tonight… we rock!

Mõne tunni pärast lähen Rock & Roll Heaven’isse, kus toimub nn Band Battle. Aga mitte selle battle-i pärast ei lähe sinna, vaid hoopis Platinum Annoyance’i pärast! Olen seda õhtut paar nädalat ootanud. Üks mu sõber, tegelikult lähedane sõber Kaire on Platinum Annoyance’i laulja. Ma nägin teda viimati, ma ei tea kui ammu, vähemalt 3-4 aastat on möödas viimasest korrast, mil nägime üksteist. Eelmise aasta suve lõpus plaanisime ka kokku saada, aga jäi paraku ära, sest liiga hilja oli selleks. Ja täna saab teda üle pika aja hoopiski esinemas näha, : ))

Ursulaga käisin eile kinos, Marielle ei saanud jälle tulla. Tema sõnul on tal kooliga väga palju tegemist, aga samas, kellel ei oleks? Minulgi oli täna ajaloos kontrolltöö Eesti Vabadussõja peale, kuid see ei heidutanud mind. Kuidagi peab vahel lõõgastuma. “Slumdog Millionaire” oli üsna hea, vahel sai end kõveraks naerdud, aga ma pole kindel, kas see oli ikka kõiki neid võidetud Oscareid väärt.

Vahetult enne kino helistati mulle Krisostomusest ning teatati, et kolmas tellitud raamat (“Crisis Core: Final Fantasy VII” Strategy Series Guide) on kohale jõudnud. Ma ei saanud sellele eile järgi minna, aga täna pärast kooli oli see esimene asi, mida ma tegin. Ma ütlesin endamisi “Whoaa,” kui müüja raamatu riiulist välja võttis. Müüja, kes eelmisel korralgi teenindas, raudselt tundis mu ära.

Lubadused, mida me tegime..

Teisipäeval sain kokku Ursula (tema uus juuksevärv rokib!) ja Mariellega ning käisime kinos “Detsembrikuumust” vaatamas. Ma olen nüü järje kaotanud, et mitu korda me oleme kolmekesi kinos käinud. Ajaloo õpetaja andis meile otsese käsu seda filmi vaadata. Minu puhul poleks seda vaja olnud, sest ma nii või naa vaatan praktiliselt kõik filmid, mis kinos jooksevad. Tegu on ühe parima Eesti filmiga, mida olen näinud. Algusstseen Eesti-Venemaa piiril oli juba isegi väga võimas.

Ma sain kaks korda selle õhtu südamest naerda. Üks oli see, kui meil olid piletid ostetud ja oli pool tundi aega enne filmi algamist ja istusime esimesel korrusel pingil. Marielle küsis: “Mis filmi me hakkame vaatama?”

Ja teine suurepärane moment oli filmi ajal. Filmi teisel poolel sai eestlane tulistada, kukkus teiselt korruselt alla ja kukkumise ajal oli kuulda Wilhem Scream’i, mille peale purskasin naerma. Võib-olla see polnudki Wilhelm Scream, kuid see kõlas tõesti niimoodi ja ajas jõhkralt naerma. I didn’t see that coming. Okei, võib-olla oli see sadistlik, et hakkasin naerma Wilhelm Scream’i saatel eestlase tulistamise peale, kuid mind ei huvita see.

Ma rääkisin tänase päeva jooksul kaheksale inimesele  tomatite anekdooti filmist “Pulp Fiction,” kuid mitte keegi ei puhkenud eriti selle peale naerma. Tasus ikkagi proovida. Myth busted!  Samas, ma olen suhteliselt vaikne suhtlemises, kuid täna ma kogesin üsna mitu korda tunnet, et aitab juba vaikimisest ja hakkasin järsku lobisema. Ma ei mäleta, et mul seda tunnet oleks varem olnud.

Boris kinkis mulle sünnipäeva puhul ühe filmi, kus mängib üks minu lemmiknäitlejanna Naomi Watts. Naljakas on see, et kui ma hakkan mõtlema, kes on mu lemmiknäitlejad, siis pähe ei tule ühtegi. Alles pärast pikka aega mõtlemist tuleb keegi meelde. Tähendab, esimese laksuga tuleb Naomi Watts meelde, kuid rohkem kedagi, kuigi ma olen kindel, et lemmiknäitlejaid oli veel kaks-neli.. Oh, Richard Dean Anderson on ka üks neist. 

Ma näen viimasel ajal sarnasusi inimeste vahel, keda ma tean. See hakkab juba mind tõsiselt närima. Näiteks kui ma käisin üksinda teisel korral Madeira kõige suuremas kaubanduskeskuses, peamiselt kinos “Saw V” vaatamas, siis nägin Marielle sarnast tüdrukut. Jah, seesama, kellega käisin teisipäeval kinos. Sama pikk, sama numps nägu, kuid juuksed olid tumepruunid. Või siis teine näide : üks 10. klassi tüdruk Tamme gümnasiumist meenutab jõhkralt ühe mu lemmikmängu “Silent Hill 3” peategelast Heather’it.

See on tegelikult suhteliselt creepy, it’s starting to freak me out!

Mu lemmikseriaalile “Hana Yori Dango” tehti film, mis on järjeks seriaalile ja see esilinastus suvel Jaapanis. Nüüd DVD tuleb välja detsembris ja fansub versioon peaks jaanuaris valmis saama. Mina ja Ingrid lubasime, et kuna me oleme mõlemad niivõrd suured HYD fännid (temast sai Jaapani fänn, sest ma soovitasin talle seda seriaali ja teda hakkas üha rohkem huvitama Jaapan), siis me vaatame selle filmi koos.

Samas, mu lemmikanimatsioonile tuleb järgmise aasta sügisel välja Director’s Cut, teisisõnu Final Fantasy VII – Advent Children Complete. See versioon peaks tulema palju kõvem, sest see on vähemalt 40 minutit pikem ja võitlused on julmemad, näiteks Cloud’il olid trailer’is igasugused marrastused ja vigastused näol ja see, kuidas Sephiroth torkas oma Masamune mõõga tema õlga ja tõstis niimoodi Cloud’i üles, oli väga-väga jõhker. Saskia, kes oli ka koos meiega kevadvaheajal Pariisis, vaatas seda filmi hiljuti ja muutus otsekohe selle fänniks. Ta on seda nüüdseks viis korda vaatanud, kuid minu puhul… ma olen tõesti järje ära kaotanud, sest olen seda niivõrd palju vaatanud. Lihtsalt selline film, mida saab mitmeid kordi vaadata. Igatahes, kui Director’s Cut välja tuleb, siis me vaatame selle uuendatud versiooni koos ära!

22. september – 5. november

22. septembril asusin koos vanematega Madeira poole teele. See asub Kanaari saarte läheduses, ainult, et saar kuulub Portugalile, mitte Hispaaniale. Lend oli üsna m6nus, mis sest, et pidevalt raputas. Millegipärast pea valutas õrnalt, kuid samas oli kuidagi uimane olla, mis oli… meeldiv. Laksu all.

Niisiis, Madeirast. See koht siin on ikka väga ilus. Enne ma pidasin k6ige ilusamaks maaks, mida ma ise olen külastanud, Austriat; kuid see koht pakub kõvasti konkurentsi. Tegu on kaljustikulise saarega, laavakivid ja kaljud on randadel. Kusjuures, liivarandasid üldse polegi, va ühes kohas, kuhu on Marokost rannaliiva toodud. Muidu meie asume Madeira pealinnas, Funchalis, mis sai nime ühe taime j2rgi.

Meie hotell, 4-tärnine Raga Hotell, on väga m6nus. Alguses oli väike probleem, et meid polnud nimekirjas ja meile anti kaks tuba. Järgmise päeva hommikul saime 3-voodiga toa kätte, nagu pidi olema. Bassein, kohvik, isegi Internet on siin olemas. Kuigi WiFi on ka siin olemas, otsustasin sülearvutit mitte kaasa võtta. Ilma prillideta oli mul alguses väga raske olla, esimese päeva l6pus ostsin endale päikeseprillid, täpsemalt siis natsi-Armani prillid. That’s right!

Päev pärast kohalejõudmist oli meil saart tutvustav ringreis, mis kestis pmst terve päev. Bussiga mägedesse sõit oli üks kõige meeldejäävamaid elamusi üldse, sest me olime pilvedes ja pilvedes olles on põhim6tteliselt sama nagu tugevas udus olemine. Teate, mind on alati udu lummanud. Silent Hill’ides on udu väga tugev faktor ja pealegi, udu nähes valdab mind selline tunne, et seal on midagi salapärast ja müstilist. Pilvede sees sõitmine mõjus mulle nii kuradi võimsalt. It was so… beautiful! Päeva keskel käisime söömas, kus mina sõin espada kala ära, mis ise oli üllatavalt maitsev. Mitte keegi ei ole seda kala elusalt näinud, sest see kala elab ookeanipõhjas 2000 m sügavusel ja ta meelitatakse kuidagi kõrgemale, et teda saaks välja 6ngitseda. Kui ta veepinnale j6uab, siis on ta juba surnud; rääkimata veel suurtest silmadest. Me nägime seda kala turul ka ja suhteliselt… hirmuäratav nägi välja oma teravate hammaste… ja suurte silmadega, kohati väga muhuline.

Siinsed inimesed on väga lahked ja head. Päev pärast ringreisi käisime turuhoones, mis oli ikka kõvasti erinev Tallinna turust. Paljud müüjad pakkusid meile puuvilju ja lasid meil proovida, nad olid väga lahked. Kusjuures, me proovisime ühte granaatõuna, mis oli võrratult hea, et ostsime ka ühe granaatõuna. Kaubanduskeskusi on siin enam-vähem. Nagu ma ikka filmifriik olen, otsisin filmipoode. See muutus esimestel päevadel üsna frustreerivaks, sest ma ei leidnud kuidagi neid. Tähendab, me olime seal kaks nädalat; esimene nädal oli mõnusalt päikeseline ilm, kus peamiselt lebotasin basseini kõrval; kuid teisel nädalal olid pilves ilmad ja seega möödus aeg rohkem ringi vaatamisele. Sealhulgas avastasin ka saare kõige suuremaid kaubamaju. Saare kõige suurem kaubanduskeskus – Madeia Shopping, seal ma käisin lausa kaks korda. 111 poodi, 18 söögikohta, 1080 tasuta parkimiskohta ja mis kõige parem – 7 kinosaali ! Mäletate, kuidas ma olen tahtnud juba pikemat aega PSP mängu Crisis Core: Final Fantasy VII? Ma lõpuks sain selle! Ja sealtsamast kaubanduskeskusest, tõesti, mul olid väga suured ootused, kuid mu ootused said täielikult ületatud. Niivõrd head mängu PSP’l pole ma mänginud ja kui Silent Hill’i mängud välja jätta, siis ma pole kaua aega mingile mängule nii kaasa elanud. Ma olen nüüdseks seda mänginud 29 tundi ja 39 minutit.

Igatahes, kaubanduskeskuses oli elektroonikapood, mis oli väga võimas. Filmi osakond oli vägev, sealt ostsin teisel korral kaks filmi: Platoon (2-Disc Definitive Edition) ja Schindler’s List (Steelbook 2-Disc Collector’s Edition, mis oli 9.90 eurot!). That’s awesome. Sealt sain ka Janikale kingituse ostetud. Teisel korral käisin kinos “Saw V” vaatamas; kino oli võimas. Saal oli tohutu suur ja ekraan hiigellai. Ma muidu poleks läinud kinno, kui film oleks portugali keelde dubleeritud.

Merevesi oli isegi soojem kui meie hotelli basseini vesi. Meie hotelli lähedal oli koht, kust sai merevette ujuma minna. Merevesi lainetas üsna mõnusalt ja ujumine seal oli üsna meeldejääv ja lahe; kuigi ühel korral laine surus mind tugevasti ühte kivi nii et kriimustasin enda jala ära. Mul oli üsna palju punaseid triipe jalal; nagu ma oleks enda jalgu lõikunud. Aga see nägi muidu kihvt välja.

Siis oli meil ka Levada matkatee, mis oli 8 km pikk. Kitsas matkatee, paremat kätt oli kuristik ja vasakut kätt kõrgendik. Ma tahtsin osta Xbox360 meie hotelli lähedal suurest kaubanduskeskusest, Forum Madeira. Peamiselt Silent Hill: Homecoming’u pärast olen tahtnud seda osta ja olin juba algusest peale kindel, et ei osta seda Eestist. Forum Madeira ühes elektroonikapoes nägin seda 190 euroga (Premium komplekt), mis on eesti kroonides ligi 3000 krooni; kuid Eestis maksaks see 5000-6000 krooni. Tohutu hinnavahe, ei saanud võimalust jätta kasutamata. Plaanisin seda osta viimasel vabal päeval; kuid käisin vanematega kingitusi seal otsima 4 päeva enne tagasilendu ja olin emaga ühes riidepoes. Kui ma välja tulin, nägin, et isa hoidis suurt kilekotti. Ma olin üllatusest sõnatu. Nad soovisid mulle õnne ja kinkisidki Xbox360’e.. Ma ei osanud seda ette näha. Silent Hill: Homecoming’ut ma ei leidnud kusagilt, kuid ostsin ühest kohast GTA IV kõigest 39 euroga, kuigi nt Madeira Shopping’us maksis see 75 eurot.

Mis veel. Lõpetuseks ütlen, et ma olen veidike pettunud Horizont Travelis. Giid rääkis samamoodi nagu Arnold Rüütel ja pealegi, me saime seal 12 tundi vähem olla kui lubatud, lennuajad muutusid. Me pidime jõudma 6. novembri hommikuks Eestissse, kuid see-eest jõudsime hoopis 5. novembri õhtuks. Vähemalt sain ma enda sünnipäeval kooli minna, kuigi ütlesin õpetajale, et tulen reedel kooli. Ja ma ei kahetse, et tulin kooli. Veel, ekskursioone, mida pakuti, polnud piisavalt. Nt paljud soovisid ekskursiooni botaanikaaeda, kuhu sai minna kas köisraudtee, bussi või taksoga ja giidid ei viitsinud korraldada seda.

So… that’s it, kusjuures, ma pidin täna geograafia tunnis jälle klassi ees lühidalt enda rännakust rääkima. Täpselt nii nagu pärast Pariisi reisi. Tegelikut ma sain paar uut fakti enda kohta ka veel teada selle reisi vältel. Ma lugesin Madeiral lõpuks “Battle Royale”i lõpuni! It’s terrific.

“What the fuck” John Malkovichi moodi..

Muide, pärast neljapäeva retsi õhtust osa käisin Ekraanis, vaatasin Coen’i vendade “Burn After Reading” ära. Film oli naljakas, väga naljakas. Te ei kujuta ettegi, kui naljakas John Malkovich võib olla vandudes. Ma pole varem teda iialgi naljakas rollis näinud. “What the fuck?!” Ma imiteerisin tema vandumist ka reedel koolis, kaks korda. Siis, kui Erich istus vahetunnis matemaatika klassis minu kohal ja viimases tunnis, keemia, kui tüdrukud istusid minu tavapärasel kohal. Igatahes, Ekraanis käisin viimati selle aasta kevadel ja ma mäletan väga hästi, et piletihind õhtul oli 80 krooni. Nüüd, kui ma käisin neljapäeval seal, siis maksis kinopilet 50 krooni. That’s right, konkurents Cinamoniga.

Reedese kehalise kasvatuse 1000 meetri jooks ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Viimasel korral olin pärast jooksu veelgi rohkem kurnatud, kuid seekord mitte nii hullusti. Kuigi jalgpalli oli pärast seda veider mängida, enamik näisid väsinud.

Ema tuli koos naabrinaisega linna ja ta sai minule kooli järgi tulla. Käisin korteris läbi, võtsin mõned asjad ja sõitsime Taskusse. Naabritädi Viivi polnud varem Taskus käinud ja mõtlesime talle teha seda kohta näidata. Mu ema näitas talle rohkem seda ümbrust, ma läksin kohe oma lemmikkorrusele. Mõne aja pärast tulid nad samale korrusele ja ma rääkisin siis neile täpsemalt kolmandast korrusest – kolm söögikohta; mängusaal; 5 kinosaali, üle 500 istmekoha kokku jne. Me käisime Planeta Sushis söömas. Me plaanisime võtta mingisuguse lõunasöögi karbi ja me pidime selle valikuga kiirustama, sest pärast kella 17.00 seda enam ei valmistata (sest tegu on lõunasöögiga) ning meil oli seitse minutit aega, et seda võtta. Ma võtsingi lõunasöögi praetud kanaga, mis mulle väga maitses, eriti kana. Enne, kui toit kohale toodi, jõime teed ja suppi. Enne suppi pühkisime käed mingisuguse sooja lapiga, mis ettekandja sõnul puhastab hinge. Kui me ootasime sööki, siis ma sain samal ajal rääkida ühest oma lemmikteemast – Jaapanist. Nende kombed seal, teetraditsioonid jne.

Aga… sushi ei olnud nii hea, nagu ma lootsin. : /

Ei saa kas või päevagi ilma telefonita.

Telefonist loobumise mõtet ei saa siiski praegu rakendada. Juba neljapäeval pärast kooli oli mind vaja kohe kätte saada. Muidugi, vanemad.. Üritas pidevalt mulle helistada, sest telefon oli välja lülitatud ja isegi helistas mu toanaabrile, et ma nendega ühendust võtaksin. No pagan. Rääkisin emale telefonis ka, et ei viitsi telefoniga jamada; kuid ema räägib ikka, et kuidagi on vaja sidet pidada. Kuidas Stephen King niimoodi hakkama saab?

Reedel füüsika tunnis räägiti õppereisidest Inglismaale ja Küprosele, mis tutvustavad mitmeid ülikoole, peamiselt nt Birminghami ülikoolist. Õp. Luik tuli poolteist nädalat tagasi meile rääkima sellest ja lasi teha nimekirja, kes oleksid õppereisidest huvitatud. Ma panin enda nime kirja. See reede tuli üks neiu rääkima Birminghami ülikoolist, kes vist ise õppis seal. Mind huvitas see väga ja ma olen alati mõelnud, kuidas koolisüsteem teistes riikides on. Need õppereisid toimuksid oktoobris (sügisvaheaja kandis) ja 5. veebruaril. Ma plaanin sinna kindlasti minna ja lähen ilmselt 5. veebruari õppereisile, sest sügisvaheajaks on mul juba… *köh* plaanid tehtud.

Mul on nüüd välja kujunenud harjumus, et pühapäeva õhtuti käin kinos. Täna näiteks käisin “Star Wars: The Clone Wars” vaatamas, mis polnud minu arvates nii kohutav, nagu räägitakse. Esialgu plaanisin minna “Pineapple Express“i vaatama, kuid üks sõbranna tahtis ka seda koos minuga vaatama tulla ja leppisime kokku, et neljapäeval lähme kinno. Seekord siis, kolmandat korda koos. Mul on boonuskaardi peal nüüd 137 punkti. Kassapidaja ütles mõnusa näoga, et päris palju ja mainis, et selle eest saab juba vabalt kinopiletit saada. Sellele vastasin silmapilgutusega: “Jep, küll ma jõuan seda teha, ma lihtsalt… *köh* ootan sobivat filmi,” mille peale ta naerma puhkes. Ja see sobiv film ilmselt olekski neljapäevane “Pineapple Express.”

Oi, kuidas tahaks osa võtta Do Not Laugh Batsu mängust. Selles videos on need laulusõnad geniaalsed. :D

What I like most about

that girl I’m crazy about

It’s towering like Mt. Fuji

It’s so plump

so soft so glossy

Like a big red clam

Oh what a lip

Oh, Kuchibiru, West

Kuchibiru High School

Äkki hakkame uuesti otsast peale?

Homme on orienteerumine Vedul, mille asupaigast mul pole õrna aimugi. Maksin alles täna osalemisraha ära, kuigi oleks pidanud seda tegema alles eelmise nädala neljapäeval. Sama asi nagu eelmisel aastal, ei viitsinud end kuidagi kehalise kasvatuse kabinetti liigutada.. :D Homme kell 16.00 väljub buss kooli eest. Kordame eelmist aastat? Et valin pikema raja, kui teised? Ja samuti, seekord ma ei tee uuesti seda viga, et ei võta juua kaasa. Eelmisel korral oli nii ja kohutavalt suur janu oli tagasisõidul.

Täna pidi olema esimene tantsimise tund, kuid just nagu eelmisel nädalal, lükkus see jälle järgmise nädala peale. Kursust annab ikka Veiko Ratas, nagu eelmisel aastalgi. Alguses hoidsime seda teadet Virco eest peidus, et tund jääb ära. Tegelikult oli see väga hea, et tund jäi ära, sest viimane tund matemaatika jäi samuti ära ja siis oleks tantsimiseni olnud kaks vaba tundi. Ma ise olin tohutult väsinud ka. Isegi esimeste vahetundide ajal ei lastud magada, Virco äratas iga kord üles. Teisel korral ma viskasin teda pinaliga.

Eile käisin Ursula ja Mariellega jälle koos kinos, vaatasime uue Eesti filmi ära. Ma võtsin salvrätikud igaks juhuks kaasa, kui pisarad peaksid neil mööda põske jooksma. Rääkimata muidugi ka minust. Film aga… not bad.. Eesti filmi kohta suhteliselt hea, kuigi lõpp andis kõvasti soovida, väga lahjaks jäi. Kas Cinamon hakkab üldse ka esilinastusi tegema, nagu Coca-Cola Plaza teeb kinoklubiliste liikmetele? Teate küll, Feel the Difference’i värk..

Eile sain nn ‘uuendused’ mu kuulmisaparaatidele, mida olen juba paar kuud ootanud. Lõpuks ometi käes ja nüüd on palju kergem olla. :) Ütleme nii, et nüüd enam ei ‘vilista,’ kui ma naeran. Ma ei tea, kas keegi üldse on seda tähele pannud. Ning veel, ma hakkan vaikselt üle saama sellest vaegkuulmise kompleksist. Paar-kolm aastat tagasi ma põdesin seda, nüüd olen peaaegu üle saanud sellest. Isegi praeguse soenguga on neid rohkem näha. Üsna mitmed inimesed on viimasel ajal palunud, et ma kuulmisaparaate neile näitaks. Vahepeal tulid isegi mõtted pähe, et laseks koguni sellise soengu teha, et kuulmisaparaadid on täiesti selgelt näha. See oleks nagu, uus algus..

See laupäev peab Eero sünnipäeva!

Mida ma olen valesti teinud?

Esimesel õppenädalal olen ma suutnud juba kaks korda enda pinalit ära kaotada, kooli peamiselt. Kõige meeldejäävam asi neljapäevast oli see, kui uus klassivend hilines tundi ja tuli klassi pitsaga. Kõik naersid selle peale. Umbes minut pärast seda nägime aknast, et pitsaauto sõitis kooli eest minema. :D

Reedel ma käisin Marise ja Sikiga kinos, ma tahtsin näha teist “Hellboy” filmi. Esimene osa meeldis mulle väga. Ma ei jõudnud nende põhikooli lõpetamisele suvel, ma jäin hiljaks ja ei saanud neile lilli anda lõpetamise puhul, siis ma tundsin reedesel päeval, et ma pean neile reedel viima lilled. Midagi lunastuse sarnast. Film oli kohati igav, Hellboy polnud nii bad-ass, kui esimeses osas ja niipalju kui neid võitlusi oli, olid need üsna kõvad.

Pärast kino nad tahtsid, et ma tuleks bussiga sõitma. Mitte, et kuhugi minna, vaid lihtsalt, et bussis rääkida. Võtsime esimese bussi, mis kuhugi läks, nr 9. Ma märkasin, et kaks tüüpi, kes teisel pool rida eespool istusid, jälgisid mind veidike. Lõpp-peatuses pidime bussist maha tulema, ja üks neist tüüpidest tuligi küsima: “Kas sa oled Rauno?” Ma ütlesin jah, ja siis hakkas ta põrkama kogu aeg. Alguses ajas midagi, et ma lõin talt tema tüdruku üle või siis sebin teda või midagi sellist. Ma ei saanud aru, keda ta mõtles ja siis ütles Ingeborgi nime. Pff, Ingeborg on ainult mul parim sõbranna, mul ei ole midagi sebimist temaga. Minu teada ütles ta talle, et ma olen tal ainult bestu vms. Paar minutit tõmbles ainult, ei jäänud uskuma ja siis kadus minema.

T*ra küll, ma käin üldse suhteliselt harva väljas ja just reedel, kui olin kahe tüdrukuga väljas, siis mingid tondid juba arvavad, et ma olen litsmees.

Igatahes, järgmise bussiga sõitsime tagasi Kaubamaja ette, kus mõne aja pärast Siki isa neile järgi tuli. Seni ma jõudsin neile veidike viipe keelt õpetada. Nüüd nad oskavad viipe keeles öelda : “Mu nimi on Maris / Sigrit.” Muidugi, kui nad seda pole just jõudnud veel unustada. :D

Laupäeval käisin Tallinnas, GoLive’l. Eelmise aasta oma mulle meeldis ja tahtsin seekord ka minna. Ma pidin minema sinna Lehariga, aga siis just reede õhtul helistas ta treener talle ja ütles, et laupäeval toimub jalgpallivõistlus. Lehar üritas end sellest välja rääkida, kuid ei saanud ikkagi.Mulle meeldis selle aasta GoLive rohkem.

Siis kaks interneti tuttavat, Aurelia ja Laura tahtsid minuga kokku saada. Üldiselt ma tean neid Aureliat neli aastat, me olime kunagi väljavalitud reidis ja siis umbes aasta tagasi Aurelia tutvustas mulle Laurat ja edasipidi hakkasime kolmekesi kõvasti suhtlema, vahel oli Hannes ka juttu ajamas. Alguses olid need jutud küll üsna idiootsed, nt väitsid, et elavad kuskil Vana-Joosepis jne. Umbes aasta tagasi ma sain vist kompleksist üle ja mul polnud enam midagi kokkusaamise vastu. Lihtsalt seni polnud juhtunud kokku saama. Nad kogu aeg olid minuga kokku saada tahtnud ja eile siis lõpuks nägid mu ära.    Kuidagi veider oli olla alguses, neli aastat msni kaudu suhtlemist ja nüüd näeme üksteist silmast-silma. Nad mõlemad olid väga armsad. : )

Igatahes, nüüd, kui ma koju jõudsin, sain orkutis sellise skräpi:

Cyber:

Mina sinu asemel, oleks peidus hetkel …

What ever.

Liiga järsk algus.

Esimesed koolipäevad on kenasti möödunud. Aktus oli põhimõtteliselt tavaline, kuigi vahel sai nalja, näiteks siis, kui Roland rahva ees ajas rääkides paar sõna sassi. Pärast aktust järgnes klassijuhataja tund, nagu alati. Midagi uut polegi peale selle, et esimene söögivahetund on 15 minutit, mitte 20 minutit ja muud ajanihked. Lauri asemele tuli Ailar, kes õppis enne ka Tammes. Ja siis seda ka, et Arto läks Miina Härmasse ja tema asemele tuleb keegi tüdruk.

Kell 3 sain kokku sain Cinamonis kokku Ursula ja Mariellega, läksime “The Dark Knight”i vaatama. Te peaksite juba teadma, mitmes kord see oli. Igatahes, Ursula käis seda teist korda vaatamas ja Marielle esimest korda. Ursula oli suve keskel mõnda aega Lehari tüdruk, ühel vihmasel päeval saime kolmekesi kokku ka. Ei, mul ei ole tõsiseid plaane nende kahega. Igatahes, Marielle vaatas pilti Jokkerist ja nägi juba öösel temast õudusunenägu. :D

Filmi ajal ma jälgisin veidike Mariellet, naljakas oli. Kui Jokker rääkis esimest korda, siis see ehmatas teda päris kõvasti ära. Tema nägu oleks võinud filmida. Pärast filmi ol mul kõht tühi, sõime McDonalds’is ja seal tuli meie juurde Ursula sõber Siimo. Ma poleks üldse arvanud, et teda huvitab jaapani keel. Ütles, et õpib seda ülikoolis. Ta näitas lehti, kus oli kirjas hiragana tabel jne. Cool.

Veider tunne oli teisipäeva hommikul üles ärgata. Kool oleks nagu liiga järsku alanud. Aga ma ei kurda, sest ma osaliselt ootasin ka kooli. Ma naeran neid, kes vinguvad selle üle, et kool algab. Umbes 10 aasta pärast vinguvad jälle, et töö on ikka väga raske ja kuidas nad igatsevad kooli tagasi. Tundub, et see aasta saab olema raskem.

Laupäeval üritan minna GoLive’ile, koos Lehariga ilmselt. Ja täditütrel Marial (seesama, kes mind pidevalt hammustab) on täna sünnipäev. Palju õnne! : ) Ta sai nüüd 5. aastaseks.

Viies kord.

Eilse päeva veetsin siis Tartu Taskus. Bussiga jõudsin Tartu 1 paiku.

Kõige nõmedam oli see, et Planeta Sushi ja Il Patio olid suletud. Ei saanudki sushit süüa. Ei saa aru, miks need olid suletud. Inventuur? No come on. Mingid pässad olid sees küll. Vähemalt PlayXone mängusaal oli huvitav ja tänu sellele möödus aeg kohati kiiresti. Tuttavaid nägusid nägin igal pool. Ja esimesel korrusel, kui nägin paralleelist klassikaaslasi ning täpselt, kui pidin neid tervitama, tuli üks maskott minuga rääkima. Talle ma annaksin Hea Ajastuse auhinna.

Alguses oli väike segadus, et kus kinopiletit saab osta. Jälgisin natuke teisi ja siis sai selgeks. Eh, film, mida ma vaatama läksin, oli “The Dark Knight.” Nüüd on isiklik rekord ületatud. Kinosaalis natuke häiris sinine valgus, mis tuli ukse juurest. Seansi keskel kaks meest tulid korraks istuma samale reale, kus minagi istusin ja nende jutust sain aru, et nende tähelepanu oli pööratud sellele sinisele valgusele. Mõne minuti pärast nad lülitasid valguse välja.

Ning lisaks häiris natuke see, et pilt oli kohati õrnalt fookuses väljas, väiksemad objektid olid kohati udused. Helisüsteem oli aga võimas.

Pärast seanssi sain juhuslikult Ingeborgi ja Merkaga kokku, viimane oli jälle natuke halvas tujus. Täpselt nagu Tanel Padari & Smilersi ühistuuril. Kes teda küll emo farmist välja lasi?

Huvitav, kas Planet Sushis saab ka söögipulkadega süüa?

Eelvaade uuest Tartu Taskust ja Cinamonist.

Ma olin eile õhtul üsna elevil, kui lugesin täpsemalt infot Tartu Tasku ja Cinamoni kohta, viimase kohta eriti. Hästi mugavad toolid pidid olema ja kino kõrval pidi olema nii Itaalia kui ja Jaapani köök. Lõpuks ometi, ma saan sushit süüa !! Ja muid teisi Jaapani sööke, yeee-haw!!

Ma käisin täna ka Tasku avamisel, ma pidin niikuinii Tartu tulema. Pidin käima koolis töövihikute järel, 6 töövihikut 506 krooni eest. Kui väljas olid paar klassikaaslast, ütlesin täpselt järgneva sõnad: “Motherfucker! Kuue töövihiku eest 506 kr.” Ja lisaks sellele käisin ka kuulmiskeskuses, lasin kuulmisaparaate uuendada, kuid sellega läheb natuke aega.

Tartu Tasku oli igatahes lahe. Kahtlemata parem ja mõnusam koht, kui Kaubamaja. Jõudsin sinna just täpsemalt 10 min hiljem, kui see avati, ehk 12.10. Rahvast oli igas nurgas. Esimesena külastasin kohe Rahva Raamatut, kust otsisin filminurka. Ja mida ime, seal oli müügil “Final Fantasy VII – Advent Children,” täpselt samasugune 2-plaadiline reliis, nagu minulgi. Üks riiul ainult, sellest jääb väheks.

Lisaks sellele, olin pettunud veel ühes asjas – seal ei olnud mitte ühtegi filmipoodi peale Rahva Raamatu filmiosakonna!! Peamiselt riidepoed ainult, kuid sellegipoolest mõned riidepoed jäid küll väga hästi silma.

The best feature – Cinamon! Jaapani köök oli täna suletud, kuid kobarkino iseenesest oli vägev. Üks saal oli ka lahti tehtud, nii et sai uudistama minna, millised need istmed olid. Ja ma ütlen, need olid tõesti väga mugavad. Isegi kiikuda sai. Ma loodan, et seansi ajal ei istu keegi närvihaige minu ees. Joogitopsi hoidjad olid ka olemas ja neid sai nn allapoole lükata, ära peita. Istusin mõnda aega saalis, selle aja jooksul näidati kahe filmi trailerit – “Disastrous Movie” (ma juba vihkan seda filmi pärast traileri nägemist!) ja “The Day the Earth Stood Still.” Helisüsteem… oli vapustav. Ma panin tähele ka seda, et seal polnud istmekohtade ega rea numbreid. Yippie, tundub, et siin saab olema see süsteem, nagu enamikes Ameerika kinodes,et saad ise valida selle istmekoha, mis tahad.

Nagu ma aru sain, siis see Cinamon avatakse homme, 29. augustil ja ma tulen homme ka nimelt Tartu. Arvatavasti veedan terve päeva seal kinos ja Jaapani köögis. :D

Oh, ja selle FreedomParade! ? Sinna ma arvatavasti ei viitsi minna, ma ei mahu enda korterisse ka magama, sest vend jääb sinna oma sõpradega ööseks.