Häiriv sõnapaar.

Viimased kolm päeva on mul mõtlemine teistsugune olnud. Ma arvan, et osaliselt on selles süüdi see raamat, mille ostsin. “True ghost stories from WW I & WW II.”
Ma ei karda enam surma. Ma tegelikult ootan lausa seda, aga ma ei saa lahkuda praegu. Liiga palju on inimesi, kes minust väga palju hoolivad ja ma ei taha neile valu põhjustada. I can’t just leave like this. Kuid vähemalt tahaks saada surmalähedast kogemust. Kas või avarii sobiks suurepäraselt või siis napilt auto allajäämine, mis iganes. Peale selle veel, ma tahan neid näha. Peaks katsetama ka vaimude väljakutsumise värki ehk siis Ouija lauda vms. Ma olen sellest teadlik, et see on ohtlik. See oli sõja ajal populaarne. Ma lugesin isale ette ühte lõiku raamatust, kus üks naine kutsus sõbrannadega vaime välja ja küsis kinnisilmi vaimult, et kus tema abikaasa asub (ta abikaasa on armees). Tähtedest tuli välja sõnapaar “Aldershot, Inglismaa.” Ja pärast sõda jõudiski mees koju, kuid haavatult ja ta kinnitas seda, et tõepoolest viibiski Aldershot’is.

Isa rääkis, et mu vanaema kutsus ka vaime välja. Mu vanaisa oli sõjavangis, vanaema küsis, et kuna ta välja saab. Kuupäeva vaevalt praegu keegi mäletab, aga igatahes see läks täiesti täppi.

Kõigepealt, esimesel õhtul, kui Tallinnas olin see suvi, nägin Jana Kaske. Aga eile nägin veel superstaari Kristiinat kinos ja Viru keskuses Mihkel Rauda. Ma pean vist paberi ja pastaka kaasa võtma järgmisel korral. Kristiina ise oli muidu armas, kõrvarõngad olid eriti kihvtid.

Mind häirib jubedalt, kui kurtide kohta öeldakse “kurt-tumm.” Ma tean, mõned inimesed võivadki olla nimelt kurt-tummad, aga käib tõesti pinda, kui inimesed näevad viiplevaid inimesi ja kohe tembeldavad neid kurt-tummadeks. See on tegelikult suht solvav. Eelmisel maasika korjamisel juhtusin pealt kuulama, kuidas 10-aastased tüdrukud rääkisid mu vennast. Üks ütles koguni: “Ta on kurt-tumm.” Natuke aega kuulasin neid vaikselt, siis ei suutnud end tagasi hoida. Läksin nende juurde ja ütlesin: “Ärge hüpake siin midagi, mu vend on kurt, aga tumm küll mitte.” Nad olid väiksed ka, nad ei pruugi seda veel teada; seega olin… khm, pehmelt öeldes leebem.

10 senti.

Mõned asjad unustasin eelmisesse sissekandesse kirjutada.
Ma sain aru, et mu vend on Soomes neli päeva, kuid tegelikult oli ta hoopis terve nädal aega seal. Ma mõtlesin vahepeal, et miks ta pole tagasi ja siis järsku sain vanematelt teada, et ta on veel natuke aega seal. Ma ilmselt kuulsin valesti.
Tagasi koju tuli ta koos oma tüdruku Marisega. Ta on ka kurt ja suht armas. :) Ta jäi meile umbes pooleteiseks nädalaks. Ma olen teda varemgi mitmeid kordi näinud, kuid mul oli siis kiire ja käed-jalad tegemisi täis, kuid seekord sain temaga suhelda korralikult. Väga mõnus tüdruk on, teeb nalja jne. Tore. :)
Mis veel? Jaanipäev. Ma eriti pikalt ei taha kommenteerida, lühidalt öeldes oli tegu kõige hullema jaanipäevaga. Mingeid plaane ei jõudnudki välja mõelda, hängisin Räpina peal ringi, otsides sõpru, kuid kõik sõbrad olid ära. Masendav. Kõigepealt sünnipäev, nüüd jaaniõhtu. Veel midagi?

Seekordne Tallinnas käik oli üsna mõnus. Eile õhtul sattusin Viru keskuses kokku viie-kuue mu venna sõbraga (jah, nad on ka kurdid) ja olin nendega mõnda aega. Nad läksid Õllesummerile. Ma oleks ise ka kaasa läinud, kui ainult poleks enne piletit filmile “Hancock” ostnud. Ma ei tea, miks; aga iga kord, kui ma olen nende inimestega koos, siis ma tunnen end üsna mugavalt, turvaliselt ja hästi. Mis sest, et oskan viipekeelt 2/3 ja mõned viiped jäävad segaseks.
Ostsin raamatu “True ghost stories from WW I and WW II.” Inglisekeelne raamat. Ma olen seni esimesed 50 lehekülge läbi lugenud ja väga huvitav on. Film rokkis.
Pärast seanssi oli kino ees mingi meeste punt, umbes 20. aastased olid kõik. Üks tüüp oli teistmoodi riides, seljas oli õhuke sinine-valge triibuline pluus, jalas lühikesed, kuid kentsakad lühikesed püksid, peas oli veel mingi naljakas asi ja ta käes oli plastikust piimakann. Kui ma neist mööduma hakkasin, siis üks vanamees annetas ja toppis midagi piimakannu sisse. Ma jäin korraks seisma, et jälgida, mis toimub. Kõik need tüübid mu ümber hakkasid ajama, et ma annetaks ka midagi. Ma ütlesin, et ma vaatan kohe. Taskutes sobrades ma lootsin, et leian paar münti, sest ma ei tahtnud rahakotti välja võtta ja sealt neid otsima hakata. Tagataskust leidsin 10 senti ja panin selle piimakannu sisse, kõik tüübid hakkasid plaksutama ja kaks tüüpi patsutasid õlale ja värki. Kui neist eemale läksin, hakkasin ma selle peale nii naerma. 10 senti annetuseks, haha.

Hängisin vanalinnas natuke ringi. Jõudes Patkuli vaateplatsile, siis hakkas Õllesummeril ilutulestik tööle. Ma nautisin vaadet. Kuus turisti olid minust paremal pool, hakkasid end paika sättima, et pilti teha. Digikaameraga naine pöördus minu poole ja palus, et ma teeksin neist pilti. Ma nõustusin heameelega. Kindluse mõttes küsisin järgi “First hold, then push the button?” Ta ütles selle peale “yes!” Tegingi selle pildi ära, suumisin natuke, et tuleks hea pilt ja lõpuks klõpsasin. Nad ilmselt tahtsid, et ilutulestik jääks ka peale, ma ei mõelnud üldse sellele; mõtlesin hoopis, et need turistid ilusasti peale jääksid ja tegin ära. Kui pilt sai valmis, nägin, et mul tuli tõepoolest väga ilus pilt välja. Ilutulestik jäi väga ilusasti peale.
Ütlesin : “Here you go!” Nad vaatasid pilti, neil tõusis suu kõrvuni ja ütlesid : “Wow, you’re pretty good! ” See tegi tuju heaks. :)

Peab tõdema, et see müümine väsitab parajasti ära. Päikese käes olemine väsitab veelgi. Need vene kommunistidest mutid käivad närvidele. Üks üritas külma arvet teha. Saadaks äkki nad tappamajja?

Sinine elevant.

Olen päris ärevil sellest Pariisi reisist. Nagu eelmises sissekandes ütlesin, võtan kaasa umbes 10 filmi. Kuid tagasi tulen ilmselt 20 filmiga. ^^ Muidugi, ega ma ainult filmijahil ole. Ostan mingeid kingitusi ka kaasa.

Mul oli kindel plaan täna minna trenni ja pärast trenni kohe minna külla Borisele, filmiõhtule nagu viimasel ajal kombeks. Trenniskäigu mõtte matsin kohe maha, kui hakkasin asju kokku panema. See-eest läksin hoopis Kaubamajja. Mul on plaan osta suvel endale uus telefon. Hetkel on Nokia 3120. Kuna unistuste telefonit ma ei saa, siis ostan vähemalt sellesarnase telefoni.
Praegu on jäänud silma Nokia 6267. Eks näis… paari-nelja kuuga võin leida vabalt mingi sobivama mobiili.
Täna Kaubamajas käies ma nägin vähemalt 15 tuttavat nägu, ühe tegelase tundsin ära ETV saatest “Meie,” kui paar kuud tagasi oli saate teemaks indigolapsed, ning see teema haaras mind. Nimelt see indigo-inimene, teda nägingi. Nime ei mäleta. Olin üpris hämmingus teda nähes.
Hüppasin “Apollos” ka läbi. Tükk aega oli mul kavas osta Chuck Palahniuki raamat “Kaklusklubi,” mille järgi on tehtud üks mu lemmikfilmidest – “Fight Club.”

Borise filmiõhtu oli täitsa hea. Vaatasime Venemaa filmi “Tagasitulek,” mis oli suht üle keskmise. Omapärane kaameratöö… Laenasin talt filmi “Elevant,” mis räägib Ameerika kooli õpilastest, nende suhetest, üksindusest, armastusest ja igasugustest muudest traumadest. Boris ise pole veel “Klassi” näinud, seega ta ei oska võrdlusmomenti tuua. Aga koju jõudes vaatasin esimesed pool tundi ära ja need jätsid väga hea mulje. Vaikselt tundub küll parem film. Igatahes, head ööd teile! Ma lähen seda filmi edasi vaatama.

Keemia, again.

Eile õhtul lugesin läbi lõpuks raamatu “Kuristik rukkis.” Üsna hea raamat oli, eriti alguses rabas mind julge kirjutusviisiga; aga siiski raamat läbi aegade lemmikuks ei saanud. Ma seadsin ilmselt oma ootused liiga kõrgele.
Minu puhul hakkab see varsti harjumuseks muutuma, et magan koolis. Emba-kumba, kas ma magan koolis liiga palju või kodus liiga vähe. Kolmapäeval magasin igas tunnis mingi jupikese. Ajaloos õpetajat polnud, magasin – nägu vastu lauda. Järgnevas keemia tunnis samuti jne. Esmaspäeval, kui magasin matemaatika tunnis, siis õpetaja pani tähele ja ütles Eerole, et koputa.
Selle asemel ta ütles “Raske nädalavahetus, või mis?”
“Sa ei kujuta ettegi. Liiga palju… tead-küll-mida…”
Eile magasin pärast tunde neli tundi järjest, täna oli kohe erksam olla. Mitte kordagi ei maganud.
Tervelt nädala jagu oli mul aega mõelda, et mis aine ma ülemineku eksamiks valin. Välistades kõik ained, mida kindlalt ei teeks, jäid järgi ainult eesti keel ja keemia. Suhteliselt raske valik oli. 9. klassi valikeksamiks võtsin ka keemia ning hindeks sain viie. Lõpuks võtsin selle aasta üleminekueksamiks ka keemia. :)
Kui ma eelmises klassis sain suutsin selle hindele “5” sooritada, siis usun, et suudan seda ka seekord.
Hah, üle poole klassist võtsid eesti keele. :D
Tahaks juba kiiremas korras Tallinnas ära käia…

Sinine reede.

Juba tükk aega olen otsinud raamatupoodidest Ralfi lemmikraamatut “Kuristik rukkis.” Paar päeva vaatasin internetis Apollo kodulehekülge ja näitas, et Kaubamajas on see olemas. Eile käisingi seda ostmas. Otsimisega oli küll probleeme. Koduleheküljelt näitas küll, milline raamatu esikaan välja näeb, kuid mitte seda, kuidas see riiulis külili pandult välja näeb. Pidin müüjalt küsima, kus see raamat on ja ta lahkesti näitas, kus riiulis see asus. Ostsin selle pikemalt mõtlemata.
Samal õhtul enne magamaminekut esialgu tahtsin esimese peatüki läbi lugeda. Kuid selle kirjutamisviis ja üldse algus oli väga kaasahaarav, et lugesin lausa kaks esimest peatükki järjest. Väga kaasahaarav ja mõnusalt hea raamat on.
Ma ei saa aru nüüd enam. Ma läksin eile ilusasti pool 12 magama, lugedes enne seda natuke raamatut. Kuid hommikul magasin sisse ja üleüldse esimsed tunnid tundsin end kui laip. Mitte nii hullusti, kui esmaspäeval. Kaks matemaatika tundi oli , järjest. Esimese matemaatika tunni viimased 20 minutit magasin, nägu vastu lauda. Teise tunni alguses sain 10 minutit magada. Me lahendasime ülesannet suuliselt ja järg jõudis minu kätte. See pole esimene kord, kusjuures.
Mul on selline karvane tunne, et täna mind peeti suht värdjaks. Klassikaaslaste poolt eriti vist. Ei oskagi põhjendada miks, aga kohati oli selline tunne. Üldiselt tänane päev oligi kohutav. Samahästi võiks seda nimetada siniseks reedeks.
Keemia tunnis ütlesin : “I hate mondays..” Pinginaaber Marko (Põlvast) jäi selle lause pärast korraks mõttesse ja ütles: “Täna on reede.”

Kujutlusvõime.

Tänaseks kirjanduse tunniks oli vaja lugeda läbi Shakespeare’i “Hamlet,” mida lugedes ma praktiliselt kogu öö üleval olin. Köide, mille ma klassiõe Enelinilt laenasin, oli näidendivormis ja 126 lehekülge. Mul oli eelnevalt läbi loetud 20 lehekülge. Ma arvasin, et raamatu läbilugemiseks läheb aega mingi tund aega; kuid ülehindasin enda võimeid. Kell 1 öösel hakkasin lugema ja kella 5-ni lugesin. Suutsin kuni 100-nda leheküljeni läbi lugeda.
Koolis suutsin selle lõpuni lugeda.
On top of that, kõige hullem asja juures oli see, et õpetaja ei teinudki sisukontrolli. Suhteliselt mõttetult olin pool ööd ärkvel. Vot selliseid tüngasid ma vihkan. :D

Nii, asi on kas mu kujutlusvõimes, üleväsimuses või ma-ei-tea-milles, aga ma kuulen enda nime viimasel ajal pidevalt. Väga nõme on. Enda arust ma kuulen midagi, vaatan ümberringi. Näen, et pole kedagi kes mind hüüaks ja satun seejärel segadusse. Täna pole see esimene kord, kusjuures. Väga tihti tuleb seda ette.

Täna õhtul plaanisin kinno minna, tegelikult eile plaanisin, aga ei saanud. Kuid ega vist tänagi ei saa. Liiga väsinud olen selleks ilmselt.

Kuutõbisus.

Kui ma täna ärkasin, siis nägin, et “Silent Hill”i poster, oli pooleldi ära kakutud. Ülemine osa oli lahti, poster otseses mõttes rippus. Ma muidugi kirusin enda mõtetes, et kes see tegi nii jne. Siis ma arvasin, et teip on küllalt vanaks jäänud ja ei pidanud enam vastu.
Köögis hommikusööki süües ema küsis minult muigavalt: “Mis sul hakkas, et postri ära kiskusid?”
Ma vaatasin emale imeliku näoga otsa ja küsisin: “Misasja?”
Tema sõnul mina kiskusin SH postri seinalt, arvatavasti olin ma kuutõbine või miskit.. Nad ärkasid postri krabina peale üles ja nägid mind seda maha võtmas. Kui ma sain ülemise osa lahti võetud, siis ma hakkasin edasi magama. Noh… sellist jama on päris keeruline kommenteerida. Ma ei mäleta midagi sellest. Kuutõbisus on ikka kummaline.. Huvitav, kas “King Kong”i poster seisab ka homme hommikul üleval?

Eelmise nädala laupäeva öösel lugesin läbi raamatu “Harry Potter ja surma vägised.” Tegu oli hea raamatuga ja pani HP saagale väärika punkti lõppu. Nüüd kui see on läbi loetud, siis tekkis suur soov lugeda mingit head raamatut. Kõige enam sooviks lugeda sellist raamatut, mis hoiaks pinget ja õudust üleval samamoodi nagu seda suudab teha “Silent Hill.” Sisud jms ei pea muidugi kattuma, aga midagi müstilist… :)
Kahtlen, et üldse sellist raamatut eestikeelsena leidub.
Nagu ma olen aru saanud, Remarque pidavat olema hea kirjanik. Otsustasin, et järgmine raamat, mille ma ostan, on Remarque “Läänerindel muutuseta.” Minu mäletamist mööda pidi see olema vist Ralfi lemmikraamat (või siis üks lemmikraamatutest) ja vähe kahtlane, et see raamat mulle pettumust valmistada suudaks. :)

Ootused.

Igaühel on oma eesmärk. Me kõik ootame midagi, kas siis mingit filmi, raamatut, koolivaheaega või hoopiski kedagi, keda armastada. Ootused omakorda jagunevad kaheks: teatuid asju me ootame meeletult; teisi ootame lihtsalt, millega pole kiiret. Näiteks viimase puhul ootan Harry Potteri seitsmenda raamatu eestikeelset varianti. Ma pole justkui HP fänn, lihtsalt ootan seda ning loen ära, kui see on saadaval. Kiiret pole.
Täna öösel magama minnes plaanides teatud asja hakkasin ma järsku mõtlema, et kui me midagi ootame nii meeletult ning tugevasti, siis oleme liigselt keskendunud selle eesmärgi saavutamisele, mille pärast võime ära unustada tagajärjed. Lihtsamalt sõnastades, me (või siis vähemalt mina) ei tea, mida edasi teha, kui oleme eesmärgi saavutanud; mille täitumist oleme väga kaua ootanud. Lihtsalt, liiga keskendunud sellele, et mõelda sellele, mis edasi saab.
Näide selle kohta minu puhul: Silent Hill’i film väljus eelmisel aastal 21. aprillil. Väga suure Silent Hill’i fännina ootasin seda meeletult kaua, ligi paar aastat või rohkemgi. Ja ma ootasin selle väljumist meeletult, et kui lõpuks esilinastuspäev, 21. aprill, oli käes; siis hakkasin mõtlema: “Mis nüüd?”
Film saabus Eestisse mai kuus ning sain seda filmi Tallinnas vaadata, ja elamus ei unune mitte kunagi. Paraku kippusin ülehindama, nüüd pole see enam vaieldamatult lemmik.

Ning täna öösel ma mõtlesingi sellele, et kuidas enda silmarõõmule öelda mu tundeid tema vastu; siis sügavamalt mõeldes tekkis peas küsimus: “Mida sa teed järgmiseks, kui oled talle ära öelnud?”
Täpselt samamoodi oli eelmise aasta suvel, kui avaldasin enda tundeid Kaire vastu ning kui see lõppude lõpuks tehtud sai, ei teadnud ma just mida edasi teha.
“Mul on kahju, aga mul pole kunagi olnud erilisi tundeid nende vastu, kes kaugel elavad..” – that is, what she said.

Nüüd ma olen rohkem mõelnud sellele, mis edasi saab.

Troy, laamendamine, kino.

Niisiis. Kirjanduses on meil teemaks antiikmütoloogia ning reedel rääkisime eepostest, ja natuke lähemalt “Ilias”st. Tegelikult rohkem, kui natuke. Trooja on minu jaoks alati huvitav olnud. Ja esmaspäeval (eile) oli meil kaks järjestikust eesti keele tundi, samuti täna. Ning eile vaatasime tunnis filmi “Troy“d. :) Täna teise eesti keele tunni lõpuks sai film vaadatud. Me ei vaatanud kogu aeg filmi, tunni alguses kirjutasime paar asja üles seoses koolituskursusega “Õppides loon ennast” ja õpetaja jagas lehed, kus on küsimused Trooja kohta. Näiteks peab tegelassuhete kaardi koostama, vastama küsimustele jms.
Kuigi olen filmi näinud, siiski mul oli närvipinge sees Hectori ja Achilleusi duelli ajal. Üks märkimisväärsemaid stseene filmis. “Odysseuse” eeposest võiks ka film tulla.
Muidu vaatamine oli täiesti mõnus vaheldus kirjutamisele ja õppimisele. Loodame, et vaatame veel tundide ajal filme.
[—]
Eile lugesin läbi Sophoklesi “Kuningas Oidipus” ning selle vastamine pidi olema täna, kirjanduse tunni ajal. Filmi vaatamise tõttu lükkus edasi. :D Igatahes, väga hea, et raamat lühike oli, sest selle raamatu lugemine polnud justkui kõige meeldivam. Läbilugemine võttis ligikaudu poolteist tundi aega. Kuigi jah, Ralf spoilerdas raamatu kohta (: D), olin lugemisel üllatunud, kui tõde avaldati. Oh, mis pervertsus..

Eelmisel nädalal, kui kehalise kasvatuse tunni alguses jõudsime staadionile.. seal kus me pidime ootama, oli üks veoauto. Ning kui jõudsime sinna, siis ma andsin jalaga hoobi veoauto tagumise plaadi vastu vms. Sugulane ütles: “Juba hakkab laamendama!” :D
Täna ma tegin samamoodi, kui staadionile jõudsime, ning seekord ütles sugulase pinginaaber: “See hakkab jälle laamendama.” :D
Ma kavatsen seda korrata ka järgmises keh. kasvatuse tunnis; ehk see hakkab muutuma tavaks.

Ma pean pärast koolipäeva vähemalt korra väljas käima, otherwise ma lähen segaseks vms. Ma ei suuda jääda siia jääda vms. Suurlinn; 75% tõenäosus, et näen kedagi tuttavat Tartu Kaubamaja kandis jne. Arvestades, milline (ja veel eriti!) kinofriik ma sel suvel olen olnud, siis seni ma polegi Tartu Ekraanis veel käinud. Asi on ilmselt filmivalikus. Näiteks “Surf’s Up” näib küll korralik animatsioon; aga see, et eestikeelsed hääled peale loetud on… Urrrrr!!
Paljud kiidavad küll “The Bourne Ultimatum“i , kuid kardan seda vaatama minna, sest eelmist osa vaadates jäin kohati magama (pärast väsitavat koolipäeva) ning ei mäleta eriti palju.
Aga nt “Rush Hour 3” oleks kindel laks minna vaatama.

Siiani imestan veel, et Ai Otsuka – Planetariumi muusikavideo veel YouTubes üleval on, millele eelmises sissekandes viitasin.

Everyday JAPANESE

Alates kolmapäevast kuni pühapäevani eelmisel nädalal olin Tallinnas. Kolmapäeva õhtul lugesin läbi raamatu “Sõrmuste Isand: Sõrmuse Vennaskond.” Peab tõdema, et hea raamat on, kuigi neid ilustamisi oli kohati liiga palju ja mitmed neist olid klišeelised. Näiteks: “juuksed kiirgasid ja läikisid, kui kuld” ja nii edasi.
Neljapäeval tahtsin osta järgmist raamatut, “Kaks Kantsi.” Väga häbiväärne, et Tallinna Kaubamaja raamatupoes, Viru keskuse Rahva Raamatus ja ka vanalinna ääres Apolloni Raamatupoes ei olnud seda raamatut. Nendes poodides olid ainult hiljuti väljunud raamat: “Lõpetamata lood.”
Aga see-eest, Rahva Raamatus jäi mulle midagi paremat silma.

Everyday JAPANESE
A Basic Introduction to The Japanese Language & Culture

Natuke aega raamatut sirvides ostsin ilma pikemalt mõtlemata selle, sest kokkuvõttes on raamat tunduvalt kasulikum, kui “Sõrmuste Isand.” Raamat maksis umbes 180.-, kuid ma võin ka eksida, sest hind pole selgelt meeles. Väga asjalik raamat on. Cover näeb välja selline:

Sain paljutki teada, kuidas jaapani keeles värgid on. Praegu õpin hiragana tabelit, ei taha enne edasi minna, kuigi teatuid asju olen uurinud. Silbid a, i, u, e, o ja ka (sh ga) on praegu peas. Siiski, natuke raske on iseseisvalt õppida, kuidas hääldada tähti, kuigi hääldamisi on selgitatud raamatus.