the fifth sequels on the way

Enamus vaheajast läks “raisku” kasvuhoones töötamisele, kuid vähemalt sai midagi kasulikku tehtud selle asemel, et magada kella 2-ni päeval. Peamiselt istutasime tomatitaimed ümber pottidesse. Minu hooleks jäeti maasikatomatid, mis on mu lemmikud. Eelmisel suvel olime esimesed Eestis, kes seda müüsid ja müük läks väga hästi.

Vend läks kolmapäeval Soome, võistlusi vaatama. Hästi paljud kurdid kogunevad kuhugi Turu piirkonda. Igatahes, ma käisin talle tugevasti peale, et ta käiks korra kuskil Soome kaubanduskeskuses ja ostaks mulle kaks Xbox 360 mängu. Lõpuks sain ta nõusse. Igal juhul Soomest, kui Eestist.

Silent Hill 5: Homecoming ja Resident Evil 5

Vaheajal tabas mind mingisugune haiglane Aasia filmide kihk, et hakkasin neid üha rohkem ja rohkem tirima. Tänu sellele sai nii mõni võrratu film ära vaadatud, nt Korea filmidest “Oldboy” ja “Memories of Murder.”  Ja siis veel “Tonari no Totoro” (My Neighbour Totoro). Totoro oli lihtsalt niii armas, et võtaks heameelega ta endale ja kui ta suvel aias kuskil puu all lebotaks, siis ma magaksin tema kõhu peal. ^^

Enamik filmiveebi foorumlastest on hakanud filmiblogisid pidama ja see on pannud mind mõtlema, et ma võiks ka filmiblogi pidada isikliku blogi kõrval. Ja ma hakkaksin ilmselt arvustama animesid ja J-dramasid. Hollywood’i filmidega ei viitsi jamada. Ma olen nüüdseks isegi hea käputäie animesid jõudnud ära vaadata: Death Note, Code Geass R1-2, Wolf’s Rain, Paranoia Agent, Final Fantasy: Unlimited jne. Mis lugejad sellest ideest arvaksid?

Lubadused, mida me tegime..

Teisipäeval sain kokku Ursula (tema uus juuksevärv rokib!) ja Mariellega ning käisime kinos “Detsembrikuumust” vaatamas. Ma olen nüü järje kaotanud, et mitu korda me oleme kolmekesi kinos käinud. Ajaloo õpetaja andis meile otsese käsu seda filmi vaadata. Minu puhul poleks seda vaja olnud, sest ma nii või naa vaatan praktiliselt kõik filmid, mis kinos jooksevad. Tegu on ühe parima Eesti filmiga, mida olen näinud. Algusstseen Eesti-Venemaa piiril oli juba isegi väga võimas.

Ma sain kaks korda selle õhtu südamest naerda. Üks oli see, kui meil olid piletid ostetud ja oli pool tundi aega enne filmi algamist ja istusime esimesel korrusel pingil. Marielle küsis: “Mis filmi me hakkame vaatama?”

Ja teine suurepärane moment oli filmi ajal. Filmi teisel poolel sai eestlane tulistada, kukkus teiselt korruselt alla ja kukkumise ajal oli kuulda Wilhem Scream’i, mille peale purskasin naerma. Võib-olla see polnudki Wilhelm Scream, kuid see kõlas tõesti niimoodi ja ajas jõhkralt naerma. I didn’t see that coming. Okei, võib-olla oli see sadistlik, et hakkasin naerma Wilhelm Scream’i saatel eestlase tulistamise peale, kuid mind ei huvita see.

Ma rääkisin tänase päeva jooksul kaheksale inimesele  tomatite anekdooti filmist “Pulp Fiction,” kuid mitte keegi ei puhkenud eriti selle peale naerma. Tasus ikkagi proovida. Myth busted!  Samas, ma olen suhteliselt vaikne suhtlemises, kuid täna ma kogesin üsna mitu korda tunnet, et aitab juba vaikimisest ja hakkasin järsku lobisema. Ma ei mäleta, et mul seda tunnet oleks varem olnud.

Boris kinkis mulle sünnipäeva puhul ühe filmi, kus mängib üks minu lemmiknäitlejanna Naomi Watts. Naljakas on see, et kui ma hakkan mõtlema, kes on mu lemmiknäitlejad, siis pähe ei tule ühtegi. Alles pärast pikka aega mõtlemist tuleb keegi meelde. Tähendab, esimese laksuga tuleb Naomi Watts meelde, kuid rohkem kedagi, kuigi ma olen kindel, et lemmiknäitlejaid oli veel kaks-neli.. Oh, Richard Dean Anderson on ka üks neist. 

Ma näen viimasel ajal sarnasusi inimeste vahel, keda ma tean. See hakkab juba mind tõsiselt närima. Näiteks kui ma käisin üksinda teisel korral Madeira kõige suuremas kaubanduskeskuses, peamiselt kinos “Saw V” vaatamas, siis nägin Marielle sarnast tüdrukut. Jah, seesama, kellega käisin teisipäeval kinos. Sama pikk, sama numps nägu, kuid juuksed olid tumepruunid. Või siis teine näide : üks 10. klassi tüdruk Tamme gümnasiumist meenutab jõhkralt ühe mu lemmikmängu “Silent Hill 3” peategelast Heather’it.

See on tegelikult suhteliselt creepy, it’s starting to freak me out!

Mu lemmikseriaalile “Hana Yori Dango” tehti film, mis on järjeks seriaalile ja see esilinastus suvel Jaapanis. Nüüd DVD tuleb välja detsembris ja fansub versioon peaks jaanuaris valmis saama. Mina ja Ingrid lubasime, et kuna me oleme mõlemad niivõrd suured HYD fännid (temast sai Jaapani fänn, sest ma soovitasin talle seda seriaali ja teda hakkas üha rohkem huvitama Jaapan), siis me vaatame selle filmi koos.

Samas, mu lemmikanimatsioonile tuleb järgmise aasta sügisel välja Director’s Cut, teisisõnu Final Fantasy VII – Advent Children Complete. See versioon peaks tulema palju kõvem, sest see on vähemalt 40 minutit pikem ja võitlused on julmemad, näiteks Cloud’il olid trailer’is igasugused marrastused ja vigastused näol ja see, kuidas Sephiroth torkas oma Masamune mõõga tema õlga ja tõstis niimoodi Cloud’i üles, oli väga-väga jõhker. Saskia, kes oli ka koos meiega kevadvaheajal Pariisis, vaatas seda filmi hiljuti ja muutus otsekohe selle fänniks. Ta on seda nüüdseks viis korda vaatanud, kuid minu puhul… ma olen tõesti järje ära kaotanud, sest olen seda niivõrd palju vaatanud. Lihtsalt selline film, mida saab mitmeid kordi vaadata. Igatahes, kui Director’s Cut välja tuleb, siis me vaatame selle uuendatud versiooni koos ära!

English, motherfucker! Do you speak it?!

Rebaste rets. Noh, kui võrrelda eelmise aastaga, kus minagi olin rebane või siis üleeelmise aastase retsimisest, mille kohta ma kuulsin igasuguseid jutte, siis neljapäevane rets… nalja sai küll. Neil pidid punast värvi riided olema ja taha pidid riputama saba, mille otsas on purgid. Eriti naljakas oli vaadata, kuidas ühel tüübil oli saba otsas vähemalt 10 Gin’i purki, et kui ta ringi liikus, siis see kolises suurel määral. Ja siis üks tüüp oli täielikult maskeerunud rebaseks, tal oli mingisugune kasukas seljas ja rebase mask peas. Meil oli nn rebaste jahihooaeg, 12ndikud olid sõjaväe riietes. Hais oli jube kohutav, meenutas sõnniku lõhna. Veel hullem oli, kui me pidime inglise keele klassis olema selle haisu sees. Nagu oleks keegi rebane iga ruumi nurka mõne kange lasknud.

Saksa keele tunni alguses, kui olime õpetajat tervitanud (kusjuures, ma ütlesin “Guten Tag!” asemel “Konnichiwa!” ja ma teen viimasel ajal seda tihti) ja istusime maha, lugesin muigava näoga raamatut “Everyday Japanese.” Õpetaja nägi seda ja ütles, et ma paneksin muud asjad laua pealt ära. Ma ütlesin viitega: “Kas te mõtlete seda või neid?” Selle all mõtlesin raamatut ja nende all mõtlesin nelja Suffelit.

Õhtul pool 17 kogunesid rebased kooli ja hakkas nn teine raund pihta, kus olid igasugused mängud, võistlused jne. And it was so… boring! Eelmise aastaga võrreldes väga madal tase, kuid kuulsin paari 12ndiku jutust kogemata kombel, et huvijuht keelas paljud asjad ära. Kuigi, mõned head mängud olid. Nt kui tüdrukud pidid oma eelnevalt valitud istuva poisi juurde minema ja nende peale istudes õhupalli katki tegema. Või siis see, et kummastki klassist võeti üks poiss ja tüdruk. Tüdrukute tagumiku juurde kinnitati pann, poiste etteotsa kinnitati kulp. Ülesanne seisnes selles, et poiss pidi oma kulbiga lööma tüdruku panni pihta. xD Pettumus siiski, kestis kaks tundi.

Mul käisid peast läbi ka mõtted, et mida mänge korraldaks järgmisel aastal meie rebastele. See aasta nad pääsesid kergelt!

Klassivend Kenny võitis orienteerumises kulla, rahvusvahelisel võistlusel. Võimas. Matemaatika tunnis tähistasime tema võitu, juues limonaadi ja süües kringlit. Ahjaa, matemaatika tunnis ma sõimasin Marxi läbi, öeldes talle Jules Winnfield’i toonil valjusti üle klassi: “ENGLISH, motherfucker! Do you speak it?!” Ma pean lähipäevade jooksul veelkord “Pulp Fiction”i vaatama!

Ei jõua ära oodata 22. oktoobrit, nii väga ootan.

Ma vihkan selliseid üllatusi.

Seoses selle õppereisidega oli esmaspäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus koosolek, mis algas kell 17.00. Ma arvasin, et see hakkas hoopis 18.00 ja jõudsin just täpselt kohale, kui koosolek lõppes. Ma olin suhteliselt sõnatu sel hetkel ja tundsin piinlikkust. Aga see-eest sain vähemalt mõningad küsimused ära küsida, mis mind vaevasid.

Mul oli kõht tühi, kui raamatukogust väljusin ja mõtlesin, et käiks siis lõpuks seal Planet Sushi’s ära. Trepist üles minnes olin ikka väga ärevil ja kui jõudsin tippu, olin suhteliselt hämmingus vaatepildist. Väga ilus koht oli. Menüüd vaadates läks silme ees kirjuks, võtsin Soba nuudlid köögiviljadega. Söögipulkadega söömine oli mul juba käpas ja söömine läks ladusalt. Alguses oli kuidagi veider süüa, kuid edasipidi hakkas eine rohkem maitsma. Ettekandja tuli isegi küsima, et kuidas maitseb. Ma ütlesin muidugi, et väga hea. Seda ma pole varem Eesti söögikohtades näinud, et ettekandja tuleb uudishimust küsima, kuidas toit maitseb.

Viimasel ajal olen rohkem end pühendanud Jaapani hiragana tabeli õppimisele. Mul oli “Everyday Japanese,” mille ostsin eelmise aasta suvel, koolis kaasas ja kui eesti keele õpetaja Saia seda nägi mingeid pabereid jaotades, ütles ta : “Ohohh.” Tagasi tulles ta sirvis raamatut. Ta küsis ka paar mõningat selle kohta jne. Lõpuks ütles: “Mitte keegi ei suuda neid sümboleid meelde jätta.” Ma ütlesin : “Mina küll suudan.” Ja kuidas veel seda jaapanlased suudaksid, arvestades, et neil on vähemalt 1000 kanji märki juures?

Ma nägin teisipäeva öösel und TÜ Raamatukogust. Raamatukogu oli väga tumedate toonidega, kuid siiski selline koht, nagu oleksin paradiisis. Põrandat kattis hästi paks, pehme sinist värvi vaip ja igal pool olid raamatud, mis mind kohe huvitasid jne. See unenägu jäi mind kummitama järgnevaks paariks päevaks ja neljapäeval käisin lõpuks seal raamatukogus ära. Ma lihtsalt pidin seal ära käima. Registreerumine võttis viis minutit aega ja raamatukogu… oli küll *köh* teistsugusem, kui minu unenäo nägemus raamatukogust, kuid see oli siiski võimas.

Eile oli parima sõbranna vanavanaemal Lindal sünnipäev, kes sai 86. aastaseks. :) Käisime Atsiga teda “õnnitlemas,” kusjuures selliseid üllatusi ma vihkan. :D

Ja täna tuli veel välja, et ma ei saagi koos vennaga Soome. Me leppisime selle umbes nädal aega tagasi kokku ja nüüd siis paneb näkku; ai kuidas ma selliseid üllatusi ka veel vihkan. Nagu alati, toob ta välja selle ettekäände, et kuna tema on koos kurtidega ja mina olen peamiselt ainus kuulja, siis mul hakkab igav. Come on, ma saan hakkama igavusega, alati olen suutnud seda teha! Ma ei kavatse vaheajal olla siinses sopas, mul on juba pikemat aega tunne, et pean siit Eestist välja saama. Jah, Eesti sakib. Ma olen ka mõelnud, et maailm on tegelikult ilus koht. Ainult inimesed muudavad ja teevad selle masendavaks kohaks, eriti eestlased.

17.40

Reede.
Sõitsin koos emaga Tallinna, kaupa juurde viima isale. Ema läks pärast kauba kättetoimetamist tagasi koju, mina jäin koos isa ja vennaga müüma.
But… teel Tallinna, kl 17.40. Ma olin parasjagu lugemas raamatut “Everyday Japanese,” mille ostsin hiljuti ning millest olen ka kriblanud. Lugesin sel momendil just lõiku ikebana‘st. Ema telefon helises. Pärast rääkimist ta ütles mulle, et vanaisa suri.. juba kell 17.05 paiku.
See oli küll juba teada, et tal pole lootust vähist üle saada; kuid ma ei oleks osanud arvata, et tema surm saabub nii kiiresti… Äsja alles kirjutasin ka temast.. Kuuldes tema surmast, panin raamatu ära ja vaatasin aknast välja. Mõeldes tema peale ja mälestustele, tulid mul pisarad silma. On möödunud VÄGA kaua aega, mil viimati nutsin enne seda.
Matused toimuvad kolmapäeval.

Everyday JAPANESE

Alates kolmapäevast kuni pühapäevani eelmisel nädalal olin Tallinnas. Kolmapäeva õhtul lugesin läbi raamatu “Sõrmuste Isand: Sõrmuse Vennaskond.” Peab tõdema, et hea raamat on, kuigi neid ilustamisi oli kohati liiga palju ja mitmed neist olid klišeelised. Näiteks: “juuksed kiirgasid ja läikisid, kui kuld” ja nii edasi.
Neljapäeval tahtsin osta järgmist raamatut, “Kaks Kantsi.” Väga häbiväärne, et Tallinna Kaubamaja raamatupoes, Viru keskuse Rahva Raamatus ja ka vanalinna ääres Apolloni Raamatupoes ei olnud seda raamatut. Nendes poodides olid ainult hiljuti väljunud raamat: “Lõpetamata lood.”
Aga see-eest, Rahva Raamatus jäi mulle midagi paremat silma.

Everyday JAPANESE
A Basic Introduction to The Japanese Language & Culture

Natuke aega raamatut sirvides ostsin ilma pikemalt mõtlemata selle, sest kokkuvõttes on raamat tunduvalt kasulikum, kui “Sõrmuste Isand.” Raamat maksis umbes 180.-, kuid ma võin ka eksida, sest hind pole selgelt meeles. Väga asjalik raamat on. Cover näeb välja selline:

Sain paljutki teada, kuidas jaapani keeles värgid on. Praegu õpin hiragana tabelit, ei taha enne edasi minna, kuigi teatuid asju olen uurinud. Silbid a, i, u, e, o ja ka (sh ga) on praegu peas. Siiski, natuke raske on iseseisvalt õppida, kuidas hääldada tähti, kuigi hääldamisi on selgitatud raamatus.

Jaapani keele algteadmised.

Alates eilsest hakkasin iseseisvalt jaapani keele õppimisega tegelema. Googeldasin ja leidsin ühe sobiva lehe, seejärel võtsin ühe kaustiku ja hakkasin sealt maha kirjutama. ^^ Vabal ajal ja vabast tahtest õppimine on tunduvalt mõnusam tegevus, kui näiteks koolis pealesunnitud õppimine vms. Kaks esimest lehekülge kirjutasin täis. Kuid samas… nõuab see nii palju tahtejõudu.
Esimene lk
Teine lk

Täna koolis ühel vahetunnil ma vaatasin ja õppisin vaikselt neid sõnu. Nagu alati, keegi tuli uudishimust vaatama, mis vihik mul on jne. Andsin paarile klassivennale korraks vihiku ning nad õppisid kohe ära, kuidas jaapani keeles teretada. Järgnevatel vahetundidel ütlesid nad pidevalt mulle “Konnichiwa! ” Ühel hetkel vastasin neile: “Kitsune!” ;D

Ajaloo hinnete seisund on kriitiline. Õpetaja on lihtsalt võimatu! Selle veerandi esimese kontrolltöö tuli kaks, mille sain kolmele järgi vastata. Teine kontrolltöö sain ka kolme peale ning töövihiku täitmine oli kaks. No kuulge, selle õpetaja hindamissüsteem on täiesti nõme. Tundub, et tal on justkui mingid lemmikõpilased, kellele pillub viitesi. Ma ei taha veerandihindeks kolme saada, seega pean homme teist kontrolltööd järgi vastama minema. Ma pean kelleltki sama rühma tööd küsima, et võrrelda minu ja klassikaaslase tööd. Raske on aru saada, mida ta üldse soovib. Et kas ma pean vastama ühele küsimusele umbes 6-realise vastusega?

Homme on teine kolmetunnine matemaatika proovieksam. Esimene proovieksam läks suhteliselt hästi, kaks punkti jäi viiest puudu. Ma katsun võimalikult hästi teha. Eelmisel proovieksamil ühel momendil ma sain kõvasti naerda, kui nägin, et paralleelist üks tüüp tegi mustandile ühe vahva joonistuse. :D Kas tal polnud midagi targemat teha? :P Huvitav psüühika värk, et praktiliselt enamus, kellel on madalad hinneteseisud, nende jalad nn. värisesid. Mitte hirmust, aga võbelesid.

Globaalne soojenemine annab juba vaikselt tunda. Selle nädala alguses oli meeletult palav õues. Teisipäeval koolist väljudes oli koolimajas isegi jahedam, kui väljas. Nagu oleks sauna sattunud. :D Samal päeval viimane tund kehaline kasvatus oli jube, raske oli kaugust hüpata sellise palavusega.