha sellest rääkida.” Let’s see what happens..

Vanemad tulid eile Tallinnast ja said mu peale võtta, et koos Räpina sõita. Leppisime kokku, et ma tulen Lõunakeskuse parklasse. Pauluse peatuses seisis punane buss, mille tagumised aknad olid mustaks toonitud. Ma sain kohe aru, et piletikontrolörid tulevad. Ma ostsin kohe bussi sisenedes tunnipileti, nad nägid, et ma ostsin selle ja ei vaevunud mind kontrollima. Veidral kombel nad kontrollisid ainult poolt rahvast, kes bussis olid.

Ma rääkisin täna vanematega ja… nad ütlesid, et ma ei saagi vist sügisvaheajal reisile minna. Nad otsivad praegu reise ja pole siiani leidnud sobivat, need on kas siis välja müüdud või polegi üldse. Igatahes, lähiajal lähevad nad ise kahekesi kuhugi puhkama. Kooli ajal ei taha reisile minna. Sellega seoses vanemad rääkisid ka, et Jaapanisse minnakse kevadel, mil kirsipuud hakkavad õitsema ja samas jällegi on see kooliajal. Kuid enne ei tahaks sinna minna, kui jaapani keele põhiasjad pole selged.

Kusjuures, kui ma laupäeva öösel pool 3 jõudsin koju, siis toanaaber ärkas korraks üles ja vangutas pead. Päeval ta küsiski, et kas ma olin kuskil peol vms. :D

Ning selle ma ütlen ka ära, et Getu on vinge!

Ära ainult ütle Jaapan!

Reedel käisin Vargamäel. Buss väljus kooli eest pool 11 ja me läksime kahekordse bussiga, istusin muidugi ülemisel korrusel. Paari tunni pärast jõudsime Tammsaare sünnikodusse. Ilm oli alguses tõesti jõhkralt külm, kuid hiljem läks vaikselt soojemaks.

Ma olen seal varemgi olnud, kuid ma tõesti ei oska öelda, millal see oli. Tõenäoliselt rohkem, kui 10 aastat tagasi. Igatahes, olin perega EKLVL perelaagris Rummusaares ja selle käigus külastasimegi seda kohta.

Kõigepealt tehti väike ekskursioon (rehetares ma nägin juhuslikult Getut, kelle blogi ma aktiivselt loen, unconsciously though ja sain alles täna teada, et teda nägin; ma lihtsalt ei tundnud teda ära). Kui ekskursioon sai läbi, hakkasime ühte mängu mängima. Mäng seisnes selles, et me pidime lõikude järgi, mis on tekstist võetud, ära tundma toimumiskoha ja minema sinna ja seal peab kirjutama üles sõna ning seal on samuti järgmine lõik, mis viitab järgmisele kohale. Kümme sõna oli kokku ja need olid suvalises järjekorras. Kui kõik kümme sõna olid leitud, pidime neist lause õige lause koostama. Mina koos grupiga saime teise koha.

Paide ja Treffneri gümnaasiumi rebased olid seal ka seal, vahel oli naljakas vaadata, kuidas neid tööle pandi. Näiteks pidid võidu peale rohtu riisuma ja need ühte kohta viima.

Pärast seda läksime kõndisime mööda raba kirikuni, kus buss meid ootas. Kui ma kunagi siin olin, siis me alustasime rabast ja siis läksime tallu. Raba oli väga ilus. Küll aga õpetajad hoiatasid enne sõitu, et on tungivalt soovitatav võtta vahetusjalatsid, sest mingi osa on seal üle ujutatud. Mul õnnestus kuidagi kõndida sellest läbi, et jalad ei saanud märjaks, peamiselt kõndisin kikivarvukil. :D Paraku mõned klassikaaslased polnud nii õnnelikud. Mõnel klassikaaslasel sai koguni jalg märjaks.

Tegelikult, see üleujutus polnud mitte midagi võrreldes sellega, mis oli üle 10 aasta tagasi, kui käisin seal esimest korda. Mitte keegi ei jäänud kuivade jalgadega tol korral, aga samas ma pole kunagi näinud kedagi, kes palaval suvepäeval kummikutega rabas käib.

“Tõde ja õiguse” teise osa etendus hakkas kell 18.00. Etendus ise oli võrratult hea, üks parimaid, mida näinud olen, küll aga jama oli see, et pool tekstist läks mul kaduma, sest ma ei kuulnud. Pärast esimest vaatust ma vahetasin eesti keele õpetaja Saiaga kohad ära ja see koht oli paar rida eespool. Ja ma ütlen, paar rida eespool oli kõvasti parem kuulda. Klassikaaslased käisid küll peale, et ma ei vahetaks, kuid ma tuletaks neile, et mu kuulmine pole nii hea, kui neil. ;) Vahel sai ikka nii palju nalja, kuid neid emotsionaalseid hetki oli ka küllalt. Ma tegelikult lootsin, et Indrek Ojari rollil oli suurem tähtsus, kuid vahet polnudki. See venelasest taldrikulõhkuja oli üks naljakamaid kujusid.

Vaatuseid oli kolm ja viimane vaatus lõppes väga võimsalt. Etendus sai läbi kell 23.00 paiku ja jõudsin üldse koju kell 2 öösel. Suhteliselt pikk päev, kuid mõnus.

Tundub, et sügisvaheaegne reis tuleb nüüd tõsiselt. Vanemad juba pärisid, et millal täpsemalt vaheaeg on. Täpselt nagu isa küsis pühapäeva õhtul: “Kuhu sa tahaksid reisima minna? Ära ainult ütle Jaapan!” ja ma jõudsin “Jaapan” öelda enne, kui ta jõudis oma lauset lõpetadagi.

Sõin koos nendega Lõunakeskuses Hiina köögis ja seal ma proovisin esimest korda süüa söögipulkadega. Pool praadi sõin kahvli-noaga ära, ülejäänud poole söögipulkadega. Mul polnud õrna aimugi, kuidas neid käes hoida. Kunagi uurisin selle kohta, kuid midagi polnud meeles. Kui ma üritasin esimese friikartuli nendega võtta, siis see lendas hoopis täie hooga laualt maha. Lõpuks sain nipi kätte, kuigi olin suhteliselt kindel, et ma hoidsin neid valesti. Paar tundi hiljem uurisingi netist uuesti selle kohta ja oligi nii – ainult kaks näppu olid valesti.

Hirmutav sarnasus.

Umbes paar aastat oli arvamus Venemaa kohta suht-koht, aga nüüd, mil nad alustasid sõjakäiku Gruusiasse, arvamus neist langes maapõhja. Mida nad üritavad sellega saavutada? Kas neil endal pole juba piisavalt võimu? Kuulge, Venemaa on ju üks suurimaid riike maailmas ja nõuab rohkem maad? Geezus, millised idioodid. Veel enam, nüüd on mul kõhe tunne sees, sest ma kardan, et see konflikt areneb välja Kolmanda maailmasõjani. Arvate, et seda ei juhtu? Pärast Esimest maailmasõda ka arvati, et Teist maailmasõda ei tule, but alas.. Ja isegi, kui tuleb, arvan, et Hiina ühineb Venemaaga. Vaat, kus on puhtad kobisevad kommunistid. Poliitika sakib igal pool, kas või 200 miljoni valgusaasta kaugusel.

Olümpiamänge olen vähesel määral jälginud. Täna sattusin vaatama naiste võrkpalli, kus võistlesid Jaapan ja Venezuela. Võite juba ise peast teada, kelle poolt ma olin. Ja nimelt Jaapan võitis ka, Japan ftw! Venezuela sai suhteliselt haledalt pähe. Muuhulgas jälgisin ka natuke ujumist ja vehkelmist, rohkem pole jõudnud (loe: viitsinud). Enne, kui võrkpalli hakkasin vaatama, poleks osanud eriti arvata, et see mind paeluda võib.

Uued riided kooliajaks on nüüd ostetud. Enamik vähemalt. Ma ei mäletagi, millal šoppamine mind viimati nii ära kurnas. Igatahes, suurem vaev on nüüd möödas. Täna käisin teist korda soolatüükaid külmutamas, need on ikka true pain in the ass. Panin juuksurisse ka aja kirja, 25. august kell 12.00. Lasen samasuguse soengu teha, nagu viimasel korral, lihtsalt juuksed on praegu pikemaks kasvanud.

Ma ei tahaks seda väga kirjutada, aga kui ma paar nädalat tagasi müüsin tomateid keskturul, siis ühel korral ma nägin enda arust tädi Salmet möödumas. See peab olema keegi teine, sest.. tädi Salme suri 2007. aasta lõpus, detsembri alguses. Mu isa ei olnud sel momendil kohal. Imelik oli.. See asi on vaevanud mind paar nädalat ja ma pidin lihtsalt seda siia kirja panema. Kusjuures, selle inimese nägemine pani mind mõtlema ühele teooriale, kuid seda ei avalda. Igaks juhuks. :)

Vanemad rääkisid kevade lõpus, et võiks sügisvaheajal minna reisile, täpsemalt Madeirasse. Kui nad rääkisid mulle seda, ma olin skeptiline, kuid nüüd ma tõesti tahan sinna minna. Tahan siit närusest Eestist kas või nädalaks ajaks minema saada. Või siis läheb nii, et me lähme hoopis talvevaheajal reisile. See on isegi parem, kaks nädalat puhkust. Brilliant! Klassis räägiti vahepeal ka mingist reisist sügisvaheajal, kuid see jäi paraku sinnapaika. Vähemalt praeguseks.

Paris, je t’aime

Nüüd olen ma siis Prantsusmaalt tagasi. Jõudsin koju juba eile, kuid ei viitsinud kohe kirjutama hakata. Reisipäeviku moodi asja ma ei teinud ja liiga pikalt ei viitsi asju ka kirja panna. Kokkuvõtlikult oli reis väga hea, parim ja kindlasti tasus see ära.
Pariis? Kui õhtul saabusime lõpuks Pariisi, siis need eeslinnad võisid ära heidutada inimesi, sest tänavad olid mustad ja igast prügi täis. Minu puhul see toimis suht. Giid ütles, et hommikuks koristatakse tänavad ära ja õhtuks on taas segadus tänavatel. Aga Pariisi kesklinn oli tõepoolest imeline. Mingis mõttes võib see sarnaneda Las Vegas’ega, sest Las Vegas on nagu tehtud pooleks peatänava poolt (see on nagu piir). Umbes sama asi on Pariisiga; antud juhul siis on tegu Seine jõega. Kesklinn oli tõepoolest väga ilus.
Eiffeli torni külastus oli väga lahe. Käisin kõige kõrgemal tasandil. Mitmed ütlesid liftiga üles sõites, et hakkasid järsku kartma ja et ei taha enam ülespoole minna vms. Mina igatahes mitte. Sa lähed nagunii üles, sul pole valikut. Vaade 300 meetri kõrguselt Pariisi linnale oli muljetavaldav. Peamine nõme asi oli see, et iga päev oli Pariisis jube vastik ilm. Külm oli ja tuul oli väga tugev.
Külastasime samuti Louvre’it ja teisi kuulsaid kohti. Seoses Louvre’i külastamisega oli meil aega ligi neli tundi. Ühe tunni kulutasime Louvre’s uurimisega ära; peamine asi, mida ma Janise ja Kristjaniga (8b klassi tüübid, kellega olin pmst koos hängimas) tahtsime näha, oli Mona Lisa. Giid ütles, et seal ruumis, kus Mona Lisa maal on, ei tohi pildistada. Kah suurem asi, ruum oli meeletult täis ja pilte tehti kogu aeg. Vahet polnudki.. Rahvas võitis.. Ja ülejäänud kolm tundi käisime tänavatel kõndimas, uurides poode jne. Ma otsisin peamiselt filmipoode, kuid seal läheduses ei leidnud midagi. Lõpetades šoppamise, oli tund aega veel oodata, kuni buss tuleb tagasi. Võtsin koos teistega hot dog’i, mis ühest putkast pakuti. Ostsin selle kõige esimesena ja samuti sõin selle viimasena ära. Ilm oli meeletult külm, et kui lõpuks bussi jõudsin, olid mu käed lillat värvi. Montmarte linnaosas oli meil samuti vaba aega, ning seal leidsin lõpuks meelepärase poe – Virgin Megastore. Seal oli hästi palju huvitavat kraami müügil – muusikat, mänge, raamatuid ja mis kõige tähtsam mulle: filme. Väga kihvt pood oli. Ostsin sealt neli filmi:
Shining – Edition Collector 2DVD
The Island
300 – Edition Collector Double DVD
Ja mis kõige magusam tükk: Final Fantasy VII – Advent Children – Special Edition 2 DVD
Viimane on siis mu lemmikanimatsioon.
Mu all-time lemmikfilm Battle Royale oli samuti seal müügil, neid oli mitu erinevat versiooni. Isegi esimese ja teise osa komplekt oli müügil. Aga need prantsuse libedad raibed… Täpselt samasugune olukord oli nagu Tšehhoslovakkia kaubanduskeskuses eelmise aasta suvel… Inglisekeelseid subtiitreid polnud.. Ainult prantsuse omad olid. Kes veel ei tea, siis tegu on jaapani filmiga, sellepärast ongi inglisekeelsed subtiitrid olulised.
Veel filmidest rääkides, siis Pompudei (?) keskuse lähedalt Movie Store’ist ostsin Spider-Man 2 – Edition Double DVD Collector’i (kui te vaid näeksite selle cover’it ja värki…) ja The War of the Worlds – Special Edition Double DVD. Ämblikmehe film maksis 13,90 eurot ja teine film siis 9,90 eurot.
Saksamaal Magdeburgi linnas Alle Centre kaubanduskeskuse Saturni poest ostsin Donnie Darko – Director’s Cut 2-Disc Set’i samuti 9,90 euroga.
Ma lahkusin Eestist 16 DVD’ga ja tagasi tulin 23 filmiga. ^^
Mis veel Prantsusmaa kohta? Ahjaa, Versailles’i loss. Ma nüüd tõesti ei tea. Ajaloos, kui saime selle kohta teada, siis tundus see tõesti vägev ehitis; aga millegipärast ma pettusin. Ei tabanud seda tera.. Ehitis on tõepoolest massiivne, rääkimata hiigelsuurest aiast. Lõpuks hakkas see ära tüütama, et liiga palju ruumi jne. Liiga suured ruumid teevad toa kõledaks ja seda oli Versailles’i lossis kõvasti. Ma nüüd tõesti ei imesta, miks Marie Antoniette’l hakkas oma eluajal igav. Ma arvan, et aiad oleksid palju sügavama mulje jätnud suvel, kui kõik on roheline..
Seltskond? Ai, grupp oli tõepoolest väga hea. 8 õpilast olid Tammingu 8b klassist, kaks 11. ndast ja ülejäänud olid Descartes Lütseumi 8. klassist. 8b tüüpidega hakkasin kohe läbi saama ja seejärel ka teistega. Võrreldes sellega, milline ma tavaliselt olen, olin ma reisil jutukam ja viskasin pidevalt naljakaid lauseid ja kommentaare. Aga jah, need inimesed olid kõik väga head. Kogu aeg sai hästi palju nalja. Mõned inimesed meenutasid lausa kuulsusi. Üks inimene Victoria Beckhamit, teine Paris Hiltonit jne.. Esimesed pool reisi ma istusin kellegi õpetaja tütre Agnesega. Meie koolist ta igatahes polnud, aga igatahes mulle ta väga ei meeldinud. Ta oli selline erak, kohati ka väga veider. Ning ta kuulas muusikat kogu aeg. Üldiselt ma ei pane pahaks, kui keegi muusikat kuulab, aga ta pani pannidel heli tõesti niii valjuks, et heli käis kohati isegi üle teleka heli. Kogu aeg oli kuulda mingit metali või roki laulu minu kõrval, sellise vastiku kärinana. Alguses ma ei pannud seda tähele, aga lõpuks hakkas see pinda käima. Ka teistele, kes mu ümber istusid. Tamming palus mind reisi alguses, et ma temaga suhtleksin ikka jne. Aga millegipärast.. ma ei teinud seda. Temaga olles ma tundsin mingit suurt müüri meie vahel, et ei saa vabalt suhelda. See on igatahes mul paljude inimestega kahjuks.. Neil veab, kellel ei ole seda.
Reisi teisel poolel Agnes vahetas kohad ära Normaniga, kes oli giidi 11. aastane poeg ja kes istus kõige ees. Isver, see tüüp oli mega naljakas ja aktiivne. Väga suur naistemees ka. 11-ndikud pidevalt mässasid temaga, Raheeli samuti jne. Eriti koomiline oli, kui ühel õhtul teda kõditati järjest 15 minutit. Temaga sain ka kohe läbi.
Ühel õhtul oli meil laevasõit mööda Seine jõge. Selle, kui külm ja tugev tuul oli, jätaks hea meelega kommenteerimata. Aga igatahes, ühel pool kaldal olid kaks meest. Nad mõlemad võtsid endal püksid maha ja näitasid paljast tagumikku, lehvitasid ja igast värki. :D
Kõndides Louvre’i poole… seal ees on igasugused postid, mis ulatusid mu kubeme kohani. Ma kõndisin ühe posti poole, pea oli pööratud selja taha. Arvatavasti rääkisin kellegagi midagi. Kui vaatasin ette, siis täpselt viimasel hetkel tõusin varvastele, üle posti. Muidu oleksin pool tundi järjest ebameeldivalt tundnud. See sai hiljem omamoodi inside-joke‘ks. Paljud hakkasid hiljem niimoodi tegema. :D
Samuti ma ei jätnud kasutamast seda seadust, et alates 16. aastaselt võib juua. Ma ei tea, mis mul viga on, et need joogid pähe ei hakanud. Mõneks ajaks oli õrnalt tunda, aga teised jõid sama palju kui mina ja neil oli kõvasti tunda, et on vintis.
Ostsin samuti kingitusi kõige kallimatele inimestele, enda perele ja veel paarile inimesele. Ma loodan, et neile meeldivad need.
Ühe asja märgiks ära ka.. Eelmise aasta suvel ma käisin Austrias ja pärast reisi oli praktiliselt kolm nädalat järjest must masendus peal, et ma tahan nii meeletult tagasi minna. Seda masendust ma ei tunne üldse. Pole ka erilist suurt kihku tagasi minna. Ma väga ei tahaks ka sinna elama minna. Liiga suur immigrantide, petiste ja pikanäpumeeste osakaal rahvastikus vist.. Kuid külastaks Pariisi küll hea meelega, kuid väga ei tahaks bussiga tagasi minna. Pigem siis juba lennukiga. Ahjaa, vasak kann ei läinudki kangeks kogu reisi jooksul.

Näeme nädala pärast!

Asjad on pakitud, nüüd olen reisiks valmis.
Leppisin õpetaja Tamminguga kokku, et tulen kl 6.55 vana Kaubamaja tagusesse parklasse. Buss muidugi peatub ka kooli ees, aga see parkla on lähemal lihtsalt. :)
Reisipäeviku värki teha eriti ei viitsi, ega isegi Austria reisipäevikust eriti asja ei saanud. Pole piisavalt tahtejõudu/motivatsiooni. Aga sellegipoolest on kõik asjad Austria reisist selgesti meeles ja ma suudaks praegugi kirjutada.
Pariisi reis siis algab homme 14. märtsil ja tagasi olen eestis 22. märtsil, seega 9 päeva.. Paralleelid lähevad ka muideks Pariisi oma klassiga. Mine tea, ehk näeb neid seal.

Täna Räpina Selvehallis süüa ostmas nägin endist klassijuhatajat. Hea meel oli teda näha, ta ei näinud mind alguses. Läksin tema juurde juttu ajama ja kui teretasin teda, alles siis nägi mind. Mõnus oli temaga rääkida. Päris palju on ikka muutunud.. Kaks õpetajat lahkusid koolist, üks neist oli mu vihatud ajaloo õpetaja. Rääkis samuti, et endine klassiõde Stella tuli Räpina kooli tagasi. Ma pole kindel, aga ta vist käis Treffneri gümnaasiumis..
Jutuajamise käigus tuli meelde, et ta oli mu blogi lugenud ja siis küsisin talt, et kas ta tõesti on mu blogi lugenud. Ta vastas jaatavalt ja ütles, et tõesti väga huvitav on. Kuna ma olin suhteliselt vaikne põhikoolis, siis tänu blogile ta õppis mind paremini tundma vms. :) Sai rohkem teada minust. Samuti seda, et kõik endised klassikaaslased olid mu blogi lugenud, ühes tunnis nad rääkisid sellest. Huvitav. :)

Näeme taas kevadvaheaja lõpus! Ärge jääge mind tagasi nutma, ärge rääkige minust.. Not a word, muidu jääte mind igatsema.

Sinine elevant.

Olen päris ärevil sellest Pariisi reisist. Nagu eelmises sissekandes ütlesin, võtan kaasa umbes 10 filmi. Kuid tagasi tulen ilmselt 20 filmiga. ^^ Muidugi, ega ma ainult filmijahil ole. Ostan mingeid kingitusi ka kaasa.

Mul oli kindel plaan täna minna trenni ja pärast trenni kohe minna külla Borisele, filmiõhtule nagu viimasel ajal kombeks. Trenniskäigu mõtte matsin kohe maha, kui hakkasin asju kokku panema. See-eest läksin hoopis Kaubamajja. Mul on plaan osta suvel endale uus telefon. Hetkel on Nokia 3120. Kuna unistuste telefonit ma ei saa, siis ostan vähemalt sellesarnase telefoni.
Praegu on jäänud silma Nokia 6267. Eks näis… paari-nelja kuuga võin leida vabalt mingi sobivama mobiili.
Täna Kaubamajas käies ma nägin vähemalt 15 tuttavat nägu, ühe tegelase tundsin ära ETV saatest “Meie,” kui paar kuud tagasi oli saate teemaks indigolapsed, ning see teema haaras mind. Nimelt see indigo-inimene, teda nägingi. Nime ei mäleta. Olin üpris hämmingus teda nähes.
Hüppasin “Apollos” ka läbi. Tükk aega oli mul kavas osta Chuck Palahniuki raamat “Kaklusklubi,” mille järgi on tehtud üks mu lemmikfilmidest – “Fight Club.”

Borise filmiõhtu oli täitsa hea. Vaatasime Venemaa filmi “Tagasitulek,” mis oli suht üle keskmise. Omapärane kaameratöö… Laenasin talt filmi “Elevant,” mis räägib Ameerika kooli õpilastest, nende suhetest, üksindusest, armastusest ja igasugustest muudest traumadest. Boris ise pole veel “Klassi” näinud, seega ta ei oska võrdlusmomenti tuua. Aga koju jõudes vaatasin esimesed pool tundi ära ja need jätsid väga hea mulje. Vaikselt tundub küll parem film. Igatahes, head ööd teile! Ma lähen seda filmi edasi vaatama.