Kõigest loetud päevad veel ja ei lähe enam kaua, mil saan ühikast lõpuks ära. Üha enam läheb siin väljakannatamatuks. Turistide hooaeg on alanud ja teisel korrusel, kus ma elan, on kuulda õhtuti eriti hästi, kuidas turistid koridoris lällavad. Üsna tüütu… Juba täna lõunal saabuvad vanemad Tallinna ja läheb kolimiseks. Korteri otsimine oli ikka paras pind perses. Me oleme nüüdseks tosina jagu kortereid vaatamas käinud, enamikel juhtudel on korter sõrmede vahelt läbi libisenud. Aga nüüd lõpuks on suurem vaev möödas.. ^__^
Eelmisel reedel sain koos vanematega koju. Kuigi mu vanemad olid juba mõlemad kuulanud SNSD’d, see igatahes ei takistanud meil terve tee nende kuulamist. Kuulasime plaati kaks ja pool korda läbi. Ning kui ma olin Räpinas, siis ma sain päikest juba.. Näo vasak külg ja nina olid pühapäeva õhtuks täiega punased.
Nädal aega tagasi magasin õndsat und. Ärkasin üles lambivalguse peale. Kell oli 5 hommikul. Vaatasin ringi, kes tule põlema pani. Poiss oli ühikatoas. Ma vaatasin unise peaga esialgu, et see on toanaaber ja ütlesin: “Oi, tere!” Siis tuli meelde, et toanaaber on kaugõppel ning ta käib korra nädalas siin – teisipäeviti. Kuid seekord oli neljapäeva öö.. Ja taipasin, et see poiss pole mu toanaaber. Ta vaatas mööda tuba ringi ja polnud raske tema näost välja lugeda, et ta oli segaduses. Küsisin iroonitseval toonil: “Kas sa otsid midagi?” Ta ei vastanud, aga läks tagasi ukse juurde ja vaatas toa numbrit. Selle peale ütles ta endamisi: “Oh kurat…” ja lahkus toast, tõmbas ukse enda järel kinni. Kustutasin tuled ära ja keerasin ukse lukku. Müstika igatahes.
Endiselt liigun suure hooga Lõuna-Korea filmilainel. Nüüdseks olen aprilli jooksul vaatanud ära 18 filmi. Sellel pole lõppu ega äärt. Sealhulgas.. ma pole üldse põnevil eesolevast JAFFist. Eelmisel aastal peksti ikka festivali käigus nii palju näkku, et lubasin sel aastal selle üle lasta. Korra saad põletada, siis enam ei taha tulega mängida. Kui… kui üldse, siis kava uurides tekkis huvi “Akira” suurel ekraanil ära vaadata, sest tegemist on ühe minu lemmikfilmiga. Kuid eriti kaua lillepidu kesta ei saa, üsna varsti tulevad arvestused ja eksamid.
<Kadii> mul ei ole peomuusikat
<Kadii> tuba tüdrukuid täis
<Dream> girls generation!
<lostinthemist> tra Dream
<Dream> :*
<lostinthemist> ma tahtsin seda ise öelda :D
Mõnikord läheb silme ees kõik ähmaseks. Ma tunnen nii tihti viimasel ajal, kuidas ma liigun ringi sihitult ja ma unustan tihti ära, kes ma olen.
Ma loodan siiralt, et lumi ei tule enam uuesti maha. Ootasin nii kaua, et lumi sulaks ära ja saaks õues jooksmas hakata käima. Mõned nädalad tagasi avanes esimene võimalus ja kasutasin selle ära. Nii mõnus oli jooksmas käia pärast pikka aega. ^^ Veidral kombel aga kui tookord jooksmast tagasi tuppa jõudsin, hakkas lund kohe sadama.
Kuigi täna oli pikk koolipäev, kella kaheksast kuueni, käisin õhtul pool 11 jooksmas. Õhtuhämaruses jooksmine mõjus nii värskendavalt. Tundsin, kuidas sain lahti tänase päeva jooksul kogunenud frustratsioonist. Jooksin pisut kõrvalisematel tänavatel, kus liiklus on üpris hõre. Tänavatel asfaldi peal on tegelikult üsna niru joosta. Ma liigun varsti uutele jahimaadele.. uutele steppidele. Nõmme metsas kavatsen kindlasti joosta kunagi. Avastasin samuti täiesti kogemata, et siin läheduses on üks Selver, kui sellest mööda jooksin. Mõtlesin, millal see veel sinna tekkis? D:
Tuli meelde aeg, mil aasta tagasi EMÜ ühiselamus elades käisin ka tihti õhtuti jooksmas. Laululava piirkond oli selles mõttes tõesti ideaalne. Ja tuli ka meelde, kuidas ma käisin koos Raheliga Ale Coq spordihoones jooksmas… sussidega. Nüüd on taas õige aeg suveks vormi saada. Ja samuti treenida Pedobeari eest põgenemise oskusi.
Mida ma tahtsin veel täna siia kirjutada, on see, et ma olen viimasel ajal tunduvalt rohkem hakanud hindama vaikust. Üha rohkem ma suudan ennast aktsepteerida, samas kui näiteks 10 aastat tagasi ei tulnud see minu silmis kõne allagi. Kuulmisaparaatidel on ikka tohutu eelis mõnikord. Kui inimesed kuulavad jooksmise ajal näiteks muusikat, siis nagu ma täna tegin seda esimest korda, ma kuulan vaikust. Ma kuulen hästi õrnalt enda jooksusamme, kuidas see läbi keha jõuab minu kõrvu. Kuid kõik muu minu ümber… nagu ma oleks suletud vaakumisse.
Ma ei tee seda ka ainult jooksmise ajal. Isegi siis, kui lähen kooli või liigun linnas ringi. Muidugi mitte alati, aga kui ma tunnen, et soovin vahelduseks vaikust. Sellistel olen ma enda üle tänulik. See on mõnikord mõjunud hüpnootiliselt, kui ma vaatan enda ümber kõike liikuvat.
Eile õppisime korea keele tunnis kirja kirjutamist. Õpetaja jagas pisikese paberi ja pidime ette kujutama, et kirjutame kirja Lõuna-Korea kirjasõbrale, kõigepealt alustades enda tutvustamisest. Küll õpetaja hakkas nii itsitama, kui luges, et ma kirjutasin kirja Sunny’le. ^^
Tundub tõepoolest, et asjad hakkavad paremuse suunas liikuma. Kui kõik hästi läheb, siis aprilli lõpus saangi lõpuks ühikast välja. Ei jõua ära oodata. ^^
Samuti ei jõua ära oodata homset päeva. Esmaspäevase korea keele tunni asemel toimub filmiõhtu. Meie korea keele grupiga ühineb kaks vahetusüliõpilast Lõuna-Koreast. Kõigepealt ajame juttu, sööme kõhud täis ja vaatame filmi. Loodan ainult, et film ei juhtu olema selline, mida ma viimase pooleteise kuu jooksul näinud olen. Kuid samas teist korda vaatamine ei teeks paha. Õpetaja soovitas juba välja mõelda, mida öelda tunni alguses.. tutvustusringi ajal. Vahetusõpilastele peab ennast tutvustama ikka korea keeles. :3
Umbes pool aastat tagasi vahetult pärast sügisvaheaega oli ka kaks teistmoodi, kuid ülipõnevat korea keele tundi. Õpetaja viibis siis paar nädalat kodumaal. Ühes tunnis asendas õpetajat mees, muidugi 40.-50. eluaastates korealane, kes oskas väga vaevaliselt eesti keelt. Sel tunnil vaatasime korea filmi “Marathon.” Eriti teravalt jäi meelde, kui ta küsis enne filmi vaatamist: “Noh, kas paneme siis koreakeelsed subtiitrid peale?” :’D
Päev pärast filmiõhtut tuli õpetajat asendama teine korealane, tunduvalt noorem ja ta on Eestis umbes viis aastat elanud. Me ajasime terve tunni juttu ning samal ajal sõime kimbabi, mis on praktiliselt lihtsalt korea versioon sushist, kuid toore kala asemel on seal muud – sink, juust, krevett, redis, porgand, kurk. Ta ise tegi selle kimbabi. Maitses oivaliselt hästi. Toores kala ainult puudub ja kuigi ausalt öeldes ma olen vaikselt hakanud rohkem taluma toorest kala sushi sees, eelistan siiski iga kell kimbabi. ^^ Tunni alguses oli tutvustusring korea keeles, ning ülejäänud tunni rääkisime inglise keeles.
Kuigi see oli kõigest pool aastat tagasi ja siis me ei osanud suurt midagi korea keeles igapäevasel suhtlustasandil. Tunnen nüüd, kuidas poole aastaga on tõsine areng toimunud. Iga päevaga oskan järjest rohkem ennast väljendada. Näiteks eilse päeva jooksul ütlesin paar korda “잘 먹겠습니다,” kuigi sellest ei saanud mitte keegi aru. ^^ Eks see selgub homme, kuidas korea keeles suhtlemine välja hakkab nägema. Muidugi, inimestega suhtlemine ja ülesannete käigus lausete moodustamine ja rääkimine on kaks täiesti erinevat asja. Äkki kui vahetusõpilased juhtuvad olema tüdrukud, siis mul lööb raudselt nõrkus sisse. :3 Detaile ma ei tea, kes need vahetusõpilased on õigemini. Samuti ei tea, mis filmi me vaatama hakkame.
15 päeva tähtajani. Iljal on tuline õigus, mis ta selle kohta rääkis. Mõtlesin sügavalt selle peale. See on tõepoolest once in a lifetime võimalus.
Ühel ilusal märtsiööl filosofeerisin Indrekuga elust ja kõigest.
Indrek: Kuule, kuidas jaapanlased kanji’s capsi kasutavad.
Indrek: Või katakanas vms.
Rauno: capsi? ._.
Rauno: neil on caps lock?!
Indrek: Nagu NII
Rauno: whaaa
Indrek: Kuidas see asi välja näeb, kas teist moodi siis?
Rauno: ma tõesti ei kujuta ette
Indrek: lol
Indrek: Ma just mõtlesin selle peale.
Indrek: mind-blown as fuck
Rauno: ma ei ole kindel, kas neil üldse on caps lock
Rauno: mindblowing indeed
Rauno: ma arvan, et äärmisel juhul, kui kedagi sõimatakse läbi, siis caps locki asemel pannakse lause lõppu 999 hüüumärki
Indrek: x’D
Märtsi alguses käisin Tartus ühe filmiveeblase soolaleivapeol. Jaan oli üks neist filmiveeblastest, keda nägin esmakordselt alles Kadii sünnipäeval. Veidral kombel, ma astusin bussi, kus olid Janika ja Kadii korraga. Tartu on tõepoolest väike. :3 Esimest korda oli mul see dilemma ja paanika et “OMOMO, kellega ma nüüd rääkima hakkan?!” Igal juhul, Janikat oli võrratu näha üle pika aja. ^^ Jutustasime lühidalt oma eludest nii kaua, kuni bussisõit keset Riia maanteed kestis. Janika küsis minu käest: “Kas sa oled losti näinud?” Ma ütlesin endale korduvalt mõteteis: “Ära hakka naerma, ära hakka naerma, ära hakka naerma,” endal aga tuim nägu ees. Ma ei saa teda süüdistada, ta ei teadnud. :3 Ja kui lugeja ka ei tea, siis selgituseks, mu kasutajanimi mitmes kohas (filmiveebi ja baka seltskonnas peamiselt) on “lostinthemist” ja mind kutsutakse tihti lühidalt “lostiks.” Seega teatud kontekstis võib see küsimus kõlada, kas keegi on mind näinud. ^^
Jaani korteri õnnistasime sisse tikusiili põlema panemisega. Jah, lugesite õigesti. Tikusiil. Ja me panime selle põlema. See oli idee poolest üks suur saipäts, mille sisse topiti üle kümne toosi jagu tikke ja… ah mida, ma näitan parem pilti. Leek sai alguse säraküünla tipust ja jõudis allapoole, kuni läks kogu kupatus põlema.
Jaan korraldas filmiviktoriini, kus panime oma terased filmiajud tööle ja hiljem vaatasime “Robogeishat.” Seltskonnas vaatamiseks sobib, aga üksinda oleks ma selle vaatamise tõenäoliselt pooleli jätnud. Aga mis järgnes Jaani soolaleivapidu, oli veelgi parem. Läksin Kadiiga kesklinna, sain tuttavaks tema sõbra Robertiga ja olin nendega koos terve öö kesklinnas. Tõsiselt äge öö. Kell 2:42 öösel võtsime kottidest välja Tuplad ja hakkasime neid sööma. Muidugi, ainult meie, filmiveeblased, saame sellest aru.
<lostinthemist> kell on 2:42
<lostinthemist> on aeg… Tuplat süüa.
Mõnikord saime kolmekesi keset ööd naerda nii, et kõhulihased olid valusad. Underground on tõepoolest nii underground, nagu nimest välja paistab. Mõtlesime, et aitab ja liigume Kadii juurde. Jõudsime raekojaplatsi juurde. Kell 5 öösel.. püüdsid kaks meest kala jäätunud purskkaevu juures. Neil oli täiskomplekt olemas – jääpuur, õngeritv ja tool. Mida põrgut, isegi jää sisse oli auk sisse tehtud. :’D Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja kaugelt neid nähes küsisin retoorilisel alatoonil: “Kas nad püüavad kala?” Kalamehed kuulsid mind ja vastasid jaatavalt. Läksime lähemale. Oii, me saime nii palju naerda. Kust tullakse selle idee peale, et nimelt kell 5 öösel jäätunud purskkaevust kala püüda? Küll aga ma pean imetlema nende kirge ja järjekindlust. Nad kordasid üsna veenvalt: “Küll näkkab, ärge naerge nüüd, küll näkkab.”
Jäin Kadii juurde ööseks koos Robertiga. Enne uinumist sõime kõhud täis ja vaatasime SNSD muusikavideosid. Kadii tahtis näha neid. Teate küll ju.. kui tahetakse fänniteenindust, siis tuleb seda tagada. Täpselt nagu.. kui elu annab sidruneid, tuleb limonaadi teha.
Valentinipäevaks õnnestus mul haigeks jääda. Mitme aasta jooksul oli jõudnud ununeda, kui vastik on haige olla. Aga ei õnnestunud sõbrapäevast eemale hiilida, isegi kui olin haige. Selle päeva õhtul tuli Anette ukse taha, tegi kalli ja andis väikse kaardikese. See nägi nii nunnu välja ja peale oli joonistatud Totoro. Üsna kehv päev lõppes vähemalt ilusti. ^^
Anette sünnipäeval olid tõsiselt head sushid. Neid ma oleksin võinud lõpmatult süüa. Sellele eelneval õhtul, Miyako valentinipäevapeol, oli üsna palju inimesi. Anette sünnipäev mõjus seepärast värskendavalt, sest seal oli kindel ja väike seltskond, mitte ülemäära liiga palju inimesi. Kinkisin Anettele banaani. Kummist. Sellise, mida saab pooleks murda, pigistada, väänata ja venitada. Ühesõnaga selline, millega saab kõike teha. Söödav pole kahjuks. Muidugi võite proovida seda süüa, pole hullu. Aga ma ei vastuta tagajärgede eest. Tegemist on stressimaandajaga, et kui sa seda mudid, annab ta tagasi positiivset energiat. See saavutas päris palju… tähelepanu, köh-köh. ^^ Vaatasime Lõuna-Korea filmi “Hello Ghost.” Võite ära arvata, kelle süü see oli. :3 Anettel oli plaanis meile “Arrietety”t näidata, aga me ei saanud selle filmi transportimisega hakkama minu arvutisse ja pidime midagi muud välja mõtlema.
Oeh, üha rohkem ja rohkem tunnen, kuidas ma tahaksin juba ühikast ära. Hetkel on üsna negatiivsed emotsioonid. Jah, asukoht on suurepärane. Kooli jalutan 10 minutiga. Bussijaam on siinsamas ja kesklinn on kõigest käeulatuse kaugusel. Aga muud.. midagi head ma ei oska öelda. Terve korruse peale on köök, WC ja duširuum. Õigemini, teisel korrusel, kus elan, isegi pole kööki, mis tähendaks seda, et ma peaks ülemise korruse kööki minema. Kõige suuremaks üllatuseks ei lubata külalisi enda tuppa, kui tegemist pole lähisugulaste või pereliikmetega. Nagu, mis? Läksin koos Henrikuga Anette sünnipäevale, enne otsustasime minu poolt läbi käia ja selgus, et teda ei lubata mu tuppa. Kas või paariks minutiks, et sünnipäevakaarti kirjutada. Kogu aeg mõtlesin, et see on iseenesestmõistetav, et sõbrad võivad külla tulla. Kas või registreerimise alusel valvelauas nagu Maaülikooli ühiselamus.
Viimase kuue kuu jooksul olen hakanud igatsema lihtsaid asju nagu sõprade külla kutsumine, filmiõhtute korraldamine ja isegi kokkamine. Jah, ma igatsen tõsiselt kokkamist ja sooja toidu söömist. Peab tõdema, et toitumine on üsna.. vilets. Pikemalt ei taha tõesti siin elada. Mõnes mõttes on meeldivam kui Maaülikooli ühiselamu, kuid siiski aja jooksul rusuvas ja ängistavas atmosfääris on raske elada. Tunnistan ausalt üles, et üsna tihti viib see mind masenduseni. Mõnedel juhtudel ma ei leia hommikul energiat ega jaksu kooli minna. Mõnikord isegi mitu päeva järjest. Novembris ma ei jõudnud tervelt nädal aega järjest kooli.
<Ralf> muideks sushicatis oli eile girls generationi videod
<lostinthemist> O_____O
<lostinthemist> MILLISES?!
Ahjaa, kuulsin, et filmi “Risttuules” võtetele otsitakse näitlejaid. Eelkõige peenikesi ja pikki inimesi. Kui kuulsin sellest, siis ma tundsin, kuidas kõige selle trummipõrina saatel, valgusvihu käes ja ilutulestiku taustal… minu tähetund on saabunud! Solarise 0-korrusel oli casting. Täitsin ankeedi ära ja minust tehti neli pilti. Ma olin number 3333. Kes teab, äkki see on hea märk. :3 Kui läheb piisavalt hästi, võetakse ühendust. Kunagi. :3
Korea keele tunde armastan üha ja üha rohkem. ^^ Need tunnid annavad nii palju energiat juurde. Õpetaja kiirgab positiivsust. Üks esmaspäevane tund oli võrratu. See oli kui eratund, ma olin õpetajaga kahekesi. Poole tunni pärast jõudis lõpuks teine inimene ka kohale, kuid me olime juba alustanud tunniga. Ajasin õpetajaga juttu ja üritasin võimalikult palju korea keeles rääkida. Selle tunni teemaks oli perekond. Rääkisin, kust ma pärit olen, kus mu vanemad elavad ja seda ka, et kasvatame tomateid ning maasikaid ja suvel müüme neid keskturul. Õpetaja oli üsna lummatud sellest ja ütles, et tuleb kindlasti suvel mind keskturgu külastama. ^^
Kõik need toredad korea keele tunnid annavad nii palju jõudu ja energiat mu unistusele. Ja tänu Anette sünnipäeval söödud sushidele on minust saanud sushisõltlane. Kaabakas selline!
Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin, et sess oli lõpuks ometi läbi. Nagu ma kirjutasin, oli mul kohutavalt igav eksamite kõrval. Aga õnneks aeg liigub edasi ja hommikud läksid üha valgemaks.
ärkan pool 9 üles, vaatan aknast välja. ütlen endamisi pahuralt “miks krt väljas ikka veel nii pime on” ja vajun edasi magama lihtsalt
pool tundi hiljem: “wat, miks väljas juba nii valge on” ja magan edasi
Ühel ilusal laupäeval käisin Anettega ja tema pisiõega šoppamas. Tema sõbrannal Birgittal on sünnipäev ja läksin appi kingitust otsima. Mõtlesime, kas me lähme Kristiine või Viru keskusesse. Aga sellele pani punkti Anette pisiõde, kes ütles: “Kristiines ei müüda kõike, sest seal ei müüda ju elevante.” Mis on isegi üsna tõsi.. mina vähemalt pole Kristiine keskuses elevante näinud. Keegi on? Ning veel kui lillepoes olime, valisime hoolega, mis lilled võtta. Küsisime pisitüdruku arvamust, et mida ta arvab valgeroosa siksakiliseset roosist, mis nägi minu meelest väga ilus välja. Anette väikeõde pani jälle punkti maha: “Mulle ei meeldi see, mul hakkab paha.” Selle peale puhkesime tõsiselt naerma. :’D Nii adorable, lapsesuu on parim. Igatahes, Hello Kitty poest jäi mulle silma üks tõsiselt äge kruus, mille ma endale ka pidin pikemalt mõtlemata sebima. See näeb nii äge ja nunnu välja. :3
Jaanuari viimasel nädalavahetusel toimus iga-aastane Baka kokkutulek, kuhu läksin ise kolmandat korda. Kui eelmised kaks kokkutulekut olid tõsiselt “OMOMO-parim-üritus-aastas-EVER” vinged, siis see aasta oli.. nii lahja. Kui koju jõudsin, oli nii tugev pettumuse maik suus. Jah, saun ja fotojaht olid eepilised. Aga muud ei oska konkreetselt midagi öelda. Rõvedalt paljud inimesed, keda ma oleks soovinud meeletult seal näha, lasid üle või ei saanud kokkutulekule tulla. Tija, Rahel, Gerli, Anti, Hannes, Kauri-chan, Ahti ja veel mitmed…
Kopra tallu jõudmine oli omaette probleem.
<Henrik> kas sul mingi GPS on?
<Rauno> lol mis asi on GPS.
<Henrik> Geografic Positioning System
<Rauno> ei Henrik.
<Rauno> mina töötan sellise meelega nagu lost sense.
<Rauno> sa võid seda kutsuda ka lostisensiks
<Henrik> aa…et sa mingi eksid ära :D
<Rauno> ma uurisin juba teekonna välja.
<Rauno> minu lostisensi kohaselt me peaksime kohale jõudma ikka…. eventually.
<Henrik> kuhugi…
Sõites Kopra talu poole vägistasin inimesi Girls’ Generationi muusikaga. Ahjaa, Tallinnast startides näitasin Anettele seda Girls’ Generationi muusikaplaati. Anette hakkas selle järele haarama… Ütlesin kiiresti: “Ei, sa ei viska seda aknast välja!” Otsustasime Viljandis peatuse teha ning poes käia. Jõudsime autoga Viljandisse. “Uu, kena maja. Pole paha korter. Ilus tänav. Aww, vaadake seda koera seal nurgas. Mõnus, päike paistab ka.” Umbes nii mõtlesin viis minutit järjest ja kui olin piisavalt sügavale linna sisse sõitnud, alles siis taipasin küsida endalt: “Kus me oleme?” Aga kallid lugejad, ärge kartke, ma improviseerisin ja lõpuks jõudsime Prismasse. Poodi jõudes tunnistasin teistele üles, et linna sisse sõites ma ei teadnud tegelikult, kuhu ja mis suunas üldse sõitma peab. Henriku sõnul ma tegin soliidset pokkerinägu, sest nad ei tajunud ära, et ma ei tea, kuhu minna. :3
Supisööming oli võimas. Mina olin muidugi Team Frikadellisupp. Saime supid kätte, Ott hõikas: “Head isu!” Henrik ütles selle peale nii kurja häälega: “Mis sa lõugad?!” Sõin kaks portsu frikadellisuppi ja veel kaks kaneelirulli. Saun.. ma olin taaskord nii nukker, et polnud jääauku. Kuid lume sees sai piisavalt palju lumeingleid tehtud.. Ning mis veel.
Fotojaht. Kohe on näha, et kolme aasta jooksul on see asi järjest enam ära vajunud. Ideid ja kujutlusvõimet jääb järjest vähemaks. Aga kõige ägedam fotojahi teema oli “Soojal maal, palmi all.” Selle pildi tegime õues päikese käes. Arvestades seda, et me võtsime riided seljast ära, oli õues kusjuures üllatavalt soe.
Kuid kokkuvõtlikult tõesti.. see aasta jäi asi väga lahjaks. Paar maitsvat kirssi ei tee siiski halba vahukoort heaks. Loodetavasti järgmine aasta on parem, sest siis on 10. aasta juubel.
Detsember.. detsember. Mul polegi õigeid sõnu selle jaoks. Küll ikka juhtus nii palju. Oli aegu, kus ma pidin tõsiselt pingutama. Oli aegu, kus ma pidin julguse kokku võtma ja tõega silmitsi seisma, mis sest, et tõde oli sama jäiselt külm kui taevast langenud lumehelves. Oli aegu, kus ma suutsin südamest naerda. Oli aegu, kus ma mõtlesin hirmuga, mis järgmisena juhtub. Oli aegu, kus puhtalt inimese nägemisest oli tohutult hea meel, keda polnud õieti mitu aastat näinud. Oli aegu, kus ma panin proovile oma potentsiaali. Sellest kõigest küll kirja panna ei jõua ja seda kindlasti ka ei tee.
<lostinthemist> Libastusin sel talvel ka nüüd. Tagumikuga plörtsti vastu maad. Tagumik sai märjaks. :)
<Kadii> tundud väga ünnelik selle üle :D
Vähemalt algus oli üsna muhe. Tagumik sai ristitud.
Nägin Priitu üle mitme-mitme aasta. Tema vaheaeg algas sootuks palju varem ja 7. detsembril läksin talle lennujaama vastu, kus ta lendas siia Norrast. Aitasin tema rasket kotti kanda ja ajasime terve tee bussijaamani juttu. Pole sõnugi, kui hea meel oli teda näha. Ma üllatusin alguses päris ära, kui ta mustade klaasuste tagant lõpuks nähtavale ilmus. Kaks aastat on siiski pikk aeg.. ja pealegi kui ta ütles, et tuleb raudpoltjoltkindlalt jõulupeole, siis ma ootasin seda ikka eriti innukalt.
Üsna pea selgus, et Kaia läheb veebruaris tagasi Tartu ülikooli õppima, mis tähendab seda, et veebruarist… ma võtan Asashio animeklubi juhtimise Tallinnas üle. Inimesed saavad üsna pea tunda minu hirmuvalitsemist, pwahaha! Ühel detsembriõhtul läksin Kaiale külla, et arutada kõike seda, mis edasi saab. Tema juurde jõudes avastasin, et ma unustasin telefoni koju.. seega pidin pisut improviseerima, kuidas talle teada anda, et olen kohale jõudnud… lumepalliga. :3
Juba detsembri keskel, õigemini 17. detsembril, ootas mind esimene katsumus. Sel päeval oli Asashio jõulupidu, mille korraldamine anti minu hooleks juba sügisel ja vahetult enne pidu oli koosolek Tudengimajas, mille viisin läbi mina. Koosoleku algus oli… eepiline. Sissejuhatuseks ütlesin, et Kaia läheb Tartu ära ja ma võtan veebruarist juhtimise üle. Nõjatusin tooli tahaseljale ja ütlesin muigega:
“Kas kellelgi on probleeme sellega?”
Inimesed puhkesid selle peale naerma. Ootasin paar hetke, kuni naer lakkas ja jätkasin:
“Einoh, kui on, siis ma võtsin paar lahkumisavaldust kaasa.”
See lõppes taas jällegi teise naerupahvakuga. Muidu koosolekust üldse.. ma usun, et ma sain sellega enam-vähem hakkama. Vahepeal said mõtted küll otsa ja lasin Kaial rääkimise üle võtta, nii mõnestki teemas oli tal paraku rohkem teadmisi ja oskas rohkem rääkida.
Jõulupeo korraldamine oli kahtlemata üsna võrratu ja erakordne kogemus. Ideede kogumine, kuidas ja kõike mida teha. Inimestele korralduste andmine. Kogu see planeerimine oli nii närvikõditavalt põnev. Lõpuks jõudis jõulupidu ka kätte. Kõige parem oligi see tunne, et ma suutsin inimestele midagi pakkuda, korraldades selle üsnagi korda läinud ja meeldejääva jõulupeo, ja samas ma sain ise ka midagi, mida ma ei oska päris sõnadesse panna, suurema ringiga tagasi. Ütlematagi juba, et jõulupeo korraldamine mulle väga meeldis ja ootan juba huviga järgmisi üritusi, mida organiseerida. Selline tunne, et ma saan lõpuks proovile panna oma potentsiaali, milleks kõigeks ma siiski tõeliselt võimeline olen.
Jõulupeo esimesel poolel ma siblisin kogu aeg edasi-tagasi. Käed-jalad olid pidevalt tegemist täis. Ning see meeldis mulle. Kõik tulijad tähistasin ära smailiga “:3”, mille joonistasin markeriga käe peale. Laua peal poosetasid niisama mandariinid, piparkoogid ja kringlid. Ühes toas oli Stepmania kahe tantsumatiga. Ja nii edasi. Üllatavalt palju inimesi tuli lõppude lõpuks ikkagi kohale, ligikaudu 35-40. Ahaha, tuli meelde, kui ma võtsin lõpuks kolmanda ja ühtlasi ka viimase kringli välja, siis Andrei puhkes seda nähes naerma ja küsis:
“Where do they keep coming from?” :’D
Miyako klubist Marion ja Laura tegid piparkooke jõulupeoks. Moosisin Marioni, et ta teeks mulle spetsiaalselt ühe Totoro piparkoogi, mis nägi ikka eriti nunnu välja. Aga kahjuks… üks Henriku-nimeline mölakas sõi selle hoopis otse minu silme all nii külmavereliselt ära!! Henriku sõnul ta ei saanud arugi, et tema käes oli Totoro piparkook ja söömise ajal ta juba mõtles, miks ma küll teda nii imeliku näoga vaatan. :’D Sain jõulupeol samuti lõpuks kätte ka sünnipäevakingituse, millest mainisin eelmises postituses ja jagasin neljale inimesele jõulukingitused. :3
Eriti äge oli see, et jõulupeole tulid kaks pesuehtsat jaapani tüdrukut! Kristi helistas keset pidu, et kaks jaapanlast on ära eksinud ja ei oska kohale tulla ning ootavad bussipeatuses. Jope kähku selga, saapad jalga ja jooksin päeva päästma! Ei, tähendab, tõttasin jaapanlasi päästma! Teatud hetk jäin isegi mõtlema, kas nad ikkagi tulevad kohale ja mitmed inimesed juba uurisid juba minu käest nende kohta.
Umbes kesköö paiku rahunes olukord maha ja sain ise ka lõpuks maha istuda. Põhiliselt veetsingi aega koos Priidu ja Tijaga. Meie kolmekesi, haha! Võib öelda, et meie seltskond oli üpris… kõditamiserohke. Mõnikord võib-olla isegi hakkas Priidust kahju… võib-olla hästi-hästi natukene, kui me Tijaga tegime talle kambakat. :3 Ta muudkui taganes meie eest, ma üritasin teda maha rahustada sõnadega: “Eiei, kuhu sa lähed, me tahame sulle midagi öelda..”
Lõpuks oli küll nii nukker tunne, kui kõik see mõnus pidu läbi sai. Siis aga algas lõpuks jõuluvaheaeg. ^^
Jõudis lõpuks ka kätte sünnipäev. Oeh, ma ei tea, mis mul seekord viga oli. Tee mis tahad, mul polnud mitte üks raas sünnipäeva tähistamise isu. Koguni vastupidine efekt oli. Pigem tahtsin enda sünnipäeva eest ära põgeneda. Niimoodi ma tundsin juba isegi paar kuud enne sünnipäeva. Mõeldes tagasi kõigele, ma ei olnud piisavalt vastavas tujus, et üldse.. ma ei tea. Igatahes, võib öelda, et ma peitsin end pigem sel sünnipäeval. Feisbukis panin sünnipäeva varjatuks.
Sünnipäev.. oli võrdlemisi üsna rahulik. See oli pühapäev. Hommikul ema tegi pannkooke. Pannkoogid toormoosiga. Nurr. Vanemad õnnitlesid. Kui perekond välja arvata, sealhulgas ka mydramalisti (sealt tuli päeva parim üllatus, kui administraator saatis mulle üsna muheda sünnipäevapildi ^^ ) ja filmiveebi foorum, siis oligi ainult kaks inimest, kes pidasid meeles ja õnnitlesid mind õigel päeval – Ketly ja Kristi. Kuidagi.. nende õnnesoovid läksid mulle rohkem korda kui ligi 200-300 õnnesoovi feisbukis. Vanemad küsisid ka, mida ma endale sünnipäevaks tahan. Ma tõesti ei osanud lihtsalt vastata.
Eks, nagu Henrik ütles, peas käis ka müstiline mäng, kes õnnitleb ja kes mitte. Mida ja kui palju ma kellegi jaoks üldse tähendan, mida kõike see küll ütleb. Kindlasti see tähendab midagi, kuid samas ütleb ka see võib-olla mind ümbritsevate inimeste kohta, midagi nende iseloomu või suhtumise kohta. Mmm, kes teab?
Aga see muidugi kindlasti ei tähenda seda, et hilised õnnitlused ei läinud mulle üldse korda. Ei, need tekitasid ikka väga hea meele. Vahepeal tundus, et teatud inimesed olid nii ahastuses, et magasid mu sünnipäeva maha. See oli kõigest mu sünnipäev, mitte maailmalõpp. Võib-olla teatud inimeste puhul, et kas nad ei soovigi siis üldse õnne, isegi tegi see natuke kurvaks. Või pigem murelikuks. Natuke murelikuks. Paari tilga kurbusega.
Sünnipäevakingitused sain igatahes Ketlylt ja Tijalt. Ketlyga tulime lagedale plaaniga, et kuna mul kool algab niikuinii alles kl 18, siis võiks enne Tallinna edasi minekut Tartus kokku saada ja tema kooli minna. Niisiis ta tuligi mulle bussijaama vastu ja andis kingituse kätte. Oii, kus mul on ikka maailma parim õde. ^__^ Kinkekoti sees oli Girls’ Generationi T-särk, kus nad on Genie vormis ja sünnipäevakaardiks oli Sunny pilt, kuhu oli peale kirjutatud: “Palju õnne sünnipäevaks!” :3 Seejärel, me läksime loli-deitole.. tema kooli. Põukisin ja õrritasin teda niisama maalimistunnis. Täpselt nii nagu ma arvasin, põukimine ja õrritamine lõppes… noh, mis te ise arvate, kui tema käes olid pintsel ja maalimisvärvid? Jah, asjad läksid ikka päris… akrüülvärviliseks. :3 Isegi siis, kui ma mitte midagi ei teinud. Kuri õde… ta küsis üks hetk täiesti ootamatult:
“Kas sulle meeldivad nibuneedid?”
“…….”
Miskipärast peaaegu kõik tüdrukud suunasid pärast seda küsimust oma tähelepanu mulle. Nad ootasid vastust. Igatahes, kogusin paar hetke, ja punastades, väikese muigega vastasin…
Tundub, et ma pakkusin ka Ketly maalimisõpetajale päris palju huvi, sest ta küsis, kas ma ei tahaks mõnikord sinna modelliks tulla. Vastasin igatahes, et kui rahvas nõuab, siis päris sellest ma keelduda ei saa. Äkki.. kes teab, äkki ma kunagi lähengi sinna poosetama. Võiks ju isegi loota, et Ketly pildi peal olen ma hästi paks. See oleks üsna armas. Eriti äge oli see, kui Ketly klassiõed rääkisid, et me näeme päriselt välja nagu õde ja vend. ^^
Tijalt sain sünnipäevakingituse alles kuu aega hiljem, Asashio jõulupeol. Üks mu lemmikmangasid, kui “Mushishi” välja arvata, “Fruits Basketi” esimene volüüm. ^__^
Pärast sünnipäeva oli mul ka ootamatult isu külastada gümnaasiumi. Nägin kooli peal tuttavaid nägusid, kes on paari aastaga ikka nii suureks kasvanud. Aga eelkõige oli kõige mõnusam öelda tere oma õpetajatele. Klassijuhataja, füüsika õpetaja, eesti keele õpetaja ja veel mitmed teised. Küll nad tegid kõik nii suured silmad, kui ütlesin, et õpin korea keelt. “Miks?” küsisid nad. “Miks mitte,” ütlesin ma. Meenus päris koomiline vestlus ajalooõpetaja Tamminguga.
“Aga, Rauno, ütle mulle siis, kui sa seda nüüd õpid, mis õigupoolest siis ikkagi on informaatika täpsemalt?”
*blank stare*
Ausõna, te oleksite pidanud mu nägu nägema. :’D Klassijuhataja ja Tamming rääkisid ka, et nägid mind Arteri ajakirjas. Küll ma olin ikka päris meelitatud. ^^ Aga kõige rohkem kahju oli sellest, et üks mu lemmikõpetajatest oli läinud pensionile. Ma oleks tõesti nii väga tahtnud õpetaja Kapiga juttu ajada. Ma olin üsna nukker selle pärast. Sellegipoolest, vana kooli külastamine.. tuttavate nägude nägemine.. jutuajamine õpetajatega.. mõjus nii värskendavalt. Uuel aastal ma kavatsen veel kindlasti gümnaasiumi külastada.
Uued juhiload on käes ja läigivad ilusasti. Ema rääkis, et kui ta sai esimesed juhiload kätte sai, jäi kass tema auto alla. Ega minulgi nüüd niivõrd erinev ei olnud. Vahetult pärast juhilubade kätte saamist sõitsin tagasi Tallinna. Koormatäis bussi. Öösel. Ilm oli lihtsalt ideaalne. Sõiduteed valgustasid ainult autotuled, mis peegeldasid märjal asfalt´teel. Pimedas sõitmine läbi kottpimeduse oli omamoodi elamus.. ma ei tundnud üldse seda Tallinn-Tartu maanteed ära. Kõik tundus nii teistsugune. Maanteele ilmus metsloom. Ma ei ole siiani aru saanud, mis loom see võis olla. Mäger, metsik kass, skunk? Ei, skunki võib välistada. Igal juhul ta oli tee keskel ning tundus, et ta hakkab tagasi tee äärde jooksma. Hoopis jäi tee peale edasi-tagasi vingerdama ja ma ei suutnud muud teha, kui otse edasi sõita – rataste alla ta jäi. See kripeldab siiani südames.
Ema ütleb, et ma tegin õige valiku. Isa ütleb, et ma tegin õige valiku. Ning mitmed teised inimesed on sama asja öelnud. Ma ei saa isiklikult öelda, et see oleks õige valik. Aga kui sul on buss, mis on pilgeni täis tomatit, kurki, suvekõrvitsat ja pipart, ei ole sul lihtsalt muud valikut. Lisage sellele veel vihmaveega niisutatud märg ja libe maantee. Ma ei saa öelda, et õige valik, aga kaine mõistuse korral on see kõige mõistlikum valik. Äsja läbitud libesõidukursus näitas just kõige valusamalt kätte, kui kerge on takistusest mööda sõita, aga autot tagasi kontrolli all saada on väga keeruline. Ja veelkord mainin, seekord polnud mitte väike auto, vaid koormatäis buss.
Terve augustikuu oli meeletult kiiresti läinud. Ma ei suuda siiani uskuda. Tundub, nagu ülikooli vastuvõtueksamid olid alles paar-kolm nädalat tagasi. Küll aga, augustis oli nii palju tegemist. Ma ei jõua vist kõike kirja pannagi. Kõigepealt ikka töö keskturul. Magamata tunnid, kinoskäigud, kokkusaamised sõpradega. Eriti Tijaga sai üsna tihti koos oldud. Jätsin hüvasti Maaülikooliga ja te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olin selle üle, et mind visati sealt välja. Eks ma viisin eksmatrikuleerimise avalduse Maaülikooli ja astun nüüd Tallinna Ülikooli. Mul on raske kirjeldada, kui vabana ma tundsin pärast avalduse viimist.
Ilus suvi oli, tõesti. Meeletult kiiresti möödus aeg. I guess that’s the price of happiness. Tagasi mõeldes ajab muigama küll.
Näiteks augusti lõpp oli eriti muhe. Mul oli ootamatult tekkinud isu minna Kristiinesse šoppama. Samal ajal Anette võttis ühendust ja ütles, et tal on kohutavalt igav, võiks ujuma minna. Üks tahtis šoppama, teine ujuma. Ujumise mõte meeldis mullegi, kuid ainult et, mul polnud ujumispükse Tallinnas. Seega tulime mõttele, et lähme Kristiine keskusesse ujumispükse sebima ja seejärel ujuma. Lõpuks leidsingi suurepärased ujumispüksid – roosa ja lilla tooniga. Just ideaalne, just see, mida otsisin. Suve lõpule tegime ilusa punkti – ujusime Harku järves.
Nagu suve alguses lubatud, käisin lõpuks Katusekinos ära. Maruäge oli “Terminaatorit” suurel ekraanil värske õhu käes rannatoolil vaadata, mitu kihti tekki ümber seotud ja kõrvaklapid peas. Kuigi ma valetaks, kui ütlen, et esimene Katusekino kogemus oli hea. Üks sajast rannatoolist kippus olema vigane ja pidin just nimelt sellele istuma, et see varises kokku istumisel. Kukkusin suure hooga küünarnukkidega vastu põrandat, et küünarnukid valutasid terve seansi. Pärast seanssi olid küünarnukid üpris paistes ja veelgi valusamad. Võib öelda, et päris tagasi ma ei kippunud minema. Õige ameeriklane kaevaks Katusekino selle eest kohtusse.
Ülikooli algust ootasin nii innukalt. Ma olen ikka nii-nii-nii rahul ülikooli ja eriala vahetamisega. Esimene koolipäev oli juba nii võrratu. Koridorid olid tihedalt täis üliõpilasi, kõik ajasid omi asju. Üldine psühholoogia kursus, mis leidis aset saalis, kuhu mahub 200-300 inimest. Usk ja ebausk Jaapanis. Kõige tipuks korea keel algajatele. Nägin kaheksa tuttavat nägu kooli peal, mis tegi südame eriti seest soojaks. See oli koguni nii võimas, et pärast koolipäeva lõppu oli tunne, et ma ei taha enam mitte kunagi Maaülikooli tagasi minna.
Esimene programmeerimise aluste tund oli eriti äge. Lahendasime matemaatika ülesandeid Pythoniga. Kirjutasin koodi valmis, ja see töötas. It IS alive!! Ma ei olnud kordagi nii elevil raamatupidamise alustes. Riistvara õppejõud on eriti muhe. Tuli meelde, kuidas ta rääkis, et kui ta noor ja loll oli, siis oli ta mäkipede. Nüüd aga räägib, et Microsoft on absoluutselt üle kõige. Kõrgem matemaatika… oi-oi. Teooria loengud on sellised, et kirjuta lihtsalt tuimalt maha kõik, mida õppejõud tahvlile kirjutab ja ei hooma lihtsalt ära seda kõike.. Aga praktikumis, kui lahendame ülesandeid, siis see kõik ei tundugi nii keeruline. Mõnes mõttes ei erine ta peaaegu gümnaasiumi matemaatikast, lihtsalt mõned pisemad veidrad pisivigurid on juurde toodud.
Kursusekaaslased on ka väga toredad. Olga, Siim, Joonas.. EMÜs ma ei viitsinud ausalt öeldes oma kursusekaaslastega eriti läbi saada. Tähendab, neil konkreetselt midagi viga ei olnud, lihtsalt ma ise ei tundnud suurt huvi. Siin on vastupidi. Igavad matemaatika teooria tunnid oleme huvitavaks teinud. Olga vaatas ühe loengu ajal animet, mis valmistas mulle eriti positiivse üllatuse. Siimuga oleme mõnikord end segaseks naerdud loengute ajal.
Aga kõige selle peal korea keel on lihtsalt kirss vahukoore otsas. Ausalt öeldes huvi Lõuna-Korea vastu tõusis, kui vaatasin Korea seriaali “You’re Beautiful.” Sellega saime Raheli pool algust tehtud. Seejärel hakkasin järjest rohkem Lõuna-Koread avastama. Aga võib nüüd raudselt öelda, et SNSD… ehk Girls’ Generation andis põhilise tõuke, miks ma tahan korea keelt õppida. Esimene korea keele tund oli niiiiii põnev, et ma ei vaatanud mitte kordagi kella suunas. Korea keele õpetaja on nii mõnus, lahe ja tõsiselt hea. Ta on Eestis üsna pikalt elanud, kuid tal on endiselt aktsent küljes. Mil iganes ta räägib, siis seda on nii mõnus kuulata. Täishäälikud kõlavad pisut teistmoodi. Üks päev oli juttu, et eesti keeles korea haukumine kõlab nagu “auh-auh.” Korea keeles aga hoopis kui “mom-mom.” Esimesed kaks-kolm nädalat oli päris muhe, kuidas ta jäi mingil teemal üsna pikalt ja laialt seletama, aga siis kui ta selle kõigega lõpetanud oli, ütles: “Aga tegelikult see pole oluline praegu.” Ükskord tegime talle selgeks “pudeli” ja “puderi” tähendused. Kõik need pisikesed asjad teevad korea keele tunnid nii meeldejäävaks ja elavaks. ^^
Kui semestri alguses mõtlesin, et seekord võtaks korea keele ja uuel aastal jätkaks jaapani keelega, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Pärast kolm-neli kuud ma olen jõudnud kindlale seisukohale, et ma lähen korea keelega lõpuni välja. Nüüd on juba õigem aeg öelda, et ma hakkan vist Lõuna-Korea peale üle minema. Ei, mu huvi Jaapani vastu jääb ikka alles ja ei kao kuhugi.. Kuid Lõuna-Korea on suutnud mu südant rohkem vallutada. Võib öelda isegi, et mu silmapiiril kiirgavad nüüd uued sihid, uued unistused.
Tuli meelde, kuidas Karoliine küsis minu käest..
“Rauno, kas sa õpid korea keelt?”
“Er.. Jah..”
“Siis ma vihkan sind!”
Jah, ma olen Karoliinet sellest ajast saadik päris korralikult õrritanud. Ta tahab korea keelt õppida veelgi rohkem kui mina, ta on seda korduvalt öelnud. Anettet meeldis mulle ka nii väga õrritada. Eriti, kui ma rääkisin talle enda tunniplaanist. Kuna korea keel annab õppemahu poolest 15 EAP punkti, siis ma ei pidanud nii palju aineid võtma see semester. Seega esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval algas kool kl 12. Reedel oli ainult korea keel, mis on kl 16. Kolmapäeval aga koolipäev algab hommikul kell 8.
Seega üsna tihti kujunes minu ja Anette vaheline vestlus välja nii:
“Homme kella kaheksaks kooli…”
“Hehe, mul algab kool alles kl 12,” hästi rõõmsa näoga.
“I KILL YOU!!”
Praegu elan TEKO ühiselamus, mis on päris korralik. Asukoht on kõige mõnusam. Kuid Anettel ja minul on ühine koolitee.. enam-vähem, ja kolmapäeva hommikutel me kõnnime koos kooli. Mõnes mõttes on see väga hea, sest see motiveerib rohkem üles ärkama nii vara, kui mõelda sellele, et kool algab tavaliselt lõunal. Tänu sellele ma olen kolmapäevit kooli ikkagi jõudnud, isegi kui magan sisse. Üks hommik näiteks magasin sisse ja kirjutasin SMSi, et võib ilma minuta juba kooli minna, sest ärkasin just üles. Siis saatis ta tagasi hästi kurja tooniga sõnumi: “Tee kiiresti!!” Pärast seda sõnumit… noh, kui pärast kooli jõudsin oma tuppa, siis see nägi välja, nagu oleks torm läbi käinud.
Animatsurist nii palju ka, et see oli üsna väsitav, kuid meeldejääv nädalavahetus. Mu AMV’d oli sõnulseletamatult võimas vaadata suurelt ekraanilt. Mu jalad ikka värisesid nii tohutult. Paraku see esimest kohta ei saanud, kuid ma ei kurvasta üldse selle pärast. Taneli sõnul sai mu AMV teise koha, puudu jäi neli-viis häält. Aga nagu öeldud, pole ma kurb selle üle. Üldsegi mitte. Kõige pealt, täpselt Animatsuri teisel päeval AMV sai Youtube’s täpselt tuhat vaatamist täis. Aga inimeste enda tagasiside oli nii positiivne. Südames läks nii soojaks, kui inimesed tulid minu juurde ja ütlesid oma suust, et neile väga meeldis mu video. See oli minu silmis edukam, kui ma oleks osanud arvata. Isegi Stopa ütles, et mu AMV oli parim… mis tema suust tähendas minu jaoks väga palju. Juba esimese päeva õhtul Animatsuri afterparty’l, kui istusime Taneli, Raheli ja teistega laua taga, siis nad analüüsisid ja kiitsid mu videot, kui hästi see oli tehtud. Nagu tõesti, see pani mind tõsiselt punastama nende kõrval. :3
Kristi suutis nädal aega enne Animatsurit mind nõusse rääkida, et ma võtaks osa moeshow’st. Mind eriti üllatas, et moeshow’le oli registreerinud üle 10 tüdruku ja mitte ühtegi poissi. Seega võib öelda, et see motiveeris mind.. võib-olla natuke. ^^ Mõni õhtu enne üritust panime kostüümid kokku. Suutsin lõpuks Raimondit moosida, et ta tuleks ka moelavale, sest me saime kolm kostüümi kokku ja üks kostüüm oleks raisku läinud. Moeshow oli edukas, kuigi äärepealt oleks see metsa läinud. Ma esinesin seal kahe kostüümiga, moeshow alguses ja lõpus. Mul oli aega ehk 5-10 minutit, et riideid vahetada. Jooksin kiiresti üles Dorpati keskusesse, panin marukiiresti teise kostüümi selja, tagasi joostes avastasin poolel teel, et unustasin kindad maha, jooksin uuesti tagasi riietusruumi ja seejärel kähku-kähku esimesele korrusele aatriumi juurde. Lona, kes viis moeshow’d läbi, vaatas juba närviliselt ringi, kas ma olen juba kohale jõudnud. Täpselt…. viimasel hetkel jõudsin kohale. Ning siis Raimondiga panime sellele punkti.
Postimehe ajakirjanik tahtis minuga Animatsuri teisel päeval intervjuud teha. Ütlesin, et otsin ta hiljem üles, mul oli parasjagu tegemist. Siis ma karjusin enda mõtetes: “OH MY GOD~!!” Ja see Rahel itsitas mu kõrval! Kõhud olid tühjad, seega läksime sööma ja siis ta tegi mulle intervjuud, et mind piisavalt ette valmistada, kui ajakirjaniku juurde lähen. Peas valitses küllaltki tühjas, kuid usun, et sain piisavalt hakkama. Artikkel avaldati Postimehe Arteris.
<Dream> lostil on täna hea päev, pandi nimepäeva puhul arterisse terve leheküljepikkune pilt :D
Juba täna päeval saan uued juhiload kätte. Kaks aastat saab täis. Libedasõit oli üle mõistuse lõbus. Hirmus, samas lõbus ja adrenaliini pumpas. Varahommikul jõudsime Raadi lennuväljale ja libedasõit kestis kolm tundi. Ega ikka tõesti ei ole nii, et suudan autot kontrolli all hoida. Vastupidi hoopis. Kogu selle koolitusega nägid ja kogesid kõik ise, kui vähesest piisab, et kontroll kaotada. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei mõelnud enne seda, et suudan küll kontrolli all hoida. Omaenda supervõimete ego sai valusa löögi. Seal oli kolm ülesannet, millest igaühte proovis iga inimene viis korda või pisut rohkem. Ütleme, 18st katsest õnnestus mul vaid kolm sõitu. Ülejäänutel juhtudel oleksin surnud. Või lebotaksin kuskil kraavis. Või midagi sellist. :3 Aajah, ma ajasin kolm-neli põtra alla ka.
Raadiosaatjad olid õudselt lahedad, millega instruktor kommenteeris ja andis nõu, mida järgmisel korral teha. Vahel lausa soovisin, et palun jää vait. Mõni hetk hakkas mul igav ja ütlesin raadiosse mõned asjad. Nagu näiteks: “Mu loomulik värv on sinine” või “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Üks hetk sõidukaaslane ajas põdra alla ja hõikasin raadiosse “PÕDER~!” ning seejärel instruktor palus kommentaarid endale jätta. ;_; Pool teed sõitsin ise tagasi Räpina poole ja see polnud mitte põrmugi erinev tavalisest õppesõidust. Oi, kuidas sõiduõpetaja armastas rääkida. Kui ta leidis millegi, mida ma võiksin sõitmisel parandada, siis ta rääkis sellest väga pikalt ja lõputult. Aga ma ei kurda. Teooria loengul rääkis ta ka praktiliselt sama juttu, mis kaks aastat tagasi. Check-listi täitis ta täielikult ära. Näiteks ütles sõna-sõnalt, nagu eelmine aastagi: “Alkohol mõjub igale inimesele erinevalt – mõni hakkab laulma, mõni hakkab tantsima. “
Läksin järgmisel päeval juba Põlva ARKi. Võtsin igaks juhuks kaasa 25 eurot, ehk läheb kõht tühjaks või midagi sellist. Jõuan kohale. Tädike ütleb, et peab riigilõivu maksma.
*blank stare* “Eee… okei, kui palju?”
“Teil läheb see maksma 27 eurot ja 48 senti.”
Nojah siis, mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju minna. Uuesti ma samal päeval tagasi minna ei viitsinud.
Reedest kuni eilseni olin Tallinnas. Tomatihooaeg on juba kõvasti alanud ja järgmise kuu veedan enamasti Tallinnas, keskturul müün ja õhtuti liigun linnas ringi. Samamoodi nagu aastaid on olnud. :3 “Pannidega blondiin, kes vaatab Solarise 0-korrusel pea iga päev SNSD muusikavideosid.” :’D
Kinokava on see suvi kuidagi nii… kuiv. Muidugi, eks häid pärle on sel suvel olnud, aga eelmistel suvedel on olnud kordades rohkem filme, mida tahaks näha. Käisin eelmise nädala reedel Ameliaga viimast Harry Potteri filmi vaatamas, nii veider kui see ka poleks, pärast seda ma pole lihtsalt viitsinud kinos käia. Aga Harry Potter lõppes väga võimsa pauguga. Pärast vaatamist oli pisut tühi tunne, et see on nüüd lõpuks ometi läbi. Iga Harry Potteri filmi vaatamine kinos oli nüüd omaette otsast lõpuni traditsioon. Liiga muhe oli vaadata pärast seanssi ühte väikest poissi, kes oli ikka veel Harry Potteri maailma uppunud ja vehkis oma joogikõrrega nagu võlukeppi. Ning hiljem nägin teda uuesti õues. Liiga äge ja naljakas on sellist asja vaadata. :’)
Sama päeva õhtul oleksin ka äärepealt Katusekinos ära käinud. Aga vot, kui juunis uurisin Katusekino kohta, oli meelde jäänud, et seanss algab iga päev kl 23.30. Ning tookord avastasin, et nüüd algab Katusekino seanss pool tundi varem. Uurisin ka katusekino kava ja seal leiab ikka väga häid pärle, mida vaadata. Värske õhu käes, Viru keskuse katusel, rannatoolidel ja kõrvaklappidega. Oi, kas või puhtalt Katusekino kogemuse ja elamuse pärast tahaks seal ära käia.
Mm… Solarise Vapiano avastamise rõõmud. Ma olen seal nüüdseks juba kolm korda käinud. Koht on tõepoolest väga-väga ilus ja omapärane. Esimesel korral sõin Calzone pitsat, mis on nagu hästi mahlane kokkukeeratud pitsa singi, teravamaitselise vorsti ja seentega. Järgmisel päeval tirisin Henriku ka Vapianosse pitsat sööma. Kolmandal päeval proovisin aga pastat. Bolognese pastat. Ning kõige tipuks tiramisu kooki. See oli esimene kord, kui ma sõin tiramisut. Esimene lusikatäis ja tundsin, kuidas ma lihtsalt tõusin kõrgemale. See oli… unikaalne maitseelamus. Mul polnud sõnu enam, kui kirjeldamatult hea see oli. Iga lusikatäis oli vapustavalt hea. Ma ei tahtnud, et kook otsa saaks, mitte ealeski. Nii kuradi maitsev. Nii dellishiouss. Rääkisin Riho-chanile ka, mida ma olen nende kolme päeva jooksul Vapianos söönud ja ta küsis: “Miks sa paks ei ole?” :’D
Sõime Henrikuga igatahes kõhud täis ja mõtlesime, mida edasi teha. Siis tema tuleb ootamatult ühele mõttele: “Ma viin su Lasnamäele!” Lasnamäe ekskursioon oli omamoodi masendav ja sünge kultuurišokk. Tegelikult kultuuri ei olnudki. Tegelikult paar kohta olid intrigeerivad. Vaatan paremale, seal toimub mingi remont ja pilt on niisama kole. Vasakule vaadates näen aga veekoguga karjääri. Veekogu juures nägime silti: “Ujumine keelatud.” Vähem kui minuti pärast nägime, kuidas üks inimene hüppas vette. : D Nägime kaks kiirabit. Siis ta näitas mulle, kus koolis ta õppis ja kus ta kunagi elas. Mõni vaatepilt oli paraku lihtsalt liiga masendav. Võttis kohati kõhedaks. Üks ülikonnas mees kõndis meist mööda. Ütlesime mõlemad samal ajal naljatledes: “Maffia!” Niivõrd muserdav, et mu kurk kuivas kohutavalt kogu aeg ja iga natukese aja pärast võtsin lonksu vett. No ikka..
Kusjuures, meil oli Henrikuga enne Vapianot väga pikk arutelu ruutjuure teemal. Ma esitasin väite “ruutjuur ruutjuurest on juur.” Oi, me vaidlesime selle üle pea terve tee, kui liikusime keskturult Solarise Vapiano poole. Seda vaidlust oleks pidanud arutlema. Üks trollib ühte, teine trollib teist. Lõpuks jõudsime järeldusele, et õige väide on siiski “ruutjuur juurruudust on juur.” Või midagi sellist. Tegelikult mu juhe jooksis kokku lihtsalt.
Õhtul läksime Koidu korterisse. Hannes ja Anette vaatasid filmi “Shutter Island.” Anette… ei andnud mulle kallit, sest ma olen liiga pikk! TT_TT Fain siis, fain! Järgmine kord ei saa temalt siis minu käest kalli. Ma nõuan oma kättemaksu! Igal juhul käisime Männikul ujumas. Hannes jõudis enne mind öelda “shotgun.” Anette vanemate autoga sõitsime kohale. Pagasist võtsime ujumisasjad. Mina aga haarasin kohe rannapalli enda kätte. Ja siis varitsesin neid kõiki rannapalliga selja tagant – viskasin rannapalli vastu nende päid. Relvastatud rannapalliga. Ja ülimalt eluohtlik! :3
Üsna haruldane on Tallinnas kokku põrgata tuttavaga. Võtsin endale McFlurry Lioni šokolaaditükkidega ning mõtlesin uurida, mis raekojaplatsil toimub. Tegemist oli ikkagi laupäeva õhtuga. Poolel teel kõnnib Ingrid vastu – meie animeklubi kõige uuem liige. Ta sõbranna läks sünnipäevale ja jättis ta üksinda linna. Oh well, mis siin ikka. Olime siis koos ja ajasime juttu raekojaplatsil ning nägime ära, milline näeb välja Vabadussammas hämaras. Tal oli õigus – McFlurry söömine polnud kõige parem mõte, sest ma hakkasin lakkamatult köhima. Ingrid naeris iga kord, kui ma üritasin midagi öelda, aga köha ei lasknud mul seda teha. :D Siiani vaevlen köhahoogude käes.
Viimased 3-4 ööd Tallinnas viibisin Koidu korteris. Seal on iga kord nii muhe olla. Hannesega on eriti lõbus. Ühel õhtul ta praadis pelmeene ja tantsis SNSD järgi, mina aga samal ajal laulsin. Ta tegi isegi kätekõverdusi muusika rütmis. : D Mõni päev oli mul olukord, et viimase 48 tunni jooksul olin maganud kõigest seitse tundi. See on konkreetselt see, kui sa jääd Hannesega väga elavalt rääkima ja avastad, et kell on juba pool 4 – äratus on hommikul aga kl 7. :’D
See on tõepoolest väga mõnus koht. Kuigi, mul hakkavad tekkima juba vaikselt süümepiinad, et ma ööbin seal ehk liiga palju. Tõsi, seal on väga ülimalt tore, aga ma ei taha Koidu elanikke ära tüütada. Kuigi ööbisin seal vist kolm-neli ööd, hakkas juba seest natuke kripeldama. Õigus, viimane öö Koidu tänaval oli nii kohutav. Miskipärast tuleb kõige tugevam köhahoog just magama jäämisel ja see öö oli küll nüüd köha tipphetk. Pidin nii palju pingutama, et köhimisega Riho-chani mitte üles ajada. Kuid see polnud veel kõik tookord, mu nina hakkas verd jooksma. ._.
Eile oli aga turul tõesti väga raske müüa. Viimase nädala magamata tunnid andsid end tugevasti tunda. Sellistes olukordades on väga muhe, kui hästi kohv töötab, kui seda harva juua. Sellega kaasneb aga üks oht – kõhulahtisus. Üks päev Heleri naeris, kuidas ma järjest jõin kuume jooke. “Kõigepealt tuled vasakult kohviga, pärast tuled paremalt teega ja siis tuled uuesti paremalt uue kohviga.” Ma poleks eile pärast turgu mitte kuidagi jõudnud koju sõita, vähemalt mitte sellise unevõlaga. Seega magasin paar tundi, mis tegi mu tunduvalt erksamaks ja olin valmis lõpuks üle tüki aja Räpina tagasi sõitma.
Tallinn-Tartu maantee õhtutundidel jooksis üks noormees läbi tugeva paduvihma ja välgu. Teda aga see ei häirinud ja jooksis niisama edasi, endal suured pannid peas. Eemalt vaadates oli see väga võimas vaatepilt, eriti kui välku sähvib taustal. Ja mina aga kuulan sõidu ajal SNSN’d ja naudin lihtsalt seda vaatepilti, ning sõidan muiates temast mööda.
Täna hommikul oli üle tüki aja nii mõnus magada – ilma äratuse ja ühegi kohustuseta. :’)
Pyramid Head 