märtsiöö filosoofiatunnid.

Ühel ilusal märtsiööl filosofeerisin Indrekuga elust ja kõigest.

Indrek: Kuule, kuidas jaapanlased kanji’s capsi kasutavad.

Indrek: Või katakanas vms.

Rauno: capsi? ._.

Rauno: neil on caps lock?!

Indrek: Nagu NII

Rauno: whaaa

Indrek: Kuidas see asi välja näeb, kas teist moodi siis?

Rauno: ma tõesti ei kujuta ette

Indrek: lol

Indrek: Ma just mõtlesin selle peale.

Indrek: mind-blown as fuck

Rauno: ma ei ole kindel, kas neil üldse on caps lock

Rauno: mindblowing indeed

Rauno: ma arvan, et äärmisel juhul, kui kedagi sõimatakse läbi, siis caps locki asemel pannakse lause lõppu 999 hüüumärki

Indrek: x’D

Märtsi alguses käisin Tartus ühe filmiveeblase soolaleivapeol. Jaan oli üks neist filmiveeblastest, keda nägin esmakordselt alles Kadii sünnipäeval. Veidral kombel, ma astusin bussi, kus olid Janika ja Kadii korraga. Tartu on tõepoolest väike. :3 Esimest korda oli mul see dilemma ja paanika et “OMOMO, kellega ma nüüd rääkima hakkan?!” Igal juhul, Janikat oli võrratu näha üle pika aja. ^^ Jutustasime lühidalt oma eludest nii kaua, kuni bussisõit keset Riia maanteed kestis. Janika küsis minu käest: “Kas sa oled losti näinud?” Ma ütlesin endale korduvalt mõteteis: “Ära hakka naerma, ära hakka naerma, ära hakka naerma,” endal aga tuim nägu ees. Ma ei saa teda süüdistada, ta ei teadnud. :3 Ja kui lugeja ka ei tea, siis selgituseks, mu kasutajanimi mitmes kohas (filmiveebi ja baka seltskonnas peamiselt) on “lostinthemist” ja mind kutsutakse tihti lühidalt “lostiks.” Seega teatud kontekstis võib see küsimus kõlada, kas keegi on mind näinud. ^^

Jaani korteri õnnistasime sisse tikusiili põlema panemisega. Jah, lugesite õigesti. Tikusiil. Ja me panime selle põlema. See oli idee poolest üks suur saipäts, mille sisse topiti üle kümne toosi jagu tikke ja… ah mida, ma näitan parem pilti. Leek sai alguse säraküünla tipust ja jõudis allapoole, kuni läks kogu kupatus põlema.

Jaan korraldas filmiviktoriini, kus panime oma terased filmiajud tööle ja hiljem vaatasime “Robogeishat.” Seltskonnas vaatamiseks sobib, aga üksinda oleks ma selle vaatamise tõenäoliselt pooleli jätnud. Aga mis järgnes Jaani soolaleivapidu, oli veelgi parem. Läksin Kadiiga kesklinna, sain tuttavaks tema sõbra Robertiga ja olin nendega koos terve öö kesklinnas. Tõsiselt äge öö. Kell 2:42 öösel võtsime kottidest välja Tuplad ja hakkasime neid sööma. Muidugi, ainult meie, filmiveeblased, saame sellest aru.

<lostinthemist> kell on 2:42

<lostinthemist> on aeg… Tuplat süüa.

Mõnikord saime kolmekesi keset ööd naerda nii, et kõhulihased olid valusad. Underground on tõepoolest nii underground, nagu nimest välja paistab. Mõtlesime, et aitab ja liigume Kadii juurde. Jõudsime raekojaplatsi juurde. Kell 5 öösel.. püüdsid kaks meest kala jäätunud purskkaevu juures. Neil oli täiskomplekt olemas – jääpuur, õngeritv ja tool. Mida põrgut, isegi jää sisse oli auk sisse tehtud. :’D Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja kaugelt neid nähes küsisin retoorilisel alatoonil: “Kas nad püüavad kala?” Kalamehed kuulsid mind ja vastasid jaatavalt. Läksime lähemale. Oii, me saime nii palju naerda. Kust tullakse selle idee peale, et nimelt kell 5 öösel jäätunud purskkaevust kala püüda? Küll aga ma pean imetlema nende kirge ja järjekindlust. Nad kordasid üsna veenvalt: “Küll näkkab, ärge naerge nüüd, küll näkkab.”

Jäin Kadii juurde ööseks koos Robertiga. Enne uinumist sõime kõhud täis ja vaatasime SNSD muusikavideosid. Kadii tahtis näha neid. Teate küll ju.. kui tahetakse fänniteenindust, siis tuleb seda tagada. Täpselt nagu.. kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.

Kadii: “Aa see on nagu siis korea Spice Girls?”

Rauno: “Tahad peksa saada või?”

sidrunilimonaad ajab mürama.

Ning kohe pärast baka kokkutulekut ootas mind uus semester. Jah, meil polnud „talvevaheaega“ nagu Tartu Ülikoolis, aga see-eest on meil sügis- ja kevadvaheaeg. ^^ See semester on täidetud ikka nii põnevate ainetega. Muidugi, kui korea keel välja arvata, mis on omaette tase, on see semester näiteks 3D modelleerimine, multimeedium, tarkvaratehnika ja arvutigraafika. Suvel on veel tarkvaratehnika projekt, mis saab kindlasti huvitav olema. :3

Tunniplaan on taas üsna paindlik. Ehk isegi pisut rohkem kui eelmine semester. Esmaspäeval, kolmapäeval ja neljapäeval on ainult üks loeng, samas näiteks teisipäeval olen tervelt 10 tundi järjest koolis. Kui sügisel alustasime korea keele õpingutega, oli alguses meid 25. Nüüd järgmisel tasemel ongi meid ainult viis-kuus järele jäänud. Teisipäeva hommikuti saan taas Anettega koos kooli minna. :3 Või tegelikult.. tal on teisipäeva hommikuti kehaline kasvatus. See aga tähendab, et me saame siis alati koos kooli hiljaks jääda!

Mõnes mõttes ootasin Kadii sünnipäeva oluliselt rohkem kui baka kokkutulekut. See oli kohe uue semestri esimese nädala lõpus. Tema sünnipäev oli samas ka kui mitteametlik filmiveebi kokkutulek. Nägin mitme filmiveeblase nägu esimest korda.

 <lostinthemist> aa Dream, kui me reedel lähme Tartu, kui sa juba nkn shotgunnid, kas sa siis vahetaksid minu käike? :)

<Dream> lolwat :D

<lostinthemist> ma hakkan homme teid autos Girls’ Generationi muusikaga vägistama!

<Ralf> Furs… ostame kõvasti viina tee peale

Mhm, terroriseerisin inimesi taas SNSD muusikaga. Nii autoga sõites kui ka sünnipäeva ajal. Evelil tekkis isegi suurem huvi paari kpopi laulu vastu. Võib öelda, et minu töö on tehtud. Ja korduvalt panin SNSD muusikavideod Kadii sülearvutist mängima, kui võimalus avanes. Kadii oli muidugi siis eemal, aga kui ta tagasi tuli ja nägi, mis tema arvutist jooksis, ütles: „Aa, lost pani selle käima?“ Tegin nunnu süütu näo pähe ja ütlesin: „Kuidas sa teadsid?!“ Ralf ja Furs hakkasid mingi hetk mürama. Ma suutsin neile hoogu kõvasti juurde anda, kui ütlesin: „Teate küll ju, et kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.“ See töötas! Koguni nii efektiivselt, et Ralf hammustas Fursi varvast. Eveli naeris ja ütles, et ma olen kõige kurja juur.

Jah, ma saan puhta südamega öelda julgelt, et Kadii sünnipäev (või filmiveebi mitteametlik kokkutulek) oli mitmeid kordi meeldejäävam ja meeldivam kui baka kokkutulek..

Furs ja Ralf müravad. Eelkõige tuleb ju limonaadi teha, kui elu annab sidruneid. :3

10.-11. veebruaril esindasin Asashio animeklubi Intellektikal. ^^ Koos Kaia ja Aloga. Neljapäeva õhtul jäin Kaia juurde ööseks. Koostasin Intellektika jaoks viktoriini. Hämmastav, kui kiiresti Kaia magama jäi. Lihtsalt hüppas voodisse ja mõne sekundi jooksul oli ta täiesti väljas. Ma ei maga enam kunagi Kaiaga samas voodis! Laiutas, krt. -.- Ja üks hetk, kui mul isegi õnnestus vaikselt magama jääda, siis ta müksas mind läbi une. Aga pilaff, mida ta ema tegi, oli õudselt maitsev. :3

Aga sel õhtul Kaia rääkis ühest uuest bakast nimega Rasmus, kes on Jaapanis käinud. Õigemini Rasmus rääkis sellest Kaiale, Tanelile ja Margusele juba baka kokkutulekul, aga ma viibisin ise kuskil eemal. Kui nad seda kuulsid, siis nad mõtlesid otsekohe minu peale. Igatahes Rasmus oli aasta tagasi Jaapanis maavärina ajal. Ta oli siis Ghibli stuudios, maavärin lõi rongid rivist välja ning pidi Ghibli muuseumis ööbima.

Ta…

Ta…

Ta….

Ta magas Totoro kõrval!!! D:

Kaia puhkes minu näoilme peale naerma seda kuuldes. Totoro kõhu peal magamine on ennekõike ikkagi üks mu unistusi. Rääkimata veel siis Totoro kõrval magamisest… *-* Umbes viis minutit pärast selle unistuse avaldamist Kaiale tegi ta hästi laia ja meela irvituse. Üsna pikalt. See ehmatas mu ära. Veel enam, ta pomises omaette: “Me Margusega teame, mida teha.” Mõni hetk vaikust. “Aga sellega läheb aega pool aastat.”  o_o’

Intellektika oli üpris meeldiv isegi. Sebisin inimesi. Animest rääkima. Viktoriini tegema. Ja tantsima. Kaia sõnul olin ma tubli, sest ma sulasin inimeste sisse, kes mööda käisid ja kes vähegi jäid seisatama ning vaatama. Seejärel meelitasin neid sügavamale animemaailma. Ühesõnaga.. ma olin niisama nunnu. Erinevalt Alost, kes istus kogu aeg laua taga arvutis. o_o’ Kuigi.. ma oleks lootnud natuke rohkem tuttavaid nägusid näha. Käisin ka Tamme gümnaasiumi boksis uudishimutsemas. Mind üritati seal tagasi gümnaasiumi sebida. Selgitasin, et käisin seal juba ja olen nüüd juba üliõpilane. Öeldi: “Tule jälle uuesti. Topelt ei kärise.” ^^ Intellektika teiseks päevaks sebisin paar SNSD laulu Stepmaniale ja küll ma ikka tantsisin siis mati peal eriti palju. Üsna kuum hakkas. Juhtumisi 11. veebruaril oli Sooyoungi sünnipäev, nii et selle nimel pingutasin tantsumatil eriti palju. Kuid teisel päeval olin siiski pisut passiivsem, eelmine päev väsitas korralikult ja samas inimesi oli vähem.

Pärast Intellektikat õhtul oli Tiidu ja Inzu sünnipäev. Oioi, kui väsinud ma olin ikka.. Kui ma poleks lubanud Rahelit kesköö paiku sünnipäevale tuua autoga, siis ma pole eriti kindel, mida ma oleks teinud. Igatahes, Rahel oli teisel sünnipäeval ja ma läksin talle järele liiga vara… mind tiriti suguvõsa sisse. Mul läks seest üpris õõnsaks, kui ma peosaali sisenesin. Rahel… söötis mu täis. Koogiga ja kõigega, mis seal oli. Ma arvasin, et ta tegi nalja, aga ta tiriski mind päriselt tantsima. Aga nagu ma ta emale ütlesin pärast tantsimist: “Tantsuvõtted said otsa.” Vahepeal olid asjad Tiidu juures päris elavaks läinud. Henrik uuris, miks ma Raheli järel nii kaua jooksin. Inimesed olid lõbusamas tujus, mõned uued näod ilmusid kohale.

Omaette sündmus oli, kui Rasmus ise jõudis sünnipäevale. Jah, seesama tegelane, kes magas Ghibli stuudios Totoro kõrval. Kaia jälgis mind eemalt uudishimulikult. Oii, seda oleks pidanud filmima. Tiit läks teda tervitama, aga kui Rasmus üritas teda õnnitleda, segasin vahele, haarasin Rasmuse jopekraest ja ütlesin poolpaanikas: “Kui suur see Totoro oli?!?” Kaia naeris end ribadeks. Aga siis… Rasmus rääkis hoopis Nekobussist, mis oli veelgi suurem. Täies elusuuruses. 10 meetrit suur, seest hästi pehme ja 10 cm pikkuste karvadega….

Vot siis ma tundsin, et südames ma.. valasin puhtaid pisaraid. :3

lostisenss ei vea kunagi alt.

Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, et sess oli lõpuks ometi läbi. Nagu ma kirjutasin, oli mul kohutavalt igav eksamite kõrval. Aga õnneks aeg liigub edasi ja hommikud läksid üha valgemaks.

ärkan pool 9 üles, vaatan aknast välja. ütlen endamisi pahuralt “miks krt väljas ikka veel nii pime on” ja vajun edasi magama lihtsalt

pool tundi hiljem: “wat, miks väljas juba nii valge on” ja magan edasi

Ühel ilusal laupäeval käisin Anettega ja tema pisiõega šoppamas. Tema sõbrannal Birgittal on sünnipäev ja läksin appi kingitust otsima. Mõtlesime, kas me lähme Kristiine või Viru keskusesse. Aga sellele pani punkti Anette pisiõde, kes ütles: “Kristiines ei müüda kõike, sest seal ei müüda ju elevante.” Mis on isegi üsna tõsi.. mina vähemalt pole Kristiine keskuses elevante näinud. Keegi on?  Ning veel kui lillepoes olime, valisime hoolega, mis lilled võtta. Küsisime pisitüdruku arvamust, et mida ta arvab valgeroosa siksakiliseset roosist, mis nägi minu meelest väga ilus välja. Anette väikeõde pani jälle punkti maha: “Mulle ei meeldi see, mul hakkab paha.” Selle peale puhkesime tõsiselt naerma. :’D Nii adorable, lapsesuu on parim. Igatahes, Hello Kitty poest jäi mulle silma üks tõsiselt äge kruus, mille ma endale ka pidin pikemalt mõtlemata sebima. See näeb nii äge ja nunnu välja. :3

Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Baka kokkutulek, kuhu läksin ise kolmandat korda. Kui eelmised kaks kokkutulekut olid tõsiselt “OMOMO-parim-üritus-aastas-EVER” vinged, siis see aasta oli.. nii lahja. Kui koju jõudsin, oli nii tugev pettumuse maik suus. Jah, saun ja fotojaht olid eepilised. Aga muud ei oska konkreetselt midagi öelda. Rõvedalt paljud inimesed, keda ma oleks soovinud meeletult seal näha, lasid üle või ei saanud kokkutulekule tulla. Tija, Rahel, Gerli, Anti, Hannes, Kauri-chan, Ahti ja veel mitmed…

Kopra tallu jõudmine oli omaette probleem.

<Henrik> kas sul mingi GPS on?

<Rauno> lol mis asi on GPS.

<Henrik> Geografic Positioning System

<Rauno> ei Henrik.

<Rauno> mina töötan sellise meelega nagu lost sense.

<Rauno> sa võid seda kutsuda ka lostisensiks

<Henrik> aa…et sa mingi eksid ära :D

<Rauno> ma uurisin juba teekonna välja.

<Rauno> minu lostisensi kohaselt me peaksime kohale jõudma ikka…. eventually.

<Henrik> kuhugi…

Sõites Kopra talu poole vägistasin inimesi Girls’ Generationi muusikaga. Ahjaa, Tallinnast startides näitasin Anettele seda Girls’ Generationi muusikaplaati. Anette hakkas selle järele haarama…  Ütlesin kiiresti: “Ei, sa ei viska seda aknast välja!” Otsustasime Viljandis peatuse teha ning poes käia. Jõudsime autoga Viljandisse. “Uu, kena maja. Pole paha korter. Ilus tänav. Aww, vaadake seda koera seal nurgas. Mõnus, päike paistab ka.” Umbes nii mõtlesin viis minutit järjest ja kui olin piisavalt sügavale linna sisse sõitnud, alles siis taipasin küsida endalt: “Kus me oleme?” Aga kallid lugejad, ärge kartke, ma improviseerisin ja lõpuks jõudsime Prismasse. Poodi jõudes tunnistasin teistele üles, et linna sisse sõites ma ei teadnud tegelikult, kuhu ja mis suunas üldse sõitma peab. Henriku sõnul ma tegin soliidset pokkerinägu, sest nad ei tajunud ära, et ma ei tea, kuhu minna. :3

Supisööming oli võimas. Mina olin muidugi Team Frikadellisupp. Saime supid kätte, Ott hõikas: “Head isu!” Henrik ütles selle peale nii kurja häälega: “Mis sa lõugad?!” Sõin kaks portsu frikadellisuppi ja veel kaks kaneelirulli. Saun.. ma olin taaskord nii nukker, et polnud jääauku. Kuid lume sees sai piisavalt palju lumeingleid tehtud.. Ning mis veel.

Fotojaht. Kohe on näha, et kolme aasta jooksul on see asi järjest enam ära vajunud. Ideid ja kujutlusvõimet jääb järjest vähemaks. Aga kõige ägedam fotojahi teema oli “Soojal maal, palmi all.” Selle pildi tegime õues päikese käes. Arvestades seda, et me võtsime riided seljast ära, oli õues kusjuures üllatavalt soe.

Kuid kokkuvõtlikult tõesti.. see aasta jäi asi väga lahjaks. Paar maitsvat kirssi ei tee siiski halba vahukoort heaks. Loodetavasti järgmine aasta on parem, sest siis on 10. aasta juubel.

muffinijaht raamatukogus.

Henrik says: Heh “Kas sina tahaksid olla mu hapukapsas?” küsib neiu Raunolt

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: :’D

Henrik says: Ma võin olla sinu verivorst, kui sa oled ahjukartul

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Ahvatlev :3 Aga kui ma olen hoopis keedukartul?

Henrik says: Siis sa ei ole nii maitsev.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Olen ikka! Aga lihtsalt keedetud, mitte praetud!

Henrik says: Ei

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: Aga sa ei ole mind maitsnud veel

Henrik says: Praetud kartulid ja ahjukartulid on paremad.

Rauno | 하늘이 무너져도 솟아날 구멍이 있다 says: touché…

Jõuluvaheaeg oli kahtlemata päris värviline. 28. detsembri varahommikul alustas Tallinnast kolm inimest oma teekonda.. minu väiksesse tagasihoidlikku koju. Tija, Henrik ja Anette. Anettega rääkisin juba novembris Henrikust, kuidas ta vajaks väikest puhkust ja ma ütlesin poolnaljatades, miks mitte tulla minule külla Räpinasse talvevaheajal. Me saaks siis filme vaadata ja niisama logeleda ja Värska veekeskuses ujuda ja metsas ennast segaseks karjuda ja lumesõda teha ja kõike muud. Lõpuks sai Henrik nõusse räägitud ja kui Tijale sellest rääkisin, oli tema ka kohe nii huvitatud sellest.

Mõnes mõttes oli see juba omaette traditsioon. Eelmise aasta talvevaheajal tuli ju Rahel mulle külla paariks päevaks. Ka siis vaatasime üsna suure ajast doramat ja käisime Värska veekeskuses ujumas. Seal oli erakordselt mõnus. Eriti mullivannid. Tegime vahtudest habemed. Ja vahusõda ka päris palju. Ja saunad. Ja Tijaga tegime ujumisvõistlused suures basseinis. Pärast veekeskust oli tõepoolest väike väsimus, kuid samas kõik see mõjus nii värskendavalt.

Ülejäänud õhtu kas vaatasime filme, ajasime juttu või tšillisime niisama. Kogesin pesuehtsat kõditamispõrgut. Tija kõditas mind tervelt minut aega järjest ning ma ei tohtinud vastu panna. ;_; Ma tegin kunagi Tija üpris näljaseks kanavõileivadega ja ta sai minu peale pahaseks, seega andsin talle spetsiaalse loa mind kõditada tervelt minut aega. Vaatasime ära filmid “Sunny” ja “Alien.” Anette polnud mitte kunagi näinud Alieni filmiseeriat, see… oli täiesti andestamatu ja mõeldamatu. Pärast “Sunny” vaatamist vahetasime üksteisega jõulukingitusi. ^^ See oli hämmastav, et Anette vajus kõige esimesena magama ära ning samas magas ka kõige kauem meie seast – rohkem kui 12 tundi. Mängisin Anettega kahekesi Gears of War 2’e. Emps tegi hommikul pannkooke, nyam.

See oli ühesõnaga see, mis tegi talvevaheaja mõnusalt meeldejäävaks. Huvitav on juba mõelda, kes järgmisel aastal külla tulevad.. ^^

Ja aastavahetus? Eh, kuni aasta viimase päeva õhtuni ma ei teadnud õigemini, mida ma teen.  Kolme seltskonna vahel oli valida. Kolme seltskonna vahel läks mõtlemiseks – Ursula ja Lehar, bakad ning filmiveeblased. Filmiveeblaste juurde ma kahjuks ei jõudnudki… Kõigepealt läksin Ursula juurde, kus oli ka Lehar. Oh jumal, pitsakesed olid nii head. Kanast ma parem ei kirjuta, ma tunnen just nüüd kirjutamise ajal, kuidas süljenäärmed hakkasid täie rauaga tööle. “Tujurikkuja” sketšid olid ägedad. Eriti Hiid-Ansip vs Hiid-Halonen. Väikese hilinemisega jõudsin ka bakasid näha. Kaotasin oma lemmikkinda linnas ära, niu..

Terve see jaanuar venis niiii pikalt. Põhiliselt selle tõttu, et kooli polnud ning toimusid ainult eksamid. See kõik… oli *nii* igav. Eksamid ei olnud see-eest ülearu nii rasked, aga lihtsalt nii igav oli. Ootasin innukalt uut semestrit ja uusi aineid. Kõige rohkem korea keelt. Ühel päeval olin terve päeva Tallinna Rahvusraamatukogus. Osaliselt õppimas, osaliselt aga tahtsin seda näha ja avastada. Veidral kombel ma näen viimasel ajal tihti unenägudes raamatukogu. Aga ma ei teagi, kergelt pettunud tunne oli. Seal ei olnud ju mitte ühtegi maetud aardekirstu ega avastamata, pimedaid kõhedaid koopaid, kuhu saab ainult tõrvikuvalgel minna. TÜRA oli küll kordades põnevam avastada… Päh.

Aga vähemalt.. nägin veelkord sel talvel Priitu. Saatsin ta lennujaama ära ning lendas Norra ära. Ma pidin ikka ju eelkõige kindlaks tegema, et tema telefoni taustapildil ilutseb Sooyoung Girls’ Generationist. Vastasel juhul ma poleks teda lennukile lubanud. :3 Päriselt ka! Ning veel sain Aureliaga kokku Kompressoris, keda ma polnud mitu aastat näinud. Jahm.. kui ma küsisin 2004. aastal teda rate.ee saidil väljavalituks, siis me mõlemad ei oleks osanud arvata, et kaheksa aastat hiljem, me istume Kompressoris ja sööme kartulipalle. Holgerit tahtsin ka niiväga üle mitme aasta näha, aga temaga ei õnnestunud kuidagi kokku saada… Kui mõelda selle kõige peale, siis võib selle talvega isegi päris rahule jääda. Käisin isegi Maddyga muffinijahil. ^^

külmavereline piparkoogiõgard.

Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.

<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)

<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D

Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.

Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.

Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3

Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:

“Kas kellelgi on probleeme sellega?”

Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:

“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”

See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.

Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo,  ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.

Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:

“Where do they keep coming from?”  :’D

Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3

Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.

Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”

Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^

akrüülvärviline õnnitlus.

Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.

Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.

Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?

Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.

Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:

“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”

“…….”

Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…

Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^

Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^

Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.

“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”

*blank stare*

Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.

some months just fly by.

Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.

Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.

Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.

Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.

Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.

Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.

Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.

Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.

Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.

Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^

Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.

Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..

“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”

“Er.. Jah..”

“Siis ma vihkan sind!”

Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.

Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:

“Homme kella kaheksaks kooli…”

“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.

“I KILL YOU!!”

Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.

Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3

Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.

Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.

<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D

ruutjuur on nagu kaks ruut.

Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.

Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “

Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.

*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”

“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”

Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.

Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D

Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)

Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.

Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D

Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..

Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.

Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3

Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.

Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja  tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D

See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.

Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.

Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.

Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)

a wobble-wobble bed.

Ema leidis Räpina lähedalt ühe lagendiku, kus ta leidis tõeliselt suure metsmaasikaparadiisi, mille sarnast pole tema varem näinud. Järeleandmatu nagu ta on, veab ta mind alati kaasa. Oleme seda kohta neli-viis korda läbi kamminud, iga kord jõuame koju suure portsu metsmaasikatega, kahepeale kokku vähemalt kolm-neli liitrit. Ausalt, seda kohta ei jõua ära imestada. Metsmaasikad hargnevad igale poole laiali, vahepeal ei tea, kust korjata.

Igasuguseid veidraid asju võib metsas juhtuda. Ühel ilusal õhtul metsmaasikaid korjates oli kerge uduvihm. Mõtlesime, et see ei häiri suurt midagi ja saab küll ilusti edasi korjata, kuigi vihmavesi nõretab mööda kaela alla. Natukese aja pärast tuli hoopis tugev vihmasadu. Mõtlesin: “Ah mida kuradit” ja jooksin läbi paduvihma tagasi autosse. Teisel korral suutsin näoga ämblikuvõrgu sisse astuda. Ei olnud meeldiv mitte üldse. Vehkisin nagu hull. Kolmandal korral aga hakkas palav ja mõtlesin, et keeran korra pluusi käist üles poole ja näe, käe peal roomas puuk. Gah, see oli õõvastav.  Pidin kaks korda maha pühkima, see väike raibe hoiab päris tugevasti kinni.

Metsmaasika mannavaht on jumalikult hea. Ühel õhtul tulid Haapsalu sugulased külla, kes rändasid mõnda aega mööda Lõuna-Eestit. Nad said esimest korda seda proovida. Ning tädi tänas mind põsemusiga, sest nii hea mannavaht oli. :3 Unustasin aga täielikult nunnunäo~ pähe teha ja küsida, kas ma saaks järgmisel aastal HÕFFi ajal nende pool ööbida.

Nagu ma ütlesin, Eesti Maaülikooli ei kavatse ma jääda. Tegin avalduse Tartu Ülikooli psühholoogiasse juba esimesel võimalusel. Kindluse mõttes tegin avalduse ka Tallinna Ülikooli informaatikasse ning Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloosse. Praktiliselt terve eelmine nädal pendeldasin edasi-tagasi Tallinnast Tartu, ühelt vastuvõtueksamilt teisele.

Esmaspäeva hommikul ootas juba mind informaatika vastuvõtueksam. Pühapäeva õhtul sõitsin juba Koidu tänavale, ja ööbisin Kaia/Randomi/Hannese/Kauri juures. Kuidas iganes öelda. :B Randomi ja Hannese reaktsioon oli alguses peaaegu samasugune, miks ma nii valge olen? Hannesele ütlesin koguni, et mõned päevad tagasi sain juba õrna päikesepõletuse. Teise asjana muidugi, Hannes küsis:

“Miks sa nii peenike oled?”

“Eh, vaata parem, kui siledad on mu jalad.”

Nägin Anettet ka, kes jooksis kohe kalli tegema. Ma olen tsipa pikem kui tema, keke. Hannes on alati kõige lühem seltskonnas. :3 Kauri-chan näitas mulle, kus vastuvõtueksam toimub. Seletas mulle, blondiinile, ilusti selgelt ära, kuidas sinna saab. Tramm number 3, Kreutzwaldi peatus ja värki. Udu polnud ka sel hommikul mitte üldse, seega eksimine oli välistatud. Natuke. :3 Kõndisin mööda õppehooneid, nägin mööda koolimaja ekslemas Ailarit, kes oli 11. klassis klassivend. Läksime sama vastuvõtueksamit tegema, mis algas pool 10 hommikul. Aga tõesti, vastuvõtueksam.. see oli.. nagu lahendaks 9. klassi matemaatika olümpiaadiülesandeid. Üks ülesanne oli konkreetselt nagu sudoku, numbrid ühest neljani igasse tulpa, veergu ja kujundisse. Pärast kirjalikku osa järgnes vestlus ning minu aeg oli pool 6 õhtul. Oh well, mul oli siis konkreetselt kuus-seitse tundi vaba aega.

Vaba aja sisustasin Solarises tšillimisega. Ralfi ja Steniga sain üle kolme aasta taas kokku. Lihtsalt puhtjuhuslikult ütlen, et lähen vist “Vastikuid ülemusi” vaatama. Ralf aga teatab, et läheb sama vaatama ja tuleb välja, et samal kellaajal. Kuigi natuke mingil määral tundus, et nad ei olnud eriti vaimustuses, et nägime taas üksteist üle pika aja. Aga pärast seanssi põrutasin kohe vestlusele. Pärast vestlust olin juba kindel, et sissesaamine on enam-vähem garanteeritud. Ja nii ongi. :)

Pärast vestlust läksin Tartu. Mind ootas järgmisel päeval akadeemiline test. Oli plaanis Henrikuga õppida natuke selleks testiks. Ta näitas mulle, milline näeb välja suvine Põhjala – täielikult välja surnud, mööblit täis ja mitte ainsatki hingelist – välja arvatud muidugi mina ja Henrik, ja mõned ämblikud. Sõime Žen-Ženis ja ajasime üle pika aja juttu. Nägin taaskord Henriku korterit ja ega eriti palju muutunud polnudki viimasest külastusest saadik – endiselt sama tühi ja ilus. :3 Magasin õudselt lahedal õhkmadratsil, mis oli täispumbatuna ehk pool meetrit maast kõrge. Oioi, selle peal magamine oli ikka nii lõbus. Nagu ma juba Henrikule hommikul ütlesin:

“Pööran külge.”

*wobble wobble wobble*

“Natukese aja pärast pööran teist külge.”

*wobble wobble wobble*

Mäletan ka õrnalt, mis und ma sel öösel nägin. Olin bakadega Kolosseumis, Roomas.. Ühtäkki hakkas maa värisema, ma jooksin ühe võlvkaare alla, seljaga vastu seina ja hoidsin kinni. Maavärin oli väga tugev, kuid kestis lühikest aega ning suuri kahjustusi ei tekkinud. Maavärin lõppes, inimesed jätkasid oma tegevustega ja ajasid oma bisnissi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Seejärel läksin hotelli avastama.

Ning nüüd kõigele sellele tervikuna mõeldes – äkki ma tajusin unenäos maavärinat, sest ma pöörasin magamise ajal külge? :’D

Neljapäeval ootas mind Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo kollokvium.

Ma oleks Tallinnas kaks korda äärepealt telefoni ära kaotanud. Jõudsin bussiga Tallinna ja väljas avastasin, et telefon libises tagataskust välja. Buss polnud veel jõudnud õnneks ära sõita ja leidsin telefoni oma istmelt. Teisel korral, mitte vähem kui viis minutit hiljem, jooksin trammi peale ja telefon kukkus taskust välja. Ma ei pannud seda tähele, alles kui piletit komposteerisin, siis üks tädike pöördus minu poole ja küsis, kas see on minu oma. Telefon oli kolmeks jupiks kukkunud – korpus, aku ja värk.

Rääkisin komisjoni ees pika loo maha endast, minu huvist Jaapaniga seoses ja nii edasi. Sel päeval oli taas liiga palju vaba aega enne vestlust ja vaatasin Solarises ära filmi “Super 8.” Ööbisin taas Koidu tänaval. Kaia toas ööbis couchsurfer (tüdruk :3 ) Hong Kongist, ajasime temaga köögis juttu. Valgustasime teda saunajuttudega, ta sõi esimest korda kama ja rääkis muuhulgas, kui omapärased on eestlased. Anette käskis Hannesel mind põukida, sest ma olen Anettest pikem. T_T Hannes jälle küsis, miks ma nii peenike olen. ._.

Reedel ootas mind psühholoogia kirjalik eksam Tartus. Ma olin natuke paanikas enne eksamit, sest ma unustasin juhiloa koju. Aga mul oli kolm erinevat mitteametlikku dokumenti ja nad õnneks lubasid sisseastumiseksamile. Eriti, kui ma tegin oma nunnunäo~ pähe. :3

Ma ei oska kirjeldada seda tunnet pärast seda viimast vastuvõtueksamit. See oli nagu.. kõige paremini oleks sellesse momenti sobinud see lugu. See oli nii tegevusterikas, nii äge. Tunne, et saatsin nii palju korda. Kuigi pendeldasin edasi-tagasi, ei tundnud ma kordagi, et see kõik on väsitav. Vastupidi isegi. Võib öelda, et viimasel ajal on kõik hästi. Ma vist olen üle mõne aja tõeliselt õnnelik. Ma ei oska praegu välja tuua mitte ainsatki asja, mis mind morjendaks. Ma ei oleks kurb isegi siis, kui ma ei saa psühholoogiasse sisse. Hetkel ei tea veel jaapani kultuuriloo ega psühholoogia tulemusi, kuid informaatikasse olen vastu võetud. Tõenäoliselt ootab mind sügisel Tallinn. Tuleb välja, et mõned inimesed on minu Tallinna tulekust veelgi rohkem elevil kui mina ise. Samas mõned inimesed juba kurvastavad, kui nad on teadlikud juba sellest võimalusest, et lähen Tartust ära.

Igal juhul, laupäeval oli Ketly sünnipäev, kus sai end päris lõdvaks lasta. Oii, kui Taneli sünnipäev kevadel välja arvata, siis see oli ikka niiiii mõnus. Ma hilinesin sünnipäevale, sest mul oli päeval autokooli B-kategooria lõppastme koolitus. Kolm tundi teooriat. Aga emps oli nii hea ja lubas mul autoga minna, bussiga oleks ma tunduvalt hiljem kohale jõudnud. Kuid ikkagi… jäin jäätisetordist ilma. ;_; Teisest pitsast ka!

Mitte kunagi pole ühe õhtu jooksul nii palju mulle öeldud, kui peenike/kondine/kõhna ma olen. Eriti Hannes! Ja Riho! Ja Ketly, kes lausa palus, et ma enam ei käiks õhtuti väljas jooksmas. Ja teised muud huvitavad loomad. Mind võrreldi lausa kui Sato-chaniga, kolmandiku võrra pikem ainult. Pühapäeva hommikul ei jäänud eriti palju puudu, kui veel seda näkku hõõruti. Tegelikult Amelia, ainsa inimesena, ütles, et mu kaal pole nii hullu midagi. X3 Aga üleüldse, sünnipäev oli üle mõistuse lõbus. Inimestest kohutavalt pungil, et vahepeal hakkas kitsas ja igas toas olid omad grupid. Ühes grupis räägiti Harry Potterist, teises grupis aga videomängust ja mida kõike. :B Pendeldasin pidevalt ühest toast teise.

Saun oli lihtsalt ideaalne. Selle kütmisega läks parajalt kaua aega, sest alguses oli uks ja aken lahti. Pole ime, et kuumaks ei läinud. Eesruum oli mõnusalt jahe. Puudu oli ainult tiik. Keldritrepp oli õudselt kitsas ja hämaras ma ei näinud korralikult, kuhu astuda. Libastusin ja jalg libises suure hooga ülejärgmisele astmele. Poolteist tundi oli õudselt valus sellele jalale toetuda, ma olin vahepeal täiesti hädas trepist üles saamisega. Kohutavalt valutas, kuid õnneks hullemaks ei läinud.

Mind kõditati väga ohtralt. Ükshaaval. Grupiga. Ma ei taha enam kunagi põrandal magada. Isegi selili magada oli parajalt valus. Ameliaga laulsime vahepeal SNSD laule koos. *-* Ja tantsisime minimalistlikult. Triin ütles koguni: “Ah et seda sa kuuladki siis iga päev.” Tegi ettepaneku, et ma võiks hakata Animatsuril õpetada tantsimist. Fängirlid nõuavad, et ma tõmbaks uuesti Cloudi kostüümi Animatsuril. Muidu ma võin kere peale saada. Või midagi sellist. Ja seda me küll ei tahaks! Ma ütleks, et õhtu on väga korda läinud. Sain Riine süles istuda. Sain Ketly süles istuda. Ja Gerli, whoa, võttis mind sülle ja seisis püsti mõnda aega. Ta ütles, et ma olen nii kerge. ._.  Ketly roosa ruubiku kuubik oli muhe. Kõik tahud olid roosad. Ma nagu… justkui tundsin end niipalju targema inimesena. Et mu IQ on lakke tõusnud.

Tänaseks aitab ka!

the fat strawberries for sale.

Hämmastav, kui kiiresti aeg liigub.

Eesti Maaülikooli ei kavatse ma igal juhul jääda. Kuigi vahel oli küll väga suur isu viimased eksamid tuimalt üle lasta, kuid üritasin need ikka ära teha. Eks mõned said tehtud, mõned mitte. Kuid ma ei kurda. Viimasest aastast on Maaülikoolist kahjuks nii halb maik suus. On aeg ära minna.

Kuigi nüüd alles hakkab tomatihooaeg pihta, olen paar korda juba Tallinnas müümas käinud. Erinevalt eelmistest aastatest, mil olime alati müünud keskturul, proovisime seekord Mustamäe ja Lasnamäe turgu. Keskturg on korrumpeerunud. Kuid pole lihtsalt parata, sest seal müüb kõige paremini. Lasnamäe ja Mustamõe, ka Nõmme turu haldurid pingutavad täiest jõust, et turge käima lüüa. Lasnamäe turul oli toopäev karussell lastele, keegi esines ja sai isegi tasuta suppi, kuid rahvas ei käi lihtsalt. Üksikud inimesed ainult. Ja Mustamäe turul, kus mina olin, laulis Erich Krieger. Turuhaldurite entusiasmi peab tõesti hindama. Siin mängib olulist rolli kindlasti harjumus, eriti vanade inimeste ja pensionäride puhul, kes hommikutundidel apteeki külastades hüppavad keskturult läbi.

Sel päeval ma sõitsin ka esimest korda autoga Tallinnas. Üksinda. O_O Mul ei õnnestunud mitte kordagi ära eksida, ausõna! Küll aga kolmerealisel maanteel hirmutas see natuke ära, kui sõitsin täpselt kahe suure veoauto vahel. Need olid niiii suured ja tekkis korraks klaustrofoobia. Ütlesin omaette põrnitseval häälel: “Y U guys so HUEG?!”

Riine oli vahepeal tagasi Eestisse jõudnud Indoneesiast.. Pärast Mustamäe turupäeva läksin Andrei poole, kus toimus tema tagasituleku pidu. Hilinesin natuke, kuid see-eest tõin külakosti puhul karbitäie maasikaid. Valisin neid hoolega välja. :3 Ema hoiatas lausa, et mul võib bussi peal uusi sõpru tekkida, kui suure maasikakastiga lähen. Maasikad läksid nagu soojad saiad. Riine tõi mulle kingituseks võtmehoidja – Cloudi mõõk. :3 Sobras oma kotis ja ütles: “Raunoo, tule siia!” Ütlemata hea meel oli teda uuesti näha. :B Samuti tekitas päris palju uudishimu ja intriigi tema kihlumine. Kuid kes, kus, millal, miks – see kõik on siiani saladuseloori all. :B

Teine kord, kui müüsin maasikaid, oli Maasikafestivalil. Päeva nael oli üks pensionär. Ma parem tsiteerin meie dialoogi:

“Kas pensionäridele allahindlust teete?”

“Eks see sõltub, kui palju soovite. Üks kilo või viis kilo maasikaid?”

Ta muutus õrnalt kurjaks. “Viis kilo maasikaid? Kas te tahate mind paksuks teha?!”

“Maasikas ei tee paksuks.” Endamisi mõtlesin, et vähemalt mitte mind (kekeke).

“Teeb küll! Sina, ja teised müüjad kõik kurat tahate mind paksuks teha! Ja ei raatsi selle eest ka allahindlust teha!”

Sel momendil ma lihtsalt lõpetasin kuulamise, tema hääl oli nii võimas, et kajas üle suure telgi. Ning ta mölises veel pool minutit. Mina aga olin lihtsalt vait ja pingutasin täiest jõust, et mitte talle näkku naerda. On the inside *kekeke*. Sest tõesti, tema mölisemine sellise häälega oli hirmnaljakas. Hetkeks vaatasin muigava näoga ringi, kas kuskil on varjatud kaamera. Kui ta lõpuks kadus silme eest, siis ma pidin sekundiks maha kükitama, et end välja naerda. Ausõna, kust sellised välja ilmuvad? :’D

ETV võttegrupp käis Maasikafestivalil uudishimutsemas ja ma jäin vist ka paariks sekundiks kaameralindi peale.

Jaanipäeva veetsin Ahjal. Lehar, Ursula ja teised muhedad Ahja tegelased. Jõime õlut spordiplatsi ääres, mängisime korvi all mängu seitset. Jalgpalliga. Sest korvpalli meil polnud ja mul oli nii raske seda tunnetada kusjuures. Ühel hetkel me hakkasime lihtsalt üksteisele keerama – viskasime palli täiest jõust vastu korvi, et see lendaks kaugele ja järgmine inimene peaks kaugelt viskama. Ühel momendil ma pidin eriliselt kaugelt viskama. Mõtlesin: “Ah, mida põrgut,” viskasin palli üles ja lõin seda jalaga nii kõvasti kui suutsin, suvaliselt. Mitte keegi ei ootanud seda. Pall tabas suure hooga korvi ning lendas tohutult kaugele. Neljakesi purskasime naerma nii, et kõht kõveras ja ma isegi tundsin tegelikult kaasa Leharile, kes pidi nüüd palli nii kaugelt viskama. :’D

Leharit ja Kamat ootas natuke rohkem kui nädala pärast sõjavägi. Ühel hetkel tulime mõttele, et ajaks pardliga juuksed maha. Sõitsime Lehari koju, Lehar ütles vapra häälega: “Emps, kus pardel on?” Kihutasime pardliga Ahja kooli taha, kus oli pistik ning ajasime nende juuksed maha. Inimesed kõndisid meist muigavalt mööda. Lehari juuksed läksid külgedelt maha, et keskele jäi triip.  On ikka punkar… :D Hiljem läksime autoga sõitma, käisime Luunjal ära ja veel teistes kohtades. Alates sellest momendist hakkab mälu natuke lünklikuks jääma. Kekeke. :3 Kusjuures, Luunjal tahtis keegi Leharile peksa anda, sest ta nägi nii punkar välja. :’D Ning ma pole kindel, kuhu järgmisena läksime.. Läänistesse? Igatahes, kammisime Ahja ümbruskonna läbi, sest Ahja jaaniüritus oli väga mage. Ursulast hakkas lausa kahju. Järgmisel hommikul oli ta Lehari peale pahane, sest ta oli eelneva õhtu jooksul temaga koos olnud ehk 15 minutit ja ta ei mahtunud auto peale.. :3

Pärast jaanipäeva avastasin duši all, et mul on jalal korralik sinikas. Asja konks seisneb selles, et ma ei mäleta, kust ma selle sain.  O_O’

Ning üle ja ümber ei saa sellest, kui pidin maasikaid kolmandat korda müüma minema. Sõitsime õhtul Tallinna isaga, magasin Lehari ja Ranetiga keskturu kõrval hostelis. Äratus oli pool seitse. Ma olin vaimselt nii valmis maasikaid müüma. Hakkame pihta!

“Kus me maasikaid müüma hakkame?”

“Maasikad on juba otsas.”

“Juba otsas? Öösel müüsid kõik ära?” Nüüd alles pöörasin tähelepanu bussile, mis oli tõepoolest maasikatest täiesti tühi.

“Aga milleks mina siis kaasa tulin?” küsisin naerusuil. :’D

Väga tore on lihtsalt Tallinna tulla, et ööbida ühe öö hostelis ja siis hommikul tagasi minna. Te peaksite ka seda proovima! :E

Juunikuu lõppes ühiselamust välja kolimisega. Kaks päeva koristasime. Eelviimasel päeval viisime praktiliselt kõik asjad välja. Kuigi olin juba eelmistel kordadel asju sujuvalt Räpinasse tagasi viinud, oli ikkagi too päev nii palju asju.. Pidev asjade tassimine ühiselamust autosse. Kõige võimsam moment – võtsin kolm suurt Totorot kaissu ja ühe kaisulooma veel (kõige iroonia on selles, et tüdrukud kinkisid mulle need sünnipäevaks). Lehari ilme oli geniaalne, kui ta nägi mind – kolm Totorot kaisus. Mina aga ütlesin: “When life gives you lemons, make lemonade!” ja marssisin autosse… like a boss! Viis suurt Battle Royale manga volüümi ma ei viitsinud tõesti suveks tagasi koju vedada, seega andsin need Ketly kätte. :B Kaks tundi koristasime, ning järgmisel päeval lõin toa enda arust täiesti läikima. Siis aga tuli tore administraatoritädi ja ta suutis leida endiselt kohti, mis olid kahe silma vahele jäänud. Järgmised kaks tundi taas koristasin…

vähemalt sai Maaülikooli ühiselamuga hüvasti jätta.

Mul on tõeliselt hea meel, et AMV’d hakkavad järjest rohkem populaarsust koguma. Kowarete iku Sekai AMV’l on hetkese seisuga 426 vaatamist (täpselt kuu aega tagasi oli 300), 20 meeldimist ja kuus-seitse inimest on seda lemmikute hulka lisanud. See on Abandoneri AMV’st väga ette kihutanud, millel on ka päris hästi läinud – 388 vaatamist ja 12 meeldimist.

Mõned kommentaarid teevad lausa südame soojaks. :)

You have to be stupid not to love this <3

Ning kui mu Kowarete iku Sekai AMV’l on hoopis demoraliseeriv jõud, et pärast olengi ainsana võistlusel (olgem ausad, vaevalt küll :3 ), siis seda ma tõepoolest ei plaaninud. Ausõna! D:

God,,, seems like it’s useless for me to attend cuz this is just epic…

Aga hea küll, tänaseks aitab. Vähemalt suutsin kirja panna, mis juunis toimunud on. Järgmisel õhtul jätkan sealt, kus pooleli jäi. :)